Tag Archives: mjuzik

in its wrong place

hoomamatu 8 Replies

Toetasin lauba vastu bussiakent ja vaatasin oma peegeldust. Ma näen naljakas välja; mõtlen seda kusjuures sageli. Kasutan sageli ka väljendit “kui ma veel noor ja ilus olin”, peamiselt viidates ajale, kui ma olin kõhn. Nägu on ju kogu aeg samaks jäänud: ikka need kahvatud ja kitsad huuled, ikka see kõver nina, ikka need tillukesed silmad, ikka see kandiline nägu, mis mind nii surmani ära tüüdanud on.

Ausalt, vahepeal olen ma peeglisse vahtimisest nii tüdinenud, et mul hakkab füüsiliselt sees keerama. Miks siis ometi mina ei või ilus olla – ma mõtlen, klassikaliselt ilus? Miks mina need tobedad geenid olen saanud, ikka selle halvema osa? Kui me väiksed veel olime, ega siis polnud olukord parem. Ma olin ikka täpselt samasugune, oma vildaka näo ja kohmetute juustega, mis kuidagi ei tahtnud mulle sobida, lõika neid, kuidas tahad. Armsaid hüüdnimesid mul ka polnud, ikka oli õde see, keda naabrinaine kutsus Inglikeseks või vanaisa Naerukajakaks. Mina olin ikka ja alati Dagi – nagu tagi, rohmakas ja raskepärane.

Ma nii tahaks, et mul oleks teistsugune nägu. Kasvõi korrakski! Ma tahaks üheks hetkekski näha välja selline õrn ja naiselik, nunnu ja tupsu. Aga ma ei ole. Biitsepsid on liiga suured, jalad liiga lühikesed, peff liiga lai, rinnad on-nagu-nad-on ja nii edasi.

Tähendab, eks ma ju ikka ole juba leppinud, et ma selline olen ja ma saan muuta vaid teatud asju: kehakaalu, lihasmassi. Jalgu pikemaks kasvatada ei saa, kirvenägu kauniks ovaaliks raiuda ei ole võimalik. Aga vahepeal lihtsalt viskab sellise kopa ette noh.

Eriti tüütud on muidugi hommikud. Ma ei tea, kas teistel ka nii on? Et vahid endale hambaid pestes otsa ja oled nii surmani väsinud sellest inimesest, kes sulle vastu vaatab.

Kõige lihtsam on muidugi mitte sellele mõelda. Natuke raskem on mingi rahupunkt leida. Seda rahu-asja meeldib mulle jutlustada: tee iseendaga rahu, armasta iseend ja nii edasi. Üldiselt see töötabki, üldiselt ongi rahu. Ja mis siis, et on lühikesed jalad ja kirvenägu, vähemalt on… vähemalt on… seljalihased, vohh! Ja vähemalt on täitsa pandav sõrmusesõrm.

/

Muidugi, neid hetki, kus endast oled nii väsinud, on õnneks vähe ja alati jäävad nad low perioodi algusesse või keskpaika. Aegadesse, kus nutt tuleb peale, kui hommikul jälle ärkama pead. Vaat siis on väga oluline, et sulle vahib peeglist otsa seesamane sina.

Aga kui on high perioodid, siis pole sellest midagi. Siis isegi suudad ehk iseendale kelmikalt silma visata: aga näed, näeme küll sellised välja, aga maailma kuningannadeks võime ikkagi saada!

Keeruline see ajukeemia.

fifa world cup 2010

Määratlemata 2 Replies

Üsna lähedal on aeg (37 päeva ja 11 tundi veel), kui ma saan järjekordselt peast lolliks minna ja end teleka külge naelutada, sest käes on jalgpalli maailmameistrivõistluste aeg, nagu ta ikka ja alati iga nelja aasta tagant on. Uh, õnneks jääb vahele EM, muidu ma vist sureks vahepeal üldse ära.

