Tag Archives: igapäevane kuusu

šaakalite invasioon

Argielu, Elu väljaspool mulli 6 kommentaari

Avastasin täna, et miski mu kaunis fantasilises (tulevikus muidugi) eeskojas haiseb. Ja, kurat, eluaegse puumajaelanikuna teadsin ma kohe, mis hais see on.

Mul haiseb seal surnud hiir. Selle lahtiseks jäetud põranda all, mis pidi “tuulduma” ja seetõttu omal ajal sügisel poolikuks jäeti, on mul surnud hiir.

On muidugi tõenäoline, et see õnnetu hiir putkas majja ära, tundis siis, et läheduses on kassid, puges lahtiste laudade vahelt põranda alla peitu ja jäi ootama, kuni kassid mööduvad. Kahjuks aga saalib Pussakas sisse-välja nagu, noh, mõni Saale, nii et hirmuvärinas see hiir sinna põranda alla jäigi ja ju ta lõpuks südarisse ka suri.

Minu jaoks tähendab see seda, et niipea, kui läheb piisavalt soojaks et ma saan kuuri korda teha ja ehituspasa kojast sinna tõsta, pean ma muuhulgas enne remondiga alustamist ka HIIRELAIBA EEMALDAMA.

Jeesus, Joosep, Maria, Pootsman ja Mooses.

Mitte et ma nõrga südamega oleks selles osas, aga ma ju ei taha lihtsalt.

Ja siis kõigele tagatipuks lugesin ma täna, et Eestis elab vähemalt kaks ŠAAKALIT. Metsas on ju niigi õudne, sest hiljaaegu sain ma teada, et meil ei ela mitte viis, vaid umbkaudu SEITSESADA karu. Seitsesada karu. Seda on ikka… hoomamatult palju. Hunte kardan ma niikuinii pärast seda, kui nad Saaremaal amokki jooksid ja öösiti kadakate vahel sabistasid.

Ja nüüd siis veel šaakalid. Kes on põhimõtteliselt väikesed hundid. VÄIKESED HUNDID, mees, mõistad?!

Aga lõppeks selgus kurb tõsiasi, et ma nüüd tahaks endale üht šaakalit. Passiks mul siin, hängiks kassidega ja käiksin temaga Nõmme vahel jalutamas.

Ma vean kihla, et siis ei peaks ma surnud hiirtega küll ju tegelema?

Ilmselgelt oleks ka raisakotkaste mure murtud…

Pussakas ootab kevadet

hoomamatu 1 Reply

image

Õhus on justkui kevadet. Linnud laulavad, sinitaevas ja igihaljad männid, mis kontoriaknast paistavad, petavad hetkeks ära, et polegi – nagu AccuWeather hommikul teatas – temperatuur -12, feels like -19.

Pussakal on tekkinud sõber. Uutel naabritel vist on kass, kes ka õues käib – varem pole ma teda siin ringi nuuskimas näinud ja meile eriti hulguseid ei satu. Ühesõnaga, ühel õhtul pimedas muudkui kutsusin kassi sisse ja imestasin, et miks ta küll ei reageeri, kuni mõistsin, et pole üldse minu kasski! Seda see Pussakas end nii agaralt välja pressis, mõtlesin.

No ja nüüd on, et kui nad satuvad samaaegselt õues oma tiire tegema, siis ägiseb Pussakas nii kaua ukse juures, kuni ma ta välja lasen, et ta saaks oma sõbraga hängima minna. Ükskord vaatasin, et mis nad teevad. (No ega ma mingi nuuskija pole, eks, Pussakal oma elu, mul oma elu.) Niisama hängivad. Istuvad kõrvuti, vahel istuvad ja vaatavad tõtt, vahel jalutavad koos ringi.

Eks ilma sõpradeta saa meist keegi.

saadan su naabrikoerte juurde laagrisse!

hoomamatu 13 kommentaari

Lugesin selle “koerablogi” postitust ja tundsin endki kirjeldustes ära. Kui lapsele – ka sellele, kes veel rääkida ei oska – ei saa filtrita asju öelda, siis koduloomi manitsedes tulevad küll sageli suust sellised pärlid, et hoia ja keela!

Kui lapsega läheb vaidluseks või tekib frustratsioonihetk, siis peab ikka valima, mida neile öelda, kuigi ka see võib minu meelest olla hüsteeriliselt naljakas, eriti see, kui sa nendega reasonida üritad. Väga äge on Naabrinaist seda tegemas kuulata, aga seda “Ema monoloogi” juhtub ikka ja jälle meil ja ilmselt teistelgi, kes on otsustanud lastesse suhtuda kui inimestesse, olgugi, et nad veel ehk kõiki sõnu (või üldse sõnu) ei oska. Inimesed nevertheless, seega peaks nad olema väga võimelised mõistma argumenti: “Ma ei saa sulle anda seda vahvlit, sest ma ei suuda pärast ära taluda seda maniakki, kes suhkrulaksu all mööda elamist ringi hakkab tõmblema, aga ma võin sulle anda ühe tervisliku keedupeedi? Ei sobi? Miks ei sobi? Aga ma ju SÜNNITASIN su, sa peaks võtma vastuvaidlemata vastu KÕIK imelikud juurikad, mis ma sulle ulatan! See oli diil, kas sa ei mäleta – ise kirjutasid veel haiglas lepingule alla?”

