Tag Archives: intestines

hüvasti, kollane kass

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.

Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.

hüvastiEma pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.

Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.

Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…

Edasi läks nagu läks.

Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.

Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.

Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.

Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.

“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”

Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.

Tõde on, et ainult aeg aitab.

Ja uued algused muidugi ka.

On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…

Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.

Meil on nüüd uued kodud.

 

hädaorutõved

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul olid pikaks lapsevabaks nädalavahetuseks fantastilised plaanid. Käia kõikides loengutes (ka neis, kus ma peaksin samaaegselt olema kahes erinevas kohas ja mul oli isegi PLAAN, kuidas ma saaksin seda teha) (sisaldas kehateisikut, kloonimist ja parukaid), veeta ülejäänud aja raamatukogudes, jõuda õhtuti näiteks kinno või teha teisi hullumeelseid asju, mida teevad inimesed, kel pole kaht töökohta, magistriõpinguid ja last.

Kõik lõppes sellega, et ma jäin full on haigeks ja olen lihtsalt kaks päeva kudenud ja seejuures olnud täiesti segaduses.

Vaadake, ma isegi ei mäleta, millal ma viimati päriselt haige olin – st SAIN OLLA, mitte ainult ei olnud sunnitud sita enesetundega ikka oma igapäevast oravaratast lippama – ja ma kohe esimese hooga ei osanud mitte midagi pihta hakata.

Kõigepealt uurisin ma, mis nipid tänapäeval moes on, et haigus 24 tunniga võita. Ülekaalukalt soovitati ingverit, mett, sidrunit ja pipraviina. Kuigi mesi mulle teoorias meeldib, praktikas mitte, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja ostsin väikse meega pipraviina. (Olles eelnevalt teel poodi korduvalt oma viimase kirja sõnastuse üle mõelnud, sest oli üsna kindel, et sinna teele ma suren.) Kodus avastasin, et ingver on siiski otsas. Jõin pipraviina, vahtisin sarju, jäin täiesti iseendalegi ootamatult purju (no sest kes oleks võinud arvata, et viinast jääb purju!) ja kebisin magama. Unenäod olid fantastiliselt värvikad, sisaldades mu kunagist MMA-treenerit (kes kirjutab väga oosõmilt, muide, oma blogis tervislikkusest, dieeditamisest ja kaalust, soovitan lugeda), poolikut hiigelrästikud ja Russell Brandi, kes kümme päeva pärast mu sünnipäeva Eestis on.

Okei, ma mõistan, eks tema graafiku juures TA EI SAAGI TÄPSELT ÕIGEKS PÄEVAKS JÕUDA. Ma olen kindel, et ta tegi kõik, mis omalt poolt võimalik.

Ärkasin üles, ikka veel Russelli-uimas, ning sain aru, et MA OLEN SADA KORDA HAIGEM KUI EILE.

Käisin pissil, tegin suitsu (alati tark mõte haigena) (või üleüldse) ja kebisin voodisse tagasi. Magasin igavesti, ärkasin, ikka veel haige, ja hakkasin tõsiselt mõtisklema, et kui kaua see jamps nüüd siin kestab.

Helistasin emale, sest kuigi ma olen peaaegu 30, helistan ma alati emale kui ma haige olen, sest ta on ainus inimene siin maailmas, keda ma sel hetkel vajan.

“Emme! Ma olen NII HAIGE! Surm on põhimõtteliselt silme ees!” kurtsin, demonstratiivselt köhides.
“Äkki sul on bronhiit?”

Woah, way to go, mum! Ma isegi ei olnud arvanud, et see võiks olla tõsisem kui seesama külmetus, mis Milakest siin eelmise nädala lõpus vaevas. Aga natuke asja üle järele mõeldes, olin ma järsku VEENDUNUD, et mul on bronhiit.

“Aga… Ma isegi ei tea, mida ma tegema peaks! Mida haigena tehakse? Kas ma peaks… midagi kuhugi… ee… määrima? Kedagi ohverdama? Keetma mingit… imekeedist?”
“Paratsetamool ja esmaspäeval arsti juurde!” teatas ema süvarahuga.

Nii et nüüd on juba teine päev sisuliselt täiesti raisus, sest ma lihtsalt leban, nuuskan, ägisen ja köhin nagu tuberkuloosihaige kass. Tüütan inimesi fesaris, vahin sarju, vaatan Russell Brandi ja naudin seda, et kuigi ma tunnen end nagu sitahunnik, ei pea ma vähemalt iga viie minuti tagant end püsti ajama, et ühe kaheaastase erinevaid vajadusi rahuldada. Kas ma olen juba rääkinud, kuidas ta ühel hommikul oli maailma kõige nummim ja lasi mul magada? “Emme, sina tudu!”

Mis oli kõik tore ja kena, ta asjatas tund aega niisama voodi ümber ringi, lugedes raamatuid ja ehitades küttepuudest kindlust hunnide vastu. Ainult et iga kahe minuti tagant kõlas: “Emme! Emme!”
“Jah, mis on?”
“Sina tudu!”