Ja nagu ALATI, on Portugal ja Brasiilia ühte alagruppi sattunud, nii et täitsa pekkis on ikka, kui G alagrupi mängud tulevad. Aga noh, vähemalt on parem kui eelmisel korral, sest siis olid POR ja BRA eri alagruppides, mis tähendas, et nad võitlesid omavahel finaalis. Või pool- või veerandfinaalis, enam ei mäleta, aga see oli ikka surm kuubis.

Ja ikka maailma parim nali on see, et seekordse maskoti nimi on Zacumi!

Aga ametlik lugu on sitaks-sitaks hea, nii et ma juba muud ei teegi kaks päeva, kui ainult waka-wakatan ringi. Rannale meeldib Akoni lugu, uurisin, aga ei saanudki aru, et miks tema loo tegi, ametlik on igal juhul Shakira oma. Aga tehke rohkemgi selliseid lugusid, maru ägedad on! Ning Rannal on õigus, selliste vihmaste päevade sisse ideaalselt sobivad need Aafrika rütmid.

Waka-waka, eh-eh!

rushes in

Määratlemata 5 Replies

Vahepeal on jälle sellised ööd, kui und ei tule, kuigi oled nii kontideni väsinud, et tunned, kuidas raamatulehekülgi keerav käsi muutub tinaraskeks, nagu oleks selle külge kinnitatud kogu maailma gravitatsioon.

Aga viskled ja sipled ja und ei tule, teki alt väljas on jahe, teki all on liiga palav. Madrats on muhklik ja teeb haiget ja padjad on lössi vajunud ja pole üldse õige kuju või konsistentsiga ja on palav ja on külm ja on ebamugav ja

ja ma ei suuda uskuda, et ma suutsin aastaid olla sellise mittemagamisega. Nüüd on selliseid öid ikka väga vähe, kuigi nad on samamoodi kurnavad ja hinge tühjaks imevad, aga ma ikkagi ei suuda uskuda, et kunagi oli see, mis praegu on pigem ebameeldiv erand, nii tavaline norm.

Naljakad lood selle unega, jah.

Kui lõpuks uinusin, siis nägin õhukese unekardina taga segaseid nägemusi erinevatest poolikutest raamatuprojektidest ja hommikul ärkasin segaduses, nagu oleks öö otsa tööd teinud.

Paned jala jala ette ja liigudki edasi.

Ja mul oleks uut arvutit vaja. Vana teeb viimaseid hingetõmbeid ja ma kardan, et see viimase hingetõmbe hetk tuleb liiga varsti, võttes kaasa palju olulist, mis selle kõvakettale on aastatega saanud.

your taunted charm

Määratlemata 2 Replies

Eile, selle asemel, et enne õhtust üritust magada, läksin ma oma vanadesse blogiarhviidesse, trükkisin sisse otsisõna “Kõuts” ja lugesin läbi kogu meie blogisse talletatud ajaloo.

Siis hakkas mul füüsiliselt paha.

Ja siis hakkasin ma obsessima. Sest kogu see kräpp, mille ma olin kirja pannud, kogu see kräpp näitas nii ilmekalt, et kogu meie “suhe” oligi ainult üks suur minupoolne obsessimine. Ja uskumatul kombel suutsin ma kolm aastat järjest umbes-täpselt samal ajal (tema sünnipäeva kandis) alati, ALATI ära unustada, kui toksiline ja kui halb ta mulle oli. Senimaani ei tea ma, mis kurat täpselt juhtus ja miks ta mu elus või minu peas on nii suurt rolli mänginud.

Aga see obsessioon, see halvas mu aju terveks eilseks päevaks, ma näppisin oma telefoni närviliselt päev otsa, lugesin aeg-ajalt tema öösel saadetud sõnumit, võtsin selle tükkideks lahti, panin kokku tagasi, üritasin aru saada, kas seal taga on midagi või ongi see selline… selline ASI. Tekst. Sõnum. Ilma tagamõtteta.

Isegi Zavoodis oli hiljem öösel imelik olla, sest ka seal olen ma tema üle obsessinud. Samas, hah, kus ma poleks, eks.

Arhiividest…

ja me jõudsime järjekordselt samadele järeldustele – et meil on koos mõnus. ja et stingi «all this time» on armatsemise plaat:)

päeva lugu: sting – moon over bourbon street

mõnus on olla praegu. aga seda ma vist juba ütlesin. et hea on.
ja mulle meeldib tema järele lõhnata. ja talle meeldib minu järgi lõhnata.
intiimsus. hea.