ENIHUU.

Kassid.

Kassid on ilged paharetid teinekord. Kuigi Pussakas käib väljas ja ronib puude otsas ja isegi mööda telliskiviseinu, on tal ikka mõnikord arvamus, et peaks hakkama oma küüsi diivanisse teritama. Ja no Miuks vana pohhuist teeb absoluutselt seda, mida tema tahab ja kui tal füüsiliselt mitte lasta valitud tegevust teha (näiteks tõstes ta diivanilt maha), jätkab ta sellega tuima rahuga mõni aeg hiljem.

Aga peamine on see, et Miuks MÖLISEB. Tavaliselt hakkab ta mölisema sel hetkel, kui Mila hakkab magama jääma. Siis löntsib Miuks hämarasse lastetuppa, istub keset põrandat, ja hakkab MÖLISEMA.

“Mäu. Mjäu. Mäu-mäu. MJÄU. Mäu-faking-äu!”

Ja kui te olete kohtunud minu lapsega, siis te ilmselt olete esimest korda elus kogenud, kuidas sõna “kass” kordamine võib lõpuks nii ära tüüdata, et tahaks enam mitu kuud järjest mitte enam kordagi seda sõna kuulda.

Ehk siis: niipea, kui Miuks oma koduse olukorra parandusettepanekutega tuleb, on Mila prauh püsti: “Kass! Kass!” Ma ei olegi aru saanud, kas ta on lihtsalt nii megasillas, et on mingi objekt siin ilmas, mille ta on LÄBINI selgeks saanud, osates viia kokku heli, pildi ja nimetuse; või siis ta on lihtsalt nii vaimustuses kasside seljas elamisest, et peab iga võimalust selleks kasutama – ka öösel. Igal juhul on see kõik väga häiriv, sest Miuks kohe oskab tänitada neil hetkil, kui ma mõõduka vaikuse eest palvetan.

Ja siis on ta küll kuulnud, et…

“Faking hell, Miuks, katsu end kontrollida. Sa pole enam ju mingi pussy, sa oled friiking LEEDI. Käitu vastavalt!”

või

“Ausalt, kui sa kohe suud kinni ei pane, siis ma pakin su sisse ja saadan naabrikoerte juurde suvelaagrisse, kas see meeldiks sulle, ah? Siis on sul vähemalt keegi, kellega häälevaljust võrrelda!”

või

“Miuks, for fuck’s sake. Sul on toidukauss täis. Sa kaalud rohkem kui Mila, tõenäoliselt. Sa oled vana ja paks ja ma olen sulle AASTAID rääkinud, et esiteks on sul toitumishäire, sest ei ole võimalik olla KOGU AEG näljane, aga sina ju oled KOGU AEG näljane, kõige näljasem näid sa olevat sel hetkel, kui ma tahaks kiireid tööasju teha või siis sel hetkel, kui sa PARASJAGU sööd. Ja teiseks on sul süüa küll ja veel, ma ju TEAN, et sa pole näljas, vaid sul on lihtsalt mingi issue praegu minuga… Aga kas me võiks seda mõnel teisel hetkel arutada? Minu vastuvõtuajad on esmaspäevast reedeni 13-17. Helista mu sekretärile, pane aeg kinni ja arutame siis.”

või

“Pussakas! PUSSAKAS, ei TOHI! Ma ausõna ajan su kiilakaks JRi juukselõikusaparaadiga, kui sa oma trikke jätkad. Ja usu mind, sulle NII VÄGA ei meeldiks kiilakas olla, sest siis näid sa mitu korda väiksem ja kuna sa oled hingelt Tõeline Macho, siis mõjub see kindlasti su egole laastavalt. Mul ei ole ühtki moraalset takistust su raseerimisel, ära üldse mitte arvagi. Lisaks kõigele hakkaks sul siis ilmselt ruttu külm ja see segaks õues lindude passimist, nii et VÕTA END KOKKU MEES JA SU KARV JÄÄB SULLE ALLES!

