Tag Archives: intestines

Kallis Emiliana: viis kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa viiekuuseks. See tähendab, et me oleme edukalt suutnud täita eesmärgid, mida me endale sinu sündides seadsime. Neist olulisim ehk: let’s not kill the baby. Seega, võib öelda, et edukus on sajaprotsendiline.

Sellel kuul omandasid sa mitu uut oskust. Näiteks suudad sa toppida suhu oma varbaid ja teed seda suurima heameelega. Lisaks keerled sa nüüd igatpidi – üle parema õla, üle vasaku, seljalt kõhule, kõhult seljale, vahepeal küünitad end poolistukile ja langed siis – potsti – taas maha. Veel on jõudsalt arenenud nihverdamise ja põntsutamise oskused. Kõhuli olles suudad sa end ringiratast nihverdada, mis tähendab, et asjad muudkui ilmuvad su käeulatusse ja asjad, oo, asjad on ju huvitavad! Ükspäev rullisid sa end oma tekilt vaat et kööki välja, iga kord taas kõhuli jõudes metsikult vaimustusse sattudes: “Laminaat! Uau, kui äge on käte all laminaat!”, ja prõmmisid kätega vastu põrandat.

Samuti oled sa hakanud arvama, et su nimi on “Tšaoo!”, sest iga kord, kui ma sind näen, lehvitan ma sulle ja just sedasama hüüangi. Peaks vist hakkama rohkem mõnda su paljudest nimelühenditest kasutama, sest see oleks päris paha, kui sa jääkski arvama, et su nimi on Tšaoo. Muidu polekski midagi, aga koolis läheb raskeks.

Ujumas meeldib sulle ka aina enam ja viimane kord ei kuulnud ma su suust ühtki väga häälekat protesti, KUIGI see oli see kord, kus sa edukalt esimest korda sukeldusid. Jajaa, ma tean! Me oleme jõudnud nüüd sellesse faasi, kus mulle tundub TÄIESTI NORMAALNE titte VEE ALLA toppida. Samas vaatasin ma kõrvalt, kuidas üks titt basseini äärelt vette lennutati ja kelle ema seal kinni püüdis ja ausalt, SEE tundus õudne. Sul on veel lootust!

Ja lõpuks ometi, LÕPUKS OMETI oled sa hakanud naerma nii, et ma ka päriselt aru saan, et see ongi naer, mitte et sa ei lämbu või ei testi lihtsalt oma häälepaelasid. Sul on tekkinud oma lemmiklood, mille peale sa kohe näost särama lööd ja kui ma sinuga veel tantsin ja laulan ka, siis sa rõkatadki naerda ja minu süda sulab. Mu titt! Ta naerab! Järelikult ei tundugi talle elu minu juures kohutav ja väljapääsmatu! Järelikult ma teen midagi õigesti!

Enamasti meeldib sulle siiski maailma tõsiselt jälgida. Eriti inimesi. Sa võõristad neid (ja uusi kohti), aga turvalisest kohast võid neid lummatult jälgida. Näiteks vedeleme koos, sina asjatad, mina loen lehte. Järsku ma tajun, et pikka aega on olnud kahtlane vaikus… ja seal sa oled! Suurte silmadega, suu kergelt naerul, mind liikumatult jälgimas. Aga mina pole sugugi nii põnev, kui on näiteks Naabrinaine. Või su isa, onu A., Naabrimees ja üleüldse kõik meessoost isikud. Käisime tädi Sikil bussijaamas vastas ja meie kõrval istusid pingil kaks prantsuse kutti. Sa jõllitasid neid häbematult kümme minutit varjamatu huviga, mille peale prantsuse poistel aina imelikum ja imelikum hakkas. Nad heitsid meie suunas kõõrdpilke, üritasid sulle kohmetult naeratada, siis üritasid sind ignoreerida ja väga blaseelt edasi rääkida omavahel, aga feilisid täiega, sest nad teadsid – seal sa oled. Vahtimas. Jälgimas. Kõike salvestamas. Kriipi!

Kiitma peab sind ka selle eest, et mingil müstilisel põhjusel magad sa vahepeal… kaheksani. Üheksani. KÜMNENI. Sellele järgneb tavaliselt päev, mis on täis minu frustreerumist, sest sa lihtsalt EI MAGA lõunauinakuid, aga siiski. SIISKI. Sa magad normaalsete aegadeni. Sa lähed magama punkt kell kaheksa (või natuke varem). Sa jääd magama praktiliselt iseseisvalt – pöörad lihtsalt selja, kui on minust isu täis saanud, ja uinud. Miks see sul päeval küll välja ei tule? Kuidas on päeval täiesti võimatu saada sind magama kauemaks kui pooltunniks, ükskõik, mis trikke ma sinuga ka ei teeks või tegemata jätaks? Ja olgu, neil päevil, kus sa oled NORMAALNE, kuigi magamata – vabalt! Tee kasvõi kuus pooletunnist uinakut, kui see sulle sobib. Aga enamasti ju siiski ei sobi. Enamasti on nii, et sa magad pool tundi, ärkad, oled rõõmus, aga peagi saad sa aru, et see oli mingi jama. Ja et sa tegelt oled väsinud. And then you unleash the whining. OH THE WHINING. Vahepeal on mul tunne, et ma ei suuda seda vingumist ära kuulata. Et ma lihtsalt ei oska enam mitte midagi teha, sest sa pole mitte millegagi iialgi rahul. Ja sa ei usu mind, kui ma ütlen, et mõnetunnine uinak annaks päevale sootuks teised värvid. Ja siis sa vingud. Ja vingud. Oleks, et sa nutaks. Ei, sa ei nuta isegi. SA VINGUD.

Ei tea küll, kellelt sa seda õppinud oled?

Oh, wait…

Mis veel? Vankriga jalutamised on muutunud äärmiselt problemaatiliseks, sest sa keeldud niisama pikali olemast ja magamisega, nagu teada, on sul kehvad lood. Aga küllap me lahenduse leiame, sest kõhukotis võid sa lõputult hängida. Tavaliselt tassib sind su isa, aga tema on ju nii palju tööl ja neil kordadel, kui ta on kodus, on su rõõm hoomamatult suur. Oled ühes toas: issi. Viiakse teise tuppa: OH JOY, veel üks vanem! Seekord emme! KUI FANTASTILINE! (Ja magamisest võib taas vaid und näha.)

