Tag Archives: mujal

mina olengi ideaalne naine

hoomamatu 11 Replies

Kroku juhtis tähelepanu suurepärasele uurimusele, mis on reastanud ideaalse naise omadused. Võtkem need siis ette ja vaadakem, kui ideaalilähedane ma olen.

  • Armastab magusat – no magusat pole ma kunagi armastanud, aga! Millegipärast on mind viimasel ajal tabanud tõeline magusa- ja küpsetushullus, et ise ka imestan. Ju ma siis hakkan ideaalseks muutma.
  • prinkis rindadega – hmpfh. Alati võiks olla ju parem, aga gravitatsiooni vastu ei saa. Ning kunagi on hüüatatud: “Issake, sul on keskkoolitüdruku rinnad ju!” Mis oli creepy, aga meelitav.
  • väikese ilusa tagumikuga – selles osas feilin ma sajaga. Mu tagumik polnud ilus isegi mitte siis, kui ma ise väike olin ja mõnikend kilo vähem kaalusin.
  • pikkade juustega – ma olen elus olnud paar korda lühikeste juustega (ehk kõrvadeni-õlgadeni) ja mulle see ei istu. Ma pean saama juukseid patsi panna. Samas olen ma ähvardanud pixie cuti kasuks otsustada, kui mul pärast sünnitust peaks juuksed välja kukkuma. Aga olen kindel, et kasvatan sellegi välja ja minu soenguks jääb siiski poolpikk.
  • armastab veini – väga armastan. VÄGA. Millegipärast ei arva mu oma mees, et selles midagi ägedat oleks, ideaalist on asi tema jaoks kaugel.
  • ei karda meikimata välja minna – iga päev käin meikimata.
  • mehest lühem – enamasti olengi meestest lühem. Lühikeste inimeste võlud.
  • sportlik – sport mulle meeldib, kehakuju ainult sageli ei saa aru sellest ja ei tule mu ponnistustega kaasa.
  • sale ja trimmis – feilin jälle täiega.
  • hea autojuht – ülbitsemata võin öelda, et olen üsna hea ja hoolas autojuht. Silmamõõt veab küll teinekord parkimisel alt, aga all-in-all olen üsna tubli. Liikluseeskirjad on mu pet peeve, ma ei suuda ära oodata, kui uus LE välja antakse, et seda tudeerida saaks.
  • hoolib üle kõige perekonnast ja lastest – kui keegi on minu perekonnas, siis ma armastan neid lõputult ja olen nende nimel valmis minema läbi tule ja vee. Kodu ja kodutunne, pere ja perekond on mulle väga olulised ja see, et ma olen sunnitud oma perest kaugel elama, viib mind stressi.
  • naudib head tugevat einet – alati. Kahjuks lähevad meie maitsed lahku, kuna mu mehele meeldib (mu meelest igav) eesti toit, mulle aga kõiksugused eksperimendid ja põnevad maitsed. Ja vürts!
  • vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli – jälle pean tunnistama, et millegipärast on mu abikaasa täiesti spordikauge inimene (st teeb, aga ei vaata) ja tema jaoks on see kaugel ideaalsest, et ma jalkahull olen.
  • teab oma piire, mis puudutab alkoholi – tean oma piire väga hästi. Olen elus ühe korra täis peaga oksendanud ja see oli siis, kui ma olin 15. Mälukaid pole ka ette tulnud.
  • jälgib kaalu – alati jälgin, enamasti küll kaugelt ja umbusuga.
  • kõrge seksisooviga – bahahahaa!
  • kõrgharidusega – ma ise unistan ikka magistrist küll…
  • töötab – mhmh, mulle meeldib väga kirjutada (kui seda saab tööks pidada), aga tööl KÄIA mulle alati ei meeldi, sest mulle meeldib magada.
  • teenib mehest rohkem – praegu teenime vist üsna võrdselt, aga eelmisest mehest ma teenisin rohkem.
  • innustab meest sõpradega välja minema – aga ta, raisk, ei lähe ju! Ma käin talle viimased kuud juba pinda, et mis mõttes ta väljas joomas ei käi, ta üldse ei saa aru, et varsti enam ei saa ju!
  • teeb nalja ja naerab palju – naerda mulle meeldib väga.
  • tunneb end mugavalt igas riietuses – tunnen end mugavalt tank topides ehk maikades ja mugavates pükstes ehk pidžaamades või dressides. Nii et mitte sugugi igas riietuses ei tunne end hästi, eriti praegu.
  • suudab end valmis panna kümne minutiga – nullist sajani, kusjuures, st et saapad ja mantli saan ka selle ajaga jalga-selga.
  • teeb hea meelega kodus süüa – see on selline värk, et väga halb on teha süüa inimesele, kellele su toidud ei meeldi. Igavaid tavatoite ma teha ei viitsi ja sinna see kokkamisrõõm kaobki…
  • meeldib mehe sõpradele – seda peab mehe sõpradelt küsima.
  • talle meeldivad mehe sõbrad – meeldivad. Eriti meeldib mulle see sõber, keda me Twilightiks kutsume ja keda ma IRL olen ainult kaks korda põgusalt näinud…
  • oskab rahaga mõistlikult ümber käia – bahahahaa!

