Tag Archives: muinasjutt

dude, look at my hand!

hoomamatu 7 Replies

Sõpsuutur on avastanud oma rusikad ja sõrmed. (Tegelikult tal muidugi pole juuksed ja silmad nii tumedad, asjatundmatu töötlemise viga.)

See teeb minu elu muidugi oluliselt lihtsamaks. Näiteks on tal komme kella viie paiku ärgata (sõltumata sellest, kas ööunne jääb kell 18 või kell 21) ja kuna nälg veel ei tapa, siis olen ma lihtsalt ignoreerinud tema sahmimist. Ja kui ma kell 6 siis lõpuks uurin, et millega tegeletakse, vaatab mulle vastu naerunägu, rusikas nina ees püsti.

See juhtub tal nüüd alati, niipea kui tal igavus peale tuleb, tõstab käe nina ette. Nii võib ta tundide (okei, kümnete minutite) kaupa oma rusikat jälgida. Whoa, dude, look at my hand… It’s like… huge! Siis avastas ta, et sõrmi saab liigutada ja rõõmu jätkus veel kauemaks. Nüüd vingerdab ta nimetissõrmega pikalt oma nina ees, ise täiesti hüpnotiseeritud. Vahepeal viskab käed rõõmust üle pea, kuriseb rõõmust, vehib jalgadega, ja hakkab taas oma kätt uurima.

Aeg-ajalt tuleb muidugi suhu ka toppida, et teada saada, kas maitse on muutunud.

Üle-eelmisel nädalal vaimustus ta mänguasjade rusikaga togimisest ja kõristiga vehkimisest, aga siis huvi kadus. Mina muidugi paanik-emana mõtlesin kohe: issand! Taandareneb! Aga siis nägin, et tõepoolest, mänguasjad pole lihtsalt talle praegu enam NII huvitavad kui oma käed.

Ka on ta avastanud varbad ja püüab neid kätte saada, kui asend on soodus. Enamasti pole, niisiis veel seda klassikalist kreeka e-d meil kodus pole, kes, varbad suus, päevi mööda saadaks. Vara kah veel.

Ja lisaks oma kätele on väga põnev ka minu sõrmi püüda, roosat küünelakki vaadata ja vahepeal mu näpp oma suhu tõmmata, et see üle kontrollida, kas ikka vastab euronormidele. Enamasti vist vastab, sest ollakse rahulolev.

Teisalt teeb see rusikavahtimine elu raskemaks ka. Näiteks kui on unepaus ja ma palvetan, et ta uuesti uinuks, siis piisab vaid KORRAKS oma käe nägemisvälja sattumisest, kui uni on peoga (pun totally intended) pühitud ja ma võin, eh, unest vaid und näha.

Aga kuna hand-eye coordination on tüdrukul piisavalt arenenud juba, siis on ta avastanud unisena silmade hõõrumise ja teeb seda nüüd KOGU AEG (kui ta on väsinud). Ja see on NII ARMAS.

Ma muudest asjadest ei julgegi kirjutada, niikuinii on jälle spastiline:D

Naabrinaine ja Kopli Ema Teresa

hoomamatu 3 Replies

Kõnnib Naabrinaine koos LMiga (1,5, umbes, vist) jalutuskäigult koju. On juba peaaegu maja juurde jõudnud, kui järsku märkab – naabermajast tuigerdab välja naisterahvas, kukub maja ette maha ja jääb sinna haledalt lebama. Naabrinaine, meditsiini vallas töötav südametunnistusega inimene, kappab, käru pikalt ees, üle murulapi uurima, kui hull asi on ja ega naisel abi vaja pole. Järgneb järgmine dialoog.

Naabrinaine: “Kuidas teil on? Kas on abi vaja?”
Õnnetu Naine: (puhkeb nutma)
Naabrinaine: “No öelge, kas teil valutab kuskilt? Kas kutsun kiirabi?”
Õnnetu Naine: (pudistab midagi vene keeles)

Naabrinaine vaatab üht- ja teistpidi. Naine oleks nagu purjus, aga samas on tal ka nagu midagi viga, et pole lihtsalt joodiku tönts samm. Vaatab abi otsides siia-sinna, näeb, et eemal tiirutab noor kutt, nii 18, välimusest näha, et joodikust vanemate poeg, vaatab uudishimulikult nende poole, kuid kaob vahepeal silmapiirilt. Lähenevad paar-kolm teismelist.

Naabrinaine: “Kuulge! Tulge mulle appi! Ma ei saa teda ju üksi püsti!”

Tüdrukud seisatavad jahmunult, üks vingub: “No ma ei tea, meil on üsna kiire…” ja jäävad totralt seisma, oskamata-tahtmata midagi teha. Naabrinaine lööb lõpuks käega: “No minge siis!” Tüdrukud kaovad kiirelt kui peerukerad, üks neist siiski seisatab enne vaateväljalt kadumist: “Aitäh, et te meil ära lubasite minna…!”

(Minu kommentaar: “Hea, et ta sulle veel “proua” ei öelnud!”)

Vahepeal on Naabrinaine üritanud aru saada, kas Õnnetul Naisel on midagi tõeliselt viga, kus ta elab ja mida teha saaks. Õnnetu Naine on aga üsna umbkeelne, tema halast on aru saada, et elu on õnnetu ja et politseid pole vaja. Naabrinaine helistab kiirabisse, kuid pärast pikka vaidlust keelduvad nad kohale tulemast. Soovitavad helistada politseisse. Naabrinaine, nagu öeldud, südametunnistusega inimene, helistab politseisse.

Õnnetu Naine, kuuldes sõna “politsei”: “Njet! Pole tarvis! Nje hatšuu politsei!”
Naabrinaine: “Rahunege, politsei ei tulegi! Kiirabi tuleb!”

Vahepeal läheneb taas uudishimulik kutt.

Naabrinaine (kutile): “Kas te teate, kus ta elab?”
Kutt: “Jaa, ta elab siinsamas. Ma käisin juba vaatamas, kedagi ei ole kodus, uks on lukus.”

Läheneb efektse välimusega vene daam, kuldketid kaelas, musisuu punaseks värvitud. Kukub õiendama: “Irina! Irina!”, läheneb seltskonnale, kuid siis, märgates LMi, kes on olukorda suurte silmadega uudistanud, unustab hädas sõbratari ja hakkab last kudistama: “Oi, kui armas laps! Teate, ma töötan siinsamas lasteaias! Lapsed on ikka mu nõrkus olnud!”, ja üritab LMi kärust sülle haarata.

