Tag Archives: m&n

clinical trial

hoomamatu Leave a reply

Üks sürrimaid tundeid maailmas on see, kui sa tunned, et su ajukeemia on täiuslikus tasakaalus: kõik töötab, neuronid liiguvad nagu vaja, serotoniin ja dopamiin on omavahel sõbrad ja teevad koostööd, ideid kukub varrukast rohkem kui bomžil kirpe, lubad 5000tähemärgilist artiklit ja teed kogemata 10000…

…ja samas on kõik muu nii sitasti.

Muidu on ikka vastupidi. Et kui on “auk”, siis sa ütled endale, et kõik on ju tegelikult korras, sul poleks õigust nii tunda, saa üle, näljahäda, terroristid, sõjad, savisaar, surm… ja sina lihtsalt mossitad siin, sest sulle tundub, et sa ei suuda oma nahas enam elada. Kurat, mõni inimene elab palju vähema või halvema nahaga kui sina ja kas tema on depressioonis ja augus siukse tühiasja pärast? No vaevalt küll. Korjab oma naha kokku hommikul voodist ja läheb, naeratus näol, põldu harima. Paljajalu. Nii et suck it up!

Praegu on mul täiesti vastupidi. Ajukeemia on kenas tasakaalus, ma küll ei mäleta enamikke asju ja ajan päevad segamini. Õigemini, mulle tundub, et pidevalt on üks ja seesama päev. Kirjutad, paned ideid kirja, püüad leida aega kohtumisteks, kirjutad, helistad, kirjutad, püüad last kõhust alustades ära süüa, teed süüa, kütad ahju, sordid riideid, kirjutad, koristad, vahepeal vahatad midagi mis näppu jääb, siis jälle ideekaardid, blogipostid, suuremad grandioossed plaanid ikkagi midagi SUURT ära teha oma oskuste ja annetega… Kõik on üks suur seesama päev.

Ma tunnen end hästi ja mul on tegelikult kõik nii väga sitasti. Ikka ammu pole vist nii olnud. Teismeeas ehk.

Tööga on enam-vähem, praegu ei saa veel midagi kindlat öelda, ainult seda, et kui üldse kellegi hambad varna lähevad, siis kõikide nende hiirte, kellele ma igal hommikul palja jalaga peale astun. (Pussakas vist jätab nende laibad teistele hoiatuseks vedelema kõikvõimatutesse kohtadesse.) Tööd jagub, rohkem kui ära jõuan teha. Raha ei jagu, aga ons teda kunagi üldse jagunud.

Aga arvuti on perses. See, millega ma peamiselt oma tööd teen. Praeguse arvutiga langeb kvaliteet süldades. Telefon on perses. Ei saada sõnumeid, lülitab ja katkestab, vahel heliseb, siis jälle mitte… Kindlasti on auto uuel ja huvitaval moel perses, Kindle kah perses, kõrvaklapp töötab, aga ainsuses…

Kõiksugused pereküsimused on paisunud draamadeks, mida ma lahendada ei oska ega suuda.

Suhted on kõik segapuntras, mulle tehakse liiga ja mina teen liiga.

Mu sõpradel on kõigil elus pöördelised ajad ja ma ei oska kuidagi nende jaoks adekvaatselt olemas olla. Kõigil mind ümbritsevatel on ühel või teisel viisil sitt ja mida sitemad on meie suhted muudel põhjustel, seda suurem sitalaviin kokku tuleb, nii et selleks, et shit can hit the fan, peab mõni siia hoovile tuulegeneraatori püsti panema. Tavalisest fanist jääb kaugelt väheks.

Seega astun ma järgmisel reedel hetkeks oma elust välja. Ma tean, et ma nutan iga päev oma lapse järele ja kujutlen, kuidas ta jääb mind alatiseks vihkama. Aga ma loodan, et ma saan teha täieliku restardi ja tagasi tulles…

Ma tean ju TÄPSELT, mida teha, kust otsast seda sitta rookima asuda. Ma ei tea, mida ma seni olen oodanud, võib-olla pole mul jõudu olnud, võib-olla on see mingi enesekaitsereaktsioon, võib-olla ma ei oskagi asju kunagi adekvaatselt lahendada, võib-olla ma olen lootnud, et kõik saab korda… võib-olla ma olen lihtsalt üks pussy. See kõige vastikumat tüüpi pussy – see kes ainult vingub kui sitt tal on, ja kui sõbrad talle ütlevad, mis selle sitale lõpu teeks, ta vaid noogutab ja tuleb vingub nädala pärast sama targalt edasi.

Ma seisan oma senise elu lävepakul, seinad mu taga varisevad (appi, lisaks pussyle olen ma veel mingi emo kah!), tolmu lendab, ees ootavad ainult uued õudused…

…ja ma tunnen end täiesti normaalselt. Täiesti. Mingi… antidepressioon. Ei, mitte maania, see on teine asi. Lihtsalt depressiooni vastand.

