Tag Archives: intestines

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

Gagarini valvsa pilgu all

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 2 Replies

20150301_174136Eile hakkasime Milaga koristama. Õigemini, me hakkasime koristama juba päev varem, aga siis lõppes see sellega, et väga ära koristatud olid elutoalaud ja kõik telekaekraanid. Ja by ärakoristatud I mean švammiga tuhat korda üle nühitud.

Eile siis hakkasime koristama, st Mila hakkas. Võttis tolmuimeja ja no siis ega ma ei saanud ju kaua kõrvalt vaadata. Ammu oleks olnud tegelikult aeg, aga koguaeg on ju mingi vabandus. Kui sa veedad kodus päevas lisaks unetundidele veel umbes 3 tundi, siis ei raatsi koristamisele aega raisata. Aga nii me siis koristasime. Kas ma olen ainus, kellel juhtub nii, et kui ta hakkab koristama, siis see toob välja lihtsalt kordades suurema hulga muid asju ja sodi, mida peaks veel koristama?

Nii metafooriliselt kui ka täitsa otse küsin.

//

Veel mõtlesin eile tülitsemise peale. Et kuidas ma tülitsen. Milal oli mingi kerge error ja ma mõtisklesin selle valguses, et Mila vist tülitseb nagu mina. Et kui on mingi probleem, siis ta võib toriseda ühe ja teise asja üle, otsida põhjuseid, kuni lõpuks keegi on piisavalt tark ja kannatlik, et jõuda temaga koos välja selle põhjuse juurde, mis teda päriselt vaevab. Ja kui piisavalt tark ja kannatlik mitte olla, siis torisemine jätkub ad infinitum.

Õnneks ma Mila kõrval olen piisavalt tark, et kohe aru saada, et ei, asi ei ole selles pusletükis, mis sattus tolmuimejasse, vaid ilmselt milleski muus.

//

Ja siis neil päevil ma üldse mõtlen palju. Vahepeal otsustan, et ei peaks, eks. Et paneks mõtlemise hetkeks pausile. Või siis, otsustamise. Et üldiselt ei otsusta midagi, mõnda aega. Elan rahulikult, teen tööd, kirjutan magistrit, maksan arveid ja katsun võlgadest lahti saada. Et lihtsalt, lasen sujuvalt elul minna.

Aga ikka on iga jumala päev vaja vastu võtta mingeid otsuseid. Kas sa näiteks tahad minna  sinna kokkusaamisele või ei. Kas sa tahad võtta ette selle ürituse korraldamise või ei. Kas sa avad selle tšätiakna või ei. Kas sa võtad vastu selle sõbrakutse või ei. Kas sa sõidad koju mööda Harku teed või mööda mereäärt. Kas sa tõused kell 750 või 800. Kas sa teed õhtul frikadellisuppi või tomatisuppi. Kas sa vastad sellele sõnumile või ei. Kas sa avad selle kirja või ei. Kas sa räägid sellest unenäost või ei. Kas sa blogid või ei. Kas sa segad end (pseudo)intriigi või ei. Kas sa lähed vahatamisse sel nädalal või ei. Kas sa sööd lõunat sööklas või ei. Kas sa ükskord lähed trenni või ei.

Vahepeal tahaks nii väga, et kõik otsused oleks tehtud mu eest ja mul on nii tore, kui vahepeal kasvõi Milagi teeb need minu eest. Et täna koristame ja nii on. Sest et talle meeldib. Mis siis, et mulle ei meeldi, aga mulle meeldib temaga koos. Ja oh, oleks see vaid vastus ka teistele küsimustele – et muidu mulle ei meeldi, aga meeldib x-ga koos. Kuidagi… endast peaks lähtuma panema need küsimused. St endast ja Milast, muidugi, ka, aga ma räägin siin Mila-välistest asjadest hetkel, kui üldse nii saab öelda asjade kohta. Sest Mila juurde tuleb kõik tagasi.

//

Ma olen elanud Kloogal aasta ja kaks kuud ja esimest korda ma tunnen, et mul on siin päris esimene kohalik sõber. Lisasin Facebookiski sõbraks ja puha. Lasteaed teeb sotsiaaleluga ikka imesid, ma ütlen. Mis siis, et alles teisel katsel õnnestub. Minul siis. Milal paistab õnnestuvat esimesel katsel. Täna täiesti ootamatult jooksis ta lasteaeda jõudes mu käte vahelt välja, et kallistada oma sõbrannat.

Ma sulasin väikeseks lombiks, see oli lihtsalt nii hullupööra armas.

11

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Täna 11 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Ja täna on meie riigi sünnipäev. Mul on uhke tunne.

Ja imelik tunne on ka, selline aeg ja ajatus… Kuhu kõik voolab lõpuks? Viimasel ajal mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma olen märganud endas paradokse – ma näiteks töötan hästi kiirelt, ma trükin kiirelt ja mulle meeldib teatud asju teha kiirelt. Aga mingeid asju ma ei taha kiirustades teha. Näiteks ei meeldi mulle kiirustada rongile või kiirustada hommikuti või üleüldiselt rabeleda selle tundega, et olen kuhugi hiljaks jäämas.

Sõber heitis ükspäev ette, et ma olen väga laisk blogija ja muidugi on tal õigus. Ma ei jaksa viimasel ajal kirjutada, kõik mu loominguline energia läheb mujale. Et õppida kirjutama kõige paremaid persoonikaid, mida on võimalik kirjutada. Et õppida. Et kirjutada magistritööd, sellist, mille üle on pärast uhke olla. Ja loominguline energia läheb ka igapäeva. Et püüda leida üles see muinasjutt, mis ju igas igapäevas tegelikult on. Ja ma otsin seda muinasjuttu ja harilikult leian oma lapse silmadest või laulukatkest või sõnamängust. Või ka tööl kolleegsõbrannade naljatlemisest. Või siis soojast kaisust. Või siis hilisõhtustest jutuajamistest. Või inspireerivate inimestega kohtumisest.

Mul on pidevalt tunne, et mu elu on nii suur privileeg. Et ma peaksin olema tänulik – ja tegelikult ma olen lõputult tänulik – sest kõik on nii-ii hästi mu eluga. Et asjad üldiselt sujuvad. Et ma õpin aina rohkem võtma neid asju ja inimesi, kes püüavad muinasjutte purustada, suhtumisega hane-selga-vesi. Et ma näen mustreid ja õpin neist.

