Tag Archives: intestines

tunnetest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 3 Replies

Dropbox tutvustas hiljaaegu uut funktsiooni, umbes nagu on Facebooki flashback. Ta nimelt saadab postkasti sulle teate, et oi näe, kas tahad näha, mis pilte sa tegid x aastat tagasi tänasel päeval? Mõni päev tagasi teatas ta mulle seda jälle ja saatis selle pildi.

Österreich

Ja siis mulle meenus. Hooga tuli tagasi see suvi mõni aasta tagasi, kui ma armusin Kesk-Euroopasse. Kui me sõitsime mööda Doonaud, siin-seal Austria külakeste ja linnakeste vahel ja kuidas ma olin nii lõpp armunud, et ma mõtlesin, et vot nüüd, nüüd on käes kas maailma lõpp või maailma algus.

Nagu suurte tunnetega ikka, selgus hiljem, et ei olnud kumbki käes.

Õigemini… Tähendab…

Sellepärast ma hakkasin mõtlema tunnetele. Ma vedelesin täna – no mida muud teeb üks inimene, kes on lubanud puhkuse viimasel nädalal koristada – ja mõtlesin, et mu tunnetega on ikka segased lood. Mul on alati neid liiga palju. Ma olen, kurat, 31, ja ma ei suuda ikka TUNDA normaalselt. Ikka pean ma tundma liiga palju ja liiga tugevalt.

Eile ma püüdsin ühele tuttavale seletada, et mul on see viga, et kui ma lugusid teen, siis ma lähen alati liiga hingega sisse. Investeerin rohkem kui vaja oleks, vist. Armun ära, või siis vaimustun. Ma ausalt usun, et ma teen seetõttu paremaid lugusid, aga ma usun ka, et see on põhjus, miks ma kiirema leegiga läbi põlen. Miks on nii, et kaks nädalat ma tuiskan ja naeran ja koplimenteerin ja säran – ja siis kaks järgmist nädalat suudan olla ainult keras, teha miinimumi (kuigi enda suhtes siiski nõudlikult, alati süümepiinadega, kui ma ei suuda vaimustuda ja teen kohusetundest). Ja siis jälle kaks nädalat…

See suvi oli maagiline, mõtlen ma nüüd. Ma olin enne seda olnud pikalt nii katki, nii katki. Ma olin kaotanud igasuguse lootuse, kuigi inimesed mu kõrval, kes mind üritasid läbi elupasa vedada, kinnitasid mulle, et kui ma end kokku võtan, saab kõik korda. Aga ma ei uskunud, sest ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis oli mu eluga juhtunud. Aga siis tuli O. ja järsku tundus, et maailm ei olegi lõppenud. Et ma võin olla kohe-kohe 30, lapsega, miljon korda lahutatud, sassis elu ja liiga paljude tunnetega, aga et õigel hetkel õige inimese jaoks ei tähenda see midagi. See pole takistus, armumine võib ikka tulla.

Me veetsime kaks kaunist nädalat, mu süda natuke murdus, tema oma vist ka, aga – ma tundsin, et ma elan jälle. Mööda seda jõge seilates, ISSAND kus ma elasin.

Ja mu armuafäär Kesk-Euroopaga on jätkunud sellest ajast saadik.

Vahepeal geograafilised kohad – khm, mis vahepeal! alati ju! – ületavad inimesed ja tunded ning jäävad tagasi kutsuma, sest sa oled neis kohtades olnud õnnelik. Võib-olla ka valusalt õnnetu, aga siiski, geograafiline koht sellest ei hooli. Tema võtab sind ikka vastu, ning süstib sinusse jälle seda kummalist nostalgiaga segatud rõõmutunnet, lootust, kergust, teadmist, et sa oled elus, sind on vaja, sa oled täiuslik sellisena nagu sa oled.

Nii ma lebasin täna veel Mila kõrval ja mõtlesin tunnetele. Ta keksles täna kööki mahlajäätise järele, mida me eile hoolikalt valmistasime, ma vaatasin teda, naeratasin tahtmatult ja küsisin: “Mila, kuidas sa koguaeg nii õnnelik oled?”

