Tag Archives: evidence

september style

hoomamatu 5 Replies

LJB postitus inspireeris. Kui temal on Londonis veel suvi, mida ta ka riietuses käest ei taha lasta, siis mina naudin täiel rinnal lõpuks saabunud minu jaoks normaalset ilma, teksapükste kandmist (MA SAAN TEKSAPÜKSE KANDA JÄLLE!) ja seda, et kõik aknad ei peagi koguaeg lahti olema.

Riietuses tähendab see, et ma olen taasavastanud enda jaoks normaalselt riides käimise, mis muidugi minu kui Kopli lapi (term coined by Neighbour Woman) puhul tähendab, et see, mis teiste jaoks on üsna tavapärane, on minu jaoks vaat et piduriietus. Üleüldse olen ma avastanud, et suvisel ajal käin ma… huvitavalt riides. Ma alguses arvasin, et see on mingi noore ema sündroom, no et isegi hea, et midagi selga tõmbas ja pidžaamadega parki jalutama ei läinud. Tegelikult olen ma igal suvel nii käitunud. Talvisel ajal vaatan oma suvist rõivastust ja imestan, kuidas ma üldse nii välja julgesin minna. Tegelikult muutub kuumakraadide saabudes lihtsalt kõige olulisemaks ellujäämine, viisakas väljanägemine sealjuures pole enam prioriteet.

Niisiis – elagu teksad, maikad, bleiser ja sügiskingad!

Samsung Wave II

hoomamatu 13 Replies

Ma olen juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid, et tahaks uut telefoni. Loomulikult pole mul seda VAJA, mu Nokia N63 töötab veel suurepäraselt (või peaaegu suurepäraselt), aga kuna ma olen teadupoolest tehnikapede (tech fag), siis ma ei saa midagi teha, kui mul neelud puutetundliku telefoni järele käivad. Rääkimata sellest, et N63 jookseb Symbianil, mis on aga, nagu keegi mulle FBs õigesti märkis, surnud OS. Ja lõpuks ometi on muutunud telefonid taas suureks ja kadumas on  see minitelefonide maania. N63 saigi kunagi sellepärast ostetud, et ta oli sel hetkel üks kogukamaid turul. Mulle meeldib, kui ma saan telefoni KÄES hoida ja leian ta käekotiavarustest kiirelt üles.

G+ on tänuväärt kanal, olen saanud seal kõikidele oma tehnikaküsimustele adekvaatsed vastused (vt näiteks mu viimast threadi e-lugeri teemal, mille tõttu tellisin Kindle’i ikkagi lõpuks ära) ja kui ma paiskasin õhku küsimuse iPhone’i teemal, soovitati mulle hoopis Samsung Galaxy SII selle asemel. Kuna see maksab aga päris palju, ei hakanud ma kohe uisapäisa otsust vastu võtma. Pealegi ei saa ma aru, miks SII ja selle kloon, SL teineteisest 200 euro võrra erinevad. Ehk et mul oleks kiusatus osta odavam versioon, tegelikult.

Üleüldse on Samsungi puutetundlikke nutitelefone üle mõistuse palju turul. Kuidagi läks aga nii, et ma sain prooviks Wave II (sõbralt, mitte mingilt firmalt). See erineb Galaxy telefonidest selle poolest, et selle operatsioonisüsteem pole mitte Android, vaid Bada, spetsiaalselt Samsungi välja töötatud OS. Nii et TEGELIKULT selle katsetamine ei ütle mulle, kas ja kuidas sobiks mulle SL või SII, aga väikese ülevaate saan ikkagi teha.

Wave’i peamine probleem tundubki olevat see neetud Bada. Olgem ausad, minu vajadused on ka teistsugused. Erinevalt “normaalsest inimesest” (kasutan jutumärke, sest tegelikult ma ikka loodan ise ka normaalsete hulka kuuluda) ei kasuta ma telefoni väga helistamiseks. Mulle nimelt ei meeldi helistada. Eriti ei meeldi mulle võõrastele numbritele vastata. Küll aga meeldib mulle surfata, appides tuhnida, sõnumeid toksida, pilte teha ja töödelda, Twitterit lugeda – kõike seda, mida saab vabalt teha titte toites ja vaikselt, kui ta näiteks magada üritab. See pole muidugi tite süü, selline oli mu suhe telefonidega ka varem, nüüd on ainult tugevnenud. Näiteks on kodus mul telefon peaaegu 100 % ajast hääletu peal. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui selle helisemine päeva lõikab, pealegi on uneprobleemidega tite olemasolul hääletu ainuõige variant.