Ma tegin täna ebatraditsioonilise aastapäevatähistamise. Jälle seda oma vana head kookosesuppi, millest juba aasta aega ei saa mul isu täis. Natuke üritasin vaadata ülekannet ka, aga mida sa vaatad, kui sulle ainult stuudiot näidatakse. Imetlesin lippe lehvimas ja neid sirgeid, imeilusaid sirgeid mände Saku kandis tee ääres. No kui ilus saab olla üks männik? Soovisin kõigile, keda kohtasin, imeilusat vabariigi aastapäeva. Püüdsin mitte olla kurb, et Milat näen alles homme – see on täiesti talumatu tunne vahel, see, kuidas võib oma last igatseda. Ja mõtlesin, kui hästi ma mõistan neid üliklammerduvaid vanemaid, kes ei suuda ka täiskasvanud lastel minna lasta – sest… maailm on täis koledaid asju ja need koledad asjad tungivad sisse uksest ja aknast, läbi su muinasjutuukseprao nad tulevad ja sa ei saagi midagi teha, tähendab, vahepeal saad, aga üldiselt ei saa ja ei peakski… Sest kuidas me muidu õpiksime…

11 aastat tagasi olin ma totaalselt teine inimene, raske on ettegi kujutada, kes ma sel ajal olin. Kui palju õppetunde, kui palju valesid valikuid, mis ikkagi on toonud õigesse kohta. Ja kui palju sisemisi ja välimisi sõdasid tuleb veel pidada, et igapäevamuinasjutt oleks sujuv, et kõik mu ümber oleksid õnnelikud, et ma saaksin… olla vajalik. Vajalik oma inimestele, vajalik oma lugejatele, vajalik maailmale. Et ma teeksin nii palju kui on minu võimuses ja mulle ette nähtud.

Aitäh, mu sõbrad, et olete olnud need 11 aastat minuga. PS! Ma veel ootan teie “Minu päeva” kirju, kui soovite neid saata:) Sööge kiluleiba ja kui te pole veel valimas käinud, siis minge valige, tublilt. (Aga püüdke valida mitte nii hoogsalt kui mina, kes ma ei suuda isegi oma ID-kaarti pärast valimist leida, nii hoolega valisin ära kohe.)

Muah!

Meenutuseks: üks mu popimaid postitusi selle veebistatistika loenduri ajal on näiteks see postitus. (Jah, mul pole endiselt lilli, sünnipäevaks sain ainult ühed pluss peterselli.) (Aww, petersell.) (Aga sel nädalal oli ka sõbrapäev ja fakk, ma ausalt ootasin mingit üllatuskimpu kasvõi töö juurde.) (Kas seda enam üldse tehakse mingites universumites?) Aga võrreldes selle ajaga, mu elu on… tõesti, fantastiline. Ausalt. Irooniavabalt. Ja aitäh sõbrad, teile kõigile.

Külalispostitus Mariselt: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 7 Replies

minup2evTähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kui tahad ka oma päeva kirja panna ja siin avaldada, saada mulle kiri! Täna räägib eriti mõnusalt ja vahvalt oma päevast Maris (ta oli kunagi ammu muide üks mu lemmikblogijaid, aga nüüd juba pikka aega avalikult blogi ei pea). Ja muide! Siin oli mul üks äratundmisehetk – Patsitegija-Kasvataja on meil ka! Ja ma ei viitsi iial teha uut patsi kui just ei ole see eelmine nii ära vajunud, sest Patsitegija-Kasvajata patsid käivad üle öö ja vahel üle kahe öögi:)

Argipäeviti äratab telefon mind  7.15. Selle asemel, et reipalt püsti karata, hakkan unenägude taustal leiutama viise, kuidas kella veidi edasi lükata. Meil on kaks last – üheksane koolilaps ja viiene lasteaialaps. Koolilaps peab täpselt 9.10 oma klassis olema. See on üks ja kindel asi, mida muuta ei saa. Lasteaeda võib jõuda millal iganes. Kasvõi lõunast.

Ühesõnaga  – ma mõtlen unes läbi oma tööplaanid. Töötan lapsega ühes koolis. Tema muidugi õpib ja mina õpetan. Kui sel päeval algavad minu tunnid samuti üheksast, siis edasi magamise võimalust ei ole. Kümneks minnes  annab uneaega veidi venitada.

Kuidagimoodi ärkan 7.45, tervitan rõõmustavat kassi, käin korra allkorrusel ja panen kohvivee keema. Seejärel võtan kassi sülle, hõikan vanemale lapsele üle tema toa ukse, et aeg on ärgata ning lähen kassiga pisema tütre tuppa. Nüüd algab tsirkus. Ma pean kassi häälega rääkima: ärka üles, hommik on käes ja nii edasi. Laps, kes ei taha absoluutselt ärgata, sest ta pole õhtul tahtnud üldse magama jääda, tõmbab teki üle pea ja ei kuulegi. Proovin leida mõne toreda sündmuse, mis teda sel päeval ootab. Näiteks trenn  või lauluring. Lasteaed ei ole sobiv argument. Vaene lapsuke vahetas sel sügisel lasteaeda ning pole uuega siiani päris kohanenud. Meile, vanematele,  sobib see uus hästi. Eelmine asus kesklinnas ja oli eralasteaed. Ehk siis tiba kallis. Uus aga on riiklik ja asukohaga Nõmmel, siinsamas, kus me ka elame.  Seega tegime võimaluse avanedes karmilt vahetuse ära ning proovisime ka lapsukest veenda, et uus on igati etem. Eks ma muidugi mõistan teda. See on ju sama, kui abikaasa ütleks ühel päeval, et plaanib mu kodutänaval asuvasse Rahumäe kooli tööle panna, sest nii on odavam ja kõigile mugavam. Nagunii on koolid kõik ühesugused ja ka Rahumäe õpetajad on kindlasti toredad kaaslased. Huh.

Nii, aga kuidagi kassiga kahepeale meil siiski lapse äratamine õnnestub ning suundume kolmekesi alla diivanile. Koolilaps on end selleks ajaks juba sinna vedanud. Uurin laste söögieelistusi ja viin neile diivanile toitu. Ise rüüpan vaid kohvi ja uurin telefonist e-maile. Noh, et äkki keegi on keset ööd mingi eriti vajaliku kirja saatnud. Facebooki kontrollin ka üle.

