Tag Archives: evidence

ebausust vol 2

hoomamatu 7 Replies

“Kui sa sõidad silla alt läbi samal ajal, kui rong üle sõidab, tuleb panna rahakott pea peale. See pidi õnne tooma,” teavitas mind Abikaasa, kui pühapäevases liikluses Tallinna poole tuksusime ja eemalt üle silla roomavat rongi vaatasime. Minu reaktsioon oli muidugi: “WHAT. THE. FUCK.”

Järgmine wtf moment oli eile FBs, kui Jaanika (uh, ta pani vahepeal oma blogi kinni ja nüüd ei mäleta ma enam aadressi, et viidata) teatas, et ise juuste lõikamine olla “vanarahva” sõnul ebaõnne tooja. (Vanarahva panin jutumärkidesse, sest ma olen täiesti kindel, et vanarahvas lõikas ise endal juukseid ja see on lihsalt mingi ebausklike väljamõeldis.) Sellele protesteerisin ma häälekalt vastu, sest ma olen eluaeg ise juukseid lõiganud. (No mu elu on muidugi olnud ka parajad ühest august teise roomamise ja sitas sumpamise maailmameistrivõistlused, aga IKKAGI. Ma ei usu, et see kuidagi juukselõikamisega seotud oleks.)

No ja siis muidugi need kirjad, mida ma ikka aeg-ajalt saan. “Saada see edasi viiele inimesele, muidu juhtub 14.10. kell 14.10 sinuga midagi kohutavat!!11!!!!” Ja siis klassikaline: “Tänavune oktoober on eriline. Selles on 5 reedet, 5 laupäeva ja 5 pühapäeva. Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.” Muidugi ei mõelud ka mina selle üle pikemalt, kuid eile FBs osakonnakaaslane called the bullshit ja juhtis tähelepanu, et selline oktoober oli aastal 1999, ka aastal 1982 jne. Teine osakonnakaaslane ütles seepeale, et tõesti on kuidagi veider, et osad usuvad, et üks seitsme kombinatsioon (7 nädalapäeva, eks) korduks vaid 823 aasta jooksul… Jah, ma just ei uskunud seda, aga ma ei hakanud selle üle ka pead vaevama, umbes nagu ma ignoreerin kõiki neid kirju, mis protesteerivad FB tasuliseks muutmise vastu, hoiatavad müstiliste kasutajate eest, keda sõbraks lisades sa saad arvutisse viiruse või kes teatavad, et teatud lehekülge FBs laikides annad sa parema käe pedofiilidele.

Aga tagasi ebausu juurde. Ebausk on küll tobe ja ajab naerma, aga ei saa öelda, et ma ise ei oleks ebausklik. Muidugi olen. Kooli ajal kirjutasin ma kõik oma kirjandid ühe pastakaga, mis oli minu arust õnnetoov. Kui ma lähen A-kujulise posti alt läbi, hoian ma hinge ja silmi kinni. Kui ma kõnnin kellegagi tänaval ja me möödume samast postist erinevalt poolt, siis ma ütlen pärast “Tere!”, et me tülli ei läheks. Ma ei taha anda rahakotist ära viimast rahatähte või suitsupakist viimast suitsu. Hahaa, kõik see jutt tuli mulle tuttav ette ja vaatasin, et ma olen korra juba ebausust põgusalt kirjutanud.

Ja ma ei taha asju ära sõnuda. Mulle ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need on teoks saanud – see oli ka natuke põhjuseks, miks ma rasedusest ja nt abiellumisest kirjutamist edasi lükkasin. Ma ei taha rääkida sellest, kuhu ma tööle lähen, enne kui ma päriselt olen seal tööl (ja mind polegi kohe lahti lastud, nagu ükskord juhtus, kui ma enne õhtut hõiskasin). Siin muidugi mängib oma rolli see, et ma olen väga palju kordi pidanud hiljem selgitama, et MIS KURAT SIIS JUHTUS (vt eelmine abiellumine), kui olen enne õhtut ette ära hõisanud. Aga päriselt ei saa nii elada, et oma plaanidest üldse ei räägi ju.

Aga see “ära hõiska enne õhtut” süsteem kehtib ka mu unistuste puhul. Ma enam ei julge unistada, sest kardan nii ära sõnuda – nimelt on mul jäänud mulje, et kui sa millestki unistad, siis see ei saa kohe kindlasti teoks. Nii on mu unistused poliitiliselt korrektsed ja ümmargused nagu Tallinna linnapea jutt, sest ma ei taha, et miski võimaliku hea asja ära rikuks. Teisalt jälle konkureerib sellele ebausule kindel teadmine, et kui oled soovi universumisse lendu lasknud, siis on suurem tõenäosus, et see saab teoks. Nii ma siis olengi väga ettevaatlik oma soovidega ja kui tahan midagi “universumisse teele saata”, siis sõnastan väga hoolikalt oma mõtted. Ja unistuste jaoks soove raiskama ei hakka.

