Tag Archives: intestines

Võrkkiigelugemine: Epu südameraamatu 2. osa

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Epu südameraamatu ehk “Kas süda on ümmargune?” 2. osa valmimisele elasin ma küll lähemalt, küll kaugemalt kaasa. Pidin isegi proovilugemist tegema, aga kuidagi selleni ei jõudnud. Ja nüüd on mul hea meel, et lugesin seda just siin ja praegu. Olles oma saarel, võrkkiiges, kuuma päikese eest varju otsides.

Epu kirjutamine on mulle alati hästi mõjunud, ta on mind õpetanud rohkem kui ilmselt ise aduda suudan (“Dialoogi! Hoogu! Veel dialoogi!”), aga praegu mõtlen pigem seda, et see raamat MÕJUS. Paralleelid on muidugi ilmselged – ka mina olen praegu saarel oma lõppeva abielu eest justkui peidus (kuigi see on Epu raamatu-aegsest teistmoodi ja teises faasis, muidugi), ka mind on tabanud kriis (kuigi võib vaielda, et kriisist kriisi ma ainult elangi), tööd on liiga palju (aga erinevalt Epust pole mul üldse raha), ja ma tahaks mõneks ajaks lihtsalt ära, eemale, näha kõike, mis maha jääb, kaugemalt. Äkki siis ma näeksin seda, mis on ees, selgemalt? Teaksin, kuhu edasi minna?

Muidugi ei saa “Südamest” rääkides mööda sellest, et Epp on fantastiline storyteller, ta haarab kaasa ja ei lase enne lahti, kui viimane lehekülg alla kugistatud. Ja siis jääb ju ka puudu! Sest ta läheb ju edasi Indiasse, peategelasest Epp. Kindlasti on kuskil keegi Epu triloogiat võrrelnud “Söö. Palveta. Armasta” raamatuga, samalaadne eneseotsing läbi erinevate maailmaotsade. Ja, tuleb tunnistada, ma ikka pühkisin kohati pisaraid ka. Ilmselt seetõttu, et mõnes kohas oli paralleel minu enda elusupiga liiga valus.

Kõige rohkem ja kõige suurema üllatusena tabas mind aga lugedes arusaamine, kui väga olen ma viimased kuud läbi elu silmad kinni trampinud, püüdes mitte mõelda – või õigemini, olles liiga kurnatud mõtlemiseks. Ja nagu Eppki, tunnen ma pidevalt seda, kuidas mõned mu mõtted ja “hullud ideed” ei sobi ümbritsevatele, nad ei saa aru, teinekord naeravad ja narrivad, püüavad mind välja rääkida mu sisemisest tungist MINNA.

Sest ma ju tahan ka minna. Vahepeal ma pean minema. Epust on erinev aga see, et ma ei ole senini täpselt aru saanud, kuhu see tung mind juhatab ja kui palju ma peaksin talle järele andma. Ja siis ma hakkangi rapsima, arutama, kaaluma… Või lähen esimesel avanenud võimalusel silmad kinni ja kopsti! Vastu seina.

Neil kahel-kolmel päeval, mis ma seda raamatut lugesin, olid mu une-eelsed poolteadvusel olles peas kõlanud mõtted erakordselt selged. Üldse on kogu mu saarelolek olnud… puhastav? Lülitasin välja, olin, suurt ei pidutsenud, lihtsalt… olin. Olen senimaani, kuigi täna ja homme tuleb tööd teha ning siis juba hakata mõtlema, kuidas Milakese, kottide ja turvatooliga tagasi orienteeruda. Aga praegu veel on vaikus. Eetris ja mõtetes üldiselt.

Räägin vaid inimestega, kellega tahan (näiteks Kuressaare linnuse muuseumitädidega okupatsioonist ja kukekommidest), olen vaid inimestega, kellega tahan, loen vaid kirju, mida tahan (ja seni, muide, on ka töökirjad olnud kõik positiivsed, seega olen tahtnud). Palju on vaikseid salajasi hetki, kus ma muigan ja vaatan pilvedesse. Ja veel mõned.

(Sain just aru, et see kõlab, nagu ma EI tahaks oma sõpradega rääkida või nendega olla. Ma ei mõelnud seda, ausalt.)

Nii et omamoodi on siiski praegu veel eskapism. Aga see on aidanud ka, sest vaikus on lasknud une-eelsetel tõdedel eriti valjult kohale jõuda. Ja Eppu lugedes (ma pole ju liiga kaua temaga päriselt aega saanud veeta, rääkida, energiat vahetada) imbus terake tema õpitud tõdedest jälle minuni ja mulle meenus, et iseend tuleb ka osata kuulata.