Nüüd te kindlasti mõtlete, miks ei ärka juba abikaasa ja ei võta poolt sellest hommikusest jamast enda kanda.  Aus vastus on – ta ei suuda ja ei oska. Millalgi ma palusin, et ta meiega ärkaks, aga sellest tuli rohkem jama kui kasu. Kuna ta töötab palju öösiti ning teeb lisaks ka kõvasti sporti, on mul tekkinud mure ta tervise pärast. Las parem lõõskab hommikul kui seisab juhmilt ja unisena trussikutes keset tuba ja teeb kaastundlikku nägu. Lisaks on meil nagunii üks auto ja abikaasa seda juhtida ei mõista, seega pole temast laste ringisõidutamisel nagunii abi.

Kuhu me nüüd jäimegi. Ah jaa, kohvi joodud, pesen ma end kiirelt ja ajan midagi selga. Tõepoolest „midagi“, peeglisse tavaliselt vaadata ei jõua. Õnneks on mul 20 paari erivärvilisi sukkpükse ja peaaegu samapalju kleite, mis kõik omavahel sobivad. Lastele viin riided diivanile.Vanema tütre koolis on koolivorm, temaga on lihtne. Väiksemaga võib tekkida probleeme. Tavaliselt ongi nii, et suurem laps on ruttu valmis ja seisab kott seljas ukse juures samal ajal, kui väiksem alles kassiga hambaid peseb. Koolilaps ei taha hilineda ja tuletab järjest kõvema häälega meelde, kui kiire juba on. Väiksem muidugi valib retuuse ja mänguasju meelega eriti aeglaselt. Talvel panen ma vahepeal auto sooja, et välja minnes aknad puhtad ja iste soe oleks.

Ja nüüd tulebki see koht, mille arvelt ma mõnel päeval kauem magada saan. Kui olen ärganud 7.15, siis on kell välja mineku hetkeks umbes 8.20 ja me jõuame kenasti enne kooli Nõmmel asuvasse lasteaeda ning juba üheksast pargime koolimaja ees. Kui aga lükkasin äratust edasi, on kell 8.45 ja me stardime otsejoones kooli, mis asub Rocca al Mares. Kooli juures silkab vanem laps autost välja ja meie sõidame tagasi Nõmmele lasteaeda, et siis kohe uuesti jälle Haaberstisse kihutada. See sõit ongi hommikuse magamise hind.  Kulub nii bensiin kui ka aeg. Iga kord seda mõttetut edasi-tagasi sõitu tehes luban endale, et järgmisel päeval ärkan varem.

Lasteaias on operatsioon „Patsid“. Lõunaunest tõustes teeb õpetaja tüdrukutele korralikud patsid, mis minu meelest sobivad kanda ka järgmisel päeval. Aga kui aias on sama õpetaja, kes eelmisel päeval, punun ruttu uued. Muidu ta võib läbi hamustada, et oleme me oleme laisad ja lohakad inimesed. Samal põhjusel vaatan alati koduuksest välja minnes üle ka laste küüned. Et need ei oleks pikad ega mustad. Olgu sellel või hilinemise hind.

Tööl on väga tore. Juba 15 aastat. Kui keegi nüüd mõtleb, millal ma puhkan, siis aus vastus on – tööl. Seal pole ju muud vaja teha kui võõraid lapsi õpetada,  projekte käivitada, sööklas süüa ja õpetajate toas kohvitada.  Põhimõtteliselt puhkus. Sest kell 15.10 põhivärk jätkub, kui vanema lapsega parklas kohtume ja autosse istume.  Järgnev skeem toimub esmaspäeval ja kolmapäeval.

Sõidame jälle lasteaeda ning seejärel kohe koju. Heal juhul oleme poole neljast kodus. Lapsed mängivad ja mina teen süüa. Mõlemad peavad kõhud korralikult täis sööma, sest ees ootavad trennid. Trenniriided selga ja 17.00 uksest välja autosse. Esiteks viime koolilapse Nõmme lumeparki  lumelauatrenni, seejärel kihutame tagasi üle Nõmme ristmiku Valdeku saun-spordihoonesse, kus pisem käib kolm korda nädalas iluvõimlemas. Ma tean, et kõik ülejäänud vanemad toovad lapse trenni otse lasteaiast. Aga mulle tunduks see tiba karm, kui viieaastane astub hommikul enne kaheksat uksest välja ja saabub koju õhtul kell kaheksa peale pikka lasteaiapäeva ja kahetunnist treeningut. Minu jaoks on see tund-poolteist enne tenni kodus olemist oluline.

Lapsed trenni saadetud, joon tavaliselt mõne teise trenniemaga allkorrusel ühe tee või kohvi ning suundun taas lumeparki. Mõnikord käin enne veel poes toiduvarusid täiendamas. Lumelaud lõppeb enne seitset, korjan märja lapse ja lumise laua autosse ning taas üle Nõmme ristmiku sõites viin ta koju lõõgastuma. Mõnikord ma kardan, et Nõmme ristmikul on kaamera ning minu käest hakatakse uurima, miks te ometi miljon korda päevas üle ristmiku kihutate. Mida siis vastata?

Enne poolt kaheksat lähen jälle Valdekusse, vaatan trenni lõppu, pakin pisikese iluvõimleja sisse ja sõidan koju. See trennimaja asub meie kodust küll vaid 500 meetri kaugusel, aga pimedas jalgsi me seda teekonda ei läbi. Kevadel ja sügisel küll. Siis käime tõukekatega ja lumelaua trenne sel ajal polegi. Vanem laps sõidab sel ajal spordihoone ees skatepargis.

Kodus võiks muidugi kohe pikali visata. Aga selle asemel annan taas lastele süüa ning uurin, kas õppida ka anti. Õnneks on laps paljud asjad koolis ära õppinud, tavaliselt on jäänud vaid inglise keel, milles ta veidi abi vajab. Kui on kena päev, saabub varsti ka abikaasa. Siis õpetab tema inglise keelt, sest ma ise olen tegelikult selles vallas loll. Aga kolmanda klassi tasemel midagi veel mõikan.

