Alles hiljuti sai räägitud blogimaailmas tekstide varastamisest ja mis ma siis täna näen? Kuna Kiisu blogi kommenteerida ei saa, siis panen tähelepaneku siia üles.
Tag Archives: mujal
pregnant women are smug?
Kirjutama ajendas mind Rentsi postitus, mis tuletas mulle meelde selle ägeda Garfunkel and Oatesi loo – “Pregnant Women Are Smug”. Mulle hullult meeldivad need tšikid ja see lugu on mulle ka juba ammu meeldinud, aga lihtsalt vahepeal meelest ära läinud. Ja olgu kohe öeldud, et ma ei võtnud tema postitust isiklikult, sest esiteks ta minu meelest ei loegi mu blogi ja vaevalt, et ta oma posti mulle mõeldes kirjutas.
Aga mõtlema pani see ikkagi. Sest tegelikult on ka minu meelest pregnant women smug. Ja nüüd olen ma ise üks neist. See on nagu minemine vaenlase tagalasse – ei oska kuidagi olla ega käituda, sest sa oled elu aeg arvanud, et NEMAD on jobud, aga nüüd tuleb välja, et sa oled ise kah jobu. Ja samas nagu ei tahaks oma vanast võistkonnast üldse lahkuda, aga peab.
Ma pole kunagi rasedatega väga kokku puutunud. Ükski mu lähedane sõbrants pole rasedaks jäänud – või õigemini on, aga ma pole kunagi ühtegi rasedust LÄHEDALT näinud. Jah, muidugi olen ma näinud neid suurema või väiksema kõhuga aeg-ajalt, kui me oleme kohvil käinud, aga ma pole kunagi näinud, kuidas rasedus kulgeb. Ja ega ma pole viitsinud ka rasedabloge väga lugeda, kui aus olla. Okei, Dooce on erand, aga tema sulest viitsin ma tõepoolest isegi seda lugeda, et tema laps vanni kakas.
ENIHUU. Ühesõnaga, tänu sellele, et ma TEGELIKULT pole ühtki rasedat naist rasedana tundnud, siis olen ka mina alati arvanud, et nad on peast kergelt soojad ja pärast sünnitamist muutuvad kanaemadeks, kes täidavad oma Facebooki-albumid saja erineva ülesvõttega oma kallikesest või, mis veel hullem, panevad UH või titapildi oma profiilipildiks.
(Mulle just meenus, et kui Epp Annat ootas, siis me sageli kirjutasime koos, aga Epu puhul see rasedus nagu… ei olnud pealetükkiv või nii.)
Ja tänu sellele, et ma ei tahtnud muutuda kõndivaks-rääkivaks klišeeks, olin ma alguses üsna kindel, et kirjutan rasedusest minimaalselt. Aga teate, mis? See on üsna võimatu. Sest see lihtsalt ON su elu teatud hetkest alates ja sa ei saa sinna midagi teha, et see MUUTUB oluliseks. Ma saan täiesti aru, et ilmselt ka mina armastan Põrnika lolliks, kui ma olen lõpuks suutnud ta oma ladypartsidest läbi suruda, sest kuidas muudmoodi olekski võimalik? Samas ma tõesti tahaks jääda eluterveks emaks, neid näen ma enda ümber ja kõrval küllalt, et mitte muutuda kaagutavaks kanaemaks, kes istub päevad läbi Perekoolis ja haub… noh, värke ja kelle maailm algab ja lõppeb koduga. Ei, muidugi kujutan ma ette, et ma jätkan aktiivset seltskonnaelu, käin iga päev trennis, kirjutan ja olen muidu tubli, sealjuures kasvab laps nagu seen pärast vihma ja ei nuta kunagi.
Suur tõenäosus on, et see nii ei lähe ja et ka mina lähen väikest viisi peast lolliks. Sest juba praegu ei tunne ma mingit suurt tungi seltskonnaelu elada, sest öelge mis tahate, ilma alkoholita pole ikka õige pidu, mina ei suuda end maha laadida, kui pean alkoholivaba õlut lürpima ja vaatama, kuidas teised ümber aina lõbusamaks ja lõõgastunumaks muutuvad. Lisaks sellele olen ma kogu aeg väsinud ja ma olengi parem kodus nii. Ja siit see kõik algabki.
Mis aga puutub smug-olemisse, siis ma väga siiski loodan, et ma seda pole. Sest ma ei tunne end eriliselt rahuloleva või üleolevana. Rase olla on IGAV. Ma ei saa midagi lõbusat teha, ma olen pidevalt väsinud ja ma raudselt ei tunne, et eelnev elu oleks kuidagi vähetähtis nüüd selle kõrval, et minust on saanud suur inkubaator ja mu crotch parasite varsti ringi jooksma hakkab. Mis puutub laulus toodud näidetesse, siis ma tahaks näha vanemat, kes OOTAB, et ta laps sünniks puudega või haigena (kuigi teades inimkonna-nimelist loomaaeda, siis on üsna tõenäoliselt ka selliseid olemas). Mul on küll suures jaos täiesti ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuigi ma tahaks tüdrukut, sest poisiga ei oskaks ma midagi peale hakata (mõelge, kui keeruline on mul talle püsti pissimist õpetada). Ja kui me soo teada saame, siis me sellest saladust ei tee, sest SELLEPÄRAST ongi ju hea teada, et saab valmistuda, poisipõnnile raging pink värvi kostüüme osta (peal kirjad PRO-HOOR) jne.