Ahjaa! Uusim aktiviteet sinu nädalates on beebifolk, mida sa paistad samuti nautivat (sest sa ei vingu sel ajal ÜLDSE). Aga no miks sulle EI peaks see meeldima, kui seal on tädi Kessu ja tädi Liis ja Retikas ja hulk teisi ägedaid tittesid, keda saab muudkui jõllitada ja jõllitada ja erinevalt prantsuse kuttidest ei hakka neil sugugi ebamugav.

Sulle maitseb porgand ja õun. Kõrvitsat oled sa nõus taluma ainult seetõttu, et teda on mõnus kõikjale mäkerdada. Ka see juhtus kuidagi ootamatult ja märkamatult, sulle lihtsalt hakkasid toiduained huvi pakkuma ja sa võid terve porgandiga meeldiva pärastlõuna veeta, teda hellalt suhu toppides, imedes, mekutades, armastavalt vastu enda pead tagudes… Ja nüüd hakkad sa vaikselt juba pihta saama, mida söömine endast kujutab. Peamiselt on see, nagu kõik asjad su elus, lihtsalt üks tore mäng, mida vahepeal harrastada.

Ma loodan, et mängu su ellu jätkub veel kauaks.

Armastades,

emme

hairless

hoomamatu 34 Replies

Nüüd on siis täiesti kindel, et emadus ja hormoonidemöll on must lõplikult võitu saanud. Ma olen ametlikult peast segi. Veelgi ametlikumalt, kui ma varem olin.

Nimelt lõikasin ma endal juuksed lühikeseks. Või mis – lühikeseks! Poisipea lõikasin.

(Ma annan võimaluse suminal saalis vaibuda.)

Kõik algas sellest, et ma postitasin feissi omast arust nunnu foto, mille Abikaasa must Piia ja Runni pulmas tegi. Juuksed olid sellel kinni, aga nägu naerul ja ma ise nii mitterase, et ma kohe olin selle pildiga väga rahul. Kommentaarides puhkes aga vaat et õnnitlustelaviin, et oi kui äge uus soeng ja et sulle ikka nii hästi sobib poisipea.

Enter: confused face.

Ja mõte oli idanenud.

Tegelikult mõtlesin ma poisipeale juba varem. Esimest korda, kui mul see mõte tuli, otsustasin selle juurde 30ndal eluaastal tagasi pöörduda. Siis tuli see mõte uuesti rasedana, aga ma otsustasin, et rase ei ole adekvaatne selliseid otsuseid vastu võtma. (Hah, nagu viis kuud magamata imetav off meds ema oleks!) Ja SIIS hakkasid mul juuksed peast kukkuma. Ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Mul on alati palju juukseid peast kukkunud, ma arvasin, et mul on kogemus olemas. Isegi siis, kui ma pulmasoengut käisin tegemas, ohhetas juuksur, et küll ikka mõnel tuleb juukseid peast. (See, kusjuures, sai tol hetkel otsustavaks vastuseks “kuule, sa oled vist rase”-naljale, sest kõik ju teavad, et rasedatel ei tule juukseid peast sellise hooga.)

Mingil hetkel raseduse ajal arvasin ma, et nagu kõige muuga sellel teekonnal, on mind raseduse headest külgedest säästetud, sest juukseid tuli peast ikka samasuguse hooga. Kuni ühel hetkel see lõppes ja ma avastasin, et kurat! Võib ikka mõnel lakk olla peas! Ja see mõni olen mina! Jei!

JA SIIS ütles üks tuttav feisis, et oota-oota. Kolme kuu pealt hakkavad peast tulema. Ma valmistusin. Valmistusin hoogsalt. Kogusin voodi alla veepudeleid ja konserve, ostsin kokku soola ja tikke. AGA IKKAGI POLNUD MA VALMIS. On ikka päris kohutav näha oma juukseid – mis juba enne polnud teabmis – sel viisil peast kukkumas. Lõpuks oli mul tunne, et neid ei tule peast mitte ainult kammides, pestes ja juukseid lahti tehes, vaid ka siis, kui mõni naaber ust paugutab. Pauh! Ja mul jälle karvatort kukub. Ja naabrid teadupoolest selles majas linkide otstarvet ei tunne.

Pärast seda feissbuki pildisegaduslugu hakkasin ma taas mõtlema, et peab, kurat, midagi ette võtma. Aga kas tõesti – poisipea? Mulle, kes ma olen eluaeg tulihingeline poisipeadevastaline olnud?

Sel kohal peaks vist seletama, et mul ei ole midagi poisipeadega tüdrukute vastu. Vastupidi, ma tean tonnide viisi üliägedaid naisi, kes rokivad poisipäid… poisipeadega? Poisipeades? Hm. Igal juhul. On sitaks ägedaid poisipeadega naisi. Naabrinaine. Nirti. 100protsendiliselt kõik Kaisad, keda ma tunnen (neid on kaks, mõlemad ägedad). Tervel mu tädi perekonnal on mingis vormis poisipea. Väike-Liis (mõni aeg tagasi). Aigi Viira. Ja tuntud naistest ei maksa rääkidagi! Halle Berry. Siis see tšikk, kes mängis Hermionet. Dooce. Sienna Miller. Kirsten Dunst. Jenna Elfman.

Aga minu õigustuseks – nemad on ILUSAD inimesed, kes suudavad poisipea välja kanda. Mina? Not so much.

Pealegi on mulle alati tundunud, et pikad juuksed on naiselikud. Ja kui minus miskit muud naiselikku pole, siis võiksid vähemalt juuksed ju olla.

Nojah, aga kui ma mõtlen, et pikad juuksed on naiselikud, siis ma eeldan, et need näevad välja sellised:

…mitte sellised õled nagu sellel pildil.

Niisiis, midagi pidi ette võetama. Ja mulle tundus, et see olen mina, kes peab midagi ette võtma.

Enne muidugi tegin ma suurt uurimistööd, näiteks proovisin interaktiivses soenglas endale erinevaid soenguid pähe. See ei aidanud väga, sest ükskõik, kuidas ma neid virtuaalseid parukaid ka ei sättinud, nägin ma ikka välja nagu mikripea.