Üheksast hakkan rääkima  juttu sellest, et varsti sätime magama. Ilmselt võiks seda varem alustada. Aga ega keegi seda ka kell üheksa väga tõsiselt ei võta. Ise teen samal ajal arvutis tööasju. Enne kümmet ollakse siiski voodites. Ja peaaegu alati juhtub üks ja sama  – kui abikaasa pole varem koju jõudnud, suudab ta astuda uksest sisse just siis, kui lapsed hakkavad silmi kinni panema. Loomulikult tormavad kõik jälle rõõmsalt alla issi üle rõõmustama ning kogu pull hakkab otsast peale. Lõpuks läheb mees vanema lapse voodiservale jutustama ja mina kükitan pisema toas. Koolilaps jääb varem magama. Lasteaialapsel arusaadavalt und pole, sest ta on ju päeval aias kaks tundi puhanud. Kui ma midagi muuta saaks, siis keelaksin lasteaias päeval magamise ära. Lõpuks uinub ka pisem, tavaliselt olen ise selleks ajaks tema minimõõdus voodis juba mitu korda tukastanud. Väga mõnus on siis oma tuppa hiilida ja jalad korralikult välja sirutada…

Teisipäev ja neljapäev algavad samamoodi, aga pealelõunal  käib vanem laps lauatennise trennis, mis asub õnneks koolis, ja väiksem laulmas, mis asub kahjuks kesklinnas. Aga koju jõuame siiski varem kui kaheksa. Nädalavahetustel ma lihtsalt magan ja mökutan. Ja vaatan imestusega Facebookist, kuidas mõni pere juba varavalges muuseumis on. Meie oleme ainult kodus, lapsed möllavad aias, kelgutavad ja suusatavad ning mina peaaegu kodu aeg magan.

Mõned emad käivad muide ise ka trennis. Millal ometi?

Külalispostitus Alice’ilt: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2ev

Tähistan “Minu päev” külalispostituste sarjaga oma blogi 11ndat sünnipäeva. Tänane kirjutis tuleb Alice’ilt, 30aastaselt naiselt, kes elab imeilusal poolsaarel.

Minu päev

Äratus kell 6:40. TÄNA ON REEDE! Igal hommikul tunnen, et peaksin ärkama veelgi varem, et saada endale hommikul mingigi hingetõmbeaeg. Ma naudin enda seltskonda ja tahaksin oma asju ajada, olen olnud ema peaaegu kolm aastat, aga ikka ihkan enda aega, just sellist aega, kus ma ei pea kellegi teisega arvestama. Pole mul meelest läinud veel sõltumatus. Läbinisti aus ülestunnistus, kuid see ei tähenda, et ma ei naudiks igat minutit oma pojaga, viimasel ajal on elumuudatuste pärast niigi vähe aega, et nautida kvaliteetaega oma lapsega ja lihtsalt eksisteerida koos ilma midagi tegemata. Usun, et töötavad emad mõistavad mind suurepäraselt.

Enda korda tegemiseks igahommikuselt kulub mul tegelikult väga vähe aega, läbi aastate on kõik minuti pealt paika loksunud, olen vist kergelt Monki kalduvustega, kui keegi veel mäletab seda väga nõmedat „kriminaalsarja“.

Tänahommikune poja jonnituur ei tekita minus hea päeva tunnet, televiisor jupsib meil tükimat aega, lülitab end sisse-välja, triibud tekivad keset ekraani ja muu jura. Loomulikult hakkab televiisor jupsima just siis, kui mina olen duši all, poja tuleb seda mulle riieldes teatama, ta on nii kannatamat. Juuksed palsamiga kaetud, üks jalg raseerimisgeeliga ületõmmatud, kalpsan ma duši alt välja ja lähen jamama telekaga, loomulikult läheb kauem aega, lõdisen külmast, aga televusseri saan korda, kibekiiresti jooksen duši alla tagasi. Jooksmine oli viga, see kuradi laminaatparkett oli suur viga ehk ma kukun perseli, pepusinisus garanteeritud. Nagu mul neid sinikaid vähe ei oleks.

Ülejäänud hommik enne lasteaeda minemist isegi laabub normaalselt. Elan praegu veel neljandal korrusel ja iga jumala hommik pean oma 16-kilogrammilist õnnistust tassima alla, täna on veel prügikott lisaks mu käe- ja sülekakotile. Mõelda vaid, et vabatahtlikult uue elu alguse lävel kolin end 5ndale korrusele. Käivitan auto, tegelikult võiks lasteaeda jalutada, kuid niikuinii vaja edasi sõita tööle, nii et mõttekam kohe juba autoga liikuda. Tõstan oma pisimehe autost välja, annan käe, täna on mõnus jalutada käsikäes koos, õrn lumesadu paitab meid. Täna läheb riietumisega libedalt, ju on lapsel isu täis juba emme kannatustest. Rühmaruumi astume alati koos, viibin koos lapsega rühmas alati nii 5-10 minutit, ajan paar sõna juttu ka lasteaiaõpetajaga, ta on nii soe inimene ja suhtub igasse lapsesse vägagi personaalselt.

Tagasi autosse, sõit tööle, klapid peas (ei ole suutnud oma muusikat auto süsteemidesse saada või siis pigem ei viitsi jaurata selle süsteemiga) ja naudin nii sõitu kui ka muusikat. Mulle tutvustati hiljaaegu megahead muusikavalikut. Õnneks saan autos sõita piisavalt kaua, et saada hommikune virrvarr peast ja lihtsalt mõelda lihtsaid mõtteid. Selle postituse lugejad võiksid kuulata mu tänase päeva lemmiklugu:

Jagaksin hea meelega mulle tehtud muusikalisti, aga kahjuks see liiga eriline. 🙂

Jõuan kontori ette, istun veel autos, tervitan saabunud kolleegi käeviibutusega, kuulan edasi oma mussi, niigi jõuan iga päev tööle varem ja kuigi toimetusi on ees täna mustmiljon, naudin autos oma muusikat.

Esimese asjana kontoris võtan kohvi ja teen oma pudriku valmis, olen sattunud sõltuvusesse Herkulessi kiiresti valmivatest putrudest. Telefon vilgub rohelise tulukesega, mu silmarõõm kirjutab mulle lihtsalt: „Tere hommikust“. Naeratus ilmub näole, kirjutan talle vastu, viivuks sulen enda silmad ja naeratan uuesti kujutledes teda tema armsa naeratusega kahe riigipiiri kaugusel minust.

Tööpäev algab tormiliselt, vastan kiiresti e-kirjadele, telefonile, kolleegide päringutele. Tegelikult siiani maadlen oma minipuhkuse võlgadega. Juba istun tagasi autosse, sõit arsti juurde, mul on väga piinlik probleem – ma norskan nagu traktor. Arsti juures saan nii palju targemaks, et minu nina kõver vahesein ei olegi norskamise probleemiks, vaid pigem mu suurenenud kurgunibu, saan soovitused erakliinikutesse pöördumiseks ja paar retsepti ja saadetakse väga kiiresti kabinetist välja. Great, pean nii palju raha matma selle plastilise opi alla. Aga no variant edasi elada kauni naisena, kes müristab öösiti mehe kõrval nagu traktor pole ka mõte, millega saaksin edasi elada.