Äkki mõni clinical trial annaks mulle mu uurimise eest raha?

minevikuminad

hoomamatu 5 Replies

Eile öösel rääkisin ma nooruspõlve ühe parima sõbrannaga, muuhulgas külastasime mälestusteradu (ja möödnud heartthrobide FB lehekülgi), vahepeal manikaalselt naerdes, siis jälle kergelt nukraks muutudes.

Lisaks vaatan ma täna mingit MTV noortesarja ja mõtisklen igatsevalt aegade üle, mil probleemid olid NII lihtsad.

Noh, tõde on see, et suhteprobleemid jäävad basically alati samaks. Tüdrukule meeldib poiss. Poiss ei tea, et tüdruk on olemas. Tüdruku süda veritseb ja toodab kohutavaid emoluuletusi. Poiss märkab tüdrukut. Poiss leiab, et tüdruk on kerge saak. Tüdruk hakkab kavandama pulmakleiti. Poiss ütleb, et: “See pole päris õige aeg meie jaoks…”

See on üks probleem, mida võiks isegi arheprobleemiks nimetada.

Aga ikkagi igatsen ma neid aegu. Ma tahaks minna tagasi 14aastase enda juurde, kehastuda temaks oma praeguste teadmistega ja anda lihtsalt sellele tšikile vastu lõugu, kes mind keset Tartu kesklinna pluusist krabas ja oma peika võrgutamises süüdistas. Ähvardas sealsamas mulle peksa anda. Mul on senimaani see nii valusalt meeles, üks alandavamaid kogemusi oma elus.

Ja, for fuck’s sake, tuleb välja, et mitte ainult oli see tüüp täiesti mõttetu (miska ei olnud mul mingit plaani teda võrgutada), vaid ka hiljem tuli välja, et vägistaja.

See tüdruk lisas mind hiljaaegu FBs oma sõbraks ja ma ei suuda seda kutset acceptida. Lihtsalt ei suuda. Annan aru, et tema on selle vahejuhtumi ilmselt unustanud, aga mina pole. Mitte, et ma sellest kinni hoiaks, aga mul on tunne, et kui ta suutis mulle 15 aastat tagasi nii läheneda, siis ei suuda ta ilmselt mulle ka praegu kuidagi teisiti läheneda. Ja ma ausalt ei viitsi kellelegi enam mingeid selliseid asju küll tõestada.

(Probably on see kõik muidugi minu peas.)

Aga tahaks nii väga neid “suhteprobleeme”, mis olid siis! Need olid meil totaalselt fucked up, detailidesse laskun ma võibolla ehk kunagi postuumselt avaldatavas eluloos, aga see kõik oli ju tegelikult mäng. Täiskasvnuks saamise mäng.

Mitte miski ei valmistanud mind selles sürris teismeeas ette selleks olukorraks, kus ma olen praegu.

Kas ma saaks korraks 13 uuesti olla? Ma tahaks elavalt mäletada, mida ma tollal ARMASTUSEKS pidasin. Ma vaatasin ta pilte eile ja sain aru, et kuigi me lõpuks ka “käisime” kolm kuud, ei tea ma oma Elu Esimesest Armastusest halli muhvigi.

See on natuke kurb, aga tõenäoliselt see peabki nii olema.

 

battles

hoomamatu Leave a reply

Loen üht oma salablogi, mida ma pidasin pingelistel 2007-2008 aastatel ja leidsin sealt ühe lõigu, mis sobib kui rusikas silmaauku iseloomustamaks käesolevaid aegu. Aeg liigub ringides.

Actually, there are times when I think I will never be okay again. That this is what I deserve for being egoistic narcissist. That this is all karma finding ways to kick me in the nuts. Over and over again.

And there are times when I think that of course all will be okay. That this time is meant for me to regroup myself, to find my inner peace again, to finish my book and to start studying again. These times win. Of course, there are battles. I battle with myself every day when I wake up. I battle to open my eyes and to log myself in to my email account. I battle to open Word, to send emails, to work. I battle every time my phone rings, and I battle when it doesn’t.

meeste- ja naistetööd

hoomamatu 28 Replies

Tabasin end eile poole värvimise pealt meenutamas, kuidas Mallu hiljaaegu mu kiidulaulule erinevate remonditööde läbiviimise osas vastas: “Tuleb tunnistada, et sa oled tõesti täna väga mehelik olnud.”

Nüüd meenus see mulle kuskil uste õlivahatamise ja mingite vidinate värvimise ajal ja ühtlasi meenus, et olengi tahtnud sellest pikemalt kirjutada.

Meeste- ja naistetööd. Issand kui veider määratlus.