Niisiis ei oska ma kuidagi oma süllekukkunud vabadust haige olla ikkagi nautida. Koolitöid tegema ei jõudnud, tööd pole ka teinud peale kirjadele vastamise ja ma kahtlen, et kui ma nüüd täna magama lähen, siis Russell mind ootamas on. Lisaks tahan ma korraga kaisutada nii oma last kui pugeda oma ema kaissu.

SEST MUL ON NII PAHA OLLA JU!

Elu on ikka üks hädaorg, ma ütlen.

tänavanurgad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Täna oli selline hetk.

Me kõndisime mööda tänavat, kiirustades. Lapsehoidja ootas, laps ootas, aeg oli üle läinud, auto kaugel. Ja järsku ma näen: pisarates, lõdisev, umbes 8aastane poisike tänavanurgal.

“Kas me saame sind kuidagi aidata?” jäin ma keset autoteed seisma, hetkeks segaduses. Teate ju küll – lapsed, eks, tormad võõrale ligi, jumal teab, mida kahtlustama hakatakse.
“Jah…” nuuksus poiss, ja mu süda murdus koheselt. “Elekter läks ära ja-ja-ja… Ja ma ei saa kellelegi helistada ja… Ja ma nii ehmatasin!”

Otsisime välja oma mobiilid, panime poisile jope selga ja lasime tal oma vanematele helistada.

Tõesti, korraks oli kadunud elekter. Sealt ka, kus meie olime, ja isegi MEIL oli natuke hirmus, kuigi muudel põhjustel. Noh et äkki hakkab alarm tööle ja mis siis teha, sest koodi ei ole ja üleüldse, eks. Elekter kaob, kasvõi hetkeks, natuke on selline raputab-reaalsusest-välja tunne. Ja sel poisil oli eriti raputav. 8aastane, üksinda kodus, ja järsku – litaki! Kaob ainus turvatunne – telekas. Kõneaega pole ja sa ei oska midagi muud teha kui tänavale joosta ja tänavanurgal nutta.

Liiklus kihutas mööda, me seisime seal, ta lõdises ja ma tahtsin teda nii väga kallistada, aga nagu ei julgenud ka, ikkagi võõras laps ju ja nii.

Noh, vähemalt oli jope seljas.

Nüüd.

Jumal teab, kaua ta seal ilma meieta seisnud oleks. Nojah, olgem ausad – ka Jaanus Rohumaa tõttas mööda, korraks seisatas, hindas olukorda ja ilmselt veendus, et poiss saab juba abi. Ja tõttas edasi. Mul oli muidugi natuke piinlik ka, et äkki oleks pidanud selgitama, miks me võõraid poisse tänaval jopedega katame. Aga äkki ta mõistis, et oli just samas olukorras, kus meie hetked tagasi, ja et õnneks me olime seal, hetked tagasi. Kui poleks olnud meie, oleks olnud tema.

Me muidugi teadsime, et elekter on juba tagasi, pakkusime, et äkki räägime ise ta vanematega, aga polnud vaja. Saatsime poisi tuppa, ta näitas elektrikapi ette, selgus, et korgid on sees. Kontrollis – jah, nüüd töötab kõik jälle!

Lühikesest vestlusest selgus, et poisi isa, see, kellega ta rääkis, elab Lasnamäel. Tema ei tule, aga ema tuleb varsti.

Nii me ta sinna jätsime.

See poiss natuke kummitab mind. Ma olen liiga väsinud, et liialt minna neisse põhjustesse, miks, aga ikka kummitab. Mu süda murdub mõttest, et kunagi peaks minu laps niimoodi tänavanurgal nutma, ja samas – kui palju kordi olen mina tänavanurkadel nutnud. Mitte küll äraläinud elektri pärast, aga… Teinekord samasuguste triviaalsete asjade pärast – ja teinekord see üks väike triviaalne asi, see võib tunduda TERVE MAAILM. Kogu su turvatunne kukub kokku, sa oled väike ja õnnetu ja ei oska midagi muud teha, kellelegi helistada ei ole…

Seisad siis seal tänavanurgal.

Tegelikult ma olin enamuse tänasest päevast üsna positiivne. Aga praegu ongi selline mixed emotions aeg, kui palju eri asju on koos, kõik nõuavad hingelt oma ja lõppeks istud südaöösel fesaris, vahid avatud tšätiaknaid, kuhu sa oled kõikjale pannud karjatused, et nii, kullakesed, nüüd on mul LÕPUKS aega suhelda ja mul NII VÄGA oleks vaja…

Ja, noh, tänavanurk.

Aga lõpuks on oktoober ja mul hakkab jälle natuke aega olema. Blogi jaoks ka. Ja mul on nii palju asju, mida ma tahan jagada!

Stay tuned, my loves!

see postitus on number 6272

Argielu 4 Replies

Ülikooli esimesel kursusel saime me paari kursakaga koos tööotsa ja hakkasime toimetama üle-tartulist noortelehte Ämblik. Mina kandsin seal tegevtoimetaja, keeletoimetaja, reporter, fotograaf, kujundaja ja küljendaja rolle. Ma mäletan, kuidas ühel õhtul enne trükkiminekut istusin ma kursaõe Tiinaga ja panin lehte kokku. Ahjaa, see oli ka veel osaliselt vist venekeelne (või oli eraldi venekeelne variant? vot enam ei mäleta), Moskvast pärit Tiina toimetas küljel venekeelset teksti.