Siis oli variant lihtsalt juuksed kinni panna ja proovida ette kujutada, et patsi polegi, on vaid tukk. See töötas selles mõttes, et ma olen alati teadnud, et kinnised juuksed ja tukk sobivad mulle. Loogika ju ütleks, et milleks seda rotisaba siis sinna taha?

Lõpuks läksin ma Naabrinaise juurde ja küsisin, et mida tema arvab poisipeast. Vastus oli muidugi väga naabrinaiselik: “Häh, ainult lollidel on pikad juuksed, kõik normaalsed naised kannavadki poisipead!” All jokes aside, abi temast muidugi väga polnud, sest kuigi tal olid kunagi pikad juuksed, käis poisipeani jõudmine temal kuidagi lihtsalt ja märkamatult. MUL seevastu jalg tudises all ja oli tunne, nagu ma hakkaks hulluma. Kurat, see on ju elumuutev otsus!

Kaalukeeleks jäi lõpuks tõdemus, et esiteks, kui ei meeldi, siis on lootus, et see kasvab välja ja pealegi, kus ma ikka niiväga käin?! Kui on õudne, siis saan kodus peidus istuda ja kedagi ei koti. Ahjaa, Abikaasa. No temal on alati mingi poisipeade-fetiš olnud ja ta on mulle juba aastaid ajanud, et ikka jõle tüütud on need karvad ja et poisipea oleks the thing, aga ma olin selles osas väga skeptiline ja pealegi nii tark olen ma küll, et ühtki sellist otsust ei tohi mehe mahitusel teha. Aga vähemalt oli see julgustus, et no kui mulle endale ei meeldigi, siis vähemalt talle ikka meeldib.

Seega istusin ma laupäeval kell 12 juuksuritooli: “Kui ma püüan ära joosta, hoidke mind kinni. Ja üleüldse, ega teil veini pole?”

Issandjumaljeesus, millise adrekalaksu annab selline välimusemuutus! Ma käisin terve laupäeva ringi nagu elektrijänes ja kartsin juba, et asi pöörab hulluks, samas olin ma ootaval seisukohal, et mida ma järgmisel hommikul asjast arvan.

Loomulikult langesin ma järgmisel hommikul masendusse. Vaatasin end peeglist, tõdesin, et näen välja nagu rekkalesbi, nutsin peatäie ja ahastasin. Sest issandjumal, mis mul ARUS oli?! Nüüd on mul titt, rasedusarmid JA poisipea, kes mind üldse veel kunagi iialgi tahtma peaks?! (Kui oma mees kuskile ära läheb, ja no muidugi ta ju läheb, sest MUL ON POISIPEA for fuck’s sake!)

Siis ma sain sellest üle. Otsustasin, et MÕNE nurga alt pole häda kedagi ja TEGELIKULT näokujuga soeng sobib, asi on lihtsalt… noh, selles näos, mis sinna juuste ja lõua vahele jääb. Ja seda ei paranda ükski soeng. Ja vähemalt ei kuku mul nüüd enam juukseid peoga välja või kui kukubki, siis vähemalt on neid palju vähem ära koristada. Kui ma nüüd kuidagi suudaks harjuda selle vastiku torkiva tundega kuklas kui pea padjal on, siis võiks täitsa elada juba ju.

Sest mõne nurga alt näen ma ikka tõesti väga cool välja:

 

 

 

 

happily ever after questionmark

hoomamatu 15 Replies

Täna ma olen mõelnud palju iseenda peale. Õigemini – ma olen mõelnud palju iseendale oma elu erinevatel hetkedel. Kuidas ma olen olnud või kuidas asju näinud. Peamiselt on end väga raske ette kujutada sellesse teise olukorda, ellu mõned aastad tagasi; on raske meenutada, mis tunne oli olla Daki aastal 2005. Õnneks on mul paljudest eluperioodidest päevikud või blog, millele toetuda ja alati, kui ma oma minevikku loen, tekib eraldatuse tunne. Et see ei ole mina, kes on neid mõtteid mõelnud või seda elu elanud. Funny that way.

Aga üks tähelepanek rabas mind nii, et kõigepealt hakkasin ma nutma (ma üldse viimasel ajal muud ei tee, kui nutan), siis ronisin voodist välja, valasin endale klaasi veini ja mõtlesin. Ja proovin selle mõtte nüüd läbi kirjutada.

Ümardades võib öelda, et mul on olnud elus kaks suhet. No TEGELIKULT on mul suhteid olnud umbes miljon, millest pool miljonit on toimunud minu peas. Aga no ÜMARDADES. Rough estimate. Et võib öelda, et neid on olnud kaks. Abikaasa ja Exhusband, see, keda pikaajalisemad lugejad (ja need, kes on lugenud “Daki.elab.siin” raamatut) teavad Rübliku nime all.

Niisiis, kaks suhet. Ja ma täna sain aru, KUI erinevad need teineteisest on.

Oh, muidugi on siin ilmselged asjad mängus. No kasvõi see, et Exhusbandiga kestis kõik vaid aasta ja natuke peale, või et Abikaasaga on meil laps, või veel sada muud üksikasja. Täiesti loogiline, et nad on erinevad, peavadki olema erinevad, see on normaalne.

Mis on aga totaalselt erinev, on MINA neis suhetes.

Kunagi, nagu mu pikaajaline lugeja mäletab, olin ma üks eksinud hing, kes ainult ootas ja ootas, uskudes, et kuskil on olemas see suur ja ilus TUNNE, et kuskil on olemas keegi, kes tahab mind päriseks. Sellest edasi ma eriti ei mõelnud, juba mõte, et keegi tahab sind päriseks, avalikult, julgedes suhet sinuga tunnistada, käia sinuga tänaval käest kinni – juba see mõte tundus mingil ajahetkel ületamatult uskumatu. Ja siis see juhtus. Nii oligi. See oli päriselt olemas. Järgnesid fanfaarid, paraad, kõne peaministrilt ja Islandi presidendi visiit. See oli olemas. Nii oligi. Ja ma sain selle!

Otse loomulikult sukeldusin ma sellesse uude, värskelt leitud õnne pea ees. Kõik oli igaveseks. Tol hetkel. Kõik oli alatiseks, kõik oli lõputu, ELU OLI LÕPUKS KÄES. Polnud mingit küsimustki. Kas me peaks hakkama koos elama? Loomulikult! Kas üks meist peaks teisele Tallinna järele kolima (tema mulle siis)? Loomulikult! Kas me jääme elu lõpuni kokku? Loomulikult! Kas me peaks abielluma? LOOMULIKULT.