Aga ju olen mina kah üks suur kõndiv stereotüüpne rase. Sest jah, ma ikkagi räägin sellest, sest mu elus ei toimu suurt midagi. Ma räägin sellest umbes samamoodi, nagu ma vanasti rääkisin mõnest rajust peost eelmisel reedel. Ainult et nüüd see raju pidu on iga päev ja ta on igav ja ta toimub minu sees.
Nii et ma pean ilmselt elu sebima. Ohjah.
teemad, mis panevad inimesed targutama
Mu lemmikajakiri terves veebiversumis on Cracked ja täna ilmus seal selline artikkel: “5 Topics Guaranteed to Elicit Condescending Advice“. Ja iga asja peale ma vaid noogutasin, naersin ja mõmisesin omaette: “Täpselt nii ongi!”
5. Dieedid ja kaalulangetamine. Appi, kui palju olen ma saanud elus erinevaid “tarku nõuandeid”, kuidas kaalu alandama peaks. Ära söö pärast kuut õhtul. Ära söö kartulit. Ära söö gluteenitooteid. Ära söö hapukoort, vaid asenda see maitsestamata jogurtiga. Joo palju vett. Võta Allyt. Ja nii edasi ja nii edasi. Jah, peaaegu igaüks meist on proovinud mingil viisil oma kaalu kontrollida (mul on mitu meestuttavat, kes on proovinud kaalu tõsta) ja teavad seega suurepäraselt, mida peaksin just mina tegema, et see töötaks. Ja ma olen ise samasugune smug bastard, sest minu jaoks töötas Kaalujälgijate meetod kombineerituna TRENN, TRENN, TRENN režiimiga. Millegipärast ei taha keegi mind uskuda, kui ma ütlen, et paksuks ei tee mitte riided ega kartul, vaid ebaõigetes kogustes söömine ja vormi aitab saada trenn. Ja ainult trenn (kombineerituna õige söömisega). Näete siis – olen täpselt samasugune targutaja.
4. Laste kasvatamine. Lisaks siia omalt poolt ka rasedus. Ma laste kasvatamisest ei tea suurt midagi, aga olen üsna veendunud, et pean hakkama tulevikus suuri sõdasid maha pidama kõikide teistega, kes arvavad, et teavad minust paremini – alates ämmast lõpetades kaubamaja müüjaga. Sest nii see asi lihtsalt toimib, KÕIGIL on sel teemal midagi öelda.
3. Arvutialane nõu mitte-Apple’i tootele. Hahhaaa, naljapärast võiks otsida üles need postid, kus ma olen arvutiteemalist hala kirjutanud ja kokku lugeda, mitu kommentaari on soovitanud mul Mac osta. Ka viimane kord, kui ma mõni nädal tagasi Registry Optimizerit Twitteris (ja FBs) mainisin, pidi ikka olema mõni smug bastard, kes üle õla viskas: “Osta Mac.” Tähendab, ma ostaks hea meelega Maci, aga Mac on kallis. VÄRDJALT KALLIS. Minu arvuti maksis 4500 krooni ja näidake mulle mõni Mac, mille ma sama raha eest oleks saanud (ja mis sama nunnu välja näeks). Nii et LÕPETAGE ÄRA! Ma saan aru, et teie arvate, et Mac on jubehea. Ma USUN seda. Aga kui mul on probleem Windowsiga, siis, eks, ei aita see, kui te ütlete, et osta Mac.
2. Haigused. Kui mulle kunagi soovitati küüslauguküüned ninna toppida nohu vastu, siis ma loobusin terviseteemadel (eriti) avalikus teemas arutamast. Aga õnneks ma pole eriti haige, ma ei tahaks üldse olla mõne nähtava haigusega inimese nahas (näiteks kellegi, kellel on akne või kes kasutab keppi (vt ka Crackedi artikkel), kes saab ilmselt KOGU AEG nõu, mida ta võiks teha, et tal keppi enam poleks.
1. Vaimsed probleemid. Mul pole Crackedi jutule suurt midagi lisada. Alati on keegi, kes arvab, et “võta end kokku ja saa üle” ja alati on keegi, kes võtab lahti RHK-10 ja hakkab sealt diagnoosi otsima.
/
Lisaks omalt poolt veel kaks asja, mis alati targutamiskoori laulma panevad.
Blogimine. “Su blogi on igav. Sa ära muretse nii palju lugejate arvamuse pärast. Su blogi meenutab pliiatsivägistamist viimasel ajal. Blogimiseetika jutt on pask. Sa peaksid mitte rasedusest blogima. Sa ei peaks oma eraelust blogima. Sa peaksid rohkem oma eraelust blogima.” Need on vaid mõned neist paljudest “nõuannetest”, mida ma olen seoses blogimisega saanud – lähipäevade jooksul. Muidugi on ilgelt nõme olla see blogija, kes blogib blogimisest, aga siinkohal, noh, on see õigustatud. Sest KÕIGIL on arvamus blogide kohta. Kui “päriselus” kellegagi sellest rääkida, siis kuuleb sarnaseid targutusi: blogid on verbaalne eneserahuldamine, blogid on nõmedad, blogijad võiks endale elu leida, blogid on selleks, et rääkida titekakast, blogimine on ajaraisk. Ükskõik, kuidas sa ka ei blogiks, alati leidub keegi, kes arvab, et sa võiks seda teistmoodi (või üldse mitte) teha.
