Tag Archives: intestines

these walls

hoomamatu 6 Replies

Sõpsuutur-ruberuutur (see viimane on mingil arusaamatul põhjusel derivaat sõnast “ruberoid”) jäi eile magama nii, et hoidis mu nina oma peos. Teise käe näpud ronisid salamisi suhu, umbes nagu oleks neil mingi oma elu.

Öeldakse, et alates kolmest kuust on reward time. Ma näen ju, et ta on praegu niivõrd hullult äge ja temaga on niivõrd hullult äge, aga ma ei suuda sellest täiel rinnal rõõmu tunda, sest ma olen omadega lihtsalt niivõrd läbi.

Ja sellepärast vihkan ma seda depressiooni kõige rohkem. Et ta võtab mult selle võimaluse.

these days

hoomamatu

Olen alustanud sadat erinevat postitus teemadel “sünnitusjärge depressioon” või “kõikonperses”, aga kõik on jäänud mustanditesse seisma, sest ma lihtsalt… ei jaksa praegu. Nii raske on, et ei jõua isegi vinguda või abi küsida, sest kuigi ma võin ratsionaalselt teada, et ilma abita ma siit august välja ei tule, siis TUNNE on selline, et MITTE MIDAGI ei saagi teha ja et MITTE KUNAGI ei lähe paremaks. Raske on seletada depressiooni inimestele, kes seda pole kunagi kogenud, seega ma praegu ei üritagi, sest kes teab, teab niigi.

Mann kirjutas väga tabavalt:

Mis tunne on? Selline tunne on, et iga päev on lihtsalt ellujäämise küsimus. Et tuleb õhtul kella seitsmeni kannatada (siis läeb laps magama), ja järgmisel päeval uuesti, ja siis uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ja niimoodi kogu aeg, ja mitte kuhugi pole minna. Ja ongi nii.

Ja vahepeal on helged hetked, kui saab raamatut lugeda – sest, noh, laps magab – või mingeid omi asju ajada ning kõrvalt piiluda, mis laps teeb – sest ta lamab mähkimislaual, hoiab kätt õhus ja räägib kellegagi – või teda kõditada ja naerda, kuidas ta naeratab. Aga üldiselt on ikkagi ellujäämise küsimus. Iga päev. Kella seitsmeni.

Jah, just nii ongi. Igal hommikul vaatan kella (ja see on halval juhul 2am, paremal juhul 5am, 6am, 7am mõnikord isegi) ja esimene mõte on: “Kaksteist tundi. Ma pean ainult kaksteist tundi vastu pidama.”

Eelmine nädal oli KOHUTAVALT RASKE. Korraks juba tundus, et läheb helgemaks, korraks juba tundus, et võibolla hakkavad siiski head asjad minuga ka lõpuks juhtuma, but I was mistaken.

Ja kõige rohkem ajab närvi, et ma tean, et saab ka teistmoodi. Et teistel, kellel on ka raske, on teistmoodi. Et neil on vähemalt mingid asjad, mis on paremini ja mis aitavad ellujäämisele kaasa. Toetussüsteem näiteks. Sõbrad, perekond, armastus, MÕISTMINE. Võibolla nemad ei pea ütlema, et depressioon ei ole minu süü. Võibolla nemad ei pea sõitma traktoriga ja iga sõiduga taas oma sabakonti, mis JUST hakkas paranema, paigast peksma. Võibolla neil ei ole konstantselt valus liikuda. Võibolla neil magavad lapsed normaalse lapse kombel lõunauinakut, mitte 20 minuti kaupa suvalistel aegadel. Võibolla neil on mõni sõber, kes nendega välja läheb. Võibolla neil on keegi, kes ise teeb õhtusöögi. Võibolla nemad saavad sõita sõpradele ja perele külla, kui neil on raske. Võibolla saavad nad käia päeval kaks tundi poes kingi proovimas, et kasvõi natuke end tuulutada. Võibolla nad saavad soovi korral Saaremaale või seenele. Võibolla toob keegi neile lilli ja ütleb, et nüüd ma võtan ise lapse, sa puhka. Võibolla teeb keegi neile massaaaži. Võibolla nende saik ei asu teises linnas (kuhu saamine on alati suur küsimus) ja võibolla saavad nemad varem arstiaja kui kahe kuu pärast. Ja võibolla nemad vähemalt elavad korteris, kus nad tahavad elada.

Nii et ma praegu ei jaksa. Ma ei jaksa telefoni vastu võtta, sõnumitele vastata, kommentaare lugeda, kirjadele vastata, head nägu teha, teha nägu, et tegelt on kõik okei.

Midagi head peab kohe minuga juhtuma või mina enam ei mängi.

Disclaimer. Mul on ikka tunne, et ma pean vabandama. Kui ma internetiväliselt pean pidevalt seletama, et depressioon ei ole minu süü ja magamatus ja unetus ei ole minu vaba valik, siis internetis pean ma koguaeg seletama, et laps ei ole süüdi. Muidugi on raskemaid aegu ja see alguse harjumine nõuab omajagu jaksu, aga vaadake, see kõik oleks talutav, kui ma ei oleks nii suures augus. Kõik oleks ületatav, kui ma ei oleks nii katki.