Ja kui see sai läbi, siis see sai nii lõplikult läbi, et… et oligi läbi. Kuigi me praegu saame omavahel suurepäraselt läbi, ei ole mul hinges olnud kordagi mõtet, et mis siis kui… Et mis oleks kui… Sest see oli. See oli lõputu ja igavene ja kõikvõimas ja kui see sai läbi, siis seda polnudki enam ÜLDSE.

Armastus sai läbi.

Ja täna sain ma aru, et ilmselt suri koos selle minu “esimese suhtega” minu usk igavesse armastusse.

Tähendab, ma olen alati olnud väga realistlik selles osas, mis puudutab suhteid ja kõiksugu “igavikulisust”. Ma usun, et see on normaalne, et inimesel on elus mitu “elu armastust” ja enamikul on nii. Mõndadel on tõesti ainult üks elu armastus, aga paljudel on mitu – ja see on okei. Ma olen alati uskunud, et parem on minna lahku, kui vinnutada ammusurnud suhet. Ma olen olnud selles osas tõesti realist, aga ometi… Ometi on see pea ees igavikku sukeldumine ju siiski midagi, mida ma tegin, mida ma tahtsin teha. Mul oli usk, et võibki nii minna, võibki nii olla ja võibki igavesele armastusele loota.

Mu praegune suhe on nii totaalselt teistmoodi. Muidugi on ka tema mu elu armastus – teistmoodi ei saakski. Aga. Aga minu suhtumine sellesse on nii teistmoodi ja praegu, kui ma sellest aru sain, lõi see mind jalust. Algusest peale olen ma väga ettevaatlikult Abikaasasse suhtunud. Ma olen alati võtnud seda kui ajutist nähet. Et on küll õudselt hea, olen küll õudselt armunud, kõik on õudselt suurepärane – aga KINDLASTI ON SEE AJUTINE. Ja mõneti paradoksaalselt olen ma ometi end selle inimesega sidunud nii lõplikult, kui end üldse kellegagi siduda saab. No okei, majalaen on veel puudu. Aga no ikkagi, eks. Ja kuidas ma siis olen selles suhtes, nii üle pea sees, kui ma ise arvan, et see on ajutine?

See ajas mul juhtme totaalselt kokku. Mitte, et keegi ütleks, et see on ajutine. Mitte, et meil oleks pandud mingi expiration date, et kui selleks ajaks pole neid või neid asju, siis lähme lahku. Sest kuidas niimoodi ometi siin maailmas on – et ühest küljest annad sa endale aru, et suur osa suhteid purunevad, lahutusprotsent on mai-tea-kui-suur, sa peadki olema alati valmis ise hakkama saama, sa arvestadki sellega, et asjad on ajutised, eriti inimsuhted. Ja OMETI tahad sa, et SEE SUHE, see praegu siin kestaks igavesti. Kuidas siis see töötama peaks? Kuidas selle skisofreenilisusega hakkama saada?

Mulle meeldib vabadus. Õudselt. Selles mõttes on minu suhete moto alati olnud “vabadus, võrdsus, vendlus”. Et meil mõlemal peab olema vabadus (ka vabadus ära minna, kui see hetk peaks tulema). Et me peame olema võrdsed, et suhe töötaks võrdsetel alustel. Ja et mul oleks kaaslane, seltsiline, keegi, kellega ma saan arutada ilmaasju, vaadata tänaval ilusaid naisi ja rääkida rõvedusi.

Ma tahan, et keegi tahaks mind igaveseks, päriseks. Ma tahan ise kedagi tahta igaveseks, päriseks.

Ja see “igaveseks, päriseks” on samas ju nii kuradi hirmutav! Pealegi on see nii kuradi ebareaalne, et miks üldse sellise illusiooniga jamada!

Ning siis pead sa kuidagi õppima elama selle pideva ebakindlusega, et see saab ju ühel hetkel NIIKUINII läbi. Ja samas tahad ikkagi ka supermegasuhet, aga et sul oleks supermegasuhe, siis sa pead panustama. Sa pead panustama ja investeerima tundeid, aega, südant millessegi, mis saab ühel hetkel niikuinii läbi. Or so they say. Või nii sa ise usud.

Kuidas siis? Kuidas siis käituda või tunda või elada?

Kas ainult mina näen selle olukorra skisofreenilisust? Või on keegi veel?

juhanparts

hoomamatu 2 Replies

Uusim hüüdnimi Milale on juhanparts. See hakkas tegelikult juba päris ammu, siis kui ta veel eriti hästi end hoida ei suutnud ja pea tal ikka küljele vajus. Nüüd paistab ta lihtsal enda paenutamist armastavat, ükspäev väänles mul süles, kuni jäi, pea alaspidi põlvedele. Ja ise oli seejuures täiesti rahul – protesteeris, kui üritasin teda paremini tõsta. No et tal pea küljest ei kukuks äkki või midagi.

Nii et nüüd saadan ma aeg-ajalt Abikaasale MMSe, kus on pildiallkirjad näiteks: “Juhanparts Kuressaares väljasõidul” või “Juhanparts riietub õhtusöögiks ümber”. Mitte et me õelad oleks või midagi. Aga no milleks siis üldse lapsi teha, kui nende üle naerda ei saa?

Juhanparts pärast väsitavat koosolekut

depressioonirindeilt

hoomamatu 24 Replies

Ma alguses mõtlesin, et see vist on koht, kus peaks kasutama parooli, aga… Vähemalt minul on nii, et kui ma teinekord loen, et kellelgi on veel nii olnud nagu mul, siis see teeb mul olemise natuke paremaks. Nii et äkki teeb minu post kellelegi sama.

Olemine on… Kummaline. Üleüldse selle depressiooni ja ärevus- ja isiksushäiretega paistab olevat nii, et sa alati arvad, et sa oled sellest tugevam. Sageli küsitakse: “No aga kui sa tundsid, et sitt on, miks sa siis ometi midagi ei teinud?!” Sellepärast ei teinudki, et sa alati arvad, et sa suudad seekord seda biitida. Et see läheb üle. Mul on praegu sama seis. Ma arvan, et ma elan selle üle. Et ma tulen sellest välja. Omade jõududega.

