Tag Archives: intestines

kodu hääled

hoomamatu 6 Replies

See on see köögiaken, mida kaudu ma juba KAKS korda olen öösel sisse roninud, sest polnud võtmeid või nad ei keeranud.

Tulin megahilja (või just: väga vara) Mallu juurest ja hiilisin mööda elamist ringi, sest oli veel vaja asju teha. Ühtäkki kuulsin teisest toast nõudlikku ja küsivat hõiget, mida teeb mu laps siis, kui ta on juba pikemat aega ärkvel olnud ja üsna pettunud selles olukorras, et keegi talle ei selgita, miks on pime ja ÜLEÜLDSE miks ta peab üksinda niimoodi tühja passima. (Ta enamasti magab öösiti, kuid vahel harva juhtub, et miski ajab ta une ära ja üles ta jääbki, lambiaegadel.) (OKEI, seda on juhtunud mingi KAKS korda, aga kaks korda on liiga palju öösel tund aega last veenda, et praegu pole mänguaeg.)

Läksin ta juurde ja esimesest hingetõmbest ja entusiastlikust hüüatusest: “Emme!?” sain aru, et see on üks selline kord. Ta näis olevat üllatunud, et ma seal olen, aga samas küllaltki rõõmus, sest ta haaras mu KAISSU, kui ta sülle võtsin, niimoodi tõsiselt ja otsustavalt, umbes nagu ma kujutlen Tõnissoni pulmavalssi tantsimas. Viisil, mis ütleb, et I’m totally not kidding with this hug, come here woman!

Niisiis andsin alla ja viskusin temaga madratsile, see variant lapse magama saamiseks on seljale tunduvalt parem kui voodi kohal küürutada. Mitte väga pedagoogiline küll, aga selg on mulle juba mitu medalit selle taktika kasutamise eest andnud.

Kell oli umbes 2. Mul veel kaks tööasja tegemata, nii et ma pidingi lihtsalt ootama. Ja teate, täna ma sain aru, mida mõtlevad need emad, kes ütlevad, et neile ei olegi öised imetamised suureks koormaks, sest see aeg kahekesi on niivõrd mõnus.

Olime seal, panin oma pea talle selja vastu ja võtsin varbad pihku, vahepeal tundsin, kuidas ta kontrollis, kas olen veel seal, ja lihtsalt kuulasin. Oma lapse hingamist, tema eksimatut pöidlaimemisnohinat ja olin. Sest see on meie kahe aeg. Millal veel saan ma endale lubada mitteärritunult neid öiseid ülevalolekuid ja lihtsalt hingamise kuulamist? Varsti on kõik öötunnid veelgi enam arvel, kui nad juba praegu on.

Aga mitte sellest…

Kuulasin. Minu kodu hääled.

Mingid linnud. Siristavad küsivalt, justkui kaheldes, kas äkki pole ärkamiseks liiga vara, kuigi ometi on ju nii valge! Köögiukse taga krõbistab Miuks oma krõbinaid ja mõni hetk hiljem kuulen, kuidas Pussakas toolile ja sealt köögiaknale hüppab, et oma öiseid kassiasju ajada. Meenub, kuidas hommikul nägin esimese asjana rulood eest tõmmates naabermaja katusel oravat ja unesegasena ei saanudki kohe aru, et mis loomad ja kas nad peavad seal katustel olema.

Kuulen, kuidas Miuks – pats-pats-pats – köögist tuleb, ringiga, sest tal pole ukseavamisoskust. Magamistoa ukse ninaga lahti lükkamise sahin. Nõudlik kurr?, justkui oleks ta nahkhiir, kes peab mu asukoha pimedas oma kajalokaatoriga kindlaks tegema. Mila hingamine peatub hetkeks, ta kuulatab ka. Pats-pats-pats-kurr! Ja siis kassi nurrumine ja Mila nohin.

Kajakad õiendavad väljas, ilmselt Peedu seletab midagi oma naaberkajakaga. Kuskil haugatab koer. Eemal, väga eemal on kuulda tänavapuhastusmasina nostalgilist üminat. Oi, kuidas ma seda häält armastan!

Ja siis on pigem tunda kui kuulda, et kuskil kaugel eemal venib üks rong. Ja siis jälle kajakad.

Kass! Aga seekord mitte meie oma, vaid ülemise korruse kass. Ta on viimased ööd punkt kell 3 mängima hakanud, ma kuulen, kuidas ta jookseb ja mingit veerevat asja taga ajab. Nohin, JR keerab teises toas külge ja püüab norskama hakata, kuid loobub sellest. Ilmselt tänu mu telepaatilistele sõnumitele, mis ähvardavad teda lapse magamajäämise takistamise korral karmide sanktsioonidega. Keerab veel külge, ohkab, jääb vaikseks.

Siis tajun, et Milagi on jäänud vaikseks. Tavaliselt ta teeb enne unemaailma astumist sellise überarmsa ja südant sulatava väikse ohke. Ohkeid on ju ka igasuguseid, kas olete tähele pannud? Ka väikeste laste ohked on teinekord laetud maailmade raskusega, sest kujutlege, kui raske on elada maailmas, kus sa pead kõiki asju miljon korda tegema, et neid selgeks saada ja lisaks EI SAA KEEGI SUST ARU!

Aga see enne-und-ohe on selline leebe, nunnu. “Oeh, okei, ma siis lõpetan tänaseks, aga homme jälle näeme ja teeme igasuguseid oosõm asju, eks!” ütleb see ohe. Natuke rutakas, aga tüüne. “Maailm oma imetabasusega on mind tänaseks tõesti väsitanud, aga ma ei suuda oodata, et homme ärgata!”

Millal mina niimoodi ohkasin viimati?

Ja ühte mõtlesin veel, kui sealt madratsilt end ülimegavaikselt maha keerasin. Et ma olen selles – ülivaikselt põgenemises – omandanud ilmselt mingisuguse kraadi. Ja öelge veel, et nooruse rumalused on kasutud! Samamoodi hiilisin ma hullu teismelisena paar korda öösel välja. See kõik võttis küll aastaid aega (sest kõige aeglasemalt venib aeg just teismelise jaoks, kes püüab salaja peole hiilida), aga nüüd on andnud see omalaadse vilumuse! Sellise hiilimise juures on kõige tähtsam MARU rahulik olla. Mitte hingata, soovitavalt. Iga uue liigutuse järel tarduda ja kuulata, kas keegi on märganud su lahkumiskatset. Mõelda kolm käiku ette: nii, kui ma astun sinna, siis see põrandalaud kriiksub. Kui ma lähen vastu seina sõrmenukkidega, siis käib ülivali kolks. Nii, siin oli üks mänguasi, sellest tuleb üle astuda… Tardu. Kuulata. Nohin? Jätka.

Asja teeb lõbusaks muidugi see, et ABSOLUUTSELT iga kord, kui sa oled juba lõpusirgele jõudnud, juhtub midagi, mis kogu hiilimise kasutuks teeb. Täna näiteks kukkus hari suure kolinaga põrandale, mille olemasolu ma magamistoa ukse taga olin jõudnud juba unustada. Rookie move! Ainult algajad teevad selliseid vigu!

Kajakad on vaikinud, laululinnud võtavad hoogu üles. Tuleb vist tagasi hiilida, kohe on hommik.

tööemo

hoomamatu 21 Replies

Istusin täna Mika konsal. Jõudsin sinna läbi suure surma – ärkasin hommikul üles maailma KOHUTAIVAMAS olekus, ma olin täiesti kindel, et see ongi surm. Läbi värinate ja lihasvalude ja dry heeveimise  ja milleiganesi ma jõudsin järeldusele, et see vist toidumürgitus on, ja et kui ma ei tee POWER THROUGH!!!, siis ma jään igavesti seda kahetsema. Sest, palun öelge mulle, millal oli viimane kord, kui ma Sikiga kahekesi kuskil käisin, midagi tegin?

Ahjaa, oli üks kord, kus me käisime Lõunakeskuses.

(Kui seda Sikile ütlesin, hakkas ta suure häälega naerma.)

Enivei.

Istusin Mika konsal, higi voolamas, üsna surmalähedane, ja mõtlesin Mika trummarit vaadates: mida vittu. Päriselt noh: mida vittu. Natuke konteksti sulle, mu kallis lugeja – nimelt eile (või üleeile, üsna just ühesõnaga) teatas mingi suvaline tüüp mulle, et: “Sa oled ikka väga käest ära lasknud ennast.”
Mina: “Aga… ma just sünnitasin?”
Tüüp: “No kuule, see oli poolteist aastat tagasi!… Aga vähemalt on sul ilus nägu.”

