Tag Archives: intestines

but i’m good

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 8 Replies

Vahepeal mind häirib mõte sellest, et kõik on kaduv.

Ma vaatan seda roosipuhmast, mis Mila ostis, ja mõtlen – see on kaduv. Ma võiksin, jah, see põõsa istutada kuskile siia Klõugale, aga kauaks ta jääb? Peab vastu suve, kaks?

Ma ei julge enam nimelt midagi istutada. Ma istutasin, kui Mila sai aastaseks, koos emaga Mila jaoks sireli. See oli eriline sirel. See sirel oli pärit meie – MEIE – sirelipõõsast Tartus.

Nüüd ei ole alles enam ei seda sirelipõõsast Tartus ega enam seda sireliväetikest Nõmmel. Sest, noh, Nõmmel otsustasid teatud asjapulgad, et taimed ei loe. Ükskõik, mis lugu on seal taga – taimed ei loe. Ei loe, mille pärast on nad istutatud, ei loe. Loeb ainult raha, mida nad saavad kokku ajada, ehitades ehituslubadeta majasid Nõmme tagahoovidesse.

Jah, tere Tallinn.

Ma jäletan neid inimesi südamepõhjani, mis siis, et nad püüdsid isegi vabandust paluda. “Me ei teadnud, et see on oluline.” Te ei teadnud, et köögi akna taha istutatud kaheharuline sirelipoeg on oluline?! Really?! Kas tõesti?! Te ei tulnud selle peale?!

Samuti on kadunud kõik taimed, mis ma Nõmmele istutasin. Forsüütia. Piparmündid. Nartsissid. Kõik on läinud. Justkui me polekski seal elanud. Justkui see polekski Mila kodu.

//

Ja siis heidetakse mulle ette, et …

//

Ma sain huvitava vastukaja eilsele postitusele. “Et mis, oled jälle lahku läinud vä?”

Huvitav reaktsioon. Ma ei viitsinud vastata, sest see tundus nii jabur. Et minu emotsioonid peaksid nagu alati olema kuidagi seoses meeste olemasolu või puudumisega minu elust. Et minu “täiuslik õnn” peaks olema kuidagi seotud meestega.

Täiesti haige kontseptsioon.

Ma saan muidugi aru, et teismeline (ja hilisiteismeline) mina olen kultiveerinud seda arusaama siin blogis 10+ aastat. Samas, kes meist 20aastasena ei tunneks, et tahaks armastada, olla armastatud?

Samas – kes meist ka hilisemas vanuses seda ei tunneks?

Ja SAMAS ei tähenda see mitte kuidagi, et elu mõõnakohad peaks olema seotud meestega. Nagu ma niisama ei võiks tunda midagi. Nagu ma niisama ei võiks tunda üksildust, või olla õnnetu, või rivist väljas. Täiesti meestesse puutumatute asjade pärast – nagu näiteks raskused koolis või rahadega või üleüldse eluga.

Aga ei, esimene mõte on mõnedel ikka, et oh, draama! Äkki läks kutist lahku!

PS. Kes on öelnud, et mul on kutt?

PPS. Kes on öelnud, et mul pole?

Nii et täna ma istun siin, kardinad ette tõmmatu, olen nutnud peajagu ja mõned, ja mõtlen, et milleks. Milleks ma käin end internetis õigustamas. Milleks käin ma end valideerimas. Milleks? Kõigil on niikuinii ammu juba kujunenud minust mingi arusaam. Ja kel pole, noh, see loob selle niikuinii mingite x-asjade põhjal. Misiganes ma ütlen või ütlemata jätan, see ei loe.

Ja on jälle hetki, mil ma kahtlen, kas sellest 10+ aastast internetis on ikka päriselt kellelegi kasu olnud. Mulle isiklikult meeldib mõelda, et on. Aga kas päriselt ka on? Või taandub see kõik sellele “kas tal on jälle meestedraama”-diskursusele?

Telefon on väljas ja küllap ma sellest august ka välja tulen. Midagi hullu pole, ärge muretsege. Võibolla lihtsalt ei võta oma MA kraadi, sest noh, milleks. Ja võibolla lihtsalt, noh, ma ei tea.