Muide, mult täna juhuslikult küsiti, kas ma olen romantiline. Üllatusin jälle, sest… ma ei tea! Ma ei tea enam, kes ma olen! Ja ma ütlen seda, laialt naerdes, päriselt.

…Ma ei tea VEEL, kes ma NÜÜD olen.

Aga ma saan õige pea teada, kindel see.

Äkki olengi romantiline kah!

Aitäh, Epp.

suve-eelne kaleidoskoop

Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

See ei ole päris postitus, sest mu aju jooksis kokku, veel on lõpetada kaks artiklit ja siis kauaoodatud auhind: pikk nädalavahetus Saarlandis. Ehk pikemgi.

Siin on rändom-hetked möödunud nädalatest, mis seda suve-eelset aega anno 2013 meenutama jäävad.

Juhuslikult avastatud maailma kõige kriipim icebreaker: kui sa oleksid sarimõrvar, kuidas sa tapaks? Seda sünnipäeval n+1 inimese käest küsides saab vastuseks kohati väga veidraid asju. (Ja kahtluse, et mõni võibki olla sarimõrvar, aga noh, kapis.)

*

Üks varahommik Punaste Seintega Toas, kus mu kõrval istus nii lõppilus tüdruk, et ma hakkasin mõtlema selle üle, kust ilu tuleb. Ja kas ta üldse kuhugi läheb. Ma olen näinud ja näen ilmselt edaspidigi enda ümber nii palju ilusaid inimesi (ka neid, kelle kohta paljud ‘kole’ ütleksid), et äkki on asi minu silmanägemises?

*

Seisame ja räägime hirmvana naabritädiga juttu. Maast ja ilmast, lilledest ja lastest, ummistunud rennidest ja liivakookidest.
“Ma võtan selle rennide puhastamise ette, kui tagasi olen,” arutlen murelikult, silmitsedes sodi täis räästast.
“Oi, see oleks küll tore! Mõtlesin, et teen ise, aga, tead… tasakaaluhäired on tekkinud…”

*

Ükskord istume trepil ja vaatame, kuidas Pussakas toob uhkelt hiire. Mäng, jaht, mäng, jaht.
Järgmisel päeval oli trepile asetatud musträstas.

*

Harjutan töövestlusele sõites sõna Einchhörnchen hääldamist. See on mu uus ja mitte väga huvitav eraprojekt, kui ma ei suuda oma aju välja lülitada ja mõtted ajavad hulluks. Ühtäkki silman bussiaknast oravat.

Ma usun, et oravad toovad õnne.

*

Talv sai vist lõplikult läbi, taban peast läbi jooksva mõtte, aga rohkem sellele aega mõelda pole. Seisan Linnahalli katusel ja vaatan päikesetõusu. Teen pildi, mis saab hiljem blogipäiseks.

To where I was going, I didn’t need words.

*

Siis see pärastlõuna, kui me istusime basseiniveerel, mille ma ennist minestuse äärele end viies täis olin puhunud. Järasime kuivatatud särge ja rüüpasime õlut peale, kuidagi väga mõnus oli.

Hiljem istusime (juba teise meiega) kantooras ja kuulasime James Blunti ja mulle tundus, et ma olen sattunud multikasse.

*

Poseerin järjekordse eksperimendiloo tarbeks fotograaf Kalevile.
“Tee seksikiisu naeratust nüüd!” käsib ta. Purskun naerma.
“Mu seksikas pole väga seksikas,” möönan.

Hiljem ütleb Kalev, et kui need fotod ilmuvad, siis saab mul meestega raske olema.

Mis ta täpselt mõtles, ei teagi.

*

See hetk Ssiki ja Priidu pulmast, kui ma seisan saalilävel ja vaatan, kuidas mu kõige vanemad ja püsivaimad sõbrad tantsivad. Kõik olid seal, Tannust alates ja… ma ei teagi, kellega lõpetades. Ma vaatan neid ja nad on kõik NII ÕNNELIKUD, lihtsalt, kutid tantsimas oma sõbra pulmas, et kuskil kopsude lähedal hakkab pitsitama.

Tükk aega pole kellegi teiste õnne vaadates ise nii ehedat rõõmu tundnud. Lihtsalt rõõmu, sest teistel on nii hea olla.

*

Ootame bussi. Karmihääleline tädi, kes ennist oma meeskaaslasega millegi üle häälekalt vaidles, vaikib ühtäkki, otsib midagi oma kotist ja ulatab Milale kaks piibelehte.
“Aitäh!” ütleb Mila pärast lühikest mõtisklust.