No. Mida vittu?!

Vaatasin Mika trummarit, umbes minuga samas kaalus musta naist, ja mõtlesin, et kas keegi on kunagi tema juurde läinud ja öelnud: “Kuule, paistab, et sa oled end käest lasknud…”

Ja siis mõtlesin ma sellele, et täna hommikul, kui ma vappekülmade ja lihasvalude käes kriisates oma meilboksi kontrollisin, said ma vist absoluutselt igalt töökohalt, kuhu ma olen eales kandeerinud, eitava vastuse. Mul on tunne, et ka töökohad, millele ma kandideerisin 7 aastat tagasi, ütlesid mulle täna ära. Mul on tunne, et ka töökohad, kuhu MA POLE kandideerinud, ütlesid mulle täna ära.

No et ikka oleks öeldud.

Aga vähemalt mul ilus nägu.

Pekki.

Emosin siis veits. Et kas mul on valed eeldused? Et kas ma tõesti panen oma elule liiga suuri ootusi, kui ma eeldan, et ma saan teha tööd, milles ma olen hea, mis pakub mulle pinget, mis on lahe ja mis on natukenegi minu erialaga seotud? Enamik inimesi teevad tööd selleks, et elada ja väga ei vali. Äkki ma ka ei peaks nii palju eeldama?

Hiljem juhtis k-vend mu tähelepanu sellele, et tänapäeval teevad kõik tööandjad guugeldamist. Ja kui nad guugeldavad mu nime, siis… Mis nad leiavad? Noh, leiavad Tähismaade blogi ja siis leiavad minu blogi. Enamik tööandjaid hoiab sellisest asjast nii kaugele eemale kui võimalik, ilmselt mõeldes: mis sitta puutuda, läheb haisema!

Jap, ma saan väga hästi aru sellest. KÕIK mu tööandjad on minuga mingil hetkel selle vestluse maha pidanud: “Tead, see su blogi… Et ära siis seda va tööasja…”

Mille peale ma olen alati natuke solvunud, sest kui nad mu blogi LOEKS, teaks nad, et ma ei kirjutaks IIAL oma tööst nii, nagu nad kardavad, et ma kirjutan. Mul, vaadake, on selline lahe omadus, et ma justkui kirjutan väga palju isiklikke asju, aga tegelikult ma ei kirjuta mitte midagi. See muidugi ei takista kõigil pidevalt solvumast.

Aga ma ei saa ka eeldada, et tööandjad, kes midagi minust ei tea, hakkavad üldse süvenema.

Läksin siis ja istusin vetsus ja mõtlesin asja üle järele.

“Tead,” teatasin k-vennale, “ma mõtlesin selle üle. Et ma ju TEGELIKULT ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks megalt varjama, et ma blogin. Et TEGELIKULT on see mu faking blogimisasi pigem pluss. See on asi, milles ma olen hea. Mul on unikaalsed teadmised selles vallas. Pluss: ma olen oma faking erialal VÄGA hea. Ja lõppeks ma ju ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks teesklema, et ma olen teistsugune!”

Nojah.

Tõde kõik, aga lõppeks: ma ju ei saa eeldada, et ma leiangi endale kohe unistuste töö ja värki. Ja loodan, et potentsiaalsed tööandjad viitsivad süveneda minu blogi filosoofiasse ja tagamaadesse, eriti kui nad minu nime guugeldades leiavad kohe Tähismaade mingi faking pasa ja siis minu blogi. MINA muidugi vähemalt kutsuks mind vestluselegi, aga no mina olen mina, eks.

Pluss: ma ikka ropendan päris palju. Mitte et kõik teised ka ei ropendaks, aga see minu ropendamine on ju palju avalikum.

Ja siis ma vaatan ringi ja… Väljaanne, kus ma tahaks nii väga töötada, et ma viskun rekkade alla sellele mõeldes, just palkas kaks uut inimest ILMA KONKURSITA. Jap. Ma tean seda, mind on kutsutud SITAKS tööle. Kohtadele, kuhu ei tehtagi konkurssi. Aastal 2007, kui ma abiellusin, surin, Tähismaade verbaalse sitarahe alla jäin, kokku kukkusin jne – siis pakuti mulle iga nädal tööd. Üks uhke väljanne teise järel. Ma ei võtnud vastu, nagu teate, sest ma arvasin, et mul on aega atra seada.

Oli mul jee.

Nüüd istun siin ja tunnen, et ma olen megavalesti oma elu elanud. Et kui ma vaid oleks saanud selle lapse 18aastaselt! Siis poleks mul praegu tunnet, et ma pole mitte karjäärirongist maha jäänud, vaid et mind on selle rongi alla lükatud ja siis korra see rong tagurdas ja tõenäoliselt keegi veel viskas prahi ja suitsukonid mu peale, kui ma seal rööbastel vedelesin ja…

A no vähemalt on mul ilus nägu.

Hea seegi.

Kogu selle jama juures olen ma juba pikemat aega jõudnud järeldusele, et ma ei taha teist last. Mitte iial. Sest kui ma veel siit kunagi end kuidagigigigigi järje peale vean, siis katsuge vaid mult see töö käest võtta! Tapan ja töötan! Tõsiselt noh. See on ikka nii faking ebaõiglane. Ja kõige haigem on kogu mu frustratsiooni juures see, et no OLEKS mul siis enne lapse saamist mingi megakarjäär olnud. Sitta mul oli. Aga ikka on mul tunne, et mind on rööbastele visatud. Et kui ma vaid poleks hakanud kogu selle lapseasjaga jamama, siis ma võibolla ei istuks töötuna siin faking Tallinnas (mida ma küll juba armastan, aga armastus ei maksa palka mulle kahjuks), pea laiali otsas, kõht venitusarme täis.

Samas. Kurat. No näidake mulle töökohta, kus MINA oma arme näitama peaks.

Ah, teate.

See konkreetne emo möödub koheselt. Sest see Mika võlujõud natuke ikka töötas. Chantisin seal koos miljoni inimesega, et: “You’re the origin of love…”, ja mõtlesin, et pekki küll. Positiivsed mõtted ja kõik see. Et ma ikka peangi mõtlema just nii. Ma olen oma erialal sitaks hea. Mul on mingid teadmised, mida pole kellelgi teisel. Ma olen teatud osas päris andekas. Pluss kuuldavasti on mul vähemalt ilus nägugi.

Ja ma lõppeks tahakski töötada kohas, kus töötavad inimesed, kes minu blogi lugedes saavad ARU, mida ma mõtlen.

Aga noh, elu on näidanud, et isegi enda sõbrad ei pruugi aru saada, mis ma mõtlen, seda rumalam on loota, et võõrad inimsed mind palgata tahaks.

Äkki peaks kah väljamaale koristajaks minema?

Neliteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Kallis Milake,

täna said sa neliteist kuud vanaks. Mis tähendab, et tegelikult oled sa “natuke üle aasta” – on see, mida ma ütlen, kui sinu kohta küsitakse. Ja sinu kohta küsitakse PIDEVALT. On täiesti hämmastav, kuidas häbelikud vanemad hakkama saavad, sest võõrad tahavad aina sinust rääkida. Ja sina muudkui tahad aina võõraste juurde minna. Näiteks lähed ja seisad restoranis kellegi laua juurde ja vaatad neid pingsalt. Ma kujutan ette, kui KRIIPI see neile võib tunduda. Tavaliselt ma lasen sel natuke jätkuda ning mingi hetk tulen ja tõstan su eemale, ette-taha vabandades. Sest ma tõesti ei tea, mis võib inimesi solvata, küll aga mäletan ma, kui kriipi oli see, kuidas LM mind sinu vanuses vahtis: ainiti ja tunde, tundus.

See sa meil oled, suur vahtija.

Ja asjataja. Sul on koguaeg mingid asjad käsil. Ma ei suuda su asjadel enam ammu silma peal hoida. Kas täna on see päev, kus sa ei anna käest ühtki korgiga pudelit või purki, enne kui oled end hingetuks keeranud? Või on täna see päev, kus sa püüad lauale ronida? Või on täna see päev, kus sa harjakesega mööda elamist ringi käid? Või hoopis see päev, kus sa oled jälle mu rahakoti tühjaks tõstnud ja ma pean oma kaarte mööda põrandat taga ajama?