Selleks, et majapidamine võimalikult sujuvalt töötaks, on selge, et kõik pereliikmed peavad jõudumööda sellesse panustama. Või noh, kas just “peavad”, aga ei tea ma ühtki õnnelikku ja töötavat suhet, kus üks osapool sittagi ei tee. Niisiis, kõik võiksid mingil määral panustada.

Ja selge on ka see, et on mingid tööd, mille tegemine ei meeldi mõlemale. Hea on muidugi, kui saab tööd niimoodi ära jagada, et teed neid, milles osavam oled ja teine on juhtumisi neis asjus osavam, mida sulle niikuiii teha ei meeldi. Aga enamasti satub ikka sekka mõni asi, mida kumbki väga teha ei taha.

See on TÄIESTI okei, et osad tööd on vastumeelt. Aga on ka ääretult oluline, et need kuidagi valutult ja pikalt emotsemata tehtud saaks.

Näiteks mulle üldiselt meeldib kokata, voodipesu vahetada, pesu pesta ja kuivama riputada ning aeg-ajalt kappe korrastada. Lisaks meeldib mulle üldiselt ka nõusid pesta, aga igapäevaselt üritan siiski ajada lihtsat liini, et nõud peseb see, kes süüa ei teinud. Ehk mees võiks olla pesija. Nii üldiselt.

Ma ei ole suurem asi koristaja ja kraamija, seda ei väsi mu sõbrad mulle nina alla hõõrumast. Remondikaoses aastasega elamine on asju veel hullemaks ajanud. Ma omast arust muud ei teegi, kui ainult likvideerin päev otsa erinevaid kaoseid, aga õhtuks on ikka elamisest selline sõda üle käinud, et jääb mulje nagu ma istuks kätel päevad läbi.

Ja see ärritab mind lõputult, sest esiteks ei ole ma kunagi suurem asi koristaja olnud ja nüüd näib mingisugusegi korra pidamine suisa võimatu. Teiseks ma KORISTAN reaalselt ju päev läbi, aga tulemust justkui pole, sest uus segadus tekib sekundiga. Nüüd ma olen hakanud mõistma, mida üks tuttav ema mõtles, öeldes: “Kõige väsitavam iga on 1,5-2. Siis ei ole muud, kui kaos kaose otsa. Jõuad jalanõud vannist välja korjata, kui juba on pesumasin saia täis topitud. Ja nii edasi.”

Nii et nüüd on mul lohe maine TÄIESTI ILMAASJATA.

Ning kui ma midagi kodutöödest suisa jälestan, on see prügiga ja halvaks läinud asjadega tegelemine.

Ma ei ole üldiselt nõrganärviline igast kaks-tüdrukut-üks-tass-olukordades, aga prügi ma JÄLESTAN. Kõige vastikum on ääreni täis prügikoti kokkusurumine, sõlmimine ja selle välja viimine, sest tavaliselt on ta kindlasti sobivalt kuskilt auguga, nii et kõik liga jala peale tilgub.

Vabandage mind, teen väikese öökimispausi.

…

Niisiis üritan ma prügi võimalikult kiirelt välja viia ja üleüldse püüan vältida olukordi, kus see taluvuspiiri ületab (näiteks pakkides haisvad asjad eraldi kottidesse jmt). Ja üldiselt loodan ma, et ma ei pea üldse sellega eriti tegelema, sest JR-i ei paista see asi nii väga häirivat kui mind. Seega oleks ju ainult loogiline, et ta võtab selle kõigile vastumeelse asja enda kanda.

Aga on üks huvitav asi, mida ma olen varemgi märganud… Mehed nagu EI NÄE, kui prügikast täis saab. See vist ongi andnud alust nii paljudele selleteemalistele anekdootidele ja “naine näägutab”-stereotüüpidele. Sest ma olen reaalselt kindlaks teinud, et meie “prügikast on täis” tähendab mulle ja talle TOTAALSELT erinevaid asju. Ja kui väga ei käiks ka mulle närvidele see pidev meeldetuletamine, et “vii hommikul prügi välja kui lähed”, teen ma seda ikka, sest teine variant on öök ja vihastumine, et pean jälle sellega tegelema.

Elu konarlused…

Aga on üks osa majapidamisest, millega mulle täiega meeldib tegeleda – see on kõiksugused remonditööd, mööblitõstmised, planeerimised, puurimised, riputamised, värvimised ja nii edasi. Ma ei saa kõigega puhtfüüsiliselt hakkama ja näiteks elektrit ei hakka ma targu puutuma, olgugi mul sünnipäev Edisoniga samal päeval – sest ei tasu ikkagi unustada legendaarset korda, kui ma järjest kolm korda PANGAAUTOMAADILT elektrit sain.