Milal on keskkõrvapõletik ja ma igatsen teda iga ihukarvaga nii, et valus on. Ja ma mõtlen sellele, kui suur õnn see on, et ta mu elus on. Ja et äkki tema mõtleb ka nii.

täiusliku elu otsingud

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

klõuga elu vol x

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

Kloogal on kohati kummaline elada. Või noh, kas just “kohati”, aga … ikka on. Ma alles hiljaaegu hakkasin mõtlema, et need meie kolm supermarketit siin, et nii naljakas – ma pole kordagi näinud, et keegi püüaks vihiku peale alksi osta, ja ometi on meil ju siin pool elanikkonnast (kes vähemalt majade vahel ringi jõlguvad) sellised, kel ikka iga päev mingi alks peab käes olema. Ja noh, umbes nagu on nii, et iga kord kui sa mõtled, et pole ammu ühtegi Žigulid näinud liikluses, hakkad sa neid koguaeg nägema, juhtus ka nüüd.

Olen selle nädala jooksul suisa kaks korda näinud, kuidas prouad üritavad vihiku peale alksi saada. Mõlemal korral on toidu jaoks raha, maksavad ära, ja siis natuke püüavad müüjat seepida, et kas ikka ei saaks seda pudelit. Ühel korral oli “peremehe jaoks” vaja, misiganes see tähendab, täna oli lihtsalt natuke veider, et “no mul tegelikult on raha küll, aga ma ei tahaks maksta, maksaks hiljem …”

Ühel korral olime Milkaga koos poes sel ajal, ta hakkas pelgama. Ta pelgab neid napsiseid kloogakaid, keda vahepeal poes või poe lähistel kohtab. Ja ma ei imesta muidugi üldse, eks ma püüan igati teda kaitsta või noh, kuidas nüüd öelda … Ma ei ütleks, et Kloogal just eriti suur bomžide kontsentratsioon oleks, ma usun, et kõigil on kodud ja kodutuid näiteks pole, aga siin hakkab see rohkem silma, sest see on väike kogukond ja noh, nad tahavad suhelda. Linnas nad kuidagi kaovad ära, sest ei taha väga suhelda. Nõmmel oli ju ka igasuguseid, kui poes käisime, või turul, või niisama jalutamas. Aga seal nad on anonüümsemad. Siin püüavad nad ikka juttu teha teinekord, alumine naaber näiteks, tundub tore mees, väikse viinaveaga ehk, Milka on ta suur lemmik, aga Mila muidugi ei räägi temaga üldse.

Meenub see kord, kui meile tuli Nõmmele mingi küsitleja, no teate küll, need, kes uurivad statistikat, ja Milka siis ka häbenes. Mees püüdis talle kommi anda, sõnadega: “Ära karda onu, näe, võta kommi!”, mille peale ma vaatasin teda pikalt ja ütlesin: “Jah, just seda ma tahan oma lapsele õpetada – et võõralt onult tasub ikka kommi vastu võtta …”

Milkal on lasteaias üks hästi intensiivne sõbranna ka, temast aasta vanem. No ikka selline, kuidas öelda, full on dakitüüpi plika, kes lendab kohe peale, ikka sajaga. Hästi intensiivselt. Milka on leebe mutt, ta ei taha sellist pealelendamist, talle meeldib, kui saab olukorraga harjuda. Ja ma vahel hommikuti lasteaias mõtlen sellele, et noh, minu üks ülesandeid on püüda õpetada oma last kohanema, hakkama saama erinevate inimtüüpide ja olukordadega. St see bomžijutt, ega muidugi ei ole mul mingit kavatsust õpetada oma last jotadega suhtlema, eks need olukorrad on mulle ka ebameeldivad (naljakas, et mõlemal korral küsisid vihiku peale naised just, sellised natuke väsinud prouad), ja 4aastane laps ei peagi oskama selliste olukordadega diilida, sellejaoks ongi tal vanemad, kes teda kaitsevad.

Aga lõppeks, no kasvõi see üliintensiivne sõbranna (kellega ta on õhtuks tavaliselt tülis ja järgmiseks päevaks parim sõber jälle), ma püüan talle selgitada, et sõbrad ikka tülitsevad, et see käib asja juurde. Et kui lähed tülli või ei nõustu, et see ei tähenda automaatselt, et sõprus oleks läbi.