Vähemalt praeguseks…”

Kuidas teie oma lemmikloomadega seotud frustratsiooniolukordi lahendate? Kas kah poliitiliselt ebakorrektselt?:)

PS: Tegin dakiblogi foorumisse ka lemmikloomade alajaotuse, mis kannab nime “Karvased elu õied”. Tule ja liitu, ajame juttu mujal kui kommentaarides:)

kevadkassid

hoomamatu 6 kommentaari

Nõmmel elamise suur võlu on see, et ma saan hommikul võtta oma kohvitassi, toppida lapse kombekasse ning istuda trepil ja kuulata musträstate vidinat. Laps samal ajal tutvub floora ja faunaga, mina vahin taevasse ja olen niisama rahul.

Kassid on ka hakanud vaikselt õue vastu huvi ilmutama. Küll tavaliselt õhtuti, kui on pime. Kui Pussakas esimest korda käpa välja tõstis, kohtus ta kohe suure ja sõbraliku naabrite nuustikkoeraga, kes teiselt poolt aeda tervituseks haugatas. Pussakas kadus tuppa kui peerukera ja järgmised paar päeva rahuldus välisilma trepilt imetlemisega.

Pimedas on nad aga eriti julged, üllataval kombel on Pussakas see ettevaatlikum ja Miuks, vana paks, käitub nagu nõdrameelne teismeline, kes esimesel võimalusel edvistama hakkab ja näitab kogu oma kassikehaga, et päh, õu, see on ju lumme kusta! Teen mis tahan! Kuigi me Naabrinaisega arutasime, et pigem on Miuks just see argpüks, kes ei julge nina välja pista, sest naabrikoer hakkab teda raudselt mõnitama: “Kohe näha, et Tartust, kõht lohiseb kaasas nagu märss!”

Pussakas on teinud paar uurimisretke kõrvalnaabrite ukseni, aga esimese tuulesahina peale vilkalt tagasi kapanud. Niisiis näevadki hommikud välja sellised, et meie jalutame Milaga niisama ringi või istun mina trepil ja joon kohvi, kuni tema kuuseokastega tutvub, Pussakas passib trepil või eeskojas ja nuhutab tuult. Täna lõpuks sai ta siis hoo sisse ja kui olin Mila magama pannud, kappas mööda elamist ringi viisil, mis ei jätnud kahtlust: märtsikass! Õue tahab!

Ja õue ta läks. Ronis isegi puu otsa, aga tuli teistpidi jälle megakiirelt alla (ja kihutas tuppa), aga vaikselt, paistab, et hakkab harjuma. Mul on süda rahulik, et ta, pea seljas, kohe nelja tuule poole ei kappa ning kui saaks ta kaelarihmaga ka harjutatud ja/või kiibistatud, siis võiks juba kassiuksele mõtlema hakata.

Kassidest veel. Mila kiusab neid nagu vanakurat ja on lõpuks paar sahmakat ära ka saanud. Pärast seda jutt muutus kohe – ma olen talle seitse kuud umbes õpetanud, et kasse ei pigistata, vaid silitatakse. Pärast seda, kui kriimu põsele sai, on ta kasse KALLISTAMA hakanud. Nad küll pole sellega ka eriti rahul, aga paistab, et on alla andnud: vähemalt ei pigistata neid enam. Ja see kallistamine on nii armas noh.

Samas, kurat teab. Äkki see pole kallistamine, vaid üritab lihtsalt neid maha murda. Noh et lendab massiga peale. Sellisel juhul paistab, et ta MMA trennist küll kuidagi ei pääse…

Tere, Daki…

hoomamatu 12 kommentaari

Küsimusi selle rubriigi jaoks saab esitada näiteks siin.

Tere, Daki!

Kirjutan Sulle esimest korda.. ja kuna Sa oled põhimõtteliselt ainus isik, keda ma “tean”, kes kasvatab korteris kasse, pöördungi Su poole paari küsimusega.

Sain endale hiljuti kassipoja, keda olen niiii kaua tahtnud. Kuigi mul on kogemusi maal kasside kasvatamisega, siis linnas korteris.. väga mitte. Nii tahaksingi teada, kas selle jaoks on mingeid eri nippe? Kas Sa lased neil ka õues olla? Kui ei, siis kas neil igav ei hakka toas? Mingist postitusest lugesin, et viid neid oma ema (võin ka valesti mäletada) juurde. Kas nad seal jooksevad väljas ringi ja kuidas nad pärast uuesti “tubase eluga” harjuvad? Kas nad istuvad ka lahtise akna peal ja ei hüppa sealt kohekohe alla?

Ühesõnaga, maal kassi pidamine erineb ikka väga palju korteri omast ja oleksin tänulik, kui leiaksid aega mõne nõuande jaoks 🙂

Liis

Tere, Liis!