Naabrinaine möiratab: “Ei ole tarvis!”
Vene Daam: “Ahah, no selge-selge, ei tohi sülle võtta jah? No ma siis ei võta… Aga kui armas…”
Kutt ühineb kiidukooriga: “Tõesti, nii armas!”

Nii nad seal siis kudistavad vankri kohal, samal ajal kui Õnnetu Naine pole ikka veel püsti saanud ja nutab lahinal.

Mingil hetkel kaob Vene Daam majja, tuleb tagasi ja hakkab õiendama: “Issand! No kus mu võtmed nüüd said? Tauno*, ka sa ei tea, kus mu võtmed said?”
Kutt, kelle nimi on ilmselgelt Tauno*: “No ma võin ju olla loll, aga… Sa ju just käisid toas. Ma arvan, et su võtmed jäid ukse ette…”
Vene Daam vaatab Taunole pikalt ja hindavalt otsa, ja lausub siis: “Tauno, nad võivad ju öelda, et sa oled loll, aga MÕISTUS ON SUL PEAS!”

Vahepeal on kohale jõudnud patrull, mille peale Vene Daam tagasihoidlikult haihtub ja Õnnetu Naine, univormi lähenemas nähes, veel laiema häälega nutma hakkab.

Naabrinaine: “Ärge muretsege, see pole politsei! See on kiirabi, neil on lihtsalt politsei riided seljas!”
Õnnetu Naine: (rahuneb)
Tauno: (naerab)

Kui politseinikud kohale jõuavad, selgitab Naabrinaine olukorda: tundub, et naisel on midagi ikka viga, sest ta ei saa püsti, aga on võimatu aru saada, kust tal täpselt valutab. Kiirabi aga keeldus kohale tulemast. Politseinikud lubavad asja uurida ja arvavad, et kui vaja, siis nende kutsumuse peale tuleb kiirabi ikka kohale.

Naabrinaine: “Kas ma võin nüüd ära minna?”
Politseinik: “Jajah, minge-minge.”
Naabrinaine: “Ega jah, ei osanud nagu midagi teha ka, ei tahtnud lihtsalt mööda ka kõndida, äkki inimene vajab ikka abi. Siinkandis on pidevalt nii, et ei tea, kas lebatakse niisama või peaks politseisse helistama…”
Politseinik muigab: “Noh, ise valisite endale Kopli elukohaks…”

deliirium

hoomamatu 7 Replies

Mull. Täielik mull on.

Kolmapäeval tulime* koju ja nelja päevaga oli maailm muutunud. Maja ees oli muru. Ületee-park rohetas. Sadas kevadvihma, mina liipasin nagu haavatu ja kõik tundus nii teistsugune. Siis jõudsime tuppa ja kõik oli… täitsa tavaline. Kassid võtavad asja üldiselt väga rahulikult. Kuigi kui Põrnik ming hetk nutma hakkas, siis Miuksul hakkas mingi emainstinkt või midagi tööle, igal juhul hakkas tema ka näuguma ja tuli, silmad suured ja küsivad peas, nuusutas ettevaatlikult pampu ja ta näost võis lugeda emotsiooni: “Mis toimub?! Miks ta nutab? Kas ma peaks midagi tegema?!”

(Üldiselt hoiavad nad aga aupaklikku kaugusse ja ega me ise ka ei lase eriti ninapidi ligi. Aga jah, läheb valutult selles osas.)

Vahepeal on selline peata kana tunne. No et peaks nagu midagi TEISTMOODI tegema, aga ei oska. Põrnik ju magab suurema osa ajast ja “vabal ajal” on tunne, et ei oska midagi peale hakata. Suht juhe on ka, killustatud päevad ja uned (kõige kauem olen maganud järjest 2 tundi, keskmiselt tuleb ööpäevas ära umbes 5 tundi**) ja ega ei jaksa või ei tahagi midagi teha. Lisaks on jätkuvalt füüsiliselt jube olla, kuigi iga päevaga palju parem.

Ühtlasi olen võtnud iga päev pool tunnikest või nii “trenniaega”, mis esimesel päeval tähendas pooletunnist jalutuskäiku ÜMBER MAJA. Pigem oli see selline aeglane liipamine ja hingeldamine. No täitsa lõpp noh, nagu bussi alla oleks jäänud.

Eile läksin juba kaugemale, käisin kodust 300 meetri kaugusel poes (läks tund aega). Samal ajal oli Kopli kodutute öömajas mingi jalutustund või midagi, igal juhul komberdasid seal maja ümber erinevas staadiumis inimesed oma kõndimisraamide ja keppidega ja eranditult kõik liikusid minust kiiremini. Ühed bomžid vaatasid pikka aega, kuidas ma tuterdan ja ütlesid siis kõva ja selge häälega: “Tere!” No ilmselgelt olen ma nüüd nende hulka arvatud. Kui ma oleks jaksanud (või saanud, for that matter), siis ma oleks naerma pursanud. No see oli tõeline zombie walk siin Koplis eile ja ma sobisin ideaalselt nende hulka.

Lisaks on sellised tüüpilised värske ema mured. Sirvin erinevaid lastekasvatamisraamatuid ja aeg-ajalt ikka avastan, et me oleme üht või teist asja valesti teinud või tegemata jätnud. Nii et täiesti tüüpiline on, et peast lendab läbi paanikamõte: “Appi! Õhuvannid! Me pole ÜHTEGI õhuvanni teinud!” või “HÄLLISURM. Maailmas on selline asi nagu HÄLLISURM.” või “Miks ta ei söö? Kas ma juba näljutan oma last?!” või “Ta paistab täiesti normaalne. Aga kust ma tean, et ta on normaalne? Appi!” või “Miks meie laps ei nuta üldse? Kas see on normaalne, et ta ei nuta üldse? Ja ta juba sündides ei nutnud, appi!”

Rääkimata sellest, et juba haiglasoleku ajal suutsid kõik õed ja ämmakad anda täiesti erinevaid nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Kõige adekvaatsem nõuanne, mis ma üldse selle aja jooksul sain, tuli sünnituslaual, kui oli see what the fuck moment ja ma seda imetegelast oma kõhul vaatasin ja ämmaemandalt küsisin: “Või et nüüd on mul titt. Mis nüüd edasi?” ja ta vastas: “Usalda oma instinkte.”

