Tag Archives: muinasjutt

everything’s gonna be okay

Määratlemata Leave a reply

Juba mõnda aega on mind vallanud selline imelik rahulaadne seisund. Jah, rahaliselt kõlgume me ikka veel ääre peal, vaatame, kuhu poole kukkuda, ning jah, klassikalist töötan-toredas-väljaandes-trein-lugusid-mõttes on ka töösituatsioon säilitanud üllast rütmi Läänerindel muutusteta stiilis. Aga ometi olen ma pidevalt uskunud, või pannud ennast uskuma, või endale sisendanud, et kõik see, mis on juhtunud, on millekski oluline.

“Asjadel on kalduvus iseenesest laheneda,” kuulsin ükspäev telefonist vana head ja rahustavat häält ja ma uskusin teda, päriselt.

Täna on üle pika aja peal tunne, et ma võiks vallutada terve maailma. Erinevaid projektide mõtteid on peas kümneid ja päriselt paistabki töötavat valem istu-laua-taha-ja-kirjuta-siis-lood-tulevad (raamatu kirjutamise mõttes). Noh, olgu, täna maadlesin ma hea tunnikese haridussüsteemi ja riigiteataja kütkeis, lihtsalt selleks, et välja uurida ühte asja, mida ma loos mainin ja et teada saada, ega ma seda mainides valeta.

Lõppeks aru ei saanudki, aga loodame, et ei valeta:)

Ja kui eile koju jõudes valutas pea ja öösel läks veel süda ka pahaks (teadmata põhjustel) ja ei saanud üldse magada, õudukad & co, siis täna ma lendlesin läbi vihma erinevate sihtpunktide vahel ning isegi tõsiasi, et ma juhtusin hommikul Epu juurde sõitma auto taga, mille tagaaknal laiutas jõle silt “Pigem tume minevik kui lilla tulevik”, ei suutnud see mu päeva rikkuda.

Kui nüüd vaid oma ülikoolidiplomi ja akadeemilise õiendi suudaks üles leida…

Me peame vastu. Inimesega koos tehtud kalkulatsioonide kohaselt peame me vastu vähemalt aasta lõpuni. Aga ma usun, et me peame veel tugevalt ja kaua vastu. Mitmes mõttes.

Hea on.

Ja ma päriselt istungi nüüd, võtan rahulikult päeva jooksul üles keerelnud tuure maha, joon õhtuteed (ja ma päriselt mõtlen õhtuteed, mitte klaasikest veini või midagi) ja loen katkendeid suurepärasest ja must-have raamatust “The Future of Reputation: Gossip, Rumor, and Privacy on the Internet” ja kuulan ööhääli.

Väga hea on.

kividest

Määratlemata 3 Replies

Aeg-ajalt, kui ma olen kurb või endast väljas või niisama tahan mõelda, siis lähen ma autoga sõitma. (Õnneks on meil praegu palju säästlikum auto kui seda oli Opel.) Varem asendas seda surnuaias jalutamine (kui mul veel oli surnuaed, kus käia) või niisama tänavatel uitamine. Viimase kavatsen ma täna veel ette võtta, sest ma olen extremely kurb, aga see selleks.

Oma suures ahastuses ja minna-tahtmise-meeleolus oskasin ma ainukese kohana sõita suvilasse. Emps oli öelnud, et marjad on valmis ja ootavad ammu sööjaid, seega oskasin ma ainukese kohana, kuhu põgeneda, selle välja mõelda. Põõsaste vahele.

Tõsi, ma ei veetnud seal küll teab mis palju aega, aga niipea, kui ma panin suhu esimese mustsõstra, tabas mind nostalgiline mälestustevoog. See oli nii järsk ja ootamatu, et mõjus lausa nägemusena. Kõik need suved maal vanaema juures… Epp kirjutas just hiljuti, kuidas tema lahutamatu lapsepõlve osa on kindlasti maal vanaema juures oldud aeg. See on ka minul nii, ilma ei kujutaks ma ettegi!

Kuigi, rääkisime hiljaaegu Sikiga, kuidas vanaema oli äärmiselt kaitsev, isegi liiga. Kui linnavanaema lasi meil ringi rännata ja ei muretsenud me pärast üleliia, siis maavanaema kippus sageli ütlema, et ei tohi minna sinna või tänna ning veel parem, kui me nende pahade poiste või tüdrukutega ei mängiks. See ongi vanaemade kohus, arvan ma. Eriti nende vanaemade, kelle juures lapsed pidevalt ei ole – linnavanaemaga ju elasime koos.