“Vahepeal olen, vahepeal olen vähem,” vastas ta mulle kenitledes.

Ja ma sain aru – nagu paljudel varasematelgi kordadel – et jah, just. Elutõed noh.

Vahepeal oled rohkem õnnelik, vahepeal vähem. Ja nii ju ongi.

kaalust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Vot, meelde tuli, miks ma ennist kirjutama tulin – nüüd kui kotletid valmis ja mulle meenus, et mul on nälg (ja et ma ei tohi süüa täna enam).

Ma nimelt otsustasin, et ma olen dieedil. Esimest korda üle pika aja olen ma oma kehaga põhjalikult tülli läinud. Viimased aastad (alates kuskil ajast, kui ma lõpetasin imetamise ja AD-kuuri läbi tegin) olen ma olnud vahelduva eduga oma kehaga päris rahul. On selge, et mingit müstilist kergekondilisust või kiiret ainevahetust – või misiganes vabandused need on, mida inimesed kasutavad – ma endale enam välja ei võlu ja et kui ma tahaks olla 20 kilo kergem, siis peaksin ma selleks vaeva nägema, kõvasti vaeva, aga kuna ma ka praegu olen omast arust ikkagi ilus ja mul on olnud partnerid, kes arvavad, et ma olen täiuslikult hot, siis ei ole mind kogu see teema enam väga häirinud. Trenni jõuan teha, riided istuvad, äässiselfid (jah, siuke asi on olemas) paistavad ägedad ja nii edasi.

No igal juhul, midagi juhtus nüüd suve alguses ja ma läksin endaga tülli. Üsna tühjast, midagi ei olnud muutunud, lihtsalt kaalusin end teise kaalu peal, mis näitas minu kodukaalust erinevat numbrit ja muud ei juhtunudki. Enesetunne, jõud, välimus – kõik on sama, lihtsalt peas käis mingi klõks ja nüüd järsku ma pole enam “plus size model hot”, vaid lihtsalt kole ja paks.

Novot, ja siis läksin dieedile. Enda eest ka salaja. Võtsin selle nädalaga neli kilo alla ja kõik oli tore, sisendasin endale mantrat, et nälg on hea, alko on tühikalorid ja et söögiks niikuinii väga raha pole ja et Milale teha täisvääruslikku toidukordi on mitu korda odavam, kui pidevalt kahele teha.

Ma pean vahele ütlema, et ma ausalt enamasti mõtlesin seda ikka siukse natuke kibeda irooniaga, aga mitte ülitõsiselt, sest kamoon, dieet, viitsin ma jee.

No täna hommikul veetsin ma vannitoas ebanormaalselt palju aega, sest ma läksin oma kaaluga tülli. Kui ta veel eile näitas miinus nelja-viit kilo, siis täna oli vist vaiba asend muutunud või midagi, igal juhul oli ta kuskilt pluss kaheksa võlunud ja mul läks umbes kümme minutit, kuni ma leidsin kaalule asendi. ÕIGE ASENDI.

Nüüd näitab mu kaal, et ma olen kaotanud 15 kilo, mina pole enam kaalu peale vihane, keha paistab taas nii palju hotim ja rahu on taas maa peal.

Seda dieediosa veel mõtlen.

puhkustest ja nii

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine Leave a reply

On veider suvi. Näiteks reedel vastu südaööd sõitsime me mööda Loode-Eesti maastikku, mul käes veinivaas, et otsida mõnusat kohta telkimiseks. Oli imeline õhtu, rabade kohal hõõgus veel viimane päike ja ma mõtlesin, et tegelikult on ju kõik hästi.

Mul on ees viimane nädal puhkust ja siis ma siirdun tagasi armsaks saanud tänavale kesklinnas, päris täpselt teadmata, mis saama hakkab. Olla on ärev ja ebakindel ja ootus, see on ka hinges.