Tere tulemast suurepärasesse maailma, kus võtavad sind vastu pehmed käpad, nurr ja occasional karvapall keset valget lambanahka. Ma olen tõesti eluaeg kassidega koos elanud, on nad olnud nii sellised, kes käivad (linnas) väljas kui ka sellised, kes on ainult toakassid. Miuks ja Pussakas on ainult toakassid. Kui ma elasin ema juures Karlovas, siis Pussakaga sai paar korda väljas käidud rihmaga, aga kuna ma elasin seal ajutiselt, siis ei hakanud ma teda üldse õuega harjutama. Pussakas samas on sellise iseloomuga kõuts, kes väga tahaks õues käia, seega ma arvan, et kui meil peaks õnnestuma leida oma kodu, kus on mingi aiavariant, siis ma hakkan teda vaikselt õues ka harjutama.

Miuks, vana närvihaigus, aga õue ei kipu ja kõike uut ja võõrast kardab, seega tema jääb elu lõpuni tõenäoliselt toakassiks.

That said, on tegelikult toakassiga linnakorteris jama muidugi rohkem, kui pooltoakassiga mõnes rohelisemas elamurajoonis või sootuks maal. Sest et nad peavad toas ära tegema kõik oma trennid, jahid, jooksmised, söömised ja sittumised. Eks on muidugi igasuguseid vaateid loomapidamisele, aga ma küll ei arva, et mu kassid õnnetud oleksid, et ainult toas elavad. Jah, ma näen, et Pussakas oleks kõva õuekass, kui talle võimalus anda, aga praegu ta ei oska sellest puudust tunda. Lahtise akna pealt ta on korra küll välja hüpanud/kukkunud, aga see oli vist pigem õnnetus kui tahtlik põgenemisakt.

Siki kass on aga praegu tubane, terve suve aga elas põhimõtteliselt õues maal. Nüüd külas käies oli ikka täiesti hullumeelne, kuidas ta öö läbi ukse taga kraapis ja õue nõudis, aga kuna nad just olid Kuressaarde kolinud ja seegi on ajutine, siis Siki hoiab teda toas. Ehk siis – väliseluga tuttavas keskkonnas (kui ta vahepeal Greisut jälle maale viib) harjub kass ruttu, tubase eluga pärast väliselu kogemist – not so much.  Seega ma ise arvan, et kui ma kunagi Pussakat õuega harjutama hakkan, siis peab see juhtuma kindlas teadmises, et tal on elu lõpuni võimalus õues käia.

Mingeid erilisi nippe vist polegi… Liiva peab üsna tihedalt vahetama, liivadest meeldib mulle pärlliiv või Cat’s Best, ülejäänud hakkavad maru kähku haisema. Kraapimispuu soovitan ka kohe muretseda, samas meil läks neid siin nüüd kolm tükki, enne kui leidsin sellise, millelt riie KOHE pealt ära ei tule. Ja noh, eks sa pead temaga ikka tegelema ja mängima, et ta sind hommikuti üles ei ajaks. Ma tean, magava kassi äratamine tundub võimatu! Aga kuna nad on loomult öisema eluviisiga, siis väga kergelt võib juhtuda see, et ta päev läbi magab ja hommikul kell 4 otsustab sind varbast hammustada.

Samas jälle on see periood üsna lühike, minu omad õppisid paari kuuga, et hommik on samuti magamiseks. Ja tegelikult on täiesti normaalne, et kass ööpäevas 18 tundi magab.

Ahjaa, kui sa tahad, et ta mingid asjad rahule jätaks, siis soovitan kohe veepritsiga teda treenima asuda, et mõned tsoonid on no go. Piisab, kui paar korda pritsid piku vurru, kui ta on näiteks küüned diivanisse löönud. KUI KOHE ALUSTADA. Hiljem on seda kommet juba raskem välja saada, nagu ma praegu õpin…

Ahjaa vol 2. Olen kuulnud õuduslugusid sellest, kuidas omavahel ei klapi õhutusasendis pakettaknad ja väiksed kassid, kes sealt välja üritavad ronida… Nii et igaks juhuks vast ei tasu akent lahti jätta, kui ta veel väike ja õppimas.

Ahjaa vol 3. Kui sa kaalud steriliseerimist (ja mina sinu asemel kaaluks, elada koos jooksuajas kassiga on KOHUTAV), siis tea, et pärast seda muutub ta ainevahetus ja hea oleks kohe pärast oppi hakata talle andma spetstoitu. Sest muidu pead sa iga kord külalistele seletama, et ei, su kass pole tiine, ta ongi paks…

Aga tegelikult on toakassiga muret palju vähem – ta on sul alati kodus olemas ja ootamas, sa ei pea muretsema, ega ta auto alla jää või kas ikka kodutee leiab. Kui tal on ruumi joosta ja luba vahepeal oma kassiasju teha (kraapida, ronida, mängida), siis on kass toas üsna rahul. Kuid ta ei taha üksinda olla, kass tahab olla inimesega, seega oled nüüdsest ilmselt rohkem koduga seotud kui varem…

Samas on jälle niivõrd armas, kui ta sulle õhtul uksele, saba püsti, vastu tuleb ja valjuhäälselt tervitab. Igapäevane kuusu-doos kah tasuta kodus olemas:)

Tere, Daki… 2

hoomamatu 5 kommentaari

(Mul ausalt on üks äge postitus tulemas, aga motivatsioonilanguse, ajapuuduse ja ühtäkki tekkinud öiste ärkamiste pärast lükkub see järgmisse nädalasse.)

