List of the day kaudu:
Tag Archives: mujal
mis juhtub, kui tormata vetsu…
Twitter on mind päev otsa enda köidikutes hoidnud. Nüüdseks on mul juba tunne, et ma ei saa enam iialgi ilma “säutsumata” elada. Micro-blogging, hell yeah!
Ahjaa, liitusin lisaks Twitpic-ile (laseb Twitteris pilte jagada) ka Blip-iga, mis laseb muusikat jagada. Sweet! Ja vist ainuke koht maailmas, kus polnud kasutajanime “Daki” veel ära võetud. Müstika, kui palju Dakisid kõikjal on…
Pilt: harilik üllatus, kui elada koos sellise inimesega, kellega ma koos elan. Me nimelt hakkame homseks rabamatkaks nüüd räätsasid meisterdama! Ainult et jah, vetsu oli sel hetkel jubekiire…
Hiljem… Tegelikult ei valmistanud mina ühtegi räätsa. Musja istus neli tundi ja mässas omaette, ma lugesin seni Birk Rohelennu “Enesetapjad” läbi. Soovitan – ja kui meeles, kirjutan pikemalt.
twitteri-daki
Liitusin Twitteriga.
what a luck
Because…
While only one percent of the population suffers from bipolar disorder, it is claimed that 50 percent of poets, 38 percent of musicians and 20 percent of painters have it. It’s just part of the package.
Allikas: Cracked
Sanatooriumis
Kui me avastasime, et meie toas pole absoluutselt levi, hakkas Birx seda muidugi taga ajama. Selgus, et ainus koht, kus midagigi mõikab, on aknalaud. Tükk aega proovis B. saada levitust telefonist pilti. Siin tal lõpuks see õnnestus.
Vaade meie toa aknast. Idüll!
Helistas Piia ja laulis sünnipäevalaulu. Nagu Birxi ilmest näha, ütleb ta parasjagu: “Adääh!”
Birx üritab mulle näidata, kuidas poseerida nii, et pildid tuleks normaalsed ja et ma ei näeks välja nagu väike poiss. Minu meelest iseloomustab see pilt väga hästi värskelt 27aastaseks saanud inimest.
Kunstiline foto jõusaalist.
Birx on esimest korda jooksulindil. Umbes viis minutit läks aega, et talle selgeks teha normaalset kõndimist – ta kõndis seal peal, nagu pooljalutu tegelane, kellel on kolm põlve.
Pärast parafiinhooldust. “Ära neid sokke pildista, need on Nadja omad!”
Birx tšekib lõunasöögilauas coole vanahärrasid.
Kaamliila, also known as karamellikissell.
See pilt pidi olema kuidagi sümboolne, aga ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas täpselt. Ilmselt midagi stiilis “meie juured on hallid” vmt. Ahjaa, kui autoga korraks Värskas poes käisime, avastasime, et juba on esiklaasile tekkinud mingi sammal. Julmalt kiirelt vananevad asjad Värskas!
Kohustuslik sulnis õhtupilt Veeparadiisi ees.
Birxi sünnipäevalaud.
Gloria!
Birx eitab gravitatsiooni.
Meie viimane šampus, mille peilisime välja öövahilt, kes 70 krooni oma taskusse lükkas. Aga noh, eks me rikkusime seadust ka, kell oli mingi 1am või nii. Kuigi kui vaadata, mis “kavala nipiga” Reinu Pizza alkoholi edasi saab müüa, siis ilmselt on seadused ses osas väga laialt tõlgendatavad ja nii palju kui ma olen aru saanud, saab hotellidest ikka alksi osta. Kui sa seal ööbid.
Ja õhtu lõppes vaadates juutuubist noorusaja muusikavideosid. Pildil muidugi Gary Barlow.
(õudus)filmisoovitus: “El Orfanato”
Kuna mul on plaan oma 25. sünnipäev pidada 13. ja reedel ning teha seda õudusfilmide stiilis, siis hakkasin üksõhtu netis surfama, et häid riietumisideid saada. Kuskilt jäi aga silma möödunud aastal tehtud õudusfilm “El Orfanato” ehk “The Orphanage”, tirisin selle ja täna vaatasime ära.