See tähendab, mu point vist oli, et ma mõtlen tihti sellele, kuidas teda õpetada hakkama saama, ja ma nii sageli ei oska … Tahaks lihtsalt viskuda ta ette, kaitsta teda KÕIGE HALVA EEST, pugeda pessa ja kaissu ja nii, et maailmas poleks ühtki halba asja, mis mu lapseni jõuaks. Aga paratamatult ikka jõuavad, ja sellega on nii kuradi raske leppida.

Aga Klooga, jah. Täna tulin poest, vaatasin ringi. Hooaeg on alanud, trepid rahvast täis, eri vanustes, eri jookidega. Ja ma sain aru, jälle, et TEGELIKULT ma tunnen siit ainult üht inimest, seda lahedat abiõpsi A-d, kes ükspäev heledalt üle lasteaia hõikas: “Oo, sexy lady saabus!”, sest ma olen olnud oma magistrikirjutamise bootcampis, kus ma ei suuda riidessegi panna, läksingi mingi kleidi ja kampsuniga, ketsid, jalad paljad. Ma pöördusin, juuksed harakapesas peas, segaduses ta poole, et mis seksi leidi, millest ta räägib … A. on jubetore. Aga no sõnaga, vaatasin täna ringi, vahel vaatan aknast välja, näen kui palju isasid lastega siin jalutab ja mõtlen, et kas tõesti on Kloogal head isad, see kontsentratsioon paistab olevat nii kõrge.

Ja siis ühel õhtul nägin aias südantmurdvat vaatepilti, kus isa oli tulnud lapsele järele, kaasas paar sõpra, need jõid värava taga (vist sel hetkel küll batteryt), hiljem kui tulime poetiirult tagasi, oli sama seltskond sans laps ühe maja nurga taga päikeselaigus, õlled käes. No et on selliseid isasid ka. Ja see tundus kuidagi nii traagiline, need natuke vindised sõbrad ja see isa ja see laps, mul jäi südamele ja ma täpselt ei teagi, mis. Vist see klassikaline Tolstoi parafraseering, et kui perekonnad on õnnelikud, on nad kõik õnnelikud ühtmoodi, aga kui õnnetud, siis iga õnnetus on omaette traagika, unikaalne.

Aga kust ma tean? Äkki nad on õnnelikud kõik. Vaesed müüjad lihtsalt, kes peavad vahepeal selgitama, miks nad ei saa vihiku peale anda. Ja nii palju noori peresid on siin, see on tegelt ülimõnna, lihtsalt … Ma ei saa aru, miks mul on ikka veel tunne, et ma ei kuulu siia.

bruises

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Üks mu viimase aja lemmiklugusid on Traini “Bruises”.

Ma katsusin just oma pead, juuste all. Mul nimelt on nüüd see komme – nüüd, kui mul on jälle juukseid, mida ma saan patsitada ja siduda, ma otsin pidevalt viise, kuidas neid sättida, vähemalt öösiti sarjade ees, hommikuti ever ei viitsi – katsuda oma juukseid, eks. Mul on see komme ja ma vaatasin “Grey anatoomiat” ja kõik seal on nii kohutav ja doom is expected to happen, sest käes on SEE AEG aastast, mil sarjad hakkavad lõppema ja sa tead, et kõik nad lõppevad cliffhangeriga ja sa juba tead. Sa juba tead, et katastroof on tulemas. See on õhus, nad kerivad seda meelega, ja see üldse ei aita kaasa, kui sul on esmaspäeval üks tähtis asi, kolmapäeval maka lubatud üleandmine juhendajale ja üleüldse selline pidev rahutus hinges.

Sarjad ei aita kaasa.

Aga, sõnaga, vaatasin, katsusin juukseid, proovisin pimesi igasuguseid patse punuda ja katsusin oma pead. Ootamatult tajusin OMA PEAD. Ja leidsin nagu unes selle koha, kus mul peaks olema suur arm. See, mida õmmeldi, kui ma kord peaga vastu puud lendasin. Mõtlesin, milline näeb see arm välja. Ma teaksin, kui ma ajaksin end kiilaks, aga ma ei aja (kui ma just vähki ei haigestu, siis ajan). See on nii naljakas mõte – et ma tunnen sõrmedega kohta oma kehal, pealael, ja mul pole õrna aimugi, milline see välja näeb. Ja ma ei saagi teada (kui kiilaks ajamine välja jätta).