Kella seitsmeni on veel neli tundi…

Kallis Emiliana!

hoomamatu 9 Replies

Täna saad sa kolmekuuseks.

Tundub, nagu see on mingi eriline tähtpäev. Selline tunne on, et sa peaksid täna midagi ERITI erilist tegema. Hakkama kõndima või õppima selgeks tähed A kuni L või astuma ülikooli.

Aga see on kõigest kolm kuud. SUURES PLAANIS ei ole see üldse suur asi. Kolmekuuline tita justkui ei erineks üldse oma kahekuulisest seltsimehest.

Vaatasin just sinust tehtud pilte, et hoomata, kuidas sa oled kasvanud. Sest, vaat, mina EI SAA ARU, et sa oleks kasvanud. Minu meelest oled sa alati olnud selline nagu sa oled. Nagu sa oled praegu ja olid eile. Ma ei mäleta, milline sa olid eelmisel nädalal, saati siis kuu aega tagasi.

Ma ju tean, mõistusega (see, mis väidetavalt minuvanusel inimesel ikkagi peas peaks olema) saan aru, et sa oled valguskiirusel arenenud. Taas. Juba jälle. Kas eelmisel kuul juba polnud sama värki? Et sa muudkui arened ja kasvad, nii et mühinat on kõrvaga kuulda?

Ükspäev mõõtsin ja kaalusin sind, sest kui ma sind voodis magamas vaatasin, sain ma ühtäkki aru KUI PALJU ruumi sa võtad. Et sa nagu varem ei võtnud nii palju ruumi, kuigi sa oled muidugi alati hiiglaslik olnud. Aga vahepeal on nagu mingi glitch ja korraks ma näen paari kuu taha ja siis need pildid on eriliselt kontrastsed. Ahjaa, kaalusin ja mõõtsin. Sain pikkuseks 64 ja kaaluks 6400, aga samas panime me täna sulle südamerahuga selga kombeka 6-9kuulistele ja sa ei teinud teist nägugi (kuigi ma ootasin, et sa ütled midagi taolist: “Oh come ON, see on NII järgmisest hooajast!”). Natuke on veel varbaotsaliigutusruumi (also known as sahmutusruum), aga mitte väga kaua.

Ma lohutan end (ja oma SPASTILIST) selga sellega, et mingi hetk sa ikka enam nii hullult ei viska ju. Onju? Et ma ei pea umbes ülehomme viieteistkilost gigantbeebit tassima? Sest sellisel juhul pead sa küll septembris käima hakkama juba – nagu ma ükskord unes nägin – sest ma lihtsalt pillan su maha. Või siis, alternatiiv – mu käed venivad maani ja sa lihtsalt lohised muga kaasa niimoodi, lohhat-lohhat, ja mina saaksin õige pea tsirkuses tööd.

A mul ju oligi tööd vaja.

Aga mis siin minust. Sinu sünnipäev – sünnikuupäev? sünnitähtpäev? – on ju. “Vaata, et sa siis homseks eriti magusat piima teed,” ütles emme (sinu vanaema) muigamisi. “Mis ta muud ikka nautida saab!”

No ma proovin. Kohe hakkan proovima.

Nii. Proovitud. Eks sa siis homme ütle, kuidas 2. augusti eripruul kah on.

ENIHUU. Back to the universe where normal people live.

Sinuga on hirmus tore. Sind justkui on NII PALJU, et ma ei suuda sind hoomata ja haarata enam. Kõik mu elu on sind täis. Mu aju kärssab juba, kui ma üritan aru saada, mis juhtunud on. Et kuidas nii on läinud. Et kuidas sa NII SUUR võid olla, et võtadki kogu elu enda alla. Mul on kahju jääda ilma ühestki hetkest sinuga ja mu süda murdub alati, kui ma seda teen, aga ma tean, et ma pean seda tegema, sest ma olen selle võrra parem inimene. Parem ema sulle. Ja ma ei saa üldse aru, kuidas kõik teised ei taha sinuga päevad läbi koos olla, sest sa oled ju IMELINE.

(Ja siis ma lähen jälle välja ja joon paar mojitot ja olen mõneks hetkeks taas normaalsuselaadne toode. Et tulla tagasi ja uuesti sinusse ülepeakaela armuda.)

Mis veel? Lõppenud (elu)kuul oled sa õppinud end küljele keerama, kuigi ma ei pannud tähele, millal see täpselt juhtus. Lihtsalt ühel hetkel ei pidanud ma sind enam söötmiseks keerama, sa keerasid ise. Kõhu pealt seljale keerad jätkuvalt vahepeal kui tuju (või spastilisus, kesteabkesteab) tuleb, kuigi see ei paku sulle enam suurt rõõmu. Sest sul on vaja EDASI saada, sest huvitavad asjad on harilikult eespool või kõrgemal. Ainult et sa praegu veel ei tea, et jalgu saab edukalt just sel otstarbel kasutada. Sa proovid praegu kõhu abil edasi liikuda nagu väike lepakoorest tehtud paadike.