Kuid üldiselt – jah, mulle meeldib. Ma küll tavaliselt lendan asjadele peale suure vaimustuse ja väikeste teadmistega, aga tehtud asjad ikkagi saavad, millele lisandub veel isetegemise otsatu mõnu. JR jälle ei suhtu remonditöödesse samasuguse kirega – ja minu arust on see kah täiesti okei. Las igaüks tegeleb sellega, mis talle rohkem meeldib.

Lisaks armastan ma hullumoodi ahju kütta, aga ei viitsi väga puid tuua ega tuhka välja viia… Kah normaalne ju, tegelikult, et saab jagada kohustusi ja ikka saavad kõik teha asju, mis neile rohkem sobivad.

Ometi on aga just kodutööde valdkond vist igas suhtes see enim tülitekitav. Ja ma tunnen, et mingi ora kaoks mu persest küll, kui ma ükskord jälle tööle saan ja sellega seoses tekib see mõnikümmend eurot vaba raha, et kedagi appi koristama kutsuda. Sest jah, selles osas olen ma vist juba “uuendusmeelsema” mõtlemisega, et minu jaoks poleks mingi probleem koristajale maksta, sest ma ise ei suuda/taha/oska/jaksa ja vahendeid selleks ka on.

Ja siis on veel muidugi kõik lapsega seotud kohustuslikud asjad, mis pole sageli meeldivad, kuid tuleb ära teha… Näiteks mähkmevahetusest on mul küll totaalselt kõrini ja lükkan igal võimalusel selle kellegi teise kaela (kust see üldiselt minu kaela tagasi lükkub, sest ka Milal on mähkmevahetusest totaalselt kõrini). Kunagi püüdsin juurutada süsteemi, et näiteks vanniaeg ja õhtune pudel on, kui mitte alati, siis vähemalt pooltel kordadel isa võimaluseks lapsega aega veeta, kuid praeguseks on ka see sujuvalt üleni minu kaela jäänud. Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, õhturutiin on üks parimaid osasid meie päevast. Aga nii põhimõtteliselt võiks minu nägemuses kodune korraldus jaguneda kuidagi nii, et kui õhtul 17ni on ühel poolel vabadus tööle keskenduda ja teisel poolel lapsega tegeleda, siis pärast seda võiks rollid sujuvalt vahetuda.

Nii see pereelu vanker veereb, ikka üle kivide ja kändude. Ja ikka kõige labasemate põhjuste tõttu.

Aga seda, et mõni asi oleks “meestetöö” ja teine “naistetöö”… Seda mina küll tajuda ei oska. Uue ajastu laps vist.

Kuidas teil kodutööd jaotatud on?

 

minevikuvihm

hoomamatu 9 Replies

Kui sa saad üle kümne aasta ootamatult sellise sõnumi:

Tillukesed nahkhiired takerdusid mu juusteisse, nagu süsimustad orhideed. Nad tulid öösel, salaja. Just kui mälestus ajast, mil mu huuled otsisid Sinu kaelalt eksinud unistusi…

…meenub ühtäkki nii teravalt, miks sa seda inimest kunagi lõputult armastasid…

Hiljem: Ja ühtlasi meenus ka, miks tookord suhe lõpetatud sai…

stuck

hoomamatu 8 Replies

Ükspäev ma ületasin ennast.

Nimelt võtsin ma end kokku, avasin Wordi ja kirjutasin mitte-motivatsioonikirja ühte asutusse, kus, mulle tundub, sobiks mulle täiega töötada. Aga nii imelik oli. Ma olen juba rääkinud sellest, kuidas kõik oma tööd olen ma saanud nii, et on kutsutud ja kandideerimiste kaudu pole kunagi õnneks läinud… Kuid nüüd ma siis SURUSIN end. Püüdsin leebelt ja humoorikalt, aga fakt jääb faktiks, et ma reaalselt kirjutasin mõniteist tuhat tähemärki teksti, püüdes end võõrastele inimestele maha müüa.

ISSAND kui imelik see oli.

Aga õnneks need inimesed klikkisid selle partikulaarse kreisiga ja mõistsid. Või vähemalt ei mõistnud hukka. Sellel kõigel pole veel mingeid pikemaid järelkajasid, aga kogu see stseen – noh et juhtus kõik nii – on pannud mind igasugustele asjadele mõtlema.

Peamiselt sellele, et säärane kiri, kus sul pole peaaegu mitte midagi kaotada ja sa lihtsalt hakkad end müüma ja enda olemust selgitama võõrastele paaril leheküljel… on hirmutav ja vabastav kogemus. Pigem vabastav. Ma olen selle kandideerimissuve jooksul nii paljusid asju enda kohta mõistnud, et… üllatav, ühesõnaga.

Näiteks üks peamisi asju, mille eest pole mul mõtet põgeneda, on seesama blogi. Oh, ma kohtun iga natukese aja tagant inimestega, kes avalikult suud kõverdavad ja nii üldiselt aru ei saa, kuidas mul üldse tegutseda lastakse sest KAS TE OLETE NÄINUD MIDA TA KIRJUTAB?!

