Olen viimasel ajal jälle palju lugeda viitsinud ja kaks värsket elamust ka siia kirja. (Ainult üks neist on titendusega seotud.)

Lugesin Spocki raamatut “Teie laps” ja olen VAIMUSTUSES. Esiteks juba on üsna harukordne, et titekasvatusraamatu kaanele on sattunud üsnagi armsa lapse pilt, tavaliselt on kaantel üsna… no ütleme otse: koledad tited*. Aga kaanepilt muidugi ei määra sugugi sisu.

Ühesõnaga, võtsin kätte Spocki pika hambaga, umbes et: “No vaatame siis, mis hullusi 60 aastat tagasi õpetati…” Ja jäin suu ammuli lugema – issand, see mees ajab täiesti mõistlikku juttu!

Ilmselt olin minagi eelarvamuste kütkeis, kuna on ju hästi teada, et Spock andis kohati suisa eluohtlikku nõu (et beebid peaks magama kõhuli oksesse lämbumise vältimiseks) ja see tõi kaasa palju-palju surmajuhtumeid. Nüüd teatakse, et kõhulimagamine soodustab SIDSi, aga tollal ei teatud. Lisaks on tema selle “lase nutta” koolkonna esindaja, kuigi ma arvan, et tol ajal olid kõik selle koolkonna esindajad. Ehk et tema on siis see, kes soovitab titel lasta üksinda nutta – esimesel ööl nutab 30 minutit, järgmisel 20 ja siis enam ei nuta. (Jee. Rait. Selle kohta läks kõige rohkem hinge ühe ema kirjeldus, kes seda meetodit proovis ja kui ta läks vaikuse saabudes vaatama, kas laps on siis tõesti magama jäänud, avastas ta hirmust kangestunud tite pimedusse vahtimas. See mõte, et mu laps peaks niimoodi üksinda paanikas kisama, mitte abi ja seltsi saama ja lõpuks lihtsalt annab alla, sest kaotab usu, et keegi enam iial tema juurde tuleb – murrab mu südame.)

Aga kõik tema ülejäänud nõuanded olid täpselt need, mida ma oleksin haiglast koju tulles vajanud (õigemini, eks ma ju oma emalt nõu ja abi saingi). Näiteks küsimus, kuidas aru saada, kas on näljanutt või mitte – ma nimelt olen üks neist emadest, kes arvab, et tissid ei ole ette nähtud nutva tite vaigistamiseks-lohutamiseks, vaid kannavad siiski söötmise eesmärki. Seega maadlen ma sageli küsimusega, et kas nüüd on juba näljanutt, kuigi kella järgi nagu ei peaks veel olema, või on asi muus? Eriti sellisel palaval suvel… Ühesõnaga, Spocki arutlus sel teemal sümpatiseeris mulle väga. Ja üleüldse leiab sealt vastuseid konkreetsetele igapäevastele küsimustele, mille üle värske vanemana sageli pead murran.

Peamine on siiski see, et see raamat on KOHUTAVALT MÕNUSALT kirjutatud. Erinevalt, muide, tänapäeva titeraamatutest (nt Solteri omad), alustab Spock väga palju lauseid sõnadega “minu meelest”, “mulle tundub”, “mina arvan”, “mina teeks nii” – selle asemel, et käskida ja väita, et kõik, mis ta ütleb, on puhas kuld (nagu teeb Solter). Selline mõnus jutuajamine, kust mõistusega lugedes saab tõesti vastused pea kõikidele küsimustele. Muidugi on asju, mis on tänaseks ümber vaadatud, aga põhiasjad on jäänud siiski samaks – armasta oma last. Kallista teda. Lase tal olla laps. Lase tal mängida, lase tal maailma avastada.

Üllatuslikult avastasin Spocki raamatust ka ühe asja, mida ma pidasin täiesti uueks teadmiseks. Esimesena lugesin seda Solteri “The Aware Babyst”. Et kui tittedele pakkuda igal toidukorral valida, mida nad süüa tahavad, siis nad valivad absoluutselt alati endale õige toidu – selle, mida nende keha sel hetkel kõige rohkem vajab. Ja et pikas lõikes saavad nad kätte kõik vajalikud ained ja et järelikult on vaja seda, kui nad mingi hetk näiteks nädal aega söövad ainult peeti. Ehk siis ka Spock julgustab tittedele andma valikuvõimalust ja laskma neil oma intuitsiooni kohaselt töötada. Veel ei tohi neid sundida taldrikut tühjaks sööma, tuleb lasta ise sööma õppida (mis siis, et ta kõik ära mäkerdab), tuleb julgustada, mitte karistada. Kuula oma last. Paku talle seda, mida ta vajab. Täiesti revolutsiooniline, ütleks ma.