Kui ideaalne oled sina?

kõhujutte

hoomamatu 2 Replies

On üks hästi ilus kõhupiltide seeria, mida näeb siin: Pacing The Panic Room. Vaatasin seda ja kahjatsesin natuke, et mul kauneid kõhupilte pole või pole kedagi, kes neid teeks, aga see oli vaid korraks-mõte. Peamiselt ma ei viitsikski sellega jamada, sest ma olen juba veendunud, et täispikkuses pildid minust praegu ajaks mind ainult masendusse. Nimelt pole meil kodus ju peeglit ja iga päev, kui ma ennast riivamisi töö juures liftipeeglis näen, olen ma aina õnnelikum, et meil peeglit pole.

Samas hõiskasin ma veel eelmisel nädalal, et jeejee, mul pole veel kõhtu, küll on tore. Kuni siis sain kokku intervjuuks ühe lauljaga, kellega olid hoopis teised jutud ja kes siis, kui hüvasti jätsime, ootamatult küsis:
“Kas tead juba ka, kas tuleb poiss või tüdruk?”

Hetkeks lõi mul juhtme kokku, sest ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Siis jagasin lahti, ütlesin naeratades: “Tüdruk,” ja mõtlesin terve tee tagasi Tallinna, et mis siis, kui mul olekski selline kõht? Paljudel ju on selline kehakuju, et kõht ongi suurem. Et on ikka julgust küsida mehel!

Siis hakkasin kahtlema, et äkki polnud asi tema julguses, vaid et äkki ma tõesti näengi juba rase välja. Omast arust küll mitte, aga mis siis kui?

Siis otsisingi selle blogi üles, et kui suur peaks kõht juba olema. Ja kui 27. nädala juurde kerisin, siis sain šoki. Mina küll nii suur ei ole! St minu kõht küll nii suur ei ole! No päriselt ei ole mul sellist punni ees, nagu temal on. Aga siis ma vaatasin ja mõtlesin ja… Äkki on silmapete? Et kuna see tütarlaps piltidel on ju keegi, keda iseloomustab hästi sõna petite ja mina seda mitte ei ole, äkki ongi silmapete? Et TEGELIKULT ongi mu kõht sama suur, aga kuna mul on ka teised osad suured, näiteks tagumik ja jalad ja käed ja nägu, et äkki siis on meil peaaegu sama suur kõht, tema oma lihtsalt paistab tema muidu väikse keha küljes suuremana?

No tegelikult olen ma jätkuvalt veendunud, et mul ikka nii suur kõht ei ole, tissid on veel suuremad. Ja see on ka mu ainus tähis, mille järgi orienteeruda – kui kõht on suurem kui tissid, siis ma lõpuks ütlen, et mul on suur kõht.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, KUI SUUREKS see kõht ikka seal piltidel venib ja et kuidas ma tegelikult elasin tänase päevani (ja elan siit edasigi vist) arvamuses, et ma kuidagi pääsen sellest. Umbes nagu Mann kirjutas, et ta ei ühenda kuidagi ära, et sünnitama peab ka. Mul on kõhuga sama lugu – ma olen täitsa veendunud, et MINUL nüüd küll kõht nii suureks ei lähe! Mul on ju laiad puusad ja siin sees küllalt ruumi, et ta võikski nagu SISSEPOOLE kasvada, mitte väljapoole.

Ma võin ju aru saada, et reaalselt muidugi sellest siiski ei pääse, aga see ei tähenda, et ma päriselt seda usuks.

/

Kõige lemmikumad hetked päevast on need, kui saan pugeda voodisse, ohata raskelt kogu päevastressi endast välja, panna klapid kõhu peale ja lugeda raamatut. Need hetked on nii vaimustavad, et ei mahu sõnadesse. Ma olen varemgi ju lugemist nautinud, kuid praegu annavad need paar tundi päevas mulle nii mõnusa mahalaadimislaksu, et see on nagu narkootikum. Või pudel veini. Ja nende hetkede väärtus on seda suurem, et ma ei tea ju, millal kunagi jälle nii saab. Räägitakse küll, et ju saab, aga pärast aprilli läheb sinna ilmselt mingi aeg. Nii et ma naudin täiega, et just see on pea ainus asend, kus mul midagi ei valuta või raksu või krudise ja ma saan ära unustada, et päevad on üsna vaevalised.