Veel meeldib sulle hirmsal kombel süles istuda, nii näoga minu poole kui näoga arvuti/hommikusöögi/ ajalehe/külaliste jne poole. Kui sa oled näoga minu poole, siis sa imetled vaheldumisi oma varbaid, püüad neid haarata (paar korda oled kätte ka saanud) ja mind, mulle laialt naeratades ja naerda kilgates. Ja no käed, nii enda kui teiste omad, need on lõputud huviobjektid.

Ahjaa! Ja peegli-Emiliana paneb sind naeratama ja siis keerad sa niimoodi daamilikult – siuhti! – oma pea minu lõua alla peitu. Justkui häbenedes. Ise sealt vahelt naerdes edasi piiludes, et mis peegli-Emiliana teeb.

Muresid nagu väga polegi. Su päevane graafik on endiselt pudru ja kapsad ja ma tõesti loodan, et su kuuesest ärkamisest saab õige pea vähemalt kaheksane ärkamine. See oleks superduper. Ma oleksin sulle elu lõpuni tänulik. Kui sa seda teeksid, siis ma lubaks, et ma ei kommenteeri su lõpukleidivalikut. Sobib nii?

Ja psst. Ma ootan juba jõule. Jõuluvanaga me sind sel aastal veel traumeerima ei hakka, aga YOU BET YOUR SOFT ASS, et päkapikumütsis pead sa poseerima küll.

Armastades,

emme

melanhoor inc.

hoomamatu 12 Replies

Tänane külalispostitus jääb pisut hiljaks ja mõtlesin, et heietan ise hoopis. Polegi ammu heietanud.

Viimasel ajal on muresid kuidagi väga palju saanud. Muregeen töötab täistuuridel ja ma ei oskagi seda kuidagi välja lülitada. Kuidagi sihitu tunne on. Ma ei saa nagu täpselt aru, mis elu see on, mis ma elama pean.

Loomulikult on kõige suurem ja olulisem siht praegu siiski väikese inimese maailmaga tutvustamine, aga I can’t shake the feeling, et midagi on puudu. Et midagi peaks nagu veel olema. Mingi MINU OMA siht ka.

Vahepeal tabab mind töötusepaanika. Ma ju lõpetasin lepingu, enne kui sünnituspuhkusele jäin, ma olingi Naistes vaid ajutine asendaja. Ehk et aasta pärast, kui emapalk läbi saab, olen ma JÄLLE töötu. Ma olen elus nii palju kordi seda töötusepaanikat tundnud, et kui see praegu vahepeal peale hiilib, läheb mul süda lihtsalt pahaks.

Mõnes mõttes annab see muidugi vabaduse, aga ma ei tea, kas ma tahan seda vabadust praegu enam.

Ja muud mured… See emadusevärk on ikkagi hullult raske kohati. Mitte nagu raske raske, mitte keeruline raske (kuigi on muidugi palju väljakutseid ja õppimist ja TOHUTUL hulgal informatsiooni, mida ma pean omastama ja analüüsima ja ellu rakendama), aga see on kurnav raske. Füüsiliselt ja vaimselt on see kõik nii intensiivne, et seda on kohati raske taluda.

Näiteks. Kui töö juures (siis, kui mul veel oli töö) olid rasked ajad, siis sa teadsid, et sind ootab tulevikus vähemalt üks vaba päev, mil sa tõmbad juhtme seinast ja nii ongi. Või siis terendas kaugustes puhkus, mil sa laed end uuesti ja suudad taas raskustele vastu minna. Aga praegu ju seda võimalust ÜLDSE ei ole. Et kui lained löövad üle pea kokku, et kui on see hetk, et MA ENAM EI JÕUA, siis nii ongi. Sa pead leidma enda seest mingid müstilised jõuvarud, mille najalt end taas liikuma sundida, sest mingit taastumisaega ei anta. Vahepeal ma mõtlen, et kui saaks ÜHE hommikugi. Et oleks ÜKS hommik, kui ma ei peaks end poolunest püsti ajama ja tegutsema ja olema viks ja viisakas. Et oi, kuidas ma siis jõuaks! Kui oleks ÜKS hommik… Aga ei ole, kõik päevad ujuvad üheks kokku, püüad magada, ebaõnnestud, oled jälle intensiivse päeva titega ära, sured palavusse ja allergiasse, kuulad nuttu, hoiad end koos, väsid, väsid veel, naerad, armastad nii hullult, siis püüad jälle magada, ebaõnnestud, ja nii tiirledki, õhtust hommikusse ja hommikust õhtusse.

See on nagu pidev maratonijooks, ainult et see ei saa kunagi otsa.

And don’t get me wrong, muidugi on see ju see, mida ma tahtsin. Ma ise tegin need valikud ja see kõik ongi õnnjarõõm. Ja teisalt jälle… Püüan oma lapsele õpetada, et emotsioonid on õiged. Emotsioone tuleb väljendada. Et on okei olla vahepeal kurb ja väsinud. Ja millegipärast ENDALE ma seda öelda ei oska. Või pigem – on tunne, et kui saad täiskasvanuks, siis järsku muutuvad emotsioonid halvaks. Muudkui aga loed ajakirjadest lugusid inimestest, kellel on kõik nii ilgelt hästi ja vaatad ja mõtled, et… Et kas mina olen see ainus loll (nagu mingi loll), kes vahepeal ei jõua ja vahepeal on õnnetu ja kurb ja väsinud, ISEGI SIIS KUI KÕIK ON HÄSTI.