Ja kuidagi ma tean, et see hetk on muutnud midagi maailmas paremaks. Lihtsalt sellega, et ta juhtus.

*

Või siis sel korral kui ma olin Indigo Stuudios iluprotseduuridel ja me muudkui naersime, ma isegi ei mäleta enam, mille üle. Ja jälle ma mõtlesin seda ilu-asja. Või pigem vist avastasin üllatusega, et ootamatult on taastunud võime pisiasjadest rõõmu tunda.

*

Aga oli ka… Nädal, mil ma olin kindel, et ma suren. Suren kindlasti, aga mitte piisavalt kiiresti. Õhtuti last magama pannes lämmatasid paanikahood, sest ma TUNDSIN, kuidas mu süda jättis lööke vahele. Kuidas rindkeres hakkas pistma iga kord, kui üks teatud teema üles tuli. Kuidas käed hakkasid kontrollimatult värisema, kui ma ühe konkreetse asjaga diilima pidin. Ma nutsin nii palju. Frustratsioonist, surmahirmust, igatsusest. Igatsusest, et ÜKSKORDKI jää murduks. Et miks on ometi niimoodi see minu ajukeemiake seatud, et need kukkumised on nii valusad, nii hävitavad.

Ja nagu iga kord, olin seegi kord kindel, et see jääbki nii. Surmani. Ja see pole, teadupoolest kaugel. Kuulsid? NOVOTT! EI SAANUDKI KUULDA! Sest see oli see vahelejäänud kuradi südamelöök.

“Kui keegi jagaks Hädaoru-missi tiitlit, sa saaksid selle,” arvas Naabrinaine selle peale. 

*

Õhtud, nagu see praegune. Istun pleedi mähituna võrkkiiges, mis pigem on ripptriipkiik, sest võrkkiiged, ma mäletan, olid need, millest sai alguse minu tselluliit kunagi omal ajal. (Ärge vaielge vastu, las ma usun seda.) Istun ja olen ja üldiselt on vaikne, täna on mingi hullus, sõidetakse, nii et aknad värisevad. “Pussa” hüppab krabinal müürile, “Muks” passib trepil tühja. Vahepeal hoian pead kuklas ja vaatan nende igivanade puude latvu.

Mul on kaks kodukuuske ja ma poleks eales arvanud, et ma võiks mõne konkreetse puu vastu sellist lembust tunda. Nad lembavad mind ilmselt vastu, sest kui kergelt sajab, saab ikka üsna mõnusalt kiiges vedeleda.

*

Tõuseme Taagepera lossi torni, ma murran väga valusalt küüne, aga kogu varahommikune Lõuna-Eesti laiutab jalge ees.

*

Alati saatmas see näriv tunne, et miski on pöördumatult läbi saanud. Ja see on ometigi hea, ma olen seda kaua oodanud. Selle pööripäevaga muutub, ma tunnen. Mis, ei tea. Või noh, üht-teist tean ka. Aga see pole see, veel… Miski on juhtumas.

Aga võib-olla on see mu jukerdav süda, kes teab.

Ilusat pööripäeva, sõbrad. Uuel nädalal kohtume!

elamise talumatu raskus

Argielu 3 Replies

Ma eile lõin kokku, et olen viimased kuu-paar töötanud rohkem, kui ma näiteks Õhtulehe ajal seda tegin. Täiesti müstiline on see vabakutselise elu ikka. Sa töötad nagu hullumeelne, teed rohkem kui ajalehes või ajakirjas palgal olles, erinevus on ainult selles, et sa töötad KOGU faking AEG. Ja kui sa parasjagu ei tööta ja pead näiteks oma kaheaastase päevi sisustama ja talle ema olema, kütma või pesema või koristama või kokkama, siis närib pidevalt hinges see üks ja sama mantra: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Paned lapse õhtul magama ja lähed närvi, kui ta võtab selleks kauem aega, sest: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Teine müstiline asi on see, et rahad tulevad täiesti etteennustamatult. Lood, mida täna punnitad, ilmuvad ehk ülejärgmise kuu ajakirjas, mis tähendab, et raha kantakse kolme kuu pärast.

Ja puhkust pole selles elus ette nähtud.

Ma olen viimased kolm nädalat pidanud igal õhtul kirjutama valmis 5000-8000tähemärgilise loo (võrdluseks: näiteks Õhtulehes oli nädalas ette nähtud 4 artiklit, á 4500tm, pluss nupud ja värgid teinekord) või siis muud töövärki tegema (toimetama, hindama jmt). Mul on veel kaks artiklit sellel nädalal jäänud, aga MA LIHTSALT EI JÕUA. See tähendab, ma jõuaks, aga ma ei suuda. Muidugi ma teen nad ära, sest peab, aga neljapäevast alates on aju olnud mingil režiimil, kus tuleb teda jõuga peksta tähemärke tootma. See on vastik ja ebameeldiv ja tundub vägistamisena.