No keha sisemus muidugi ka, selle üle ma ka vahel mõtlen. Et milline näen ma seestpoolt välja, huvitav. Kõik need krimisarjad, need hakkavad ükskord ajudele. Ma pidevalt mõtlen, et huvitav, milline laip ma küll olen. Millised näevad välja mu siseorganid. Milline on mu süda? Ja kui mind lahti lõigata, kas siis kuskilt sealt südame alt leiab ka selle liblikapesa, mis vahel on liblikapesa, vahel ööliblikapesa?

//

Makaga edeneb väga hästi, tänan küsimast. Ma olen jõudnud faasi, kus ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma näen vastamata kõnesid ja ma ei suuda tagasi helistada. Ma näen tšätte, aga ma ei suuda vastata. Kummalisel kombel, kui mul on vaja julgustust või human contacti, sidet reaalsusega, lähen ma kontorisse. On olnud juhuseid, kus ma langen tegevtoimetaja sülle, kurtes haledalt, et vajan kalli. Ja seda ma saan, sest – imeline noh. Ma ei suuda absoluutselt mõelda muule kui oma artiklitele, sellele, kuidas ja kui väga Milake igavleb need KAKS PÄEVA, mis ta on minuga kodus ja ma tema kõrvalt kirjutan (mitte, et see poleks olnud igapäev enne lasteaeda, ikka on süümekad) (ja ta tegelikult absoluutselt ei igavle, ta on fantastiline). Ja siis muidugi oma armidele ja sinikatele, nendele mõtlen ka x-hetkedel.

Ma lähen kohe magama ja mõtlen, et Rome wasn’t built in a day, aga magistritööd kirjutataksegi vist just nii. Kui mul oleks aega, st järgmise nädala lõpus mul natuke on, siis ma läheks ja vaataks, kas samasuguse meeleheiteseguse enesekindlusega kirjutasin ma ka oma bakat.

Ma mäletan, et bakat kirjutades oli päev, mil ma sain kõikjalt elektrit. Näiteks sularahaautomaadist – KOLM korda järjest.

Täna andsin ma kogemata Milale elektrit ja siis pidin langema (mulle täiesti mõistmatusse) füüsikamaailma, et talle staatilise elektri olemust selgitada. Ta vist sai aru.

//

PS. On imeline, see viis, kuidas Mila silitab mu nägu kui ta hakkab magama jääma. Ta teeb mulle paar korda pai, siis silitab põsesarna ja siis ronib sõrmedega mööda nina üles, ja teeb veel ühe pai. Kust ta seda õppis, ma ei tea.

Aga see on imeline.

rahu inc.

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Täna ma mõtlesin rahule. Hingerahule ja rahule üldiselt. Viimased päevad olnud rahutud – nagu nad on alati, kui Milat pole kodus, hing otsib Milat taga ja ma tahaks olla ta lähedal, suruda oma nina ta kuklasse, ja lihtsalt tunda seda rahu, mida ainult lähedalolek temale mulle anda suudab.

Aga mõtlesin ka muud sorti rahule.

Näiteks ükspäev, see oli nädalavahetus. Oli soe, ma tuulutasin tube, aknad olid lahti ja väljas kisasid mingid Klõuga kohalikud kutid. Muudkui lähenesid ja lähenesid eemalt, see ei paistnud lõppevat, ja kisasid: “AL-DOOOO! KAL-LEEEEE!” Ja nii aina edasi ja edasi, kuni nad jõudsid meie akende alla. Lemmik torises nendega läbi avatud köögiaknaprao, üle kasside ja mikrolaineahjude ja leivakastide. No see pisike 5 cm ruumi, mis seda akent avada saab.