Ja pealegi, enamasti ei ole ju ikkagi kõik hästi.

Lihtsalt nii tahaks, et keegi ütleks vahepeal mulle ka, et on okei, kui on raske. Et nii peabki olema, et see käib inimeseks olemise juurde. See, et ma seda endale siin praegu räägin, ei ole ju päris see.

//

Täna oli hommikul valestart – lugesin tite signaale valesti ja ajasin oma sahmimisega inimesel une ära. Ta oleks ilmselt vabalt seitsmeni maganud. Ja nüüd ongi kõik viltu kiskunud.

Eile oli hommikul valestart.

Ja vist üleeile ka ja kui mitte päev enne seda, siis päev enne enne seda kindlasti.

Üks mu parimatest sõpradest on rase. “Tead, ma NII KOHUTAVALT kardan seda väsimust ja magamatust,” ütles ta mulle ükspäev. Ja ma jäin selle üle mõtlema, et… Mina ju kartsin ka. Aga see väsimus, see PIDEV krooniline väsimus hiilis peale kuidagi märkamatult ja isegi, kui sa tead, et ta on pidevalt olemas, harjud sa sellega nii ära, et ei panegi seda enam mikski. See lihtsalt on. Kuskil tagaplaanil. Osa sinust. Et nüüd ongi nii, et sul on pidevalt sitt olla. Ja nii ongi. Sa ei saa sinna midagi teha ning jah, sa tunned aeg-ajalt tohutut raevu, et see nii on ja et KEEGI SIND EI AITA, aga keegi ei saagi sind aidata (vähemalt mitte seni, kuni on imetamisaeg) ja üleüldse on see ju kõik suurema eesmärgi nimel.

//

Nii et siuke augu serval jalutamine on praegu. Tunned, et sees hakkab letargia võimust võtma, aga need müstilised jõuvarud, mis on hoidnud sind elavana viimased kolm kuud ka keskmiselt kolme tunni unega ööpäevas, hoiavad ka praegu püsti. Teed oma head nägu ja surud muregeeni alla ja püüad mitte tunda tunnet, et on sihitu ja on eksinud ja on õnnetu ja.

Ja siis ikka vaatad otsa sellele sõstrasilmale ja naeratad tahtmatult ja surud kuskile aju tahasoppi selle näriva mõttepoja, et…

et kuidas ma suudan tema eest hoolt kanda, kui ma iseendagagi hakkama ei saa.

Ja siis see läheb ju jälle üle. Onju.

imetamisest, vol 2

hoomamatu 24 Replies

Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on NII TUGEV oma arvamus tekkinud imetamise kohta – enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis minu omast kardinaalselt erines.

Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on. Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. St mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.

Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on – igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooskul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.

Näide üks.

Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära – ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? Right?

Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.

Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): “Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): “Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: “No aga ta ju… NUTAB.”
Mina: …

Näide kaks.

Istume emadega mänguväljakul, titt on JUST uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi – selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll – et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.

Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda “nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest kuritarvitatakse sageli). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.

Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud erinevad põhjused, miks mu titt nutab ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90% juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10%, mis ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa. Mul pole neid ette tulnud… vist.)

Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi hetkel nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi justnagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?

Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust! ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin taga hellalt, silitan pead – kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, if you will?

Piinurema ja pseudolähedus.

Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.

See aeg kestab elust nii vähe ju, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian pead kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta…

Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, just because I can. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt – siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja juttu tuba täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud (peamiselt Solteri julgustusel, kuigi ega ma kõigega tema jutust kah nõus ole), ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik (väljend pärit augustikuu Anne&Stiilist) pidevalt ei peaks vatti saama.

Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on – võõra lapse hädakisa kuuldes – et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati – vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, siis äkki ma olen õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.

Lisaks sellele on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja NII LAIALT NAERATAB.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.

Ning peamiselt, millest ma kirjutan eraldi postituses, on mul väga raske end ISEENDANA tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda – mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.

Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, et millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte… Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.

Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun.

Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.

(appimaolenemaissandkuiveider)

 

õnnest

hoomamatu 9 Replies

Marta postitus inspireeris… Sellesuviseid õnnehetki.

*

Mul on nii kohutavalt paha olla. Ma olen nii väsinud, ma ei saa hingata, on õhtu, Abikaasa pole veel koju jõudnud ja ma lihtsalt TUNNEN, et ma ei jaksa. Ma täna õhtul ei jaksa. Ei jaksa olla sõbra jaoks olemas, kui tal on nutta vaja, ei jaksa teda mitu tundi magama panna, ei jaksa. Midagi ei jaksa. Süda on paha, pea lõhub, ma võtan sõbra kaissu ja viskan tagatuppa pikali. Sõber sööb, vaatab poolmagavat mind natuke, teeb mõned vaaksatused, poeb siis kaissu ja jääb ka magama. Kui Abikaasa tuleb, leiab ta eest kaks magavat tüdrukut, üks vanem kui teine, tuleb heidab ka meie juurde ja läbi oma kohutava olemise ma tunnen, et ma olen ikkagi nii õnnelik. Peidan pea tütre kaissu, torkan nina vastu kõrva ja olen nii õnnelik.