Mina aga näen seda asja nii, et kui ma juba aastaid teen blogimist teadlikult – st ma teen seda sama palju teile kui endale mõeldes – siis on see pigem ju kõik boonus. Mul on unikaalne ressurss ja sisevaade sellesse, mis inimesi (või minu lugejaid) huvitab ja pole mingit põhjust arvata, et see piirdub ainult selle lugejaskonnaga. Ehk et: jah, mu blogi lugejaskond on PEAMISELT naised… umbes nagu kõigil Eestis ilmuvatel ajakirjadel.

Järelikult pole mul mingit põhjust häbeneda oma blogi-Dakiks olemist, sest minu meelest aitab see kõik mul paremini minu tööd teha. Ehk kokkuvõtteks: kõik võidavad. See peaks olema ju peamine.

Aga jah, naljakas selle asjaga, et ma ikka pean käima ja muudkui selgitama end ja oma kirjutamist ja seda, miks ma just sellest kirjutan, millest ma kirjutan. Ja samas ma ise olen täiesti veendunud, et mul on korralik filter peal… Kas siis on nii, et mu veider sõpruskond on mind ära harjutanud, pannes arvama, et weird is new normal? Või siis minusuguseid inimesi on niivõrd vähe, et kõik ülejäänud ainult kergitavad kulmu ja ei saa aru, milles nali seisnes?

Noh, misiganes see on – ma ei lähe mitte kuskile. Ja ma olen tõesti täiesti veendunud, et kogu see blogiasi… See on täiega oosõm. Teeb minust parema kirjutaja ja pakub ka lugejale midagi vastu.

Pika jutu lõpetuseks: laaaaav juuuuu! Ilma teieta oleks ikka päris nukker.

Muah!

Kolumn: Seksikus ja emadus ehk millal emad tegelikult seksivad?

hoomamatu Leave a reply

Hakkan blogiski avaldama Delfi Naistekale kirjutatud kolumne. See on neist esimene ja ilmus selle aasta alguses.

Jõime ühel õhtul sõpradega viskit veini vett. Mu sõbrad on Naabrimees ja
Naabrinaine, kellest viimane iseloomustas end täna nii: “Ma olen muidu väga
viisakas ja positiivne inimene. See jääb ainult pideva ropendamise varju.”
Naabrimees end tavaliselt kuidagi ei iseloomusta, aga tema iseloomustamiseks
piisab sellest, kui öelda, et ta elab koos Naabrinaisega.

Igal juhul, istusime nende köögilaua taga ja kuidagi läks jutt seksile. Nagu ikka
teinekord ette tuleb. Täpsemalt tõstatas Naabrinaine ühe väga olulise küsimuse:
kuidas, kurat, kõik need naised, kes naisteajakirjade nõuandeid järgivad,
TEGELIKULT seksivad?

Ja, tõepoolest, mida rohkem me sel teemal arutlesime, seda selgemaks sai, et
meie vist elame mingis teises universumis.

Tähendab, ma olen absoluutselt veendunud, et kõik ägedad naised, keda ma
tunnen, on ka voodis totaalselt ägedad. Aga on väga raske ette kujutada, et keegi
suudab tõsise näoga järgida cosmolikke nõuanded, mis reastatud pealkirja
alla “Korralda oma kutile plahvatuslik õhtu!” Kuidas see täpselt välja näeb?
Proovigem kujutleda.

Niisiis, on laupäeva õhtu, lapsed on magama pandud ja naine hiilib vannituppa.
Mõni aeg kostub sealt ilget nahistamist, punnitamist, kiunatusi ja haledat
vandumist ning siis astub tuppa ilmutus: naine on endale latekskorseti selga
venitanud ning püüab nüüd, tõsist ilmet säilitades, seksikalt läbi köögi väänelda
ja kuti juurde jõuda, kassi jalust ajades ja põrandal vedelevate mänguasjade
vahel laveerides.

Ja siis? Mis edasi saab? Pöördugem nõuannete juurde. Näiteks: “Ka
vahukoor võib olla seksikas! Kaasa see ja teised vallatud toiduained oma
voodimängudesse!”
Olgu, jätkakem.

Naine jõuab voodi juurde, siis meenub talle, et pildi täiuslikuks saamiseks tuleks
mängu võtta ka toiduained. “Vahukoor!” lajatab ta endale otsaette ning tormab
tagasi kööki. Kapist vaatab vastu ainult pakivahukoor. Võib-olla hakkab ta seda
kausis vahustama? Kes teab. Kutt igal juhul senikaua ilmselt ootab, kuni naine
vahukoorega jõuab.