Raamatud ja nende toimetamine-tõlkimine. Väga popp on viimasel ajal raamatute toimetajaid kiruda. Raamatute koha pealt on igal ühel oma arvamus (mis sageli peaks olema see kõige õigem). Ma olen olnud mitme raamatu tegemise protsessi juures osaline (ka sellise, kus lõpuks olid tõesti massiivsed vead sees, puudusid näiteks ühel leheküljel tühikud – ma tean, kelle süü see tegelikult oli, aga ka mina oleksin võinud VEEL KORD läbi lugeda ja parandused teha, kuigi see polnud minu ülesanne – nii et järelikult oli see ka minu süü) ja ma võin öelda, et alati saab teha paremini, täiuslikult ei õnnestu kunagi miski. Ja toimetaja olnuna tean ma ka, et toimetajal oleks tegelikult omakorda vaja veel toimetajat, kellel oleks omakorda vaja veel toimetajat. Aga lõputuks ei saa seda rivi ajada ju tegelikult, eks. Oh, muidugi, ka mina vingun ja targutan, kui näen eriti tobedaid vigu või eriti halba tõlget, mis ainult tõestab seda, et see on teema, mis toob inimestes välja targutajad.
/
Võibolla see kõik näitab, et inimesed lihtsalt on loomult esiteks vingujad ja siis targutajad, sest me arvame, et teame alati kõige paremini. Suvalised poetagused joodikud teavad alati paremini kui peaminister, kuidas riiki juhtida. Suvaline blogija teab alati paremini, mida võiks teede olukorra parandamiseks ette võtta. Mitteblogija või blogilugeja teab alati paremini, kuidas peaks blogima. Kõhn inimene teab alati, kuidas paks võiks kaalu kaotada. Maci-omanik on alati ja alati superior, sest tal on Mac. Ja nii edasi ja nii edasi.
Mis on teie arust teemad, mis toovad inimestes välja targutajad? Homoabielud? Valimised? Keskerakond? Euroopa Liit? Perekool? Naisteajakirjad?
“Mina olen ookean”, Sandra Steingraber
Enne kõike: selle raamatu võid saada endale kingituseks, kui arvustad oma blogis Petrone Printi raamatut! Vaata lähemalt siit.
Ja see pole promopost – ma hakkasin “Ookeani” lugema siis, kui sain need kaks sinist triipu rasedustestil ja lõpetasin täiesti juhuslikult alles nüüd. Peamiselt võttis selle raamatu lugemine (kaks kuud) aega sellepärast, et see on raske. Sellest on väga raske end läbi närida, kui tahad kõike mõista ja lahti mõtestada. Statistika, numbrid, keemiline ja bioloogiline jutt, väljendid ja sõnad, mida ma pole varem kuulnudki… Jah, tunnistan, easy reading see pole kindlasti ja päris sageli jätsin ma lõike vahele.
Selles mõttes ei olnud see raamat kohe kindlasti see, mida ma ootasin. Ma ootasin – ja ootan senimaani tegelikult – raamatut, mis ütleks mulle, mida tähendab naise jaoks, kes ei tea lastest ega rasedusest midagi, esimene rasedus ja mis põhiline: kuidas sellega harjuda ja kuidas saada emaks (ma arvan, et pean sellise raamatu ise kirjutama, sest seni pole ma midagi ei Amazonist ega raamatupoodidest leidnud, mis võiks olla selline teekonna-lugu, mida ma otsin). Aga see tundus vähemalt alapealkirja järgi olevat kõige lähemal sellele, mis ma otsisin ja arvasin, et ju mind ootab ees ka natuke rohelisele südametunnistusele koputamist.
Tegelikult aga lahkas autor metoodilise järjekindlusega kõike, mis tulevast beebit ja tema ema mõjutab. Sa saad teada väärarengutega lastest Jaapanis, saad teada, et innuitide piim on kõige saastatum, sa kuuled mürgistest ravimitest, mida emadele pahaaimamatult veel mõnikümmend aastat tagasi sisse söödeti. Vahele kauneid looduspilte, linnulaulu ja autori mõtisklusi emaduse üle, aga seda viimast (minu jaoks) häbiväärselt vähe.
Nii et selles mõttes sobib see raamat tõesti lugemiseks kõigile, kel südametunnistus ja huvi selle suure ja keerulise (ja saastatud) maailma vastu, kus me elame. Pole “mõttetult” palju rasedajuttu, isegi sünnituseosa läheb lennates mööda. Ja tegelikult olid kõik need õnnetud näited, mida ta tõi, väga põnevad lugeda. See pole rasedusraamat, see on keskkonnaraamat ja nii ongi.
Ahjaa, ja nüüd, pärast läbilugemist, arvan ma, et tõlgitud pealkiri on ebaõnnestunud. Originaalpealkiri “Having Faith” on muidugi tõlkimatu, aga nii palju poeetilisem. “Mina olen ookean” on muidugi igati sümboolne, aga… Kuidagi ikkagi ei haaku esimese (ega viimase) hooga. Ma ei oska seda arvamust lõpuni seletada, aga see tunne tekkis minusse kohe, kui jäi lõpusõnu lugedes silma, et hoopis “Having Faith” oli see, mida ma lugesin – ja asjad loksusid paika.