See oli vist üks esimesi kordi, kui ma sain aimu, mida tähendab tööstress. Siuke päris tõeline tööstress mu oma valitud erialal. Kell muudkui tiksus, ma käisin vist iga kümne minuti tagant rõdul suitsu kimumas ja mingil hetkel tuli sein ette. Enam ei jõua. No ei suuda enam. Mitte sendieestki ei jõua enam. Vead tulevad sisse, silm ei seleta – kõik.

Ja ma mäletan nii hästi, kuidas Tiina vaatas mulle otsa ja ütles naeratades: “Kui ei jõua, siis ei tee.”

Ma ei saanud temast aru. Mismõttes: ei tee!? Sellist varianti pole, et ei tee! PEAB JU TEGEMA!

“Sa saad teha täpselt nii palju kui jõuad ja rohkem ei saagi keegi sinult nõuda,” ütles ta rahulikult. Ma vahtisin talle ilmselt ammulisui otsa.

 

mind. blown.

Ja selleks õhtuks me panimegi pillid kokku, tulime pühapäeva hommikul tagasi ja lõpetasime vist tunni ajaga värske peaga kõik, mis teha oli vaja.

Neid Tiina öeldud tarku sõnu meenutan ma endale senimaani. Sel nädalal on olnud peas mingi jooksev stampmõte, mida ma ei saa peast välja ja mis keerleb edasi-tagasi ja ringiratast: “Stressitase on üle mõistuse, stressitase on üle mõistuse…”

Istusin eile (võimalik, et viimast korda sel aastal) võrkkiiges, suitsetasin ja rüüpasime Ruumiga jäkut. Väsimusest peast täiesti segi. Arutasin, et ilmselt on suur osa probleemist peidus selles, et mul puudub igasugune ülevaade, mis järjekorras ma asju tegema peaks. Tõmblen ringi nagu peata kana ja suur osa energiast lähebki vist tõmblemise peale. Teen artikleid vales järjekorras (ja siis parandan vead ikka une arvelt). Teen lahti brauseriakna ja kangestun tühjal pilgul, sest olen unustanud, mida ma otsima ja vaatama pidin. Samal ajal on lahti uue kirja aken. Kellele ma kirjutama pidingi?

On reede õhtu, sõitsin kooli ja raadiost tulid hõiked, et käes on nädalavahetus, oo jee! Oo jee, on ta jee, mõtlesin kibedalt. Ees on ootamas mitu tundi loenguid, tipuks kontrolltöö. Homme hommikul vara tuleb Saarlandi startida. Nädalavahetus kulub intensiivsele koolitööle ja üks töökohtumine on ka. Ja siis ongi jälle esmaspäev, ei saa isegi öelda, et kõik hakkaks otsast peale. KÕIK EI PEATUGI.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada positiivse postituse. Positiivset on nii palju. Ma armastan kolmapäevaseid kontoripäevi, kui pinge on laes, sest kohe lähme ju trükki, aga alati saab kõvasti nalja. Pole olnud kolmapäeva, kui ei ole silmi pisaraisse naernud.

Ma ARMASTAN kooli. Mul on vist igas loengus mingid tõelised “pirn läheb põlema” momendid ja ma tahan pärast helistada kõigile ja rääkida, kuidas ma targemaks olen saanud.

Ma armastan seda, kuidas meil on tekkinud Milaga uus traditsioon – enne magamajäämist me vedeleme ja räägime. Tekkide vahelt teineteisele otsa piiludes. Mila enamiku ajast imiteerib rääkimist, mis on superarmas. Mitte eriti informatiivne, aga superarmas. Umbes nagu ta imiteerib saladuste sosistamist.

Ja kahtlemata armastan ma seda, et umbes nädala pärast on mul lõpuks normaalne sissetulek, mis tulebki sisse ja minu pangaarvele. Issand kui mõnna tunne see võib olla, et maksad arved ära ja ELAMISEKS JÄÄB KA ÜLE!

Ma armastan, et ma saan suvalisel hetkel #naistejuttudesse karjatada, et kõik on pask ja rõve ja üle-faking-üldse, ja kohe hakkab nii palju kergem ja kõik saavad aru. Ja keeravad asja nii, et järsku polegi enam õudne, vaid on hoopis naljakas.

Ja ma armastan, et käes on sügis. Ja et saab kütta. Ma tunnen, et sügis on nii väga minu aeg. Ja see, mu sõbrad, on ikka väga mõnus.

Ning mis puutub kõiki neisse miljonisse asja, mis vaja on ära teha?

“Alusta algusest,” ütles Kuningas kaalukalt, “ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.”

(Lewis Carrol)

 

 

Part presidendiks! Ehk kuidas ma kandideerima sattusin

Elu väljaspool mulli 12 Replies

Tähelepanelikumad televaatajad on juba märganud, et minu nimi ilmus koos paljude teiste nimedega Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu all nimekirjas kui kandidaat. Oo, kandidaat! See ma nüüd olen!

Kandideerin ma nimelt Mustamäel ja olen järjekorras neljas. Ja selle nädala jooksul, mis ma olen VTK-ga seotud olnud, on olnud mitmeid hetki.