Peamine on siiski see, et sa oled NII MÕNUS. Sa jooksed minu poole, haarad mu jalad embusse ja kallistad, lihtsalt niisama. Lihtsalt sellepärast, et tuli emme tuju peale. Ma salvestan need hetked oma peas faili “ära iial unusta” ja panen sinna riiulisse, kus on asjad, mis tumedaid perioode üle aitavad elada: mojito retsept, kassipojad, esimene kord surfilauaga merel, Foo Fightersi kontsert, Mila kallistused, see tunne seistes esimest korda oma Nõmme kodu trepil, ülikooli lõpetamine, Naabrimehe sünnipäev (flop-flop!)… Ühesõnaga, panen need sinna faili, kus on ees ootamas kõik oosõm asjad, mis minuga elus on juhtunud, aga see, kuidas sa tuled ja jooksed mu poole, see on raudselt üks kõvemaid asju, mis on iial minuga juhtunud.

Sel elukuul hakkasid sa ühtäkki rääkima. Enam ei häälitse ainult niisama, vaid suudad öelda mõtestatud asju. Ahjaa, ja küsima hakkasid. On päevi, kus sa ripud mul küljes nagu ahvipoeg ja muudkui osutad näpuga asjadele, küsides: “Kesse? Kesse?” Minu roll on siis neid asju nimetada, mille kohta sa küsid: “See on kass. See on lamp. Arvuti. Põrand. Lagi. Lamp. Emme. Kass. Auto. Buss. Lill. Võilill, täpsemalt. Forsüütia. Petersell. Musträstas. Koer. Rohi. Muld. Oks. Naabritädi. Prügikast.”

Ja nii edasi.

Ma ei tea, palju sulle sellest kõigest meelde jääb, aga ju ikka midagi jääb, sest vahel üritad sa sõnu järele korrata, kuigi sageli ebaõnnestud. Sõnadest ongi sul selged vaid mõned, aga see ei takista sul neid pidevalt ja kõige kohta kasutamast: emme, anna, kass, issi, vanni, kaka, ‘taha, mamm-mamm (tähendab nii sööki kui jooki). Ma ei tea, kust see viimane sul tuli, sest ma üritan suga piinlikult mitte titekeeles rääkida (sest ega sa mingi imik ole), aga ikka kuskilt võtsid sa selle mamm-mamm ja nüüd ongi nii. Mamm-mamm! Päevad läbi, mamm-mamm! See on uskumatu, kus sa võid süüa ja juua. Lõputult, enamasti otse kätega või siis kahvliga lihtsalt taldrikule koputades.

Ning sulle meeldib mürada ja aeleda. Ma võiks lõputult sinuga mängida, sind kiusata ja loopida ja väntsutada ja kuulata, kuidas sa naerust rõkkad. Ja samas võid sa olla nii tohutult frustreeriv! Sa teed nimelt asju, mida ei tohi teha, viskudes vihaselt karjudes maha, kui sind näiteks lillepeenrast välja tõsta. Ja sa tõused ja lähed jälle, teed JÄLLE seda, mida ei tohi. Ma olen nii väsinud sinuga võitlemast ja ma tean, et see kõik on alles algus…

Oh, ja täna avastasin ma ootamatult, et sulle on kaks hammast vahepeal juurde kasvanud. Hea vanemdamistöö on see, ma ütlen. Märkasin neid ainult tänu sellele, et läksin spets otsima, sest muutusin juba natuke rahutuks, et kaua sa selliseks kuuehambaliseks jääda kavatsed. Noh, nüüd oled siis kaheksahambaline: üleval kuus, all kaks. Nii et sa jätkuvalt tõestad seda, mida ma olen sinu puhul alati arvanud – hambad tulevad (ja kunagi ka lähevad), see ei ole kellegi jutt või asi, et titt on viril, sest “ju hambad tulevad”. Päh! Sa oled viril, kui sa oled väsinud, sa oled viril, kui sul on igav (ja sul on väga tihti igav), sa oled eriti tige, kui sind sunnitakse tegema asju, mida sa teha ei taha (minna õuest tuppa, mitte minna lillepeenrasse, mitte panna kätt ahju). Sa oled viril, kui sa oled näljane ja siis, kui ma minema lähen. Siis pole sa mitte viril, vaid lausa endast väljas. Sa haarad minust, pigistad oma sõrmekestega kõike, mis näppu satub – olgu see pluus või olgu see mu nahk. Peaasi, et ma ei läheks!

Nagu sa ei teaks, et ma TULEN ALATI TAGASI.

Sa ju tead seda! Ma tulen. Alati. Tagasi.

Ma armastan sind, mu väike trullu.

Emme

voodijutt

hoomamatu 6 Replies

(Nagu paljud asjad siin blogis, on seegi post ispireeritud Ekspressi samanimelisest suverubriigist, kus tuntud inimesed räägivad oma suhtest voodiga. Millised on sinu suhted voodiga? Kirjuta oma blogis ja lingi mulle! Teeme meemi!)

Voodi on olulisim koht üldse.

Voodi on koht, kus juhtuvad imelised asjad.

(Mitte ainult SELLEST ei räägi, sa vana vallatu!)

Ma ei oska magada, aga ma armastan magada. Aasta aega tagasi kuulsin ma söögi alla ja söögi peale soovitusi: maga siis, kui laps magab! Jajah, kerge öelda, raske teha, kui sul on laps, kes magab järjest 20 minutit. Ja NÜÜD, kui ma olen ta lõpuks saanud nii kaugele, et ta päriselt magabki 2-3 tundi lõunaund, vaadatakse ming kui elu luuserit, kui ma ütlen, et koos lapsega lõunat magasin. Justkui PRAEGU pole mul enam mingeid vabandusi väsinud olla, sest PRAEGU on mul ju juba laps, mitte enam vastsündinu! Aga tõsiasi, et ma ei maganud järjest umbes pool aastat, näikse olevat unustatud. Või vähemalt ei tohi ma seda enam vabandusena kasutada.

Aga samas: vähemalt ma saan magada. Natukenegi. Ma tahaks küll, et tuleks ükski kord, kus ma saaks SEGAMATULT näiteks 10 tundi jutti magada… Et ei oleks ühtki mähkmevahetust, hommikuputru, riietamisi, õue minekuid, mänguasjadega pähe tagumisi ja muud taolist. Kui see aeg kunagi tuleb, siis ei teagi, mida suurest rõõmust ära teeks.

Mulle meeldib voodis aga isegi siis, kui ma ei maga. Ma armastan voodis lugemist, tükk aega ei saanud ma seda teha, sest jagasime tuba lapsega, aga nüüd on jälle mul see võimalus ja see on totaalselt oosõm. Ma armastan, et kui ma õhtul (või varahommikul, kuidas kunagi) teki alla poen, tulevad kassid ja katavad mind üleni ja me lihtsalt lebame ja lööme nurru. Ma armastan seda tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa pole pikka aega oma voodis ja oma patjadega maganud. Ja see hetk, kui sa lõpuks lähed ja viskud jahedate linade peale, see hetk, kui sa tunned pea all oma patju, täpselt õige kõrguse, konsistentsi ja pehmusega… Mmm…

Mul on kolm patja. Nimelt ei suuda ma enam väga pikka aega magada nii, et mul poleks üks padi üle pea. See on vist mingi päritud omapära – ma mäletan end kunagi tädi vaadates imestamast, et kuidas ta küll seal padja all hingata saab… Ja nüüd imestatakse seda minu puhul. Aga vabalt saab! Ninale tuleb lihtsalt väike rada patja sisse uuristada. Ja külili olles pole üldse propsi.

Seetõttu on mul üsna võimatu võõrastes kohtades magada. Isegi kui rohud aitavad uinuda, ei aita nad magamas hoida, sest padi. peab. olema. üle. pea. See on minu isiklik turvavõrk, kaitse kurja maailma eest, peidab valguse ja summutab helid. Samal põhjusel meeldib mulle vee all ujuda – kõik lärm sumbub ja muutub nii pehmeks…

Niisiis, ma pole eriti hea magaja. Umbes kord nädalas juhtub, et rohud ei tööta. Lihtsalt ei tööta. See selgub muidugi alles varahommikul ja siis on juba hilja midagi ette võtta – rohi, mis töötaks, on nii pika after lifeiga, et selle võtmisel poleks koidu eel mingit mõtet. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas see ongi minu organismi eripära? Et üldse saada magada, pean ma olema nii kurnatud, et seda on raske ette kujutadagi? Mis mehhanism see on, mis on minu sees katki ja mul uinuda ei lase? Millal see kõik hakkas? Ma mäletan aegu, kui suvalisel hetkel magama vajumine polnud mingi probleem…

Aga voodi on sellegipoolest jube mõnus.