Siis meenus mulle, kuidas sealsamas suvilas oli üks meie lemmikmängukohti suur kruusahunnik, mis suvilaehituseks kohale oli toodud. Need kivid! Oi, need olid põnevad! Senimaani on mul komme huvitava mustriga kive üles korjata ja koju vedada. Inimene viis mind ükskord isegi spetsiaalselt karjääri selleks, et ma saaks kive korjata. Ja koju tuua. Nüüd nad täidavad vaase, mis kannab ka praktilist eesmärki, kuna kassivolaskid kipuvad ju lilli närima ja kakkuma, nii võib vaas kergelt ümber käia.

Kivid siis. Me istusime õega tunde kivihunnikus ja ehitasime kividest igasuguseid asju. Üldse mängisime me palju kividega. Näiteks Saaremaal (oo, see on koht, kus ma saan jälle rõhutada, et ma olen siiski veerandiku ulatuses saarlane!) mängisime me karjamaa-heinamaa äärde poetatud ja juba samblasse kasvanud kividel ja vanadel kiviaedadel. Üks lemmikmänge oli muidugi “soo” või “põlev maa”, mis sisuliselt tähendas seda, et kividelt maha ei tohtinud kukkuda, pidi kivilt kivile hüppama. Siis mängisime me kividel veel kodu ja kohvikut ja poodi – ühed kivid olid koduks (suurem kivi elutuba, väiksem magamistuba, kõrgem kivi köögicounter), teised kohvikuks (need, kus keskel oli suurem kivi, mida ümbritsesid mõned väiksemad “toolid”), kolmandate juures tegutses pood. Sama mäng oli meil ka maavanaema juures, kelle aia taga oli hea kogu sobivas suuruses ja kujus kive. Saaremaal oli veel üks suur rändrahn, mille otsa ronimine oli tõeline väljakutse. Aga kui juba olid üles saanud, siis oi! milline maadeavastaja tunne oli. Ja kui kaugele sealt nägi! Üle traktorikuuri kaugele-kaugele heinamaale välja, teiseltpoolt üle ilmasõjas hukkunud sõduritele püstitatud mälestusmärgist ja külavaheteest ja murakaid täis kiviaiast kaugele-kaugele metsatukani välja!

Huvitav on see lapse fantaasialend… Pole üldse palju vaja, et mõte tööle hakkaks. Ja nii tekibki tühipaljast põllukivist lapse mõtteisse imeline maailm täis kohvikus kohvitavaid daamesid, valge kitliga üles keeratud käistega poetädisid ja imelisi kaupu, mida saab kõike osta vaid mõne saarelehe eest…

Ma igatsen neid aegu tagasi. Vahepeal. Aga täna seal mustsõstrapõõsa all igatsesin ma neid eriti.

Aegu, kui kõik oli nii palju lihtsam, kui kuupäevad ei lugenud, kui rahaks olidki saarelehed, kui kivist piisas koduks.

because i love you too

Määratlemata 3 Replies

Tänu eilsele Undergroundi sünnipäevale maitseb täna kohvi väga plekiselt. Aga tuleb tunnistada, et mõnus on, kui on koht, kus kõik on sõbrad-tuttavad, kui on koht, kus saab häbitult tantsida Led Zeppelini saatel ja kus Onu Bella viskab oma plaatinahallide (ta ei värvi neid) juuste välkudes nalju segamini väga hea muusika ja infokildudega. Ning kus korra aastas maksab õlu 15 krooni. Klubikaardiga.

Me muidugi oleme juba korra UG-st pikemalt videoblogis jauranud ka.

Seoses kõige sellega tahtsin ma täna teha postitust “Nagu kaks tilka vett” ja kirjutada, et Vahur Afanasjev näeb välja täpselt nagu Urge Overkilli (Pulp Fictioni soundtrack, “Girl, You’ll be a woman soon”) laulja Nathan Katrood, aga ma ei leidnud kummastki veebist head pilti, nii et te peate ise seda ette kujutama. Mis pole sugugi raske, kuna nad on sarnased ja kui te teate, miuke Afa välja näeb, siis ongi juba probleem lahendatud.