Esiteks see hetk, kui hea tuttav Kadi mulle kirja saatis. “Tule, liitu meiega! Mulle tundub, et sa sobiksid meie tiimi hästi,” sõnas ta. Mul silmad suured peas. Kas ta siis ei tea, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi?! Ja et olen suure tõenäosusega üsna loll?

Tuleb välja, et Kadi arvas sellest hoolimata, et minusugune aktivist-optimist-kummipea võiks nii üht, teist kui kolmandat ära teha. Või aidata ära teha. Nii ma jah-sõna andsingi.

Ma kandideerin Mustamäel (koht, kus veedab vaat et pool oma ajast – kui mitte rohkem neil päevil – mu tütar) ja meie esinumber on Kadri Jäätma, naine, kelles on väge ja kelle selja taha ma ei kõhelnud seismast. Pealegi selgus, et me olem praktiliselt sama inimene, lihtsalt paarkümmend aastat on vanusevahet. Minu jaoks see asi peamiselt nii ongi, et ma olen tiimiliige, toetan nii hästi kui oskan tiimi. VTK üldiselt on maailmavaateülene liit, mis tähendab, et jah, ma olen samas pikas nimekirjas nii “kampsunite” kui tõeliste rahvuskonservatiividega, kellega minu vaated sugugi ei ühti, aga ideaalis ei peakski olema see peamine. Peamine on hoopis see, et meid ühendab visioon avatumast ühiskonnast ning kodanike kaasamisest otsuste tegemisse.

Nojah, sellest hoolimata sattusin ma umbes teisel päeval kohe aktiivsete tartlaste rünnaku alla, kes küsisid tõsise tulega silmis: ahah, VTK-s? Selge! Järelikult nats ja rahvuskonservatiiv!

Woah, guys, hold your horses!

Konservatiivne olen ma ainult siis, kui tegemist on mingi tagurpidi-maailmaga. Nats? Vabandage! Rahvuslane? Armastan Eestimaad ja meie kultuuri ja keelt, aga minu silmad vaatavad globaliseerumise poole. Üks ei välista teist, minu meelest. Ja nii, nagu peaks Eestis olema hea elada kõigil eestimaalastel, peaks siin hea olema ka neil, kes on siia omal valikul elama otsustanud asuda. Minu sõprade hulgas on palju välismaalasi ja ma ainult tervitan neid siin.

No ja siis muidugi ajab mind ilgelt närvi see geiteema. Esiteks: kaua me võime selle üle nämmutada, et kas ühel või teisel inimesel peaks olema ühe või teise inimesega sama palju õigusi. Täiesti jabur on eristada inimesi sugude või seksuaalsete eelistuste põhjal. Ja kuigi ma selleks oma positsioonilt suurt ära teha ei saa, siis kaagutada kavatsen ma küll. Kõvasti ja palju. Et kui ma juba olen otsapidi poliitikas (olen?), siis võin ma vähemalt olla seal see, kes räägib kõvasti ja häbenemata, et enamik “pereväärtuste” demagoogiast on täielik pullisitt.

Novot siis. Sellised on lood neil päevil. Päevad koosnevad Naistelehe tööst, vabakutselise tööst (need asjad kestavad ju jätkuvalt edasi), pikkadest koolitundidest ja koolitöödest, mida antakse mõnuga, lapsehoiuküsimustest ja sotsiaalmeedia nõustamise tööst, mis on ka praeguseks täiskohaks kasvanud. Nüüd lisandus sellele kogu see valimiste-asi. Koosolekud ja kirjad ja suhtlemine ja null-eelarvega kampaania planeerimine. Töö, töö, kool, töö, valimised, valimised, töö, töö, töö, kool, kool, laps, töö, kool, valimised.

Naabrinaine checked in ja küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et praktiliselt suren. Naabrinaise jaoks on muidugi selline rabelemine normaalne elustiili osa. “Tere tulemast pärisellu!” teatas ta rõõmsalt, mille peale ma oleks tahtnud nutma puhkeda. Ei, ma tõesti ei ole päriselust üleliia vaimustuses. Naabrinaine muidugi lohutas, et no muidugi, kui inimene kaks aastat lebotanud on, siis on algus raske…

FFS!

Selles osas on muidugi tõsi, et kui ma saaks tagasi minna näiteks aasta aja taguse enda juurde, kes ilmselt ka koguaeg halas, et kiire on, siis ma naeraks talle täie häälega näkku. Väsimusel ja väsimusel ON megasuur vahe. Kui sa arvad, et sa PRAEGU juba ei jõua, siis oot, võta endale veel üks täiskoormusel lisatöö ja mine näiteks kooli ja vaata, mis tunne siis on.