Ja siis jäin ma mõtlema: oot, MIKS see mulle revolutsiooniline tundub? Mind ju kasvatati ka selle raamatu järgi… jah? No selge see, et ma ei mäleta titeiga, aga kõik need muud õpetused… miks siis mina mäletan ainult seda, kuidas isa pani nurka, andis rihma ja vanaema sundis taldriku tühjaks sööma?

Spock ütleb, et meil kõigil on kange kiusatus alateadlikult kasvatada oma lapsi nii, nagu meid endid kasvatati. Ma näen seda vahepeal ka enda peal – ma lausa TUNNEN, et ma olengi vahepeal nagu mu oma ema. Ja see on hea asi. Sest naised teadupoolest loevad raamatuid, luges ju ka minu ema. Aga mehed? Ma olen kindel, et teen nüüd siin paljudele meestele liiga, aga mul on tunne, et hoolimata sellest, kas kirjandus oli olemas või mitte, ei kippunud mehed toona väga lastekasvatusraamatuid lugema. (“Milleks lugeda lastekasvatusraamatuid,” torkas Naarbinaine illustreerivalt, kui seda arutasime, “lapsed ju kasvavad ise!”) Ja siis ongi läinud nii, et isad kasvatavad oma lapsi ikka nii, nagu neid on kasvatanud nende isad, nemad omakorda kasvatasid nii, nagu kasvatati neid jne. Hoolimata sellest, kas kuskil oli üks revolutsiooniline dr Spock, kes arvas, et füüsiline karistamine ei ole soovitatav, näiteks.

Ega Abikaasagi just eriti innukalt lastekasvatusraamatuid kipu avama, aga vähemalt suhtub ta sellesse nagu kontrolltöö ajal puksi tegemisse – et las mina õpin, tema lihtsalt teeb minu pealt maha**. Moodne mees ikkagi. Õnneks.

Aga nende tõsiste mõtete kõrvale soovitan sootuks muud raamatut. Kõik, kes vähegi selle ilmumise ajal raamatuarvustusi lugesid, teavad juba, et tegu on väärt raamatuga. Aga ikkagi. Leonnie Swann, “Glennkill”. Vaat see on SUPER raamat. Kõik peaksid seda lugema. Eriti need, kellel on lähim kokkupuude lammastega. Või inimestega. Või mõlematega. Teose žanrimääratlus on lambakriminull ja just seda see ongi. Peategelaseks lambad, kes lahendavad oma karjuse koletut mõrva.

“Kas te ei taha siis üldse teada saada, mispärast ta suri?”
Sir Ritchfield vaatas talle imestunult otsa. “Ta suri labidasse. Sina poleks ka seda üle elanud – säärane raske rauast kolakas läbi kere. Pole ime, et ta surnud on.” Ritchfield võbistas end natuke.
“Ja kust labidas ilmus?”
“Keegi pistis selle temasse.” Sir Ritchfieldi jaoks oli juhtum sellega ammendatud.

Ma ikka nii hullult naersin mõnes kohas, et ei mäletagi, millal viimati raamatut lugedes nii kõvasti naersin – ahjaa, Brysoni “Ei siin ega seal” lugedes. Seega, üsna hiljuti. Aga see ei vähenda “Glennkilli” väärtust, tegu on harukordselt sooja ja armsa raamatuga, olgugi, et teemaks on mõrv.

