Mul on olnud kõige ässam puhkus, mis ma üldse võisin ette kujutada. Kõike oli täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Oli nädal mittemidagitegemiseks ja spontaanseteks sõitudeks siia või sinna. Oli nädal Saarlandi võlusid ja kadakatesse uppumist. Oli paar päeva täiesti ihuüksinda. Ja siis oli nädal Itaaliat. Palavat, kuuma, karpe ja merd ja valget veini täis Itaaliat.
Ma lugesin reisi ajal läbi Liz Gilberti raamatu “Big Magic” ja see oli NII HEA, et ma ei suutnud olla. Õnneks ma hakkasin seda vist üsna reisi lõpus lugema, rongides siin ja seal, hotellikonditsioneeri all. Ja ma mõtlesin, mõtlesin nii palju.
Näiteks mina ja kirjutamine. Ma olen alati öelnud, et ma ei taha üldse teha suuri asju, päriselt. Mul pole mingeid grandioosseid illusioone, et ma olen mingi eriline lumehelbeke või megaandekas inimene, kes muudab maailma (pealegi ei usu ma üldse, et me oleks lumehelbekesed ja ma võin seda juttu veini kõrvale raiuda hommikuni välja ja ükskord tegin ka seda, aga siis tundus, et tegin vist poisile liiga sellega ja saatsin järgmisel päeval sõnumi, et okei-okei, ole siis lumehelbeke, kui tahad; poiss paistis olevat rõõmus – aga mitte sellest…).
Niisiis, ma olen alati tahtnud teha rahus oma väikesi pisikesi asju. Asju, ilma milleta ma olla ei oska, mis alati välja ei kuku, aga mille tegemine pakub mulle naudingut. Minu jaoks on lõbus ja tore asju kirja panna, mulle ei meeldi, kui öeldakse, et Õiged Teosed tulevad ainult sügavast mustast masendusest ja läbi suure häda ja vaeva.
Muidugi oli mul ka selline faas, kus ma arvasin, et kirjutama peab ainult õnnetuna (sest siis on diip) ja väike vein käib ju kirjutamise juurde.
Nüüd ma seda ei arva. Esiteks juba sellepärast, et kuna mul on läinud nii hästi ja minu loominguline tegevus annab mulle ka leiva lauale, siis oleks jabur siduda igapäevast tööd mingi sellise ennasthävitava nõudmisega, mis pealegi tundub kohutavalt vaevarikas: et peaks olema nagu pidevalt masenduses ja jooma. No kes viitsib! Vein jäägu ikka mõneks õhtuks, töine kirjutamine lennaku, olgu üldiselt tore ja vahva.
See ei tähenda, et see peaks olema KERGE. Mõned asjad on raskemad kui teised, selge see. Aga see ei tähenda, et ma KANNATAN. Jah, mul on raske paljudel teemadel kirjutada, aga ma teen seda ikkagi, sest pean seda oluliseks. Ma olen istunud vägivallakonverentsil ja käinud vaheajal vetsus nutmas, sest nii kuradi raske ja valus oli, aga ma ei ütleks, et see oleks olnud nüüd mingi “loominguline kannatus”. See oli lihtsalt mina ise, mina kõige oma tunnetega, ma kogen asju nii – intensiivselt.
Ja mulle meeldis, et Gilbert mulle selle kõik meelde tuletas ja paljud asjad perspektiivi pani. Ja eriti meeldis mulle, et eriti ilma mõtlemata, intuitiivselt, olen ma oma loominguga õigesti käitunud. Küll aga olen ma lasknud end palju hirmutada. No muidugi, olen teinud korra või kaks ka pikemad blogipausid, kui kõike sai liiga palju, aga lõppeks ei saa mitte keegi takistada mind kirjutamast, sest ma TAHAN seda teha. Mu ametipost võib vahetuda, aga kirjutama jään ma alati ja mitte üks hing maailmas ei saa seda mult ära võtta (ja ma ei kavatse seda enam mitte kunagi mitte ühelegi irw blääle või tühismaale ka kinkida – ma ei ole seejuures vihane või kibestunud, lihtsalt… nii on).