Klõuga rahu eripärad. Alati on kuskil mõni tiinekas, kes otsib oma Aldot taga. Või Kallet. Ma hakkasin lõpuks juba muretsema, et kus nad siis ikka on. Ja mis on saanud “rotikatest”, ma saan aru, et sul pole kõneaega, et helistada, aga kas üle küla karjumine on taas moodi tulnud? Ma pole kunagi üle küla karjunud. Kui ma ei saanud tiinekana välja helistada ja isegi mitte “rotikat” teha, siis ma lihtsalt käisin – kisamata, kusjuures – läbi kõik kohad, kus sõbrad võiks olla, koputasin ehk akendele… Aga ma olen ka linnamutt. Siin Klõuga puude vahel võib kergesti kaduma minna. Millise puu peale sa ikka koputad, kui sõbrad kadunud?

Aga rahust.

No hetkel haugub kuskil mingi koer, nonstop. Proovin haiget (muidugi haige! Sest t-5 päeva maka tähtajani!) last magama saada ja see neetud koer muudkui haugub. Või siis võtame kasvõi hommikud, kui Klooga harjutusväljal käivad mingid… ee… pidustused. Paugutavad seal ja elad nagu ümberringi käiks sõda ja – see ei häiri mind üldse. Ei häiri see neetud koer, ei häiri see neetud harjutusväljak.

Sest nii kuradi mõnus on, kui öösel voodisse pugedes kuuled mingit x-aja rongi. Kui hommikul kuuled, kuidas alumise korruse koer õue läheb. Aga peamiselt kuuleme me siin vaikust ja päikesepaistet ja vihma ja tuult.

Ja siis see rahu asi, eks. Et kui lihtne ja tore on, kui sa kohtud kellegagi ja see rahulevel – ja samas ärevuslevel, elevuslevel teha UUSI JA ÄGEDAID ASJU – kui see klapib. See on nii kuradi äge. Ma kogen seda pea iga päev, sest mind ümbritsevad lihtsalt NII MINU INIMESED.

Ma rääkisin täna intervjuu käigus (sest ma olen NII PROFESSIONAALNE, et intervjuude ajal kipun ikka oma elust rääkima), kuidas ma olen teinud teadliku otsuse koguda enda ümber ENDA inimesi. Neid, kellega võngud samal sagedusel. Ja kuidas mind hämmastab see polaarsus, mida ma olen seoses sellega märganud. Et inimene kas ON või POLE sinu inimene.

Kui palju aega ma oleks kokku hoidnud, kui ma oleks sellest juba 23aastasena aru saanud, nagu khm-khm, mõni. Aga jällegi, eks kõik need kemplemised ja rähklemised on ju vajalikud, eks, et õppida, muudkui õppida enda kohta.

Ah, muidugi, siis tuleb peale hahk (tänane uudissõna, copyright pending) ja sa mõtled, et miks SINA pead muudkui olema see loll, kes muudkui õpib (nagu loll) ja keegi teine ei pea õppima ja kõik teised muudkui on ja jauravad… Aga hahk läheb mööda ja sa saad aru, et nii peabki olema.

Ma olen enam kui kindel, et ma olen täna nädala pärast naaaatukene ületöötanud ja ületeinud, aga sellest pole midagi, sest ma OTSUSTASIN, et kõik saab heaks. Kõik saab tehtud. Magistritöö valmib. Kõik saab korda. Ma käin trennis ja tööl ja vaimustun ja inspireerun ja naeran pisarateni ja kaotan end mõnda öhe teinekord ära, kuigi see teinekord saab olema kauges tulevikus, aga siiski.

Kõik kaunis ja inspireeriv jääb ja tuleb ja seda tuleb veel, see jääb tulema.

Ja rahu ka. See ka.

Peaaegu-47 kuud

Kooskasvamine Leave a reply

PhotoGrid_1427487150315Milka, mu Milka,

kohe, õige kohe, saad sa 47 kuud vanaks. See tähendab, et kohe, õige kohe, saad sa 4aastaseks.

Me oleme veetnud koos viimased nädala, paar, kaks, kolm – pead-jalad koos, sisuliselt. Ja täna on esimene õhtu üle pika-pika aja, mil me pole koos, ja mu süda VALUTAB sinu järele. Päriselt. Seda on võimatu kirjeldada. Süda VALUTAB. Ma sõitsin kõiki neid radu, mida ma sõidan tavaliselt koos sinuga, ja VALUTASIN.