Mitte, et see oluliselt lohutaks. Lohutab see, et valimistega saab suur osa rabelemisest läbi. Siis võib juhtuda muidugi see, et ma avastan end läbipõlenu ja töötuna, jälle. Aga ausalt öeldes, seda tunnet siiski pole. On hoopis selline tunne, et siit edasi läheb ainult paremaks. Ja kui elugraafik ka natuke rohkem paika saab – nii, et näeks last rohkem kui tund aega neljal õhtul nädalas ja vahel ka sõpru trehvaks – siis, võib öelda, on ju elu suisa lill.

esimene koolipäev

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 9 Replies

Mul on üks klassikaline unenägu, kus ma olen tagasi koolis. Õigemini, ma avastan ootamatult, et ma olen tagasi koolis, õppeaasta on kas juba kuid käinud või suisa hakkab lõppema ja tuleb välja, et ma pole selle aja jooksul kordagi oma nägu kooli näidanud. Ja mind tabab paanika – issand, kas ma tõesti jään nüüd istuma?! Aga ma ju ei teadnud!

Sellel unenäol on variatsioonid, vahel olen ma kõigis teistes ainetes käinud, aga näiteks pole kordagi jõudnud kehalisse või füüsikasse. Täna öösel nägin koolialguse puhul jälle vana head sõberund, sel korral polnud ma kordagi jõudnud bioloogiasse. Oli lõpueksam ja ma mõtlesin, et proovin feikida, äkki õnnestub mingidki punktid saada. Aga muidugi ei teadnud ma MITTE MIDAGI.

Ja õpetaja loomulikult märkas, et ma pole TERVE AASTA ÜHESKI TEMA TUNNIS käinud. Mul oli kohutavalt piinlik ja õudne. Õpetaja kutsus mind kõrvale ja küsis: “…kas su depressioon on väga sügav?”

Vot mis! Tuleb välja, et ma ei suuda ka UNES oma depressiooni tõttu kohustusi täita! Ei tea, kas unes ka rohtusid välja kirjutatakse…?

Naljakas on see, et ma pole kunagi näinud õudukat, et mul on ülikoolikohustused täitmata (kuigi neid ma päriselus baka aeg ikka väga sageli venitasin, isegi ühe F-i ju sain diplomile ja puha). Alati on tegu keskkooliga. ALATI. Ja, lubagem meelde tuletada, keskkoolist on möödas üle kümne aasta. Miks see ikka mind veel kummitab?

Ja esimese koolipäeva puhul on mul lisaks veel üks täiesti iselaadne emotsioon, mida varem iial polnud – näriv süütunne. Milake sai täna oma kahe aasta vaktsiini ja oli esmakordselt pärast süsti õnnetu ja viril (liibates demonstratiivselt mööda elamist ringi ja rääkides kõikidele, kuidas tädi tegi süsti ja kui kohutavalt valus see oli, isegi nii valus, et sisuliselt võib elu lõppenuks lugeda), mis tähendab, et praegu loengut oodates mul süda nutab, tahaks hoopis temaga kaisutada ja kujutlen, kuidas ta mulle iial seda andeks ei anna, et ta sellisel raskel hetkel hülgasin. Püüdsin endale bussis sisendada, et Mila ainult võidab sellest, kui tal on ema, kes teeb vahel asju ka iseendale ja areneb ka muudes suundades kui tatrapudru valmistamise või uudisnuppude tulistamise oskus, kuid…

Raske on ikka.

Ja esimene loeng pole isegi mitte veel alanud.

Ilusat septembrikuud!

Kommentaatorile, keda minu lahkuminek nii väga huvitab…

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine

agu sihvka

Täna ilmus Delfi Naistekas mu järjekordne kolumn, sel korral kirjutan ma #naistejuttudest. Teadupoolest ma ise kommentaare ei loe (miks? sest eelmine kord kui lugesin, tahtsin kohe eneka teha. ja praegu on elu liiga ilus, et eneka peale aega raisata), aga sõbrad on juba mitu aega rääkinud, et mulle on tekkinud üks püsiaustaja.

Nimelt on üks kommentaator, kes järjekindlalt iga kolumni all küsib, et miks mu abielu ei püsinud ja MIDA SEE DAKI OMETI TEGI, et ta mees minema läks. (See osa vist varieerub, vahepeal heidetakse mulle ette, et miks ma ta küll välja viskasin, teinekord aga olevat mina see mustem pada.) See on ikka täitsa müstiline, kuidas inimmõistus töötab,  kas pole.

Tabloiditöötajana saan ma väga hästi aru, miks lugejaid alati lahutused-abielud huvitavad. Põnev on ju! Nii väga tahaks näha teiste musta pesu: kas on ka sama must kui meie enda oma? Või on mustem? Pesevad kuidagi teisiti? On nad ehk samasugused inimesed nagu meie või puuksutavad vaid vikerkaari ja toituvad vaid kasteheinaveest?

Umbes nagu mu eelmise lahkuminekuga – ka tol korral kuus aastat tagasi sain ma hunnikutes kirju ja maha pidada uudishimutsevaid vestlusi. Mis siis ikkagi juhtus? Mööngem, eelmine lahkuminek oli kordi skandaalsem, eks ole. Aga juba siis kirjutasin ma avalikult ja pikalt-laialt sellest, kuidas enam ma seda viga ei korda, et oma eraelust liiga palju blogis kirjutaksin. Ja ma pidasin ma sõna, vähemalt omast arust on mul alati piirid väga paigas olnud. Kui olen millestki kirjutanud, siis AINULT läbi enda tunneteprisma, kuigi jah, ka see on tekitanud hõõrdumisi teinekord. Sest paratamatult mõjutad sa oma tunnetega teisi ja teised mõjutavad su tundeid…

Ja nagu ma ei kirjutanud blogis meie suhte algusest, ei kirjutanud ma ka sellest, et abielluda plaanime. Pulmapäeval jätsin blogisse vaid ühe vihje, et midagi on toimumas – kes teadsid, need teadsid. Rasedusest teatamisega ootasin kah, kuigi spekulatsioonid tiirlesid… Ning samas vaimus mainisin põgusalt ka lahkuminekut.