Mida ei juhtunud? Ei juhtunud seda, et ma oleksin hakanud muretsema. Vahepeal ma mõtlen, et ma olen vist sisemiselt surnud või masendav pohhuist, aga ma olen ammu loobunud muretsemast asjade pärast, mida mina muuta ei saa. Ja ausalt öelda arvan ma isegi, et inimestele tuleks kasuks välja surra, see on ikka päris kohutav, mis me kokku oleme keeranud. Muidugi tahan minagi, et minu laps sünniks terve ja rõõsa, aga ma ei oska muretseda kõigi nende mürkainete pärast, mille olen (ka tahtmatult) oma kehasse elu jooksul ladestanud. And it’s not like I could do something about it. Kui mul õnnestukski kuidagi oma keha mingi imevahendiga puhtaks saada ja elada terve raseduse mürkainetevabas mullis, kui suur on tõenäosus, et mu antibakteriaalne beebi pärast sündi ellu jääks? Selles mürkaineid täis maailmas? Okei, ma saan aru, et need asjad päris nii ei tööta, aga you catch my drift.
Õnneks ei kippunud Steingraber näppu viibutama ja õpetama – mulle kohe hakkab selline asi vastu. Ma sain targemaks, horisondid avardusid ja ma sain teada, et piim tuleb rindadesse kolm päeva pärast sünnitust. Sest kust ma võisingi sellist asja teada? Ja mul oleks just SELLIST raamatut vaja. Mis ütleks mulle just SELLISEID asju. Otsingud jätkuvad.
uusi vidinaid ehk kohalik käsitöö ausse!
Mulle meeldivad kõrvarõngad. Mul polegi praktiliselt mingeid muid ehteid peale kõrvarõngaste, paar kaelavärki on ka. On aegu, kui mul on olnud prosse, kuid ka need on kaduma läinud. Aga kõrvarõngad, see on mu tõeline armastus. Kummalisel kombel ei viitsi ma neid iga päev kanda, sest mul on tunne, et peaks need justkui pidupäevadeks jätma. Aga pidupäevi on ju aina vähem, nii et peab vist ikka endale selle naiseks olemise kombe külge harjutama ja püüdma vähemalt hommikuudus meeles pidada, et võiks kõrvakad külge riputada. Nägu ma ju niikuinii teha ei viitsi (see jääb pidupäevadeks).
Olen sõltuvusse sattunud Silja käsitööst, mida ta pakub supersoodsa hinnaga ja kõik tema asjad on lihtsalt megailusad. Tema käest olen saanud rõngad, mis pildil numbritega 1, 2 ja 3. Esimesed, kilpkonna omad, tellisin juba mõni aeg tagasi, täna sain kätte metallipusad (mis said kohe mu lemmikuks) ja pildil küll natuke kehvalt näha valged merekarp-rõngad. Kuna Silja töötab mulle üsna lähedal, siis on mul praktiliselt kojutoomisteenus, nii et ma arvan, et jään uhkusega tema püsikliendiks ja soovitan tema käsitööd julgelt teilegi. Ainult ärge mult kõige ägedamaid asju eest võtke:)
Number neljad ehk läbipaistvad karukesed leidsin eile postkastist (olin juba unustanud, et need tellisin ja pidin kreepsu saama, nähes postkastis saatjanimeta ümbrikku – paranoia hakkas kohe hoogsalt tööle) ja need saatis mulle moeblogija Merily (Sequin Magazine), kellel ka on oma netipood. Peamiselt müüb ta seal küll rõivaid ja muud garderoobikraami, mis pole küll minu maitse. I mean, tema riided on TEMA seljas ilusad, kuid esiteks ei läheks mulle need iial selga ja teiseks ei oskaks ma neid vist kunagi nii ägedalt välja kanda. Karukõrvarõngad pole ilmselt tema enda tehtud ja ma päriselt ei tea, kust need pärit, aga nad on nunnud ja näevad välja nagu kummikommid.
Varem olen ma ehteid tellinud ka Little Shop of Horrorist, mille omanik aga kahjuks enam viimasel ajal väga aktiivne ei ole. Sellegipoolest olen temalt saanud imelised pikad rippuvad punase-mustakirjud kõrvarõngad, mida ma olen miljon korda Underisse ära kaotanud ja alati tagasi saanud. Lisaks sain temalt ka fimost kollased pardikesed, mis läksid kaduma. Ta lubas mulle küll uued teha, kuid ootan senini.
Ahjaa, ja muidugi ei saa unustada Britti, kelle Pastries By Britt on ka väga armas poeke. Just tema tegi mulle pulmaehted, mida senini piltidelt heldimusega vaatan.
Üleüldse igatsen ma, et mul oleks korralik ehtekarp (nb! christmas present alert!), kuhu kõik oma väärtuslikud kõrvakad panna. Praegu on mul vaid erinevad kausid, mille äärte külge ma kõrvarõngaid riputan ja seetõttu nad mul alati kaduma lähevadki.
Ja Etsysse ei julge ma enam viimasel ajal üldse vaadata, sest sealt tahaks tellida KÕIKE, alates ehetest lõpetades patjade ja arvutikaupadega. Käsitöö on ikka ilgelt cool, kunagi ma õpin ise ka midagi tegema. Ausalt.
Marie Claire ja paksud
Marie Claire avaldas oma blogis Maura Kelly kirjutatud artikli paksudest ja “Mike&Molly” sarjast. Seda saate lugeda siit ja muidugi on see post tekitanud internetis tõelise tormi.
Ma lugesin nii Kelly postitust kui ka rohket vastukaja sellele ja ei oska seisukohta võtta. Muidugi, ühest küljest ta ütleb:
I think I’d be grossed out if I had to watch two characters with rolls and rolls of fat kissing each other … because I’d be grossed out if I had to watch them doing anything. To be brutally honest, even in real life, I find it aesthetically displeasing to watch a very, very fat person simply walk across a room — just like I’d find it distressing if I saw a very drunk person stumbling across a bar or a heroine addict slumping in a chair.