On nii raske kirjeldada, mida elu sinuga minu jaoks tähendab. On raske kirjeldada või sõnadesse panna kõike seda, mida ma sinu vastu tunnen. Mind lohutab natuke teadmine, et see peabki olema selline tunne, et emad üle kogu maailma tunnevad nii – ja nad ei oska seda sõnadesse panna.

See on uskumatu, kui toredaks sa oled kasvanud – ja aina kasvad. Vahepeal tuled sa minu juurde täiesti lambist ja ütled, et sa armastad mind. Niimoodi vaikselt, aga kindlalt. Niimoodi, nagu – noh, peab. Peab, mõttes, et – niimoodi peabki avaldama armastust. Vaikselt. Kindlalt. Ja nii, et läheb kõige õigemasse kohta. Surveta. Aga siiski kindlalt. Uskumatu, kuidas sa juba seda oskad. Tulla kõige õigemal hetkel – kõige vajalikumal hetkel! – ja öelda, et sa armastad mind. Eriti üllatab see mind neil hetkedel, kus ma tunnen end kõige rohkem üksi… Sinuga, muidugi, pole ma kunagi üksi. Aga, sa ju tead küll, et see meie kaksinduse-idüll… Ma ei oska seda hästi tööle panna. Ma tahaks osata, ma tahaks, et ma suudaks, aga ma ei oska.

Ma tahaks anda sulle kõik, mis mul on, ja rohkemgi veel. Aga ainus, mis ma suudan anda, on… Noh, näiteks kohukesed. Ja Emma kohupiimakreemid. Ja banaanid ja tatrapudrud ja pelmeenid ja köögiviljahautised ja pastaroad ja kassid ja see alati-sulle-avatud-pesa minu kaisus. Ma ei tea, kas see on piisav. Ilmselt pole. Ma püüan alati, pidevalt rohkem. Ma tahan sind viia tädi Siki juurde siis, kui sa seda palud. Ma tahan sind viia vanaema juurde siis, kui sa teda igatsed. Ma luban sulle baabuškat – ja annan sulle tema. Ma leian võimaluse, et sa saaks korjata papaga käbisid, tädidega meisterdada ja roosiaeda mängida, vanavanematega kallistada, isaga seigelda… Ja ma ei tea kunagi, kas see on piisav.

Ükspäev me rääkisime sellest, kas sa sooviksid endale õde või venda. Sest sul on natuke raske aru saada, kes täpselt on õed ja vennad – sul ju on tädisid ja onusid nii palju! Sa ei kujuta vist isegi ette, kui rikas sa selle poolest oled! Minul ja tädi Sikil, meil oli ainult üks tädi ja tädi- või onulapsed, oh, neist võisime vaid und näha. Minu jaoks olid sellised sugulased unelm, mis jäi alati täitumata.

Aga mul oli õde.

Võibolla on õde unelm, mis sinu jaoks, kui sa oled 30, mõtled, et jäi täitumata.

Aga tol päeval, kui me rääkisime, arvasid sa, et õde või vend oleks täitsa tore.

“Aga ta võiks ikkagi olla juba suurem.”
“Suurem? Kuule, nii ei saa. Kui ma ikkagi sünnitama hakkan, siis tuleb ju alguses titt, eks, sa ju tead seda.”
“Nojah, aga… Ma tahaks ikkagi kedagi, kes oskaks juba rääkida. Tited ei oska rääkida.”
“Aga isegi siis, kui ta on su õde või vend? Sa saaksid siis olla suur õde! Aidata teda riietada ja kärus lükata…”
“Nojah… Aga ISSAND see võtab NII KAUA kuni nad lõpuks rääkima hakkavad…”

Mõistan sind, mu arm.

Ma ootasin mitu aastat.

Aga ära ootasin.

Ja nüüd sa ei vaiki – ja palun ära vaikigi. Räägi minuga alati.

Ja ma luban, et ma alati kuulan.

Igatsen sind nii-ii väga. Juba pühapäeval näeme, ma luban.

Armastades,

emme

 

Parisienne

Argielu 6 Replies

Rääkisime sõbraga ükspäev Pariisist.

