Tag Archives: intestines

Kuusteist kuud

hoomamatu 1 Reply

Kallis Mila,

täna said sa kuusteist kuud vanaks. Iga kord tulevad need kuupäevad nii kiirelt kätte, et mulle tundub see kõik ühe pika 2. kuupäeva jadana. Alles oli ju 2.08? Ja alles oli ju 2.05?

Päevad sinuga on jätkuvalt intensiivsed. Imelised ja frustreerivad samaaegselt. Viimasel ajal on peamiseks frustratsiooni põhjuseks sinul see, kui sa avastad, et sa ei saa ühe või teise asjaga rahuldaval tasemel hakkama. Näiteks kui kast, mida sa lükkad, ei taha minna üle lävepaku või kui pudelikork, mida sa keerad, ei taha hästi keermesse minna. Või kui sokid, mida sa jalga panna üritad, ei taha mitte jalga minna. Või kui kleit, mida sa selga tõmmata üritad, jääb pähe kinni. Sinus on NII PALJU frustratsiooni, et vahepeal ma kardan, et sa lõhked.

Sul on veel huvitav viis oma frustratsiooni ja ärritust välja näidata. Kui sa ei taha, et ma su sülle võtaks ja kuhugi antud kohalt teisaldaks, tõmbad sa end kaarjaks nagu vibu. Või teine variant: lased end lötsiks nagu puder. See kõik tundub väga ohtlik ja ilmselt ongi. Ma ikka mõtlen, mis saaks, kui sa ükskord niimoodi sülest kukuksid. Et kas sa siis lõpetaks pulgastumise-pudrustumise? Samas, kui me käisime Red Hot Chili Peppersi kontserdil, siis nägin ma stseeni, kus turvamees üritas platsilt eemaldada üht pisikest purjus aasia tüdrukut, kes täpselt samu taktikaid kasutas – vahepeal end lötsiks lastes ja siis jälle vibuks tõmmates, kuni turva ta üle õla viskas ja minema viis.

Nii et mõned asjad on vist universaalsed ja kollektiivlihasmälus.

Lisaks on sul teinekord kombeks laup vastu seda asja suruda, mis sulle frustratsiooni valmistab. Ükskord panid sa arvutikaane kinni, kui sealt parasjagu “Shaun the Sheep” käis, ja ei saanud enam lahti. Siis sa huilgasid, laup vastu arvutit surutud, ärrituses, kuni ma olukorra lahendasin.

Ja vahel, kui sa oled minu peale närvis, tuled ja paned sa lauba minu lauba vastu ja teed nõudlikult ja pahaselt “Aaaäah!” Surudes kõvasti-kõvasti. Ja kui viha on lahtunud, teeme eskimomusi, sa nühid oma nina vastu minu nina, võtad siis kaela ümbert kinni ja ütled: “Kalli-kalli!”

Need hetked. Need on hetked, mil ma saan aru, miks inimestel on teinekord rohkem lapsi kui üks.

Mulle muidugi piisab sinust täiesti. Iga päev vaatan ma sind, sa vana armsus ise, ja mõtlen, kuidas on võimalik, et sa pole TERVE MU ELU olemas olnud. See ikka tundub nii uskumatu. Aga mul on ääretult hea meel, et sa oled. Su pisikeste jalgade padin, kui sa tuulekiirul ühest korteri otsast teise jooksed. Su lokki kiskuvad pehmed juuksed. Su komme igalt poolt aelemisvõimalusi leida, olgu selleks diivanipadi või voodipesuvahetus või üleelusuurune karvane mänguasi. Su keskendumine, kui sa püüad erinevaid oskusi selgeks saada. Su ärritumine, kui sa ei valda uut oskust täiuslikult. Su pühendumus, kui sa matkid mõnda minu tegevust, olgu selleks hambapesu või põrandapühkimine. Su otsustavus, millega sa keeldud mul tänaval käest kinni võtmast, sest ega sa ju mingi titt ole. Su armulikkus, millega sa lubad end mul jälle aidata, kui trepiastmed allaminekuks liiga kõrged on.

Sa oled üleni nii valmis inimene, et on hämmeldav, kui sa mõne uue asja selgeks saad ja ma mõistan, et sa ju ei oskagi veel kõike.

Armastan sind lõputult, oskad sa siis pudelitele korki ideaalselt peale keerata või mitte.