Ja samas ta ütleb:
being overweight is one thing — those people are downright obese!And while I think our country’s obsession with physical perfection is unhealthy, I also think it’s at least equally crazy, albeit in the other direction, to be implicitly promoting obesity! Yes, anorexia is sick, but at least some slim models are simply naturally skinny. No one who is as fat as Mike and Molly can be healthy. And obesity is costing our country far more in terms of all the related health problems we are paying for, by way of our insurance, than any other health problem, even cancer.
Ma pean temaga nõustuma selles osas, et Mike’i ja Mollyt mängivad näitlejad on tõepoolest rasvunud, mitte lihtsalt ülekaalulised ja kuigi ma ise olen ülekaaluline, ei ole ma mitte mingil juhul selle poolt, et rasvumist (nagu ka haiglaslikku kõhnust!) promotakse ja inimesi püütakse arvama panna, et see on justkui okei ja midagi ei peakski tegema. Ma olen arvamusel, et rasvumist ei pea kindlasti mitte heaks kiitma – ja samuti ei peaks heaks kiitma superkõhnade kehadega inimesi. Mõlemad äärmused on halvad, täpselt nagu äärmused alati on.
Aga teisest küljest… Ma olen kogu oma täiskasvanuelu olnud kimpus oma kaaluga (hakkasin erinevatel põhjustel järsku juurde võtma 18aastaselt ja olen kümne kilo kaupa viimased kolm aastat edasi-tagasi kõikunud, viimasel ajal kahjuks aina ülespoole) ja KMI järgi olen ma ülekaaluline. Ma tean seda, ma teen trenni (vähemalt kolm korda nädalas) ja jälgin oma toitumist (kaalujälgijate põhimõtete järgi). Ma ei tunne, et ma oleks PAKS, tegelikult, kuigi ma nii ikka sageli ütlen. Mu kaal ei ole mulle kunagi takistuseks olnud MITTE MILLEGI tegemisel (eriti sporditegemisel ja kas see polegi peamine?) ja ma jõuan rohkem rauda lükata kui mõned mu 60kilosed sõbrannad. Ja alles eile ütles psühholoog mulle, et NUMBER POLE TEGELIKULT OLULINE (me küll rääkisime natuke teises kontekstis). Noh, selle üle võib vaielda, mingis mõttes ta ikkagi on ka. Aga kui sa oled tervislikus kaalus, siis pole number oluline, ole sa 65 või 85. Kõik sõltub su enda keha eripäradest.
Nii, tagasi posti juurde. Et siis temal on vastik vaadata rasvarullidega inimesi suudlemas? No andke andeks! Minu rullid elavad rõõmsalt minuga mu elu kaasa, julgen avalikult isegi oma Abikaasat suudelda ja magamistoas ME ISEGI SEKSIME, kujutate ette? Rasvarullid ja kõik muu kaasakuuluv. Teinekord ei lase isegi tuld ära. Hämmastav, kas pole? Ma saan Kellyst aru, et koledaid inimesi pole hea vaadata, AGA koledus on igaühe silmades. Minu jaoks on näiteks kõige koledamad pealtnäha normaalkaalus tüdrukud, kellel kõht ja käed lotendavad – ehk siis kes küll NÄEVAD saledad välja, aga pole elus trenni teinud. Ükskord pidin ma Genklubis just sellise tüdruku nabapluusi alt paistvat kõhtu vahtima (ta oli TÄPSELT meist teiselpool lauda) ja mulle hakkas see vastu. Aga ma ei tee selle põhjal üldistusi ega ütle, et kõik inimesed on munnid ja neist ei peaks ammugi ühtegi telesarja tegema. See, et mina hindan treenitud kehasid (isegi minu rasva all on lihased), ei tähenda, et ma peaks oma väärtushinnanguid kellelegi peale suruma.
Ja see, et Maura Kelly on anorektik (ta on oma haigusega võitlemisest mitmeid kordi kirjutanud) ja ei suuda ENDA PSÜHHOPÕHJUSTEL vaadata ülekaalulisi inimesi, ei tähenda, et sellised sarjad tuleks telekast ära koristada, või – mis veel olulisem – paksudel inimestel ei tohiks justkui üldse olla õigust õnnele, armastusele ja hellustele, nagu Kelly kipub viitama.
Koledaid inimesi on kole vaadata ehk siis antud kontekstis pakse inimesi ei taha vaadata – aga sellega on lihtne, ära siis lihtsalt vaata neid! (Umbes nagu blogidelugemisega.) Aga ära anna tervele maailmale teada, et SINU MEELEST ei tohiks koledad inimesed üldse eksisteerida, õnnelikud olla ja – oh õudu! – füüsilist õrnust teineteisele avaldada.
Eksisteerida tohivad kõik ja õnne on kõik väärt, nähku nende keha välja ükskõik milline.
Otseelust.com on LÕPUKS tagasi!
Pärast pikka eemalolekut tõime Andrise (IT) ja Karmeni (kujundus) abiga tagasi Otseelust.com-i! Olete niisiis lahkelt oodatud jagama oma põnevaid leide, mis jäävad kõrvu.
Õige pea saab lisada ka fotosid, eelkõige ootaksin eestimaiseid fail-pilte ja muud huvitavat, mis silma ja fotokaamera ette jääb:)
Päiks!