Ja mind ärritab nende vaevuste juures see, et kui üldiselt ma pidasin raseduse parimaks kõrvaltoimeks seda, et pole päevi, siis vähemalt päevade ajal ma teadsin, et hiljemalt viie päevaga on see jama möödas. SEE jama kestab aga veel vähemalt kaks kuud ja rohkemgi ja keegi ei ütle mulle (sest keegi ei tea), kas läheb paremaks või ei lähe. Tähendab, ärgem saagem valesti aru, see pole midagi hullu, see on lihtsalt maru tüütu. Et vahepeal valutab. Ja et aeg-ajalt meenub äginal, kui vaevaline on olla. Õnneks on need momendid ja kui ma näiteks diivanil vedelen, siis on ikka väga mõnus. Kusjuures, see on ainult viis kilo, mis mulle vaevusi põhjustab (muuhulgas). Kui neid kilosid oleks rohkem… oeh, ei taha väga ettegi kujutada! Eks nad mingi aja peale tulevad, aga mida aeg edasi, seda vähem ma pean neid taluma, eks. Ja seda rohkem tunnen ma kaasa (või pigem sobiks siia ingliskeelne I feel for them) nendele naistele, kel juba praeguseks faasiks on kümme ja rohkem kilosid lisandunud.

Kõhust veel. Ma olen hakanud tundma hingesugulust kõigi naistega, kes on praegusel hetkel rasedad. Kate Hudson – my best friend! Pinki punus pungub piiga (üks äramärgitud pealkirju Sulev.ee Kuldse prill-laua auhinnale) – minu punus ju ka! Huviga jälgin ühe ajakirja peatoimetajat, kes minuga vist umbes sama kaugel – kumma kõht on suurem? (Ja siis sakutan Abikaasat varrukast: “On ju, minu kõht on väiksem!”) Mariah Carey ootab kaksikuid – jumal tänatud, et mul vaid üks neid on! Lily Allen kaotas lapse – ma oleksin tahtnud teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik rasedad naised on nagu minu sõbrannad, kuigi nad ise ei tea seda. Jah, selle partikulaarse raseduspsühhoosi eest on ka raamatud hoiatanud ja ka see oli üks asi, mida ma väga mikski ei pidanud. Aga näet, elu teeb korrektiive. Ma usun, et sama huviga hakkan ma jälgima ka neid naisi, kes minuga samal ajal sünnitavad – kui kiiresti nad vormi saavad, kuidas nende lapsed kasvavad… Siit, ma näen, on alguse saamas eluaegne väike hobi.

Aga nüüd ma lähen ja teen tööd natuke ja siis ma hakkan šokolaadikooki küpsetama. (Sellest, et minu nesting on küpsetamine, räägin ma teinekord.)

Stand Up Comedy with Louis and Eric

in English 13 Replies

This post is in English because first, the show is in English and second, I really want Aron to know that I have crush on him now. Also, if you don’t understand English, this particular event isn’t for you anyway and reading about it in Estonian wouldn’t make much difference.

So yesterday I hauled my ass out of the Chaos Apartment, took Naabrinaine with me and went out to have fun. First of all – it was my own fault that I forgot to buy tickets at the right time and paid 250 kroons for them which was A LOT. Because I’m used to getting good comedy for free (at Möku) or for 50 kroons (at Wilde), so it was my first time to actually pay for this stuff. (‘Cause, 50 kroons is like two beers and that’s NOTHING.)

The fact that it was my own fault didn’t stop me whining about the price to Eric and Louis, but as Eric said: “You’ll be getting comedy for 300 kroons tonight, so you’ll be okay”, and he was right. I GOT the comedy and even the facts that they didn’t sell non-alcoholic beer (fail, fail, fail!), their seats were crazy-uncomfortable and my body started hurting during sets, I really did enjoy myself.

First up they offered some magic stand up or stand up magic in the form of young, very awkward thin boy called Luddini. He reminded me of one of my university mates and every time he opened his mouth or stumbled with his trembling fingers I imagined it was him on the stage and that made it all funnier. And you know what – occasionally he was REALLY funny and surprisingly – there was magic! So he wasn’t just fooling around.

“Very funnysh Finnyland” guy Sampo Luoto was the most depressingly funny Finnish guy I have ever seen in my entire life. His English sounded so much like Finnish that when you forgot about listening very hardly and let your mind wander, in few minutes’ time you didn’t understand a word of this Finenglish. I really wanted to squeeze his bald little head and tell him that it’s okay. We know that Estonian men look like Finnish women and we are scared as well.

You are not alone in this, my friend. Of course, some of his jokes were too much for me and crossed some boundaries, but all-in-all, he was precious. Also, I love good Hitler jokes. (He didn’t look like at all what he looks like on the picture. I didn’t think it was physically possible for him to smile.)

Then there was Andrei Tuch, I’ve seen him every time I’ve gone to stand up shows and if I’m honest, he’s starting to bore me a bit. It’s like Stewart who always tells the same jokes. Okay, Andrei had some new material and I have to say, he looks better every time, more confident and not as awkward (yesterday he looked like some evil genius with his beard-thingy and red-black combo). But every freaking time he says “Bitch, I’m from Lasnamäe”, I die a little inside. Because, really, I get it. You are from Lasnamäe and think it’s funny to call your girlfriend bitch. But it was only funny the first time.