Aga peamiselt on mul olnud kõige suurem probleem selle vaikusega, mis on pärast seda tormilist kevadet järgnenud. Et nüüd on hetked, mil ei peagi midagi tegema. Et koolid on läbi, et tööd on läbi, et et et

Ja see vaikus on olnud rahutukstegev ja ülimõnus samaaegselt. Pluss mulle meeldib see suvi ka – mul on olnud ainult üks kuumarabandus ja see on juba tegija näitaja! Muidugi häirib, et finantsiliselt on ikka veel kontodel üks suur auk, aga küllap ju sellegi korda saab, eks.

Ma ei mäletagi, miks ma kirjutama tulin. Mul oli mingi mõte. Ahjaa, puhkustest.

Ükspäev #naistejuttudes tuli meil teemaks puhkamine. Et kuidas kellelegi meeldib ja kas spaa terrassikohvikult peaks saama jalutada otse merre või kas menüüs peaks olema Uue või Vana Maailma veinid saadaval. Ja et miks inimesed Saaremaal puhkamas käivad, näiteks. Nojah, mulle, eksole, Saaremaa – ma nagu ei oska ilma selleta. Pole õige suvi, kui vähemalt üht nädalat pole Saaremaal maha vedelenud. Aga see kõik on nostalgiline, peamiselt. Ja famiilija. Minu väide, et mereni võib sõita ka rattaga mööda kruusateid (mitte et ma seda päriselt Saaremaal just teeks, pigem kodus olles) ja et vein maitseb hea ka pakist ja pissil võib käia põõsa all, ei pea olema spaa kahhelkividest kuldsegistitega tualett – ma hiljem mõtlesin selle oma väite üle pikalt ja sain järsku aru, et vot, selles asi ongi. Minu jaoks on SEE harukordne, et ma saan minna kohvi jooma terrassile, et lähema kilomeetri raadiuses pole kedagi peale metskitsede ja üksiku põrssa ja lihasööjalamba. Minu jaoks on SEE puhkus, et mul on vaikus ja kruusateed ja batuudil hilisõhtuni hüppavad lapsed.

Sest minu igapäev on ju korter ja logistika. Nõmmel elades ei tundnud ma nii karjuvat vajadust terrasside ja hilisööni taevaimetlemise järele, sest ma sain seda teha omas koduski.

Mis muidugi ei tähendaks, et ma ei oskaks hinnata spaapuhkust. Eelmisel suvel vist poputati meid Laulasmaal ja kingitusena kaasa antud bordeaux on senini üks parimaid veine, mis ma iial olen joonud. Ma tõesti nautisin, et oli restoran ja keegi pani kuumi, ee, merikarpe või misiganes need olid, mu seljale ja mudis õrnalt siit ja siis sealt ka natuke. Tõesti oli mõnus, et terrassilt sai jalutada mereni ja et põhimõtteliselt oli kõik käe-jala juures, sina ainult naudi ja ütle, kui midagi vaja on.

Aga – selleks ei ole mul ju tegelikult majanduslikke võimalusi. Et nautida selliseid puhkusi. Ja isegi kui oleks (ühel heal päeval äkki ikka on), siis ei kaoks ära see alternatiivpuhkuse ihalus mu hingest kuhugi. Ikka tahaks murutraktori järelkärus külajaanipäevale põristada, ikka tahaks tünnisaunas pakiveini juua, ikka tahaks pere lähedal olla ja vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja kuidas kõigil on mõnus ja hea.

Välismaapuhkustest võiks ka rääkida, aga ma praegu, mul kadus kirjutamissoon kuhugi ära. Mul on postkastis nii palju kirju, millele ma pean vastama, ja tegelikult lubasin ma endale, et puhkusest mingi osa pühendan suurpuhastusele ja riietesorteerimisele, ja Mila nõuab külma (?!) kotletiga kodust burgerit (ilma saiata, taldrikul, salati ja ketšupiga, nii et põhimõtteliselt tahab ta vist lihtsalt kotletti) ja ma pean nüüd välja mõtlema, kuidas see kotlet valmis saada ja siis maha jahutada, nii et inimesele sobiks, aga tundub, et see on mingi selline soov, mille ta mõtles välja minu testimiseks. No umbes et “mom test – does she fail or not?”.