Mida aga ilusa ja pika nädalavahetusega pihta hakata, ei tea ikka veel. Folgile nagu ei viitsi, aga samas nagu viitsiks ka, aga ei viitsi vist rohkem (Birx, ei hakka kisama!). Randa nagu viitsiks, aga ei viitsi ka, sest noh, ma tean, mis juhtub, kui ma liiga kaua päikese käes vedelen ja see pole sugugi mõnus. Pruuniks ei saa ma nagunii iialgi ja ebaühtlaselt punaselaiguline olla võib tunduda nii ahvatlev kui tahes, ikka nagu ei viitsi. Samas saaks siis süüdimatult raamatuid neelata ja mitte midagi teha, võib-olla vollet mängida ja lõputult ujuda…

Misveel, misveel…

Isa ütles Ekspressi artikli peale ühe huvitava mõtte: blogimine täidab tegelikult inimestevahelist tühjust. Mõtles selle all just seda nn isiklikku blogimist. Tulen selle mõtte juurde kunagi tagasi.

Hüplikult kohe ühele teisele teemale: käisime üksõhtu Siki ja Birxuga Lõuna-Eesti tripil, ujusime alasti kaunis metsajärves Võrumaal ja otsustasime tagasi tulla Räpina kaudu. Ohsakurat! Räpinast pole midagi alles jäänud, vist KÕIK teed on üles kaevatud! Paukusin Aapo suunas, et miks kurat ta midagi maininud pole oma blogis ega inimesi hoiatanud mitte autoga Räpinasse minema. Birx küsis selle peale targalt: aga kas Aapol on üldse auto? Hiljem sai mõistatus lahenduse, kui tema punast juuksepahmakat ühe teatud kauni tütarlapse kõrval oma majast mööda jalutamas nägin. Tjah, ka ma põgeneks, kui terve mu kodulinn oleks üles kaevatud…

Kui välja jätta Räpina-kogemus, oli tegu ühe ideaalse suveõhtuga… Täpselt nagu see kord, kui me käisime Pühajärvel paadiga sõitmas, hiljem vedelesime tunde saunas ning veel hiljem väänasime konte Twisteriga. Või täpselt nagu see kord, kui mängisime vollet, hiljem tillisime-grillisime Birxi tagaaias, hüppasime batuudil ja rääkisime väikekodanlikku juttu, sekka muidugi ka natuke ebakorrektseid nalju ja südamest tulevat naeru…

Kas ma olen viimasel ajal öelnud, kui väga oma oma sõpru armastan? Nendega power-walkida, jaburalt irvitada, paralleelselt erinevates korterites Oprah’st Rick Springfieldi eri vaadata ja naerukrampe saada, öösiti Tartu vahel ekselda, maniakaalselt Maroko-plaane teha, lambist Võrumaale alasti ujuma sõita, öösel kastemärjal batuudil hüpata ja külili käia, Underis tekiilat juua ja tantsida, lauajalkas metsikult huilates väravaid skoorida ning õhtul kõige nende ideaalsete päevade ideaalseks lõpuks ühe kalleima sõbra sooja ja sõbralikku kaissu pugeda…

Elu on hea.

Lõpetuseks maniakaalselt homeeriliselt ja-muud-epiteedid suurepärane Rick Springfieldi surematu hitt “Jessie’s Girl”:

inspiring tales

Määratlemata Leave a reply

Vahepeal on nii, et ma leian kellegi vaimustavalt põneva ja ma tahan temast teada kõike, kõike, mida vähegi on võimalik temast teada. Hiljaaegu saadeti mulle link Emily Gouldi artiklile NY Timesis, see oli vist esimene kord, kui ma lugesin läbi kümneleheküljelise artikli. Nüüd olen ma ette võtnud tema enda blogi, lisaks tema vahepeal salajase blogi nimega Heartbreak Soup, mida ma nüüd loen algusest peale nagu head raamatut.

Emily Gould(Lühidalt neile, kes ei viitsi ehk tema kümneleheküljelist artiklit läbi lugeda: tegu oli blogijaga, kellest sai kõmublogija – või kuidas iganes Gawkeri editore nimetada – kes hakkas pidama salablogi oma lahkuminekust ja uuest suhtest ning kuidas siis tema armuke kohutavalt solvus suhte purunedes, et temast oli salablogis kirjutatud ning avaldas sellest New York Postis pika artikli. Emily kirjutab blogimisest, selle mõjust oma elule, tähelepanu-sõltuvusest ja paljust muust, mis on ka meie väikse Eesti blogijatele kindlasti tuttavad teemad.)

Lisaks olen lugenud veel tema toredaid kolumne Jezebelis, näiteks tema katsest vaadata 36 tunni jooksul järest ära kõik “Seks ja linna” osad.