Tööle tagasi jõudnuna maadlen veelgi suurema e-kirja kuhila ees, sellegipoolest leian aega töökaaslastega nalja visata. Parim on, et töötan mõnusas meeste kollektiivis ja olgem ausad, mehed oskavad paremini nalja visata, naiste huumor tihtilugu on liiga irooniline. Paar kohtumist klientidega, järgmise nädala esmaspäeva tähtsaks koosolekuks materjalide kokku panemine (neljatunnine koosolek!) ja muud asjatoimetused. Panen kokku veel paar turunduskampaaniat ja ongi otsa saamas töönädal.

Tööasjade vahepeal suudan ma veel ka kirjutada oma silmarõõmuga, temaga on nii sundimatu suhelda.

Töölt kojusõit, võtan ka venna peale, terve tee sõidan vastu päikeseloojangule. Plõksin paar pilti, koju jõudes saadan oma pildi silmarõõmule, saan ka pildi vastu päikeseloojangust.

Teen veel homseks õhtuks kooki, aiman juba, et järgmisel päeval külastavad mind mu kallid inimesed ja nende jaoks on igasugune vaev väärt vaeva, asi on tõesti seda väärt. Voodisse jõuan rampväsinuna, soovin oma silmarõõmule head und ja sulen silmad naeratades.

Külalispostitus PreilITriinult: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2evTähistan oma blogi 11. sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus kõik mu lugejad võivad osaleda. Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Esimene külalispostitus tuleb PreiliTriinult – märgilise tähtsusega ka seetõttu, et sünnipäevapäisel ilutseb just tema tsitaat:)

Minu üks päev. Mulle oluline, lugejale läila, unistajatele märgiline.

preilitriinReede. Äratuskell on 7.04, ebaõiglaselt vara, sest hommikul neljani skaipisime. Tema pakkis asju ja lõpetas mingeid töövärke, et normaalse vaimse seisundiga suusatama sõita. Lükkan kella edasi, 7.44 veeretan ennast voodist välja. Järgneb hommikutraditsioon – kassimütakas sülle, nina talle kasukasse ja monoloog „kallis pärdik, kuidas sina tudisid?“.

Suundume koos vannituppa. Hambapesu – nurruv kass õlal. Joogalik painutus hammaste loputamiseks, see pahandusekäpp on endiselt minu külge klammerdunud. Nägu kuivaks ja kööki, siis on ta nõus maha minema, sest pasteediaeg. Endale teen kohvi – armastan oma termostassi. Ropu vahemärkusena lisan, et minu hommikukohv käib blenderist läbi, lisanditeks või, kookosrasv ja üks toores muna.

Riidesse, kohv kaasa ja minema. Pika Hermanni torni kerkib lipp ja kostub hümn, jõudsin suht õigel ajal kodust välja. Keegi küll tööl stopperiga uksel ei seisa, aga ma ei kannata hilinemist. Kui, siis minna juba mõnusalt paar tundi hiljem.

See 20 minutit tööleminekut on minu lemmikaeg hommikust. Mõtlen omi asju, mõne inimesega saab interaktiivselt hommikutervitusi vahetada, kõik on klaar ja selge, samas veel unesoe ja pehme. Enne kontorisse jõudmist registreerin, et kõndisin just juba avatud apteegist mööda, lähen tagasi – silmatilgad ja mingid totakad silmavitamiinid peikakandidaadile, tal on mingi jama silmadega viimasel ajal ja ma ei taha, et ta kuskil mägiteedel hunnikusse paneb. Saan need Talle päeval üle anda, saame enne Tema minekut veel korraks kokku. I hope.

Tööl – hullumaja. Pikemalt ei peatukski. Meelde jäi vaid kolleegi märkus minu kaunidusest ja säravusest. Jah, paar tundi und ja õnn südames, ju siis kiirgan ka laipväsinuna mingit helgust. Siis ma veel ka ei tea, et saan sel päeval kaks korda „lõunal“ käia. Söömisele küll aega ei raisanud, aga kudrutasime ja olime vait. Käest kinni. Mõlemad korrad nagu viimast korda, kõik head-aega-musid ja hakkan-sind-vahepeal-igatsema-kallid, nii nagu peab. Nagu pubekad, sekretär helistas ja tuletas meelde, et preili, sul algas minut tagasi koosolek.

Pärastlõunal olin sunnitud tööd tegema, traditsiooniliselt sain koju alles 19 paiku. Üks saabas jalas ja teine peos, tunnen et telefon suriseb, jaaaa, Tema!!! Muidugi on mul aega ja lähme sööme, enne kui Ta reaalselt teised peale korjab ja minema läheb. Tunnist sai kolm ja pool, viimane suudlus võttis jala tudisema. Wtf see oli? Nii mõnus! Välisukseni jäid mind saatma sinised led-id ja tuksuva mootori müdin, kuulsin Teda ära sõitmas alles siis kui korteriust lahti keerasin. Pesema ja magama, et rumalad mõtted peas ei hakkaks tiirlema. Need igatsevad. Unes nägin tööd. Keeruline seis seal, ei teagi mis saab. Aga emotsioon sai kütet positiivsuse poole, kui hommikul ärkasin smsi peale – „Printsess, sa sobiksid siia.“ 800 vahetatud smsi ja kümne päeva pärast algaski midagi tähtsat.

t-4

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Nelja päeva pärast saan ma 31.

Jajah, ma TEAN, et see pole midagi. On NII palju inimesi maailmas, kes on 31 ja on NII palju inimesi maailmas, kes on isegi VANEMAD kui 31, kujutad sa ette.

Sel aastal ma lubasin endale – pärast üht ebaõnnestunud FB eventi tegemist – et ma ei pea oma sünnipäeva. Et olen täiskasvanu lõpuks selles osas. Et lasen minna. Et see on ainult kuupäev või numbrid ja ma ei lase end sel häirida.

Sest miks ma peaksin, eks? Nii palju põhjendusi on selleks, miks ma EI peaks laskma end sellest häirida, et ma saan nelja päeva pärast 31.

Ja siis teen ma suitsu ja tunnetan iseennast. Kogu tervet iseennast. Kõiki neid ülekilosid. Seda kohutavalt valutavat selga, millega ma olen üles ärganud viimased nädal+. Näen peeglisse vaadates ja selfisid (sest ma olen ju VEEL 30, selfid on okei!) tehes neid rõngaid silme all, või siis näen Polar Loopi sünkides kõiki neid väheseid unetunde ja kõiki neid meeldetuletusi, et ma peaks end rohkem liigutama.