Igal juhul. Sellest lähtuvalt Wave mulle väga ei meeldi. Rääkides kõigepealt riistvaralisest poolest on harjumine puutetundliku ekraaniga üsna tüütu. Nüüd olen kolm päeva toksinud ja ikka pean iga sõna üle kontrollima, sest PIDEVALT tuleb vale täht. Pealegi puudub Wave’il võimalus lisada õ, ä, ö jne tähti (või vähemalt pole ma seda suutnud leida), mis mind KOHUTAVALT häirib. Kurat, see telefon on ju tehtud spetsiaalselt Balti riikide turule (see konkreetne, mis mul käes – eelseadistatud netilehed olid nt EMT Latvia jne), on siis raske täpitähed ka lisada? No ilmselt on, aga teised ju saavad hakkama!

Teiseks peab selle aku naeruväärselt vähe. Ma olen teda pidanud igal õhtul laadima, ükskord viskas keset ööd pildi tasku. Olgu, võibolla tõesti annan talle alguses palju koormust, aga fakt on, et ma kasutangi telefoni väga palju. Ma märgin sinna kõik tite söögiajad ja neil aegadel kontrollin ka tavaliselt meili, Twitterit jne. Nii et aku pidavus on küll naeruväärne. Võibolla see lubatud 600h kehtibki juhul, kui sa ÜLDSE oma telefoni vahepeal ei näpi.

Ka mälumaht on naeruväärselt väike. Juba paaripäevase kasutamise järel teatab ta mulle, et “ressursse jääb puudu, sulge rakendusi”. Ja nii paar korda päevas. Ja nii pärast seda, kui ma olin kümnest tõmmatud appist viis alles jätnud. Ja nii samal ajal, kui mul on kahegigane mälukaart sees. Naeruväärne. Üldse jookseb ta kokku maru tihti, mis on ka tutika telefoni puhul ikka väga veider.

Kõige rohkem häirib mind aga Bada ise. Sellele on vaid ligi 500 appi (samas kui Androidile on neid mõnisada tuhat) ja enamik neist on murtud inglise keeles tehtud ja suunatud Pakistani, India jne turule. JA MITTE ÜHTEGI PARENTING APPi. On küll üks mingi, mis töötab omalaadse beebimonitorina, nagu ma tutvustusest aru saan, aga seda ei pea ma silmas. Ma pean silmas mingit normaalset appi, nagu näiteks Androidile on tehtud. Kuhu saab vähemalt toiduajad kirja panna, sest olgu ma neetud, kui ma öösel unisena mäletan, mis kell sai söödetud või kummale küljele laps tõsta tuleks. Ma ei mäleta päevalgi seda!

Puudu on palju asju, millega ma isegi Symbiani puhul suutsin juba harjuda (nt eestikeelsete uudisportaalide appid: Delfi, Õhtuleht ja PM), kuigi ka Symbianile on häbiväärselt väike appide turg, mis on siiski fiilingult parem kui Bada oma. Seda on raske seletada, Bada oma tundub nagu… keskturg, samas kui Symbiani oma tundub kui Nõmme turg. Omad võlud mõlemal, aga üks on fiilingult lihtsalt palju parem.

Ka on veebibrauser väga imelik – enamike lehtede puhul teatab, et leht on liiga suur ja sisu ei saa kuvada ja teeb seda PIDEVALT. Eriti häiriv on see siis, kui ma tahan teksti suurendada – pauhti! Jälle teade ees, vajutad OK ja leht taas väike. Võibolla on seal mingi nipp, mida ma veel leidnud pole, kuidas suumi säilitada.

Aga positiivset on ka! Ekraan on TOHUTULT hea. Millised värvid! Milline resolutsioon! Heli on selge ja hea, video puhul parem kui Nokaial. Ka kaamera on hea ja piltide brausimine on meeldiv ja põnev isegi. Igasugune massina kustutamine on lihtsaks tehtud, pead vaid tärniga märgistama (toksates), samas kui Nokial oli vaja teha läbi kolmeklikiline protseduur, et faile kustutamiseks (või saatmiseks) märgistada. Jube tüütu oli see. Ka töötab telefoni meilikastiga sünkroonimine sittakanti paremini kui Nokial, sellel ma ei suutnud kunagi kirjade allalaadimist ära oodata, hakkasingi lõpuks Gmaili appi kasutama (Badal puudub, muide). Samsungis on aga asi lihtne, mugav ja loogiline, kuigi alguses oli natuke jamamist, et teadetest “DNS tõrge” ja “Sisemine serveri viga” lahti saada.