Kogu selle aja jooksul olen jõudnud järeldusele, et ma armastan blogimist, ma armastan, et on olemas nii häid blogijaid, kelle kirjatükke lugedes võid end neisse kaotada.

Ning tema kogemus annab julgust, et iseendaks jäädes (õigemini, ennast vahepeal kaotades, siis katki minnes ja end uuesti leides ja üles ehitades) võib siiski kõik hästi minna. Jah, ma suhestusin tema kogemusega kõvasti.

Ja mulle väga meeldis, mida ta ütles blogimise kohta: The will to blog is a complicated thing, somewhere between inspiration and compulsion. It can feel almost like a biological impulse. You see something, or an idea occurs to you, and you have to share it with the Internet as soon as possible. What I didn’t realize was that those ideas and that urgency — and the sense of self-importance that made me think anyone would be interested in hearing what went on in my head — could just disappear.

Ja lisaks sellele näeb Emily väga kick-ass cool välja.

Amsterdamned, vol 3

Määratlemata 2 Replies

Amsterdamned, vol 1: Vilnius

Amsterdamned, vol 2

Punaste laternate tänavad on kitsad ning tekivad meie teele ootamatult. Olime just läbi astunud Hemp Museumist, kus, muidugi, kasvatati spets ruumides kanepit.

See kanepiasi on ikka väga veider. Arutasime inimesega, et Eestis selline asi töötada ei saaks – meie inimesed ei oskaks selle vabadusega midagi pihta hakata ning hakkaks seda ilmselt kuritarvitama. Seal aga, paistab, saadakse kanepiga kenasti hakkama. Nagu öeldud, on kõik väga tšillid-tillid ja kogu seal veedetud aja jooksul trehvasime me ainult kaht “päris” narkomaani. No selliseid õnnetu välimusega eluheidikuid, silmad paistes ja punased, ise nii kõhnad, nii kõhnad, et ime üldse, kuidas nad edasi suutsid liikuda. Kurb vaatepilt, aga samas: Tallinnas piisaks kahe samas seisus narkomaani nägemiseks viibida linnas mitte nädal, vaid viis minutit. Selline erinevus kahe kultuuri vahel…

I was last watered today 2.30pm, teatas taimeke–

Punased laternad algavad suhteliselt kanepimuuseumi juurest. Akendest me pilti ei teinud, sest tütarlapsed poleks seda ilmselt heaks kiitnud. Aga punaste laternate kanalil ujuvaid parte-hanesid-luiki,  linde ühesõnaga (pun intended), pildistasime küll.

–Punaste laternate linnud–

Kummaline oli see piirkond. Päise päeva ajal töötasid tüdrukud akendel, üks ilusam kui teine, üks koledam kui teine. Naisi leidus igale maitsele, oli kauneid saledaid blonde tütarlapsi, oli suuri lopsakaid neegrinaisi… Aeg-ajalt tehti kliendi koputamise peale uks lahti, kardin tõmmati ette ja läkski asjaks… Keegi hiljem rääkis, et tüdrukutega kehtivat selline süsteem, et kui juba sisse astud, siis pead ka asja tegema: niisama jutu jätkuks ei tasu tüdrukuid tülitama minna.

Tiirutasime districtis mõnel õhtul, hämaruse saabudes ilmusid ka tänavatele kahtlasemad kujud. Ühe maja ees lähenes meile tõmmu nooruk ja sosistas ähvardavalt: “Tonight only, couples’ special…”

Mina kasutasin trikki “Don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack” ja jalutasime edasi. Kuigi natuke hirmpõnev oli ka – et mis paarikeste eri siis… Nüüd juba mõtlen, et äkki oleks pidanud lähemalt uurima, kuid samas ei paistnud poiss olevat tegev ühegi legaalse klubi juures (nende ees seisid viisaka välimusega sisseviskajad, kes poistekampasid sõud vaatama kutsusid), ja jumal teab, mida ta meile pakkus: grupiseksi, mõnd narkootikumi, peepshow’d või eilset pitsat.