Teistmoodi on see kummaline, et ma pean põhjendama, MIKS ma ei põhjenda avalikult oma suhte lõppemist. Suhted ikka saavad läbi, see ei ole mingi uudis ju. Väga suur protsent suhteid lõppeb just sellises faasis nagu meil – kui laps on paariaastane, selja taga on nii palju elumuutvaid asju, millest osad kasvasid kriisiks, teised mitte… Ja peamine on see, et siin ei ole tegelikult ju süüdlast. Me mõlemad oleme süüdi, ühtemoodi. Ma ei tea, mis ülestunnistusi see kommentaator ootab, aga iga mõtlev inimene teab, et niimoodi tavaliselt suhetes on. SUHETES ON KAKS OSAPOOLT. Kaks inimest, kes armastavad, kaks inimest, kes tülitsevad, kaks inimest, kes teevad haiget ja kaks inimest, kes kas saavad hakkama või ei saa.

Ja ma ütlen veelkord: mul on tõesti kahju, et kõik nii läks. Ma tõesti pole kedagi teist nii palju armastanud kui oma lapse isa. Ta oli mu elu suurim armastus. Aga Mila vajab õnnelik-olemiseks kahte ÕNNELIKKU lapsevanemat.

Ma võin öelda, et ma olen praegu kordi ja kordi õnnelikum kui aasta tagasi. Ma ei tea, kas seda on kõrvaltvaatajale näha, aga see polegi oluline. Oluline on see, et Mila on õnnelik. Ja ta on.

Muidugi on olnud kohutavalt raske. Vahel on nii valus, et ma ei saa voodist püsti. Alles eelmisel nädalal ma nutsin, käsi pliidile toetatud, et ma köögipõrandale kokku ei vajuks. Nutsin nii valjult, et hing jäi kinni ja kassid tulid kräunudes uurima, mis lahti. Vahel tundub, et ainus variant ellujäämiseks on alla anda ja surra (paradoksaalne, ma tean). Vahel tundub, et viimased aasta-poolteist on olnud sürreaalne unenägu. Vahel tundub, et ma pole maailma selgelt juba mitu aastat näinud – see oli enne rasedust viimati, edasine on juba raseduse, kolimise, hormoonide, magamatuse, sünnituse, imetamise, magamatuse, sünnitusjärgse depressiooni ja kildudeks purunemise virvarr.

Aga siis on hetked nagu eile. Tegin köögis süüa, viskasime Ruumiga nalja, mängis hea muusika, Mila tuli ja sundis mind istuma, et saaks minuga kallistada, akna taga tegi tööd isa, kes ehitas mulle imeilusa metsviinapuuväätide sõrestiku. Ja ma jälle tundsin, et mu elu on fantastiline. Oh, muidugi, paska on nii palju, et vahel on sitas sumpamisest silmamunad ka valusad, aga ikkagi, ilusat on nii palju rohkem.

Nii et, kallis fänn-kommentaator, siin on su vastus. Teinekord tahad midagi teada, tule küsi otse.

Kuigi ega ma ilmselt siis midagi teistsugust ei vastaks.

soundtrack of july

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

See ei ole päris postitus. Ma olen reisist emotsionaalselt täiesti kurnatud, natuke füüsiliselt ka, sest läbi sai kõnnitud vähemalt pool Kesk-Euroopat. Plätadega, mis kusjuures pidasid vastu. Ju nad nüüd mul siin lähiajal ka ära lagunevad.

Ma tegin kunagi intekat ühe Uhhuuduuri vennaga, kes rääkis, kuidas jah, reisid on väga lahedad, aga lõpuks on nii, et väntad ja väntad, näed järjekordset fantastilist templit, kuid sees on tuim ja ainus mõte on: “Ahah, jälle üks tempel, nojah…”

Mul on umbes sama tunne praegu. Kõik oli nii intensiivselt suurepärane, et lõpuks oli suurepärasus juba norm. Ma tean, et ma tahan reisimuljed kirja panna, aga ma ei oska seda klassikalises vormis teha. Seega ma natuke seedin ja vaatan, mis välja tuleb. Ja muusika asemel jagan hoopis kolme nende päevade lemmiklugu.

Lykke Li “I Follow Rivers” hakkas mängima, kui sõitsime ööpimeduses Austriasse sisse. Tuuleparki polnud näha, küll aga vilkusid nende kümnete tuulikute punased tulekesed pea kohal nagu sci-fi tähistaevas. See oli maagiline ja unenäoline, see, kuidas su pea KOHAL vilguvad kummalises rütmis, vastavalt labade liikumisele (mida sa ju ei näe) need tuled, punased ja ilusad.