Mida ma aga hirmutamise all silmas pidasin… Ma olen pannud umbes… kümmekond? raamatukäsikirja läbi aegade sahtlisse. Nad on sinna jäänud ja kui ma neid uuesti vaatan, on mul meeles, mida ma tahtsin kirjutada, aga tunnet enam pole. Ja nii on need jäänud seisma. Ja vahepeal oli mul mingi tunne, et mul pole ühtki ideed, sest mulle tundus, et mu ideed peaksid olema seotud mingite minu elus hetkel relevantsete asjadega, aga kuidas sa kirjutad, kui kõik on roosa ja hea.
Mu sõber väitis mulle, et kamoon, kirjutamise point ju ongi, et MÕTLED VÄLJA, aga ikka ei tundnud ma end hästi.
Nüüd ma saan aru, et see oli see suur hirm, mis oli sisse istutatud. Et kui ma midagi kirjutan, peab see ju olema diip ja Suur. Oluline. Sest mulle on mitu korda öeldud: mis sa teed seda naistekajama, ära tee enam neid kergeid asju, tee Tõsist Kirjandust.
Aga vot, mina tahan teha, mida mina tahan teha. Ma ei määratle alguses, enne kirjutama hakkamist (tavaliselt), et oh, nüüd tuleb kerglus. Minu meelest “Kortermaja” ei ole kerglane. Aga no igal juhul – mulle jäi see õlule ja mul oli tunne, et ma ei oska teha seda, mida kõik minult ootavad.
Teate mis? Mul on praegu jumala suva. Sest mul tuli – õigemini, tulema ei ole õige sõna. Mulle SAABUS idee, pildina, stseenina, poolunes, ja ma proovin sellest kinni haarata ja mul on täitsa ükskõik, mis pärast sellest arvatakse, sest ma pole nii ammu kirjutanud (st kirjutanud kirjutanud) ja ma tahan. Ja see idee on nii minukauge ja võõras ja põnev, et ma ei suuda ära oodata.
//
Loomingulisusest veel. Ma mõtlesin palju sellele, kui kuradi kerge on Eestis tegelikult oma loominguga elatist teenida. Ja ometi on mul nii palju tuttavaid, kes istuvad, vingus näod ees ja kurdavad, et nad ei oska, ei taha, ei saa. Kohutavalt andekad inimesed, aga küll on maa külmand ja kärss kärnas. Istuvad aasta, teise, viienda, kümnenda…
Selle asemel, et lihtsalt teha. Ootavad mingit imelist võimalust, mingit tohutut läbimurret. Ootavad lotovõitu, avastamist, aru saamata, et me keegi ei võida lotoga ja avastatakse – kamoon, Eestis ei “avastata”. Eestis tehakse tööd, tüüdatakse kõiki tuttavaid, kes vähegi tunnevad kedagi, tehakse tööd ja tehakse tööd ja siis ühel hetkel sa avastad, et oi, mul on oma portaal, sari, saade, bänd, fotostuudio.
Mind kurvastab, et kõik need andekad inimesed panevad oma andele/loomingule selle kohutava koorma neile raha sisse tuua. Et kui raha sisse ei too, siis ei tee. “Ei tee üldse, vohh, küll ma nüüd alles näitan teile kättemaksuks!” Selle asemel, et rõõmsalt tegeleda asjaga, mis neid õnnelikuks teeb… Raha saab alati teenida millegi muuga, tööd on jalaga segada. Ning ärgem unustagem, et Eestis on KÕIK võimalik.
Niisiis, tehkem! Tehke rõõmuga ja tehke parajalt, vahel palju, vahel vähe, tehke täpselt nii, et oleks hea olla.
Ahah, nüüd nägin pealkirja ka. Inspiratsioonist… nojah, sai loomisest hoopis. Inspiratsioonist siis mõni teine kord.