Nii et tegelikult on kõik kontrolli all. Ma usaldan oma instinkte, mis – uskumatul kombel – ongi mul olemas (kuigi kõik teised võõrad titad mulle jätkuvalt väga ei meeldi)! Ma nagu ootasin, et mul lendab kohe katus kuhugi teadmata suunas minema ja eks pooled eterniidid ongi juba läinud, aga siiski suudan ma enamuse ajast olla peaaegu täiesti adekvaatne. Ainult naerma ajab kõik kohutavalt. (Ja siis järgneb paanikamõte: “Nutt! Kus on mu nutt! Miks ma ei nuta juba?! Miks ma pole kordagi nutnud veel?!”)

Mingi täiesti hoomatav suhtumise muutus on ka toimunud. Mul on nii absoluutselt ükskõik nii paljudest asjadest, sest MA JÄIN ELLU. Ning kogu see eelnev paanika teemal “mees ja sünnitus” on praeguseks täiesti tühine… See tähendab, et mul on a) sitaks hea meel, et ta seal oli, kuigi ta ei saanud midagi teha, aga kohalolek oli peamine ning b) väga pohhui, mida ta nägi või ei näinud, sest MA JÄIN ELLU ja MEIL ON LAPS. Mina olen ju ikka mina edasi ja see pole nüüd kohe üldse minu süü, et lapsed just sel viisil maailma tulevad. Noh, on jah messy business, aga mis teha. Pealegi – kui ma poleks julgenud oma mehele näidata seda mind, kes ma need 50+ tundi olin, siis ilmselt ei oleks olnud õige otsus selle mehega ka lapsi muretseda, või õigemini – pere luua. Nii et jah, ma tõepoolest tunnen täiesti uuel tasandil armastust ja kiindumust oma mehe vastu, rääkimata sellest, et ma olen Põrnikasse TOTAALSELT ÄRA ARMUNUD.

Žizn takoje.

—

*Mul on mingi täielik meietamise-foobia ja isegi siis, kui on täiesti adekvaatne öelda “meie”, tahan ma juba end parandada. Näiteks ütlesin Abikaasale haiglas: “Tule, istu meie juurde!” ja kohe kukkusin end kiruma, et kurat, juba meietan nagu kanaema… Ja siis sain aru, et misasja, see on ju täiesti adekvaatne lause! On ju meie – mina ja Põrnikas. Miks ei võiks öelda, et “tule, istu meie juurde”? See meietamine saab veel järgmiseks peale/pärast õuduseks mu jaoks. No et ma tahan nii hullult koguaeg kasutada sõna “pärast”, et kipun seda toppima sinna, kus seda vaja pole. No et kui on lause algus “peale selle”, tahan ma juba öelda “pärast selle”… Õudne.

**St Põrnikas laseks magada küll, aga ma EI OSKA magada. Ma ei ole osanud ilma abita magada juba viimased seitse aastat. Mul on muidugi lootus, et siin ajaga õpin ma selle taas selgeks, aga samas pole mul mingit alust arvata, et nüüd järsku oleks mu ajukeemia muutunud ja ma oleksin unetusest “terveks saanud”. Õigemini ei ole mul ju unetus diagnoos, vaid hoopis millegi muu sümptom, nii et… Kuna praegu rohtusid võtta ei saa, siis elamegi nii. Kui asi läheb kriitiliseks, siis vaatame edasi. Kriitiliseks siis selles mõttes, et minu jaoks võib unetus kaasa tuua palju hullemad probleemid, kui “tavainimesel”. Aga selleks ongi mul saik ja kõik teised, kes mind aidata saavad vajadusel. Praegu ma veel ette ei muretse.

gruupindusest

hoomamatu 2 Replies

Foo Fightersi dokumentaali ajal mõtlesin ma sellele, et ma olen hingelt ikka gruupi. Täiega. Ma armastan muusikat, aga ma pole kunagi unistanud sellest, et võiks teha bändi või midagi. Okei, kui me olime 14, siis oli meil “bänd”, Face To Face oli nimeks veel, aga see oli rohkem selline “bänd”, kus me mõtlesime, mida me kanda võiksime, millised on meie lava personad ja -nimed. See, et keegi peaks pilli ka mängima, ei tulnud meile pähegi.

Küll aga olen ma palju unistanud sellest, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma rändaks kohtadesse, kus ma saaks tunnistajaks olla ajaloolistele sündmustele. Ja kuigi sageli olid mu mõttelennud muusikutega seoses romantilist laadi, siis ei olnud need kunagi straight forward printsi-unelmad, noh et kontserdil meie silmad kohtuvad, ta kutsub mind lavale ja me elame pärast happily ever after.

Nii näiteks arvasin ma mingi aeg täiesti kindlalt, et TEGELIKULT jäi Elvise kaksikvend Jesse sünnil ellu ja ma kohtan teda õige pea ja saan osaks nii Elvise-maagiast. Aeg ei mänginud siinkohal rolli, näiteks oli tühine tõsiasi, et olid 90ndad, mitte 50ndad. Aeg, päh, see on ainult väljamõeldis!

Või siis kujutlesin ma end Mary Austini asemele 70ndate Inglismaale, kus ma oleksin erinevalt Maryst kohe aru saanud, kes Freddy tegelikult on, teda aidanud ja toetanud ja jäänud ta lähedaseks sõbraks ja kaaslaseks elu lõpuni.