Ja siis hakkab endast jällegi nii hale. Et miks, kuidas, milleks. Lebad voodis ja ootad, et laps jääks magama (sest on laisku õhtuid, kus ma võtan ta jätkuvalt enda kõrvale, sest MA TAHAN) ja mõtled kõigi nende elus tehtud halbade valikute peale. Et miks läks nii. Miks ma saan kohe 31 ja olen siin kus ma olen.

Ma olen tegelikult superkohas. Kui mulle antaks, noh, ütleme, kuu. Või kaks. Kirjutaks ma valmis oma magistritöö ja kaks pooleliolevat käsikirja, mis, mulle tundub, on mõlemad päris head. Ma olen sattunud töötama maailma kõige ägedamasse kollektiivi. Mul on maailma kõige ägedam tütar. Mul on maailma kõige ägedam auto, kuigi seda peab vahepeal parandama. Mul on lõpuks ometi rohelised silmad (sest mul olid keskkooli lõpuni, või nii, umbes, siiski hallid silmad ja kuna ma ikkagi nii väga tahtsin rohelisi silmi, on mul tunne, et ma puhtalt tahtejõuga sundisin nad roheliseks).

Ma armastan iga oma venitusarmi ja kõiki oma tätoveeringuid. Ma ei suuda ära oodata, mil ma näen, millised on mu tätoveeringud kui ma olen 66 aastat vana ja kas mu kõrval on keegi, kes samamoodi tahab näha, millised nad välja näevad kui ma olen 66.

Ma armastan oma jaburaid iluprotseduure ja 45minutilisi sõite tööle ja koju tagasi. Ma armastan oma fantastilist perekonda ja juhuseid, mis mu elus alati mittejuhuslikult juhtuvad. Ma armastan üheööarmumisi ja üleööarmumisi ja üleaastaarmumisi ja seda, et ma armun peaaegu iga päev. Ma armastan enda juures nii paljut.

Ja ometi on miski kogu selle sünnipäevanduse juures… Midagi on, mis mind alati natuke rööpast välja viib. Ma ei tea, mis see on. Numbrid, jah, need ka. 2 ja 11 on nii olulised numbrid mu elus. Aga numbrid ja tähendused, noh… Tähendusi võib anda igasugu asjadele.

Istusin täna täiesti mingis tagatänava töökojas, kuhu ma pidin Mon Rouge’i viima, sest pingeregulaator oli läbi (noh, eks seda pinget on olnud kah viimasel ajal palju, pole ime, et regulaator läbi läheb) (õugaad, ma just sain aru, et mu auto vajaks antidepressante) ja Mila hüples mu süles ja mängis trompetit või mingit asja ja ma mõtlesin, et… Kas ma olen ainus? Ainus selline kohati-hulluv-naine, laps kantsas, alati ootamatult alt minev auto, valutav selg, turjale langevad aastad, võlad ja kired?

Ei ole ju. See vist ongi ju elu.

Muide, lisaks seljavalule ma köhin pidevalt. Umbes aasta aega juba jutti. Hea kui nädal on vahele jäänud. Siis hakkan mõtlema, et oi, miks ma ei köhi – ja hakkan jälle köhima. Kolleeg arvas, et selle vastu aitab üks asi: “Joo vett. Ja siis hüppa.”

Olla vanarahvatarkus.

“Ma räägin neid asju ainult sellepärast, et sa nende peale naerad.”

Niimoodi on tegelikult fantastiline oma järjekordsele tähtpäevale vastu minna, kas pole?

Aga kuidas ma saan õlult maha raputada tunde, et ostaks lennupileti ja LÕPUKS OMETI näeks ära Eiffeli torni või, kurat, suvalise Itaalia taganurgakesegi?

Või kas või Tartu?

Dakiblogi sünnipäevasari: meie päevad!

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

minup2evAlustan uut (külalis)postituste sarja, et tähistada kõiki neid ühtteist aastat, mis ma olen internetis bloginud. Take that, noored blogistaarid! 11 faking aastat! Ühesõnaga, #naistejuttudes tuli idee panna kirja oma päevad. Kui erinevad võivad olla (naiste) igapäevad? Sellega seoses kutsun ka oma lugejaid mulle saatma samas stiilis päevapostitusi – panen need üles ja lõpuks, kui veebruari- ehk sünnipäevakuu läbi, loosime välja ka mõne vahva auhinna, eks ole? Teen ise otsa lahti!

Minu päev, A.D. 2015, veebruar

Äratuskell heliseb. On 7:45. Mila peab lasteaeda jõudma hiljemalt pool 9, aga tegelikult võiks siiski varem. Õnneks on mul pandud sada äratust ja kuna tavaliselt selle aja peale on Mila juba minu kõrvale voodisse roninud (ta ikka öösiti teeb neid trippe ühest toast teise), siis on tema see, kes äratuskella peale ärkab. “Emme! Äratus! Tere hommikust!”

Hommikul millekski muuks peale riietumise aega ei jää. Kiirelt teen endale köögis termostassi kohvi ja šeikerisse Eqology segu. No ja siis seda vitamiiniasja võtan ka. Laps riidesse (tavaliselt sõjaga, sest küll ei sobi üks, küll teine sukapüks), ise riidesse, silmad poolkinni uksest välja. Vahepeal ei käivitu auto, või siis käivitub, aga suure külmaga ei pruugi uks kinni jääda. (Okei, neid mõlemaid asju on juhtunud KORD, aga SIISKI.) Laps autosse, kaks minutit sõitu, laps lasteaeda. Kui autoga on jamasti, siis tuleb startida 20 minutit varem, et õigeks ajaks jõuda.

Lasteaias on äge, mulle meeldib. Klooga lasteaed on üks ägedamaid kohti EVER. Mila jääb sinna suurima heameelega, vist ainult ühel korral on olnud natuke hädaldamist. Kui uuesti autosse istun, on see juba soe ja kohvi parajalt jahe ja ma saan juua kohvi ja suitsetada ja sõita rahulikult mööda maanteed ja mõlgutada oma mõtteid ja juba peas tööd teda. Kas te teate, kui friiking mõnus on nii tööle sõita? See on IMELINE!

Vahepeal on meil töö juures koosolekud, aga kui neid pole, siis teen lihtsalt tööd. Jõuan, kirjutan, suhtlen. Vahepeal lähen kohtun mõne eriti ägeda inimesega või käin mõnel eriti ägedal üritusel. Ülejäänud aja me teeme toimetuses pulli ja hellome ja üleüldse – ma olen leidnud oma koha. Mitte et ma poleks seni töötanud koos ägedate inimestega – absoluutselt olen! Aga kuidagi see Hello! sünergia, fluidum – see on imeline ja klapib nii hästi.