29/35

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 Replies

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21

Thank you Gothenburg. That was amazing.

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 2 Replies

Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.

Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.

Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.

Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.

Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”

Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.

Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.

Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!

Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…

Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.

Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”

Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.

Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.

Siin on veel mõned lingid, mis üritust kajastasid.

meenutusi: 8 aastat tagasi

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

8 aastat tagasi samal ajal kirjutasin ma Londonist selle postituse ja tuleb tõdeda, et ma JÄTKUVALT tean liiga palju Victoria Beckhamist ja tema riietest. Nüüd selle eelisega, et mulle sajaga meeldib David vähemalt.

mind the gap
originaalis avaldatud 7/06/2007

Ja kuna ma loen igal vabal momendil – n2iteks metroos, sest vahemaad on siin pikad, teadagi – tasuta jagatavaid Londoni ajalehti ja ostsin ka Daily Mirrori, puht professionaalsest huvist, siis ma tean yllatavalt palju j2rgmistest asjadest:

• Victoria Beckhamist
• Victoria Beckhami riietusest
• Girls Aloudi lauljast
• mingitest Women Awardsidest
• kohalikest j2lkidest m6rvadest
• Victoria Beckhamist
• Paris Hiltoni vangielust
• Amy Winehouse’i arvamustest emaduse ja pereelu kohta • Victoria Beckhamist

Ja k6ige rohkem meeldis mulle kommentaar London Lite’is vist London 2012 olympiam2ngude logo kohta: oh, you mean that picture of Lisa Simpson giving head?

Laughed my new pants off ja yldse. On kyll kole logo. Vaidlus aga meenutab natuke meie Welcome Estonia br2ndi aegu, kus samamoodi k6ik v2itsid, et nende 12aastased lapsed teeksid Paint programmiga kah parema logo.

Ainult et selle vahega, et olympiam2ngude logo on NII kole, et p2riselt, iga lapsesirgeldus oleks parem kui see.

Ja see v2rv!

Aga yldiselt on Londonil v2ga teraapiline m6ju. V2ga. Ja kui sa saad viie paundi eest veel nummimummid teksad, siis l2heb elu t2itsa kenaks kohe. (That’s right, ma olen enda jaoks avastanud schoppamise stressi maandava m6ju.)

Cheers, mate.
I’m never co/uming back. That’s right, I said never.

täna 8 aastat tagasi

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 Replies

DSC00635

Täna kaheksa aastat tagasi oli üks mu elu õnnelikumaid päevi, üks mu elu kurvemaid päevi – aga kindlasti üks mu elu intensiivsemaid päevi, seda kohe kindlasti. Paljud inimesed said haiget, sealhulgas mina. Ma ei tea, kas ma iial olen valmis kõigest, mis juhtus, rääkima – ja kas peaksingi? Pealegi ei tea ma enam ammu, mis oli päriselt, mis oli see, mis me arvasime, et juhtus, mis juhtus päriselt.

Tõde on vähemalt see, et oli ilus ja valus ja kõike oli palju ja kõik oli vahva ja tore ja, noh, intensiivne.

Ma olen täna palju sellele päevale mõelnud, mitte tahtlikult, meenus kuidagi. Ja peale tööasjade pole mul niikuinii kellegagi väga rääkida neil päevil, ega väga muudele asjadele mõelda. Saik ütles täna, et oluline on: ela tuleviku nimel. Vaata ettepoole, ära vaata tahapoole.

Ja ma vaatangi, ausalt vaatan. Aga, ma arvan, on oluline, et ma ettepoole vaadates ka oskaks tahapoole vaadata ja olla tänulik kõige selle eest, mis mu ellu on sattunud. Kõigi nende inimeste eest, kes olid, näiteks, sel päeval kaheksa aastat tagasi mu ümber.