Kolimissaaga algab: Kopli korter
Käisin “kus elavad narkomaanid ja Triangel” ehk Koplis. Nägin lõpuks ära selle korteri, kuhu me peame hakkama pesa looma. Üldiselt oli parem, kui ma arvasin, kuigi köögi-olukord oli kohati hullem, kui ma arvasin. Seal nimelt on sees selline ühika-komplekt: väike külmik, mille peal kaks pliidirauda ja kõige küljes veel kraanikauss, mida väidetavalt ei tohi eemaldada, sest see käib korteri juurde. Praegu käivad läbirääkimised, kas me ikkagi saame äkki selle monsteri sealt kuhugi selleks ajaks ära teisaldada, kui me seal elame ja näiteks pärast tagasi panna.
Aga häid asju oli siiski päris palju: laiad aknalauad, toredad naabrid (kaks meie sõpra JUST kolisid põhimõtteliselt meie naaberkorterisse), akna taga kolisevad trammid (mis ei lasknud mul magada küll, aga samas olen ma nõus kõigele igasugused vead andeks andma, kui nad liiguvad RÖÖBASTEL), suur (vannita) vannituba ja tõsiasi, et ma saan lõpuks endale avatud köögi ja BAARILETI, mis tuleb koos sellega. Ja pukid! Punased!
Lisaks kõigele on mu tagument nii väsinud ja mu tagument pole vist iial nii palju vatti saanud. Sest kõige ägedam asi, mis selle uue korteriga kaasneb, on fakt, et me SAAME endale osta üht-teist ja kolmandatki, et oma pesa punuda ja see täidab mind pulbitseva rahuldustundega, et lõpuks saame me alustada nullist ja teha nii, nagu meile meeldib, mitte et me peame enda elu kohandama juba olemasolevate võõraste massiivsete mööblitükkide ümber. See on puhas õndsus!
Aga et välja otsida See Kõige Õigem Diivan, käisime me kaks päeva mööblipoodides ja lihtsalt ISTUSIME erinevate diivanite peal. See kõlab nagu jalutuskäik pargis, aga tegelikult on see rohkem kui jalutuskäik pargis, kus sa pead testima iga pargipinki ja istutama end teatud ajaks nende peale istuma. Nii on mu armas tagument tundnud, et mitte kõik diivanid pole ühesugused, oh ei! Mõned neist on ehitatud inimestele, kes ei vaja pehmust. Mõned on ehitatud inimestele, kelle seljad paenduvad absoluutselt teistmoodi kui minu oma. Mõned on lihtsalt ebapraktilised ja mõned on kaugelt ilusad vaadata, aga valusad istuda. Ja kõige naljakam oli hind. Vaatad kaugelt: no see diivan maksab küll hingehinda! Lähed lähemale: polegi väga kallis. Siis jälle näed mõnda, mis tundub sobivat sinu hinnaklassi ja mingil imepärasel põhjusel on selle hind viiekohaline.
Nii me istusime ja lõpuks istusime endale välja kaks diivanit, mis võiks sobida. Üks on üleni tekstiilist. Teine on nahkkäetugedega ja kontrastsetes toonides: hele kate, tumedad toed. Esimene neist oli üks viimaseid, mille peal me oma tagumendikuju mõõtsime, teine kõige esimene. Nii et lõppeks, ma arvan, lasen ma Abikaasal otsuse teha, sest mina võtaks mõlemad.
Umbes samamoodi käisime me ka värvi otsimas, sest mulle absoluutselt ei meeldi magamistoa seinad, mis on tõmmatud selliseks heleroheliseks, nagu vanasti olid nõuka-aegsed basseinid ja mis värvi on muuhulgas alati olnud ka mu emakodu koridor ja millegipärast on mul selle värvi suhtes tõsine allergia. Aga kuna ma ei teadnud, mis värvi võiks seinad värvida, siis seisime me tükk aega ja vahtisime erinevaid värvikaarte. Tapeediga oleks asi olnud märksa lihtsam! Lõpuks panin ma suht suvaliselt sõrme mingi värvi peale, mis oli umbes selline… mitte väga igav ja miski, millega saaks mängida (noh, kardinate ja muu taolisega). Pildid tulevad siis, kui kõik saab valmis, ükskord, kunagi, saab ta valmis.
Aga kõige suurema rahulduse pakub mulle hoopis teadmine, et ma saan lõpuks endale raamaturiiulid! Ja see oli täiesti Abikaasa omaalgatuslik idee, et need võiks magamistuppa ehitada. Raamaturiiulid! Kas te kujutate ette seda luksust! RAAMATURIIULID!
Kõige selle juures ei olegi ma enam nii suures paanikas selles suhtes, et mis lõpuks saab sellest va köögist. Sest mina hakkan niikuinii olema ainult oma riiulite juures ja mitte miski vägi ei kanguta mind sealt ära!
Välja arvatud need korrad, kui ma saan istuda OMA MÕNUSA DIIVANI peal, üks käsi magamistoani venitatud, et riiulitest ikka kinni hoida.