*

Istume Naabrinaise ja Naabrimehega nende köögis (/magamistoas/kontoris/lastetoas) ja joome veini. Räägime ühest, teisest, kolmandast, tapame sääski ja ma toon enda juurest juba teise veini. Neil on seljataga maailma tšillim nädalavahetus, mida ei morjenda isegi see, et Naabrinaine Pärnu rannas ilge prõmakaga ninuli kukkus. “Otse kukkus, nagu puu jalalt,” kirjeldab Naabrimees.

Ühel hetkel näeme kaugel eemal Rocca Al Mare kohal välku löömas. Sätime end aknale, joome veini ja vaatame, kuidas äike läheneb. Võimsalt läheneb, on natuke õudne, aga on äge ka. Pärast tantsin natuke vihmas ja õnnelik on olla.

*

Jõuame Viljandisse ja ma astun sisse oma unistuste korterisse. See on täpselt korter, millest ma olen unistanud kaua mäletan – et oleks katusealune ja et oleks magamislavats, et oleks rõdu, et oleks punaste katuste vaade, et oleks hubane töönurgake. Ja see korter on kaheks päevaks meie päralt! Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Nii õnnelik, et ma saan korraks elada oma unistustekorteris, et on ees mõnus nädalavahetus koos kõige kallimatega. Et saab minna end tuulutama ja et saab minna ujuma ja et saab istuda rõdul ja lugeda raamatut ja et saab avastada uskumatult armast Viljandit. Ma ei tea, kuidas ma varem ei teadnud, et Viljandi on KOHUTAVALT suurepärane koht?! No ilmselt ei saagi linna tundma, kui trajektoor on ainult kas Viljandist läbi või siis folgitelkide vahel. Viljandi on nagu üks suur Karlova. Ma elaksin seal tõesti heameelega, kui oleks võimalus seal ka tööd teha…

Hiljem söön pestospagette kirsstomatite ja mozzarellaga, unistan oma kodust, armastan oma ema ja last ja meest ja lähen ja rokin. Imelise vaatega lossimägedes. Ja kui Bombillaz laulab, et päike paistab peale, me tantsime ja nii ongi, et päike paistab peale. Ka selle ühe peale. Ka sinule.

*

Ma istun koos M.-i, tema mehe ja kahe imearmsa põngerjaga Püssika välikohvikus. Ma pole M.-i näinud kolm aastat, ta on Eestis külas lõpuks, aga meil mõlemal on tunne, nagu see oleks olnud eile, kui me viimati kallistasime. On magusvalus – eriti pole aega, titt ootab ja edasi juba minek sünnipäevale, tahaks M.-iga rääkida kokku maad ja ilmad ja ma tunnen end süüdi, et olen hüljanud MSNi ja Skype’i, aga samas on kõik nii nagu vanasti, kui me olime lahutamatud. Ainult et nüüd ei räägi me poistest, vaid räägime lastest ja elust. Tuleb M.-i ema, kelle aina õnnelikumaks muutuva elu üle on mul suur hea meel. Nad joovad minu soovitusel Somersbyd, ma söön imehead kanasalatit ja vaatan M.-i lapsi, suutmata ära oodata, mil minu oma nii asjalikus eas on.

“Jah, nad arvasid vahepeal, et mu isa nimi on Ommik,” räägib M. “Selleasemel, et öelda vanaisa, ütlesid nad Ommik. No sellepärast, et alati kui ta Skype’i ilmus, teatas ta: “Ommik!””

Ma hirnun, kõht kõveras. “Nojah, ma saan su lastest täitsa aru. Ka mina arvaks lõpuks, et keegi, kes ALATI tuppa sisenedes peab vajalikuks teavitada, et ta on Ommik, järelikult on Ommik!”

*

Me istume Tannu emaga kuumal saunalaval. Ma just olen saanud palju häid uudiseid, ma just olen jõudnud paljude sõprade ja sõprade naistega (kes on ju ka tehniliselt sõbrad ja kes kindlasti oleksidki sõbrad, kui mul oleks võimalus nendega sõprust aretada, kui meie kontaktid ei piirduks vaid sünnipäevatamistega) vahetanud palju armsusi ja rämedusi ja nende üle hirnunud. Ma olen just söönud maailma parimat suppi, just näinud ilutulestikku, just jõudnud hakata mõtlema selle üle, kui imelik see on, et mu sõbrad saavad 30. Me räägime Tannu emaga maast ja ilmast ja ma saan aru, kui puudust olen ma temast tundnud ja kui kummaline see ikka on.

Ja samas, kui hea on, et inimesed su elust ikkagi ei kao. (Mõne erandiga küll, aga siiski.)

*

Me istume diivanil. Pussakas näeb mingit und, läbi une teeb hääli ja vahepeal aevastab naljakalt. Sõpsur magab teises toas, toas on meeldivalt jahe, Miuks ronib kaissu. Mul on arvuti süles, Abikaasa oma on laua peal. Me teeme omi asju, koos vaikides, akna taga kolistavad trammid, suve pole enam kaua jäänud, ma olen hirmväsinud, aga seljataga on üks ülimõnus nädalavahetus.