Ma olen kurb ja õnnelik ja tänulik ja üksildane ja üksi ja rõõmus ja õnnetu ja emotsioone täis ja…

…sest Justin on sel pildil NII NOOR ja pealegi on tal uus raamat väljas. “Minu Eesti 3” nimelt. See raamat, kus ta kirjeldab, kuidas ta minuga essat korda kohtus! Jee! Seal kasutatakse mu silmade kohta väljendeid nagu, ee, sadamad ja laevad või midagi, ja see kõik on väga sürreaalne.

PS. Uskumatu, kui tätoveeringuvaba mu selg kunagi oli.

PPS. Rüblik, sa olid ikka päris awesome, ma loodan, et sa tead seda.

but i’m good

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 8 Replies

Vahepeal mind häirib mõte sellest, et kõik on kaduv.

Ma vaatan seda roosipuhmast, mis Mila ostis, ja mõtlen – see on kaduv. Ma võiksin, jah, see põõsa istutada kuskile siia Klõugale, aga kauaks ta jääb? Peab vastu suve, kaks?

Ma ei julge enam nimelt midagi istutada. Ma istutasin, kui Mila sai aastaseks, koos emaga Mila jaoks sireli. See oli eriline sirel. See sirel oli pärit meie – MEIE – sirelipõõsast Tartus.

Nüüd ei ole alles enam ei seda sirelipõõsast Tartus ega enam seda sireliväetikest Nõmmel. Sest, noh, Nõmmel otsustasid teatud asjapulgad, et taimed ei loe. Ükskõik, mis lugu on seal taga – taimed ei loe. Ei loe, mille pärast on nad istutatud, ei loe. Loeb ainult raha, mida nad saavad kokku ajada, ehitades ehituslubadeta majasid Nõmme tagahoovidesse.

Jah, tere Tallinn.

Ma jäletan neid inimesi südamepõhjani, mis siis, et nad püüdsid isegi vabandust paluda. “Me ei teadnud, et see on oluline.” Te ei teadnud, et köögi akna taha istutatud kaheharuline sirelipoeg on oluline?! Really?! Kas tõesti?! Te ei tulnud selle peale?!

Samuti on kadunud kõik taimed, mis ma Nõmmele istutasin. Forsüütia. Piparmündid. Nartsissid. Kõik on läinud. Justkui me polekski seal elanud. Justkui see polekski Mila kodu.

//

Ja siis heidetakse mulle ette, et …

//

Ma sain huvitava vastukaja eilsele postitusele. “Et mis, oled jälle lahku läinud vä?”

Huvitav reaktsioon. Ma ei viitsinud vastata, sest see tundus nii jabur. Et minu emotsioonid peaksid nagu alati olema kuidagi seoses meeste olemasolu või puudumisega minu elust. Et minu “täiuslik õnn” peaks olema kuidagi seotud meestega.

Täiesti haige kontseptsioon.

Ma saan muidugi aru, et teismeline (ja hilisiteismeline) mina olen kultiveerinud seda arusaama siin blogis 10+ aastat. Samas, kes meist 20aastasena ei tunneks, et tahaks armastada, olla armastatud?

Samas – kes meist ka hilisemas vanuses seda ei tunneks?

Ja SAMAS ei tähenda see mitte kuidagi, et elu mõõnakohad peaks olema seotud meestega. Nagu ma niisama ei võiks tunda midagi. Nagu ma niisama ei võiks tunda üksildust, või olla õnnetu, või rivist väljas. Täiesti meestesse puutumatute asjade pärast – nagu näiteks raskused koolis või rahadega või üleüldse eluga.

Aga ei, esimene mõte on mõnedel ikka, et oh, draama! Äkki läks kutist lahku!

PS. Kes on öelnud, et mul on kutt?

PPS. Kes on öelnud, et mul pole?