(Ning muidugi on kõigil selliseid hetki, olgu palgatööl või mitte.)

Ma ei taha kurta ka, sest on suisa imetabane, et ma tegelikult nii end elatada suudan. Mitte eriti hästi, muidugi, aga selles on juba süüdi liiga suured kulutused. Näiteks ma ei saa aru, kuidas ma ostan poest kaks kohupiimakreemi, vee ja mahla ning mu arve on vanas rahas 60 krooni. Vanasti võisin ma 60 krooniga nädalas ära elada. Nüüd ei saa selle eest isegi päeva sööki kätte. (No mitte et kohuke ja vesi söök oleks, aga teate küll, eks.)

Ja siis ma kõnnin iga päev mööda sellest tühjana seisvast ruumist Nõmme keskuses ja mõtlen, kui mõnus oleks, kui seal oleks mingi siuke nunnu armas kohvik. Või raamatupood. Või raamatupood-kohvik. Või võileiva ja kohvi putka. Või hurmavalt lõhnavaid värskeid saiakesi müüv kondiitriäri.

Ja mõtlen, mis oleks, kui teeks elus professionaalses mõttes ka täieliku kannapöörde. Läheks õpiks midagi muud. Sügisel plaanisin niikuinii kooli minna, et oma magistriga ikka ühele poole saada. Aga kui ma juba praegu olen punktis, kus mulle öeldakse liiga sageli: “Täname kandideerimast, seekord ei osutunud valituks. Kuid teie oskuste ja CV juures leiate kindlasti kiiresti sobiva töö!”

Mis siis saab, kui ma sellele veel magistri lisan? Siis ma olen lihtsalt veelgi kõrgharitum tšikk, kes rabeleb vabakutselisena vere ninast välja.

Ma arvan, et mu häda on selles, et mul on midagi puudu. Mingi elutähtis isikuomadus on puudu. Äkki ma ei taha piisavalt? Pole piisavalt ambitsioonikas? Või nõuan ma liiga palju – ma ei taha teha seda reporteritööd, mille pärast ma omal ajal Õhtulehest ära tulin. Ma tahaks rohkem oma ideid teostada kui reaajakirjanikuna seda teha saab. Ma tahaks luua midagi, mille kohta inimesed vaataksid ütleksid: “Vot see, kurat, on awesome!”

Aga ma ei oska kuskilt alustada enam. Seda mõtlesin muide täna selle nurgapealse tulevikukohviku eest mööda jalutades ka. Et vot, kui oleks “päristöötu”, siis oleks aega tegeleda selliste asjadega, nagu äriplaanide koostamine ja taotluste kirjutamine ja visioonid ja EAS. Aga kui mul kuskil ongi mingi hea potentsiaalne ideepoeg sündinud, mattub see kohe kõikide igapäevaste asjade alla ära, sest muidu: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Ma tahaks Tallinnast ära. Mõne nädala pärast loodetavasti saangi. Ma tunnen, et olen täiesti kokku jooksnud. Ma ei suuda diilida enam. Tahaks, et kõik need erinevad pasad, mis pidevalt erinevate ventilaatorite külge üle päeva hüppavad,  korraks ära lõppeks. Tahaks, et KÕIK töö oleks tehtud ja et nädal aega ei peaks midagi tegema. Selleks aga pean ma nüüd kaks nädalat korraga kolme nädala töö ära tegema. Kui ma tahan jaanide paiku puhata. PÄRIS puhata. Mitte nii, et lebotan päev otsa näiteks kadakate vahel ja mängin Robi ja Milaga peitust, aga õhtul pressin hambad ristis kõike teha.

Ja nutta tahaks natuke ka.

Ei saa, enne tuleb mõned kandideerimised teha, motivatsioonikirjad kirjutada and all the works. Ja need kaks artiklit ka. Koristama peaks. Vaipu pesema. Sada muud asja.

Nojah.

things not said

Argielu 2 Replies

Käisin Tartus, kiirkülastuse korras (nagu tavaliselt) jõudsin hängida K.-ga, uhkeldada peagi abielluva Ssiki tüdrukuteõhtul, väisata kodubaari, surra palavusse, rääkida palju suhetest ja elust ja.