Muah!

Emme

Hiljem lisatud: meenus veel kaks väga olulist seika, mida tahan sellest kuust talletada.

Esiteks on sinuga poeskäigud kujunenud lõpuks mänguks, mitte pole need enam igavikupikkused lapsepiinamised, kellel ei lubata midagi teha ja kes peab paigal istuma. Nüüd on meil oma mäng – mina lükkan sind kärus ja teen vahepeal “hullu sõitu”, mis sind naerust rõkkama paneb ja niimoodi – vahepeal “kihutades”, seejärel jälle asjalik olles – on poeskäik suur lõbusõit meile mõlemale.

Ja teiseks õppisid sa osutama ja ütlema “naba”. Nojah, sinu keeles on see rohkem kui “aba”, aga vaieldamatult leiad sa küsimise peale üles nii enda, minu kui issi naba. Umbes sama osavalt oskad sa näidata küsimise peale lambi poole (sõnaks on “pa”). Olen üritanud sind õpetama Mila ütlema või näitama, aga endast sa veel sel määral ei huvitu.

Nojah, naba ongi ju nii palju põnevam! Eriti see, kuidas mina kiljun, kui sa mu naba taga ajad.

Naabrinaine 30!

hoomamatu Leave a reply

Eile jooksis Naabrinaine korraks läbi pärast lühikest sörki (tema lühike on minu megapikk), mittehigistades nagu tal kombeks ja jutlesime põgusalt tema eelmise õhtu juubelipeo teemadel, millest mina vaid tunnikese osa võtsin.

Suurepärane sõber indeed.

Igal juhul, juhtus selline dialoog.

Daki: “Mul nahk valutab…”
Naabrinaine: “Misasi? …mähk?”
Daki: “NAHK. Issand, ise veel meditsiinialal töötav inimene, maivõi…”

Mõtlik vaikus.

Naabrinaine: “No see oleks päris kurb, kui mähk valutaks.”
Daki: “Jajaa, mul ükskord naabrimehel valutas mähk…”
Naabrinaine: “No?”
Daki: “Kolme päeva pärast oli surnud…”
Naabrinaine: “Nojah, siis tal ilmselt lihtsalt ei valutanud, vaid oli juba mähainfektsioon välja kujunenud.”
Daki: “Ju see nii pidi olema.”

See vestlus võtab kõik nii hästi kokku, et mis siin enam pikalt. Naabrinaine, sa mu päevade päike! Ilma sinuta oleks ma vist ammu surnud.

Laaaaaav juu!

suhteveerg

hoomamatu Leave a reply

Veel üks postitus minevikust, sest kuigi ma olen peaaegu oma asjadega nüüd järjele saanud, ei suuda ma veel värskemat kraami blogisse panna. Kuidagi katki on käed või midagi. Postitus 17. novembrist 2005.

Milline on õige vastus küsimusele: ”Miks sul siis meest/naist ei ole?” Kui sa kelleltki seda pärid, siis mida sa tegelikult kuulda tahad? Millist tõde?

Sellele saab ju vastata üht- ja teistpidi, aga ma olen kindel, et on olemas ka n.-ö universaalne vastus. Et mis siis… ”Ma ei ole Seda Õiget veel leidnud…”? See vastus mulle näiteks ei sobiks, sest mina Sellesse Õigesse ei usugi ja veel vähem raiskan ma oma aega millegi otsimisele, millesse ma ei usu. (Kui aus olla, siis oleks ma rahul ka Selle Natuke Õigemapoolsega.)

Või ”Ma olen oma elus praegu selles punktis, kus ma olen valinud üksiolemise”? Esiteks ei kõla see väga kõnekeelselt mugava lausena, mida öelda ja teiseks kõlab see liiga üleolevalt, isegi kui see on tõsi.

Vahepeal tavatsesin ma vastata: ”Ma olen liiga võimatu inimene, keegi ei suuda mind taluda,” aga ma ei viitsi enam kasutada seda. Sest kui mind oleks võimatu taluda, siis ei oleks mul ka ju sõpru. Või siis on sõprade puhul see efekt, et nad lepivad su vigadega ja saavad su tähelepanu neile juhtida nii, et see ei lõpeks suure sõja või enesehinnanguprobleemidega, mis võib juhtuda, kui sama teeks isik, kellest sa vaimustatud oled?