Which brings me to Aron Flame, or as I call him as of yesterday, my own secret pocket version of Dylan Moran (also he is much closer to me physically, as Dylan lives in Ireland). Usually after comedy nights I go home and spend following days having crush on Louis (which involves Twitter-stalking and some unmentionable dreams), but this time Louis is safe and Aron, well, is not. Because he was cynical, funny, dark, sarcastic, depressed, drank wine, made fun of beating children and foreskins (sorry, not beating foreskins but just foreskins) and he is much more beautiful than Dylan Moran. Which is, as you all know, EVERYTHING I look for in man (although Moran’s hair is particular fetish of mine). I mean, look at him for God’s sake! He looks like… I don’t know, something really sexy and attractive, dipped in the sauce of Dylan Moran. I only wished he would’ve smoked on the stage – as a matter of fact, I DO hope he smokes because if he doesn’t, he loses much of his charm. It would be like finding out he’s vegan. Or conservative.

Next time I won’t hesitate to let Eric and Louis entertain me but I really hate the fact that the seats are impossible to sit on and it’s impossible to get around during break (and after). But it’s still pretty cool to see the guys who I first saw at Möku this spring doing their first sets in Estonia getting more successful and popular. And I’m even getting used to Eric’s new hairdo and Louis’ intensity. It was ABOUT TIME that someone brought stand up comedy to Estonia! We are finally there, in The League of Respectable Countries. Now there’s only left Starbucks and Burger King and we can finally call ourselves CIVILIZED.

PS: If you don’t go to stand up shows at Drink Baar or at Prive next time, you’re letting the terrorists win.

hulleimad kingitused

hoomamatu 16 Replies

Frisky kirjutab kõige nõmedamatest jõulukingitustest, mis selle saidi töötajad on kunagi saanud. Hakkasin mõtlema oma hulleimate kinkide peale – ja neid polegi eriti. Mulle on vist üldiselt väga hea kingitusi teha, mulle meeldivad paljud asjad:) Tavaliselt tunnen ma end sitasti siis, kui mulle tundub, et õde on ebaõiglaselt ägedamaid kinke saanud – no siuke lapsepõlvest pärinev õdedevaheline rivaalitsemine, eks.

Muidugi ainus kink, mis mul kunagi meelest ei lähe, on Tannu käest saadud jumalaluule raamat. Ma tean, et ta kinkis selle mulle heast südamest, vaatas, et ilus pealkiri ja raamat kah pealegi, et ju mulle ikka meeldib. Luulet ei loe ma niikuinii (kui, siis Andra ja Aapo oma vaid ja vahel harva ka muud), aga see oli jah, huumor, ütleme.

Eks vanaema kingitused on ka olnud sellised, mida pole osanud noorena hinnata. Oi küll ma kirusin, kui jälle pakitäie rätikuid kingiks sain, kui ise alles põhikoolis olin. Aga nii tore oli need siis kasutusse võtta, kui oma elu peale läksin ja nüüd on vanaema rätikud mu lemmikud.

Ahjaa, ühel aastal kinkis maavanaisa pliiatsiteritaja ja 25 krooni. Ma võisin siis olla umbes 20.

Aga mis on teie kõige ebasobilikumad jõulukingitused, mille olete saanud? Või ise kogemata teinud? Kommentaarium on avatud!

München: Tierpark Hellabrunn, Spielzeugmuseum und Deutsches Museum

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäev oli loomaaiapäev! Loksusime Hellabrunni (no ON ikka nimi, eksju!) kohale ja mõtlesime, et jõuame pärast seda veel muuseumisse, aga esiteks ei osanud me aimata, et see loomaaed tõesti NII SUUR on ja teiseks ei oleks me uneski osanud arvata, et muuseum NII SUUR on, nii et tegime ainult õigesti, et täna muuseumipäeva tegime.

Aga loomaaed siis. Kes teab, kuidas mul on kombeks kõige elavaga oma väljamõeldud keeles ja titahäälega suhelda, võib ette kujutada, kuidas ma seal ringi käisin. “Pingud! Rrarr!” jne. Ja mõnus oli see loomaaed, erinevalt Tallinna omast. Kordagi ei tulnud pisarad silmi, et issake-need-loomad-on-ju-puuris! Loomadel on seal palju ruumi, paljud linnud jooksevad niisama vabalt ringi, näiteks üks paabulind üritas oma saba laiali ajades karja lapsi eemale ajada (ei mõjunud, ikka pidi eest jooksma). Samal ajal, kui ahve uurisime, sain Eestist sõnumi, et sajab! sajab! Meil sadas vaid väljaheiteid, millegipärast sattusime kõikjale täpselt selleks hetkeks, kui oli sooltetühjendamise aeg. Ühed ahvid tegid seda vist lausa taktikalistel eesmärkidel – neile oli ehitatud kaks ronimis… värki, üks ühele liigile, teine teisele. Ja siis kaks bossi istusid, vahtisid teineteist kurjalt, põrisesid ja kakasid vihaselt. Umbes vist, et kummal on suurem. Hiljem lennutasid nad end osavalt oksalt oksale, nii et üle jäi vaid ahhetada.