Lõppu siia ühe väikse tallekese pilt, kellele ma jaanipäeval peaaegu pähe oleks astunud, sest ma ei osanud arvata, et keegi võiks hoovi peal ringi tatsuda ja ennastunustavalt auto ümbert rohtu närida. Pärast “Glennkilli” vaatan ma aga kõiki lambaid hoopis teise pilguga…

—

*Te ju teate samamoodi, nagu mina tean, et mõned tited lihtsalt ON koledad. Mõne puhul sa näed, et tal on näiteks väga tugevalt oma ema või isa näojooned ja ta näeb välja nagu suur inimene. Suure inimese näoga titt on õõvastav – aga temast tuleb kahtlemata ilus laps või veel ilusam täiskasvanu. Mitte, et tittesid peaks üldse ilus/kole skaalal mõõtma, aga mina vähemalt ei suuda küll hoiduda seda hinnangut salamisi andmast…

**Muide, tuli välja, et Abikaasa ei tea sellist sõna nagu “puksi tegema”. Meie koolis koguaeg tegime puksi, alles hiljem tuli mahakirjutamine ja muud sõnad. Kas see on ka mingi Lõuna-Eesti värk, nagu et lumi hakkab meil kokku, mitte ei palli (wtf?! pallima?! mis sõna SEE veel on?!)

Lõpuks jõudsime reisult tagasi, väsinud ja natuke päikeselised, hetkel rahulolevad, et mõne aja pärast muutuda jälle rahulolematuks plekk-kasti surutud suve üle. Reisust räägin siis pikemalt, kui on rohkem aega ka fotodega tegeleda, praegu aga kaks värsket muljet hotellides ja laeva peal loetud raamatutest.

Andrei Hvostov “Sillamäe passioon”

Mind alati üllatab, kui inimesed ei tea ajakirjanikke nimepidi. Et mismoodi on nii, et nad loevad artikleid, aga ei loe autori nime? Ühest küljest ma saan sellest aru ju ka, aga peamiselt siiski ei saa. Noh, muidugi, mul on erialane huvi, aga IKKAGI on imelik, et realugeja ei panegi sageli tähele, kes talle loo on valmistanud. See teadmine ju annab nii palju lugemisel juurde!

Hvostovi teadsin ma nõnda muidugi ammu. Minu jaoks on ta olnud üks ägedamaid ajakirjanikke, kelle analüüse ja arutlusi ma alati huviga loen ja kes on muutnud muidu nii majanduskeskse* Ekspressi põnevamaks. Ma millegipärast nagu arvasin, et ma isegi tunnen teda, see asi juhtub muga sageli autorite puhul, näiteks on mul tunne, et ma tunnen Bukowskit. Hvostoviga oli umbes sama, ma arvasin, et ma tunnen teda, sest ma olin aastaid tema artikleid lugenud. Praegu seda välja öeldes saan ma aru, kui jabur see mõte on.

Igaljuhul, jah, mul oli Hvostovist kujunenud mingi pilt ja siis ma võtsin kätte “Sillamäe passiooni”, teatasin paari esimese lehekülje järel, et tegu on väga hea raamatuga ja siis… Ja siis lugesin, lugesin, lugesin, vahepeal tegelesin titega ja rändasin ringi, siis lugesin veel ja sain aru, et… Pekki. See mees on sügav. Absoluutselt igasuguse irooniavarjundita. Kuradi hea raamat on, sellel on nii mitu kihti, et ma praegugi veel harutan neid laiali. Ja – lõpus nutsin. Siis, kui mingid tükid lõplikult kohale vajusid ja ma sain aru, et, nagu Tolstoi ütleb, kui inimesed on õnnelikud, on nad ühtemoodi õnnelikud, aga kui nad on õnnetud, on nad igaüks isemoodi õnnetud.

Ma saan nii hästi aru sellest tundest, mis valdab, kui sa elad kohas, kus sa ei taha elada, aga oled sunnitud. Siinkohal ei taha ma väita, et ma saaks aru, mida Hvostov läbi elas, muidugi mitte, kuidas ma saakski! Aga ma mõistan seda tunnet. Seda väljapääsmatuse kibedat loori, mida ei saa silmilt isegi parimatel päevadel. Ja ma saan nii hästi aru, mis tähendab keeruline suhe isaga, kuigi ma jällegi ei taha väita, et ma teaks, mida Hvostov on läbi elanud. Aga need olid ühenduspunktid, nii väga olulised ühenduspunktid, et see raamat läheks hinge.

Muidugi on Hvostov ka suurepärane kirjanik. Tema keel on mahlakas, vahe, lobe, aga mitte (liht)labane. Tal on silma detailidele ja tema seoste loomise oskus, see on kadestamisväärt.