Mis on muidugi ääretult kurb, et ma enam unistada ei oska ega julge, olen sellest vist varemgi kirjutanud… Aga iga kord, kui ma olen hakanud selgelt ette nägema, milline mu elu kuue kuu või aasta pärast on, on midagi totaalselt persse läinud. Nii et ma seekord enam parem ei proovigi:)

emapalk my ass

hoomamatu 17 Replies

Nojah. Seaduste lugemine on alati olnud minu jaoks suur eneseületus. Ma mäletan, kui kunagi Riigiteatajat lugesin ja pärast mitut tundi lõpuks hakkasin asjadest aru saama, siis oli võidutunne ületamatu. Aga emapalga seadus tõmbas mind lohku.

Nüüd ma juba tean, et oleksin pidanud otsima väljendit “jooksev aasta”, mitte “kalendriaasta”. Mind ajas kõige rohkem segadusse lause: “hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta”, millest mina oma blondiajuga lugesin välja, et kui Põrnikas sünnib 24.04 või misiganes see tähtaeg meil praegu ongi (see on kolm korda muutunud, mul pole enam meeles:), siis arvestatakse emapalka perioodi 23.04.10-23.04.11 järgi. Selle mõttega tõstsin ma ka oma Tallinnasse kolimise plaanid ettepoole ja tulen PPst ära 15.11 ja alustan uues kohas 6.12. Aga see kõik tähendab, et 15.11 saan ma tillukese lõpparve (sest sain puhkust ette sel aastal) ja see on ka mu viimane raha enne jaanuari. Mis ei olekski nii hull, kui see kõik ei oleks mu ainus võimalus veel viimaste kuudega emapalka kasvatada.

Nii et ma hakkan saama emapalka 2010. aasta põhjal. Aasta, kus ma läksin poole kohaga tööle veebruarist alles ja olen saanud väga väikest palka )pool kohta ikkagi, mis on superhästi sobinud mu suure unega viimasel ajal). Ja seesama aasta, kus ma andsin käsikirja ära suht väikese raha eest, sest leidsin, et ma ei tahagi selle eest palju saada. Pekki küll. Oleks teadnud, siis oleks ilmselt paar tuhat juurde saanud, kui oleks KÜSINUD. Aga ma ei küsinud ju, sest ma ei pidanud seda oluliseks (nagu ma sageli raha ei pea).

Oijah. Noh, oma viga, et enne kelleltki ei küsinud, mida see segane lausejupp tähendab. Ja et nii tormakalt kolin ja tööd vahetan, emapalgale mõtlemata (tegelt ma ju mõtlesin, aga mõtlesin, et see kolm kuud täistöökohal tuleb emapalgale vaid kasuks, mitte, et see mul kõik pekki keerab).

Kõige enam olen vihane iseenda peale. Täpselt selline asi, mis juhtub minuga. Tahad omast arust head, aga välja kukub nagu alati.

Aga positiivsest küljest vaadates – ikka parem, kui saada emapalka 2009. aasta põhjal, eks. Siis ma ju ei käinud üldse tööl.

Päh. Tuju on igaljuhul nüüd tänu sellele megakehv ja mul on kopp ees sellest nähtusest nimega rhinitis of pregnancy ehk siis ma tahaks ÜHTKI päeva elada nii, et ma ei peaks aevastama ja nuuskama. Lähen ja teen pärast tööd tiiru kaltsukates, äkki hakkab parem.

“Mina olen ookean”, Sandra Steingraber

hoomamatu 14 Replies

Enne kõike: selle raamatu võid saada endale kingituseks, kui arvustad oma blogis Petrone Printi raamatut! Vaata lähemalt siit.

Ja see pole promopost – ma hakkasin “Ookeani” lugema siis, kui sain need kaks sinist triipu rasedustestil ja lõpetasin täiesti juhuslikult alles nüüd. Peamiselt võttis selle raamatu lugemine (kaks kuud) aega sellepärast, et see on raske. Sellest on väga raske end läbi närida, kui tahad kõike mõista ja lahti mõtestada. Statistika, numbrid, keemiline ja bioloogiline jutt, väljendid ja sõnad, mida ma pole varem kuulnudki… Jah, tunnistan, easy reading see pole kindlasti ja päris sageli jätsin ma lõike vahele.

Selles mõttes ei olnud see raamat kohe kindlasti see, mida ma ootasin. Ma ootasin – ja ootan senimaani tegelikult – raamatut, mis ütleks mulle, mida tähendab naise jaoks, kes ei tea lastest ega rasedusest midagi, esimene rasedus ja mis põhiline: kuidas sellega harjuda ja kuidas saada emaks (ma arvan, et pean sellise raamatu ise kirjutama, sest seni pole ma midagi ei Amazonist ega raamatupoodidest leidnud, mis võiks olla selline teekonna-lugu, mida ma otsin). Aga see tundus vähemalt alapealkirja järgi olevat kõige lähemal sellele, mis ma otsisin ja arvasin, et ju mind ootab ees ka natuke rohelisele südametunnistusele koputamist.