Hiljemalt kell pool neli pean startima, et jõuda Milale lasteaeda järele. Tee peal käin poes, tavaliselt Grossi poes. Sest ma olen vaene. Lapsega koos käin Selveris, sest MITTE MISKI MAAILMAS  ei asenda iseteeninduspulti, kui sa oled lapsega poes.

Jõuame koju, kiired tööasjad veel koduarvutist. Laps mängib, kassid kräunuvad ja/või söövad, mina laulan ja teen süüa ja siis ootamatul on õhtu. Kell 1830 on Simpsonid. Neid vaatame. Siis on tund aega Modern Familyt, mille ajal tegeleb Mila mingite oma asjadega – harilikult on selleks Youtube’ist mingite ERITI IMELIKE videote vaatamine, kus täiskasvanud inimesed lihtsalt avavad mänguasjapakke ja räägivad sinna juurde, mis seal sees on.

Kell 20 algab magamaminek. Tuduriided. Hambapesu (“Tee vrõmm-vrõmm! ka!” – see siis tähendab, et ma pean mingeid ketassae häälitsusi hambapesule juurde tegema.), siis poni kaissu, lepatriinulamp põlema, unelaulud ja vahel mõni unejutt (kuigi raamatuid loeme sporaadiliselt, siis kui tuju tuleb), ja siis pikk headöödrituaal.

“Head ööd, kallis.”
“Head ööd!”
“Ma armastan sind hästi palju.”
“Mina armastan sind NII palju!”
“Mina armastan sind rohkem.”
“Ei… Mina armastan sind veel rohkem!”
“Olgu, kallis. Head ööd.”
“Head ööd.”

Ja kui ma unustan ja lähen ukselt ära nii, et tema on viimasena öelnud headööd, siis on see SUUR VIGA, sest on OLULINE, et just MINA ütleks viimasena “head ööd”.

Ja siis on see hetk päevast, kus ma kuulan, kuidas mõni laulab voodis omaette ja ma olen NII VÄSINUD. Ma mõtlen, et pole võimalik, et keegi on rohkem väsinud kui mina kell 2030 iga päev. Ootan ja kuulan. Vahepeal ei teegi midagi, vahepeal jooksvalt veel töötan.

Ning siis ta jääb magama ja järsku… Ma jaksan jälle!

Maksan arveid, mida on alati nii palju ja ma olen alati nii palju võlgu, aga ometi, äkki, siiski, lõpuks – äkki kahe kuu pärast juba enam ei ole? Natuke kirjutan magistritööd, natuke räägin Lemmiku või K2 või K.-ga või Ruumi või… kõigi nende paari-kolme inimesega, kellega mul aega rääkida on. Siis vahepeal vahetult enne südaööd teen veel lambist tööd. Sest meeldib. Ja sattus nii. Või siis magistritööd. Või siis loen veidraid fakte USA kohta. Noh, teate küll, lõõgastumise osa.

Umbes kell 1 öösel annan alla ja medsid ka juba töötavad ja lähen vastu uuele päevale. Igal õhtul mõtlen, et homme on see päev, kus ma ka tegelikult trenni oma päeva mahutan.

Aga homme, eks?

(PS. Kasutades otsingut, võib leida sarnaseid postitusi minevikust, kus ma ennegi olen oma päevi kirjeldanud.)

(PPS. Kui sa tahad oma päevast kirjutada ja tahad, et see mu blogis külalispostitusena ilmuks, siis saada oma tekst mulle meilile!)

enchanté

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Aeg-ajalt (tavaliselt sünnipäevade või kellegi teise pulmade või uute armastuslugude minu ümber tekkimise ajal) mõtlen ma sellele, et ma võiksin olla võluv naine. Et ma tahaks osata olla võluv. Mind on see vahepeal tugevalt häirinud, see minu olemus, see et ma olen nii lärmakas ja kohati kohatu ja naeran liiga palju ja kõvasti ja nooruspõlves väideti, et ma naeran nagu laudauks kääksuks ja see, kurat, on senimaani meeles.

Aga õnneks on meeles ka see, et üks kursaõde ütles, et mu naerul on oma DNA ja kui ta kunagi peaks veel seda kuulma, siis ta tunneb selle sekundiga ära.

Aga mitte sellest… (Vahemärkusena, mul on nii hea meel, et Marta on tagasi!)

Ühesõnaga, ma mõtlen vahel sellest, kuidas ma võiksin olla võluv naine. Mind ümbritseb palju võluvaid naisi. Ma vaatan neid imetlusega ja mõtlen, miks mina ei oska olla nii rafineeritud või nii kaunis, et see kiirgab läbi naha välja. Et inimesed mu ümber muutuksid automaatselt kohalolekust juba paremaks. Selliseid inimesi on, kes nii mõjuvad. Et sa tahad nende ümber või nende pärast olla parem inimene.

Ja ma ei oska seda omadust kirjeldada paremini. See on lihtsalt… see võlu, mis neis on. Nad tulevad ja võluvad su pealaest jalatallani ära. Sul on meeldiv nendega kohtuda ja olla ja sa hiljem hõljud kuidagi nende kumas, samas olles nii teravalt teadlik kõigist oma ebatasasustest ja ebatäiuslikkustest ja liiga valjust naerust ja kohatutest naljadest.

Ma mõtlen, miks mul ei võiks olla alati kõikidel mantlitel nööbid ees, aga alati on kuskilt midagi puudu või siis kukub kohe järgmine nööp kuskilt ära.

Ma mõtlen, miks mu teksapüksiääred nii sageli narmendavad ja miks see mind nii harva häirib.

Ma mõtlen, kas ma kunagi õpin ära mingid justkui-kohustuslikud iluprotseduurid, nagu kuivharjamine.

Ma mõtlen, kas mind hakkab kunagi rohkem häirima see, et ma söön täiesti süüdimatult voodis, või noh, ma elan täiesti süüdimatult voodis, kui mulle selleks võimalus antakse. See pole võluv, see paistab ainult filmidest võluv. Ja piltidelt. Reaalsuses on see lihtsalt nii kuradima mõnus ja dekadentlik, aga… mitte võluv.

Ning siis ma püüan vahepeal seda võluvuse-faktorit läbi hammustada. Et miks mõned inimesed… on, justkui püüdmata. Miks teistega tunned hoopis teistsugust sidet – näiteks miks mõni on sinuga sünkroniseeritud täiesti kummalisel kombel, jagate mingeid elurütme ka mere tagant.