(14.10.04)

muide – kõuts väidab mulle, et teda ei ole enam kauaks. ma ei tea, kust ta seda võtab, aga see on kummaline. et ta seda ütleb mulle.
tal oli eile avarii.
ja nüüd tähendavad sellised laused veel rohkem.

(20.10.04)

Kõuts on lihtsalt… mürgine. Ja halvav. Ja nii metsikult ligitõmbav. Ma ei saanud kolmel järjestikusel aastal muud, kui tema juurde tagasi pöörduda ja uuesti paanikas põgeneda. Lisaks ma kardan teda. Füüsiliselt kardan. Aga ikkagi miski temas tõmbab selle päevani ligi…

(20.07.07)

Uskumatu, et mööda on läinud kuus aastat ja ma pole mõne koha pealt üldse targemaks saanud. Selles suhtes oli muidugi B.-l täiesti õigus, et minu suhteminevik on mingi totaalne kaos ja  täis katastrofaalseid enesetapumissioone, hobusesitta ja selles kasvavaid müstilisi lillekesi, mille päritolu on teadmata, aga mis võluvad mind mingiteks ajaperiodideks ja ma unustan ära, et nad kasvavad tegelikult sitas.

/

See periood on ka praegu, et poeks ainult teki sisse ja tõmbaks rulood elule ette, oleks väikse täpina peidus. Aga ma tean, et ei saa ja see tähendab, et ma pean oma (kontrollitud) depressiooniga kuidagi muudmoodi hakkama saama. Et ma küll ei võta telefoni, aga ma näiteks lähen igal hommikul tööle. Või et ma ei käi poes ja söön kapist jääke, aga see-eest suudan õhtul kodus Inimesega normaalselt suhelda. Et ma lähen lubatud üritustele, aga näiteks võtan vabaduse ühel päeval nädalas mitte midagi teha.

Selles suhtes peaks vist kõik inimesed lugema Oksaneni “Baby Jane’i”, mis sellist depressiooniga kompromisside tegemist üsna hästi kirjeldab.

No ja muidugi on rohud ka, see on nagu safety net, mis ikka sind kinni püüab ja ei lase eriti sügavale vajuda.

Pealegi, ma sain sabast kinni sellel, umbes nagu ma sain sabast kinni üle-eelmisel nädalal maaniaperioodi algusest. Ning sabast kinni saamine on juba pool võitu, ma tean, mida ma pean tegema, ma tean, mida ma ei tohi teha.

Ja täpselt nagu Pigi “Baby Jane’is” saan ma välismaailmaga ikkagi päris hästi hakkama, juhul, kui ma saan teatud asju ise kontrollida.

/

Trennis pole väga ammu käinud, ma arvan, et ma nüüd varsti lähen. Sest keplemine on tore ja puha, aga ma tahaks RAUDA. TÕSTA. Ja lükata. Ja vedida. Ja kukutada ja uuesti taeva poole tõugata. Raud on asi, mida ma saan kontrollida. Ma tean, kui ma tõstan teatud arvu kordi teatud raskusi teatud asendis teatud kohta, siis näiteks nädala pärast ma jõuan juba sama asja rohkem ja kauem teha. See on kontrollitav, koos kontrollitavate tulemustega.

/

I’ll snap out of it now. Ma tahaks osata blogida niimoodi, nagu ma seda aastatel 2006-2007 tegin, aga ma enam ei oska ja kardan ka.

Kuulake parem IAMXi.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/02.-Iamx-Kingdom-Of-Welcome-Addiction.mp3]

spring ’10. pictures

Määratlemata Leave a reply

Piltmeenutusi sellest kevadest.

Kuna galeriile ei saa panna pildiallkirju siis…

Suvalises järjekorras selle kevade pilte. Alates aknalaual kasvavatest võrsetest, töö juures laua peal mõnekümneks minutiks elutsenud Peterburi kaanidest Nuno* saadetud pühendusega raamatuni ja Emajõe uputamiseni välja.