Ootamatult Abikaasa pöördub ja teeb mu põlvele musi.

Vaikides teeme omi asju edasi, ainult et minu suunurk tõuseb naerule.

Õnnelik on olla.

Ühe Poisi ja lendava kalapulga juhtum

hoomamatu 12 Replies

Märtsikuus, kui ma hakkasin muutuma juba maailmaklassi pallikeseks, käisin ma ühe sõbra juubelil (see on täitsa omaette teema, et mu sõbrad saavad 30… Kas ma mitte alles eile ei saanud 18?) ja seltskonnas oli ka Üks Poiss, kellega ma 2005.-2006. aastal põgusalt sebisin ja kes tol ajal ka põgusalt mu blogist läbi käis. Esialgu ei tundnud ma teda ära, ei pannud üldse tähele ja siis, kui ta suu lahti tegi ja ma tuttavat häält kuulsin, ehmatasin ma nii hullult, et suus olnud kalapulga jäänused lendasid naeruturtsatuse saatel välja, ma ise värvusin näost punaseks ja lõpetuseks pidin kohmama ülienergiliselt – justnagu see oleks normaalne reaktsioon kõigele: “Ääh, rasedate värk, niipea kui sööki näeme, ei tea, mida suurest rõõmust ära teha!”

Needless to say, ma põdesin tükk aega veel oma kohmakust, aga õnneks unustasin selle peagi, kui more pressing issues valmiva lapse kujul mu tähelepanu hõivasid, aga nüüd tuli see mulle meelde.

Ühest Poisist inspireerus ka üks meeste-raamatu lugu, pealkirjaga “Kalle. Pahatüdruk ja heapoiss.” See lugu on üsna eluline, sest selline meie “suhe” oligi, nagu sinna kirja sai. Algas öö läbi suudlemisega, kadus mõneks ajaks ja kui me taas sebima hakkasime, siis oli see kõik hirrrrrmus platooniline. Nii platooniline, et ma olin lõpuks hullumas: mis mul viga on? MISMÕTTES magame me samas voodis ja joome hommikuti koos teed ja käime kinos ja väljas ja see ongi kõik?

Kuidagi meie suhe lõpuks hääbus ja rohkem ma temalt platoonilisuse kohta seletust ei saanudki, vaid selle ühe piinliku vastuse mu küsimusele, et miks me ei suudle – “Ma ei taha.”

Nüüd siis seal sünnipäeval ma vaatasin teda. Ta oli kohale tulnud oma tüdruksõbraga. Järsku ma tabasin, et issake, see tüdruk on natuke minu moodi. Blond, valjuhäälne, suur – tema küll pikkuses, mitte pindalalt. Ja ma vaatasin kalapulki nosides (seekord jäid need mulle suhu) ja mõtlesin – et mis mul siis viga oli. Mis TEMAL on ja minul pole?

See kõik oli muidgi lihtsalt üleanalüütilise naise meel, mis nii mõtles. Mul pole ta vastu mingeid tundeid enam ammu, ma isegi ei mäleta, kas ma olin temasse armunud tookord. Ta oli õudselt tore poiss, aga ju siis ikka me polnud üksteisele NEED ja see seletus peakski olema ju piisav.

Aga miskipärast pole.

Miskipärast ma IKKA mõtlesin, et miks küll ja miks mina siis teistmoodi olen. Et MIS MUL VIGA ON.

Oh, loomulikult suudan ma koostada pika nimekirja asjadest, mis mul viga on, aga mind ikkagi huvitas see vastamata küsimus selle “suhte” kontekstis.

Muidugi oleksin ma võinud näiteks tal seal sünnipäevalgi nööbist kinni võtta ja küsida, et õukle, mis sinu meelest meie vahel oli. Aga mõte sellest, et TEMA MEELEST äkki ei olnudki midagi, paneb mind ka juuksejuurteni punastama, sest see stsenaarium on üsna õõvastav. Tema vaataks mind lolli näoga, mina meenutaksin neid kordi, kui ta minu juures ööbis, tema siis mõtleks, saabuks äratundmine, et tõepoolest, olid mingid hetked ja puhkeks siis suure häälega naerma: “Issand, see polnud ju MIDAGI! Mida sina, VAESEKE, veel mõtlesid siis?!”

Nagu. Mingi. Loll.

Ma ei tea, kas see on mingi universaalne naisteprobleem? Ilmselt küll. See meeletu obsessimine kõige üle, mis on meestega seotud, eriti kui mõni mees su ellu eriti lähedale satub. Ah, ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks teada, kuidas tema asja nägi – aga samamoodi, tegelikult, tahan ma ka teada, kuidas teised inimesed, kes on mu elus episoodiliselt osalenud, on neid asju näinud. Meie koosolemisi, lahkuminekuid, tülisid – olgu need siis mehed või naised.

Ja ÜLEÜLDSE teeb miski laps kuskil häält ja ma kahtlustan, et see on minu oma ja nüüd ma lähen ja vaatan, kellele ta seal teises toas “Oboe” ütles just.

PS! Ja kuidas nii, et Naabrinaise postituse all on vaid kolm kommentaari?!

kurja naise sündroom

hoomamatu 13 Replies

Ma olen ametlikult üle läinud teisele poole.