–Belle – Respect Sexworkers All Over The World. Ehk siis seksitöötajatele püstitatud ausammas–

Seda, et Adami tänavad on kitsad (õigemini, vanalinna tänavad – ja vanalinna tänavad on kõikjal kitsad), me muidugi teadsime ette, kuid kõige hämmastavam oli tõsiasi, et tänavanimed olid pandud nurgatagustele, mis meile kõigest hoovidena paistsid. Ning muidugi ei olnud neid pisikesi tänavakesi kaardi peal…

–Tänav missugune. Udune on pilt sellepärast, et noh… Me käisime väljas:)–

Öist Adami veel:

–Kanalijupike kusagil poolel teel koju–

Siis ühel päeval võtsime me ette ja turistitasime täie hooga. Käisime kirikutes (õigemini ühes, selles Oude Kerkis, mille ümber, paradoksaalsel kombel, on kogu seksitööstus kogunenud) ja tiirutasime mööda linna ringi, hoorates oma I AMsterdam kaarti täiega (see maksis krõbedad 33 eurot, aga andis kõiksuguseid boonuseid, alates tasuta transpordist ja muuseumipääsetest lõpetades tasuta jookidega baarides).

Näiteks käisime Amsterdam Dungeonis, mida ma juba reisi esimesest päevast hullult ootasin ja samas kartsin – sest mul oli liiga hästi meeles, millise südari tekitas Londoni Madame Tussaud’ sarimõrvarite osakond, kus vennad mul kõrvasid tahtsid ära lõigata. Adami Dungeon oli teistsugune – esiteks, väga hariv, ja teiseks ei tekitanud nii palju südareid, ainult mõned. Igal juhul tutvustati meid Adami allilmaga läbi ajaloo ja seda mõnusas kõhedas kastmes. Kaks tundi läks nigu niuhti, kõige tipp oli aga rollercoaster, mis oli küll lühike, aga võimas: sõitis see mingi vana kiriku võlvide all (vist, vähemalt paistis nii).

–Amsterdam Dungeoni uksehoidja–

Siis tillisime niisama linna mööda ringi ja mõtlesime, et mis saab, aga kuna ilm pööras jälle justkui normaalseks, siis võtsime tripi ette botaanikaaeda.

–Dami väljaku valge näoga Johnny Depp–

–Nieuwe Kerk ehk Uus Kirik, mis turistiteatmiku järgi on avatud kuueni, aga tegelikult oli viieni–

Botaanikaaed oli muidugi ka kift, eriti need mitmed palmimajad, kus niiskuse tõttu kohe kaamera uduseks tõmbas. Ja liblikamaja oli seal ka, mis oli vaimustav.

–Idülliline vaade botaia palmimajadele–

–Botaanikaaia wii!–

–Botaanikaaia sabata kass lakub oma saba–

–Nunnud kerad silitamiseks–

Ootamatult leidsime trammi oodates ka Rembrandti majamuuseumi (mis oli juba muidugi kinni) ja selle eest Öise Vahtkonna.

–Rembrandt, Daki ja Öine Vahtkond–

Üldse leidsime me paljud asjad suhteliselt ootamatult ja planeerimatult – nagu näiteks viimasel õhtul Erootikamuuseumi (kust mul millegipärast pole hetkel pilte, ainult üks pilt Torisejast). See oli üllatuslikult suur, vist neljakorruseline. Esimene korrus oli pühendatud peamiselt figuuridele, teine fotodele-filmidele, kolmas seksitöötajatele-tööstusele ja neljas sadomasole. Neljandal oli ka hiiglaslik riist, nii umbes inimese suurune ja interaktiivsed pleisid, kus pilti teha, näiteks piinatool. Pildid lisan siis hiljem.

–Toriseja multikatoast, mis oli täis joonistatud Disney pornokangelasi, telekas käis parasjagu Okasroosikese porriversioon–

Viimase õhtusöögi sõime armsas Argentiina restos, kus lihatükk oli nii hiiglaslik, et inimene ainult ägas mõnutundest. Teenindus oli väga armas ja asjalik, oli näha, et tüübid teevad asja sellepärast, et neile meeldib, päriselt meeldibki inimestega suhelda ja neile oma argentiina kultuuri tutvustada. Märkmikust: “Küll siin lõhnab hästi!”

Tagasisõit oli, nagu mainitud, tüütu. Schipoli lennujaam on täiesti hullumaja, ning! Mingi uus kuradi süsteem on tehtud – self service check in. Muidu poleks hullu olnudki, kui keegi oleks meid siukse asja eest hoiatanud. Me nimelt seisime kolmekildised järjekorrad ära, et teada saada: minge tagasi järjekorra lõppu ja tehke masinas check in ära. Lennukile jõudsime napilt ja joostes, kuigi olime omast arust varunud piisavalt aega. Päh!

Aga üldiselt oli reis väga tore. Mina leidsin, et Adamis võiks vabalt elada, kuigi lõpus tuli juba kodu- ja kiisudeigatsus nii tugevalt peale, et. Aga omamoodi. Ja väga armas. Igal juhul soovitan minna.