“Ma viimasel ajal pole su blogisse tõesti eriti sattunud,” sõnas sõber. “Sa kirjutad lapsest peamiselt, kas pole?”

Nojah, pidin ma tõdema. See teemadevalik siin pole mitte seetõttu, et ma TAHAKS ainult lapsest kirjutada. See on seetõttu selline, et ma EI SAA nii paljust muust kirjutada.

Ma tahaks kirjutada lahkuminekust. Sellest, kuidas vahepeal on juhe nii koos, et on reaalselt tunne, et ainus asi, mis olukorra lahendaks, on surm või kuhugi kaugele kolimine.

Sellest, kuidas tööd ja saamata rahad, või töötus ja olemata rahad teevad vahel nii õnnetuks, et ma ei suuda enam eelarvetki täita, sest iga kord tahaks end ära tappa, kui sinna numbreid kirja panen. Ja ma tahaks kirjutada, MIKS see nii on, aga mis sellest ikka kirjutada, sest tegelikult on peamine põhjus ikka selles, et tahaks tööle minna. Päris tööle. See lahendaks nii paljud asjad. Ja muu polekski enam oluline.

Ma tahaksin kirjutada kõigist neist toredaist asjust, mis ma teen, kuidas vahepeal juhtub hämmastavaid ja ülicoole asju. Ja et elu võib olla mõnus. Ja et mul tuli meelde, mis tunne on olla mitteõnnetu.

Aga ei saa.

Ma tahaks kirjutada kõigest sellest ja paljust muust, aga ma ei saa. Ma pean valima sõnu nii hoolikalt, et südame ajab pahaks. Seega valin ma sageli tee, kus ma ei vali neid üldse ja olen lihtsalt vait.

Sest raha ja väsimuse ja palavuse üle vinguda võib ainult that much. Siis läheb tüütuks.

Ja telefon läks katski. Ehk saab lähipäevil korda. Ja lauatelefonile saab helistada, aga see ei helise.

Nii et ärge muretsege. Tšättige või meilige ja kui meelde tuleb, login skaipi ka sisse.

you’re deciding your life now

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Soovitan seda TED Talki vaadata kõigil. Esiti tahtsin endale kuuli pähe lasta, nii suur kurbus tuli peale, et olen kõik valesti teinud. Siis sain aru, et olen rohkem teinud õigesti kui valesti. Ja siis sain aru, et parem hilja kui mitte kunagi. Kõik ei saa olla Naabrinaised ja instinktiivselt asju õigesti teha algusest saadik – ja et see on fantastiline, et ma olen praegu oma ellu nii õiged inimesed valinud. Sest omamoodi on see ju ikkagi valik olnud.

Ja eriti tore on see, et tööalaselt olen ma tõesti teinud seni vaid asju, mis on mind ennast rikastanud ja mulle suurepäraselt sobinud, erinevaid väljakutseid pakkunud ja olgu, enamiku ajast tõesti mitte just tonnide kaupa raha sisse toonud. Mis siis, see kapital on kogunenud ja see ongi peamine.

Ühesõnaga, 30 on kohe ukse ees ja mul pole illusiooni, et see on uus 20 või et elu algab nüüd. Elu käib ammu juba.

Kakskümmend neli kuud

Kooskasvamine, Läbi fotosilma 2 Replies

imageKallis Emiliana,

täpselt nädal tagasi said sa kakskümmend neli kuud vanaks. See tähendab, et sind on siin maailmas ringi tatsamas, roomamas või siplemas olnud täpselt kaks aastat (ja nädal). Need aastad on olnud pikad. Ja lühikesed.

Imelik, kuidas sa hakkad aja tõelist kulgu alles siis tajuma, kui kellegagi kõrvuti kasvad. Kellegagi, kes veel aasta tagasi ei osanud öelda päris sõnu, aga nüüd räägib kohati täislausetes. Kellegagi, kes veel kaks tundi tagasi ei teadnud, mis on seen, kuid nüüd seda öelda oskab, raamatutest ära tunneb ja ise joonistada püüab, et siis uhkelt näpuga sigri-migrile osutada: “Kes see on? Seen!”

Sinu teine eluaasta oli suurte muutuste aasta meie mõlema jaoks, kuid tundub, et pool aastat hiljem oleme me vaikselt settinud. Meil on omad rütmid ja omad tegemised, omad mured ja omad rõõmud. Sul on ikka su sõbrad ja su isapoolsed sugulased ja emapoolsed sugulased, viimaseid näed sa kahjuks liiga, liiga harva. (Kuid see ei tähenda, et sa rõõmust ei ruigaks, kui saad ‘Obi! hüüda ja mööda tuba ringi joosta, ühe üle-aastase kannul. Või siis pärast vanaemaga liivakastiäärel istuda ja pool tundi “putu!” teatades sipelgate asjatamist jälgida.) Sul on omad asjad ja asjaajamised isaga, tädide ja suure sõbrannaga, keda sina kutsud Kelliks, aga küllap see i ka õige koha peale lõpuks paika läheb. Sul on sõbrad ja sul on hunnik inimesi, kes lisaks sinule sind meeletult armastavad, ja mul on selle üle tohutult hea meel.

