Kallis vanaema,

täna möödub su surmast üheksa aastat. Ma arvutasin, see on kokku 108 kuud. 108 pikka-pikka kuud, mil sind pole olnud meiega. See on kolm korda kauem, kui Milake on olnud meiega. Tema sünnist möödub täna 41 kuud.

Ma olen mitu päeva mõelnud, mida ma sulle kirjutan. Aga ma teadsin, et kirjutan, sest ma näen kogu aeg Pargi tänavat unes. Kahe nädala jooksul vist, ütleme, seitse und. Kummalisel kombel pole ei sind ega vanaisa neis unedes, oleme mina ja kasuisa ja õde ja ema ja siis veel mõned võõrad, näiteks Dave Grohl, kes ei ütle sulle küll midagi. Aga pidevalt see unereaalsuses Pargi tänaval olemine, see… Miski kutsub mind sinna ja kuigi ma arvan, et need pole teie, siis miski siiski kutsub. Kas see suvel naabrite hooletusest (et mitte öelda ükskõiksusest) hukka saanud sirelipoiss, kes sai Pargi tänavalt toodud ja Mila jaoks Nõmmele istutatud? Kas puud võivad unedes kutsuda? Sest ma kuulsin, et Meie Sirel on ka Tartus maha võetud.

See teeb mind lõpmata kurvaks.

Inimesed kaovad ja kohad muutuvad. Sirelid, mis sa arvasid seal elu lõpuni seisvat, võetakse julmalt maha ja nii jääbki. Maailm liigub edasi ja keegi ei küsi, kuhu on maetud sinu süda või kust hakanud kunagi kasvama su juured. Kõik raiutakse maha ja läbi.

Kõigi nende üheksa aasta jooksul ma olen sind ja vanaisat väga-väga igatsenud. Ma mäletan, et paar nädalat enne su surma tulin ma uhkusega näitama sulle oma esimest esikaanelugu ja… sind ei huvitanud. Sa nagu ei saanud enam aru, et on olemas midagi veel peale su haiguse. Ma olin nii pettunud, nii vihane. Õhtul enne su surma istusin ma Birxi ja Tannuga Maailmas ja esimest korda rääkisin, kui õudne on su haigus. Kui jube see on, vaadata kõrvalt, kuidas sa sured. Et me ei saa enam midagi teha, ainult oodata. Ja kuidas sa oled muutunud, sa pole enam mu vanaema, sa oled Haigus. Sel õhtul, 1. oktoobri õhtul oli vanaisa tahtnud minna kooriga esinema ja sa ei lubanud. Kui ma sellest kuulsin – ma arvan, et ma käisin enne linnaminekut Pargi tänavalt läbi – vihastasin ma end siniseks ja ma usun, et ei tulnud sind isegi vaatama. Mu hilisteismelise maailmavõõras isekus ei suutnud hoomata Haiguse isekust. Ega seda, et võibolla oli sul PÕHJUS.

Sest, nagu selgus, oligi.

Öösel sa läksid.

2. oktoober 2005 koitis ja oli täpselt samasugune sürreaalselt ilus sügispäev. Puud olid samamoodi kirjud, päike soojendas ninaotsa ja ma tundsin, et mind on oma kehast välja kistud.

Sa oled mind ka kaua kummitanud – või ehk olen mina, minu süütunne kummitanud sind? Ma tundsin sind kaua, isegi aastaid veel enda kõrval. Ja, tegelikult, isegi sel kevadel viimati tundsin ma, et oled minuga. Aga nüüd juba selleks, et jõudu anda ja toeks olla. See oli vist isegi, nagu öeldakse, poolreligioosne kogemus, see kord kevadel, kui sa vanaisaga siin käisid. Siis, kui mul oli teid kõige rohkem vaja. Kui ma tundsin, et ma enam ei suuda selle hullusega, milleks on mu elu kujunenud, hakkama saada. Pärast seda hakkasid asjad lahenema ja senimaani pöördun ma enamasti just teie poole, kui hädasti abi on tarvis. Sa tead ju küll, kuuled ju küll.

Selle üheksa aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi. Ma olen armastanud kordi kolm, mind on armastatud. Olen abiellunud ja lahutanud, vihastanud ja olnud vihatud, kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud. Ja, mis peamine, ma olen siia ilma loonud juurde ühe fantastilise inimolendi, kellest on mul nii kahju, et te siin ilmas temaga kohtuda ei jõudnudki. Ma mõtlen sageli kõigele sellele, mida oleksin tahtnud sinu käest küsida. Kõik see, mida sa oma elus läbi tegid – kuidas sa suutsid? Kuidas sa suutsid nii palju kanda? Matta, kaotada, ja ikka olla nii leebe ja hea, ikka alati olemas. Mäletad neid õhtuid, kui istusime diivanil ja väljas läks pimedaks, Siki jalad olid su süles, et sa neid mudiks ja me isegi ei rääkinud vahel, lihtsalt vaikisime.

Mul on nii lõputult kahju kõikide halbade asjade ja mõtete eest, mida ma olen tootnud ja millega olen sulle valu põhjustanud. Aga ma loodan, et häid asju on siiski rohkem. Ja ma loodan, et kõik mu esikaaned ja raamatud ja esiklapsed – et tegelikult oled sa minu üle uhke.

Muide, paar päeva tagasi tabas mind arusaamine, et ma saan kunagi ühe tütre veel. Ja tema nimesse tuleb ka sinu nimi sisse.

Alati sind armastades,

Dagi

—

*Pilt ka fotojahi teise päeva teemasse: küünlavalgus. Pildil hoiavad vanaema ja vanaisa mõnekuust mind süles ja kuigi tundub, et mind on just välja võetud Žiguli pagassist, see siiski nii ei ole.

(VÄIDETAKSE MULLE vähemalt.)