Tegelikult aga lahkas autor metoodilise järjekindlusega kõike, mis tulevast beebit ja tema ema mõjutab. Sa saad teada väärarengutega lastest Jaapanis, saad teada, et innuitide piim on kõige saastatum, sa kuuled mürgistest ravimitest, mida emadele pahaaimamatult veel mõnikümmend aastat tagasi sisse söödeti. Vahele kauneid looduspilte, linnulaulu ja autori mõtisklusi emaduse üle, aga seda viimast (minu jaoks) häbiväärselt vähe.

Nii et selles mõttes sobib see raamat tõesti lugemiseks kõigile, kel südametunnistus ja huvi selle suure ja keerulise (ja saastatud) maailma vastu, kus me elame. Pole “mõttetult” palju rasedajuttu, isegi sünnituseosa läheb lennates mööda. Ja tegelikult olid kõik need õnnetud näited, mida ta tõi, väga põnevad lugeda. See pole rasedusraamat, see on keskkonnaraamat ja nii ongi.

Ahjaa, ja nüüd, pärast läbilugemist, arvan ma, et tõlgitud pealkiri on ebaõnnestunud. Originaalpealkiri “Having Faith” on muidugi tõlkimatu, aga nii palju poeetilisem. “Mina olen ookean” on muidugi igati sümboolne, aga… Kuidagi ikkagi ei haaku esimese (ega viimase) hooga. Ma ei oska seda arvamust lõpuni seletada, aga see tunne tekkis minusse kohe, kui jäi lõpusõnu lugedes silma, et hoopis “Having Faith” oli see, mida ma lugesin – ja asjad loksusid paika.

Mida ei juhtunud? Ei juhtunud seda, et ma oleksin hakanud muretsema. Vahepeal ma mõtlen, et ma olen vist sisemiselt surnud või masendav pohhuist, aga ma olen ammu loobunud muretsemast asjade pärast, mida mina muuta ei saa. Ja ausalt öelda arvan ma isegi, et inimestele tuleks kasuks välja surra, see on ikka päris kohutav, mis me kokku oleme keeranud. Muidugi tahan minagi, et minu laps sünniks terve ja rõõsa, aga ma ei oska muretseda kõigi nende mürkainete pärast, mille olen (ka tahtmatult) oma kehasse elu jooksul ladestanud. And it’s not like I could do something about it. Kui mul õnnestukski kuidagi oma keha mingi imevahendiga puhtaks saada ja elada terve raseduse mürkainetevabas mullis, kui suur on tõenäosus, et mu antibakteriaalne beebi pärast sündi ellu jääks? Selles mürkaineid täis maailmas? Okei, ma saan aru, et need asjad päris nii ei tööta, aga you catch my drift.

Õnneks ei kippunud Steingraber näppu viibutama ja õpetama – mulle kohe hakkab selline asi vastu. Ma sain targemaks, horisondid avardusid ja ma sain teada, et piim tuleb rindadesse kolm päeva pärast sünnitust. Sest kust ma võisingi sellist asja teada? Ja mul oleks just SELLIST raamatut vaja. Mis ütleks mulle just SELLISEID asju. Otsingud jätkuvad.

uusi vidinaid ehk kohalik käsitöö ausse!

hoomamatu 4 Replies

Mulle meeldivad kõrvarõngad. Mul polegi praktiliselt mingeid muid ehteid peale kõrvarõngaste, paar kaelavärki on ka. On aegu, kui mul on olnud prosse, kuid ka need on kaduma läinud. Aga kõrvarõngad, see on mu tõeline armastus. Kummalisel kombel ei viitsi ma neid iga päev kanda, sest mul on tunne, et peaks need justkui pidupäevadeks jätma. Aga pidupäevi on ju aina vähem, nii et peab vist ikka endale selle naiseks olemise kombe külge harjutama ja püüdma vähemalt hommikuudus meeles pidada, et võiks kõrvakad külge riputada. Nägu ma ju niikuinii teha ei viitsi (see jääb pidupäevadeks).

Olen sõltuvusse sattunud Silja käsitööst, mida ta pakub supersoodsa hinnaga ja kõik tema asjad on lihtsalt megailusad. Tema käest olen saanud rõngad, mis pildil numbritega 1, 2 ja 3. Esimesed, kilpkonna omad, tellisin juba mõni aeg tagasi, täna sain kätte metallipusad (mis said kohe mu lemmikuks) ja pildil küll natuke kehvalt näha valged merekarp-rõngad. Kuna Silja töötab mulle üsna lähedal, siis on mul praktiliselt kojutoomisteenus, nii et ma arvan, et jään uhkusega tema püsikliendiks ja soovitan tema käsitööd julgelt teilegi. Ainult ärge mult kõige ägedamaid asju eest võtke:)

Number neljad ehk läbipaistvad karukesed leidsin eile postkastist (olin juba unustanud, et need tellisin ja pidin kreepsu saama, nähes postkastis saatjanimeta ümbrikku – paranoia hakkas kohe hoogsalt tööle) ja need saatis mulle moeblogija Merily (Sequin Magazine), kellel ka on oma netipood. Peamiselt müüb ta seal küll rõivaid ja muud garderoobikraami, mis pole küll minu maitse. I mean, tema riided on TEMA seljas ilusad, kuid esiteks ei läheks mulle need iial selga ja teiseks ei oskaks ma neid vist kunagi nii ägedalt välja kanda. Karukõrvarõngad pole ilmselt tema enda tehtud ja ma päriselt ei tea, kust need pärit, aga nad on nunnud ja näevad välja nagu kummikommid.