Ja mis nüüd edasi? Nüüd tuleks nagu… üksteist koorega kokku määrida? Ja siis
seda teineteise kehadelt limpsida? Ehk ka midagi vallatut rääkida?

Kuidas iganes see stseen ka edasi ei läheks, tundub see esiteks kohutavalt
piinlik ja teiseks tohutult pingutatud. Võib-olla on viga minus ja Naabrinaises
(Naabrimees enamasti selle vestluse ajal vaikis), aga selline punnitatud seksikus

ei ole teps mitte seksikas. Ja ma olen täiesti veendunud (ja ka katse-eksituse
meetodil tõestanud), et sellist punnitatud seksikust on ääretult raske tõsise
näoga läbi viia. Ja kui see õnnestubki, siis on kogu aur läinud punnitamisse ning
eesmärk – ise ka erutuda – jääb enamasti täitmata.

Tõsi, et kõik romantilised õhtud ei pea olema kohmetud ja ülalkirjeldatult
ülepingutatud, kuid kui minu ellu sisenes uus mõõde – laps – siis avastasin ma,
et seksikus ja enda seksikana tundmine ei ole midagi sugugi enesestmõistetavat
ning ajakirjade stampnõuanded ei aita asjale kaasa. Oh, muidugi oli mul ka enne
emaks saamist päevi, kus ma ei tundnud end oma kehas hästi või oli lihtsalt
paha tuju, aga sellisel juhul sai probleemid lahendada alkoholi või kallima kaisus
meelisklemisega, et meeleseisundit muuta.

Kui ma aga emaks sain, siis läks mul tükk aega, enne kui ma sain üle faktist,
et keegi väike inimolend mu keha mõneks ajaks okupeeris. Sisuliselt pidin
ma uuesti seksima õppima, sest esiteks nõudis harjumist juba see, et mu keha
on läbi teinud õuduse nimega sünnitus. Teiseks avastasin üllatusega, et kuigi
füüsilised armid paranevad, on emotsionaalselt väga raske emarollist seksikiisu
rolli häälestuda. Täpsemalt – see on võimatu! Ema on minu jaoks lihtsalt niivõrd
aseksuaalne roll, kuigi ma olen kuulnud teisi naisi õhkamas, et emaks olemine on
ääretult loomulik ning ülim naiselikkuse vorm ja olemus.

Mina aga senimaani õpin, kuidas emaks olemisega harjuda ning kuidas sujuvalt
erinevaid rolle – tavamina, töömina, loomemina, seksikas mina ja ema-mina –
omavahel ühendada. See pole olnud sugugi kerge, aga see on olnud väga huvitav.
Ja kohati hüsteeriliselt naljakas.

Ning õnneks on selgunud, et spontaanne seksikus on jätkuvalt olemas ning
selleks ei peagi end latekskombinesooni venitama või vahukoorega mätserdama.
Tuleb lihtsalt enda ja oma (uute) rollidega rahu teha.

suhteveerg

hoomamatu Leave a reply

Veel üks postitus minevikust, sest kuigi ma olen peaaegu oma asjadega nüüd järjele saanud, ei suuda ma veel värskemat kraami blogisse panna. Kuidagi katki on käed või midagi. Postitus 17. novembrist 2005.

Milline on õige vastus küsimusele: ”Miks sul siis meest/naist ei ole?” Kui sa kelleltki seda pärid, siis mida sa tegelikult kuulda tahad? Millist tõde?

Sellele saab ju vastata üht- ja teistpidi, aga ma olen kindel, et on olemas ka n.-ö universaalne vastus. Et mis siis… ”Ma ei ole Seda Õiget veel leidnud…”? See vastus mulle näiteks ei sobiks, sest mina Sellesse Õigesse ei usugi ja veel vähem raiskan ma oma aega millegi otsimisele, millesse ma ei usu. (Kui aus olla, siis oleks ma rahul ka Selle Natuke Õigemapoolsega.)

Või ”Ma olen oma elus praegu selles punktis, kus ma olen valinud üksiolemise”? Esiteks ei kõla see väga kõnekeelselt mugava lausena, mida öelda ja teiseks kõlab see liiga üleolevalt, isegi kui see on tõsi.

Vahepeal tavatsesin ma vastata: ”Ma olen liiga võimatu inimene, keegi ei suuda mind taluda,” aga ma ei viitsi enam kasutada seda. Sest kui mind oleks võimatu taluda, siis ei oleks mul ka ju sõpru. Või siis on sõprade puhul see efekt, et nad lepivad su vigadega ja saavad su tähelepanu neile juhtida nii, et see ei lõpeks suure sõja või enesehinnanguprobleemidega, mis võib juhtuda, kui sama teeks isik, kellest sa vaimustatud oled?