Kaks viimast pilti on selle kevade esimesest grillist. Olgu siis annaalidesse kirja läinud, et 17. aprill juhtus see sel aastal. Ja tähed paistsid läbi tuhafiltri filterdatud, samuti on iga päikeseloojang (vt pilti) olnud imeline.

Pluss. See lugu saab ennustuste kohaselt üheks mu läbi aegade lemmiklooks, tekitab selliseid sentimentaalseid emotsioone, et ise ka ei usu (ja ei saa aru, miks täpselt). Aga õudselt meeldib.

*João Lopes Marques

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Alicia-Keys-Empire-State-of-Mind-part-2-CDQ.mp3]

kings and queens of promise

Määratlemata 4 Replies

Alles ma kirusin oma naabreid. Eile käis köögis neil hirmus sõda, keegi polevat helistanud ja mees oli hirmsal kombel endast väljas, et ta seda kõnet ei saanud või ei võtnud keegi tema kõnet vastu või misiganes. Tropid ühesõnaga täies hoos.

Täna tulin siis töölt koju ja koridoris nende ukse ees vedeles kaktine klosetipott. Loputuskast verine, kusjuures. Ei tea, kes ära tapeti, aga lapsed jooksid küll rõõmsalt mööda koridori üles-alla, vist neilgi vahelduseks põnev, et ema ja isa on suutnud elamises midagi ära lõhkuda ja nüüd tullakse asendama ja see on ju põnev! Siis, kui sa päevad läbi ainult kisava isa eest voodi all peidus oled, näiteks. Ma usun, et siis, sellise elu juures, on isegi vetsupoti vahetamine põnev ja oodatud vaheldus.

Ma üldiselt üritan mitte inimestest halba mõelda või neile oma viha suunata (sest selline asi sööb teadupoolest ainult sind ennast seestpoolt), aga nende alumistega… Õrgh.

/

Täna sain muide täiesti ootamatult ühest asjast aru, aga selle ma vist kirjutan kuhugi raamatusse sisse. Selle, millest ma aru sain.

/

Laupäeva öösel jooksin mööda Emajõe kaldaid, vesi on nii kõrge, nii kõrge, jõelt tõusis tontlik udu, mind rebis kättpidi straffordshire tõugu loom, kellega me koos üle porilompide karglesime, vahepeal koos puuoksi taga ajasime ja hingeldasime, kuum hingeaur pahvakatena suust öhe purskumas, ja mul oli hea ja mul oli äge ja mind isegi ei pannud porine mantel enam muretsema.

Milleks muretseda, kui sul on sõbrake, kellega võidu joosta?

Ja mu silme ees oli 30 Seconds To Mars video “Kings and Queens”.

reedel, sellel Suurel

Määratlemata 2 Replies

“Tead, me oleme sinuga ikka hämmastavalt sarnased,” sädistasin eile K.-le, kui käevangus mööda Raekojaplatsi kodubaari poole suundusime.
“Jah?”
“Jah. Päevad läbi näeme mõlemad välja nagu ülessoojendatud surm, aga kui vaja, siis võime end vabalt üles lüüa.”
K. hakkas naerma. Me nägime tõesti head välja: mina oma lühikese kleidi ja kevadmantliga nagu liputaja ja tema nagu tõeline J-Lo ghetto chic.
“Jah! Mõtle, ma käisin terve see nädal tööl viigipükste ja tankidega, lihtsalt ei viitsinud mõelda ja nii savi oli. Aga siis ükspäev panin jalga botased ja kui end Kaubamaja aknalt nägin, pidin kreepsu saama,” rääkis K.
“Jajah, ma käisin ka terve see nädal tööl ketside ja viikaritega…”
“See pole sama! House on ketsid ja viikarid stiilseks teinud!”

/

Täna on maailm paksu halli pehme udu sees. Sõita oli ulmeline, vahepeal oli nähtavus umbes… paarkümmend meetrit, heal juhul. Toetasin pead, hoidsin ühe käega rooli ja mõtlesin sellele, kui väsinud ma jälle olen.