Varem olen ma ehteid tellinud ka Little Shop of Horrorist, mille omanik aga kahjuks enam viimasel ajal väga aktiivne ei ole. Sellegipoolest olen temalt saanud imelised pikad rippuvad punase-mustakirjud kõrvarõngad, mida ma olen miljon korda Underisse ära kaotanud ja alati tagasi saanud. Lisaks sain temalt ka fimost kollased pardikesed, mis läksid kaduma. Ta lubas mulle küll uued teha, kuid ootan senini.

Ahjaa, ja muidugi ei saa unustada Britti, kelle Pastries By Britt on ka väga armas poeke. Just tema tegi mulle pulmaehted, mida senini piltidelt heldimusega vaatan.

Üleüldse igatsen ma, et mul oleks korralik ehtekarp (nb! christmas present alert!), kuhu kõik oma väärtuslikud kõrvakad panna. Praegu on mul vaid erinevad kausid, mille äärte külge ma kõrvarõngaid riputan ja seetõttu nad mul alati kaduma lähevadki.

Ja Etsysse ei julge ma enam viimasel ajal üldse vaadata, sest sealt tahaks tellida KÕIKE, alates ehetest lõpetades patjade ja arvutikaupadega. Käsitöö on ikka ilgelt cool, kunagi ma õpin ise ka midagi tegema. Ausalt.

This is pure whining.

hoomamatu 11 Replies

12. nädalaks olen ma jõudnud mingisse eriti tüütusse faasi, mis on, loodetavasti, ajutine. Enam ei vaju ma kell 9 magama, oh ei! Nüüd on nii, et hoolimata sellest, kui väsinud ma ka ei oleks (ja väsinud olen ma ikka kogu kuradi aeg), ei tule und enne 2-3 öösel. Teinekord vahin ma kell 4 veel kella. Tulevad meelde need kohutavad ajad, kui unetus oli osa mu igapäevasest elust ja nagu varemgi, imestan ma praeguseni, KUIDAS ma kurat vastu pidasin?!  Sest praegu on nii, et ma olen nii kurnatud juba sellest, et ma nädal aega maganud pole, et ma tõesti ei kujuta ette, et ma teeksin seda kuude ja aastate kaupa, nagu ma seda varem tegin.

Ühesõnaga, ma olen KURNATUD. Mittemagamisest, sellest, et ma ei tohi mitte midagi teha (give me that one this time) – näiteks kõhulihaseharjutusi – aga samas ma PEAN väga palju tegema. Kolimiseks pakkima, koristama, tööd tegema, pakke komplekteerima ja vedama ja mis kõige hullem: suhtlema! Ma lihtsalt ei jõua suhelda, eriti, kui keegi peaks tahtma suhelda hommikul (loe: enne pärastlõunat). Ma tahan ainult olla kodus ja vaikuses ja teki sees ja mitte midagi näha, teha, tunda, mõelda.

Võibolla hakkab low-faas ligi hiilima, see on ka võimalik. Aga kui inimene ei maga, siis on ka depressioon kergem tulema.

Ma olen kurnatud, kui hommikul kell heliseb. Panen kogemata tuunika valepidi selga: aaah! Ma olen liiga kurnatud, et seda ümber pöörata! Ma olen liiga kurnatud, et saapaid jalga panna ja esimest korda ma tunnen sügise vastu vastumeelsust, sest tahaks aega, kui sai lihtsalt plätud varba otsa lükata.

Lisaks lähevad kõik asjad valesti, mis ma teen. Ma teen maailma kõige totramaid trükivigu, ma ajan sassi tellimusi, ma võpatan vastumeelsusest, kui telefon heliseb, kui keegi uksele koputab… Lisaks olen ma muutunud Haja McHajameelseks, mis teeb normaalselt eksisteerimise veelgi raskemaks, sest ma pidevalt unustan asju ära, panen valesse kohta, teen valesti ja nii edasi.

Ja kõige tobedam on selle juures see, et mitte keegi ei saa aru.

“Miks sa SELLISE häälega oled?”
“Kell. On. 11.”
“No ja SIIS?!”

Abikaasa ei saa ammugi aru, miks ma ei taha midagi teha või miks ma ei näita üles mingit entusiasmi, kui ma pean minema Tallinna või kui tema ndvahetuseks siia tuleb. No minus pole seda jõudu praegu noh. Miks ma ei saaks niisama olla lihtsalt?!

Uh, oleks märksa lihtsam, kui mul ACTUALLY midagi viga oleks, näiteks oksendaksin nagu Mann. Sest kui inimene oksendab, siis saavad ju kõik aru, et tal on paha olla ja ta võib olla pikali ja üksi või misiganes. Aga kui sa ütled, et sa ei saa magada, siis visatakse sulle vaid “no ju siis organism ei vaja praegu nii palju und”. Bullshit! Muidugi vajab, see ei ole minu süü, et und ei tule lihtsalt.