Samuti elasin ma oma fantaasiates 80ndate Seattle’is, oleksin juhuslikult kusagil underground rokipeol saanud tuttavaks Kurtiga ja tõelisele gruupifantaasiale omaselt oleks minust saanud tema sõber, õde, confidant. Mingi aeg olin ma veendunud, et vaid minu olemasolu oleks päästnud ta kindlast surmast. Nüüd, kui ma olen vanem ja targem (aga mitte saner), mõtlen ma, et ajalugu muuta ikkagi ei tahaks. Pealegi oleksin ma siis juba selle stsenaariumi järgi ju ka Dave Grohliga väga heaks sõbraks saanud ja edasine, as they say, oleks ajalugu. Või siis see kord, kui ma elasin 78. aasta Manchesteris ja avastasin juhuslikult plaadi “An Ideal for Living” ja otsisin autorid üles, et nendega lugu teha, sealt aga hakkas edasi arenema – jah, taas – suur sõprus…

Nii on mu fantaasiatest läbi käinud kõik mu suured iidolid – jah, isegi Take That ja loomulikult Robbie. Viimane sellelaadne mõttevälgatus oli mul vist Mikaga seoses, aga see oli vaid harjumuse jõud, mis mind sellistele mõtteradadele lennutas. Enam ei paku mulle need kujutelmad seda, mida nad tiinekana pakkusid, kuid gruupi on minu sisse elama jäänud. Ma ei taha teha suuri muusikalisi asju, aga ma tahan olla juures, kui need sünnivad. Ma tahaks näha ja tunda neid geeniusi, saada osa sellest fluidumist, mis on toonud meile sellised albumid nagu “Nevermind”, “The Futurist”, “Melody AM”, “The Pretender”, “Black Market Music” või lood nagu “Bohemian Rhapsody”, “Love Me Tender”, “Stairway to Heaven”, “Go With The Flow”.

Ma olen oma gruupinduses üsna tüütu putukas, kui aus olla. See on vist üks mu häirivamaid iseloomujooni, ma kardan, kuidas ma satun muusikutest täiesti vaimustusse. Ma võin igavesti rääkida lugusid sellest, kuidas ma ükskord jõin koos Dahlinguga või sattusin kogemata korteripeole koos Ursulaga. Ma ei ole senini päris kindel, kui palju meeldis mulle Kõuts tema enda pärast ja palju oli selles “suhtes” gruupi-vaimustust. B. ohkas ikka alati, kui ma jälle gruupi-lainele läksin: “Ma EI SAA ARU! Nad on ju LIHTSALT inimesed!” Jah, nad ongi lihtsalt inimesed ja see teebki nad täiesti, lõputult vaimustavaks. Sest mulle on arusaamatu, kuidas lihtsad inimesed suudavad millegi nii suurepärasega hakkama saada – teha muusikat.

Näitlejatega on kusjuures mul sarnane lugu, aga huvitaval kombel mitte kirjanikega. Mul on kirjanike hulgas palju iidoleid ja eeskujusid, kuid ma ei ole kunagi tundnud sellist sõgedat gruupindust enda sees nende vastu. Ma ei ole kunagi kujutlenud end Bukiga koos jooma, ma kardaksin trippida koos Hunter S. Thomasega, ma kujutlen, et Palahniuk on vaikne ja tagasihoidlik, isegi igav mastermind, kellega ma pigem ei kohtuks otse, vaid ainult tema sõnade kaudu. Ma kardan, et kui ma Pratchettiga peaks ühte lauda sattuma, siis ma ainult nutaks ja nutaks, olles nii valusalt teadlik tema kuhtumisest. Oh, mulle praegu meenus küll üks fantaasia lapsepõlvest, mis oli seotud Lord Byroniga, aga tema vist oli ikkagi erand selles reas.

Võib-olla on põhjuseks meediumide erinevus. Raamatud on isiklikud, need on asjad, mida sa naudid üksinda, oma sisemaailmaga kahekesi olles. Nad võivad sind täiesti läbi raputada, aga hoopis teisel tasemel raputab sind läbi suurepärane rokk-kontsert või geniaalne album. Muusikud peavad loomult olema ekspressiivsemad ja ekstravertsemad ja nende zest ja gusto on avalikumad, sellest on lihtsam osa saada kui kirjanikku valdavast gustost. Ja ma ju tegelikult TEAN, mis tunne on looval kirjanikul, kui teda valdab SEE. Mis tunne on luua, milline valus vajadus see vahepeal olla võib, milline kohutav piin, kui sa saad aru, et toodad ainult paska. Ma kogen seda ise liiga sageli, muidugi huvitavad mind “kaaskannatajate” kogemused, aga hoopis teisel tasandil. Kirjanike loomevalu on mulle tuttav, ma ei oska sellesse gruupina suhtuda. Muusika teisest küljest on aga täiesti arusaamatu maailm ja seda põnevam see mulle on…

keravälgust

hoomamatu 6 Replies

Kui ma olin väike, kartsin ma igasuguseid asju, mille kujutlusvõime suuremaks ja koledamaks maalis ning mis õhtuti läbi kardinate tuppa hiilisid. Eriti kartsin ma keravälku.

Ma mäletan, et esimest korda rääkis mulle keravälgust ilmselt vanama, mõnel suvisel päeval, kui väljas möllas äike. Ta ilmselt ei rääkinud pikalt ega palju, ilmselt rääkis ta seda selle kiirustamise kõrvale, mis alati äikse tulekuga maal vanaema juures kaasnes: paanikas jooksmine mööda tube, et välja tõmmata elektrivõrgust kõik telekad ja raadiod, et jumala eest me ellu jääks, kui välk peaks sisse lööma. Mulle tundus (ja tundub senini) see jooksmine tobe, olgugi et olen kord aastaid hiljem ise elanud üle selle, kui äike lõi niimoodi sisse, et mul lendas arvutil kuvar õhku ja võrgukaart läks pealekauba. Sellegipoolest.

Keravälk tundus midagi nii müstilist ja hirmsat. Mõelda, välk, mis on kerakujuline ja võib salaja sulle tuppa pugeda, näiteks läbi pistiku seinas! Ja ta lihtsalt lendab, heljub, ei lahustu, vaid otsib kohta, mida põlema panna, mida hävitada… Keravälk tundus mõistusega olendina, millegi kurja ja õelana. Sest tavaline välk, see oli küll hirmus (kuigi hirmsamad olid seda saatvad müristamised), aga ta lõi ju vaid korra ja hajus siis, järgmine välk lõi juba kuskil mujal – ja hajus siis. Tavaline välk võis sulle majja sisse lüüa, lüüa pooleks pärna hoovi peal või tabada mõnd õnnetut, kes jookseb üle põllu või on jäänud veel äikese ajal järve ujuma, kuid ta ei jälita sind, tal pole teadvust, ta ei tule sulle majja järele ja veel vähem poeb ta sulle majja sisse LÄBI SEINTE.

Ma kartsin keravälku nii hullult, et võisin istuda äikese ajal nurgas, mis tundus kõige kindlam ja kust avanes kõige parem vaade kõikidele toa pistikutele, ning pingsalt seinu jälgida: kus on see neetud keravälk? No tule kui julged!