See on nüüd teine postitus sarjast “Tere, Daki, mul on üks küsimus”. Kuna keegi mulle kirjutanud pole (sad face) (vähemalt mitte sellisesse rubriiki sobivat kirja), siis pean ise asju leiutama. Seekord hakkasin kinni Kärdu saadetud sõnumist.

Hei, Daki, sina kui vanem ja kogenum kassikasvataja (missiis, et mul oli 13 aastat kass) – kuidas pagana päralt sa nendega stressivabalt reisid?! Ma sõidan oma 2,5kuuse kirbuga Türilt Tartusse ja mu süda lõhkeb varsti, missiis, et oleme juba Põltsamaalt läbi. Ta istub oma kastis/puuris, kogu oma küljealuse lina suutis ta juba alguses kasti tahaotsa kraapida koos 2 mänguasjaga ja nüüd istub uksevõre ees, vahepeal tukub paar minutit ja siis kräunub jälle natuke südantlõhestavalt, nagu süütult vangi pistetu. Mul siin kõrval on sama hale olla noh.

Kärdu

Kärdu-mu-Kärdu, ausõna pole ma veel leiutanud selle seitsme aasta jooksul stressivaba reisimisviisi. Kuigi ma olen selle aja jooksul kassidega sõitnud ja kolinud ja. Et nad võiks juba umbes ju teada, mis tuleb ja et see polegi maailma lõpp, kuigi nad nii alati arvavad.

Ühe kassiga on reisida võrratult lihtsam. Kui ma Liliti jaoks modelliks käisin, sõitsime suhteliselt probleemivabalt Pussakaga Lätti, sellest olen pikemalt kirjutanud siin. Jah, riide kaabivad minu omadki kohe kastinurka ja mänguasju ei tunnistata enam viimased aastad niikuinii. Küll aga olen alati püüdnud vähemalt pakkuda vett ja pikal reisil on ka liivakast kaasas, aga ei vesi ega liivakast neid huvita, enne kui whole ordeal ühelepoole saanud.

Kõige hullem tulek oli vist 2007 Tallinnast Tartusse kolimine. Noh, kolimised on niigi ILGELT stressirohked, eriti stressirohked on need ühest linnast teise. Tookord aitas isa kolida, kogu mu maine vara oli laotud lahtise järelkäru peale, kindluse mõttes madratsiga kaetud, present üle tõmmatud ja köitega kinnitatud. No siuke euronormidele vastav kolimine, eks. Kuna isa põhimõtte pärast mööda Tallinn-Tartu maanteed ei sõida, siis läksime mööda Viljandi maanteed, kui ühe nimetu külapoe ees (tegelt oli nimega, mul tuleb see alati meelde, kui sealt läbi sõidan, ainult et praegu ei meenu) kakerdas meile mingi joodik ette. Isa lõi pidurid põhja, järelkäru vänderdas taga, mina hoidsin hinge kinni ja esimest korda elus nägin, et mu isa NII KOHUTAVALT vihastas, et ma tõesti arvasin, et ta annabki sellele joodikule keset teed lihtsalt vastu hambaid. Isa kargas autost välja, jooksis joodiku juurde ja sõimas tal näo täis, mina istusin sel ajal oma paanikas Miuksu ja täiesti tšilli kolmekuuse Pussakaga autos ja püüdsin südant rütmi saada.

Pussakas, muide, oli kunagi selline väike ja armas.

Umbes paar kilomeetrit hiljem lõhkes järelkärul rehv ja me istusime mingi kaks tundi tee ääres. Minu elamine järelkärul, kassid, õigemini Miuks, autos hullumas. Teda tol korral rahustas tugevalt vist Pussakas, kes üsna rahulikult puuris Miuksu kaisus magas. Olgu öeldud, et tol päeval kolisime Tallinnast Tartusse 12 tundi.