Ilusat fotograafiat: The Ones We Love

Määratlemata 1 Reply

Minge vaadake lehele The Ones We Love. Tegu on projektiga, kus on palutud inimestel saata kuus pilti oma kallist inimesest. Et pilte näha, klikkige “photographers”, eelneb väike käsitsikirjutatud sissejuhatus, mis ütleb, kes ja miks. Kaunis. Väga kaunis. Näiteks “John and Yoko aint got nothing on us” või “She’s my everything” või “We are insane and we love one another” ja Eesti tütarlapse Anna-Liisa Liiveri “He’s my charming electromagnetic boyfriend”.

Täpselt õige asi, mida sellise äikeseilmaga imetleda…

Üks mu lemmikuid: Alexei Belozerov.

hetk minevikust

Määratlemata 2 Replies

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

rääkisime just jõllitamisvõistlusest…

Määratlemata 6 Replies

…ja Nele oli välja otsinud. See tuletab meelde, et kui ükspäev rõdul passisin ja nägin möödumas oma filmiajaloo õppejõudu, kellega kokkusattumuse mõttes kunagi iidsetel aegadel koos kohustuslikku libedasõitu tegime ühes autos ja ma talle ilmselt oma rallimisega mitmeks päevaks kõhulahtisuse tekitasin, ning arvestades tõsiasja, et siin inimene on ka käinud libedasõitu hiljaaegu tegemas – ja see kõik tuli mulle tuttava habemiku möödumisel meelde, siis mõtlesin, et kui geniaalne oleks hakata pidama kokkusattumuste päevikut. No et iga kord, kui elus tuleb ette mingi veider kokkusattumus ja geniaalsete seoste rida, siis tuleb see üles kirjutada.

No ühesõnaga, täiesti juhuslikult jaurasime rahvaga reedeöösel ja vaatasime jalkat ja tekiilapudelit ja duši võtvat Jaaku, ning üritasime meenutada, mis fantastilises huumorisarjas küll jõllitamisvõistlus ilmus, siis näed, kaks päeva hiljem ongi Nele selle täiesti juhuslikult oma postis teemaks võtnud.

mai/täht/poolik/mõte

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kaua ma tegelikult magamata olen. Natuke juba nägin koduteel hallukaid, aga peamiselt pimestas vihmajärgse Eestimaa ilu.

Ma arvan, et ma olen magamata umbes 40 tundi või nii. Ma lihtsalt ei ole veel spetsialiseerunud tosina inimesega ühes telgis magama, eriti kui mullegi usaldatakse nii oluline ülesanne nagu ahjuvalve. Tuleb hoida hinnalist sooja (“Kas keegi võiks kütta nii, et mu selg ei külmetaks?!”), aga ka vaadata, et kellegi jalad koos magamiskotiga ühtlaseks tömbuks ei sulaks. Ma tean, mu matt olla nii mõndagi näinud, rääkisid tema põlenud paelad ja otsad oma keelt.

Und ei ole, kuulad, kuidas valvekord käib inimeselt inimesele, saateks ühtlane magamisenohin ja võõraste jalgade sahin. Kõrvaltelgi tütarlapsed, smsid, lõkke äärest kostuv jutukõmin. Siis vaikus. Ma vist magasin. Keegi pani tuld alla. Ma nägin unes tülitsemist, see ei tahtnud lõppeda ja ma ärkasin öeldes “Ma olen üleval”, tegelikult magamata, tegelikult üleval olemata, tegelikult und nähes ja seda nägemata.

Viskad paar klotsi alla ja sirutad varbad välja. Jälle läheb natuke tuliseks, aga niimoodi mõnusalt. Kusagil haugub rebane, valjult, lähedalt, kaugelt. Kusagil haugub talle koer vastu. Hauguvad tükk aega.

Mõtteid ei ole ja on liiga palju. Ühelgi ei saa sabast kinni, aeg venib ja kiireneb ja jälle hakkab venima. Valvekord läheb edasi, aga ma kuulen kella liikumist. Ikka on veel 4am.

Ja siis järsku tunnen läbi une temperatuurimuutust. Hommik tuligi niimoodi järsult, soojaga näol ja hingamisteedes. Piirituselõhna enam pea polegi, aga väljas krõbiseb kella kuuene rohi paljulubavalt. Seekord te pääsesite, ütleb hall või härmatis või kesiganes, aga on nii valge nii valge ja öö läbigi oli valge.