Vanaema oleks võinud öelda, et keravälk on väga haruldane, kuigi ma ei usu, et see oleks mu väikeses peas (ja suures kujutlusvõimes) midagi paremaks teinud.

Praegu mulle meenus, et võibolla kaasnes vanaemal veel keravälguga ka lugu, kus see oli kellegi tema tuttava maja põlema pannud. Sest kui vanaema üldse midagi kartis, siis olid need tulekahjud. Aga mina, mina kartsin keravälku.

Vanaema, kelle juures ma veetsin suure osa oma lapsepõlvesuvesid (et mitte öelda: kõik suved ja mõned talved ja kevaded kah otsa), on mänginud minu lapsepõlvehirmude kujundamises olulist rolli, sest teine asi, mida ma meeletult lapsena kartsin, oli mumps. Vanaema olla kunagi mumpsi põdenud ja tema jutustused sellest olid nii õõvastavad, et ma tundsin mumpsi lämmatavat kätt oma kõril pelgalt sellele mõeldes. Ka see haigus tundus midagi nii kohutavat ja hoomamatut, et ma pelgasin iga külmetusega: nüüd on see käes, nüüdon mumps! Kusjuures, praegu mulle meenub, et võibolla ka mu ema oli kunagi mumpsi põdenud, nii et ka see ei aidanud asjale kaasa.

Mumps oli nagu keravälk haiguste hulgas, midagi, mida sa ei saa kontrollida. Sest mis võiks olla hirmsam haigusest, mis sulgeb su kõri, nii et sa ei saa süüa ega hingata, sa ei saa mitte midagi teha, ainult vaikselt hääbuda? Mulle tundus, et kõik teised haigused olid ületatavad, sest kui sa saad hingata, siis saad sa ju kõigest üle, kas pole?

Kolmas hirm, mille vanaema minusse tahtmatult süstis, tuli tema õpetlikust loost tema enda nooruspõlvest, mis pidi mulle ja mu õele õpetama õigeaegselt pissil käimise olulisust. Teate ju küll, ma olen kirjutanud varemgi, kuidas mu vanaema tänase päevani küsib, kui me minema asutame, et kas pissil on käidud. Ta on seda teinud terve mu elu, niikaua kui ma mäletan. Tundub, et õigeaegselt vetsu külastamine on midagi, mis on elu üks põhialuseid, sest kui sa kodus pissil ära ei käi, mis õudused sind ees ootavad, kui sul tuleb pissihäda peale tee peal või, oo õudust, võõras kohas?

Ma ei taha mingil juhul oma vanaema armast ja murelikku hoolitsust naeruvääristada, lihtsalt ülemäärane rõhuasetus põiele tekitab minus ebamugavust, pealegi oli mul ju kuni raseduseni imepõis, mis kannatas neli-viis õlut ja ei pidanud vetsu poole mitte vaatamagi. Küll aga mõistan ma nüüd paremini kodus vetsus käimise olulisust, aga see on hoopis teine teema.

Kui mu vanaema oli nooruke, siis läksid nad kuhugi ekskursioonile. Kuhu, ma enam ei mäleta, aga tee oli pikk ja tolleaegsed bussid teadupoolest ei tulnud mugavate sisseehitatud kastidega, kuhu tänapäeval ka sõidu ajal oma häda teha saab. Mu vanaema oli ka häbelik ning ei julgenud metsapeatust küsida ja otsustas oodata, sihtpunkt nüüd nii kaugel ju ka ei olnud. Häda aina kasvas ja kasvas, vanaema hoidis vapralt kinni ja kui ta ükskord WCsse sai, siis… ei midagi! Lihased olid nii krampis, et ta pidi mitu minutit vaeva nägema ja – kahtlemata sobib sea iseloomustama sõna awkward – massaaži tegema, enne kui kõik taas loomulikku korda sai.

See lugu tekitas minus hirmu, mis mind vahepeal tänapäevalgi erinevates vormides külastab. Taas see punane niit, mis neid lugusid läbib – hirm kaotada kontrolli. Et sa ei suuda enam oma keha kontrollida. Et sa lähed lukku ja ei saa midagi teha, et end lukust lahti keerata. Õõvastav.

Aga vanaemast ei ole jäänud minusse ainult seletamatud hirmud loodusnähtuste ja haiguste vastu. Vanaemast on jäänud üks kaunis mälestus, mida ma võibolla ise ei mäletagi, mida ma ehk mäletan ainult seetõttu, et seda lugu on mulle mitu korda räägitud.

Pime tagatuba, ma magan võrevoodis. Õigemini, üritan magada. Aga on ju võimatu magada, kui vanaisa kuulab teisel pool seina Vikerraadiot, kui vanaema kolistab köögis nõusid pesta! Ma siplen jalgadega, lükkan tekki pealt ja kisun jälle teistpidi peale. Vanaema tuleb piiluma, kas ma olen juba magama jäänud. Nähes, et ma siplen, noomib ta mind kergelt, poolnaljatlemisi: “Kui sa kohe magama ei jää, pean ma sind kinni hoidma!” Ja ta hoiabki mu jalgu kinni, kuni ma enam ei siple. Arvates, et ma olen uinunud, tõuseb ta vaikselt jahakkab pimedast toast välja hiilima, kui võrevoodist kostub hele piiksatus: “Vanama! Hoia veel!”

Sest milline õnn on tegelikult see, kui sul on keegi, kes sind hoiab, kuni sa magama jääd…

she looked at me across the room

hoomamatu 8 Replies

Kunagi jõulude ajal käisime me Sikiga poes, sest nagu alati neil puhkudel ei piisanud viiest korrast poeskäigust, vaid ikka ununes midagi ja nii me siis hilisõhtul enne sulgemist ja miskit telesaadet, mida me mõlemad näha tahtsime, läksimegi jõulueelsesse poodi.

Me šoppasime kiirelt (jäätis, mullivesi, kohustuslik kaheliitrine Coca-Cola rasedatele (see on lausa uskumatu, milline võib olla ühe inimese kokakoolaisu)), arutlesime, kes maksab (ehk kellel arvel rohkem raha on; oli Sikil, temal on alati ja mul pole kunagi) ja kui ma Sikit väljaspool kassasid ootasin, jälgisin silmanurgast üht põnni, kes ringi jooksis.