Teine stressirohke tulemine oli nüüd seekordne kolimine sügisel. Mehed läksid tavaaridega ees ära, mina tulin siis kasside ja ülejäänud kodinatega järele. Kassid olid mõlemad esiistmel ja eraldi puurides ja jõudumööda ma silitasin neid läbi võre, aga mõlemad olid üsna paanikas. Pussakas oleks vähem paanikas olnud, kui ma oleks ta lahti lasknud, aga seda ma rasedana ja pakke täis autoga teha ei julgenud – tal poleks olnud mujale minna, kui mind kiusama tulla. Miuksu aga ei rahusta kunagi miski. Kui ma 2006 Tallinna kolisin, siis oli ta veel üsna väike. Mäletan – tulime Birxi ja Sikiga ja ma lasin Miuksul lahtiselt olla. Oli RÄMEPALAV ja ma üritasin talle vett anda juua, aga selle asemel ronis ta istme alla ja jäi sinna reisi lõpuni, vahepeal haledalt kräunudes. Mnjah, ja kui kohale jõudsime, siis puges ta radiaatori vahele ja jäi sinna kolmeks päevaks, vahepeal viisin talle süüa ja juua, kuni lõpuks välja julges tulla. (No OKEI, kolm päeva vast polnud, peaks blogist järele vaatama, aga no ühe öö ja päeva oli ta peidus kindlasti.)

Lühitrippe, kui ma olen kasse näiteks ema juurde hoida viinud, olen teinud kahe kastiga ja see veerand tundi on küll tappev mu hingele, aga siiski üleelatav. Võimaluse korral lasen ma pikal reisil kassidel lahtiselt või vähemalt lahtise puuriuksega olla, nii et ma saan neid silitada ja rahustada. Tavaliselt nad välja ei kipugi. Pussakas on siuke, et vaatab olukorra üle, ronib tagasi puuri ja magab rahulikult reisi lõpuni. Kassi autosse lahtilaskmine on muidugi ohtlik ja ma ei saa seda soovitada, sa pead selleks ise hästi oma kassi temperamenti tundma ja kindlasti vaatama, et ta ei saaks juhti segama minna. Kõige hullem, kui ta pedaalide alla ronib.

Nii tillukest on parim ilmselt süles hoida, või näiteks puuriga süles ja käed puuris. KUI SA ISE ROOLIS POLE. Samas on väiksed ettearvamatumad ja ma ikkagi lahtiselt sõitu päriselt soovitada ei julge (kuigi ise seda eelistan). Mõned väikesed on aga jumala tšillid, näiteks Seebu, kellele sai kunagi blogi kaudu uus omanik leitud, tema oli reisides väga rahulik.

Aga üldiselt jah, kui keegi teab, kuidas kassidega stressivabalt reisida, ma paneks kohe mõned nõuanded kõrva taha. Sest mul tuleb veel elus kolida küll ja veel ja oma tubureid ma maha ei jäta! (Hullunud kassimoori rusikaviibutus taeva poole.)

 

cat tales

hoomamatu 6 kommentaari

Mul tuli pähe, et pole ammu kassidest kirjutanud. Miks ei ole? Sest pole nagu olnud midagi kirjutada – mis tähendab, et teemal lapsed vs kassid pole MINGEID probleeme.

Kui ma veel lõpurase olin, küsis isa ükskord mu käest: “Kas sa oled mõelnud, mis sa kassidega siis teed, kui…” ja jättis lause paljutähenduslikult pooleli.
“Mis KUI?” pärisin ma sõjakalt.
“Einoh, ega ma ei taha öelda, et midagi… Aga on juhtunud, et kassid ei salli uut ilmakodanikku,” jätkas ta ning rääkis, kuidas nii üks kass neile jõudiski. Sest too ei olnud sallinud titte.

Igast õuduslugusid on, aga üldiselt mulle siiski tundub, et valdavas enamuses saavad tited kassidega ja kassid tittedega siiski hästi läbi. Sest alguses ei paku titele kass väga huvi ning kui kass ongi traumeeritud, et peab nüüd nuttu kuulama ja ei saa alati kohe sülle, kui seda soovib, siis on tal aega uue ilmakorraldusega harjuda rahulikult. Ja kui ükskord titt hakkab kassi vastu huvi tundma, siis – loodetavasti – suudavad nad ise omavahel piirid paika panna, vanema sõbraliku suunamisega, muidugi. No vaatab, see osa on veel ees.

Aga jah, kassid on väga rahulikult titendust võtnud. Nad küll kobivad mingi aeg voodist minema, kui laps liiga kauaks nutma on jäänud, aga on esimesed, kes voodisse tagasi ronivad, niipea kui laps on magama jäänud. Võrevoodi vastu nad alguses tundsid huvi ja vahepeal praegugi kiikavad uudishimulikult sinnapoole, aga kuidagi väga sujuvalt sai neile selgeks tehtud, et sinna ei roni. Ja isegi siis, kui me ära oleme, ei ole ma tagasitulles voodist reetlikke karvu leidnud.