Tegelikult ma hakkasin mõtlema sellele üldse selles võtmes, et mida mina tahaks kuulda, kui ma küsin huvitavalt meesterahvalt, miks ta vallaline on. ”Sest mul on halb harjumus sokke põrandale vedelema jätta.” ”Sest ma norskan.” ”Sest ma joon liiga palju ja kaldun oma naist unarusse jätma.” ”Sest ma petsin teda ja ta jättis mu maha.”

What? Ei, palun. Nende vastuste kõrval tundub tõesti lihtlabane ”Ma olen valinud nii” väga ilus ja aktsepteeritav, missiis, et see ei pruugi tõsi olla.

Aga mina arvan, et ma jään vastuse ”Ma ei oska suhteid” juurde, kui keegi peaks küsima. See on päris ligilähedane tõele ka.

LISATUD: parim kommentaar, autor Jake:

”I just stay at home. I don’t bother going out anymore. There’s nobody I care to see. I don’t have any friends. It’s hard. Usually if you’re an actor or something you move to Los Angeles and stay there for the rest of your life, and all your peers are there. They all live at the same place. I don’t know who my peers are or where they live. Probably in graves.” (Jack White)

 

kohtumine minevikuga

hoomamatu 1 Reply

Seni, kuni ma oma elu taas õigele rajale püüan lükata ja kõik nädala tööd ühe päevaga ära teha, pakun teile veel ühe sisevaate mu ellu, mis praeguseks on lukustatud arhiividesse. Vestlus 6. aprillist 2006.

”Noh, kuidas sul läheb?”
”Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.”
”See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.”
”Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…”
”Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.”
”Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.”
”Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.”
”Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.”
”Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?”
”Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.”
”Kas Tartu on võõras ka?”
”Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.”
”Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.”
”Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.”
”Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.”
”Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.”
”Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.”
”Pildi võtan tagasi.”
”Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.”
”Miks sul piinlik on?”
”Sest ma tundsin end süüdi.”
”MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.”
”Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…”
”Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.”
”Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.”
”Jah…”
”Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?”
”Ei. Tööd tegin. 30 % saad endale, 50 % läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?”
”Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.”
”Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.”
”Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.”
”Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.”
”Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?”
”Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.”
”Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?”
”Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.”
”Kus on kõige valusam?”
”Ma ei tea. Ma ei tundnud.”
”Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.”
”Selja peal, räägitakse, et on kõige valusam.”
”Jah, ma lasen ka uue teha varsti.”
”Ma lasen enda omad üle teha mustaga.”
”Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.”
”Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuigi ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.”
”Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?”
”Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.”
”Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.”
”Aga sa nägid seda ju kohtus.”
”Nägin või?”
”Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?”
”Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?”
”Ilm on kehva.”
”Heh, jah. Ilm, muidugi.”
”Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.”
”Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.”
”Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…”
”Alkoholist ei tunne puudust?”
”Ei. Absoluutselt.”
”Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.”
”Jah.”
”Alkohol ei ole sõber, ei ole.”
”On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.”
”Kas sa üksi ei ole?”
”Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.”
”Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…”
”Olid ajad, ah?”

 

Nnnaine

hoomamatu 4 Replies

Nii jube kiire on, et teie ees on järjekordne taaskasutatud postitus, sel korral 2006. aasta 10. märtsist, hetked enne seda, kui ma sõitsin esimest korda Londonisse. Mul endal on nii huvitav igivallalise Daki mõtteid lugeda. Nüüd olen vana ja väsinud ja tahaks kuidagi ilma draamata elada mõni aeg. Aga feilin ikka.

 

Mõne koha pealt võin ma olla ikka hämmastavalt naine. Nii näiteks võin ma meesterahva imestunud ja puhtsüdamliku lause ”Aga mis vahet seal on, lill on ju lill” silmi pööritada, raskelt ohata ja pead raputades rahulikult – et aeglasema taibuga isendid ka mõistaksid – veerand tundi seletada, miks ei tohiks mulle kinkida roose ja miks mõndadele ei meeldi nelgid, aga mulle meeldivad, kuigi ma alati eelistaksin piibelehti või hüatsinte, kuid keegi ei ole vaevunud küsima ja nii kingitakse roose, those bastards.

Loomulikult olen ma väga naine selle koha pealt, et kui sõbranna teeb märkuse, et ”it wouldn’t hurt to use some make up”, siis ma muidugi lähen ja ostan järgmisel päeval hirmkalli puuderkreemi, mida ma ei hakka ever kasutama.