Õigemini, ma hakkasin mõtlema, kuidas üks mu eluunistusi on ära käia Pariisis ja ma ei saa aru, kuidas see senimaani veel juhtumata on. Ja jõudsin järeldusele, et keegi vist pole jaganud mu täiesti ebamõistlikku vaimustust linna vastu, millest ma ei tea peaaegu mitte midagi, ainus, mis ma tean, on pärit kirjandusest ja filmidest ja muusikast, aga ikkagi ma kujutlen end seal tänavatel jalutamas, praktiliselt tunnen Pariisi lõhna, kõiki neid segusid, ebameeldivaid ja meeldivaid ühekorraga…

Ma olen mingil põhjusel alati arvanud, et Pariis on koht, mida on üksi kuidagi kurb nautida. Et sinna peaks ikkagi minema kahekesi. Kellegagi, kellega tänavanurkadel kudrutada, kellegagi, kes sinuga koos oskab Pariisi õhku samasuguse vaimustusega sisse hingata. Aga see on ju jabur? Hingelt tapetud romantik minus ütleb, et sellise asja ootamine on… noh, ongi lihtsalt jabur.

Miks ma ei võiks niisama lihtsalt minna? Lihtsalt minnagi üksinda Pariisi? Mis mind takistab?

Ja siis meenus mulle see üks mu Amsterdamis-käik, mis oli kõik väga tore – aga üksinda linnas… See võib muutuda väga kiirelt väga kurvaks. Üksinda kohvikus istumine, üksinda tänavatel kõndimine, üksinda vahva kontserdi avastamine ja sellele kaasaelamine… Lühitutvusi on nii ehk kergem sõlmida, aga üksinda-üksinda-üksinda – see väsitas A-damis mind juba kahe õhtuga. Mis siis veel Pariisis pikema ajaga juhtuks, kui mul isegi poleks mõnusat seltskonda majutuskohas, kellega bondida ja suhelda?

Nii et ma ei tea. Ma võtsin lahti bookinhouse.ee lehe, lõin lahti kalendri oma septembrikuise puhkuse ajaks ja vaatan nukralt neid Tallinn-Pariis lende. Nii odavad! Miks, no miks ma ometi ei võiks minna?

Või kas ma just peaks? Istuks ja kirjutaks, näiteks, päevad läbi?

Aga ka seda olen ma juba teinud, Tenerife, mäletate. Ja ka siis oli mul siiski keegi ees, mingi lüli kohalikkusega, mingi lüli reaalsusega. Muidugi, miski ei takista mul seda lüli Pariisis leidmast. Kindlasti on mu blogilugejategi seas keegi Pariisist… Ja tegelikult mulle jubedalt meeldib üksinda reisida, aga ma tahaks luua mingeid kontakte. Olla anonüümne ja kontaktis samal ajal. Ma ei tea, kuidas seda seletada… Tahaks rääkida võõrastele oma elulugu ja kuulata nende lugusid, samas tahaks, et saaks olla üksi ja et saaks olla mitteüksi… Aga Pariis! Pariis on ju linn, kus peab õhkama ja armuma ja naalduma teineteisevastu tänavanurkadel…

Üldsegi, sõber ütles lõpuks, et mis sa sest Pariisist, mine parem Provance’i…

Seda postitust toetas bookinghouse.ee.

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Milka just ärkas unest, seletades midagi segast.

Mila: “ii-nii…”
Mina: “Mis sa ütlesid?”
Mila: “Õõ-ii-nii…”
Mina: “Ah?”
Mila: “KÕRINI.”

Pean temaga nõustuma. No tõesti on vahel asjadest kohe nii kõrini, et öösel ka ärkad (või käid mööda netti ringi, nagu minu puhul) ja deklareerid, et on kõrini.

Kaitsesin täna ära oma magistritöö teooriaosa ja pärast seda pillisin, vaadates filmi “Motherhood”, nagu idikas.

KÕRINI.

and the air is pure menthol

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 9 Replies

Täna muutusin ma hetkeks emotsionaalseks.

Ma olen korduvalt mõelnud, kui õige on see ütlus: “Hommik on õhtust targem.” Õhtuti muutuvad varjud tumedamaks, öösiti on vaikus valjem. Pimedas muutub üksindus üksilduseks, ja kui isegi kuud pole ja on ainult tuul ja kahisevad männid, siis kaotab reaalsus igasuguse kuju.