Mulle meeldib, kui linad on värskelt vahetatud. Jahedad, lõhnavad, mõnusad. Mulle meeldib magada Mila kaisus, ma tavaliselt hoian ühte ta jalga oma peos – ma ei teagi, miks, äkki kardan ma teda ära kaotada? Mulle meeldib tajuda, kuidas Mila ärkama hakkab, kuidas ta läbi une midagi räägib, niheleb ja kätega vehkima hakkab. Mulle meeldib lõunaunne jääda, nina tema kuklasse surutud.

Mulle meeldib üksi ka magada. Või kaisus. Tegelikult – ei, kaisus nii väga ei meeldi. Mul hakkab palav ja mul peab tekk ainult poolenisti peal olema. Aga mulle meeldib põimida jalad teise inimese jalgadesse. See on hiiglama mõnus. Ja mulle meeldib, kui ma tunnen läbi une, kuidas mulle tere-hommikust-musi tehakse, arvates, et ma veel magan ja ei saa aru. Mulle meeldib, kui hommikul on esimesed sõnad, mis ma kuulen: “Sa maga edasi, ma lähen ise…” Mulle meeldib hommikuid vihata ja sama kirglikult öid armastada. Mulle meeldib see hetk, kui ma saan aru, et niisama mõtisklused on muutunud unedeks. See üürike periood enne sügavat und, kus enam sina ei juhi oma mõtteid, vaid mõtted juhivad sinu kujutlusi ja sa saad sellest aru. Mulle meeldib lucid dreaming ja võimalused, mida pakub su oma kujutlusvõime. Mulle meeldib mõelda, et unenäod on tegelikult meie enda elude paralleelreaalsused ja et kõik asjad, mida sa unes näed, kusagil ka juhtuvad – varem või hiljem.

Mulle meeldib unes armuda. See on appi-kui-mõnus, karjumapanevalt mõnus. Ma mäletan, kui ma nägin kunagi unes oma tütart – siis, kui ma veel rasestuda ei plaaninudki. Ma nägin teda unes, nägin ta nägu ja kui ma hommikul ärkasin, ei suutnud ma ära kirjeldada, mis TUNNE on oma tütart ARMASTADA, kui võimas see on! Nüüd veendun, et unenägu oligi tõde.

Mulle meeldivad isegi luupainajad, sest ekstreemsed kogemused on mu kirg ja hobi. Uned on ju sageli ekstreemsemad kui reaalsus iial olla saab.

Vanasti nägin ma palju lendamist ja vee all hingamist unes, nüüd näen ma mingeid triviaalseid päevasündmusi, mis võiksid samahästi päriselt juhtuda – niivõrd igavaks on muutunud mu unenäod. Või siis olen ma pidevalt liiga väsinud, et neid mäletada.

Ja kõige mõnusam koht meie kodus magamiseks on muide hoopis Mila toas, kus senini maas madrats, mis sinna külalistest jäi. Seal me kaisutame end lõunauinakusse ja seal ta mind enim erinevate esemetega pähe taob. Seal vaatan ma lakke ja mõtlen, kuidas võiks mu kodu kunagi välja näha. Seal kuulan ma Nõmme vaikust ja öösiti on seal lebades tunda öiseid kaubaronge, hästi kergelt, aga on tunda.

Kunagi, kui me olime veel noored ja armunud, pidasime me lõputult voodikoosolekuid ja jutustasime padjajutte. Need on ühed mu armsaimad mälestused meie suhtest. Kuidas me lihtsalt lebasime, vaatasime teineteisele otsa ja rääkisime… Nüüdseks on voodikoosolekud muutunud harvemateks ja lühemateks, on tunne, et kõik on ju juba räägitud. Ma tahaks seda tunnet tagasi, mis siis oli. Voodikoosolekute kvaliteedi põhjal, muide, saab väga hästi hinnata suhte sobivust ja tulevikku. Inimesed, kellega padjajutud pole klappinud, on ka lõppeks sobimatuteks osutunud. Sest on ju selge, et enne voodisse jõudmist ei näe sa päriselt partneri tõelist palet, siis on ta ikka ilustatum ja meelisklevam. Pärast voodisse jõudmist voodikoosolekut pidades on aga sootuks teine tera…

Pilt on tehtud viis aastat tagasi, kui Pussakas oli alles beebi ja Miuks veel sale, mina noorem ja kortsuvabam. Enam ma, muide, silmaklappidega ei maga. Ei teagi, miks.

Millised on sinu voodijutud?

kuidas käituda töövestlustel

hoomamatu 21 Replies

Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.

Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.

Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.

Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.

Läks ta jee.

Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.

Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”

I mean, who DOES that?!


Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.

Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”

Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.

Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)

No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.

“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”

Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.

“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”

Appi.

Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.

MIS MUL VIGA ON?!

Appi.

Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.

Appi.

On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.

Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?

Appi.

jooksuaeg

hoomamatu Leave a reply

Umbes kevadel hakkasin ma märkama, et kõik kohad olid täis minu erialale vastavaid töökuulutusi. Tundus, et käes on ajakirjanike jooksuaeg – toimuvad mingid võnked ja vangerdused, mõned lähevad sünnitama, teised muule tööle… Igal juhul oli kevadel kuulutusi kõvasti, millele ma oleksin võinud kandideerida, kui just mu vanemahüvitise lõpp ei oleks olnud poole aasta kaugusel.

Nüüd, kui vanemahüvitise lõpp terendab käega katsutavas kauguses, on töökuulutuste hulk kokku kuivanud. Aga see ei takista mind kandideerimast. Jälle kirjutan ma motivatsioonikirju, jälle loen läbi oma CVd, jälle mõtlen, mis või kus on mu tulevik. Mingitel hetkedel tunduvad väljavaated trööstitud, teistel aga nii väga mitte. Ma olen viimastel nädalatel kümnetesse kohtadesse kandideerinud, väga vähe tagasi kuulnud, skoorinud lõppeks ühe (1) intervjuu.

Ma olen elus vist pidevalt töötu olnud, on mul tunne. Okei, samas on mul tõesti üle seitsme aasta ajakirjanduse vallas töötamise kogemust, aga mulle TUNDUB, et ma olen pidevalt töötu. Jälle see hirm, et mis saab. Jälle see tunne, et olen alakvalifitseeritud. Jälle see õõv, et peangi minema pudeleid korjama (ikka pärast kaheksat, siis kui laps juba magab).

Õudne, vastik, ma vihkan seda tunnet. Muidugi on selles ka oma põnevus: mõelda, kõik teed on veel lahti! Aga ikka vihkan seda tunnet. Ma tean TÄPSELT, mida ma teha tahan ja umbkaudu, KUS ma seda teha tahan, millise graafikuga, millises väljaandes, millise palga eest. Ma tean, milles olen hea, milles kehvem, mida üldse ei oska. Ma tahaks minna uuesti kooli, aga selleks pole praegu ÜLDSE finantsi, no kohe ÜLDSE mitte. Ja samas on mul jälle tunne, et kui ma kohe nüüd ei lähe, siis jääbki see magister tegemata, sest millal veel mul tulevikus on aega koolile mõelda? Jap, iseenesest oleks võinud ju eelmine sügis kooli minna, aga siis mulle tundus, et ma kukun kohe katki, et ma suren siia imetamisse ja unetusse ja et iialgi ei jaksa enam midagi muud teha.

Nüüd ma jätkuvalt suren (enam mitte imetamisse, küll aga unetusse), aga koolimineku hetk on jälle nagu maha magatud (rahaliselt) ja töö… Oh, kuidas ma tahaks tööd teha! Õigemini, ma teen tööd ju pidevalt, siiski. Aga karjääri tahaks ka teha. Või siis… mingeid oma väikseid asju, asju, mis mulle meeldib teha ja milles ma olen hea ja et see kõik ära toidaks.

Aga selleks, et vabakutselise elu toidaks, peaks mul olema üks väga tulus projekt ja mõned väiksemad. Mitte nii, nagu mul praegu on: hunnik väikseid, aga ei ühtki suuremat.

No miks ometi keegi blogimise eest raha ei maksa? Ahjaa, sellepärast, et ma ei oska reklaami müüa ja pole Dooce või The Bloggess ja kirjutan eesti keeles.

Appi ja see Hispaania-Portugali mäng tapab mu närvid ära praegu!!!