Lisaks vıin ma olla hämmastavalt naine, kui asi puudutab paralleelparkimist – vıimaluse korral ma nimelt ei tee seda. Birx muidugi selle koha pealt on hoopis teistsugune. Ja mina pean muidugugi ääretult hoolikalt kinni liikluseeskirjadest. Kui keegi näeb. Peamiselt selle pärast, et ega need reeglid nalja pärast pole tehtud ja teiseks, kuna ma ajan terve hunniku inimesi sellega närvi, seda on ju lausa lõbus vaadata.

Ja stseenide korraldamise koha pealt olen ma ka täiesti Naine. Ma armastan draamat, ilma selleta on kohutavalt igav ja ma hakkan otsima asendustegevust, kukun näägutama süütute inimeste (keegi pole samas kunagi süütu) kallal, õelutsen, targutan ja teen muud provokatiivset, kuni keegigi vedu võtab.

Ja üldiselt ei ole ma väga armukade, aga ma võin end väga vabalt sinnani viia, lihtsa sisendusmeetodiga. Sest armukadedus –> stseenid –> draama!

Jah, põlen kiirelt, aga suure leegiga, või kuidas nüüd öeldaksegi. Kõik see nõuab suuri tundeid ja kirge ja muud taolist. Mõistusesuhtes on see aga suht olematu kõik. Mis tähendabki, et mulle sellised asjad ei sobi. Ja ma ei suuda olla lõpmatuseni kannatlik, kuskil tuleb piir ja siis hakkab see stseenide provotseerimine, sest kuskil peab ju ometi mingeid tundeid olema!

Või juhtub, et olen siis meeste arvates põhjendamatult ıel. Aga mehed mıtlevad ju üldse teistmoodi.

Ning muidugi olen ma täiesti naine selles osas, et kuigi olen ma kella viiest jubaüleval, olen ikka veel pesuväel, asjad põrandal laiali ja kott pakkimata. Ja kohe tuleks takso tellida. Aga see-eest söön ma rohkem sinepit, kuiükski mees (või naine), keda ma tean. Ja suhkrut ei söö üldse.

laenuorjusest

hoomamatu 18 Replies

JR-ile meeldib ikka öelda: “No lepime kokku, et meist kahest pole kohe kindlasti sina see finantsgeenius.”

Nojah, ma pole kunagi endale mingit finantsgeeniuse auhinda tahtnudki. Ainus, mis ma tahaks, on mõistlikult ära elada. No et ei pea iga pastapaki juures kaaluma, et kas saab võtta täisterapastat või peab leppima mingi säästuversiooniga. (Nende hindade juures muidugi tuleb niikuinii kaaluda aina rohkem.) Aga rahalises osas pole ma tõesti suurem asi planeerija, seda tuleb tunnistada.

Kui ma 2006. aastal Tallinna kolisin ja “kõrgepalgaliseks ajakirjanikuks” hakkasin, mässisin ma end õige kähku võlakeerisesse, mille tagajärgi helbin ma tänaseni. (Kõrgepalgaline oli tollal õige määratlus, sest sain palka rohkem, kui elus korraga raha olin oma arvel näinud. Nüüd elab sama summaga vaevu-vaevu ära…) Kõigepealt võtsin Tallinna kolimiseks väikelaenu, et katta kolimiskulud + esimese kuu üür + tagatisraha + maakleritasu. Kolimiskulud olid sellest väikseimad, see sisaldas üht K. sõpra ja tema kaubikut ning K.-ga kahekesi Kaupmehe tänava hoovis istumist, palavusse suremist ning teokiirusel kastide üles vedamist.

Igal juhul, laen sai võetud ja esialgu polnud selle tagasimaksmisega erilisi probleeme. Jagasin korterit Andrisega ning kõik oli enam-vähem kontrolli all. Problemaatiliseks läks asi siis, kui mu tulevane eks-abikaasa (keda ma blogis ikka Rüblikuks nimetasin) ka Tallinna kolis. Andris kolis välja ning esimest korda elus elasin ma mehega koos. Uau.

Rüblikul ei olnud töö leidmisega alguses suuremat probleemi, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas meile kalli kesklinna korteri pidamine üle jõu käima. Ja enne, kui ma arugi sain, olin end mässinud sellisesse võrku.