Minust on saanud Kuri Naine (TM).

Mõtlesin sellele, kui ühel laupäevaöösel tigedalt kordamööda lage ja kella vahtisin ja kell 3 lõpuks tõdesin, et jah. Mina olengi nüüd Kuri Naine.

See on imelik, sest ma olen alati olnud pigem see, kes fights for a right to party. Just mina olen olnud see sõbranna, kes inimesi öösel baaris veenab: “Äh, ära mine veel ära! Joome veel! Mõtle, kui lõbus on praegu! Kui sul homme pole vaja midagi teha või kuhugi minna, siis miks sa koju kibeled?!” Ma ei ole kunagi aru saanud neist naistest, kes lähevad ilgelt tigedaks, kui nende mehed pidutsevad ja kuigi ma saan aru, et põhjuseid, miks inimesed tigedaks lähevad, on mitmeid erinevaid, siis ühest põhjusest saan ma nüüd aru.

Kui sa oled pereinimene, siis sinu päevad ei ole enam sinu omad.

Ausalt, mind üldse ei huvitakski, kes kus kaua joob, aga nüüd on ju titt. Ja kui ma juba olen selle vastutuse võtnud kellegagi KAHE PEALE, siis ma nüüd eeldangi, et me teeme seda KAHE PEALE. Et ei ole nii, et üks magab hambad laiali pohmelli välja kella kolmeni päeval, kui mina pean kella kuuest saadik hommikul (ka magamata, remember) olema viks ja viisakas ja EMA.

(Ma pean vahele märkima, et kuigi ma olen lubanud oma suhtest mitte kirjutada, siis TEGELIKULT näitab see keiss praegu midagi minu kohta, mitte tema või meie suhte kohta. Nii et ma leian, et õppevahendina võib seda kasutada hetkel. Aga võtku siis lugejagi seda nii, et see näitab midagi MINU kohta. Tema või meie suhte kohta antud posti põhjal palun mitte järeldusi teha.)

Nii et jah, minust sai Kuri Naine. Ja mind ajas ILGELT TIGEDAKS, et ma nüüd pean see Kuri Naine olema. See on mulle nii võõras roll ja see käib kõikidele mu elupõhimõtetele vastu ja see teeb ka tigedaks. Daki 1.0 poleks IIAL vihastanud selle peale, et inimene peab hommikuni sünnipäeva. Daki 1.0 jaoks oli PÕHIÕIGUS hommikuni pidutseda, see oli isegi tema kasutusjuhendis kirjas. Daki 2.0 tahaks ka hirmsasti hommikuni pidutseda ja samas nagu ei tahaks ka ja see skisofreeniline põkkumine teeb ka tigedaks. Nii need Kurjad Naised sünnivadki.

Tähendab, ma ei saanud tigedaks mitte sellepärast, et ma ise tahaks ka (kuigi ma tahaks). Ma sain tigedaks, sest mult rööviti üks väga oluline asi – uneaeg. Nimelt on unega nii, et kui mul lõpuks õnnestub kolme paiku uinuda öösel, siis võib arvata, et ma pole eriti õnnelik, kui Sahmuut kell 6 otsustab päeva alustada. Tähendab, on võimatu MITTE naeratada, kui ta sulle hommikul vastu särab, aga emadus ei ole muutnud mind hommikuinimeseks. Lisada krooniline unetus ja see tunne, et oled JUST magama jäänud kui pead jälle ärkama… Ma võin seda kõike teha (ja ma teengi) ja lasta teisel inimesel magada, aga kui ma tean, et see tähendab, et ma saan kell 9 näiteks tite käest anda ja ise veel paar tundi magada, siis teen ma seda palju parema meelega. Aga siis ma ju ei saa seda teha, kui inimene alles siis peolt jõuab, kui väike inimene ärkab.

Veel panustas Kurja Naise sündi tõsiasi, et mehed nagu ei mõtle nii. (Sarnasel teemal kirjutab ka Naabrinaine oma külalispostituses, nii et püsige lainel!) Mina emana ei saa kunagi päriselt ära unustada, et mind ootab kodus väike inimene. Jah, muidugi, ta on mingil määral minust füüsiliselt sõltuv, aga isegi kui ta ei oleks, ei saa ma endale lihtsalt lubada seda, et ma pidutsen hommikuni. Isegi kui kõik muud asjad oleks lahendatavad (söök näiteks), ei luba minu südametunnistus ikkagi õue liiga kauaks mängima jääda, sest see tunne, et keegi OOTAB sind, keegi väike, abitu ja NII ARMAS, see tunne on alati tagaajus tuksumas. Aga mulle tundub, et meestel on nagu natuke lihtsam seda tunnet tahaplaanile lükata. Positsioneerimine, ütleb selle kohta Naabrinaine.

Lõppeks Kuri Naine rahunes ja sai aru, et iga inimene peab ise (õigetele) järeldustele jõudma. Ma ei saa lubada, et ma tulevikus see Kuri Naine jälle ei ole, aga Naabrinaine ütles sõnad, mis Daki 2.0 rahulikumaks tegid. Daki 1.0 küll ei mõista iialgi seda tõde, aga 2.0 mõistab.

Lastega aja veetmine on privileeg, pidutsemine kohustus.