Ja muide, minagi sain Vaivara koonduslaagrist teada alles mullu sügisel Dachaus. Ma pidin minema selleks Dachausse, et teada saada – Eestis on olnud koonduslaagrid. MIKS SELLEST EI RÄÄGITA?! Miks on nii oluline osa meie riigi ajaloos täiesti maha vaikitud? Miks seda pole ajalooõpikutes (vähemalt minuaegsetes polnud)? Miks pole mälestusmärki, miks ei ole riik korragi leinas pead langetanud?

Aga kõrva taha panime (mina ja Abikaasa) hoopis olulisema mõtte sellest raamatust. Et last ei tohi mitte kunagi alavääristada. Seda ma, muidugi, olen alati arvanud. Aga “Passioon” kinnistas teadmist – kui ühel päeval tuleb su laps ja võtab sul käest kinni, öeldes: “Tahad, ma näitan sulle saladust?”, siis sa lähed temaga kaasa ja pead seda saladust MAAILMA KÕIGE OLULISEMAKS.

Sest seda see täpselt ongi.

Jim Ashilevi “Ma olen elus olemise tunne”

Nii, Jim. Või ka Jimi, nagu Maia talle ikka ütleb. Jimiga on see, et kõnes ütlen ma tema kohta sageli minu sõber Jim, kuigi on ju täitsa selge, et sõbrad me päriselt ikka pole, head tuttavad küll, kes näevad kord aasta jooksul või nii. Aga ma elan talle kaasa, sest minu meelest on tegemist ühe ropult andeka inimesega ja ma olen nii õnnelik, et blogi ta kunagi mu ellu tõi. Ja nüüd on ta valmis saanud esimese romaani (mille, muide, on kujundanud sama kutt, kes kujundas daki-raamatu kaane).

Jim armastab ilusaid sõnu ja lauseid. Ta armastab metafoore, lihvitust. Ta keel on kohati väga keeruline ja see muutub kohati väsitavaks ja tuleb selline… No kuidas ma seda ütlen, nii et keegi ei solvuks? Ühesõnaga, mulle tundub, et tänapäeva noorkirjandus tahab olla õudselt diip. No et kui sa pole diip ja ei tee suurt kirjandust, siis sa polegi nagu (noor)kirjanik. Tegelased, kes tahavad lihtsalt lugusid jutustada (nagu mina), peavad suu puhtaks pühkima Peeter Helme või Vikerkaare mingistki tunnustusest või äramärkimisest (või pigem, äramärkamisest), sest olema peab nii maru diip. See on tänane diskursus. (Ma ütlesin diskursus. Appi kui diip. (Ja suure tõenäosusega kasutasin seda valesti, sest tegelt ei hooma ma tänaseni, mis kurat diskursus täpselt tähendab.))

Niisiis, Jim on kahtlemata diip ja kuigi alguses nõuab see natuke harjumist, sain ma sellest kiirelt üle, sest a) Jim ju, ja b) diip ei vähenda Jimi teksti puhul selle väärtust. Ehk siis: Jim ei püüa olla, vaid tal tuleb see püüdmata välja. Sest ta ongi täpselt selline. Vaga vesi, sügav põhi – öeldakse vist. Ma vahepeal kujutasin nii hästi ette, kuidas Jim tänaval kõnnib, üht või teist stseeni tunnistab ja kuidas talle need laused pähe keerlema jäävad, kuni ta leiab neile oma raamatus koha. Ehk siis – ta ei punnita. Ta ongi. Ta mõtleb ja näebki maailma täpselt niimoodi.

Ja muide, kui Peeter Helme kirjutas EEs just eesti kirjanduses esinevatest seksistseenidest**, siis oleks ta pidanud ka Jimi raamatu lahti lööma. Sest see seal oli kuradi võimas.

Ahjaa. Kui ma läksin Jimi raamatut ostma, siis olin tunnistajaks, kuidas üks Apollo müüja kiitis teisele üht raamatut.
“Tead, see on nii hea! Ausalt! Ma võtan ta suvalise koha pealt lahti ja ma saan juba lehekülje lugemisest elamuse. Ma ei pea isegi tervet peatükki lugema! SA PEAD SEDA RAAMATUT LUGEMA!”
Panin oma ostud letile ja kui teine müüjatar Jimi raamatut läbi lõi, siis karjatas esimene: “Näe! See ongi!”
Ma muigasin, kuulasin natuke veel nende arutlust ja kiitmist ja ütlesin siis, et ütlen Jimile kindlasti edasi – müüjatele meeldib.