Gorillad on tõepoolest hämmastavalt väärikad loomad. Karja pealik Roututu (s 1973) istus täpselt akna all, mõtlik ilme näol ja vaatas teisel pool klaasi talle näpuga osutavaid lapsi. Ma lohutasin end mõttega, et ju ta vaatab meid samasuguse hämmeldusega, nagu meie teda. Ja et tema jaoks oleme meie loomaaed. Teised ahvid tegid trikke, lippasid ringi ja olid muidu armsad.

Loomi, keda ma nägin esimest korda, oli vist kümneid. Avastasin, et sõralised on mulle armsamad kui kabjalised. Kassilised ja pärdikud on muidugi üle kõige. Rääkimata pingviinidest, kellest üks nii armsalt meile poseerima tuli, ootas, et ma ikka mitu võtet temast saaks ja hüppas siis vette.

Õhtu tõmbasime kokku mänguasjamuuseumiga, kus ma ka nukumajade ees kaua istusin ja õhkasin. “Põrnikale ostame selle ja selle ja selle, eksju! Ja siis mängime ise…”

Neljapäeval ehk täna ärkasime vara (kes varem, kes hiljem) ning võtsime suuna Deutsches Museumi poole. Muidugi oli juba nende kodulehelt näha, et seal on tohutult põnevat avastamist, aga et tegu sellise mölaka hoonega on, ei osanud me aimatagi. SEE OLI HIIGLASLIK!* Ja uskumatu, millest kõigest on võimalik ruumide kaupa (I’m not kidding!) väljapanekuid teha. Metallurgiale oli näiteks pühendatud kaks tiiba, lennukitele kolm ja pool korrust, geodeesiale tiib, tekstiilitehnoloogiale küll ainult üks ruum, AGA IKKAGI. Vahepeal läks kõht tühjaks, siis käisime kohalikus (restoranihindadega) sööklas söömas – peaaegu 30 euro eest saime mõlemad sööklatädi käes taldrikule šnitslirajaka, hunniku sauerkrauti ja limpsi. Kõrvalepõikena – ma pole end kunagi NII SITASTI oma majandusliku olukorra pärast tundnud kui siin. Sest asi pole selles ju, et asjad on siin kallid. Asi on selles, et mul pole raha! Õudselt nadi tunne tuleb peale, kui tead, et iga söögikord siin võrdub nädala söögirahaga Eestis. Noh, muidugi, 30 eurot sööklaeine eest ON palju ka objektiivses mõttes, aga ikka on nadi tunne.

Enihuu. Kuus korrust avastamist, me tulime praktiliselt avamisajaks ja IKKA visati meid välja. Mind pole vist kunagi varem muuseumist välja visatud, aga sellised need sakslased on – päev saab läbi punkt kell viis, ka muuseumis. Hiljem oli kahju, et metallurgiale nii palju aega pühendasime ja lennukid tänu väljaviskamisele ja tulede kustutamisaktsioonile praktiliselt avastamata jäid. Aga! See-eest leidsin koha, kus ilmselt lavastati Kuule maandumine ja õppisin saksa keeles taevaruumi tundma. Ja üldiselt võib seda muuseumi vist siiski pigem “meestekaks” nimetada. Mitte et ma tahaks väita, et naisi masinad ei huvita, kindlasti on palju neid, keda huvitab, aga mind nii väga ei huvita näiteks see, kuidas automootoreid tehakse. Põnev oli muidugi ikkagi (v.a ehk metallurgia osa), kuigi lõpuks oli juba nii suur väsimus peal, et ei suutnud enam uut informatsiooni endasse koguda.

Ahjaa, meil siin tõsteti eile ohutaset, raudteejaamas jooksid ringi raskerelvastuses politseinikud ja muud asjapulgad. Täna BBC uudistest vaatame, et keegi tahtis Münchenisse pommi saata lennukiga või midagi. Just our luck. Ilmselt tuleb siis lennujaamas lisatunnike varuda. Või kaks.

Nagu näete, katsetan uut galeriividinat. Niisiis, lubage esitleda, pildid!

[flashgallery link=”file” columns=”2″]

*That’s what she said.

München, der ersten und zweiten Tag

hoomamatu 16 Replies

Ma ei tea Münchenist suurt midagi. Ma tean, et siin on äge loomaaed, kuhu ma tahan minna ja ma tean, et siin lähedal on Dachau. Ja natuke kaugemal Hitleri suvemajake.

JA METROOD!