Põnn oli umbes pooleteisene, no siuke paras pätakas. Vanuses, kus nad on veel hirmus armsad, aga enam pole abitud tombud. Tema vanem vend proovis teda kinni hoida ja venitada ukse suunas või ükskõik, kuhu, peaasi, et ta ringi ei jookseks ja et varsti saaks koju. Vend oli asjalik, umbes 7aastane, selline mõnus noormees juba. Täis tähtsust, et talle nii oluline töö oli usaldatud.

Ma istusin pingil ja kuulasin Põrnika liigutusi, mis sel ajal olid veel nii nõrgad ja ebalevad ja ühtäkki juntsu märkas mind, jooksis minu juurde ja jäi mind suuril silmil vahtima.

Ja ta vaatas ja vaatas. Ei liigutanud oimugi, ei naeratanud, ei olnud kuri, lihtsalt vaatas.

Ma ei osanud midagi teha. Alguses püüdsin ma meeleheitlikult eemale vaadata, tehes nägu, et ma ei näe teda. Aga tema jõllitamine muutus aina piinlikumaks, või õigemini oli mul aina võimatum teeselda, et ma ei näe teda. Siis ma üritasin teda viisakalt kõnetada. “Tere, preili, kuidas teil läheb?” Naeratasin kohmetult ja viisakalt ja kaalusin isegi, kas peaks talle käe ulatama. No et nii vist tehakse. Juntsu ei reageerinudki, lihtsalt vaatas mind oma suurte siniste silmadega. Ma siis lõpuks vaatasin vastu. Nii me vaatasime teineteist ja ainus, mis mu pähe tükkis sel hetkel: “See vist ongi mu tulevik, kes mind siin jõllitab.” Ta vaatas mind täpselt sellise näoga, justkui öeldes: “Näe, selline ma olengi, oled sa minuks valmis? And I just pooped my pants.”

Lõpuks märkas vanem vend, kuhu junts jooksnud oli, ja tuli meie juurde. “Leena, lähme nüüd!” /Nimi, mida ma kaalusin, aga Abikaasa arvas, et see on liiga venepärane. Mu Abikaasa on poolvenelane…/

Vend haaras juntsul käest, aga too ei liikunudki, minu vaatamine oli ilmselgelt liiga oluline. Vend kohmetus, teadmata, kas kutsuda kohale neli tugevat töömeest oma väikeõde kangutama või ehk kutsuda emme, aga see oleks ju ometi nõrkust näidanud… Ma vaatasin vabandades poisile otsa ja too muigas kõveralt: “Nojah, nüüd ta vähemalt püsib paigal ja ei jookse mööda poodi ringi…”

Mu kujutlusse kerkis mu järgmine töökoht – lastenaelutaja. Mind palgataks suurtesse poodidesse ja kaubanduskeskustesse ja emad saaksid jätta lapsed mu ette mind jõllitama, kuni nad ise Seppäläst endale seksikad loomapiltidega rinnahoidjad ostavad ja mul ei tuleks teha muud, kui ainult istuda ja lapsed muudkui vaataks mind…

Olukorra päästis juntsu ja tema venna ema, kes pisikese lihtsalt sülle võttis, korra mulle otsa vaatas (et ega ma mingi pervert jumala eest ei ole, äkki on mul komm kõrva taga või midagi) ja lapsed ära viis, koju jõuludesse.

Ma unustasin selle juhtumi õige pea, sest arvasin, et see on mu oma peas kinni, et mulle tundub, nagu jälitaks mu tulevik mind ja personifitseeruks iga nurga peal. Näiteks meie ülemised naabrid, aeg-ajalt istun ma öösiti üleval (viimasel ajal iga öö, sest magamine ei tule enam välja, lisaks ärkan unest iga kord, kui külge pean keerama ja külge pean keerama tihti, sest liikmed lihtsalt surevad mu tohutu raskuse all ära) ja kuulan, kuidas ülemiste naabrite laps öösiti nutab ja kujutlen oma tulevikku.

Aga siis käisin ma Naabrinaisel üksõhtu külas ja tema pooleteiseaastane LM (“Oot, ta sündis oktoobris, see on siis… 1, 2, 3, 4 – aasta ja neli kuud! Jah, ta on aasta ja neli kuud!”) mängis armsalt ja ma võisin teda tükk aega silmanurgast jälgida ja see oli täiega lahe ja ma sain järsku aru, et mul on ka varsti üks selline ja et lapsed võivad olla ikka täiega armsad, mitte ainult kotitäis kaost.

Ja siis lõpetas LM ühtäkki mängimise astus paar sammu minu poole ja jäi mind vaatama. Edasi võite aimata, mis sai: ta vaatas ja vaatas, kuni mul hakkas imelik ja ma vaatasin Naabrinaisele otsa, pilk täis sõnatut palvet. Tema õela inimesena ainult naeris.

Ja nii jätkus see terve õhtu, vahepeal LM mängis rahulikult, või karjus porgandi peale, kes ta käest plehku pani, või laulis papitoru sisse – ja siis võttis ta kõigest sellest tähtsast pausi ja vaatas mind, üksisilmi, midagi tegemata.

Hiljem pidi isegi Naabrinaine tunnistama, et LMil on “mingi värk” minuga.

Nii et kui te tahate, et teie lapsed mõni aeg paigal oleks ja midagi ei teeks, kasvõi selleks, et te võiksite üle kahe nädala korra duši all käia, siis kutsuge mind, Lapsenaelutajat. Loodetavasti töötab see ka Põrnika peal kunagi.

Või on mul mingi auraviga, mida ainult lapsed näevad? Mingi kummitus õlal istumas? Või on mu näos midagi, mis on nii põnev, et paelub minutiteks, kui mitte tundideks? Kas mu tiidud on lõpuks loonud oma tsivilisatsiooni ja nüüd liigutavad end mu peas? Või olen ma lihtsalt nii vastupandamatu?

We will never know.

driving home for christmas

hoomamatu 6 Replies

Võib öelda, et aasta hakkab lõppema edukalt. Mind polegi veel lahti lastud, jõuluks saab koju (!) ja kui nüüd rahanatukesega teisipäevase arstivisiidi välja veaks, oleks kõik super.