Käisin õe juures külas, koksisime mune*, sõime kooki (mina kaks ampsu, dieet ju!), imetlesime eemalt kauneid veinipudeleid (mille ma ostsin naabrimehe käest poest 75cl-i, mis, muide, on superpood, soovitan!), siis tegime kassidele, koertele ja jänestele pai, kallistasime ja hakkasin jälle läbi hallide udulaamade kodupoole sõudma.

Aga mõnus oli ikkagi, teel oli hea olla. Koju jõuda oli ka hea. Mulle meeldib see, et nüüd on mu kodus värske pesu lõhn.

_
*mune värvisin eile ka nii, et olin vajunud kotti köögitoolile, ühe käega hoidsin sibulakoori küljes ja siis teisega ketrasin niiti, niimoodi überaeglaselt, muudkui: mauhh… mauhh… mauhh… Siis kukkusid niidirullid põrandale ja kassid ajasid need ära.

/

Ja eile tantsisime kella neljani. Oli hea, sai palju kallistada, sai rääkida südamest-südamesse, sai veel kallistada, sai huilata ja kaasa kisada (sest mind ei huvita, ma laulan kaasa, ka siis, kui sõnu ei oska ja ise diskor olen) ja sai lühilausetega elu kokku võetud.

“Kuidas SUL läheb? PÄRISELT? Kuidas LÄHEB?” – “Ma EI tea. VIST hästi. Aga on hetki.” – “Hetki?” – “HETKI.” – “Jajaa, tean-tean…”

Väsinud olen ikkagi ja ma ei saa aru, miks see niimoodi lainetena käib. Ühel hetkel nagu energiajänku, teisel nagu puulõhkumispakk – paikne, auklik ja liikumatu. Halval juhul ka kirves peas.

Ja see pole kusjuures üldse SEE, need pole NEED kõikumised, need on mingid muud, ma ei saa aru. Võib-olla ei oska ma töid päeva peale hästi ära jagada? Et teen ühel hetkel hästi palju, nagu torust tuleb, ja siis teisel on… noh, kirves peas?

/

Täna on selline päev, et tuleb kuulata Lisahalli ja eriti lugu “Chocolate”.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/08-lisahall-chocolate-is-this-real-.mp3]

i am the mountains, i am the sea

Määratlemata 6 Replies

Kui kõik horoskoobid mulle lubasid, et 2010 hakkab erinema möödunud paarist aastast ja asjad hakkavad actually ülesmäge minema, siis ma ei uskunud seda. Või vähemalt arvasin, et saan väikse tööotsa ja asjad hakkavad enam-vähem paika loksuma.

Viimane nädal on aga tõestanud, et kõik LÄHEBKI TÄIESTI ÜLESMÄGE, mis on nii uskumatu, et ma pean end vahepeal näpistama, et kindlaks teha, kas ma juhuslikult siiski und ei näe.

Kõigepealt muidugi juhtus see, et ma hakkasin ametlikult Petrone Prindis asju ajama. Ja siis juhtus see, et ma leidsin oma taksojuhi-raamatule kirjastaja. Taksojuhi-raamat on siis see asi, mida ma hakkasin kirjutama 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kui esimesed read kirja panin. Oli see armumissegane kevad, kui kõrvus leelotas pidevalt The Suni “Tüdrukune”, mille sõnad olid nii täpselt õiged sel ajal, et… No lihtsalt oligi nii, et “ma hulgun särgiväel, mul pole külm, naerdes jooksen taas, hommikusse”. Ma istusin üksinda Exhusbandi pisitillukeses korteris, võtsin tema arvutis lahti tekstiprogrammi ning hakkasin kirjutama. Sõnad lihtsalt olid mu emotsioonidest uimases peas ja ma pidin nad kirja panema.

Ning siis jäi see asi sahtlisse. Kuni eelmise suveni, kui Inga ajakirjast Naised otsis pärast “Seiklus neljale” järjejutu/raamatu lõppemist uut järjejuttu. Ja ma mõtlesin: miks mitte. Ma proovin, kas saan üksi hakkama. Saingi. Järjejutt aga sai mingil hetkel läbi ja käsikiri jäi taas mõneks kuuks sahtlisse, kuni ma ta kokku tõstsin, tähemärgid üle vaatasin ja avastasin, et oh, saaks ju raamatuna välja anda küll.