Kuid sina paistad üle kõige maailmas armastavat kasse. Sa küsid, kus on kassid, kui sa oled kurb ja nutad, sest ma sunnin sind magama ajal, mil sa ilmselgelt “Ei taha! Ei tahaaaaaaaa!” Kui meile tulevad külalised, hakkad sa neile kohe kassidest rääkima ja koos Pussakaga jooksete te päevade kaupa mööda aega ringi, ikka üksteise sabas ühe põõsa juurest teiseni. Isegi Miuks on sinu suhtes leebunud ja tuleb ette kordi, kus me jääme lõunaunele nii, et sina kaisutad Miuksu, teinekord isegi pea tema seljal.

Mulle tundub, et sinu päevad on täis rõõmu ja päikesepaistet (ja võib-olla liiga palju tatraputru, aga sa ei paista seda hukka mõistvat) ja huvitavaid putukaid, keda jälgida, ja alati on sul üks emme, kelle otsas ronida ja kes sind kukil kannab või vajadusel väntsutab ja keerutab, ja siis sa naerad nii laialt ja rõkates, et kõik tähtajad ununevad.

Mulle meeldib meie pisike tilluke vaikne elu. Muidugi võiks siin olla nii palju muid asju – see osa, mis minust igatseb päristööd ja kontorit ja kolleege ja väljakutseid, see osa minus nutab ja karjub teinekord, enamasti õhtuti kui sina juba magad. Või siis see osa minust, mis igatseb veel armastada ja veel õnnelik olla, see osa minust on ka kusagil olemas. Või siis see osa minust, kes tahaks sagedamini osta kookospiima, see osa minust on ka veel alles. Aga see aeg peab varem või hiljem saabuma. See aeg, kus me ei veeda enam päevi nii tihedalt koos, see aeg, kus me kohtume põgusalt hommikul ja õhtul. Ning kuigi ma igatsen nii väga seda rohelist rohtu, mis on kusagil mujal, tean ma väga valusalt, et kui see on käes, siis hakkan ma sind ja meie pisikest tillukest vaikset elu igatsema. Või pigem, sellele nostalgiliselt tagasi mõtlema. Sest kunagi hiljem ei sõltu meie päevad teineteisest nii otseselt ja nii palju, ja kunagi hiljem pole meil aega lihtsalt murul vedeleda ja putukaid uurida, siis turul käia ja suppi teha, siis kaisutada ja multikaid vaadata, siis vannis käia ja unejuttu lugeda, ja siis kaisus magama jääda.

Aga praegu meil on see aeg ja kuigi see on kohutavalt väsitav, teinekord kohutavalt üksildane (minu jaoks) ja sentide lugemine võiks ka ükskord lõppeda, on see siiski meie aeg. Suur suvi on ees, ja ma ei tea, mis me teeme järgmisel kuul samal ajal, kuidas me elame, kuhu sõidame või kus paigal oleme, aga ma tean, et me oleme koos.

Ma armastan sind väga palju, tõesõna. Ma loodan, et ma olen suutnud parandada need vajakajäämised, mis enne Suuri Elumuutusi olid, ja ma loodan, ei, ma tean, et su elu on seetõttu natuke parem ja õnnelikum.

Ja kui sina oled õnnelik, olen mina õnnelik.

Ps. Aitäh, et sa mind jälle emmeks kutsud. See on täiega oosõm.

Muah!

Emme

1. mai 2011

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 11 Replies

Kaks aastat tagasi samal ajal olin ma vasakul küljel haiglavoodis, vahtisin tühja tugitooli voodi kõrval ja ulusin nutta. Ma ei olnud iialgi elus end nii üksinda tundnud. Ma nutsin, sest ma olin nii üksi. See üksildus oli nii suur ja kõikehõlmav ja ajas meeleheitele, sest ma ei suutnud ettegi kujutada, et ma kunagi end teistmoodi tunneks. Nutsin üksildusest.

Valus ei olnud enam/veel, sest seljasüst oli mõni aeg tagasi mõjuma hakanud. Ka see oli imelik tunne, mittevalutamine. Olin nii üllatunud, sest ma olin päevi (MILJONEID PÄEVI) valutanud ja ma olin ära unustanud, mis tunne on mittevalutada.