Põrnikas liigutab hoogsalt. Või noh, vahepeal hoogsamalt (trammis, kus ta ilmselgelt on pahane) ja vahepeal vähem hoogsamalt ja siis ma juba jõuan vahepeal minna paanikasse, et mis on juhtunud. Aga ei olegi midagi juhtunud, tüübil lihtsalt on kummaline unegraafik. Kõige ärksam on ta hommikul 5-6 paiku, siis 11-12 paiku ja siis õhtul 20 ajal. Ja varahommikud on kõige veidramad. Kuna ma üldse magan siin väga kehvasti, siis kaasa ei aita ka see, et tavaliselt ärkan ma enne kukke ja koitu hirmsa pissihädaga. Nõks on selles, et kui vetsus ära käia, ärkab Põrnikas tavaliselt üles ja vahepeal viskleb ta nii vihaselt, et ei lasegi enam magama jääda. Nii ongi nokk kinni, saba lahti: kui vetsus mitte käia, siis magada niikuinii ei saa (sest nii suur pissihäda on); kui aga üles tõusta, siis ärkab ka Põrnikas, kes olenevalt tujust võib hakata kõhutantsu tegema (ma kujutan ette, et tal on seal diskokera ja isiklik DJ Magu, kellega koos nad biite tajuvad) ja ei lase ka magada.

Nii et kokkuvõtteks ei saa ma niiehknii magada.

Kummaline on see tunne, kui keegi sees liigutab. Keegi kuskil foorumis ütles tabavalt, et tunnet saab võrrelda sellega, kui tõmmata keelega põse sisemist külge. Sama aimamatu oli see alguses ja on vahepeal praegugi. Teisel hetkel aga on konkreetne põtkimine ja kukerpallid, mis ajab teinekord isegi südame pahaks. See on mingi Pavlovi refleks vist, sest tavaliselt ju, kui kõhus tants käib, kaasneb sellega ka iiveldus – no kui on toidumürgitus või midagi. Aga ma harjun ja naudin tegelikult neid selgeid märguandmishetki täiega.

Ja ootamatult on kõht ette tekkinud. Katsudes selline kõva, mis on muidugi megaäge, sest kõht, mis on katsudes kõva, oli mul viimati ehk 18aastasena. Okei, siis oli ta lame ja mitte kummis, AGA IKKAGI. I’ll take my victories where I can. Ja ma olen ka mõelnud sellisena, et täitsa hea, et ma oma keha enne kõike seda ei saanud sinna, kuhu ma ideaalis pürgisin. Siis oleks võibolla see kehakujumuutus tulnud traagilisemalt. Aga praegu mind ei häiri miski. Või noh, muidugi HÄIRIB, aga ma kujutan ette, et neil naistel, kes on oma keha aastaid ideaalsesse vormi timminud, et nende jaoks on see muutus märksa traagilisem. Minu jaoks on see praegu kõigest viis lisakilo juba olemasoleva 20 lisakilo juures, mille mahavõtmisega peab hakkama kunagi tulevikus tegelema. Ja nende 20 lisakiloga olen ma elanud viimased aastad täitsa rõõmsalt ja rahulikult. Aga kui mõelda, et paljude normaalkaalus naiste jaoks tähendab rasedus 12-27 (nagu Beatrice) lisakilo enne täiesti ideaalse keha juures, siis… Vahe on ju märgatav.

Aga riideid tahaks küll rohkem kanda, kui neid musti stretšpükse ja kaht-kolm pluusi, mida ma praegu kanda saan. Ma pole küll eriline riietepede, aga vaheldust võiks ikka olla. Aga selleks tuleks minna poodi ja poed on stressiallikad, eriti riiete proovimine ja… No küll võib üks inimene ikka vinguda, eks ole!

Varsti saabki selle aasta viimane kontoritööpäev läbi (tööd tuleb ikka edasi teha, aga õnneks natuke vähem neil nädalail) ja saab võtta suuna Tartule ja siis ongi juba jõulud ja.

Stand Up Comedy with Louis and Eric

in English 13 Replies

This post is in English because first, the show is in English and second, I really want Aron to know that I have crush on him now. Also, if you don’t understand English, this particular event isn’t for you anyway and reading about it in Estonian wouldn’t make much difference.

So yesterday I hauled my ass out of the Chaos Apartment, took Naabrinaine with me and went out to have fun. First of all – it was my own fault that I forgot to buy tickets at the right time and paid 250 kroons for them which was A LOT. Because I’m used to getting good comedy for free (at Möku) or for 50 kroons (at Wilde), so it was my first time to actually pay for this stuff. (‘Cause, 50 kroons is like two beers and that’s NOTHING.)

The fact that it was my own fault didn’t stop me whining about the price to Eric and Louis, but as Eric said: “You’ll be getting comedy for 300 kroons tonight, so you’ll be okay”, and he was right. I GOT the comedy and even the facts that they didn’t sell non-alcoholic beer (fail, fail, fail!), their seats were crazy-uncomfortable and my body started hurting during sets, I really did enjoy myself.

First up they offered some magic stand up or stand up magic in the form of young, very awkward thin boy called Luddini. He reminded me of one of my university mates and every time he opened his mouth or stumbled with his trembling fingers I imagined it was him on the stage and that made it all funnier. And you know what – occasionally he was REALLY funny and surprisingly – there was magic! So he wasn’t just fooling around.

“Very funnysh Finnyland” guy Sampo Luoto was the most depressingly funny Finnish guy I have ever seen in my entire life. His English sounded so much like Finnish that when you forgot about listening very hardly and let your mind wander, in few minutes’ time you didn’t understand a word of this Finenglish. I really wanted to squeeze his bald little head and tell him that it’s okay. We know that Estonian men look like Finnish women and we are scared as well.

You are not alone in this, my friend. Of course, some of his jokes were too much for me and crossed some boundaries, but all-in-all, he was precious. Also, I love good Hitler jokes. (He didn’t look like at all what he looks like on the picture. I didn’t think it was physically possible for him to smile.)

Then there was Andrei Tuch, I’ve seen him every time I’ve gone to stand up shows and if I’m honest, he’s starting to bore me a bit. It’s like Stewart who always tells the same jokes. Okay, Andrei had some new material and I have to say, he looks better every time, more confident and not as awkward (yesterday he looked like some evil genius with his beard-thingy and red-black combo). But every freaking time he says “Bitch, I’m from Lasnamäe”, I die a little inside. Because, really, I get it. You are from Lasnamäe and think it’s funny to call your girlfriend bitch. But it was only funny the first time.