Siis ma leidsin kirjastaja ja panin paika tähtaja (1. aprill) ja ühel päeval hakkasin siin töö juures kirjutama. Ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ja nüüd on ta PEAAEGU valmis. Ehk siis homme annan teksti üle ja hakkab toimetamisprotsess. Mille järel hakkan ma kirjutama ja LOODETAVASTI ka jõuan/jõuame lõpetada Epuga kaua oodatud, kaua sünnitatud raamatu “Naistest, lihtsalt”.

Kuid ega kõik veel sellega ei lõppe. Vahepeal kutsuti mind ülikooli internetipsühholoogiast rääkima (ega ma ju muust ei oska rääkida kui internetist, eks ta ole), see juhtub siis mais. Enne seda aga käisin Vikerraadios, sealt korjas mu üles ühe Põltsamaal õpilastele suunatud ürituse korraldaja ning nüüd ma siis lähen sinna rääkima 15. aprill. Ja nagu juba öeldud, 23. aprill on siis raamatubussiga Katariina Jee ringitiirutamine.

Ning enne veel, kui ma sain ah või oh või oih öelda, oli täna hommikul juba uus asi ees: järgmisel kolmapäeval lähen ma osalema jälle õpilastele suunatud üritusele “Sinu peavõit”, mis on bingostiilis mängu-jutusaade (lisaks minule veel näiteks on seal ka Kene! Vernik! keda ma täna unes nägin), mida kantakse üle… wait for it… Alo TVs! Jah, lapsed, ma teen oma Alo TV debüüdi. Võib-olla teinekord, kui me jälle kuskil pidutseme ja taustaks Alo TVd vaatame, siis tuleb ehk sekka Heldur Jõgiojaga ka mind. See mõte ajab mind kontrollimatult naerma.

Aga nagu mu (praegu müügimehest) isa ütleks: aga ka see pole veel kõik!

Ühel õhtul tuli idee, et aga miks mina ei võiks minna kuskile rändama ja kirjutada samal ajal (reisi)romaani. Ning pliuh-pläuh, just like that, lähen ma 80protsendilise tõenäosusega suvel Hispaaniasse. Kaasas käsipagas ning (selleks ajaks juba loodetavasti uus) arvuti.

Aga ka see pole veel kõik, kuid on asju, millest ma ei saa veel rääkida, kuid mis juhtuvad suure tõenäosusega kõik sellel aastal veel. Ma olen viimse närvini erutatud ja rõõmus ja ma ei suuda seda kõike vist varsti enam taluda. Või õigemini, ma tean, et varsti ma astun laineharjalt maha mõneks ajak ja naudin tasasemaid vooge, aga ka see laineharja madalam pool pole praegu enam nii sügaval, kui ta oli näiteks pool aastat tagasi.

Sest praegu on aeg, kui mul on väike tähtpäev – mu viimasest Tõelisest Depressioonist on möödas pool aastat. Jah, muidugi olen ma vahepeal olnud oma low perioodis, aga see pole olnud kaugeltki nii hull, kui kõik oli hilissuvel, kus ma istusin, kott pakitud, voodi peal, isegi pisaraid ei tulnud, ja mõtlesin, et nüüd on kõik.

Aga praegu on kõik nii hästi, et ma hakkan aru kaotama. Samas, enne, kui ma aru kaotan, teen veel vähemalt ühe peo Undergroundis, seekord siis 1. aprillil. Enne Suurt Reedet, nii et seekord ei tohiks isegi onuAntonil olla vabandust mittetulemiseks.