Käisin esmaspäeval saiki juures. Ja arvutasime, et pool aastat pole kohtunud! Pool aastat! See on terve eluaeg praeguses kontekstis. Ma jalutasin mööda ta kitsukest kabinetti edasi-tagasi, Mila süles, sest ta keeldus olemast paigal ja üritasin poole aasta emotsioone 20 minuti sisse mahutada. Sain aru, et mu jutt pole eriti arusaadav, sest KÕIKE ei saa KORRAGA öelda.

Tulin tagasi valgusteraapialambiga, mille arst aitas autosse tassida, ning pihutäite looduslike rahustite ja muu säärasega, mis on imetavale emale lubatud. Sest äkki veab vähemalt poole aasta sünnipäevani välja. Enne nagu ei tahaks karmimaid asju proovida. Pealegi – ma arvan ju, et ma olen sellest tugevam.

Samas ma tajun ise väga hästi, et ma pole adekvaatne. Et need väikesed takistused, mis igas päevas on, et normaalne inimene suudaks neile adekvaatselt reageerida. Mitte mina. Kui ma saan auto parandusest kätte ja see kahtlaselt koliseb, siis olen ma kindel, et ma sõidan end ja oma last surnuks, sest see kaotab suurel kiirusel juhitavuse. Järgneb surm. Kui ma panen apelsinimahla külmkappi, olen ma kindel, et see kukub mul käest, voolab juhtmetesse, tekib lühis ja järgneb surm. Kui ma sõidan mööda peateed ja näen kõrvalteelt lähenemas autot, olen ma kindel, et ta (jälle) sõidab mulle sisse. Järgneb surm. Kui ma ei suuda turvahälli kuidagi paika saada – surm. Kui ma sõidan mööda maanteed ja tulevad teetööd ja titt tagaistmel karjub, järgneb kah surm. ALATI JÄRGNEB SURM. Ma ei suuda enam mingis olukorras rahulikuks jääda ja ma mäletan ju, et on olnud teistmoodi. Et alati pole mu ajus järgnenud kõigele surm. Et ma olen muutunud närvihaigeks mutiks, kes on unustanud naeratamise ja asjade lõdvalt võtmise. Ma ju kunagi suutsin seda? Ma ju kunagi tundsin end… teistmoodi, kui põrandapesukalts?

Ärevustase on, jah, täiesti üle mõistuse kõrge. Magamatusest ei hakka rääkimagi. Mila teeb kah ajuti mingeid trikke, üksöö oli ta näiteks üleval 3am-5am, TÄIESTI LAMBIST. Aga magamatusega olen ma tegelikult harjunud juba. See ärevus ajab hulluks. Ma ju ei taha selline olla, ausõna. Ma tahaks tõepoolest iga päevaga rahulikult ühele poole saada, mitte selle käigus sadat breakdown of the närvi läbi elada.

Ja ei saa ju päriselt öelda, et KÕIK mu ärevused oleksid vaid elava ettekujutuse vili. Näiteks läksime vanaemale külla, Traktoriga. 60 kilti sinna, 60 tagasi – ilusti ju jõuab päevase tripi teha, õhtul veel Maaliga kokku saada, nagu lepitud. Mis juhtus? TEETÖÖD. Faking teetööd. Jõuan asfaldile välja – lapplapplapp. Rehv pooltühi. Pumpasin siis niipalju kui jaksasin, et vanaema juurde välja veaks. Mees? Muidugi metsas. Valikud: vahetada ise Traktoril (ma ei pannud talle seda nime niisama, see ONGI traktor) rehv. Või pumbata see pooltäis ja loota, et veab 35 kildi kaugusele Statoili välja, seal veel automaatsest peale lasta ja linna kökerdada.

Ise rehvi vahetamine langes karjuva tite tõttu ära, pealegi meenus mulle, kuidas Naabrimehel läks selleks möödunud korral tarvis kaht tungrauda. Läks käiku variant kaks. Statoili jõudsin ilusti, lasin rehvi täis, hakkasin tankima sõitma ja LIRAKI! Rehv lõhkes siukse pauguga, et mu süda hüppas rinnust. Väljas muidugi torm ja vihm, mees – kas ma juba ütlesin? – metsas. Istusin seal õnnetult, rehv veljelt täiesti maas, kui lähenes suure naeratusega umbkeelne mees, kes aitas mul rehvi ära vahetada. Üks ja kaks, valmis. Tal oli siuke peen tungraud nimelt, siuke suur ja kobakas, lükkas auto alla, väntas natuke pöidlaga ja oligi olemas. Pärast tuli välja, et ukrainlane. Mees siis, mitte tungraud. Taastas mu usu inimkonda. (Jällegi – mees, mitte tungraud. Kuigi tungraud taastas mu usu rehvivahetamise võimalusse. Peaks endale kah siukse muretsema.)

Titt ei jäänudki haigeks vihmas passimisest.

No aga arvake ise, kas ma suutsin selles situatsioonis kainet mõistust säilitada? Loomulikult mitte. Sest mis siis, kui see oleks sõidu ajal niimoodi plahvatanud? SURM, vaat mis siis.

Nii et ärevus on natuke põhjendatud ka, sest kui ÜLDSE kellegagi juhtub, siis minuga. Ja oo ei, ma üldse ei naudi seda. No et “oi kui cool on pärast rääkida, et vaat kui eriline ma olen!” Ma tõesõna tahaks elada rahuliku normaalse inimese elu, kellel autod käes ei lagune, tehnika ei purune, tited käituvad asjalikult, asjad laabuvad ja uni tuleb (ja jääb).

Selle asemel on… Nojah.

Ma tahaks ainult magada. Ja end inimesena tunda. Ma isegi lepiks sellega, kui ma suudaks end KORRAKS hästi tunda. Ma ei nõuagi mingit manikaalperioodi (see oleks omamoodi hull jälle muidugi) või tapvat õnnetunnet, ma tahaks olla INIMENE. Tasakaalukas, võibolla natuke emotsionaalne, aga siuke, kellele elu ei käiks üle jõu.

Sest vahepeal on mul lihtsalt tunne, et mingil hetkel ma LIHTSALT SUREN ÄRA. Panen silmad kinni ja suren. Sest ma enam ei jõua.