Which brings me to Aron Flame, or as I call him as of yesterday, my own secret pocket version of Dylan Moran (also he is much closer to me physically, as Dylan lives in Ireland). Usually after comedy nights I go home and spend following days having crush on Louis (which involves Twitter-stalking and some unmentionable dreams), but this time Louis is safe and Aron, well, is not. Because he was cynical, funny, dark, sarcastic, depressed, drank wine, made fun of beating children and foreskins (sorry, not beating foreskins but just foreskins) and he is much more beautiful than Dylan Moran. Which is, as you all know, EVERYTHING I look for in man (although Moran’s hair is particular fetish of mine). I mean, look at him for God’s sake! He looks like… I don’t know, something really sexy and attractive, dipped in the sauce of Dylan Moran. I only wished he would’ve smoked on the stage – as a matter of fact, I DO hope he smokes because if he doesn’t, he loses much of his charm. It would be like finding out he’s vegan. Or conservative.

Next time I won’t hesitate to let Eric and Louis entertain me but I really hate the fact that the seats are impossible to sit on and it’s impossible to get around during break (and after). But it’s still pretty cool to see the guys who I first saw at Möku this spring doing their first sets in Estonia getting more successful and popular. And I’m even getting used to Eric’s new hairdo and Louis’ intensity. It was ABOUT TIME that someone brought stand up comedy to Estonia! We are finally there, in The League of Respectable Countries. Now there’s only left Starbucks and Burger King and we can finally call ourselves CIVILIZED.

PS: If you don’t go to stand up shows at Drink Baar or at Prive next time, you’re letting the terrorists win.

aga see oli armas

hoomamatu Leave a reply

Läksin ükspäev korra K. juurest läbi. See oli natuke pärast seda, kui P.P. kirjutas must laulu (mis oli ikka ilgelt nunnu ja ma pidin nunnundusse ära surema), igal juhul kõigepealt tuli uksele vastu P.P, kes uhkelt demonstreeris oma karvaseid susse, siis kallistas mind ja oli üldse tups.

K. kutsus kõrvaltoast Gaiuse, sest EI SAA NII OLLA, et ma lähen K. juurde ja Gaiust ei näegi. Gaius tuli nagu segane rõõmurull, kargas ja lakkus ja hüppas ja väljendas nii suurt rõõmu mind nähes, et ma pole veel KEDAGI (ei inimest ega looma) näinud nii rõõmus olevat, lihtsalt sellepärast, et mina tulin.

Ja siis tõi Gaius mulle teki. Ma alguses arvasin, et ta tahab jälle siku-sikut mängida.

“Mis? Mingi uus siku-siku mängiasi või?” imestasin.
“Ei! See on see, et sa tulid väljast ja ta arvab, et sul on külm,” selgitas K.

Lihtsalt. Liiga. Nunnu.

PS! Lumelaadset asja sajab! LUMH!

Internet, mul on hommikuti süda paha

hoomamatu 45 Replies

Tegelikult mul pole hommikuti süda paha, aga ma ei suutnud muud pealkirja välja mõelda. Ühesõnaga, mul pole süda paha, aga rase olen küll. Nii et kampaania Septembris Ei Joo jätkub minu jaoks määramatu ajani, aga vähemalt umbes 25. aprillini, mil on oletatav sünnitähtaeg.

Seni on kõik kulgenud kenasti ja fantastiliselt ja ma olen ainult paar korda peast rasedaks läinud ja lasknud hormoonidel end keset päeva lambikohast nutma ajada (köök ON oluline, mind ei huvita, mis teised ütlevad!!!). Isusid ka eriti pole, ainult haput tahaks hirmsasti, nii meisterdan ma vähemalt kord nädalas Tom Kha suppi, sest see on NII HEA ISSAND MA EI TEADNUDKI KUI HEA VÕIB ÜKS SÖÖK OLLA!

Üldiselt olin ma üsna tõrges asja avalikuks tegemise suhtes, sest, noh, nii palju kui ma olen oma uudist teatanud, olen ma kuulnud, et IGAL ÜHEL on asjast oma arvamus. Kes on kibeda naeratusega teatanud, et kogu asja juures on kõige parem see, et pole päevi. Kes on nukralt hoiatanud, et oota sa, küll sa näed, kui kohutavaks su elu muutub. Kes on suured silmad ja kõrvad teinud, kui on kuulnud, et ma tahan Tartus sünnitada, sest kes siis seda enne kuulnud on, et värske ema oma ema tuge vajab ja tema juures tahab olla! Mehega peaks koos olema sel ajal hoopis! Või siis kes on tõrksalt pead vangutanud, sest Tallinn maksab ju palju suuremat sünnitoetust*! Ja kes leiab, et ma ei tohiks üldse tuunikala süüa, või siis arvab mõni teine, et hapukoor tuleks asendada maitsestamata jogurtiga, sest ÕUMAIGAAD SA LÄHED JU PAKSUKS.

Uh, lähen jah paksuks, st veel paksemaks. Teoorias tohiks ma vaid kaheksa kilo juurde võtta, praktikas olen kaheksandiku juba omastanud. Ja praktikas on mul juba praegu isu suurte paksunaiserõivaste järgi, sest tahaks olla peidus ja pehmes ja silma alt ära, sest kuigi tissid on paisunud hiiglasuureks (mis on muidugi super), siis nahk on muutunud teismelise omaks ja ma käin ringi, õige valguse all välja paistes nagu miiniväli.

Ma teen nüüd avalikuks ka need paar rasedateemalist posti, mis olen siia privaatselt kirja pannud. Ja ma tegelikult ei kujuta ette, kui palju ma seda teekonda blogis kajastama hakkan (vt ülaltoodud põhjused selle kohta, kuidas kõik teised teavad kindlasti paremini), võibolla panen need postid parooli alla näiteks.

Aga kui ma peast kanaemaks lähen (mõõdukas koguses on see lubatud), siis luban teil tulla ukse taha ja mind välja rokkima vedada.

Ja mulle ühe SUURE mojito välja teha, sest mojitod, vot neid igatsen ma kõvasti.

Aga nüüd nõuab Põrnikas, et ma õhtusöögiks itaalia jäätist sööksin. Puhtalt selle auks, et arst ütles täna, et mu hemoglobiinitase on IDEAALNE. Ideaalne noh!

—

*Mis pole päris tõsi, vähemalt esialgsed uuringud andsid mulle info, et kokkuvõttes maksab Tartu rohkem, Tallinnal on lihtsalt ühekordne suur summa.