Kui see kõik nii jätkub, siis ma muidugi ei taha ettegi kujutada, mis tunne on olla kurnatud ja 50 kilo raskem. Siis ma vist suren.

Lisaks on mul kopp ees sellest, et ma pean KOGU AEG rinnahoidjat kandma. Esiteks: mul pole eriti rinnahoidjaid, sest neid pole kunagi väga vaja läinud. Teiseks: need, mis mul on, on ilusad, mitte mugavad ja mõeldud ööpäevaringseks kandmiseks. Kolmandaks: tissid valutavad ja sellest on ka kopp ees.

/end pregnant whining/

Toiduklubi: ahjuliha ja parmesaniga salat Maarja Jakobsoni moodi

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal umbes samal ajal (kui mälu ei peta nüüd) käisin ma külas näitlejanna Maarja Jakobsonil, intervjueerimas teda Eesti Naise kaaneloo jaoks. Ta muuhulgas elas mu kodutänavas imearmsas Karlova korteris ja sel ajal, kui me juttu ajasime, tegi ta perele süüa. Kuna see polnud toidulugu, siis ma täpset retsepti ei taibanud küsida, kuigi ta seletas mulle küll, kuidas ta seda liha teeb. Nüüdseks olin ma aga täiesti ära unustanud, kuidas see tema moodi täpselt käis ja pärast lühikest konsultatsiooni emaga otsustasin siiski proovida. (Ma nimelt armastan ahjus tehtud toite, aga temperatuurid ja ajad on mulle suureks müstikaks, nii et ahjuroogade puhul pean alati näpuga järge ajama.) Ma arvan, et Maarja hoidis liha kauem ahjus, mul oli nagu meeles, et ta pani hommikul ja pärastlõunal võtab välja, seega tema tegi ilmselt madalama temperatuuriga, aga mul tuli ka väga hea välja, ehk mitte nii sõmer ja mure küll. Ja salat on saanud üheks mu läbi aegade KÕIGE lemmikumaks salatiks üldse, seda õppisin ka Maarjalt.

PS: Kogused on väikesed, tegin ainult endale, tegelikult oli mul isegi alla 300 grammi liha.

Ahjuliha ja tomatisalat parmesaniga

Vaja läheb: 300 g veiseliha (mul oli stroogonov, ei pidanud ise hakkima), võid ahjupoti määrimiseks, sorts vett, sidrunipipart, 4-5 küünt küüslauku, 1 väike sibul

Salati jaoks: kaks suurt tomatit, punt rukolat, parmesani juustu, oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette ahjunõu: määri võiga hoolega. Haki liha peenikesteks ribadeks ja pane ahjuvormi (mina kasutasin malmpotti, nii et see kindlasti mõjutas ka valmimisaega), lisa sorts vett ja pane 220 kraadi juurde ahju. Vahepeal koori sibul-küüslauk ja haki peenikesteks tükkideks. Valmista salat: haki tomatid, rebi rukola väiksemaks, riivi peale parmesaniliistakaid. Maitsesta oliiviõli ja vähese pipraga.

Umbes pool tundi pärast liha ahjupanekut lisa hakitud sibul-küüslauk, maitse järgi pipart (ja kui muidu ei saa, siis soola ka, mina soola ei kasuta) ja lase veel üks pool tundi ahjus olla. Tegelikult ma arvan, et liha võib ka kauem ahjus olla, näiteks 1,5 tundi, eriti, kui on suurem kogus. Eks sa pead ise tunde järgi vaatama. Ole ainult hoolas, et kõrbema ei lase.

Serveeri koos salatiga. Megahää!

Mõtteid pärast “Minu Horvaatiat”

hoomamatu 10 Replies

Mõne “Minu…”-sarja raamatu tulekut ootan ma väga, näiteks oli nii Londoniga. Teist nagu ei teagi oodata, sest sa ei tea sellest riigist eriti midagi või kui tead, siis puudub sul igasugune arvamus ja – ka igasugune lootus-ootus raamatu suhtes.

“Horvaatiat” asusin lugema täiesti ootuste ja eelarvamuste vabalt. Me oleme kunagi plaaninud Horvaatiasse minna – see oli vist 2007. aasta jõulude paiku. Aga siis ei viitsinud me ikkagi nii kaugele bussiga uhada ja jäime pidama Slovakkiasse. Hea oligi, et tookord ei läinud, siis tabasid Horvaatiat sajandi suurimad lumetormid.

Ka ei teadnud ma midagi autorist, ma polnud tema nime kunagi kuulnud ja mulle valmistas natuke nalja ta liitnimi. Nüüd tean, et seda ei hääldata mitte Suu-Peika, vaid Suu-Peitsa. Ja nüüd teeb vähem nalja, pealegi, kes olen mina, et naerda, proua LAMP-JÕGI eksole.

Aga ikkagi tahaks ma teada, kas sõnal peica on horvaadikeeles mingi tähendus ka.

Aga raamatust.