Esmaspäeval saabusime, oli megapalav, päike paistis ja ma ei jõudnud end ära kiruda, et ainult talvemantli kaasa võtsin. (Olgu kohe öeldud, et täna, kui sadas lund, olin ma mantlu üle väga õnnelik.) Aga metroorõõm tegi kõik heaks ja läksime pärast hotelli ORLY (päriselt, ma ootasin öökulle) sisseregistreerimist sõitsime metrooga kesklinna ja tegime tutvust vanalinna ja poodide ja Neu Rathausiga.

Jahindus- ja kalandusmuuseumi ees tšillis üks übercool seapoiss.

Sattusime täpselt hetkel, kui kuusele ehteid riputati. Järgmisel nädalal hakkab siinsamas Marienplatzil jõuluturg, millest ma kahjuks ilma jään…

Testisime raekoja otsa ronides (õigemini, liftiga sõites) Abikaasa kõrgusekartust. Kartis natuke küll.

Ja Tallinn uhkeldab oma punaste katustega…

Otsustasime raetornist alla saada kõndides, mitte liftiga ja eksisime paar korda ära. Koridorid ja trepikojad olid muidugi vaimustavad, ühes vitraažidega.

Sõime toomkiriku taga lõunat, mis osutus kergeks pettumuseks. Viie euro eest saime viis lusikatäit suppi, nelja euro eest mahla ja vett. Aga noh, vanalinnas söömine maksab kõikjal väga palju. Siis sõitsime Olümpiakeskusesse, kus on end hetkel sisse seadnud Sea Life. Mina ootasin muidugi delfiine ja merilõvisid, tegelikult saime väga palju pisemaid kalakesi, kaks tillukest haid ja ühe väga tülpinud olemisega kilpkonna. (Hiljem nägime metroos Sea Life’i reklaami ja tõsi, plakatil oligi kaks haid ja üks kilbu, aga sealt tundusid nad ikka märksa… suuremad ja vägevamad.)

Kõige hämmastavam oli muidugi see, et pärast kõiki neid sadu kalasid ja muid mereelukaid pidin ma tunnistama, et kõige veetlevamad, põnevamad ja ägedamad olid ikkagi karpkalad… No nii meetrised karpkalad, kes vahepeal oma nina veest välja torkasid ja õhku nuhutasid, umbes-täpselt samamoodi, nagu Pussakas nina taeva poole ajab, kui pai tahab. Aga kalasid ei tohtinud puutuda! Nii et siis ma vaatasin neid läbi klaasi, kui nad oma ümmarguste huultega trikke tegid ja jutustasin nendega.

Kala!

See vant oli eriti kaval – niipea, kui hakkasin pilti tegema, kaevus ta sügavamale peitu.

Merihobud on ERITI tšillid tegelased: lihtsalt passivad niimoodi, saba rohu ümber keerdus. Mõned sotsiaalsemad merihobud olid sabad kokku sidunud ja tšillisid niimoodi.

Schüler-döner (3 eurot) ja kohalik photobomber. Ma olen nii tõsine, sest ma olen meganäljane.

Lõpuks, pärast tundide kaupa ringi rändamist (käisime veel Olümpia Ostukeskuses, metrooliini lõpp-peatuses, mis osutus täielikuks pettumuseks – umbes nagu Kaubamaja ILMA lisandpoodideta) hakkas selguma ka tõsiasi, et raseda naisega on ikka ilge kepp koos turistitada. Sest rase naine kipub vinguma ja tal lähevad marukergelt jalad paiste. Noh, olgu, tõele au andes kipun ma vinguma ka mitterasedas seisukorras, aga jalad lähevad tõesti kiirelt paiste, kui kogu aeg ringi traavida. Lõpuks siis ma vingusin ja lohistasin jalgu ja nähvasin ja muutusin leebemaks alles pärast döneri sisseahmimist ja jalamassaaži hotellitoas.

Abikaasa käis veel õhtul linna avastamas, mina lugesin internetti läbi ja olin niisama igav.

Teisipäeval oli meil kavas külastada Dachau koonduslaagrit. Või noh, oli kavas ja tegime ära ka. Õhtuks oli plaanitud planetaarium, aga kuna stupid Estonians said kaardist valesti aru, siis selgus Dachaust tagasi jõudes, et planetaariumis on kõik ägedamad asjad ikkagi päeval. Pealegi hakkas lund sadama, nii et ka õhtust tuuri ei toimunud.

Aga hommikul sõitsime Dachausse, eilne palav päikesepaiste oli muutunud tihedaks vihmaks ja läbilõikavaks tuuleks. Viirastus talvepäev, kui me TÄPSELT SAMASUGUSE ILMAGA käisime paar aastat tagasi Auschwitz-Birkenaus, kuigi siis oli veel sügavam talv ja oli vist veel külmem. Igal juhul, ilm muidugi lõi TÄIUSLIKU meeleolu, et seda masendavat ja õudset kohta avastada. Mul oli külm, mu jalad valutasid, kõht korises (sest hommikul sõin ühe muna ja kolm viilu kurki, hotelli hommikusöögid on lihtsalt nii kohutavad, et ajavad südame pahaks) ja mul oli paha ja rusuv. Ainuüksi väljapanek põhimajas oli massiivne ja selle läbivaatamine võttis kaks tundi, mille lõpuks ma tundsin tõelist kergendust, et lõpuks ikkagi ameeriklased tulid ja laagrilased päästsid.