Tegelikult ma hakkasin mõtlema sellele üldse selles võtmes, et mida mina tahaks kuulda, kui ma küsin huvitavalt meesterahvalt, miks ta vallaline on. ”Sest mul on halb harjumus sokke põrandale vedelema jätta.” ”Sest ma norskan.” ”Sest ma joon liiga palju ja kaldun oma naist unarusse jätma.” ”Sest ma petsin teda ja ta jättis mu maha.”

What? Ei, palun. Nende vastuste kõrval tundub tõesti lihtlabane ”Ma olen valinud nii” väga ilus ja aktsepteeritav, missiis, et see ei pruugi tõsi olla.

Aga mina arvan, et ma jään vastuse ”Ma ei oska suhteid” juurde, kui keegi peaks küsima. See on päris ligilähedane tõele ka.

LISATUD: parim kommentaar, autor Jake:

”I just stay at home. I don’t bother going out anymore. There’s nobody I care to see. I don’t have any friends. It’s hard. Usually if you’re an actor or something you move to Los Angeles and stay there for the rest of your life, and all your peers are there. They all live at the same place. I don’t know who my peers are or where they live. Probably in graves.” (Jack White)

 

kohtumine minevikuga

hoomamatu 1 Reply

Seni, kuni ma oma elu taas õigele rajale püüan lükata ja kõik nädala tööd ühe päevaga ära teha, pakun teile veel ühe sisevaate mu ellu, mis praeguseks on lukustatud arhiividesse. Vestlus 6. aprillist 2006.

”Noh, kuidas sul läheb?”
”Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.”
”See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.”
”Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…”
”Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.”
”Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.”
”Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.”
”Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.”
”Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?”
”Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.”
”Kas Tartu on võõras ka?”
”Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.”
”Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.”
”Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.”
”Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.”
”Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.”
”Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.”
”Pildi võtan tagasi.”
”Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.”
”Miks sul piinlik on?”
”Sest ma tundsin end süüdi.”
”MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.”
”Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…”
”Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.”
”Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.”
”Jah…”
”Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?”
”Ei. Tööd tegin. 30 % saad endale, 50 % läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?”
”Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.”
”Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.”
”Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.”
”Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.”
”Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?”
”Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.”
”Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?”
”Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.”
”Kus on kõige valusam?”
”Ma ei tea. Ma ei tundnud.”
”Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.”
”Selja peal, räägitakse, et on kõige valusam.”
”Jah, ma lasen ka uue teha varsti.”
”Ma lasen enda omad üle teha mustaga.”
”Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.”
”Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuigi ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.”
”Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?”
”Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.”
”Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.”
”Aga sa nägid seda ju kohtus.”
”Nägin või?”
”Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?”
”Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?”
”Ilm on kehva.”
”Heh, jah. Ilm, muidugi.”
”Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.”
”Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.”
”Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…”
”Alkoholist ei tunne puudust?”
”Ei. Absoluutselt.”
”Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.”
”Jah.”
”Alkohol ei ole sõber, ei ole.”
”On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.”
”Kas sa üksi ei ole?”
”Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.”
”Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…”
”Olid ajad, ah?”

 

relationshit

hoomamatu

Mu sõnavarra on lisandunud uudissõna – relationshit. Ma olen pikka aega tahtnud sellest kuidagi või mingitmoodi kirjutada, aga pole osanud, kuigi asjadest kirjutades ma nendega diilin ja asjadest kirjutamine on minu teraapia. Pealegi peaksid mind ümbritsevad olema pimedad, et mitte märgata, kui pööraseks on asjalood viimase poole aastaga keeranud.

Aga ma ei oska sellest kuidagi kirjutada, pealegi oleks see minust ebaõiglane – ma võin püüda olla nii objektiivne ja ratsionaalne kui tahes, paratamatult kirjeldan ma tundeid nii, nagu mina neid tunnen. Sündmusi näen ma ikka läbi enda silmade, annan neile ikka läbi oma düsfunktsionaalse aju selgitusi. Ma ei taha kasutada oma blogi selleks, et laskuda detailidesse või pesta oma musta pesu. Küll aga tahan ma kasutada oma blogi ja oma armsaid lugejaid selleks, milleks ma olen alati teid (muuhulgas ka) kasutanud – et (muuhulgas ka) rasketest aegadest üle saada. Et leida sel hetkel, kui seda on kõige rohkem vaja (näiteks keset ööd või vastu hommikut) keegi, kes ütleb: “Ära muretse. Kõik saab korda. Saba rõngasse!”

Niisiis, otsustasin teha väikese kirjeldava graafiku, mis ei riivaks kellegi privaatsust*, ei osutaks näpuga või ei annaks hinnanguid, edastaks lihtsalt fakti. Aga palun, siin ta on:

*Blogija ja suhteteemadel kirjutava (aja)kirjanikuga abiellumine tuleb paraku alati väikese klausliga, et mingi osa elust pole privaatne.)