Väga hea film oli. Kui sulle meeldis “The Others”, siis meeldib see ka. Just sarnase õhustiku pärast – suur vana maja, surnud ja elavad lapsed, nähtamatud sõbrad, nukud, disfigured laps, orbudekodu, salapärased vanadaamid paksude prillidega, pahaendeline meri ja koobas ja nii edasi. Rohkem polegi ju hea õudusfilmi jaoks tarvis – lapsi ja nukke ja vanu maju.
Tegelikult oli seal ka paar päris head karjumiskohta, paar päris head “iu-iu-iu-iu-iu-iu”-kisamiskohta, päris palju kriipisid hetki ning üleüldine rusuv meeleolu, mis ühel õigel õudukal olema peab. Kõik perfektses tasakaalus.
Ja isegi lõpp oli omamoodi õnnelik. Omamoodi. Mitte “The Othersi” moodi. Filmi saab netiavarustest ilusti tõmmata, aXXo-variant on ingliskeelsete subtiitritega. Muidugi saab minu käest ka, kui keegi tahab.
Ning kui kellelgi on head õudusfilmi-kostüümiideed (midagi peale Jasonite ja Texase kreissaevendade või Ringu telefonitüdrukute – sest see juba läks vist B-le), siis võib soovitada. Muidu ma pean vist Buffyna minema.
Hiljem… Nüüd ma muidugi vaatasin otsa värske “Fringe´i” osa, kus, hoidku meid jumalad, inimeste suust ronisid välja suured kämblajämedused nälkjad, kellel olid teravad ogad ja värgid ja muidugi olid nad limased. Ja tulid välja suust! Iu-iu-iu-iu-iu-iu-iu-iu! Täna ma raudselt näen unes midagi eriti koledat.
Scrubsis oli Eesti-reference!
Haah, värskes Scrubsis oli just selline dialoog.
J.D: It’s like all of the sudden this hospital is a police state!
Elliot: Well, next thing you know they’re going to charge doctors for candy at the gift shop.
J.D: They do charge doctors for candy at the gift shop, Elliot.
Elliot: Really? Then why does Johan always…
J.D: Because he wants to make you his wife and take you back to Estonia.
Elliot: Aah, that’s why he’s always asking me if I’m comfortable around oxen.
Eestimaa – härgade maa!
Temaatiline muusikapala kah: Lazlo Bane – “Superman”.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/01-lazlo-bane-superman.mp3]Jäneseuru päev ehk muuda päevaks oma blogimisstiili
27. jaanuaril on Lewis Carrolli sünnipäev, teate ju küll, tema kirjutas “Alice Imedemaal” raamatu. Selleks puhuks toimub blogijate hulgas ülemaailmne “Jäneseuru päev”, mille käigus kutsutakse blogijaid üles muutma päevaks oma blogimisstiili muutma. Lähemalt kirjutab BoingBoing. Iseenesest on põnev väljakutse, lasta oma kujutlusvõimel lennata. Ei tea, kas eestlased ka sellise asjaga kaasa tulevad? Mina igatahes püüan. Olen alati Alice’iga kummalist hingesugulust tundnud.
A-Rühm tuleb tagasi
Taa-ta-taa, da-da-taa… Ta-da-da-ra-ta-taa-taaa-tarara-taa…
Sattusin kuskilt lugema, et A-Rühm tuleb pika filmina tagasi. Üritasin nüüd leida uuesti line-up´i ja mul oli meeles, et Face’i pidi mängima filmis George Clooney. Otsisin netist ja leidsin hoopis teistsuguse line-up´i:
Hannibal: Mel Gibson
B.A. Baracus – Ving Rhames
Murdoch – Jim Carrey (of course!)
Face – Christian Bale (mmm…)
Räägitakse aastatest 2009 või 2010. Eks näis. Põnev igal juhul!
Slovakkia, osa 2
Sõidad umbes tuhat meetrit mööda lumist nõlva kiikuva tõstuki õlul üles, laud käes. Natuke on hirmus, sest kõigutab ja tuul puhub ja inimesed on all nii väiksed, nii väiksed. Tõusmine ei paistagi lõppevat, tõstuk aina ronib ja ronib ülespoole. Liugled lõpuks tippu jõudes sujuvalt istmelt mäenõlvale, surud mütsi pähe, kinnitad laua ja tõmbad korraks hinge: kui kaunis see kõik on! Kui pikk tee on alla, seda ei ole võimalik sõnadega seletada…
Lükkad hoo sisse ja liugled, siuh ja siuh! Inimestest mööda, mäesuusatajatest mööda, teistest lauduritest mööda… Kõrvus vihiseb ainult tuul ja hinges on vabadus…
Reaalsus.