Oeh, ühesõnaga. Homme ootab töövestlus, üks neist sadadest, mida ma olen elus pidanud. Ja praegu, ma tean, võin ma veel natuke pirtsutada. Valin, kuhu kandideerin. Valin, kui keegi peaks mingit otsa pakkuma. Poole aasta pärast ma tõenäoliselt enam ei pirtsuta ja olen nõus tatrakottide eest tööle minema. Ja ometi sai Tallinna muuhulgas kolitud seetõttu, et siin on rohkem töövalikuid.

Ah, on muidugi, aga ma ise ka ju valin.

Ja samas on see tõesti põnev. Ma ei kujuta ette, mis mind ees ootab, see võib olla midagi väga lahedat.

Aga see võib olla ka aasta 2008 kloon, kus ma istusin tööta ja igasuguse motivatsioonita oma pulmalaenu otsas, kallis üürikorteris, masu alguses, Tartus. Vot see oli suurepärane aeg olla mina.

Praegune on parem selles osas, et korter on natuke odavam kui too üürikas, pluss see on mu unelmatekorter ja lisaks kõigele on mul Mila.

Parafraseerides klassikuid: pole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall ja Mila.

märkusi elust Nõmmel

hoomamatu 4 Replies

Umbes sellel hetkel, kui ma istusin Mila* sünnipäeval diivanil ja vaatasin, et… Issake. Mul on maja rahvast täis. Inimesed, kellest suur osa ei oma lastega sooje suhteid, olid tulnud minu lapse aastasele sünnipäevale. Faking ömeising.

Käisin Tartus ka saiki juures üle pika aja. Mingi hetk ta nõustus minuga, kui ütlesin: “Iga asi ei peaks olema diagnoos.”

Lisaks küsis, et kui läheb mingitmoodi see elu, et kas ma siis tulen Tartusse tagasi. Kõhklematult vastasin: “Ei.” Aga samas, oma saiki välja vahetada ei taha. Kui miski on mu elus olnud viimased 4,5 aastat konstant, siis on see tema. Ta on mulle VÄGA oluline, diagnoosiga või diagnoosita.

Täna kõndisin Retika sünnipäevale ja iga samm, mis ma võtsin, lõi läbi keha: “Ma armastan seda. Armastan seda, kus olen.”

Ma pole vist isegi Karlovat iial nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Mul on tunne, et ma pole ühtki meest või naist nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Juba mitmes kuu järjest armastan ma Nõmmet iga ihurakuga ja imestan, kas see kunagi läbi ka saab.

Loodan, et ei saa.

Olen hämmeldunud, kui saab. Ja kurb.

Tahaks lebada asfaldil ja imeda sisse seda, kui mõnus siin on.

Kohe, õige pea pean ma minema jälle tööle. Lähen suurima rõõmuga, sest ei salli ma seda liivakasti äärel istumist. Armastan oma last lõputult ja ribadeks, aga liivakastiääred? Jäägu need teistele.

Võimalik, et ei leia tööd. Nagu ikka. Siis lähen kooli. Tallinnas nimelt võetakse mu eriala magistrisse kõik vastu. Või vähemalt peab VÄGA palju vaeva nägema, et välja jääda.

Ja, fakk, ma armastan Nõmmet. Mis siis, et on kaosekorter. Kaks kassi. Kolm kotti savikrohvi. Eelarve, mis ei sisalda elektritöid.

Mm. Nõmme. Mm…

Ja kogu see mu taustsüsteem. Te olete kõik nii mõnusad. Võtaks teid kõiki kaissu ja teeks lihtsalt: mmmm…

Ja see kõik vähem kui kahe aastaga. Tulin suure kõhu ja maailmavihaga Koplisse, 1,5 aastat hiljem suudleks Tallinna tänavaid (Nõmmel) ja mul on vähemalt neli inimest, kellele öösel helistada, kui vaja peaks minema ja vähemalt kaks neist loevad mu mõtteid.

Mmmm.

Elu.

–

*Olgem ausad. Ühtki last väga ei huvita nende aastane sünnipäev, see ikka vanemate jaoks on. Mina kutsusin kõik sõbrad, kes pähe tulid, ja enamik neist ilmuski. “Mila” sünnale. Jajah.

Kolmteist kuud

hoomamatu 2 Replies

Kallis Milake,

eile täitus sul taas üks elukuu. See saabus tseremoonitsemata nagu ikka. Vahel ma olen natuke mures, et ma pole su auks iialgi ühtki kooki küpsetanud, aga lohutan end sellega, et niipea, kui pliit saab ühendatud, teen sulle MAAILMA PARIMA KOOGI, ma luban, kõigi nende olematute kookide eest sinu sünnipäevadel.

Vahel ma mõtlen sulle ja tahaks nutma hakata. Ma tahan NII VÄGA, et sul oleks hea elu, et sa kasvaksid igatpidi toetavas ja armastavas keskkonnas, et su elu oleks hea ja niipalju, kui ma saan seda ise kontrollida, suurepärane. Ma tean, et tuleb küll ja küll hetki, kus ma jõuetus vihas maailma ebaõigluse osas pean sinuga koos patja nutma ja ma ei saa midagi teha. Aga mind ärritab, et ma näen – ma saaksin olla kohati NII PALJU parem ema, aga ma ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua. Igapäevane jalg jala ette astumine, kaose keskel töötamine, kord päevas sooja toidu valmistamine, remontika, pesemata ja pestud pesu hunnikud, tundide kaupa liivakasti äärtel istumine, sulle tegevuste väljamõtlemine, et sa ei manduks siin nelja seina vahel – see kõik on võtnud mult viimsegi jõu.

Ja mind ajab nutma, et sa pead selle all kannatama. Selle all, et mul pole enam jõudu olla normaalne inimene, sest kogu mu jõud on läinud enda päevadest läbi vedamisele, tõestamisele, et ma pole kaamel, et ma olen inimene, kes vajab ka tuge ja armastust ja toetust, raha lugemisele, töö pärast muretsemisele, enda vihkamisele, loetud tundidesse kogu elu mahutamisele, mis seisab sinu ülevaloleku ajal. Sa pole selles absoluutselt süüdi, et mina olen see loll, kes ei oska oma elu ära händlida. Sina pole süüdi, et vahepeal ei suuda ma magada, sest hinge sööb seest see pidevalt õnnetu olemine. Sina pole süüdi selles, et sa oled just selline nagu oled. Et sa tahad olla mul süles JUST SIIS, kui ma olen otsustanud hakata süüa tegema. Või et sa ärkad hommikul kell 8, küsimata, kas mina olen maganud 2 või 12 tundi. Ja see polegi sinu asi küsida või selle pärast muretseda. Sinu asi ongi olla laps, kes tahab vahel sülle ja kes tahab teiste lastega liivakastis mängida ja kes tahab õues joosta ja süüa juurikaid mitte makarone ja sinu asi pole muretseda selle pärast, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Sest ma pean saama. Minu esimene eesmärk elus on teha sind õnnelikuks ja ma TEAN, et see töötaks kõik palju paremini, kui ma ise suudaks olla õnnelik, aga ma ei ole. Feigin sulle normaalsust ja sa saad sellest kõigest väga hästi aru.

Ja sellistel hetkedel tahaks ma sind pooleks kallistada. Sest sa oled maailma kõige olulisem inimene ja mul on tunne, et ma olen sind lõputult alt vedanud.

Ükspäev tagusid sa mind jälle raamatuga, mille ette lugemise ma olin just seitsmendat korda lõpetanud, ja ma küsisin väsinult: “Mida sa soovid? Mida sa tahad, et ma teeksin?”

Sa vaatasid mulle otsa, vaikisid, hüüatasid siis: “Mama!” ja KALLISTASID mind. Saad sa aru, sa esmakordselt omaalgatuslikult kallistasid mind. Muidugi oled sa ammu minu juures kaisus käinud, kui tahad võtta maailmast viis minutit puhkust, aga see kallistus oli teistmoodi. Sa viskusid mulle kaela, pigistasid oma käekestega mind kõvasti-kõvasti ja mu süda sulas.

Selle eest, selliste hetkede nimel võin ma seda va kassiraamatut ka sada korda lugeda. Kui sa ainult iial ei lõpetaks mu kallistamist.