“Minu…”-sarja autoritega (ma esindan siin, eks, ENDA arvamust, mitte pole kirjastuse esindaja) on teinekord nii, et nende kasvuvalud võõras riigis peegelduvad raamatus eriti valusalt välja ning raamatust saab äärmiselt negatiivse emotsiooni: küll on riik, küll selle elanikud, toit, elamistingimused, bürokraatia jne pahad ja halvad. Ja nii jääb pärast lugemist suhu väga vastik maitse, isegi, kui kirjutaja on osanud sõnu seada. Suhtumise küsimus noh. Ei hakka siinkohal näiteid tooma, küll olete isegi vast märganud seda.

Aga “Horvaatiaga” oli hoopis teistmoodi. Natuke meenutas mulle “Londonit”, just oma soojuse ja südamlikkuse tõttu. Sigridi suur armastus looduse vastu paistis välja igast sõnast ja tema teksti oli tõesti nauditav lugeda. Ka paistis igast sõnast välja tema armastus selle kummalise ja kauge riigi vastu, millest me suurt ei tea. Aga võiksime teada. Ja selles suhtes on “Minu Horvaatia” väga hea sissejuhatus.

Isegi negatiivsed kogemused, näiteks suhe ühe vabatahtlikuga, kellega nad lihtsalt ei klappinud, on kirjeldatud ilma kibeduse ja õeluseta, mida kahjuks sageli teiste autorite kohta öelda ei saa. Kuigi, tuleb tunnistada, naistekakirjanikuna ja inimesena, kes liiga palju sarju ja filme vaatab, ootasin ma koguaeg, et mingil hetkel tuleb välja, et just selle vabatahtlikuga hakkab neil lõpuks armuleek lõõmama. Noh umbes et vihast armastuseni on üks samm.

Kui üldse millegi üle vinguda, siis selle üle, et üsna segaseks jäi see, miks siis ta ikka horvaadist mehe võttis. Ma saan aru autori tahtest mitte oma eraelust väga kirjutada, aga mõne kondi oleks võinud lugejale siiski visata… Näiteks kasvõi ära mainida, kus riigis nad lõpuks abiellusid (ja kui Horvaatias, siis oleks võinud ju ka selle riigi abielupoliitikast rääkida!).

Mul on kirjastuses üks püsiklient, väärikas eas daam, kes ütleb alati, et eelistab neid “Minu…”-sarja raamatuid, kus on rohkelt loodusekirjeldusi, sest tema endise bioloogina tahab just teada saada võõraste riikide floora ja fauna kohta. Temale “Horvaatia” kindlasti väga meeldiks – ja meeldis mulle ka. Sigridi suhe loomadega on miski, mis on mulle tuttav. Ka mina olen peenikestel jalgadel vabisevaid lambatallesid lutipudelist söötnud ja neid sülle krabanud, pealegi olen ma ju see tšikk, kes iga elava asja kohta “Tupsu!” karjub.

Keele üle saaks natuke vinguda, näiteks oli ühes kohas “peale lõunat”, mis ajab mul ihukarvad püsti (kuigi vist praegu on peale juba pärastiga võrdsustatud, BASTARDS!), ikka võiks kirjasõnas olla “pärast lõunat”…*

“Horvaatia” oli nagu palsam, tegi hinge ja meele heaks. Soovitada julgen küll. (Ma tean küll, et ma soovitan vist peaaegu kõiki neid raamatuid, millest blogis kirjutan, aga pange tähele, kui palju ma kirjutamata olen jätnud!)

/

Muide, Sigridiga saab juttu ajada ning kauneid Horvaatias tehtud pilte imetleda juba homme kell 18, Tartus, Lutsu raamatukogu neljanda korruse saalis. Tallinlased saavad minna aga neljapäeval kell 18 algavale “Minu Horvaatia” ja Dagmar Raudami “Minu Gruusia” ühisesitlusele, mis toimub Balti jaamas, restoranis Travel.

—

*Jap, ma tean küll, et kirjutan “koguaeg” ja “kasvõi” kokku, aga teen seda teadlikult, sest minu meelest on nii palju õigem. Mhmh, selline ma olen, PARADOKSAALNE.

see ei ole meem*

hoomamatu 16 Replies

Maali jagas täna Gugl Riideris huvitavat artiklit ja kuna ma ikka aeg-ajalt armastan oma käekotisisu revideerida ja seda blogis üles loetleda (neid poste peaks aja jooksul ikka päris mitu kogunenud olema), siis mõtlesin, et seekord teen teistmoodi. Saanud artiklist innustust, ladusin kõik oma käekotis leiduva (v.a arvut ja, loomulikult, fotokas) tugitoolile ja tegin pilti.

Palun väga, siin on minu käekotisisu:

Kummalisel kombel on mul KAHEKSA erinevat huuleläiget-pulka, kuigi ma neid üldse ei kasuta, vahepeal vaid näpuga pealemääritavat huulepalsamit (sest minu meelest on see protsess üliseksikas). Ja muidugi väike nunnu hiina poest saadud taskupeegel ja näokreem, sest kunagi ei tea, millal näokuivus ootamatult rünnata võib.