Nii et täna ma istun siin, kardinad ette tõmmatu, olen nutnud peajagu ja mõned, ja mõtlen, et milleks. Milleks ma käin end internetis õigustamas. Milleks käin ma end valideerimas. Milleks? Kõigil on niikuinii ammu juba kujunenud minust mingi arusaam. Ja kel pole, noh, see loob selle niikuinii mingite x-asjade põhjal. Misiganes ma ütlen või ütlemata jätan, see ei loe.

Ja on jälle hetki, mil ma kahtlen, kas sellest 10+ aastast internetis on ikka päriselt kellelegi kasu olnud. Mulle isiklikult meeldib mõelda, et on. Aga kas päriselt ka on? Või taandub see kõik sellele “kas tal on jälle meestedraama”-diskursusele?

Telefon on väljas ja küllap ma sellest august ka välja tulen. Midagi hullu pole, ärge muretsege. Võibolla lihtsalt ei võta oma MA kraadi, sest noh, milleks. Ja võibolla lihtsalt, noh, ma ei tea.

Milal on keskkõrvapõletik ja ma igatsen teda iga ihukarvaga nii, et valus on. Ja ma mõtlen sellele, kui suur õnn see on, et ta mu elus on. Ja et äkki tema mõtleb ka nii.

täiusliku elu otsingud

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

klõuga elu vol x

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

Kloogal on kohati kummaline elada. Või noh, kas just “kohati”, aga … ikka on. Ma alles hiljaaegu hakkasin mõtlema, et need meie kolm supermarketit siin, et nii naljakas – ma pole kordagi näinud, et keegi püüaks vihiku peale alksi osta, ja ometi on meil ju siin pool elanikkonnast (kes vähemalt majade vahel ringi jõlguvad) sellised, kel ikka iga päev mingi alks peab käes olema. Ja noh, umbes nagu on nii, et iga kord kui sa mõtled, et pole ammu ühtegi Žigulid näinud liikluses, hakkad sa neid koguaeg nägema, juhtus ka nüüd.

Olen selle nädala jooksul suisa kaks korda näinud, kuidas prouad üritavad vihiku peale alksi saada. Mõlemal korral on toidu jaoks raha, maksavad ära, ja siis natuke püüavad müüjat seepida, et kas ikka ei saaks seda pudelit. Ühel korral oli “peremehe jaoks” vaja, misiganes see tähendab, täna oli lihtsalt natuke veider, et “no mul tegelikult on raha küll, aga ma ei tahaks maksta, maksaks hiljem …”

Ühel korral olime Milkaga koos poes sel ajal, ta hakkas pelgama. Ta pelgab neid napsiseid kloogakaid, keda vahepeal poes või poe lähistel kohtab. Ja ma ei imesta muidugi üldse, eks ma püüan igati teda kaitsta või noh, kuidas nüüd öelda … Ma ei ütleks, et Kloogal just eriti suur bomžide kontsentratsioon oleks, ma usun, et kõigil on kodud ja kodutuid näiteks pole, aga siin hakkab see rohkem silma, sest see on väike kogukond ja noh, nad tahavad suhelda. Linnas nad kuidagi kaovad ära, sest ei taha väga suhelda. Nõmmel oli ju ka igasuguseid, kui poes käisime, või turul, või niisama jalutamas. Aga seal nad on anonüümsemad. Siin püüavad nad ikka juttu teha teinekord, alumine naaber näiteks, tundub tore mees, väikse viinaveaga ehk, Milka on ta suur lemmik, aga Mila muidugi ei räägi temaga üldse.