Aga noh, we live to fight another day. Äkki see valgusteraapia aitab. Või need looduslikud särgid-värgid. Magneesium. Toidulisandid. See, et mees on vahelduseks kodus ja ma ei olegi üksikema. See, et ilm on läinud normaalseks. See, et ma olin korraks rikas ja sain endale osta normaalse arvuti. See, et MINGID asjad töötavad siiski. Elus ja nii üldiselt.

Ükskord ma tunnen end veel inimesena kah. Ausõna.

õde

hoomamatu 6 Replies

Eile sai Siki 25 aastat vanaks. See tähendab, et mul on 25 aastat õde olnud. Ma olen 27 aastat vana ja olen elanud ainult kaks aastat oma elust ilma õeta. Ehk et võib ümardada ja öelda, et mul on igavesti õde olnud. Ma ei tea, mis tunne on olla ilma õeta.

Ja ma olen nii kohutavalt tänulik, et see nii on. Et ma ei tea, mis tunne see on. Et ta on mul olemas.

Naljakas, kuidas suhe õega aja jooksul muutub. Ma isegi ei oska öelda, mis võiks olla esimene mälestus temast. Mingid suved maal? See, kuidas ta ükskord maal öösel unes kõndis ja kui ma küsisin, et kuhu sa lähed, vastas ta: “Toon selle palli ära.”? Või siis hoopis see, kuidas ta vanaema juurde kitule läks, et: “Daki sõitis must läbi!”, kui ma olin jalgrattaga talle otsa sõitnud?

Mingid mälestused on ka Ropka tänavast. Kuidas me mänguasjakasti koristame ja leiame selle nurgast tarakanipesa. Või siis juba Pargist. Kuidas me hoovis mängime. Kuidas ehitame kapi otsa salapesa ja seal küünlaid sulatame, kuni klaasist tuhatoos kuumuse käes puruneb. Kiikhobune – tema veel mahtus sellega sõitma, mina enam mitte. Igal sünnipäeval mängisime missivõistlusi ja Siki alati võitis. Põhimõtteliselt polnudki vaja neid korraldada, alati oli teada, kes on kõige ilusam – ikka Siki. Mulle ju meeldibki öelda, et ilusõde ja koleõde oleme.

Nii, nagu mina olen alati tema peale kade olnud, on tema alati minu peale kade olnud. See on ka naljakas. Alati tahad seda, mis on teisel. Seda, et tema minu peale kade on, sain ma alles hiljaaegu teada. Eks ma saan aru, üsna kopp on ees sellest, kui sa pead koguaeg õe juba kantud riideid kandma… Või üldse on talle millegipärast tundunud, et minul on kõik olemas, mida tal pole. Alates ägedatest mänguasjadest ja headest hinnetest, lõpetades lapsega. Samas on jälle mulle tundunud, et temale on elu alati naeratanud. Mitte, et ma arvaks, et tal on nüüd jõlekerge olnud kõik, on temagi üksjagu sitas sumbanud. Aga mulle kuidagi tundub, et teda hoiab maailm rohkem. Heh, teda on kõik alati rohkem hoidnud – naabrinaine (kutsus Sikit ikka Inglikeseks), vanaisa (kutsus Sikit Naerukajakaks, samas mina ei mäleta isegi tema põlvel istumist), rääkimata sellest, et minu teismeea boyfriendid armusid kõik ikka lõpuks Sikisse ja jätsid mu maha.

Siki saatis nad muidugi pikalt ja ütles mulle, et järelikult oli sitt mees.

Ma olen elus väga vähe nii kohutavalt vihastanud, nagu ma olen tema peale vihastanud. Ikka nii, et silme eest läheb mustaks. Seda juhtus siis viimati, kui me koos elasime. Ning kui ta Inglismaal elas – siis oli mul jälle hinges auk. Rääkisime küll igal nädalal mitu tundi telefoniga, aga SEE POLNUD SEE. Ma olen vähe kellegi pärast niimoodi muretsenud kui tema pärast. Nutnud koos temaga, kui ta hinge seest karjub, sest nii valus on. Loopinud koos temaga tühje pudeleid vanas tehasehoovis vastu seinu puruks, sest nii valus on. Sõitnud pimedas ja lumetormis suverehvidega keset ööd talle järele, sest on vaja. Üritanud emme eest varjata seda, kui ta esimest korda viina jõi, endal jalg kipsis, ja sellest mürgituse sai – läksin ja otsisin selle tibi, kes tal seda teha lasi, üles ja sõimasin näo täis. (Emme sai asjast muidugi üsna ruttu teada.)

Ja temaga olen ma elus kõige rohkem naernud. Pisarateni, hingetuks, kõõksudes. Meil on mingid omad asjad, millest keegi teine aru ei saa. Lapsena võisime me tundide kaupa teineteise nägusid pea alaspidi vahtida, ette kujutada, et lõug on nina ja muudkui naerda. Või siis see vanaisakulmu nali, sellest ei saa kah keegi aru.

Leelo Tungal ütles Õhtulehe suures intervjuus, et juba sellepärast võiks teha vähemalt kaks last, et su laps ei oleks üksinda. Et tal oleks suures maailmas keegi oma.

Siki on MINU OMA. See üks inimene terves maailmas, kellele ma saan kõike rääkida. Kes on alati olemas. Kes on alati minu poolt, ALATI.

Ja üleüldse oli temal üks asi siiski enne mind olemas – tema sai enne tädiks kui mina.

Mina saan jaanuaris.

Muah! Armastan sind, mu väike rase veerandsajane õdi.

mina ju tean seda…

hoomamatu

…mida Crankymonkeys kirjutab:

…Sometimes postnatal depression doesn’t hit you like a bus – it just kind of creeps up on you.

You can take care of the baby, you’re affectionate and loving towards your baby, but you feel like your head’s in a cloud… and that cloud that you initially think is just the baby blues, just drags on and on and on… and before you know it, you have become someone very anxious, very easily irritable and very sleepy.  You have become someone who doesn’t feel like you. Someone who’s constantly scared of something bad happening to your children. Someone who gets annoyed at the smallest of things. Someone who can be uncharacteristically unkind to those around you.

For those whom PND doesn’t hit like a bus, life can be a very frustrating fog for a long time, with many ups as well as downs, before the realisation comes that this is not normal. That this is not you. That this is not who you want to be for the rest of your life.