See ei ole veel täiskuu. Täiskuu alles tuleb. Teisipäeval alles tuleb. Tahaks seda öelda ka Tallinn-Tartu bussis ees istuvatele noortele, kui noormees meela naeratusega oma noorikule kuud näitab. See ei ole täiskuu!

Nüüd on jälle kodu, samasugune nagu alati, imelik, ooterežiim hakkab lõppema ja jälle on kahju minna, kuigi pole end lahtigi pakkinud korralikult veel.

Hiinlanna Xiaolu Guo varemgi viidatud raamat “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers” rääkis muga seekord hoopis teist keelt. Natuke paranenud inglise keelt, aga hoopis sügavamat hingekeelt. Näiteks…

The simplest possible life is the most complicated thing to achieve I say to myself.

Või.

Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.

Linna sõites avastan end Riia tänava imelisi müstilisi lugusid ja trepikodasid täis maju vaatamas ja mõttelt: “Tahaks kunagi Riia tänaval elada…” Jumala tõsiselt mõtlen seda mõtet kuni raudteesillani ja siis meenub, et…

Aga. Saabki ju.

Love can be so pessimistic, and love can be so destructive. Love can lead a woman being lost, and in that lost world perhaps the only thing to do is to leave and build a new world.

Tallinna vihm, see oli imeline. Ma pole tükk aega midagi nii vaimustavat kogenud. Aknaklaasidel voolas vesi, välja ei näinud midagi. Välk sähvis otse ees ja siis järsku oli rahe ja siis järsku helesinine taevas.

Tartu lõhnas vihma järele, aslfalt oleks ilmselt auranud, kui oleks soojem olnud. Kogu maailm oli vihmajärgne, tülitsemisjärgne puhas ja värske ja helge, vihmapisarad nutetud, muudmoodi ei olekski võimalik olnud.

Everyone tries to be an optimist. But being an optimist is a bit boring and not honest. Losers are more interesting than winners.

Ma hakkasin mõtlema lause üle: The Universe continues to be in the present tense.

Või siis lause üle: The reality that surrounds us is not real. It is the illusion of life.

/

Siis ma mõtlesin kehadele. Nende hämmastavale võimele saata korda meeletuid, meeletuid asju. Kui kaua on võimeline üks pisike naisterahvas kõndima, täisvarustusega, ööl ja päeval, läbi soo, läbi metsa.

Mõtlesin kehadele teistmoodi. Kui hämmastavalt ilusad on inimkehad. Naised, mehed. Kuidas sa võid näpuga silitades leida sadu kordi läbi käidud radadelt alati midagi uut, huvitava lihasetukse, teistsuguse nahatekstuuri, uue soojuse. Kuidas vahepeal ongi nii, et jumaldamine on ainus õige sõna, mida kasutada. Heas mõttes, mitte woman being lost.

Mõtlesin, kuidas kehad muutuvad. Igapäevaselt – uued kriimustused, uued sinikad, lühemad juuksed, vähem karvu, rohkem karvu. Pinges näolihased, vihane selg. Versus üleni naeratav keha ja inimene. Soe keha. Külm keha. Soojast kehast jäänud jahenev voodipool.

/

Tänaval kõndides viirastusid koertega naised ja Godspeed You! Black Emperori prantsuse (?) keeles leelotavad lapsed (Potsataja teab ja Jri teab), mis segunesid Imogen Heapi reaga “Mm, what you said…”

Maailm keerles ja pöörles ja taarus ja ma panin silmad kinni ja ikka tundsin ära koduaia lõhna.

Meelde tuli hoopis üks teine maikuu, mis oli täis kommunikatsiooniteooriaid ja bakalaureusetööd ja oo-milliseid-öid. Tunne on praegu samasugune, veidralt tasakaalutu ja mingi kummalise uue tuleviku ootel.

Mis siis, et optimist olla on igav. Ma vahepeal luban endale luksust olla igav. Igav olla on vahepeal üks maailma toredamatest asjadest.

/

Ja siis see vestluskatke metsast. Sellest, kuidas aeg tormab, kuidas kell peas tiksub, aga kuidas sa veel ikka ei tea, mis sust saab või kas sa teed õiget asja. Sellest, kuidas sa teed alati vapra näo, sest olles 30 ei ole kümme aastat enam sama, mis olles 20.

Ja kuidas salamisi loodad, et plaanid lähevad plaanitult, aga nad enamasti ei lähe. Enamasti on isegi parem, kui sul pole plaani, nimekirja, to do listi.