Ja siis tuli see lugu uuesti, kui ühte oma uutest lemmiklinnadest sisse sõitsin. Hiljem kuulasin seda lihtsalt igal õhtul. Sest I, I follow. I follow you, deep sea baby, I follow you.

Lana Del Rey “Summertime Sadness” on teine lugu, mida neil päevil kuulan. Üldse on kuidagi Lana tagasi klappidesse jõudnud. See oli vist eelmisel suvel, kui ma teda ikka väga palju kuulasin. Siis väsisin ära, no nagu ikka juhtub. Aga praegu on paar lugu, mida ikka kuulan, meeleolult on see kõige lähedasem sellele, kuidas hing sees end praegu tunneb.

Betoko “Raining Again”. See on viimase Budapesti-õhtu lugu. Päev mässis mind lämmatavasse palavusse, õhk Kesk-Euroopas on hoopis teistsugune kui siin, meretuultes. Seal oli ka tuul, aga see oli Doonau-lõhnaline, soe ja mahe, meenutas natuke oma loomult Tartut. Me istusime Doonau keskel Margiti saarel ühes veidras über-hipsterite vabaõhuklubis. Klubi nimeks oli Einfach Berliner, selle baarilett oli vana hobukarussell, ainult et hobused olid väärastunud ja ühel näiteks puudus pea, aga see-eest oli tal viis jalga. Klubi keskel kõrgus deformeerunud mannekeenidest kokku pandud skulptuur ja tantsupõrandal tantsis albiinokutt, kes tundus olevat pärit tulevikust. Näiteks robot, kes on valmis ehitatud mõnel sinisel esmaspäeval, siis löödi käega ja saadeti tootmisest välja. Ja siin ta nüüd tantsis.

Siis tuli see lugu ja ma nägin vaimusilmas ette, milline oli eilne õhtu, kui olin lõpuks kodus tagasi. Väljas sadas ja sadas, esimest korda läheneval hooajal ma kütsin. Mitte, et vaja oleks olnud, aga tunne oli, et tahaks.

How does it feel? When you wake up in the morning and it’s raining again…

lennujaamamõtted

Argielu 4 Replies

image

Istun lennujaamas. Tulin just Vabakanali stuudiost släšš Elveri oosõm vanalinnakorterist, kus sai natuke Nokalaata peetud (siin on saate link, kuulakem!). Leidsin pingi ja vaikse nurgakese, räägin #naistejuttudes naistega ja jõudsin järeldusele, et see nädal on üsna suurepärane olnud.

Palavus on muidugi leidnud oma tee, aga las see palavus olla. On ju tore vaadata, kuidas see nii palju inimesi mõõdutundetult õnnelikuks teeb (umbes nagu mind jõulud teevad). Taksojuht säras ja oleks vist roolis plaksutanudki: “Nii hjad sjuve pole ikka… Mai mjäletagi, millal viimati!”

Eile kohtusin buss number 33s Charles Bukowskiga, näiteks.

Ja ühe imetillukese siiliga enda hoovis.

Olen vestelnud magistrisse sisseastumise vestlustel, need on olnud ääretult toredad kogemused, kuigi teise eelistuse vestluse lõpuks teatati mulle: “Ma arvan, et meie teiega enam ei kohtu!”

Jäin ehmunult vait. Ee…?

“Aga te võite muidugi meie eriala aineid kõrvale võtta…”

WHAT DOES THAT EVEN MEAN?!

Et nad arvavad, et mind tahab mu esimene eelistus ja sinna ma ka saan? Või…

Eks siis, kui tulemused tulevad, saab teada.

//

Mu järgmine järjejutuidee (mis on, if i say so myself, täiega geniaalne ja ma EI SUUDA OODATA, et ma seda juba kirjutama saaks hakata) kiideti heaks, augustiks on juba orgunnitud üht, teist ja kolmandat tööd ja septembrikuus… on äkki kõik uus. Kes teab.

Ja “Ü nagu üksikema” järjejutt saab juulikuuga otsa, järgmisel nädalal kirjutan ma kuskil keset Euroopat selle viimase peatüki.

Vahel mõtlen kui tore oleks, kui saaks lihtsalt oma elule peatükke kirjutada. Teinekord nii väga tahaks. Aga siis juba vaatadki enda ümber ringi ja näed, et kõik kohad on inspiratsiooni täis, inspiratsioon lihtsalt vedeleb jalus, korja ainult üles ja anna talle vorm, et mõtled…

…kurat, see on ikka päris lahe, et elu JUHTUB. Sitta juhtub ka, muidugi. Aga häid asju nii palju rohkem. Ja sa kunagi ei tea, kust sul järgmine mõnus üllatus tulemas on.

Palju toredaid üllatusi, sõbrad! Ma lendan nüüd nädalaks puhkusele. Blogi seisma ei jää.

Vist.

Muah!

 

Kakskümmend kuus kuud

Kooskasvamine 4 Replies

imageArmas Milake,

sel kuul täitus sul kahekümne kuues elukuu. Ma kirjutan sulle just täna, et märkida üles see oluline päev, et miski jääks seda korda meenutama. Täna oli päev, kui sinust sai full functional inimene. Ehk siis täna hakkasid sa käima potil.