Kogu lõppenud elukuu on olnud… ühest küljest harilik, aga teisest küljest mulle tundub, et sul on mingi arenguhüpe jälle käsil. Siin oli paar päeva, kui uusi oskusi sadas riburada pidi taevast alla. Kõigepealt õppisid sõrmega osutamise triki ära (enne sa lihtsalt jälgisid sõrme, kui midagi sulle osutada), siis õppisid ise kärusse ja sealt välja ronimise ära. Siis said selgeks, kuidas diivanile end vinnata. Siis üks päev kõndisid sa lihtsalt pidevalt tagurpidi ringi, sest sa avastasid selle oskuse. Ja sõna “kass” on sul väga selge, kuigi vahepeal kogemata ütled “kats”, aga sellestki pole hullu. Vähemalt Kats teab, et kui me isegi väga tihti ei kohtu, on ta meie peres alati keelel ja meelel.

Aga millal see juhtus, et sa mind mamaks kutsuma hakkasid? Vene veri lõi vist välja… Aga noh, ma pole pahane. Sest sa ütled mulle ikka õnneks “emme” ka, kuigi tavaliselt siis, kui elu on halb. Aga samas, nii see ju peabki olema – et kui elu on halb, tahad emme juurde. Minagi tahan veel jätkuvalt halbadel hetkedel emme juurde ja see on täiesti okei. Kuigi sina veel arvad, et mina emmena olen kõikvõimas ja saan kõik su probleemid lahendada. Praegu veel saangi, aga kunagi tuleb hetk, kui ma enam ei saa. Vähemalt mitte kõiki probleeme ära lahendada.

Oeh, ma tean, ma olen hetkel natuke liimist lahti. Möödunud kuu oli meie mõlema jaoks raske, selles oli palju nuttu ja frustratsiooni ja tänavale pikali viskumisi ja tahete põrkumisi ja nutmisi, kui mina tahtsin magada ja sina ei tahtnud. Või kui sina tahtsid õues mängida, aga mina pidin tööd tegema. Või kui mina igatsesin paari tunnikest iseendale, aga see lihtsalt polnud võimalik. See on nii õudselt raske, leida emaks olemise kõrvalt hetki enda kokkulappimiseks, nii et sina ei kannataks. Ja samas ma TEAN, et see on kõige olulisem asi üldse, mida ma tegema pean, et sa EI kannataks – end kokku lappima.

Läheme juunikuusse rahulikuma ja õnnelikumana. Ma luban püüda olla mitu korda parem ema, kui ma seni olen olnud. Sest sa oled väärt parimat ema maailmas.

Ma ei suuda oodata, kuni ma sind hommikul näen.

Armastades,

mama

 

Lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema) (nagu ikka)

hoomamatu 29 Replies

Vaadake pilti. Lugege pealkirja.

Nüüd eemalduge.

Aitäh.

Ma loodan, et jäänud on need, keda see teema tõesti huvitab. Sest nagu Mallu tabavalt märkis, kui ma seda eelmise postituse teemaks olnud seika talle õhinaga rääkida üritasin: “No mida, Daki, saad sa aru, et sa räägid mulle AINULT oma lapsest?!” Tuletasin meelde oma glamuurse elu värki ja ta sai aru, et vahepeal tuleb sõpruse nimel kannatada. Ja titejutte kuulata. (Samas ma luban, et ei kasuta kordagi selle postituse jooksul sõnu, mis märgiksid kuidagiviisigi bowel movemente. Ausalt.)

(Samas, selle loo moraal on oluline kõigile, kes iial üldse lapsi (või seksi kaitsevahenditeta) plaanivad.)

Igaljuhul.

Umbes, mingi… Paar nädalat tagasi oli mul tõeline emaduse-breakdown. Nimelt käis külas Naabrinaine, kellega me polnud – mulle tundus – omavahel rääkinud AASTAID. Nagu ikka vahel, viskan ma temaga koos olles õhku mõne titeteema, mille ta osava laskurina pilbasteks tulistab ja ma saan oma eluga rahus edasi minna. Või siis ütleb, et “Tee nii!”, ja ma teen, ja asi korras.

Sel korral oli teemaks tõsiasi, et ma ostsin Milale poti alles siis, kui ta oli peaaegu aastane.

“Millal sa LMi potitamisevärgiga alustasid?” küsisin. Noh, et ta ikka veteranema või nii.
“Ma tõesti ei mäleta. Aga ma arvan, et ta hakkas potil niisama istuma siis, kui ta istuma hakkas. No mingi… 8-9kuuselt äkki?”

Olin vait. Selle aja jooksul, mis ma vait olin, mõtlesin vaid, kuidas formuleerida küsimuseks meeleheitlikku karjet: “MA OLEN MAAILMA HALVIM EMA JA MIKS TE, KES SEDA KÕIK OLETE PEALT VAADANUD, MIDAGI EI ÖELNUD?!”

“No aga… Ma pole midagi teinud!” ahastasin ma, meeleheites käsi ringutades. “Miks sa midagi ei öelnud?!” (Jajah, nagu Naabrinaine peaks tegelema minu lapse kasvatamise ja pideva järelvalvega, et millal vaja sekkuda. Ratsionaalne, nagu ma olen.)

“Sest ma ausalt arvasin, et sa teed seda juba.”

See vestlus läks edasi ka kuidagi, tõenäoliselt mingit sellist rada, et “ära põe, aega on, küll sa aru saad, kui ta valmis on”, aga vein kulus ja kui ma poolest ööst magama läksin, olin ma veendunud, et ma olen maailma halvim ema ja et üleüldse ei kõlba mitte kuhugi see, et ma elan ikka veel samas rütmis, mis meile (st mulle ja lapsele) 6kuuselt käppa harjus. No et hommikul segu, siis niisama häng, siis lõunast söök, enne lõunauinakut veel segu (uinakute arv muidugi kahanes ajapikku ühele), pärast seda snäkk, õhtusöök, ja enne und segu. Mõnus. Ei pidanud hommikuti hullumeelsena putru keetma ega midagi.

Aga ikkagi. Maailma halvim ema. JA POTIL TA KA VEEL EI KÄI!!!

Ärkasin siis laupäeval, minimaalselt maganud, maksimaalselt kassinud. Otsustavalt: täna algab uus elu! Kusjuures, olgu märgitud, et ma sain KOHE aru, et lapse suhtes pole nii kõige õigem tegutseda, aga ma mingil hetke ajel lootsin, et äkki ma saan ühe hommikuga oma halva emaduse kuidagi heastada.

Haarasin Mila voodist, tegin putru, koorisin mähkmed, surusin potile ja… Mila läks muidugi TÄIESTI hüsteeriasse.

No mida v*ttu, ma läheks ka, ausalt öeldes, kui mingi moor mind kohe pärast ärkamist, pudrukauss käes, potile suruks. Lambist. Haa, sürpriis, selline see elu ongi: awkward alastiolekud ja söömised samaaegselt! Welcome to life!

No muidugi olin ma tegelt teda enne ka proovinud potiga tutvustada, no niisama istumise mõttes, aga seni ta kasutas seda kui käekotti (või taksot) oma mänguasjade toast tuppa vedamiseks. Asi seegi. (Meenub kursavend ja tema Fb staatus: Juss sai jõulukingiks seebi, asi seegi, asi seegi…) (Oli vist nii.) (Haa, Mallu, ma TEADSIN, et sa siiani lugesid! See oli siin spetsiaalselt sinu jaoks. YOU’RE WELCOME. Ütle veel, et mu titejutud on igavad.) (Inside joke.) (Very, very, inside.)

No ühesõnaga.

Mila hüsteerias, mina hüsteerias.

Hommikuti olen ma teadupoolest üldse kirkaim kriit karbis (kui J.R.* loeks kõiki kordi kokku, mil ma olen midagi täiesti ebakoherentset karjunud ja koheselt lubanud enekat teha, siis protsentuaalselt satub neid kordi alati ikka rohkem hommikutele), niisiis tegin ma KOHESELT seda, mida ma KOHESELT teadsin, et on viga teha: püüdsin last potil kinni hoida. Paanika läks hullemaks, ja kuigi see kõik kestis vaid paar sekundit, oli see minu jaoks igavik. See igavik minu silmis ja ajus paistis selline.