Miks ma siis ikka neid koostada tahan?

/

‘Love’, this English word: like other English words it has tense. ‘Loved’ or ‘will love’ or ‘have loved’. All these specific tenses mean Love is time-limited thing. Not infinite. /—/

Love in Chinese means a being, a situation, a circumstance. Love is existence, holding past and future. If our love existed in Chinese tense, then it will last for ever. It will be infinite.

tavalised õhtud esimese kevadise äiksega

Määratlemata 5 Replies

Kas te teete vahepeal nii, et lähete kõnnite salamisi mööda vanade tuttavate kodulehti ja profiile ringi ja vaatate, mis neist saanud on? Ikka teete ju, eks. Vähemalt mõned teist. Nagu minagi.

Vahepeal vaatad ja jääd mõtlema. Mõtled, kuidas ükskord oli. Nii kummaline – on olnud inimene, kes on olnud nii lähedane. Sa mäletad temast pisimaidki detaile, näiteks seda, kuidas ta naerma hakates alati kõigepealt käe suu juurde tõstis või kuidas ta juukseid näolt puhus. Või kuidas te tobedalt tülitsesite ja kuidas ära leppisite. Kuidas rääkisite sellest, mis teist kunagi saab…

Ja siis sa näed, et temast ongi saanud. Kes on abiellunud, kes on saanud lapse. Kelle laps käib juba lasteaias. Mõtled ja muigad ja oled nende üle õnnelik. Siiralt, ainult väikese kahetsusega, et elud on kasvanud nii, et käivad nüüd paralleelselt, mitte ei ristu enam nii tihti kui varem.

Või see kord, kui sa istusid volbriõhtul kodus, sest ei olnud muud tuju ja tööd pidi ka tegema, ja kuulsid, kuidas mäe peal maja taga naisehääl rõõmsalt hüüatas: “Nii tore, et me kõik oleme koos!” ja kõik huilgasid talle kiitvalt takka. Vaatasid: puha võõrad näod. Nojah, kehitasid õlgu.

Kus on see “meie”, kes oleks pidanud sinuga koos olema? Varem oli neid meiesid nii palju rohkem. Nüüd on uued meied, natuke vanasid meiesid, hästi palju kummaliselt teisenenud meiesid. Neid meiesid, mis ei hakka enam kunagi meie olema. Neid meiesid, mis lisaks sellele, et ei hakka enam kunagi olema meie, ei ole isegi enam mitte sina ja mina.

Vaid on hoopis võõrad inimesed.

Naljakas, kuidas naabripoiss korjab üles su küljepeegli ja toob selle õhtul sulle koju kätte. Mäletad, et kunagi ajas ta sind rattaga taga (jajaa, päris paljud mu lapsepõlve naabripoiste-jutud seostuvad ratastega). Ja kunagi sõitsite te ühe bussiga kooli.

Naljakas, kuidas näed [kustutatud turvapõhjustel] moodi inimest, kõnnid omast arust rahulikult edasi, ainult et Birx küsib kõrvalt muigega: “Mis, kas sul oli stroke vahepeal?” Ja kui sa pärid, miks, siis ta muigab samamoodi edasi: “Sest et sa arvasid…” – ja sa lõpetad lause: “…et ma nägin [kustutatud turvapõhjustel].” Ta ei olnud tema moodigi üldse. Lihtsalt suvaline mees tänavalt. Aga sa olid tahtmatult korra seisatanud ja tahtnud sammu tagasi astuda.

Naljakas, kuidas vahepeal need meied, mis kõik on – meiesid on pea lugematu hulk, kas pole? – need meied võivad olla nii samm edasi kui samm tagasi. Tähendada üht või teist või vahel, mõnel keerulisel korral, mõlemat. Ja saa siis nüüd aru, mis oleks arukas tegu.

Esimene kevadine äike puudutas meie maja ainult servaga ja kõmises kauguses.

Esimene kevadise äikeseootus puudutas otse sisemust ja ei mäletagi, millal enne oleks olnud nii mõnus tunne äikest oodates. Äike oli lihtsalt ideaalne lõpp elektrit, katkiminemisi, purunemisi, elektrilöökide saamisi, muretsemisi, pisarateneelamisi, paanitsemisi, korraks päikse käes hinge tõmbamisi, autos lollakaks naermisini täis päevale.

Nüüd on mingid otsad jälle justkui seotud, kasvõi illusoorselt.

Aga illusioonid, kallid sõbrad, meile ju nii väga meeldivad…