Tuli palgapäev. Maksin ära üüri (5500 krooni) ja kommunaalid. Nädala või kahe pärast oli ülejäänud rahagi otsas. See oli aeg, kui turule tulid sms-laenud ja tõepoolest, oligi nii! Piiks-piiks ja raha muudkui tuli! Ehk siis – kui kuu keskel raha otsas, võtsin sms-laenu, et palgapäevani vastu pidada. Palgapäeval maksin ära sms-laenu, korteriüüri, kommunaalid ja… nüüd enam polnud raha mitte kahe, vaid ühe nädala pärast otsas. Võtsin jälle sms-laenu, mille intressidega kuu alguses tagasi maksin… Ja nii edasi.

Lisaks hakkasime korraldama pulmi, milleks kulus veel kalli intressiga raha ja kui kõik vastu taevast lendas, avastasin ma end viis aastat tagasi hunniku pulmakingituste otsas istumas, kaelas tohutud võlad ja rinnus tuhandeks killuks purunenud süda.

Oli suurepärane aeg olla mina.

Siis püüdsin ma end sellest sitast kuidagi välja tõmmata. Andsin ära korteri, kolisin tagasi Tartusse, püüdsin mitte iga kord, kui raha otsa sai, uut laenu peale võtta. Lõppeks õnnestus see kõik, kui ema juurde tagasi kolisin. Aga siis ütlesid üles tervis ja närvid ning ma veetsin jõlepika aja (kuu? poolteist?) haiguslehel, mille keskel õnnestus mul elus esimest ja viimast korda kogeda seda, et ma mitte ainult ei saa välja helistada maksmata arve tõttu, vaid et mulle ei saanud ka SISSE helistada…

Oli suurepärane aeg olla mina.

Aga asjad hakkasid ülespoole liikuma. Leidsin uue töö ajakirjas, mida tänaseks enam pole ja esimesed minu tehtud lood said hiilgava vastuvõtu. Leidsime JR-iga laheda üürikorteri Tartu kesklinnas ja olime just kolimas, kui restoran, kellega oli mul kokku lepitud ajakirja põhjalik toidulugu, hüppas viimasel hetkel alt. (Hiljem tuli välja, et läks pankrotti.) Tegu oli ainsa selleteemalise restoraniga Eestis tol hetkel ning hetke ajel otsustasin ma, et lugu peab sündima, kurat, teen siis ise! Võtsin JÄLLE kiirlaenu, et kõik kallid komponendid roogade jaoks osta, tegin need nagu hull valmis, pildistasime üles ja nädalavahetusel läks kolimiseks.

Istusin kastide otsas oma uue laheda üürikorteri kontorinurgas, kui helistas ülivihane peatoimetaja ja mu pikema jututa lahti lasi.

Vot see oli… elamus.

Tõde oli, et mõlemad mu lood olid ühel või teisel põhjusel mitte väga suurepärased, aga kas just nii kehvad, et lahti lasta…? Igal juhul, lahti mind lasti ja ma istusin masu uksepakul, taas mingis üürikas, ilma igasuguste tööväljavaadeteta. Töötuks jäin ma vist umbes aastaks, maitstes kibedat vabakutseliseleiba ning käies töötukassas aeg-ajalt seletamas, miks ma ei taha minna mõnda väljaandesse vestlusele, kui nad otsivad reklaamimüüjat.

“No aga on ju meedia!”
“No aga ma pole ju reklaamimüüja!”

Nii jäi see viimane kiirlaen venima, mingiks hetkeks olin ära maksnud terve summa + algsed intressid, kuid selle aja peale oli juba asi inkassos ja oi, kuidas ma vaidlesin! Vaidlesin nagu hullumeelne kõikide nende lisasummade vastu ning lõpuks veetsin tõhusa õhtupooliku kohtulahendite registris ja otsisin lahendeid, kus oleks nõutud võlgnikult tagasi suurem summa kui algne võlg x 2. Ja see oli mul tasutud.

Lõpuks ütlesin, et palun väga, minge kohtusse, kui te loodate mult rohkem saada, ükski lahend seda ei lubanud. Kohtusse ma ei jõudnud, lõpuks leppisime kiirlaenufirmaga ära, mulle jäigi õigus, ja nüüdseks ei meenuta kõike seda muu kui märge maksehäireregistris, mille kohta teinekord finantsasutused mult informatsiooni tahavad saada.