Nüüd ma isegi ootan juba kolimist sinna Tallinna lõppu, kust edasi pole suurt midagi, on vaid meri ja liinid.
sügisene telehooaeg
Kui eelmine aasta toodi turule rohkelt uusi komöödiasarju (majandusliku depressiooni ajal vajavad inimesed kerget meelelahutust), siis sel sügisel paistab olevat aeg särada erinevatel politseisarjadel. Nüüdseks on enamik uusi sarju esilinastunud ja siin on minu tagasihoidlik arvamus pärast pilootosade vaatamist (muidugi olin ma ka pool nädalat haige, mis aitas vaatamisele kaasa). Tulemata on veel “No Ordinary Family” Michael Chiklisega, mida ma ka veits ootan. Ja mõned piloodid jätsin vaatamata ka, no kamoon, mind ei huvita keskkoolisarjad nagu üldse nagu nagu (kuigi ma vaatan pühendunult “Gleed”, aga seda ikkagi peamiselt laulmise ja Jane Lynchi fabuloossuse pärast).
- “Nikita” – neid Nikita-nimelisi sarju ja filme on küll liiga palju, arvan ma. Pealegi on Nikita ju mehenimi, kas nad siis ei tea seda seal meerikamaal? Ühesõnaga, nagu MILJON Nikita-nimelist naist enne teda, avastab tädi, et salajane valitsusorganisatsioon, mille käsul on ta seni tapnud ja mõrvanud, polegi nii nunnu, kui ta alguses arvas ja hakkab kätte maksma. Unustades jätkuvalt, et Nikita on mehenimi.
- “Terriers” – humoorikas sari kahest eradetektiivist. Piloot oli täitsa mõnus, annan talle võimaluse ja vaatame, kas jääb püsima. Pärast teist osa: eeh, vist ei viitsi vaadata.
- “Outlaw” – peaosas Jimmy Smits, kes on mulle alati meeldinud. Kohtudraama on vist sellise žanri nimi. Smits mängib endist ülemkohtunikku, kes hakkab võitmatuna tunduvaid keisse ajama ja tundub, et tuleb hea ja põnev sari. Jään vaatama.
- “Mike & Molly” – komöödiasari kahest ülekaalulisest, kes kohtuvad anonüümsete ülesööjate toetusgrupis. Molly osas on Sookiena tuntud Melissa McCarthy. Esimene osa oli soe ja nunnu, natuke ülepingutatud, nagu komöödiasarjad sageli kipuvad olema, aga mina jään seda vaatama.
- “The Event” – IndierPrincess ütles kõik, mis öelda on: “The Event was unexpectedly shitty, terrible acting, ridiculous storyline and the last ‘twist’ made me roll my eyes.” Täpselt nii ongi.
- “Chase” – Jerry Bruckheimer, kõikide krimkade isa, on taas hoos. Sari jälgib US Marshalite tegevust, kes pätte püüavad. Peaosas ilmselgelt keerulise minevikuga tough mutt, ilus ja oskab kakelda (no nagu nad ikka peavad olema, et sellise sarja peategelased olla). Esmamulje: eeh. Dark Blue on ikka parem.
- “Detroit 1-8-7” – politseisari, mille tegevus toimub muidugi Detriotis. Filmitud võlts-dokumentaali stiilis, mis on suht häiriv. Sari ise on okei, aga samas selliseid sarju on küll ja veel. Jätan nendeks õhtuteks, kui muud vaadata pole.
- “Hawaii Five-0” – Samanimelise sarja uusversioon, jällegi politseisari. Eriüksuslasest mehe isa tapetakse ning talle antakse vabad käed juhtimaks Hawaiil spetsiaalset üksust (no ei suutnud paremat sõna välja mõelda), mis pahalasi püüab. Esimeses osas panebki ta oma meeskonda kokku ja sealjuures saab kätte õeluskoti, kes ta isa tappis. Okei, ma ei oska ÜLDSE teha sarjade sisuümberjutustusi, aga uskuge mind, kui ma ütlen, et see on hea sari, kvaliteetne, nalja saab ka ja karakterid on päris ägedad. Pluss: esimeses osas James “Spike” Marsters! Samas olen netist lugenud vastakaid arvamusi, on inimesi, kellele ei meeldi üldse. Aga ma pole orginaali näinud, seega puudub mul võrdlusmoment.
- “Raising Hope” – komöödiasari üksikisast (õigemini tiinerist, kes elab oma vanemate, nõbu ja vanaemaga), kes kasvatab üheöösuhte tagajärjel ilmale tulnud titat. See on mingi täielikult üle igasuguste võllide aetud sari, mis on isegi omal kombel natuke naljakas. Esimeses osas juba järgnevad teineteisele täiesti uskumatud sündumused (tütre ema on sarimõrvar ja hukatakse elektritoolil), seejuures tapavad nad tita paar korda peaaegu ära, sealhulgas oksendavad ta täis. Aga ma annan talle võimaluse, sest “Raising Hope” on ikka nii napakas asi, et sellist pole tükk aega näinud.
- “Running Wilde” – Keri “Felicity” Russelli uus sari. Tutvustus tundub ilgelt snoobilik ja mulle pole Keri kunagi väga meeldinud (mul on alati naiselik kadedus kõikide nende naiste suhtes, kellele on loodus andnud kaunid ja lokkis (!) juuksed). Ühesõnaga, vaatasin ja ei saanud mitte midagi aru. See vist peaks olema mingi ülevõlli komöödia, kus VO loeb peale Keri tütar, aga a) see pole naljakas ja b) see pole loogiline. Isegi mitte komöödiauniversumis. Feil.
- “Boardwalk Empire” – üks oodatumaid uusi sarju, mis juba on ka teiseks hooajaks pikendatud. Peaosas on Steve Buscemi, pilootosa aitas teha Martin Scorcese. Nii et tegu on kindlasti kvaliteetsarjaga. Keskendutakse Atlantic City kuivseaduse-aegadele ning põhineb päriselul. Esimene osa oli päris kõva, kuigi Steve Buscemit keppimas näha ei ole kunagi olnud mu Bucket Listis.