Nagu näha, olen ma päikseprillipede. Kodus on mul neid veel umbes neli-viis paari, kõige rohkem on mul kahju, et oma kõige ägedamad prillid bioenergeetiku juurde kevadel unustasin. Kaks erinevat lõhna on kah, ühe kinkis ema jõuludeks.

Ja siis on ilmselge, et mul on värk kollaste pardikestega või siis üldse loomakujuliste võtmehoidjatega. Kirjastusevõtmed on need, kus on hiireke, auto- ja koduvõtmetel on pardikesed, neist üks Evu kingitud. Kust ma teise sain, ei mäleta hetkel.

Kahekroonised on lahtiselt kotis, sest me nimelt kogume kahekrooniseid. Ja et neid mitte ära kulutada, võtan nad heaga enne rahakotist välja. Kahekrooniste kogumine selle aastaga muidugi lõppeb, eks siis näeb, palju oleme aastatega jõudnud kokku kraapida. (Note: Abikaasa pole eriti osav kogumises, ma pean talle seda pidevalt meelde tuletama.)

Lisaks märkmikule ja paberipahnale on veel nätsu ja kingapuhastuskomplekt, mille vist Abikaasa mu kotti torkas. Must have on taskunuga, kus küljes veinipudeliavaja (sest kunagi ei tea, millal sind hea veiniga rünnatakse).

See moklemispildiga asjandus on pulmadeks tehtud märk, mida soovitas pulmaisa. Eh, eks ta üks kitš ole ja APPI KES KASUTAB COMIC SANSI?!, aga samas armas mälestus.

*See ei ole meem jah, aga te võite ka kõik teha seda, täitsa huviga vaataks.

queen of passive agressive

hoomamatu 7 Replies

Ma arvan, et ma olen passiivagressiivsuse kuninganna. Ma kardan kohutavalt konfrontatsioone, aga sellegipoolest vihkan ma päris paljusid inimesi (või õigemini, nende käitumist, mis ajab mind närvi), nii et kuna ma kellelegi näkku midagi öelda ei julge, siis jätan ma igale poole kurje kirjakesi. (Selles mõttes sooviks ma väga, et ma oleks samasugune nagu Dad from Shit My Dad Says raamatust, kes on kõige vähem passiivagressiivne inimene MAAILMAS. Hea raamat on, soovitan lugeda, enne kui sellest tehtav sari kõik ilusa ära rikub, sest sarjas mängib peaosa William Shatner ja kuigi Shatner on AWESOME, on sarja treiler kohutavalt jura.)

Ükspäev näiteks läksime turule ja nagu alati oli parkimisega hullumaja. See on muidugi omaette teema, miks Tartu avaturu juures pole korralikku parkimissüsteemi, AGA.

No ja siis mingi vend oli parkinud end ristseliti üle tee, umbes meeter äärekivist. Ja mida mina tegin? Jätsin talle passiivagressiivsusest nõretava kirjakese kojameeste vahele, sõnadega: “Hästi pargitud, tropp.” Ja mõned viited liikluseeskirjale. Ma muidugi saan aru, et ma olen eriti vastik inimene seda tehes, aga kui ma seda ei teeks, siis läheks ma vist peast lolliks ja saaks sada breakdown of the närvi.

Samal ajal jätkub alumiste naabrite terror, kes kisavad ja lõugavad üksteise peale hommikust õhtuni. Joovad vist kah vahelduva eduga, aga see pole enamasti mandatoorne. Kisada võib niisama kah, ja kisavadki. Teisipäeva hommik algas minu jaoks kell kaheksa, kui mutt allkorrusel laste peale lõugas. Ja õhtused helid on ALATI mehe ja naise ja laste kooskisamine, umbes nagu ühislaulmine, kui ühislaulmine toimuks põrgus.

Kuna politsei kutsumisest pole abi olnud, siis viskas mul kopsu üle maksa ja mõtlesin, et mis muu aitaks, kui üks tugevalt sõnastatud kiri nende postkastis! Ma olin muidugi üliviisakas, alustasin kirja sõnadega “Head naabrid!” ja lõpetasin “Mõistvale suhtumisele lootes”. THAT SHOULD SHOW THEM, RIGHT?!

Ohjah. Ei aidanud see midagi, ikka käib kisa edasi hommikust õhtuni, ilmselt vaikides vaid ajal, kui lapsed ja mees koolis-tööl on.

Vot, oleks mees, siis saadaks mehe ukse taha neil korda looma, aga meest ju pole, kuradi visiitabielu maivõi. Ja päevasel ajal vist politseid kutsuda ei saa?

Nii et jätkuvalt kannatan alumiste naabrite terrori all ja lähen vaikselt peast hulluks. Mis muidugi teeb mõne kuu pärast toimuva kolimise igati lihtsamaks. Oh, kuidas ma igatsen elada oma majas, kus oleks pisike aiake ja MITTE ÜHTEGI JOODIKTERRORNAABRIT.

Huvitav jah, et kõik kohad, kus ma rohkem kui aasta olen elanud, on tulnud koos terrornaabritega. Kui Pargis sai vähemalt kasuisa ahjuroobiga alumiste ukse taha saata, siis nüüd pole midagi teha. (Pole ju ahjuroopigi.)