See muidugi ei tähenda, et ka ma ise seda kohustust vahepeal meelsalt ei täidaks (ja muuhulgas kogemata filmivõtetele ei satu, nagu eile). Aga kui kodus ei oota sind mitte kohustused, vaid väike privileeg, siis seda rõõmsama meelega ma jälle kodus olen.

Mitte-kurja naisena.

Kallis Emiliana-Sahmuut!

hoomamatu 3 Replies

Täna said sa kaks kuud vanaks. Sinu teise elukuusse mahtus päris palju olulisi verstaposte – sinu esimene päris naeratus, sinu esimesed katsed liikuma saada (mis võivad, aga ei pruugi olla tahtlikud), sinu esimene reis Saaremaale, esimesed jaanid, esimene välismaareis. Sa nägid esimest korda koeri (kes natuke su nuttu kartsid, aga pärast ei suutnud enam Teie Nunnundusest eemale hoida), lambaid, magasid esimest korda haagissuvilas (muide, ka mina magasin esimest korda haagissuvilas) ja sõitsid esimest korda paarmi ja laevaga.

Eile hommikul ärkasin ma, nagu tavaliselt, sinu sahmerdamise peale üles. Vaatasin kella, ootasin natuke, kuulasin, mis teed, ja kui lõpuks siis silmad lahti tegin, et sind kaissu haarata, tabas mind hetkeks paanika. Mu laps! She must be possessed! Sest mis MÕTTES panen ma su magama voodisse ühtepidi, aga ärkad juba teistpidi? Pea jalutsis? Sinu müstilise kohavahetuse mõistatuse lahendasime üsna kähku: sa nimelt üritad end vist seljalt kõhule saada, aga kuna keha veab veel alt, siis breiktantsidki sa voodis ringi, keereldes ümber oma telje. Kui teljeks on mõtteline joon kõrvade vahel. Või? Ah, ma ei tea, ma ei ole füüsikas või matemaatikas kunagi tugev olnud, nii et kui sul on selles osas vaja abi, siis pöördu palun oma isa poole. Tema poole võid pöörduda ka siis, kui sul on vaja mingiks otstarbeks praktilisi (aga rohelist värvi) gadgeteid või on vaja soome keeles rääkida. Sest, tead mis ma avastasin! Su isa räägib soome keelt! Nagu… päriselt räägibki. Ja saab aru, mis talle räägitakse. Täiesti müstiline. Võib-olla ei saa sa aru, miks see minu jaoks nii müstiline tundub, kunagi räägin ma sulle põhja- ja lõunaeestlaste vahelistest põhimõttelistest erinevustest ja Soome televisioonist.

Jah, see on väga oluline, et sa teaks: su isa on tallinlane ja su ema on tartlane. Kelleks saad sina, selle pead juba ise otsustama. Praegu oled sa küll tallinlane, kuigi paberite järgi tartlane, aga ma väga loodan et see ei jää nii ja et sa saad ikkagi ka päriselt Tartus elada. Sest Tartu on suurepärane koht elamiseks! Eriti Karlova. Ma nii tahaks, et sa teaks, kuidas lõhnab munakivitänav pärast äikesevihma, kui äge on teha kuuridesse peidukaid ja mängida pargis luurekat. Ma tahaks, et sa teaks kõiki neid salakäike, mida mina väiksena teadsin, ma tahaks, et sa näeks, kui ilus on saunamägi igal kevadel ja kui äge on seal kelgutada igal talvel.

Siis on mul veel väga hea meel, et sa kasvad üles teades, kuidas lõhnab lambalaut ja mis tunne on sööta väikest tallekest lutipudelist, kui ta soe pehme keha su vastas väriseb. Mul on hea meel, et sa saad teadma kõiki Saaremaa suvede võlusid (valusid eriti pole). Mul on hea meel, et sul on nii palju ägedaid kohti, kuhu minna, nii palju ägedaid sugulasi, tädisid, vanatädisid, vanaisaid-vanaemaid, täditütreid ja tädipoegi, kellega koos hängida ja maailma avastada.

Aga peamiselt on mul hea meel, et sa ikkagi ise oled niivõrd äge. Vahepeal ma vaatan sind ja mul on NII KAHJU, et need on just minu geenid, mille sa oled endale saanud ja kuigi mind on tabanud sinu välimuse osas valikuline pimedus, hakkan ma kahtlustama, et sa oled natuke minu moodi. See pole ilmtingimata hea asi. AGA. See pole kõige olulisem asi, kaugeltki mitte.

Kõige olulisem, mu väike ahvipoeg, on siiski see, et sa oleksid õnnelik.

Kas sa oled õnnelik?

Armastades,

emme

 

homo panicus

hoomamatu 10 Replies

Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.

“Kuidas ema end tunneb?” küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: “Kuidas teie end tunnete?” või kasvõi “Kuidas KANGELANNA elab?”

Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda “lää” ja “äu”.

Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…

“Ja kes vastuvõtule tuleb?”

Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: “Ee… emaga koos tuleb…”
“Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.” Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).

Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: “Lapse isikukood? Ja nimi?” näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.

//

Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.

Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.

Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?

Või siiski on?

Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.

Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.

Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…

…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**

Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!

 

—

*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.

**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.