Meenub see kord, kui meile tuli Nõmmele mingi küsitleja, no teate küll, need, kes uurivad statistikat, ja Milka siis ka häbenes. Mees püüdis talle kommi anda, sõnadega: “Ära karda onu, näe, võta kommi!”, mille peale ma vaatasin teda pikalt ja ütlesin: “Jah, just seda ma tahan oma lapsele õpetada – et võõralt onult tasub ikka kommi vastu võtta …”

Milkal on lasteaias üks hästi intensiivne sõbranna ka, temast aasta vanem. No ikka selline, kuidas öelda, full on dakitüüpi plika, kes lendab kohe peale, ikka sajaga. Hästi intensiivselt. Milka on leebe mutt, ta ei taha sellist pealelendamist, talle meeldib, kui saab olukorraga harjuda. Ja ma vahel hommikuti lasteaias mõtlen sellele, et noh, minu üks ülesandeid on püüda õpetada oma last kohanema, hakkama saama erinevate inimtüüpide ja olukordadega. St see bomžijutt, ega muidugi ei ole mul mingit kavatsust õpetada oma last jotadega suhtlema, eks need olukorrad on mulle ka ebameeldivad (naljakas, et mõlemal korral küsisid vihiku peale naised just, sellised natuke väsinud prouad), ja 4aastane laps ei peagi oskama selliste olukordadega diilida, sellejaoks ongi tal vanemad, kes teda kaitsevad.

Aga lõppeks, no kasvõi see üliintensiivne sõbranna (kellega ta on õhtuks tavaliselt tülis ja järgmiseks päevaks parim sõber jälle), ma püüan talle selgitada, et sõbrad ikka tülitsevad, et see käib asja juurde. Et kui lähed tülli või ei nõustu, et see ei tähenda automaatselt, et sõprus oleks läbi.

See tähendab, mu point vist oli, et ma mõtlen tihti sellele, kuidas teda õpetada hakkama saama, ja ma nii sageli ei oska … Tahaks lihtsalt viskuda ta ette, kaitsta teda KÕIGE HALVA EEST, pugeda pessa ja kaissu ja nii, et maailmas poleks ühtki halba asja, mis mu lapseni jõuaks. Aga paratamatult ikka jõuavad, ja sellega on nii kuradi raske leppida.

Aga Klooga, jah. Täna tulin poest, vaatasin ringi. Hooaeg on alanud, trepid rahvast täis, eri vanustes, eri jookidega. Ja ma sain aru, jälle, et TEGELIKULT ma tunnen siit ainult üht inimest, seda lahedat abiõpsi A-d, kes ükspäev heledalt üle lasteaia hõikas: “Oo, sexy lady saabus!”, sest ma olen olnud oma magistrikirjutamise bootcampis, kus ma ei suuda riidessegi panna, läksingi mingi kleidi ja kampsuniga, ketsid, jalad paljad. Ma pöördusin, juuksed harakapesas peas, segaduses ta poole, et mis seksi leidi, millest ta räägib … A. on jubetore. Aga no sõnaga, vaatasin täna ringi, vahel vaatan aknast välja, näen kui palju isasid lastega siin jalutab ja mõtlen, et kas tõesti on Kloogal head isad, see kontsentratsioon paistab olevat nii kõrge.

Ja siis ühel õhtul nägin aias südantmurdvat vaatepilti, kus isa oli tulnud lapsele järele, kaasas paar sõpra, need jõid värava taga (vist sel hetkel küll batteryt), hiljem kui tulime poetiirult tagasi, oli sama seltskond sans laps ühe maja nurga taga päikeselaigus, õlled käes. No et on selliseid isasid ka. Ja see tundus kuidagi nii traagiline, need natuke vindised sõbrad ja see isa ja see laps, mul jäi südamele ja ma täpselt ei teagi, mis. Vist see klassikaline Tolstoi parafraseering, et kui perekonnad on õnnelikud, on nad kõik õnnelikud ühtmoodi, aga kui õnnetud, siis iga õnnetus on omaette traagika, unikaalne.

Aga kust ma tean? Äkki nad on õnnelikud kõik. Vaesed müüjad lihtsalt, kes peavad vahepeal selgitama, miks nad ei saa vihiku peale anda. Ja nii palju noori peresid on siin, see on tegelt ülimõnna, lihtsalt … Ma ei saa aru, miks mul on ikka veel tunne, et ma ei kuulu siia.