Ja kogu seda rõõmutiraadi jäägu lõpetama šoti bändi Biffy Clyro superawesome lugu “Mountains”. Sest just nii ma praegu end tunnen: ma olen mäe tipus ja keegi ei saa seda mult ära võtta.

punase kettaga poiss

Määratlemata 2 Replies

“Täitsa õudukas, ma töötan siit üle tee. Ma juba kaldun arvama, et jään pärast pidu ööseks baari ja rooman hommikul kulmude peal kohale,” ohkan ja vaatan nukralt kella, siis jälle eemal siravat töökohta.
“Kus sa töötadki?” uurib võõras kutt.
“Näe, vaata, seal, kus on suur punane ketas.”
“Ega sa ometi seda parkimiskeelu märki ei mõtle,” segab K. vahele ja itsitab õelalt.
“Ei-ei, seal üleval kohe.”
“Aa, jajaa,” vaatavad mõlemad:
“Mis muusikat sa täna siis mängid?” pärib kutt lõpuks.
“No sellist… rokki ja elektrorokki ja roosat muusikat ka.”
“Muide, see, kes muga ühes lauas istub, on Pärnu videodiskode kunn! Aga ta teeb ikka päriselt, pärisvideotega. Tal on 70 giga videoid arvutis!”
“Jajaa, meie, punase kettaga tüdrukud, teeme asju ikka Youtube’i pealt.”
Kutt seisab reklaamiekraani all, millele on tekkinud just Lady’s Nighti puna-punane reklaam.
“Näed, sul on ka punane ketas pea kohal!” hüüatan ja hakkan naerma.
“Hehee, äkki sa peaksidki minu peal täna mängima,” viskab ta ja me purskume naerma.
“SELLINE lause praegu tuli ära või?”
“Nojah! Aga vaata, kui hästi ta sobis konteksti!”

*

Hiljem ronin puldi taha ja vaatan pooltühja baari. Nii, kui keegi siit karjudes minema ei jookse, siis on mu eesmärk täidetud, mõtlen. Mängin muusikat, olen muidu äge ja võitlen pidevate tehniliste jamadega. Nimelt ei tööta kord mikrofon, siis jälle arvuti, siis tuleb mõni juhe tagant ära, aga all-in-all, asi on üllatavalt lihtne. Ja mis peamine: üliäge!

Ning mida õhtu edasi, seda rohkem hakkab ühtede ja teiste lugude peale rahva seast, keda muudkui koguneb, huilgeid kostuma. Avastan, et see on diskoriks olemise juures kõige mõnusam: kui kõlavad loo esimesed taktid, ja keegi juba kuskil hüüatab: “Aajee, see on SEE lugu!” või “Oh, mulle hullult see lugu meeldib!”

Paar korda kasutan ka fraasi: “Kes seda bändi/meest ei tea, on loll”, ning Roll õhkab mulle pärast õnnelikult: “Nii hea on, et ma loll pole.” Sest no tõesti, kui sa ikka ei tea The Clashi, The Whod või Elvis Presleyt, pead sa ikka päris otu olema.

Ja kui tulevad lõpuks järjest lood “Mickey”, “Tsirkus”, “Rahvaspordipäev” ja “Tiffer” (või umbes nii, ma enam täpselt ei mäleta ka), laulavad kõik kaasa ning me üritame Rolliga Musta Q tantsuliigutusi kaasa teha, isegi ei kuku puldi otsa.

Roll kiidab mind ette ja taha ning rummikoolad kaovad lõputusse auku. Tantsin, laulan kaasa ning tunne on täpselt õige – nagu teeks heade sõpradega õhtut baaris, ainult selle vahega, et ma panen taustaks vahepeal mussi. Kihvt. Teinekordki.

(Ja lõpuks sosistab vana sõber mulle usaldavalt: “Tead, Daki, ma tulin ja eemalt vaatasin sind ja… Kurat, sa näed täna hea välja!”)

Lõpuks hakkavad rummikoolad vastu ning voodi muudkui kutsub ja kutsub.

Tööle jõudsin väga tsiviliseeritult, kulmud mängus ei olnudki ja isegi magada sain. Nii mõned tunnid. Poole vähem, kui vaja oleks. Aga täna on reede ja ma kavatsen kõik magamatuse tasa teha.

Sest laupäeval on rokikas Naistepäevaeri ja KÕIK teavad, mis see tähendab: Kuldne Kolmik! Sel korral olla mängus ka domina!