Ja ütlesingi edasi. Ütlen nüüd teilegi. Sest meeldib müüjatele ja meeldis mulle ka ja ausalt, Jimi keel on niivõrd nauditav, et sa ei peagi tervet raamatut lugema, piisab suvalisest kohast paari rea lugemisest, et saada päevale hoopis teine maik juurde.

Aga ära oota, et see on klassikaline lugu, kus sa saad aru, mis on algus, mis lõpp ja mis täpselt toimus. Sa ei saa aru, mis täpselt toimus, sest Jim ei ütle sulle seda. Sa pead ise otsad kokku viima, laskma kujutlusvõimel lennata või siis – loobuma ja leppima, et oligi selline. Ilus, diip, mis-see-nüüd-oli.

—

*Võibolla on see hinnang ebaõiglane, aga vahepeal tundus, et muud EEs enam polegi kui järjekordne kinnisvara- või elektrienergia jutt. Sekka mõni “maffia”-teema.

**Ma olin seda ideed – korjata kokku ja analüüsida kirjanduses esinevaid seksistseene – varem kuulnud. Minu meelest üks inimene tegelebki sellega, kuigi ma ei mäleta, mis eesmärgil. Ja see inimene pole Helme…

Ma kohtusin Afaga esimest korda 2007. aasta sügisel, ajal, mida ta oma raamatus kirjeldab kui unelma lõpu aega, aega, mil ta käis Eestis ja Eesti oli tema jaoks vabadus ja rokenroll. Siis ma muidugi ei teadnud, mis tema elus toimub, sain sellest teadlikuks alles hiljem, tema filmi “Teekond unelma lõppu” vaadates. (Kirjutasin sellest ka tookord.)

Ühesõnaga, ma kohtusin Afaga ajal, mille ta on hiljem raamatusse kirjutanud ja mul on hea meel, see andis minu jaoks “Brüsselit” lugedes lisamõõtme. Ma teadsin küll, st ta mainis jutu sees, et hakkab naisest lahutama ja elab Brüsseli vahet ja on hetkel kõrgepalgaline töötu (ka sellest kirjutab ta raamatus), aga nüüd, lugedes, saan ma sellest hoopis teistmoodi aru. Ka mina ju lahutasin sel sügisel ja mõistsin teda siis samuti omamoodi.

Enam me Afaga ei suhtle, st loomulikult me suhtleme, kui samasse seltskonda satume, aga enam pole sattunud. Ma mäletan, kui lugesin “Brüsseli” proovikat (vist isegi mina kunagi vahendasin teda Epule, et ta võiks kirjutada) ja ma olin NII KINDEL juba sel hetkel, et sellest tuleb mahlakas ja hea raamat.

Võrreldes teiste “Minudega”, mida olen lugenud (ma ei ole kõiki lugenud, kaugeltki mitte), on “Brüssel” tõesti mahlakas, kuigi ma ausalt öeldes ootasin, et ta oleks VEEL mahlakam. Samas see, et ta on selline piiripealne, teeb ta tõesti ausaks raamatuks. Sest Afa oleks võinud minna šokeerimise ja ülepingutamise teed, aga ta ei läinud. Ta jäi täpselt sinna piiri peale, mis näitab, et ta ei kirjutanud seda raamatut lihtsalt kirjutamise pärast, vaid tegu on ikkagi ka mingil määral sisekaemusega. Oh, muidugi on natuke ropendamist ja eneseirooniat, vildakat huumorit ja palju kasutatud sõna “tissid”, aga selle kõige taga kumab läbi ühe noore mehe elu õppetund. Ei, mõnus raamat on. Hästi mõnus.

Tahtsin välja tuua ka mõne hea lõigu, sest ma mäletan, et naersin seda lugedes, aga kuna ma neid kohti üles ei märkinud, siis peate ise raamatu lahti tegema ja selle läbi lugema. See ei ole raisatud aeg, ma luban seda.

Muuhulgas, muide, saate ka Brüsselist üht-teist teada.