Ma tahaks olla võluv, eriti vanusenumbrite vahetumise aegu.

Aga siis mõtlen, et sitta kah, tegelt võiks hoopis mul olla veel üks raamaturiiul, või siis, tänane geniaalne mõte – mul võiks AUTO PAGASSIS olla raamaturiiul! Ja et mul võiks olla veel selliseid kottkleite, nagu ma kunagi näiteks Liisilt sain ja kuhu kohe millegipärast augud sisse tulid. (Kahtlustan kasse, aga ilmselt on asi selles, et ju ma pole piisavalt võluv, et riided säiliks.)

(Sama juhtus kusjuures ühe hirmkalli rinnahoidjaga.)

Mõned inimesed lihtsalt ongi võluvad. Ju mul on mingid muud head omadused. Näiteks leian ma oma lapsele hommikul siiski sokid jalga.

Isegi kui on eri paaridest…

postitus aastast 2006 #tbt

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Ilmunud algselt blogis 5. juulil 2006. Päevad pärast seda, kui olin esimest korda kolinud Tallinnasse, et alustada tööd Õhtulehes ja paar kuud pärast Rüblikusse armumist.

Kodutustest.

Väljas on ikka veel paplid, ainult et seda valget vatti ei tule enam tuppa, kui akna avad. Ma olen viimased päevad, umbes nädala, olnud nagu unes. Nagu unes.

Teate seda tunnet, mis vahepeal unenäos ringi kõndides tuleb  et kui ma kohe avan silmad, siis ma ärkan üles ja kõik on jälle endine, nii nagu peab? Ma kõndisin täna, näpus kotid stafiga, mida ma võibolla ei vajagi, ja mõtlesin: just nüüd, just nüüd ma avan silmad ja kõik need inimesed, need võõrad munakivitänavad, need saksahispaaniavenesoomeinglisekeelsed sõnad kaovad mu ümbert ja on jälle rongid ja pääsukesed akna taga ja Rüblik köögis, kohe tagasi tulemas ja Miuks istub akna peal ja piiksub pääsukestega vıidu.

Aga see ei tule tagasi. Miuks istub võõra diivani all juba teist päeva, asjad on kastides ja elu on nihkes, kõik on valesti. Ma olen kodutu, töötu (poolteist nädalat veel), kohe ka rahatu, kõik kallid on must kaugel ja ma ei saa selle kivist linna raskusega hakkama.

Ja midagi polegi veel juhtunud.

Ma olen kandnud kaste kolmandalt alla, alt kaubikusse, kaubikust välja, väljast kolmandale. Ma olen kandnud miljon kilo prügi ja saasta ja aastate jooksul kogutud elu, kõik väärt nüüdseks vaid prügikasti. Mu kehas on haruldased kohad, mis ei valuta ja ihupinda sinikateta kohtate sama sageli, kui Togo meeskonda jalgpalli MMi finaalmängus.

Sul on ilus keha, aga võõras lõhn.

Ma ei saa enam aru, mis mu elu on. Ma juba teadsin sel pärastlıunal paar kuud tagasi, kui ma läbi kevade Rübliku juurde jalutasin, et nüüd hakkab kõik minema aina enam nihkesse.

Ma olen alati olnud üksinda ja enam ma ei ole.

Ma olen alati olnud Tartu ja Tartu on olnud mina, aga enam ma ei ole.

Ma olen alati pidanud oma hambaharja kaasa võtma, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks  ja nüüd on mul koht, kuhu ma seda kaasa ei võta.

Ja ma ei saa aru, kas nüüd peabki kõik nii minema. Et mu unistused on käeulatuses, mıned vaid 186 kilomeetri kaugusel, ülejäänud teostatavad. Kui ma vaid tahan, kui ma vaid jaksan, kui ma vaid ei kao iseenda melanhoora sisse ära.

Ma ju ei kao. Kõik on ju tegelikult hästi. Nüüd. Nüüd on kõik möödas. Nüüd saab jälle rätm tulla. Nüüd saab kivisest linnast kodu ja kõrged laed vaatavad mulle hommikul otsa; mitte enam see puumaja teine kor rus, Sass Henno “Mina olin siin”-kööktuba pitsapoe vastas, kuhu lakke ma ühel palaval laupäeva pärastlõunal kirjutasin ahjuvärviga suurte tähtedega “She fell into your room”.

[Sest et. Ma kukkusin ta tuppa ja Donnie Darko oli just sel päeval olnud ja ma kukkusin ta tuppa ja me lebasime põrandal ja rääkisime jaburusi ja ma mõtlesin, et ma pean selle üles kirjutama, sest mulle pole kunagi varem midagi nii ilusat öeldud ja ma muidu unustan ära  ja ma ei kirjutanudki üles ja ma unustasingi ja ärkasin hetkeks, kui linnud akna taga karjusid ja ta oli ikka veel seal, minu kõrval, minu küljes, minu vastas, minuga  ja on senimaani. She fell into your room. I fell into your room.]

Ja need emotsioonid. Ma ei oska nendega ka hakkama saada. Ma lähen kingi ostma ja ma suudan ainult Rüblikust rääkida. Ma olen rõvedalt roosa kogu aeg. Ma olen muutunud inimeseks, keda ma ei mõistnud (ja seetõttu ei kannatanud) terve oma eelneva elu.

“Ma ei ole kunagi naernud lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik. Kuni praeguseni.”

“Sul on vikerkaaresilmad.”

“Sa oled lihtsalt nii super, et ma ei saa aru, kuidas sa minu oma olla saad.”

Ja muidugi see, kuidas ma teen esimest korda nii paljusid asju, mida ma varem olen suud kõverdades lugenud naistekatest või vaadanud romantilistest komöödiadest. Ja see kõik ongi päris, kõik ongi olemas, miski pole välja mõeldud, lihtsalt tuli ära oodata, mil see minuga juhtub.

Mul on nii kahju, et Portugal kaotab, aga ma olen nii unenäos, et sellest ei saagi väga midagi olla. Massiivne kivist linna masendus, massiivne üksindusemasendus ja kõik see. Kõik.

Ma tahan olla Miuksuga koos diivani all, kuni see kõik läbi saab ja kodutunne ja harjumine ja muu tagasi tuleb.

Ja mu arvuti on katki. Word ei tööta. Wifi ei tööta – tähendab, nüüd natuke töötab, aga ütleb, et limited. Sest meil on kodus wifivırk nimega skulls.

Ühesõnaga. Kõik saab heaks ju, ja ongi mõnes mõttes juba. Või koguaeg. Koguaeg natuke.