Minu laps. Sain sünnitamisega kuidagiviisi hakkama, aga siin ta nüüd on. Aastane. Peaaegu juba valmis kooli minema, aga esiteks ei oska ta rääkidagi veel. No kus on need nõutud kümme sõna?! Teiseks olen ma ilmselgelt feilinud, sest ma senimaani andsin hommikuti talle pudru asemel segu ja potile polnud üldse teda pannud ja tuleb välja, et ma olen halastamatult hiljaks jäänud. Kus ma kolm-neli kuud tagasi olin?! Nautisin mõnusat emadust, mis oli just käppa saanud – vot SEAL olin! Mind tuleks seina äärde panna! Maha lasta! Auku ajada! KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?! Ja nüüd me istume siin: mu laps tõenäoliselt igavesti traumeeritud neist sekundeist, kus ta peab siin potil istuma, kui ma teda selleks SUNNIN. Kas ma mitte just ei lugenud sellest, kuidas Hitlerist sai Hitler (oma puhtuseteooriate ja muu taolisega) just sellepärast, et ta ema oli potitreeninguga veits liiale läinud? Selliseid uurimusi on tõenäoliselt miljon JA MA LUGESIN JUST ÜHT NEIST JA IKKA MA OLEN SIIN NAGU VANA HÄLVIK!!! Seina äärde! Ja oleks et saaks veel kellegi teisega jagada kõike seda, ei saagi! Kõik on parandamatult hukas, Mila isa naudib Kevadtormi, õndsas teadmatuses, et oleks pidanud me kõik juba kolm-neli kuud tagasi alustama potitreeninguga ja nüüd jääb meie laps igavesti mähkmetesse ja issand jumal, Naabrinaine ilmselt vaatab elu lõpuni mind natuke haletseva pilguga, umbes nagu kolmejalgseid koeri vaadatakse, kellele abirattad ehitatud on. Ja ma põlen põrgus. Ja Mila psühholoogiarved lähevad raudselt lakke ja ISSAND KUI NAD SELLE POSTITUSE VEEL AVASTAVAD!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

No siis ma üürgasin koos Milaga nutta. See tähendab: lasin ta lahti, muidugi, ta rahunes maha ja hakkas sööma, aga mina olin traumeeritud ja ulusin nutta. No nii nagu ikka Mehhiko teleseriaalides ulutakse: uahahauahaaaa! Üauahaaa!

Olgu öeldud, et eelmisel õhtul olin ma just Naabrinaisega jaganud minu ja Mallu uut, revolutsioonilist masendusega võitlemise relva: kõik tuleb puruks hirnuda! Ja ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin!

Ja järgmine hommik istun ma seal, laps kaenlas, ulun nutta. Laps ulub nutta, sest – vana empaatik, nagu ta on – mina ulun nutta. (Kõige selle valguses on üsna hea, et ma ENNE ei teadnud, et ülemistele naabritele kõik nii megahästi kuulda on.) Ulume ja ulume, kuni mul lõpuks hakkab lapsest nii hale, et ma hoian hinge kinni, et MITTE nutta. Ja imekombel nutmine lõppeb.

Siis helistan Sikile, et teda eelseisva õuduse eest hoiatada ja hakkan uuesti uluma. Ja ma olen spiikeril ja see on piinlik ja ma ajan Siki totaalsesse paanikasse ja siis, nagu mõistlik inimene kunagi, saatsin ma paar vihast/kurba/paanilist sõnumit ja lülitasin telefoni välja.

Noh, et rahuneda ja end koguda ja nii edasi.

Õhtuks selgus, et muidugi oli see kõigest minu aju, mis suutis eimillestki probleemi teha ja isegi Mallu homod teadsid, et aasta või isegi poolteist on TÄIESTI okei alustamiseks. Naabrinaine ilmselt luges mu sõnumit ja kahetses päeva mil mulle oma numbri andis. Ja vist isegi ema (kellest mul olid meeles kindlalt sõnad, et “No aastasega ikka juba peaks potitreeningut alustama!”) sai ikka paanikasse aetud.

No et päev oleks läinud täie ette.

Siis ma unutasin kogu selle pasa mõneks ajaks ära (pun not intended). Täna, mingil põhjusel, mõtlesin, et prooviks uuesti. Oleme igast muid ettevalmistusi teinud, millesse ei viitsi laskuda, sest vanemad ju teavad juba, mida teha, ja kes ei tea, seda ei huvita detailid. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks. Ikka sellel õhtul, kui ma olen öö otsa konkreetselt üleval istunud ja oma masekassi nii- ja teistpidi lahanud ja jõudnud kõikpidistele järeldustele, et ma olen maailma halvim inimene, AGA! Vähemalt nüüd lähenen ma sellele konstruktiivselt! Esimese hoo sai muidugi Mila, kellega ma maniakaalselt päev läbi tegelesin (oh, see on omaette lugu) (ma ju ütlesin, et unedefitsiidis olles on mul miljon “põnevat” titelugu) ja siis õhtul potile surusin. No niisama. Ausalt. Pisarateta ja kinnihoidmiseta.

Pisarad ei jäänud muidugi tulemata, sest pole vist tõesti olemas asja, mida mu titt rohkem vihkaks kui potil istumist**. Kuigi ma ostsin eriti šefi pardikesega poti.

Olgu, taas jäi see nii. Loputasin poti üle ja… DŽIISAS KRAIST SEE HAKKAS LAULMA!

No mida…

potti?! Ausõna, KES tuleb selle peale!? Samad vennad, kes tegid Poo ja Pee mänguasjad? Et nagu… Ma isegi ei hakka laskuma kõigesse sellesse, mida selline seos kaasa võib tuua. Pavlovi refleksist olete midagi kuulnud? Ja see muusika kõlas nagu suvaline muusikakaart. No teate küll, need, mis avanedes laulma hakkavad.

Ohjeesus.

No ja siis ma tulin arvutisse, võtsin lapse kaenlasse ja hakkasin seda postitust kirjutama. (Seetõttu see ka nii pikk – ma kirjutan seda juba poolteist tundi.) Ja see pott muudkui laulis. Ja laulis. SAMA FAKING LAULU. Ja laulis. Pesin, kuivatasin, raputasin. Ikka laulis. Otsisin lülitit – pole. Laulab. Toppisin diivanipatjade alla, aga ikka liiga hästi seda pininat kuulda. Surm. Kohe. Palun?

Niisiis käitusin ma nii nagu iga normaalne, täiemõistuslik ema käituks. (No ikka seesama ema, kes IIAL ei hoia oma last potil kinni ja ei üllata teda lambist hommikul totaalse režiimimuutusega.)

Läksin, laps süles, võtsin haamri ja lõin selle kuradi poti puruks.

“Kui sinust tuleb järgmine Hitler, siis SEE on see moment, millele tagasi vaadata,” ütlesin ma Milale ja mõtlesin juba tavaks saanut… mida v*ttu.

(Ma jah viimasel ajal ropendan palju. Mitte lapse kuuldes muidugi. Ega ma mingi monster ole.)

Jap.

Elus tuleb kord hetk, kui sa taod, nutune titt kaenlas, haamriga laulvat potti puruks.

Ja sa pole isegi selleks kuidagi valmis.

Emadus. For. The. Fucking. Win.

—

*Nagu Dallases noh. Endistviisi oli ta siin blogis kui Abikaasa, aga nüüdsest on J.R., sest Tikker võttis Abikaasa nime ära ja ma ei saanud/tahtnud seda enam kasutada. Jajah, ma tean küll, et see “abikaasa” sõna pole patenteeritud, aga ma lihtsalt enam ei saanud. Nüüdsest J.R. Who shot J.R.? Kui keegi küsib, siis mina see küll polnud!

**Ma siinkohal mõtlesin, et võtan postist igaks juhuks välja kõik korrad, kui ma lapse nime mainin. Kuigi tõenäoliselt seda posti enam pole, kui mu laps piisavalt vanaks saab, et sellest huvituda. Ikkagi tean ma, et mingis vanuses on selline jutt KOHUTAVALT piinlik. PRAEGU ma mõtlen küll, et mind ei häiriks, kui mu ema oleks blogi pidanud, aga kui ma olin 11 – raudselt oleks häirinud. Issand, see emmeblogindus on faking ooful. Igatpidi. Pole olemas õiget lahendust.