 

…mind ümbritsevad arvavad ikka, et see olengi mina. Mitte haigus. And I get no breaks.

Tegelikult tahtsin ma ainult viidata ja üldse mitte sel teemal hetkel rohkem peatuda. Kindlasti saab sellest kirjutatud, aga mitte praegu.

Kallis Emiliana: neli kuud

hoomamatu 5 Replies

Täna saad sa neli kuud vanaks. Neli! Kuud! Mingisugune reaalsuste kokkupõrge on sellega seoses (jälle). Ühest küljest tundub, et sa alles ju sündisid (ja ma EI PEAGI veel trenni jõudma!), teisest küljest – mis MÕTTES ainult neli kuud?! Sa oled ju igavesti olemas olnud, sa peaksid vähemalt kahesajane olema praeguseks.

Sel kuul on toimunud sinuga, ja sellega seoses ka meie elu ja päevadega, tohutud muutused. Esiteks lõpetasid sa oma nuturallid. Oh, jah, muidugi sa nutad praegu ka, aga kujuteldamatult vähem. Mis tähendab, et ma PEAAEGU saan juba ka õhtutesse tegevusi ja külalisi planeerida, sest sa oled võimeline olema sotsiaalne peaaegu till the end.

Teiseks võtsin ma käsile su lõunauinakud ja võib öelda, et toimunud on progress. Antud kontekstis tähendab see seda, et nii üle päeva teed sa oma uinakuid ilma minu abita ja ma saan sel ajal näiteks süüa või logeleda või internetti läbi lugeda või pilte töödelda või… OMG! Possibilities! They are endless!

Kolmandaks hakkasid sa keerama. Kõigepealt seljalt kõhule ja siis kõhult seljale ja vahepeal tuleb sul juba ka rullimine välja ja paar korda oled edukalt ka army crawlinud. Nüüd sa ainult kõhuli oleksidki, endal HIIGLASLIK naeratus näol: “Ha! Ma EI SÕLTU sinust! Teen mis tahan!” See kõik muidugi tähendab, et tõenäosus, mil sa kuskilt alla potsatad, kasvab iga päevaga. Ma tean, et ma võin end pooleks rebida, aga et see juhtub paratamatult mingil hetkel kindlasti.

Neljandaks lased sa mul hommikuti magada. Või noh, tukkuda. Ma täpselt ei tea, mis sa neil aegadel teed, sest ma olen ise siis ülessoojendatud surma seisuses ja ei suuda üldse midagi hoomata, aga ma tean, et sa mingi aeg oled üleval ja kuulad raadiot, siis mingi aeg sa jutustad ja keerled nagu vurrkann (need hetked on suhteliselt ohutud, sest voodi on turvatud ja ma ise sinu ja ründava gravitatsiooni vahel) ja mingil hetkel teed sa kaisus mul oma hommikuuinakut, et siis koos minuga lõuna paiku tegudele ja uuele päevale vastu minna.

MA TÄNAN SIND SELLE EEST.

Päriselt. Ma kohati tunnen end peaaegu jälle inimesena.

Ja siis on need… nihkes päevad. Kui sulle ei meeldi miski. Kui sa oled PIDEVALT ebarahul. Kui ma ei saa aru, mis sa minust tahad ja mul on tunne, et ma teen KÕIK valesti. Tegelikult, muidugi, on meil kõigil häid ja halvemaid päevi ja ma üritan endale sisendada, et see on täiesti normaalne. Sest ka sina oled inimene. Sõnnitar, sellest rääkimatagi.

Neid nihkes päevi on muidugi ehk üks kümnest. Aga iga kord on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ja kui on head päevad, KA SIIS on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ühest asjast tahtsin ma sinuga veel rääkida.

Minu depressioon EI OLE SINU SÜÜ. Jäta see endale meelde, kirjuta kas või üles ja vaata iga päev, juhuks kui sa peaksid nii arvama hakkama.

See ei ole sinu süü.

See on lihtsalt… ajukeemia. Elumuutused. Eelnev terviseseisund, mis seda soosib. Muidugi ka magamatus, aga kui välja jätta paar nihkes ööd, kui sa oled imelikel aegadel ärganud või ma olen pidanud sind võrevoodi kurjast haardest päästma (sest sa oled end kuidagi nii keeranud, et jalad on võrede vahel kinni), siis SINA laseksid mul vabalt magada. Sest mis takistaks mul koos sinuga kell kaheksa magama minemast, eks ole…

Jah, mis takistaks…

Aga sellest mõni teine kord.

Ühesõnaga, sa oled jätkuvalt täiega awesome. Sa teed mingeid ägedaid asju ja ma ei suuda ära imestada, et see mulle jätkuvalt nii põnev on. Siis sa naeratad oma lohukestega naeratust, samas niimoodi natuke kahtlevalt: “Hm. See, mis toimub, meeldib mulle. FOR NOW.” Kui ma sind mõlemale põsele muudkui musitan, siis sa paned oma silmad poolkinni ja naeratad, aga see naeratus ütleb, et sa talud seda heasüdamlikult. FOR NOW. Suure osa ajast vaatad sa maailma, kulm natuke kipras (täpselt nagu su isal) ja püüad asjadest aru saada. (Või juba oledki saanud ja mõistatad, miks KÕIK TEISED ikka veel asjadest aru ei saa.)

Ja siis on need korrad, kui maailmast on NII KÕRIAUGUNI ja sa keerad end minu kaissu, pistad pöidla suhu ja vaikse nosserdamise saatel oled mõnda aega kõige eest peidus.

Ma soovin, et ma suudaks sind alati nii lihtsalt kõige eest kaitsta.

Armastades,

emme

mm… SELLEST

hoomamatu 9 Replies

(Ma nüüd räägin seksist ja püüan olla võimalikult väherõve seejuures. Vabandan ette ja taha igaks juhuks ära juba.)

Kui ma rasedaks jäin ja natuke olin suutnud selle mõttega harjuda, tabas mind ühel hetkel paanika. Issand. Ma olen rase. Mis tähendab, et see olend tuleb MINU SEEST välja. Läbi general area. ISSAND.

Ja loomulikult panic ensued.