Pussakas on niipalju muutunud, et ta tahab rohkem lähedust. Varem ta nii sülekas ei olnud. Miuks aga on leidnud tites massaažimasina – näiteks ükskord oli ta end mu jala vastu magama sättinud, tite jalad toetusid kah Miuksule. Kui aga titt mingi hetk nutma hakkas ja seega ka jalgadega vehkima, siis üllatuslikult Miuks minema ei läinudki, hakkas hoopis nurru lööma. Ju ta siis pidas seda põtkimist uuenduslikuks lähenemiseks paitamisele.

Küll on aga probleem hommikuti, kui kõik kallid ühekorraga kaissu tahavad saada. Siis jääb meie voodi kitsaks. Ükspäev lahendas Pussakas aga olukorra eriti džentelmenlikult. Tema oli esimesena voodisse jõudnud ja seega ka mulle sülle. Miuks, vana paks, jõudis natuke hiljem ja avastas, et kõik mu süli oli juba võetud ja ainsad vabad kohad barrikadeeritud küll tite, küll mehe, küll Pussakaga. Istus siis nukralt jalutsis. Pussakas pööras pead, ohkas ja kobis eest, et Miuks saaks kah sülle ronida. Kui Miuks oli end paika pannud, tegi Pussakas kerge hüppe üle tite jalgade ja jõudis mulle rinnale.

Emme kass Cassu on aga sootuks ükskõikne nutu suhtes. Üleüldse on ta kummaliselt stoiline vahepeal. Näiteks ükskord, kui me seal olime, oli ta öösel meie voodisse tulnud ja Abikaasa jalgade peale magama läinud. Tema aga magab üsna sügavalt ja näiteks kui mina tunnen, et kass on kuskil, siis ma liigun ÜMBER kassi ka läbi une, Abikaasa sellistele pisiasjadele magades tähelepanu ei pööra. Nii me avastasimegi hommikul, kui emme Cassut tuli otsima, et too magas rahulikult kuskil tekipuntras Abikaasa jalgade all ja vahel. Kuidas tal seal ebamugav polnud, mina aru ei saanudki.

Cassu on aga vana rünnakrühmlane, hobi korras püüab linde, hiiri, konni ja kõike muud, mis liigub. Ma usun, et suvilamets on täis mingeid hundilaipu, kes on liiga suured, et koju ukse ette vedada. Väiksemad saavutused toob ta küll näitamiseks. Nii on ta ka paar korda pidanud Mila vehklevaid jalgu toredaks mänguasjaks, aga ma olen alati vahele saanud ja õnneks ta siiski tavaliselt last mänguasjaks ei pea.

Aga üldiselt jah, kõik on läinud väga valutult ja keegi, ei loomad ega inimesed, tite tuleku üle protesteerinud pole. Ruumi on natuke vähe ja käsi jääb ka sageli puudu, et kõiki kalleid korraga kaissu võtta, aga saame hakkama. Ja tegelikult on ikka nii ilgelt mõnus. Armastust on maja kogu aeg täis.

joyeye

hoomamatu 7 kommentaari

Käisin täna (või noh, kuupäeva järgi juba eile) Pelgus verd andmas (sest ma olen IKKA VEEL RASE). Kahe-kolme meetri laiusel kõnniteel kõndisid minu ees vanaema ja lapselaps, no nii 10aastane. Kui ma neile aeglaselt taarudes järele jõudsin, vaatas vanaema üle õla ja ma lausa kuulsin tema peas seda karjatust: “Oh jeisuke!” (või kuidasiganes vanainimesed õumaigaad ütlevadki). Paanikas haaras ta lapselapse käest, tõmbas ta kõnniteeäärsele murukamarale ja ronis ka ise porri, et mind mööda lasta.

SEST MA MUIDU POLEKS JU MAHTUNUD.

Ma pole vist elus end nii kohutavalt tundnud.

Ma kujutan ette, et varsti areneb mu nabas või kuskil välja signalisatsioonisüsteem, mis hakkab piiksuma iga kord kui ma liigun (või pigem: kui maalaamad liikvele lähevad), et ümberkaudseid hoiatada: Ettevaatust! Hiiglaslik pregnant lady coming through!

Ja et voodis ümberkeeramiseks on juba kraanat vaja, nagu Liis eile tabavalt märkis, ka sellest ei maksa üldse rääkidagi…

Eile õhtul surfasin aga Ovi poes ja leidsin uue toreda appi nimega Joyeye, millega saab lihtsa vaevaga (loe: Photoshoppi varastamata ja raamatut “Photoshop for dummies” lugemata) ägedate efektidega pilte teha (telefoniga, muidugi). Sellest, et Ovi poest KALLI RAHA EEST (.99) ostetud app “Contraction Timer” seisab mul ikka veel niisamuti ja vaatab mind iga kord etteheitva pilguga, kui ma telefoni kätte võtan, ei hakka ma üldse rääkimagi. (Hm, kuidagi palju on asju, millest üldse pole mõtet hakata rääkimagi, ma vaatan…)

Ahjaa, ja et oleks ajalooannaalidesse kirja pandud, siis eile oli mul esimest korda tõeline senior moment. Läksime nimelt Naabrinaise vanema tütre DM-iga (10) vaidlema, kes laulab “Jätke võtmed väljapoole” ja mingil hetkel ma võtsin oma telefoni ja teatasin: “Tead, ma saan ju kohe järele vaadata, ET MUL ON ÕIGUS, sest MUL ON TELEFONIS GUUGEL.”

