Kui su päevi täidavad lõppematud kohtumised erinevate arstidega, hakkavad päevad õige pea sarnased tunduma. Erinevad on ainult rohud, mida sa hommikuti ja/või õhtuti võtma pead ja nende kõrvaltoimed on erinevad, ühtemoodi samas sarnased.

They all make you feel like shit and I’d prefer if they’d deal with other problems.

Kui su päevi täidavad ainult lõppematud kohtumised arstidega ja random sõnad loetud random raamatutest, sest keskenduda eriti ei suuda, siis muutuvad lõpuks ka hiinlase kirjutatud sõnad When a body floating in air, which country she belonging to?* täiesti iseenesesmõistetavaks.

Ainult et sõna country on siin muidugi mitmekordne metafoor nii paljude asjade kohta.

Pigem tegeled sellega, et seletada teistele, et pole üldse hull(u), kui et keegi paneks tähele küsida sinult, kuidas on. Või et kas on hirmus. Või et kas sa saad hakkama. Või ükskõik mida muud, kui seda, mida küsitakse.

Kas see on tehtud.

Millal haigusleht läbi saab.

Kas sa oled asjalik ikka ka olnud.

Millal valmis saab.

Kas sa lauajalgpalli tuled mängima.

Kas arved on makstud.

Palju sa võlgu oled.

Ja kui siis ühel hetkel küsib keegi, aga et Daki, mis on see, mida me Daki kohta teadma peaks? Siis ei oskagi midagi vastata. Tundub kontekstiväline ja võõras. Et mis nüüd minust. Mind peaaegu enam ei eksisteerigi.

Kui su päevad koosnevad lõpututest nimekirjadest ja vastamata kirjadest, sest sa lihtsalt ei oska, siis tunduvad lõpuks hiinlase random kirjutatud sõnad Forgot since when, we started to fight täiesti iseenesestmõistetavad.

Mõtled, et kas asjad, mille järgi oled sa ennast viimased n+1 aega defineerinud, on olnud luul või päriselt. Mõtled, kas asjad, mida sa oled arvanud end oskavat, on ikkagi oskuspärased. Mõtled, kas inimesed, kes tunduvad olevat, päriselt on. Mõtled, kas sina, kes sa tundud oma peas olevat, päriselt oled. Ja siis mõtled, et mis häältest nad räägivad, hääli ju pole.

Võtad end kihtidena lahti ja paned jälle kokku ja jooksed kokku ja võtad kokku ja lükkad kokku ja eemale ja võtad jälle tagasi ja ongi jälle nullpunkt, see kardetud nullpunkt.

Külm on ka koguaeg ja mul pole ju iialgi külm. Palavik comes and goes, ei saa sotti, miks või milleks. Ei tundu, et oleks saavutatud või kasulik. Tundub pigem kasutu, jah. Lilled surevad toanurgas ja tuba on täidetud kastidega juba üle poole aasta.

Oled nagu meeleheitel koduperenaine ja paned pisarad oma neetud chicken casserolei sisse ja ei saa parem. Tundub, et kõik kaugeneb ja keegi ei saa sust aru, sest kõik teised on together või vähemalt ei raputa miski nende idi, ego ja superego nii nagu… Jah, nii nagu. Kolmikpunktid on tavalisest punktist paremad.

Alkohol ei maitse, söök ei maitse, uni ei maitse. Internet ei maitse. Muusika ei maitse. Filmid ei maitse, sarjad ei maitse. Sõnumid maitsevad. Vastamata sõnumid ei maitse. Kõik on nii kaugel ja see punkt, kus mina olen, siin on külm ja vastik ja ma tahan siit ära, aga see tundub kestvat lõppemata aeg.

Piret Bristol kirjutab täpselt, nagu blogiks. “Paralleelmeri” peakski olema blogiraamat. Ainult et kui see pole olnud blogis, siis see pole ju blogiraamatu nime üldse ära teeninud. Mitte et blogiraamat oleks midagi uhket. Pigem on see midagi… alavääristavat.

Tahaks Pulleritsu ja Veidemanni kombel…

Tahaks, tahaks, tahaks igast asju. Tahaks, et oleks isu süüa seda neetud pisarast chicken casserolei. Tahaks, et oleks jõudu minna niisama tormi kätte hulkuma ja tahaks, et leiaks end üles.

Blogilugejate arv on langenud turvalistesse kolme numbriga piiridesse. Väikestesse. Mulle meeldib. Natuke jälle justkui usaldab.

Ometi on keelud peal, mul endal, teiste antud ja enda antud ka. Teeks Andra kombel liftimuusikat, aga juba on hilja. Sööks Jri kombel kääbikuid, aga juba on hilja. Tõmbaks tavainimese kombel nina täis ja kisaks, et maailm on vahepeal neetult ebaõiglane, aga juba on hilja. Turvalisim koht on kodus, veidras T-särgis, mida ma ei teadnudki, et mul on, peidus ja mitte tülinaks.

Loetled endale meeleheitlikult seda nimekirja, kus on kirjas asjad, mis on veel, juba, jälle hästi. Ei tööta.

Viimased nädalad on olnud kuratlikult rasked. Teha vaprat nägu on hullumoodi raske. Teha nägu, et kõik on hästi (kuigi mõneti ju ongi), on ka kuratlikult raske. Pidevas eneseanalüüsis viibida on raske. Pidevalt teiste uurivate pilkude all viibida on raske. Tahaks, et oleks nii, nagu oli enne.

Et öeldud sõnadel oli mõte. Et kõik ei oleks nii liimist lahti ja mõrane. Et näod ei ununeks ja et head asjad tuleks jälle meelde. Et kummitaks natuke minevikust, aga neid häid kummitusi tahaks. Häid mälestusi. Tahaks, et kõik ei oleks luul või miskimuu, tahaks, et kõige lõpuks punkte kokku lugedes ei jääks ma kaotajaks. Tahaks, et karmavõlg ei lööks iga päev uuesti näkku. Tahaks, et… Teate küll.

Tahaks kodu ja kööki ja tööd teha ja et ei oleks vigane olla ja et saaks olla tavaline jälle mõnda aega.

Ja ma veel veetsin nii palju aega enda veenmiseks, et olengi normaalne ja tavaline ja et see on veel võimalik.

Juba Shakespeare ütles, vist, et kõik tahavad olla ekstraordinaarsed.

Aga vaadake, mina enam ei taha.

They got a real sun in their sky, not like in England. English sun is fake sun, a literature sun.

Olete tähele pannud, et Tartu päike on ka viimasel ajal olnud feik?

—————-
Now playing: Teddy Geiger – For You I Will (Confidence)
via FoxyTunes

*Tsitaadid pärit Xiaolu Guo raamatust “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers”

*Note2: Vahepeal sai mu blogimise algusest neli aastat täis. Jookseb viies. Ja nagu mustritel on kombeks korduda, vaatan ma “Blade’i”, nagu esimese sissekande kirjutamise ajal. 24. veebruaril 2004 kirjutasin ma:

öine masendus süveneb. tuleb kähku magama minna, enne kui päris hulluks asi läheb. homme on parem päev.

Note to self: alati on homme parem päev. Juba aastaid.