- “Lone Star” – jälgib kahe petise – isa ja poja – elu ja keerulisi otsuseid. Mulle muidu igasugused conmanid väga meeldivad, aga mulle hakkas vastu selle tegelase topeltelu-topeltabikaasad ja üleüldse venis kogu pilootosa jubedalt, nii et ilmselt ma seda vaatama ei jää. Ei võlunud millegagi ja ausalt öeldes ei suutnud ma seda lõpunigi vaadata. HILJEM: Ongi känseldatud, jee!
- “Undercovers” – JJ Abrams on küll telejumal, aga selle sarjaga tundub, et ta on üsna mööda pannud. Igav, etteaimatav, nõrk. Peaks olema spioonidraama, aga on rohkem… ma ei teagi, mis ta on. Keskpärane on. Abramsilt oleks oodanud rohkem. Samas nägin vist esimest korda USA sarjas ekraanil siksi.
- “Better With You” – südamlik perekomöödia kahest õest ja nende erinevatest eludest. Kõige parema rolli teeb Jay Cooke, kes on ennegi mulle silma jäänud. Ja muidugi Debra Jo Rupp, kes on fabulous nagu ikka. Üsna pehme, poliitiliselt korrektne ja natuke igav, aga meelelahutuseks palavikuga päeval sobib küll.
- “The Whole Truth” – oeh, ma pean siin postis väga palju kasutama sõna “järjekordne”, aga no on noh. Järjekordne kohtudraama, mis erineb tavalistest selle poolest, et jälgib nii kaitsva kui süüdistava poole tööd. Oli põnev, haaras kaasa, huvitav. Ja kuigi lõpus ma peaaegu juba arvasin, et lõpplahendus jääbki olemata, see siiski tuli. Taas mängus krimisarjade bossi Jerry Bruckheimeri käsi. Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, milline Jerry töönädal küll välja näeb. Kui palju ta TEGELIKULT suudab iga oma produtseeritud sarja tegemise juures olla? Ma hetkel lugesin kokku kümme sarja, mis iganädalaselt jooksevad, pluss veel filmid. On mees, ah? Ei tea, kas talle töövarjuks saaks minna?
- “The Defenders” – Jim Belushi on üle pika aja ekraanil ja üritab olla tõsiseltvõetav, feilib. Õigemini: ta on igav. Käsikiri on igav, tegelased on igavad, kohtukeisid on igavad. Ei jää vaatama, kohtupõnevikke on teisigi, mis palju paremini tehtud, uutest nt Outlaw.
- “My Generation” – jälgib üheksa klassikaaslase elu 10 aastat hiljem ehk mis on saanud 2000. aastal lõpetanutest tänaseks? Esiti tundus see mulle naeruväärne, no päriselus pole ju klassikaaslased kümme aastat hiljem omavahel niimoodi seotud? Et osad abielluvad, teised saavad lapsi… Aga siis ma hakkasin mõtlema, et ise ma olin abielus oma klassivennaga ja meie klassist on veel vähemalt üks paar tulnud, kes praegu vanemad, nii et polegi ehk väga jabur. Feik-doku stiilis. Väidetavalt olid esimese osa vaatajanumbrid masendavalt väikesed ja ma ausalt öelda ei imesta.
- “Shit My Dad Says” – Justin Halperni samanimeline raamat, mis põhineb samanimelisel Twitteri-kontol, oli VÄGA HEA. Sari nii hea pole, nagu arvasingi, aga kannatab ära, pealegi on isa one-linerid kohati ikka tõelised pärlid, nii et nende nimel võib ikka vaadata.
- “Outsourced” – komöödia Indias asuvast telefonikeskusest, mida saadetakse juhtima noor ameerika kutt. Sari on igast küljest rassistlik, näitab häbiväärselt ameeriklaste rumalust ning on igatpidi solvav vaadata. Ja seejuures pole isegi naljakas.
- “Blue Bloods” – Tom Selleckiga peaosas, taas üks politseisari, mis jälgib New Yorki politseinikepere tegemisi. Rohkem peredraama, väiksemal määral politseisari. Tom Selleck ei vanane vist ÜLDSE, ausalt, ta nägi Magnumi ajal täpselt sama noor välja. Jään ainult Sellecki pärast vaatama. Ahjaa, Marky Marki vend mängib ka seal, samas kui Marky Mark ise on näiteks Boardwalk Epire’i produtsent. Ei tea, miks ta oma venda kampa ei kutsunud? A samas, Wahlbergide peres on vist mingi kaheksa õde-venda, kõigile ei jõua kah oma sarjas tööd anda, on ju.
Ja siin on näha, kuidas TEGELIKULT uusi sarju välja mõeldakse (Cracked.com, loomulikult):
NPH fännidele
Ma polegi seda vist kunagi jaganud. Hea kvaliteediga video on YT-st kadunud, aga noh, kõlbab see ka. Kes “Gleed” ei vaata, see ilmselt ei teagi, et Neil Patrick “Barney” Harris seal üles astus ja minu meelest väga ägeda esituse tegi.
Laul on ka super.
(Aga üldiselt on tunne, et Suur Auk on lähedal, kõnnin serva peal… Päev pärast saiki juures käimist, eks ole, kus ma veel eile sain hõisata, et nii õnnelik on olla…)