Mille peale Naabrinaine vaatas mind natuke aega mureliku näoga ja küsis siis: “Kas sul muidu on telefon raskem ka kui tavalised telefonid, no kui sul terve internet seal sees on…?”

(Ja mul ei olnud õigus. Krt.)

Aga kuna mul pole enam midagi asjalikku lugeda, siis ma olen hoopis Joyeyega tegelenud peaasjalikult. Eriti meeldib mulle muidugi lomoefekt, ja ägedam veel, kui see on segatud polaroidefektiga. Lomo on üldse all the rage tänapäeval ja kuigi ma pole sellest päriselt aru saanud, siis sihilikult tehtud “ebaõnnestunud” pildid on mulle alati meeldinud.

Kannatava raseda blogija portree.

Ma ei suuda ette kujutada, et teda oleks neli. Kaos! Õõv!

“Oh, ma olen nii häbelik. Aga samas ei häbene ma kõigi ees oma jalgevahet lakkuda…”

Suht kriipi on see pilt, aga ma kinnitan, et seda fotot tehes ei kahjustatud ühtki looma.

Geneetilised kortsud. Ma olen nii hullult ma isasse, et süda läheb pahaks lausa. (Sest milline tervemõistuslik naisterahvas tahaks sarnaneda üks-ühele mõne meesterahvaga? Isegi kui see on tema isa?)

Seda pilti vaadates saan ma aru, et Pussaka loomulik filter ongi seepia.

nädalavahetus kassides

hoomamatu 3 kommentaari

Pussaka jalg on peaaegu täielikult paranenud. Ma üldse imestan, et ta on ikka üks leplik loom. No et tal pole vist elus ühtegi halba kogemust olnud, mis oleks temasse süstinud usaldamatuse inimeste vastu. Nii lasi tal mul endale kolm õhtut järjest täiesti rahulikult rohtu anda, samas kui Miuks oleks sellise nalja peale ilgelt solvunud ja juba järgmisel õhtul süstalt nähes põgenenud. Nimelt oli rohi emulsiooni-taoline möga, mida tuli süstlast suhu lasta ja see lendas sinna ilge lirtsuga. See võis olla väga vastik, aga Pussakas kannatas kõik ära ja järgmisel päeval ei hakanud ikka vastu. Müstiline.

Lisaks veetis õde nädalavahetuse siin, mis tähendas kasside jaoks seda, et oli kaks lisakätt paisid jagamas ja kaks lisajalga, mille peale end sisse sättida. Minu jaoks tähendas see seda, et KÕIK koristati ära ja ma ainult vaatasin abitult pealt, kuidas siin korteris tehakse koristusvahenditega asju, mida ma ise pole juba ammu viitsinud ette võtta. Mitte rasedusest, ikka sellest loomupärasest laiskusest. Võrevoodi panime kah kokku, sünnitusplaani täitsin kah ära (rebisin mingist raamatust välja ja kirjutasin juurde, et tuba peab olema õhutatud) ja ülejäänud aja olin frustreerunud, et just nüüd, kui on 2/3 kallitest lähedal, midagi ei toimu.

Täna läksid nad kõik ära ja nüüd ma olen päev otsa vedelenud, ÜLDSE MITTE KÕNDINUD ja raamatuid lugenud. Aga kah omamoodi mõnus.

Monorail cat.

Miuksu nimi peaks olema Kass Kes On Igavesti Näljane. Tal on kombeks valjuhäälselt kurta, kui ma külmiku läheduses olen, et ta on üks väärkoheldud kass, kes pole IIAL süüa saanud, et maailm on ebaõiglane ja et ta varsti kutsub loomakaitsjad kohale. Täna hommikul üritas ta ka Siki peal oma häälekat protesti kasutada, kuid taltus, kui Siki talle: “Šš..!” ütles ja näpu huulile tõstis. Ju ta oli lihtsalt jahmunud, et keegi julgeb ta igikestvat nälga kahtluse alla seada.

Tõestus, et erinevalt esimesest pildist, mis annab märku, justkui poleks Pussakal jalgu, tal siiski on jalad. Röntgen-pruufitud! Röntgenipildile on muide kirjutatud patsiendi nimeks Pussakas Lamp-Jõgi…

Mõtleva mehe portree