Jalutuskäik barakkide vahel oli täpselt nii õudne ja vastik, nagu ta pidigi olema. Suvel seal ringi jalutades ilmselt ei tunnetakski nii teravalt, kui jubeda kohaga tegu. Ja lõpuks, kui me krematooriumi jõudsime, ei suutnud ma enam. Istusin välja trepile ja nutsin. See gaasikamber… Seisad seal ja vaatad iroonilist kirja “Pesuruum” ukse kohal, vaatad neid madalaid lagesid ja tunned kõiki neid tuhandeid hingi, kes siin “pesema” saadeti ja enam kunagi sealt ruumist elusana välja ei tulnud…

Ja siis kuuled kuskil eemal teismelistekarja irvitamas ja tahaks lihtsalt kisada. Ja võib-olla kellelegi hea vasaksirge virutada.

Pilte ma eriti ei teinud, sest ma ei suutnud.

See on see n-ö põhiplats, kuhu igal hommikul ja õhtul laagrielanikud loendusele kokku aeti, kus nad pidid liikumatult pikka aega seisma. Ka surnud ja need, kes ei jõudnud liigutada, sunniti loendusele kaasa võetama. Neid, kes kokku kukkusid, aidata ei tohtinud. Kui arv ei klappinud… siis, noh, teate isegi.

///

Leidsime ühe raudteeäärse hotelli, mille tavern rõõmsalt sööma kutsus. Kõhud korisesid elevalt, kui menüüs Bratwurst und Sauerkraut nägid. Olime põhimõtteliselt ainsad külastajad, suutsime ettekandja isegi hetkeks ära lollitada ja panna arvama, et me mõistame saksa keelt üsna hästi ja pärast korralikku rasvast kõhutäit võtsime kohalikust bäckereist endale hunniku saiakesi, kaasa kohvitopsi ja sõitsime koju tagasi.

Vorstud!

Mis veel? Noh, München on MEGAKALLIS koht. Kuna mu jalad valutasid, siis leidsin, et oleks õige aeg endale mingid tenkarid soetada, kuna mul on kõik niikuinii katki läinud. Noh, keskmine tenkarihind siin linnas on 100 eurot. Keskmine saapapaarihind 200 eurot. Hullumeelne! KUST nad selle raha võtavad, aru ma ei saa. Ja mitte ainult jalanõud pole kallid. Surfasin veits ringi, et leida vihjed ägedatele kaltsukatele. Leidsin ka mõned koduleheküljed… Hinnad kaltsukates? Kõige odavam asi, mis ma nägin, 29 eurot.

Lõpuks saime miskid jalanõud allahindlusriiulilt, meesteosakonnast (sest naistetenkarid maksavad 80 eurot, meeste omad alates 40 eurost) 34 euroga, KÕIGE ODAVAMAD asjad, mis me nägime mitmes poes. Hiljem vaatasin hindavalt metroos sagivate inimeste jalatseid ja… jah, täitsa võimalik, et kõik ostavadki siin kingi, mille hinnad algavad 100 eurost. Ilmselt olen siis mina ainult imelik, kui ma leian, et tenkarid võiksid maksta umbes 5 eurot, saapad 20 eurot. Noh, muidugi, ma ostan endale jalanõusid umbes kord nelja aasta jooksul, AGA IKKAGI. Ilmselt on muidugi väga suur vahe, kas saabaste hind moodustab su palgast neljandiku, nagu mul või siis sajandiku, nagu neil.

Aga homme lähme loomaaeda! Ja muuseumisse, kus on planetaarium ja muud ägedad asjad!

internet lessons

hoomamatu 3 Replies

Also, keep texting shortcuts confined to your cell phone. Everybody understands when you use “2” instead of “too” because you were typing with your thumbs on a number pad. But you cannot let that habit sneak into your work or school emails or even message boards. And there’s no reason for it, you have all the time in the world to construct and proofread your message. If you are so pressed for time that you can’t spend the extra quarter of a second to type out the full word, you need to get up right away and finish your responsibilities. Don’t even worry about closing the window – that would take almost a full second.

Oh, and if you use “lol” in every sentence you type (and I’ve seen people who use it multiple times, ie, “lol I like dolphins because they’re cute lol”) I’m picturing you as this cackling moron. If you’re really laughing out loud that much you need to be on some kind of medication.