Kui ma kell kümme 1. mai õhtul 2011 oleks edasi valutanud, ei oleks mul mahti olnud seda üksindust tajuda. Saati selle pärast nutta.

Siis jõudis JR tagasi ja kuna ma ei valutanud, soovitas õde võimalust kasutada ja tukkuda. Lapsel kiire pole, maga-maga. JR jäigi tugitooli magama, sekundiga vist, aga mina kuulasin kellegi loomalikke karjeid, mis ei saanud läbi ja… kartsin. Vot siis hakkasin ma kartma. Oh, muidugi, kõik naised kardavad sünnitust mingil määral, kartsin minagi.

Aga seal, neid karjeid lugedes ja kella liikumist vaadates – siis olin ma nii hirmul kui ma elus iial pole olnud. Sest ma teadsin, et mina olen järgmine. Ja see kõlas nii kohutavalt, et ma ei tahtnud olla järgmine.

Siis tuli valu tagasi. Tehti kaks süsti veel, kuid enam nad eriti ei leevendanud.

Naine kõrvalpalatis ikka veel karjus.

JR magas ja mina olin üksinda, valutasin, aga ikka igavesti rase. See öö oli lõputu.

Õde käis aeg-ajalt, kontrollis, tilgutas, aitas vetsu kui vaja – aga ei midagi. Ei vett, ei last, valud on küll, aga lihtsalt niisama paistsid nad olevat. Tšillisid seal minuga, need valud.

Kuni lõpuks millalgi keegi otsustas, et tuleb seda va värki tagant turgutada.

Aga need valud… Mul oli mingi äpp, millega sekundeid lugesin. Vihkasin seda äppi südamest, sest see oli kasutu – luges täpselt valu lõpuni, nii nagu raamatuis kirjas. Minut. Aga ma ei tahtnud, et ta lõppu jõuaks, sest mis kasu on sellest hetkest, kui sa EI valuta? See tähendab ju ainult, et uus valu tuleb aina lähemale…

Naljakas on see, et ma kartsin tuhudest rohkem seda lõpuosavalu. Kuid ohhhoooohoi, ükski päevavalu ei ole tuhudega võrreldav. Ma palusin, et nad annaks mulle ükskõik mida, aga peaasi, et see lõppeks. Neil polnud enam midagi anda ja ma ei saanud aru, miks keegi ei öelnud, et ma peaks püssi sünnitusele kaasa võtma. See mõte oli nii reaalne, sest MITTE KEEGI EI AITA MIND ja ainult nii see valu ju lõppeks.

Kuni lõpuks kell 8 tuli uus vahetus, uus ämmaemand, ja ütles: “Nii, aitab jamast. Enne ma siit ära ei lähe, kui sul sünnitatud saab.”

Ma pole iialgi kellelegi nii tänulik olnud.

Keegi ütles: “…keiser…”

Ämmaemand ütles, et ei. “Sa suudad, ma aitan.”

Aitas. See oli nii rõve, aga ta aitas. Ma ei uskunud ise enam ammu, et sellest välja tulen. Aga tema uskus. Ja aitas.

“Enne kella 11 on sul laps käes,” ütles ta umbes 9 paiku. Ma ei uskunud teda. Ma ei uskunud, et see iial lõppeb.

Ma ei mäleta, mis oli esimene asi, mis ma Milat nähes mõtlesin või ütlesin. Aga ta oli nii valmis ja täiuslik. Ja vait. Tuli nii vaikselt. Ei mäleta enam isegi, millal ta esimest korda nuttis.

Aga mäletan, et see kohvi, mis hommikusöögiga toodi? See oli faking parim kohvi, mis ma iial joonud olen.

Oli 2. mai hommik 2013, Osama Bin Laden tabatud, väljas paistis päike ja mina olin lõpuks enam mitterase.

30 tuhat miili tunnis ehk vananemispaanika

Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Ma ei ole kunagi väga vananemist kartnud. Peamiselt sellepärast, et ma olen laisk ja mulle meeldib meenutada, melanhooratseda ja nostalgitseda – vanadus tundub mulle mideagi sellist, kus lõpuks saab lõpdvaks lasta ja rahulikult võtta, nautida lapselapsi ja teisi tillukesi sugulasi, lugeda, magada, laiselda, võib-olla kirjutadagi…

Mu ettekujutus pensionieast on üsna romantiseeritud, muidugi. Ma kujutlen seda igavese nädalavahetusena. Teate seda mõnusat rampväsinud tunnet, mis on, kui oled ühe megahullu nädala üle elanud, saavutanud kõik ja rohkemgi, mis plaanis oli. Sa oled väsinud ja võimalik, et valutavad puusad (jääl kukkumisest), silmad ei seleta (väsimusest) ja voodist ei saa kerge vaevaga püsti. Aga ära tegid! Ja nüüd on aeg mõnu tunda, sealhulgas ka süümekavabalt laiselda.