Istud kiljatades tõstukile, mis sind üles hakkab vedama. Umbes poole peal jääb tõstuk seisma – täpselt nii kauaks, et jõuaks tekkida juba väike paanika. Mis toimub? Kas me jäämegi siia? Õnneks mitte. Ronid ja ronid, lõpuks tuleb maha hüpata. Gaselliliku hüppe asemel sa hoopis koperdad ja saad tõstukiistmega ilge tou vastu turja, mis sind maha niidab, nii et laud lendab kus see ja teine ja ise jääd tähekesena lumme vedelema.
Okei, see on väike tagasilöök, mõtled. Vead end mäenõlvale ja hing jääb kinni: mida kuradit?! NIIIII KÕRGE! NIII JÄRSK! Kuidas ma siit veel peaks elusana alla saama? Ma ei püsi ju selle laua peal õieti püstigi! Aga noh, me oleme ju mägedevallutajad ikkagi! Vaatad kadeda pilguga osavaid laudureid, kes siuh ja siuh sinust mööda panevad, kui sina oma klambritega jandid. Õieti ei saa püstigi, kui juba tuleb külg ette tõmmata ja pidurdada – liiga õudne! Liiga järsk! Ja mingid puud lähenevad hirmuäratava kiirusega…
Järgmisel hetkel üritad juba umbkeelsele tõstukivahile seletada, et sorry, mees, ma ei oska, ma pean tõstukiga alla kah saama. Liiga kõrgele sattusin. Vaht lõpuks lööb käega ja viipab meid istmetele. Kobime silmad häbi täis alla tagasi, samal ajal kui poisid irvitades jälle üles sõidavad: “Noh, oligi kogu sõit või?”
All saab siiski natuke ka püsti liuelda, kuigi see süsteem toimib umbes nii: viis minutit tambid mööda pisikest nõlva üles. Minuti mässad klambritega. Kaks minutit istud ja kardad püsti tõusta. Pool minutit katsud lauaga püsti saada. Ei õnnestu. Libised hoopis kükakil allapoole. Lõpuks õnnestub kaks sekundit ka püsti alla kihutada, kuid juba on inimesed ees ja maandud lumes.
Korrata.
/
Selline oli tänane päev siis. Alguses tegelt võtsime suusad, aga suuskadega oli vabshee hull: esiteks olid saapad nii jäigad, kõrged ja tugevad, et võtsid kogu vere ja liikumisvõime jalgadest ära. Vahetasin siis lauasaabaste ja laua vastu, lauaga oskan vähemalt pidurdada end ära lõhkumata. Suusad-kepid ja kogu see krempel on liiga keeruline.
Vallutasime Vratna mäge jälle, või kuskil sealkandis ühesõnaga, kus eelminegi aasta. Ööbime jälle Žilinas selles kummalises hotellis, mille retseptsioon asub keldris koos kasiinoga. Aga vähemalt oleme täpselt kesklinnas, siin hea aastat vahetada. Ühe päeva peaksime veel mäel veetma (ilmselt uue aasta esimese) ja siis hakkamegi tagasi tulema. Ahjaa, homme lähme vist Ungarisse jaurama.
Inimesed on siin imelikud, kuidagi väga veider suhtumine. Mäel õnnestus tunnistada olukorda, kus kutt virutas oma tüdrukule rindu, sest too ei kuulanud teda. Õnnestus ka tunnistada olukorda, kus õnnetu algaja laudur ühele suusatajale sisse sõitis ja need omavahel lööma oleks hakanud peaaegu.
Autosid parkida nad ka eriti ei oska ja kõik lõhnab sageli pettuse järele – nad ikka koorivad tõesti igal võimalusel, mis sa neile pakud – hiinakas tahtsid koju toomise karbi eest küsida sada kohalikku raha (50 eeku), alles vaidlemise peale andsid normaalse summa tagasi. Ja rääkimata meie seiklustest alguses toredana tundunud landlady‘ga, kes meid ette hoiatamata välja viskas ja valetas agnecy‘le nii et suu suitses. Aga noh, mis seal ikka.
Väike ebaõnn on jälitanud, aga üldiselt pole hullu. Kui ainult hotellis soem oleks, krt. Radikad puhta külmad…