Cracked

Sama kehtib ka eesti keeles ja smailide puhul. Kui sa kasutad ühes lauses kolm korda koolon-deed, siis, noh, you need to be on some kind of medication. Ja kui sul on nii kiire, et sa kirjutad “nkn” “niikuinii” asemel või “xma” “kordama” asemel, siis you need to get up right away and finish your responsibilities.

rändom

hoomamatu 15 Replies

Tegelikult ma peaksin kirjutama üht neljast asjast, mis ma pean valmis saama, enne kui nädal läbi saab, aga blogida on ju ka vaja!

Käisin eile rasedate naiste infopäeval. Oma suureks üllatuseks avastasin ma end ruumist, mis oli täis rasedaid naisi. Suurem osa neist juba selles astmes, et sai ikka aru küll, et on rase*. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Miks rasedad naised alati paarides käivad? Ja KUST nad endale rasedaid sõbrannasid leiavad? Kas selleks on mingi tutvumislehekülg, kuhu sa riputad üles kuulutuse: “Jäin rasedaks, on 10. nädal. Otsin sõbrannat, soovitavalt 15. nädal või hilisem.” Perekool ehk?

Enihuu, ma istusin seal nagu valge vares ja tundsin, et ei sobi sinna kuidagi. Ma kohe ei suutnud tunda mitte mingit hingesugulust kõigi nende naistega, kellest mõned tõesti olid sellised… kiirgavad näost. Ja siis märkasin ka paari stereotüüpset rasedat, kelle iga jutt algas sõnadega: “Jajah, ma tean, kuidas sellega on, kui ma esimene kord sõbranna sünnituse juures tugiisik olin, siis ei kasutatud seda masinat üldse…” (“Seda masinat” – seal peaks olema muidugi tegelik masina ja protseduuri nimi, aga söögu mind susi, sellised asja ei jää mulle meelde.)

Ja mulle tundus, et ainult mina haigutasin hambad laiali, sest olin praktiliselt magama jäämas. No mis nad alustavad siis nii ebainimlikult vara! Mu aju ei hakka enne 13 tööle!

Mähkimisvõistlused olid LOOMULIKULT ka. Vaatasin kaugelt, krimpsutasin nina ja läksin saali “What Would Audrey Do?” lugema. Ma olen päris kindel, et Audrey ei võtnud elus sellisest üritusest osa ja vaevalt ta oleks ka vabatahtlikult mähkimisvõistlusel osalenud.

Natuke targemaks sain ka, nägin ära, milline on nabanöör (jälk) ja milline värskelt piima andnud nibu (veel jälgim, nibu keskel oli KRAATER, piima täis).

/

Aga see postitus kannab ka harimise eesmärki. Lugesin taas Crackedi, seal oli selline põnev artikkel juhtumitest, mida koomiksid on kõhedal kombel ette kuulutanud. Ja sellega seoses mulle meenus, et jajaa, ka mina olen joonistustes asju ette ennustanud!

Kunagi ma joonistasin meie talvist aeda ja pilti, mis avanes lastetoa aknast. Mingil põhjusel otsustasin ma ühe õunapuuoksa külge joonistada ka linnumaja, sest ilma tundus pilt kuidagi eriti mage. Ja paari päeva pärast ilmus täpselt sama oksa külge päris linnumaja! Ja ei-ei, seda ei pannud sinna keegi, kes oli mul pilti näinud ja mõelnud, et ohhoo, küll see linnumaja siin Daki joonistusel on tore, annab kohe sellise aktsendi lumisele aiale! Maja riputasid üles naabrid (joodiknaabrid veel kusjuures, mis oli veel veidram), kes muidugi mu pildist midagi ei teadnud.

Ja viiendas klassis (1995) pidime me joonistama pilti tuleviku koolimajast. Ma pildi sisu eriti ei mäleta, ju seal olid strato-jetid, Twitter ja Facebook, aga seal oli ka raamaturiiul, kus reas õpikud. Ühe kaanele oli kirjutatud “Tšetšeenia sõda 1994-1996”. Nojah, võib ju mõelda, et äkki oli 11aastane Daki nii poliitikatundlik ja suutis ennustada antud õhkkonna põhjal, et ju saab sõda järgmisel aastal läbi. Võibolla oligi nii, ma olin väiksena üsna terane (unlike now, mil mul on suuri probleeme lihtsatest ülesannetest aru saamisega).

Muidugi ei ole neid pilte kuskil alles, nii et ma ei saa teile kuidagi tõestada, et minus on peidus hämmastavad ennustajavõimed! Aga all-in-all ei ole mul sugugi raske uskuda, et joonistades võib kogemata tulevikku ennustada.

Ja selles vaimus võiksin ma siia joonistada nüüd pildi, kus ma istun arvuti taga kuni esmaspäeva varahommikuni ja vuhin tööd teha.

//

*Eile kodus.

“Sul on juba näha küll kõhtu!”
“Ei, musi, see on mu tavaline rasv.”
“Su tavaline rasv on teise kujuga!”

Muuhulgas nägin täna unes, et tuleb tütar.