Pealkirja kohta: jah, mulle hullult meeldib see lugu. Juba aastaid.
Tegelikult mind vaevab see, et taas on mind tabanud illusioonid kõrgharidusest ja kuna parasjagu on kõikjale sisseastumise aeg, siis noh, kaasnevad sellega lisaks närvipingele ka igasugused vestlused.
Ma olen vestlustes väga nõrk. Hoolimata sellest, et ma võin sädistava ja kädistava olendina tunduda just selline õige vestleja-tüüp. Tegelikult ma pole üldse.
Tavaliselt, kui ma pean kellegagi vestlema ja siis kas end a) müüma, b) heast küljest näitama, c) targana näitama, siis ma feilin sajaga. Viimati, kui ma vestlusel käisin, kirjutas intervjueerija mulle pärast vastu, et “sa tundusid millegipärast nii närviline olevat”. Mul oli raske talle seletada, et esiteks ma olengi ilgelt närviline ja teiseks, kui ma polegi närviline, siis minu kiire kõne ja maniakaalne rabelemine tundub närvilisusena.
Aga enamasti ma siiski olengi ilgelt närviline.
Ja see toob kaasa teadagi mille. Ajusurma.
Ma ei suuda midagi asjalikku suust välja ajada ja nämmutan ja keerutan mingit üht mõtet kolmes eri versioonis. Ma ei suuda küsimustele vastata, sest need lähevad kui musta auku: ma lihtsalt EI SAA ARU, mida küsitakse; või siis saan, aga hakkan oma peas mõtlema, et oot, äkki and mõtlesid seda hoopis nii ja nüüd kui ma teistmoodi vastan, siis ma panen täiega puusse ja siin peab mingi konks olema ja…
Ühesõnaga, ma olen täielik vestlusefeil. Ma üldse imestan senimaani, kuidas mul on õnnestunud elus need paar töökohta saada, mis mul olnud on.
Ja siis see neetud magistritöö kavand. Eelmine aasta juba kirjutasin valmis. Sel aastal võtsin ette, muutsin siit-sealt, üritasin teha nõuetele vastavaks ja… saatsin ära täieliku kräpi. Ja ma ei oleks osanud seda mingi imenipi järgi teha paremaks, sest
BAKALAUREUSEST ON MÖÖDAS NELI AASTAT.
Mis tähendab nelja pikka aastat akadeemilise ajukoore mandumist. Ma ausalt olen kõige lollim, mis ma olen oma elus olnud, ja ma kardan, et suurimaks lohutuseks jääbki vaadata keska lõputunnistust ja silitada hellalt numbrit “keemia riigieksam 80 punkti” ja teada, et mitte kunagi enam ei tea ma keemiast nii palju nagu ma teadsin seitse aastat tagasi.
Keskkoolilõpetajad ikka ei oska selles suhtes üldse hinnata seda, et nad on just sel hetkel, tunnistus taskus, kõige targemad, mis nad üldse on. Sest mida kauem sa elad ja mingisse ühte kindlasse värki kinni jääd, seda rohkem sa muudes alades lolliks jääd.
Ja ma kardan, et ma ei suuda kuidagi tarku härrasid ja prouasid teisipäeval ära petta, vajudes kohale ja öeldes, et ma hullult tahaks nüüd magistrikraadi saada. Nad vaatavad mulle otsa ja teavad kohe, et feil. Argh.
No kõige hullem ongi see, et ma ei oska end ette valmistada. Ükskõik, kellelt ma küsin vestluse kohta – kõik on ära unustanud, mis seal küsitakse. Keegi ei oska mulle vähimatki infot anda selle kohta, mis raamatuid võiks ma homme ramsis sirvida või mis teemaga end kurssi viia või üldse noh, mida ette mõelda. Ja muidugi, ega ma ju ise ka ei mäleta, mis tookord samal vestlusel küsiti, kui ma seal neli aastat tagasi käisin. Siis oli bakakraadi kättesaamisuim nii suur, et kõik muu tundus tühine.
A ja siis on veel see värk ka, et nad on ära kaotanud meedia ja kommunikatsiooni eriala. Mo point aga säänne, et ma ülikoolis võtsin peamiselt PR aineid, töötanud olen aga ajakirjanikuna. Ehk siis mul MA kommunikatsioonijuhtimine läheb minust suure kaarega mööda, aga ajakirjandusse ka nagu väga ei julge, sest noh, teooriapõhja ju väga pole. Kõik see Pulleritsu-loengute suures hirmus vältimine jne.
Ja mind tegelikult, tegelikult, huvitabki meedia ja kommunikatsioon. Just see suur süsteem, kuidas see kõik toimib.
Ähhpähh, ühesõnaga.
Tuburubud, kes te olete mul siin veel alles jäänud. Mõningaid näpunäiteid, millega magistrivestlusel lüüa, kui bakast on möödas ülipikad neli aastat ja noh… vestelda ei oska ja muidu ka õnnetusehunnik olen?
Pildi autor 