Ja kogu sellest toredast eluperioodist on mul veel järgmise aasta lõpuni maksta tagasi pangale laenu, kuhu said kokku tõstetud kõik mu teised pisilaenud – krediitkaardid, kasutuskrediidid, pulmadeks võetud väikelaen jne. Intress on mõrvarlik, muidugi, aga maksan omaenda koolirahasid. Ja suuremat ei vingu, sest aasta veel ja siis saabki läbi.

Kogu selle jutu point on see, et… kurat, on tõesti fantastiline, et me saame tänapäeval nii kergesti laenu võtta. Kes on kunagi ootamatult kolima pidanud, teab ilmselt väga hästi, mis tunne on ühekorraga 1000 eurot välja köhida. Või kui juhtub mõni muu ettenägematu väljaminek. Aga, sõbrad, laenake ometi mõistlikult!

 Selle postituse avaldamist toetas kiirlaenude võrdlusportaal ParimIntress.ee

praod

hoomamatu 8 Replies

Ükspäev kirjeldasin Mallule, et ma tunnen end kui mõrades vaas. Selline suur ja savist, seisab riiulil, kaugele on näha, et praod on sees. Aga veel ei tea, kas laguneb kildudeks. Aga kui laguneb, siis kindlasti suure pauguga.

Mõni päev hiljem kirjutas Mann mulle:

tundub, et sul on parajasti peremured – ei oska
paremini kokku võtta ja ega ma täpselt niikuinii ei tea, mis sul
täpselt mureks on – ning sõnadest kumab läbi justkui… killustatus.
aga ma ei pea silmas, et sa oled tükkideks, pigem sa oleks nagu vana
teekruus vanaema köögiriiulil; see, millel peened jooned põhjast äärte
juurde jooksevad. kui läheb katki, siis varsti, aga kui ei lähe, siis
peab pea inimpõlve vastu.

ma jõin sellistest kruusidest lapsena ikka ega osanud kunagi arvata,
et peen pragu kööginõud kohe kõlbmatuks peaks tegema. eile pillas
martyn aga pudrukausi kraanikaussi ja näitas haavunult, et pragu sees.
mina kehitasin õlgu, et nojah, mis siis ikka, ja kavatsesin kausist
sööma hakata, aga martyn võttis kausi ära ja ütles, et tuleb ära
visata. et läheb niikuinii katki.

mina arvan, et vahel kestavad praod sama edukalt, kui nõud ise.

Ma ei oleks seda osanud ise paremini kirjeldada.

Ja selle valguses tundus üsna sümboolne, et eile tõmbasin Home4You riiulilt kolm (3) suurt vaasi maha, loomulikult kildudeks, ning reedel kriimustasin auto külje betoonposti vastu.

Kõik… lihtsalt mõraneb.

Viisteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Mu kallis Milake,

paar päeva tagasi said sa 15 kuud vanaks ja ausalt öeldes ei pannud ma seda tähelegi. Kuid ometi on sellel elukuul sinuga nii palju uut juhtunud.

Näiteks hakkasid sa kasutama uusi sõnu, neid tuli sul paari päeva jooksul juurde terve hunnik. “Tere”, korralik ja arusaadav “aitäh”, “päh”, “issi”, “pa-pa”, mis tähendab lampi ning muidugi ei ole kuskile kadunud su staarsõnad “kass”, “emme” ja “anna”. Sul on kombeks lihtsalt niisama “emme” hüüda, kümneid kordi järjest, eriti avalikus kohas. Umbes nagu sa üritaksid kajalokaatoriga mu asukoha paika panna. See käib kohati tõeliselt närvidele, sest see on nii tüütu – sa ju ei taha enamasti midagi, vaid lihtsalt hõigud hõikumise pärast. Ma kohati igatsen juba päevi, kus “emme” asemel “kass” oli, siis ma vähemalt ei tundnud kohustust reageerida…

Lisaks sellele tuli sul paari nädala jooksul juurde kuus (6) hammast, mida ma märkasin täiesti juhuslikult tänu sellele, et sa tagumisi hambaid mõnuga kokku kõlksutasid ja siis uurima asudes nägin, et veel mõningad on tulemas. Good for you, nüüd peaks varsti kõik hambad suus olema ja siis on mõneks ajaks rahulik – kuni need jälle ära hakkavad tulema.