 

the one where I try to explain myself

hoomamatu 12 Replies

Suur osa minu elust moodustab endast kirjutamine. See on olnud vaba valik, loomulikult, ja kui see mulle ei meeldiks, siis ma seda ei teeks. Aeg-ajalt – ma ei tea, millest see sõltub, võibolla kuu seisudest? – tuleb tuttavatega jälle teemaks, et miks ma küll üldse blogi pean ja, issake, nüüd veel kogu see Delfi kolumnisti teema. Enamasti on mu blogi kõige suuremad kritiseerijad inimesed, kes pole kordagi mu blogi lugenud. Teisel kohal on inimesed, kes on paari postitust lugenud ja selle põhjal mingi oma arvamuse kujundanud. Ilmselt on ka mu püsilugejate hulgas vaikivaid kritiseerijaid, kes loevad lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja mõelda, et mis inimene ma küll selline olen. Ja see kõik on okei, üldiselt, mul on mingi zen tekkinud, ise ka imestan. (Aga ikka ei julge vahepeal kommentaare lugemas käia ja Delfi kommentaare ei loe ma muidugi kunagi.) (Mitte Delfi pärast, ma pole kunagi enda artiklite kommentaare lugenud, sest mulle ei meeldi veebiväljaannete kommenteerimise stiil ja see, milline see kõik hetkel Eesti ajakirjanduses on.)

Ka tegelen ma ammu juba sellega, et ma alati teavitan inimestele, kui midagi nendega seotuvat avaldada tahan. Küsin, kas nad eelistaksid varjunime. Räägin, mida ja kuidas umbes kirjutan, et nende põhimõtteline nõusolek oleks olemas. Sellepärast on ajapikku mu tekstid aina rohkem minule endale keskendunud, sest teistest kirjutamine on tricky business. Muidugi on blogi püsikülalistel (Naabrinaine, mu mees*, õde ja ema) umbes teada, milliseid asju ja mil määral ma neist kirjutada võin ja vähemalt omast arust tajun ma hästi seda piiri, mida ja kuidas avaldada.

Endast kirjutamine on mõnus, aitab salvestada mingeid hingeseisundeid ja pidev eneseanalüüsiga tegelemine tundub olevat vähemalt minu jaoks arengu alustala. Arvestades, et ka minu wellbeing on väga tihedalt seotud sellega, et ma märkaksin võimalikult vara läheneva depressiooni märke, siis ilma eneseanalüüsita ja pideva jälgimiseta ei saakski. Või noh, saaks ikka, aga siis pendeldaksin ma ilmselt kontrollimatult bipolaarsuse erinevates otstes ja sureksin tõenäoliselt üksildast surma mõnes hullumajas.

Aga loomulikult on see kõik kohutavalt väsitav, sest for fuck’s sake, ma ei ole nüüd NII huvitav inimene ka. Pealegi olen ma iseendaga veetnud 28 aastat ja uudsuse võlu hakkab vaikselt kaduma.

Juba aastaid mõtlen ma alati väga hoolikalt läbi, mida ja kuidas kirjutada. Ma ei ole kunagi väga anonüümne olnud, seega muudmoodi ei saakski. Sekunditega leiab üles info mu pereliikmetest, seega ma PEAN kõik väga hoolikalt läbi mõtlema. Võib-olla, kui ma alustaksin blogimist nüüd, kaaluks ma anonüümselt kirjutamise varianti. Aga seda ma enam küll muuta ei saa. Piisavalt paranoiline olen ka, et kui ma oma blogi kinni paneks ja kuskil sarnase kirjastiiliga anonüümne blogi pead tõstaks, siis leiduks ikka mõni inimene, kes otsad kokku viiks.

Ja avalik olemisel on omad eelised siiski ka, eriti arvestades, et ma püüan ju kirjutamisega siiski ka elatist teenida.

Niisiis, postitus või kolumn sünnib tavaliselt nii, et ma kannan mingit ideed endas paar päeva ringi, proovin erinevaid lauseid läbi (umbes nagu maitseks veini: keerutad käes ja siis mekutad suus), mõtlen välja poindi, alguse, lõpu ja puändi (sest viimasel ajal ma tahan miskipärast, et mu lugudel oleks puändid), panen kirja, loen läbi, mõtlen, kas kõik sai nii kirja nagu ma PLAANISIN, st kas sellest on võimalik välja lugeda midagi muud, ja siis alles avaldan.

Ning ikka ja alati avastan pärast, et ükskõik KUI hoolikalt ma asju ja sõnastusi läbi ei mõtleks, on peaaegu alati võimalik lugejal tekstist välja lugeda seda, mida ta soovib. See pidi olema ju üks inimeseks olemise alustalasid – et sa otsid alati kõikjalt neid infokilde, mis juba kinnistavad sinu olemasolevaid arvamusi.

Teine kräpp asi endast kirjutamisel on see, et see sõltub teistest inimestest, inimestest, kes mind ümbritsevad. Sest nende käitumine peegeldub minus ja kui ma tahan endast kirjutada, pean teinekord kaasama sellesse teisi inimesi, isegi kui vaid taustaks või kontekstiks. Ma püüan seda alati teha hinnanguid TEISTELE andmata, tuues ja seostades kõike ikkagi lõpuks endaga. Aga vot SEE toob alati jama kaasa, sest isegi kui ma kinnitan endale ja teistele, et jutu point pole ju TEINE INIMENE ja tema teod, vaid MINA ja see, kuidas ma neile reageerisin, siis lugejal on väga raske seda vaid minu vaatepunktist näha ja ikka kiputakse looma mingeid maailmu ja kujundama mingeid arvamusi. Ja ma võin huilata palju tahan, et teine inimene pole ju selle asja juures oluline, loob vaid minu mõtetele tausta, lugeja ikka loeb ja tajub asju omamoodi.

Muidugi olen ma juba ammu aru saanud sellest, et ma kontrollin oma tekste vaid teatud määrani. Seda, kuidas lugeja seda tajub, ma enam kontrollida ei saa. Niisiis on mu valikuks kirjutada (mu meelest) aina igavamalt, kaasamata teisi inimesi oma tekstidesse, või siis teha kõik omalt poolt, et oma sõnumit selgelt edasi anda, vajadusel teisi kontekstiks ja peegliks kaasates ja loota, et vähemalt enamasti mõistetakse ming õigesti.

Nagu eluga ikka, läheb vahel see läbi, teinekord aga tuleb klattida mingit jama, mida sa absoluutselt tulemas ei näinud. Nagu näiteks see kord, kui siin kommentaarides läks andmiseks, sest ma ütlesin 30-35aastase kohta “keskealine”. Absull ei näinud seda tulemas!

Ja tegelikult on see kõik ikkagi ka põhjus, miks ma teen seda, mida ma teen. Sest mulle MEELDIB. See on õudselt oosõm, kuidas minu tekstid, mingid minu mõtted ja arvamused kajavad teistes inimestes vastu. See annab teinekord üllatavaid tulemusi ja on SITAKS LAHE, sest mulle jubedalt meeldivad inimesed, teate. Isegi ääshõulid on põnevad, sest kontrastid alati on. Pealegi õpin ma selle kõige kaudu ise palju, nii enda kui teiste kohta. Ja maailm on jälle natuke helgem.

Aga vahepeal on mul tunne, et ma peaksin üle kordama: ma ei taha kunagi kedagi oma tekstidega solvata või haavata või häbistada. See lihtsalt pole mu stiil (sest teadupoolest kardan ma hullult konfrontatsiooni), olen selles osas juba aastaid tagasi oma vitsad saanud. Oma isiklikud vimmad õiendan ma mitteavalikult. Muidugi annan ma endale aru, et paratamatult võivad teinekord mu tekstid põhjustada solvumist, kui inimesed minu maailmavaatega näiteks nõus pole, aga iialgi ei plaani seda. Ja vahel ajab muidugi maailm närvi ja mingid inimtüübid ajavad eriliselt harja punaseks, aga kui ma frustratsiooniposte kirjutan, siis ikka püüan seda teha umbisikuliselt. Sest on ju suur vahe, kas jutt käib inimtüübist või konkreetsest inimesest, kes mõtted sellele inimtüübile juhtis. Ja kui kellegi lause vallandab mus mingi mõttejada, siis jätkuvalt arvan ma, et see mõttejada peegeldab MIND, mitte seda inimest.

Oeh, ma olen jõudnud punkti praegu, kus iga seletus nõuab uut seletust, ehk siis jäin jänni. Noh, igaljuhul, sellel lool puänti kahjuks pole, lihtsalt tahtsin öelda, et ma arvan asjust umbes nii. Lugejal on alati vabadus arvata seda, mida ta soovib.

Aga aitäh teile, et olemas olete ja loete. Te olete mulle olulised, ise seda võibolla teadmatagi.

Muah!

—

*Pärast seda, kui Tikker oma meest ka blogis Abikaasaks nimetama hakkas, tunnen ma, et ei saa enam seda nime siin kasutada. Lihtsalt imelik on. Olen hetkel uue nime otsingutel.