Nüüd aga istun ma lootoseasendis lauale ja hakkan zeni esile manama.

HILJEM: Hahahahaaa, sain just reklaamkirja, saatjaks “Naaber”, subject “Aeg on vahetuseks soodne!” Tõesti on, hea meelega vahetaks naabreid.

/

Et natuke postitust nunnumaks muuta, siis räägin vahelduseks karvastest asjandustest ka. Pussakas on ära õppinud triki. Nimelt tõuseb ta tagumistele käppadele ja hakkab pai otsima, kui ma koju tulen. Ta püsib niimoodi päris kaua, nii et ma juba mõtlen välja plaani, kuidas seda ära kasutada, et ta püsti seisab. Näiteks õpetan teda ise endale krõbuskeid valama, sest nüüd ta ju ulatab kapini, mille peal ma neid hoian.

Ja Miuks, noh, Miuks on ikka Miuks. Ronib nii võimatult sülle kogu aeg, pressib end kohtadesse, kuhu ta ilmselgelt ei mahu ja alati solvub, kui hommikusel paituurile Pussakas ka tuleb. Ja vahepeal mängib pööraselt nähtamatute mänguasjadega.

AFK till 11/07

hoomamatu 2 Replies

from: daki
to: peika
message: Musi! Too õlut! Mul on ainult kolm tükki ja Portugali mäng surmab mind praegu juba ja mul pole millegagi õhtust Brasiilia mängu üle elada!

Nagu teada, on taas rõõmuaeg, nagu igal paarisarvulisel aastal. Ehk siis: jalka!!! Ma ei tea küll, miks mind on karistatud selliste meestega, kes jalkast üldse rõõmu ei tunne (ja sibulat-küüslauku kah nii palju ei söö, kui mina), aga hoolimata sellest olen täieõiguslikult hõivanud teleka järgmiseks kuuks ajaks. Kuigi ma täpselt ei tea, kus ma näiteks finaali vaatan – selles mõttes oleks päris tore, kui näiteks Hispaania finaali saaks, sest Spaanias finaalmängu vaadata oleks sel juhul ääretult mega elamus.

Kuigi kõik on jõudnud juba oma ennustused teha, teen minagi omad: G alagrupist (sest see on AINUS mulle OLULINE alagrupp) pääsevad loomulikult edasi Portugal ja Brasiilia. Portugal mängib 56. mängu Hispaaniaga VÕI Šveitsiga, kust muidugi VÕIKS edasi jõuda Portugal, aga ma olen väga rahul ka, kui pääseb edasi Hispaania (vt ülal olevad põhjused).

Ja finaalis võiks mängida Brasiilia ja Hispaania (mis juhul ei saaks ma Spaanias suudki lahti teha, saati siis Brasiila särki või stringe kanda – samas, kes ikka püksi näeb), kust tiitli viib koju Brasiilia, mi amore. Portugalile kahjuks väga suuri lootusi ei pane, sest tänane mäng näitas, et nad pole sugugi nii tugevad, kui ma lootsin. Aga mäng oli hea, aus, täie raha eest. Aga, nagu Ott Twitteris ütles, on häbiväärne, et praeguseks on löödud mängus keskmiselt 1,54 väravat.

Meenutuseks aga üks sissekanne aastast 2004, kui oli EM ja sai kõvasti pöialt hoitud Saksamaale. Austame sellega King Kahni (selle hellitusnime armsus ja täpsus ei ole minu puhul kaduma läinud), keda enam palliplatsil ei näe, kuid kelle nägu on meile alatiseks sööbinud mällu ning käib meid aeg-ajalt õudusunenägudes kummitamas.

Kahni-teooria

16/06/2004

mis puutub eilsesse saksamaa-hollandi mängu, siis ma pean rääkima teile, kes on tegelikult oliver kahn.
ta elab muul ajal puuris, raudvarbade taga. talitajad loobivad talle banaane ja lihakäntsakaid. puuri ümber on valge kast, nii et kui ta sealt üle peaks minema, siis saab ta elektrit. ja aeg-ajalt raseeritakse ta puhtaks ja pannakse palliplatsile. kui ta palli väravasse laseb, siis väheneb automaatselt ka päevane banaaniports. kui kinni püüab, teenib suure tüki mahlast tailiha.
ja kuigi väideti, et tal oli eile sünnipäev, ei tea tegelikult keegi, millal tal pärissünnipäev on. eilne tähistas vaid päeva, mil ta džžunglist leiti ja inimühiskonda toodi.
üldiselt: ärge laske väikestel lastel telekat vaadata, kui saksa mäng peal on. võib tekitada parandamatuid traumasid.
ja lisaks veel: kui eile kõlas mängukommentaatorilt «pärl», et «selles olukorras on nüüd hollandil küll väga raske saksamaa vastu mängida», siis ma vastaks selle peale, et hollandil oleks ka siis väga raske saksamaa vastu mängida, kui terve saksa meeskond tuleks palliplatsile klounimütsides.