See oli ka asi, mida ma esiteks ei julgenud väga mõelda ja teiseks oli kuidagi VÄGA IMELIK juba sünnitanud sõpradega seda ikkagi teemaks võtta. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda poleks teinud, aga ma vähemalt üritasin olla delikaatne. Mis minu puhul tähendas kõõrdpilku ja pominat: “Aga kuule… Ma tahtsin küsida… Et kuidas selle… seksiga… Khm… noh, tead… Ee… Et nagu… Toimib kõik või?”

Sünnitanud sõbrad naeratasid mõistvalt ja kinnitasid: “Parem kui enne, usu mind.”

Muidugi oli mul seda raske uskuda. Sest see on ju ebaloogiline, eks. Kõigepealt viiakse su general areas läbi mingi… mm… (ma püüan mitte unustada, et mu ema loeb seda)… mm… mingi terror ja siis läheb veel pärast kõik paremaks ka! Selle loogika järgi peaks jooksjad näiteks oma jalaluud ära murdma. No et küll pärast hakkavad jalad alles hästi tööle, KÕIK JU TEAVAD SEDA.

Igal juhul.

Raamatud – ja mitte tavalised raamatud, vaid RASEDAraamatud – käskisid mitte muretseda. Teemat käsitleti küll vähe, mõnes mainiti delikaatselt, et küllap “värsked vanemad teineteise jaoks siiski ka aega leiavad”, teine lajatas otse, et “pärast kuut nädalat võib taas seksida” ja kolmas, mu lemmar (kuigi ma ei mäleta, milline neist!) rahustas murelikku tulevast ema, et “imetamine pakub naisele alguskuudel piisavalt lähedustunnet, et seksi järele polegi vajadust”.

Ha. Har-di-faking-har. ARE YOU SERIOUS?

Aeg läks, crotch parasite sai valmis ja väljus ja kui ma olin üle saanud šokist, et mu sabakondist pole midagi järel ja et ma ei saa istuda (sabakondi pärast, mitte muu pärast!), kõndida, püsti ja uuesti istuma, tuli mul peale hirmus seksiisu. No ma räägin ikka sellisest seksiisust, mis sööb tavalisi seksiisusid hommikusöögiks. Sest see oli fantastiline – mu keha oli (peaaegu) taas minu oma! MUL POLE KÕHTU! Misjonäriasend, how have I missed thee.

Ainus, mis mind takistas mm… taas… mm… tegevusse asumast, polnud mitte arsti keeld või sabakont või üleüldine surmatunne, vaid lihtne tõsiasi, et…

SEKSIDES VÕIB RASEDAKS JÄÄDA.

Pole ausalt parimat kontratseptiivi kui sünnitus, believe you me.

Aga isu jäi ja üllatuslikult avastasin ma, et keha oli valmis väga kiirelt endisel kursil jätkama. (Sabakont pole seda memot veel saanud.) Ei jäänud tulemata ka päevad ja rõõmsa üllatusega avastasin ma, et tõepoolest – Period Pain of Death on jäänud minevikku. Ma saan päevade ajal hingata! Elada! Voodist välja tulla! Ja ei peagi söögi alla ja söögi peale valuvaigisteid laksama!

Rasedus, sul on omad head küljed.

Kui päevad järgmisel kuul uuesti tulid, olin ma SITAKS ÜLLATUNUD. Umbes et… Oot, mis nüüd? KAS ME JUBA EELMISEL KUUL EI SAANUD SELLEGA ÜHELE POOLE?!

See selleks. Aegamisi sai keha taas omaks ja kui ükskord oli käes õnnis hetk küünlavalguse ja veiniga… siis ma täiesti tardusin.

Ja hakkasin nutma.

NAGU MINGI LOLL.

Ma PÄRISELT ei tea, mis juhtus. Ma kahtlustan, et see oli mingi post-traumaatiline reaktsioon. Mind tabas täielik paanikahoog, sest kuigi ma ju TEADSIN, et miski pole enam valus ja ka titepeleti töötas juba mõnda aega, hakkasin ma kohutavalt kartma.

Niisiis, ma ei tea, mulle tundub, et ma olen ainus, kellega on see juhtunud, aga ma olen pidanud õppima uuesti seksima. Ja see on olnud KOHUTAVALT frustreeriv, sest ma olen alati arvanud, et kui ma midagi muud eriti hästi ei oska, siis seks tuleb mul ikka mõtlemata välja. Aga ma eksisin. Taas on mingisugune keha diktatuur, aga hoopis teistmoodi. On väga raske astuda emarollist välja. Selleks läheb aega, väljalülitamist, natuke mõne hea sarja vaatamist, kus on soovitavalt palju seksikaid mehi (mm… “Ultimate Force” ja Ross Kemp… mm…) ja VEINI. Rohkelt veini. Sest kui varem oli heaks seksiks vaja transformeeruda igapäevaolendist seksiolendiks, siis NÜÜD on vaja kõigepealt teha läbi digimuutumine suunal ema-igapäevaolend ja alles siis on lootust sinna kolmandasse staadiumisse jõuda. Ma ei ole veel õppinud hüppelist ümberlülitumist.

Ja need flashid! Niipea, kui silmad kinni paned ja juba lased end hetkel edasi kanda, kargab sulle järsku su lapse nägu silme ette. BOOM! TITT! TAKE THIS!

Ja sa võid raskelt tulnud sexy time tujuga mõneks ajaks hüvasti jätta.

Flashid on jäänud muidugi vähemaks. Õnneks. Ja nutma pole kah enam hakanud. Ja kuigi mul on tunne, nagu ma oleks taas 17aastane tüdruk, kes vajab hullu sebimist ja seepamist ja kauneid sõnu ja romantikapaketti, on tõepoolest asjad tunduvalt paremaks läinud.

Mis puutub sellesse, et on parem kui enne, siis ma veel kommenteerida ei julgeks. Ilmselt võib paremusele kaasa aidata see uutmoodi lähedus, mida ühise lapse olemasolu annab. Füüsiliselt pole tegelikult midagi muutunud, lihtsalt vaim on kuskil hoopis teises kohas.

Aga ometi võiksin ma viis kuud nooremale endale öelda, et kõik saab korda ja ausõna pole see asi (füüsiliselt) üldse nii hull, kui võiks ette kujutada. Nagu kogu selle rasedusvärgiga – asjad, mida sa ette kujutad, ei juhtu, aga see-eest juhtuvad asjad, mida sa ei oska absoluutselt ette näha.

Congratulations!