 

See mittepirukagraafik võtab kõik väga hästi kokku. Ja siis, kui ma selle jaoks pilte läksin liikluskülgedele otsima, nägin ma nii suurepärast pildikombot, et pidin selle screenshottima. Vahel ei olegi vaja kopipasteda, vahel teab Liikluseeskiri intuitiivselt, mis parasjagu mu elus toimub. Mm… Liikluseeskiri, sa mu lemmik. Peakski ehk hakkama seda kasutama tuleviku ennustamiseks? Umbes nagu on taro-kaardid. Ainult et mul oleks liikluseeskiri. Mh? Soovijaid? Ma oleks kindlasti liikluseeskirjaennustamises väga proff.

Peamine on aga see, et ma olen seda relationshitta enda sees kandnud ja ma muule ei mõtlegi, kui ainult oma suhtepasale ja esiteks: ma enam ei jõua. Ja teiseks: fuck this shit. Me mõlemad oleme piisavalt coolid inimesed küll, et väärida õnnelik-olemist. Ning kui see, mis meil praegu on, kedagi enam õnnelikuks ei tee, siis tuleb leida mingi muu tee.

Aga me kumbki ei tea veel, milline. Sest vahel on nii raske aru saada, kas suhe hakkab lõppema või on see lihtsalt faas. Periood, mis tuleb üle elada ja millest kõik tulevad teisel pool välja värskete, rõõmsate ja nii-palju-tugevamatena. Või millal tõsta käed üles ja lüüa pea selga ja astuda eraldi teid mööda edasi. Ma ei tea, kuidas peaks sellest aru saama, kui on palju väikseid asju (ja mõned suured). No oleks, et vähemalt peksakski, eks!

Paariterapeudi juures käisime mõnda aega tagasi ka, see oli kohati hüsteeriline ja kohati lihtsalt naljakas, aga peamiselt oli see huvitav. Hetkeks paistis ka töötavat, aga siis sai raha otsa ja edasi proovisime omade jõududega. Aga vähemalt sai terapeudi juures sõnastatud üks meie suhte põhiprobleeme: me nagu polegi kordagi otsustanud, et nüüd me oleme koos.

“Aga ometi te ju abiellusite?” küsis terapeut, silmad üllatusest suured, käsi pastakaga paberil peatunud. Vaatasime teineteisele otsa ja…
“Nojah… Tundus sel hetkel hea mõte olevat…”

Kaugustes siristasid tirtsud ning meie ja terapeudi vahelt keerles läbi üksik tumbleweed.

“Aga… Te ju abiellusite? Saite lapsegi!”
“Einoh, kõik suhted on ju ajutised, kuidas üldse saabki tänapäeval keegi uskuda, et minnakse elu lõpuni koos…”
Ja nii edasi.

Selle õppetunni olen küll saanud. Kui üldse enam kunagi, siis kindlasti mitte nii. Aga enda õigustuseks: ma ausalt arvasin, et ma teen meile sellega teene. Vaadake, me mõlemad olime sel hetkel, kui armastus jalaga näkku lõi, just värskelt pikkadest suhetest tulnud. Oli ainult ratsionaalne arvata, et see meie-värk ei jää püsima. See oli ju kõigest rebound. (Või reboundi reboundi rebound ehk – veel üks uudissõna – reboundboundbound.) (Võib-olla nii palju neid paunde seal polnud, aga mulle meeldib öelda reboundboundbound). Ka ei võinud ma teada, et asjad, mis enne minu jaoks pigem plussid olid (näiteks meie pikad lahusolekud sobisid mu kookonissetõmbumise vajadustega väga hästi), muutusid mingi hetk miinusteks. Ja loomulikult on kõik teinud igasugust jama läbi aastate ning kõik need minu emod ja augud ja reaalsusnihked pole ka kellelegi teeneid teinud, nii et mõned inimesed ilmselt praegu imestavad, miks see trouble in paradise üldse NII kaua aega võttis.

See oli ju kõigest rebound ja see pidi niikuinii olema ajutine ja üleüldse, kes teaks minust, vanast sariabiellujast paremini, et suhted ei kesta. Need ongi ajutised! Parem siis kohe neid juba nii võttagi, kas pole? Säästa ennast ja teisi, võtta vabalt, lihtsalt kulgeda ja vaadata, kaugele kulgeb ja kui enam ei kulge, siis – no see oligi ju ajutine!

No ja siin me neli-ja-pool-aastat hiljem oleme.

Ajutine, she said. Kulgeme, she said. Võtame vabalt, she said.

Üks rumalamaid ideid, mis mul iial olnud on. Aga võisin ma siis seda teada…

Niisiis, me diilime. Proovime erinevaid variante ja vaatame, kuhu jõuame. Äkki see on tõesti faas? Aga fakt on, et me oleme jõudnud ummikusse ja kuidagi peab hakkama seda nüüd otsast harutama.

So. This is what’s going on.