Eks ta muidugi selline päriselt olema ei saa, aga ma olen juba aastaid olnud kindel, et vähemalt ma PÜÜAN vanana seda nautida, mida ma noorena ju ei saa. (Targutades võib lisada, et noorena peaks püüdma nautida kõike seda, mida veel saab. Aga see pole praegu teemaks…)

Teemaks on hoopis mu kortsud.

Viimased pool aastat või nii pole ma väga palju peeglisse vaadanud. Occasionally on kästud end mul mudugi üles lüüa ja ÜKSKORD OMETI VÄLJA NÄHA NAGU NORMAALNE INIMENE (Mallu ilmselt põletaks poole mu garderoobist.), aga süvenenud ma väga endasse pole. St enda üldgeneraalnäopiirkonda.

Nii et kui ma mõni nädal tagasi taipasin, et need kanavarbad, mis mul ikka tulid, kui ma silmi kissitasin ja/või naersin, on nüüd seal ka ILMA MITTE MIDAGI TEGEMATA! Täiesti selged kortsud silmanurkades. Minu oma isiklikud kortsud. Ma kutsun neid Kanakarjaks.

Dramaatilise efekti huvides ma natuke ka muigan… wow, ma ei suuda uskuda, et ma sellise lause just kirja panin…

Ma olen kortse üldiselt alati võluvaks pidanud, seda, kuidas inimese emotsioonid ta näole vaikselt ja aegamisi jäädvustuvad. Ma teadsin juba ammu ju, et ega nad ükskord sisse kolivad mulle sinna. Ma ju ootan vanadust! Mul on isegi välja valitud, mis värvi halli mu juuksed olema saavad! Isegi jalutuskepp on välja valitud! Ka TALVINE jalutuskepp!

Nii et uskuge mind, ma olen ääretult üllatunud, et ma veits… paanikas just mitte, aga ärevil olen ma küll. Lebasin eile Mila kaisus, kui ta “Charlie And Lola” multikat vaatas, vahtisin tema täiuslikke lokke ja nägu ja põski ja samal ajal TUNDSIN oma kortse! Saate aru, ma TUNDSIN neid. Ja ei julgenud liigutada, et äkki, maitea, paljunevad otsaesisele ja suu ümber ka kohe. Jumal teab, mis invasiooniplaanid sel Kanakarjal on!

Lisaks on ametlikult lõpuks käes kevad, tean seda mitte lumekuhja järgi kontoriakna all, vaid sellest, et allergiad ründavad igast otsast ja näonahk tahab otsast kukkuda. Mis tähendab pidevat kreemitamist. Aga ma ju ei tea, kas ma peaks nüüd Kanakarjale mingit erisööki pakkuma hakkama? Kas tavakreem teeks asja hullemaks? Peen seerum on mul nüüd ka, sest kuskilt jäi kõrvu, et oleks aeg midagi turgutavamat ka osta, aga ma kardan, et ma panen seda liiga palju? Või äkki liiga vähe? Kas seerum on nagu kortsuväetis? AGA MIS SIIS KUI ON?!

Eit mis eit, rumal eit pealegi, sest ise on kirjutanud sel teemal artikleid ja asi see siis internet lathi võtta ei ole, et uurida, mida kuhu kui palju panna. No et 30. eluaastaks võiks mingid ihuhoolduse ja meigi põhitõed ikka selgeks saada…

Õnneks täna pole ma kordagi oma Kanakarja peale mõelnud, mis tähendab, et õnneks olen vist ikka see, kes meikida ei viitsi ja vananemise pärast vähe muretseb.

Loo moraal?

NO ONE IS SAFE! Arvad, et esimesed kortsud ja hallid karvad ei morjenda sind? Mina arvasin ka!

Ja siis läksin ja andsin neile nime ja ei julgenud end tund aega liigutada, kartes kortsuväetiste ja Kanakarja invasiooni pärast.

Mõistlik. Selline ma juba kord ju olen. Mõistlik võiks olla mu keskmine nimi, põhimõtteliselt.

Blogi-Mõistlik-Daki

Ffs, nüüd ei leia ma oma prille kuskilt! I don’t even…