Ma lebasin voodil ja vaatasin öölambi loodud taevatähti ja mõtlesin. Mulle meenus nii eredalt see suvi Austrias, need emotsioonid. Kuivõrd võib olla üks inimene ülepeakaela armunud? Mulle meenus, kuidas mulle siis tundus, et kõik mu tunded on ühtäkki korraga üles äratatud; nagu meie selleaastane aastavahetuse tulevärk. Kõik korraga taevas, üks tunne kirjum kui teine. Taustaks vahemerelikult valged krohvitud seinad ja Mittel-Europa sügavsinine taevas. Kui vaimustav tunne see oli: lihtsalt tunda! Ma arvasin enne seda, et ma ei tunne iial enam mitte midagi. See suvi tõestas, et tunded tulevad alati tagasi.

Tänaõhtuses pimeduses meenus veel nii palju muudki. Ja ühtäkki ma tabasin end mõttelt, kuidas peaks sõnastama seda … Ühesõnaga, tabasin end peas kirjutamas. Kirjutasin peas, et … Kuidas teha kindlaks, kui palju õnne inimene oma elus väärib? Mu esimene peatoimetaja ütles kunagi, et talle tundub, et inimesele on antud elus tähemärkide arv. Ja et talle tundub, et ta on selle täis kirjutanud.

Mulle vahel tundub, et mu elus on olnud nii palju õnne, et ma olen äkki selle õnne arvu juba täis saanud. Samamoodi tundub pasaga ka, pardon my french, eks. Kui palju paska on ühele inimesele ette määratud? Millal see ükskord läbi saab?

Tähemärkide arvuga, muide, on vist paljudel kirjanikel nii. Et neil saab see täis ja nad rohkem ei kirjuta. Salinger ei kirjutanud suurt enam midagi pärast mingit hetke. Ja teisedki on mulle öelnud – mõned, kellest ma arvan, et nad peaks kirjutama, sest nad on geniaalsed – et nad enam ei taha, et tähemärkide arv on justkui täis.

Kui palju on inimesele ette nähtud õnne tähemärke, öelge mulle? Ma vahel tahaks nii väga osata olla … Noh, lihtsalt olla. Kogu aeg mitte ajada taga seda järgmist Suurt Emotsiooni. See järgmine Suur Emotsioon võib olla ükskõik mis, sõltuvalt eluperioodist. Senini oli see Päris Õige Töö. Hetkel, ma tunnen, ma teen seda. Ja nüüd on kohe tekkinud järgmine suur asi, mida taga ajada – või noh, ikka see vana suur asi. Päris Oma Kodu.

Ja on reaalne, et ma ei saa seda kunagi. Sest ma ei suuda kustutada miljon-aasta-taguseid võlgugi. Aga ikka unistan. Unistan remontimisest ja ehitamisest ja öistest piknikutest voodis.

//

Ööd on sageli nii rasked, ma ei tea, miks. Ma olen praegu õppepuhkusel, õppeasjadega olen tegelenud täpselt, ee, 10 ühikut. 1000 ühikut olen tegelenud muude asjadega. Ma ei saa aru, kuidas see igapäev mind neelab, ja päriselt, ma päris siiralt naudin seda igapäeva.

Aga millegipärast saavad halvad emotsioonid mind teinekord öösel kätte ja siis ma pillin nagu vana loll.

Tähendab … Kuidas siis leitakse see tasakaal selle vahel, et olla emotsionaalne TÄPSELT PARAJAL MÄÄRAL? Sest ma vist ikka ei oska. Ma tahan uppuda asjadesse täielikult ja naerda liiga kõvasti ja ahmida vaimustusest õhku. Võib-olla ma peangi need öised lakkevahtimised selle vastu ohvriks tooma.

//

Aga täna oli hea päev, sest see algas juba hästi. Raadiost tuli Dahlingu “Menthol” ja mul oli pärast autos inimene, kes selle mainimise peale koheselt laulis “And it’s going to be wild!”, ja ma mõtlesin, et kurat, Dahling ja elu ja päike ja teate, mis siis, et ma pole enam 20 ja ülikoolis juukseid lehvitamas, mõned asjad jäävad.

Näiteks see, et elus on fantastilisi asju ja inimesi igal nurgal, hoia ainult silmad ja meel avali.

Menthol from Dahling on Myspace.