Sel elukuul lendasid sa esimest korda lennukiga ning käisid esimest korda kirikus. Kirikus sa tõesti käisid – ei püsinud sekunditki paigal, jooksid inimeste jalge vahel ringi, nõudsid häälekalt endalegi küünalt pihku ja tegid kõiksuguseid lapseasju.

Ja olid seejuures muidugi nii ääretult armas.

Ning veel avastasin ma, et ma polegi sünnitanud endale last, vaid väikese hülgepoja. Sa ARMASTAD vett. Sul pole absoluutselt mitte mingisugust hirmu, kui siis vaid väike ebalus suurte lainete suhtes. Aga sa võid end lainetes hingetuks joosta, kukkudes vahel näoli vette, tõustes taas ja absoluutselt võttes seda maailma kõige loomulikuma asjana, et sa vahepeal vee alla kaod. Minu süda jääb neil hetkil seisma ning ma püüan olla sust alati samm ees, et sind püüda, aga vahel on see võimatu. Paistab, et sulle on midagi meelde jäänud meie kunagistest basseiniskäikudest ning ma lohutan end sellega, et ükskord lennutas treener sind basseini äärelt alla, kust ma sind veel alt kinni püüdsin. Nii et see väike merre käimine on selle kõrval kukepea.

Milake, sa oled kange nagu vana männijändrik. Kui sa ikka ei taha tänaval käest kinni hoida, siis sa ei hoia, tähendagu see kasvõi seda, et viskud siruli asfaldile ja lased end lödiks ning enne ei liigu, kui sulle antakse vabadus liikuda ilma käest kinni hoidmata. Või kui sa oled otsustanud, et sa tahad ringi vaadata, mitte vankris istuda – oh seda kisa, kui ma sind kärru püüan aheldada. Õnneks on su jändriklikkus lühiajaline: kui sa näed, et vastuvaidlemisvõimalust pole, lepid sa üsna kähku olukorraga ja püüad sellest võtta parima.

Ja IS-SAND kus sa võid ronida! Just praegu tulid sa minu juurde diivaniseljale sellise ringiga: pissipoti ääre pealt stepperile, stepperilt kohvilauale, kohvilaualt diivanile, siis diivani seljatoele ja ennist, kui ma hetkeks selja pöörasin, suutsid sa kahe sekundiga diivanilt mikrolaineahju peale ronida, et maiustada paari aprikoosiga, mis seal peal kausis olid. Su lemmikajaviiteks on ronida meie voodist magamistoa aknalauale ja seal kõõludes jälgida, mida teevad naabrilapsed või nende koer.

Vahel ma vaatan sind ja mõtlen, kuidas küll sa nii iseseisvaks oled saanud. Ühtäkki hakkasid sa tassist jooma – see tähendab, JUUA oskasid sa sealt juba pikemat aega, aga kui joogiakt oli lõppenud, lasid sa tassi käest kukkuda või vehkisid sellega nii, et kõik kohad märjad. Aga ühel päeval märkasin ma, et sa panid hoolsalt tassi lauale tagasi – ja nüüd ongi nii. Oh, muidugi ajad sa teinekord tasse ümber, lihtsalt selleks, et näha, mis seal sees on, aga sa oskad juua. Kahvliga asjatamine tuleb sul aina paremini välja ning hambapesu on sul käpas vist esimesest hetkest kui sulle hambaharja pihku andsime.

Mida lähemale tuleb aeg, mil sina ei täidagi kõiki mu päevi, seda kurvem ja ootusärevam ma olen. Ma tean, et ma ei tohiks tunda ebakindlust, sest sul on vaja ema, kes saaks kõigega alati hakkama ja kes pakub sulle parimat kasvukeskkonda ja kelle peale sa saad alati loota, aga ikkagi on tulevik hetkel ebakindel ja ma tunnen end sinu ees seetõttu väga süüdi. Ma näen, et neil hetkil, kui mul on raske ja tahaks lihtsalt silmad sulgeda ja MITTE OLLA, saad sa väga hästi aru. Sa tuled minu juurde, paned käe ümber kaela ja nina vastu nina ja nii me oleme. Ning mu süda murdub veelkord tuhandeks killuks, sest ükski aastane ei peaks tegelema oma ema lohutamisega…

Aga vahepeal tuled sa ka niisama, kui sul emme tuju peale tuleb, ja kallistad. Ühel päeval sa kallistasid isegi oma vanaema ja see oli niivõrd eriline hetk, et mul tulid pisarad silma.