Noh, eks sa oled siin juba mõnda aega kisades mähkmete vastu võidelnud ja potil kahe sekundi kaupa istunud, teatades tarmukalt: “Ei tule!” Aga nüüd lõpuks õnnestus ja ma arvan, et suve lõpuks oled sa meil lõpuks mähkmevaba laps. Fantastiline! Lihtsalt fantastiline, pole midagi öelda.

(Ja ma ei pidanud sind selleks isegi mitte sundima. Ise asjatasid, ise tegid, ma vahepeal ainult küsisin, et mis sa arvad. Ja kui sa keeldusid, siis nii oligi. Mäletame me ju kõik, mis sai, kui ma üritasin sundida.)

Viimased nädalad oleme me väga palju ringi rännanud ja sulle paistavad uued ja huvitavad olukorrad täitsa meeldivat. Nüüd on paar päeva, kus elu rahulik ja kodune, ja on kohe näha, et sa kibeled. Tahaks vaheldust, tahaks inimesi! Nüüd ei ela me ka enam kahekesi, meil on Ruumi, kelle nime sa veel päris hästi öelda ei oska, aga kui ta oma toa ukse kinni paned, siis sa võid küll megakurvalt nutma hakata, sest SA OLED JU NII TORE, MIKS SA EI TAHA MINUGA KOGUAEG MÄNGIDA?!

Nii et vähemalt on ka kodus taas vaheldust. Kui ma täna magistriõppesse sisseastumise vestluselt koju saabusin, vedelesite te kahekesi õndsalt voodil, vaatasite Masterchefi ja sa olid oma eluga ääretult rahul. Ja see on mõnus, selliseid hetki näha.

Mulle pakub ääretut rahuldust näha, kui toredaks inimeseks sa sirgud. Sulle meeldib suhelda, aga sa pole tuisupea. Elusse suhtud sa esialgu ettevaatlikult, koeri ja merd kardad, kuni oled harjunud ja selgeks teinud, kas sel korral võib usaldada. Sa armastad mütse (“Müst!”) ja ka asju, mis pole mütsid, kuid selleks otstarbeks siiski kõlbavad (seelikud, pluusid, käterätikud jne). Su suurimad sõbrad on kassid ja kui me kellelegi külla läheme või keegi meile külla tuleb, siis kõigepealt räägid sa neile oma emmest pikad jutud maha, millele järgnevad kohe pikad jutud kassidest. Või vastupidi. Vahel on emme ebaolulisem kui kassid.

Sa armastad tantsida ja mu päevade lemmikhetked on ühised õhtusöögivalmistamised, mil me köögis tantsime. Kuna sa oled ka hüppamise ära õppinud, siis on meie dance moves kohe oluliselt mitmekesisemad. Sa armastad oma sõpru hüsteeriliselt palju, näiteks polnud sa mõni nädal LMi näinud ja kui ta lõpuks saabus, trampisid sa niimoodi jalgu, et mõni Aafrika hõim kutsub seda ilmselt vihmatantsuks. (Ja võib-olla kuskil seetõttu ka sadas.)

Loomad üleüldse on su suured lemmikud ja on vahetanud välja eelmised suured lemmikud – putukad. Loomaaiaskäik meeldis sulle väga ja kuigi sa kutsud elevante jätkuvalt “und”, pole sellest hullu kedagi. Ma ei suuda oma näolt naeratust pühkida, kui sa mõnikord und oodates hakkad loomahääli tegema, ikka kõik järjest läbi, keda sa tead: “Siga: röhh-röhh. Lammas, lambad: mää-äää. Lehm: amuuu. Kass: mjaaau. Koer: auh-auh. Hunt: uuuuuu. Kist:… Kist? Emme, kist?”

No tean ma jee, mis häält kits teeb! “Mökk-mökk?”

“Öök!”

*

Viimased päevad on siiski kohati ka rasked olnud. See va uinumisevärk on ikka üks igavene nuhtlus, kas sa palun tegeleksid sellega? Ma ausalt ei taha, et me selle pärast pidevalt tülitseksime, samas ei saa ma sulle ka ette heita seda, et sa õhtul magama jäämise asemel mind musitada ja kallistada tahad. Või mulle pai teha. Või mulle näppe kõrva toppida. Ma ei saa selle pärast kurjustada, aga, kullake… Mina ju teen tööd kui sina magad… Mitte, et ma sinuga lõputult hängida ei tahaks, aga töö ju ootab…

Järgmisel nädalal oled sa terve aeg oma isaga ja mina lähen reisile. See on teine kord, kui ma sind nii pikalt ei näe ja ausalt öeldes… Mu süda on praegu juba murdunud. Aga ma tean, et see teeb meile mõlemale kindlasti ka head, sul saab kindlasti isaga megatore olema ja te käite kõiksugu lahedates kohtades ja enne kui sa arugi saad, olen ma juba tagasi ja, kas tead, siis ei olegi veel suvi läbi! Meil on veel suve ees küll ja veel, mil me saame tšillida ja grillida ja hängida ja mängida.

Sest sinuga on tõesti tore kõike seda teha.

Musid-kallid,

emme