Ja sina, muidugi, oled ääretult eriline.

Armastades,

emme

sõbrased ja muud

hoomamatu 2 Replies

Kätte on jõudnud mu lemmikaeg suvest. Aeg, mida ma hellitlevalt kutsun “pilveajaks”. Ma ei tea, miks see nii on (meteoroloogid kindlasti teavad, ja füüsikud ehk, võib-olla ka muud targad inimesed?), aga maailma kõige ilusamad pilved hakkavad taevasse jõudma juuli teisest poolest. Vahelduva eduga on neid pilvi näha oktoobrini, kuigi siis on nende vatt närtsinud nagu palavas käes sulanud suhkruvatituutu, aga ikkagi nii mõnusad ja pehmed on need aasta teise poole pilved.

Ja ma käin ja tripin ja mõtlen sellele, et TEGELIKULT, for fuck’s sake, on ju ilmatuma hästi asjalood. Okei, mul pole päristööd ja mu suhe on kräpp, aga TEGELIKULT on ju hästi? Mõtlesin sellele tol esmaspäevaõhtul, kui ootamatult tuli põgusast trehvunksist über-16aastaste pidu ja mingi hetk me istusime Liisi voodil ja osad meist olid poolenisti ainult riides ja ma vaatasin oma naisi ja mõtlesin… Kuidas see nüüd juhtus? Mul on järsku jälle tekkinud mu oma naiste turvavõrgustik. Oh, loomulikult on teisi hästi olulisi naisi, keda ma näen harvem või kes lihtsalt Tallinnast ära kolisid, aga selle üle ei tohiks ma mitte kurta, sest tõde on, et kui ma oleks saanud, oleks mina kah Tartusse jäänud. Ainult et nüüd ei taha ma sinna enam tagasi minna, sest… Noh, mu naised on ju siin!

Või vähemalt suur osa neist.

Mõned on Tartus ka ja mõned isegi Saarlandis, AGA IKKAGI.

Istusin seal ja – ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mulle tundub, et seksist – ja avaldasin valjuhäälselt oma tänu, et nad kõik mu naised on. Maailma kõige ebaloogilisem kooslus istus seal voodil tol õhtul ja nad kõik on minu! Minu kooslus! Igaüks nii erimoodi, aga nii erimoodi nunnu ja ootamatult asendamatu.

Ehk siis: laav juu!

Ja kui mul on minu naised, siis ma saan kõigega hakkama. See, et mul kadus ootamatult jalge alt pind ja ka kõik mu naised (paar aega tagasi), pole kindlasti mu närvikava arengule kaasa aidanud. Aga nüüd ma ausalt püüan. Ehitada oma närvikava ja olla olemas, nagu minu jaoks on olemas oldud.

Naised. Te ikka nii imelised.

Ahjaa. Uudissõnaks sai esmaspäevast “sõbras” – sõber, kes on ühtlasi vahelduva eduga tõbras. Näide: “Tom on ikka eriline sõbras küll – lubas mind sellele tšikile tutvustada, aga magas ise taga hoopis…!” Sõbraseid talutakse ja armastatakse isegi – seda kõiki nende sõbrase-staatusest teadlik olles. Sest sõpru, eriti sõbraseid, armastatakse ju ka kõigi koos nende vigadega.

etapivõit

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kas ma olen juba seda maininud (ilmselt olen), aga Mila hakkas kallistama.

Ta lihtsalt tuleb ja jookseb ja haarab kaela ümber kinni ja kallistab. Kallistab-kallistab-kallistab. Hingetuks. Ta tegi seda emmele ükspäev ja ma mõtlesin: “See. SEE on hetk, mille pärast lapsi teha.” Kui sinu jaoks kaks maailma armsaimat inimest kogevad SEDA hetke.

A jube häiriv on, et ta pidevalt mööda mind üles üritab ronida.

Pluss me kohe lähme esimesele lennureisile. Tema jaoks esimesele. See kestab küll vaid pool tundi, AGA IKKAGI.

Pluss vol 2: mul on nii palju muid lugusid ka rääkida, aga… Ülehomme ehk?