Nii et ma julgeksin soovitada Wave’i vähenõudlikumale kasutajale, kes õudselt tahab puutetundlikku telefoni. See on tõesti ilus, kuigi suurema nõudluse korral mitte eriti funktsionaalne. Puutetundliku klaviatuuriga harjub üsna ruttu, ka on menüü ülesehitus lihtne ja loogiline. Eriti meeldib mulle avakuva mitu ekraani ja võimalus neid oma suva järgi seadistada (kuigi nt AccuWeatherit ei saanudki ma tööle!). Ta on ilus, istub käes hästi, kõnede kvaliteet on suurepärane, video- ja fotokvaliteet samamoodi. Ja kui sind appid väga ei huvita, siis ei häiri sind ka ilmselt Bada. Aga oma hinda ta minu meelest küll väärt ei ole… Ligi 300 eurot on ikka liiga palju telefoni eest, mis pidevalt tõrgub ja nii vähe võimalusi pakub. Ma testin teda natuke aega veel, aga üldiselt, ma usun, hakkan ma siiski SII või SL-i jaoks raha koguma.

juhanparts

hoomamatu 2 Replies

Uusim hüüdnimi Milale on juhanparts. See hakkas tegelikult juba päris ammu, siis kui ta veel eriti hästi end hoida ei suutnud ja pea tal ikka küljele vajus. Nüüd paistab ta lihtsal enda paenutamist armastavat, ükspäev väänles mul süles, kuni jäi, pea alaspidi põlvedele. Ja ise oli seejuures täiesti rahul – protesteeris, kui üritasin teda paremini tõsta. No et tal pea küljest ei kukuks äkki või midagi.

Nii et nüüd saadan ma aeg-ajalt Abikaasale MMSe, kus on pildiallkirjad näiteks: “Juhanparts Kuressaares väljasõidul” või “Juhanparts riietub õhtusöögiks ümber”. Mitte et me õelad oleks või midagi. Aga no milleks siis üldse lapsi teha, kui nende üle naerda ei saa?

Juhanparts pärast väsitavat koosolekut

tikker

hoomamatu 4 Replies

Piia ja Runni pulmas tegin mõned päris head pildid, mis ka avaldamiseks sobivad (pealegi ütlesin ma kõigile kohe eos, et neil on oht blogisse sattuda ja kes selle peale eest jooksid, noh, neist pilti ei teinud), aga kuna ma jõuan neid töödelda ükshaaval ja umbes kord nädalas, siis ei saagi rohkem korraga üles panna.

Tikrit piinasin ma muidugi pulmas igast otsast ja käisin talle kõigiti närvidele, sest nüüd ju, issake, huvitavad mind tited! Igasugused! Ka võõrad! Iga Milast vanem titt on justkui pilk tulevikku ja iga noorem pilk minevikku. Tikker on muidugi ka selles osas pilk minevikku, et me oleme ju siiski kursaõed ja see on üsna veider, kuidas blogimine on meid sootuks teistmoodi lähendanud kui ühised kolm aastat ülikoolis. See on muidugi minu meelest nii. Kes teab, äkki Tikker ringutab ahastavalt käsi salamisi muudkui, et ISSAND JÄLLE SEE DAKI KUNAGI MA TAST KA LAHTI EI SAA!

Pulmas oli Tikril põhiliselt joogiklaasi asemel käes sippy cup ja selle pildi tegemise ajal ütleb ta parasjagu: “Jajah, ära muidugi minust pilti tee, mina olen ju KÕIGE TAGASIHOIDLIKUM INIMENE MAAILMAS.”

Taustal on Piia ja Runni kõige ägedam saun. Ma ei ole kunagi näinud hoonet, mis oleks nagu omaette sisekujunduselement. Maastiku aksessuaar, if you will.

õde

hoomamatu 6 Replies

Eile sai Siki 25 aastat vanaks. See tähendab, et mul on 25 aastat õde olnud. Ma olen 27 aastat vana ja olen elanud ainult kaks aastat oma elust ilma õeta. Ehk et võib ümardada ja öelda, et mul on igavesti õde olnud. Ma ei tea, mis tunne on olla ilma õeta.

Ja ma olen nii kohutavalt tänulik, et see nii on. Et ma ei tea, mis tunne see on. Et ta on mul olemas.

Naljakas, kuidas suhe õega aja jooksul muutub. Ma isegi ei oska öelda, mis võiks olla esimene mälestus temast. Mingid suved maal? See, kuidas ta ükskord maal öösel unes kõndis ja kui ma küsisin, et kuhu sa lähed, vastas ta: “Toon selle palli ära.”? Või siis hoopis see, kuidas ta vanaema juurde kitule läks, et: “Daki sõitis must läbi!”, kui ma olin jalgrattaga talle otsa sõitnud?

Mingid mälestused on ka Ropka tänavast. Kuidas me mänguasjakasti koristame ja leiame selle nurgast tarakanipesa. Või siis juba Pargist. Kuidas me hoovis mängime. Kuidas ehitame kapi otsa salapesa ja seal küünlaid sulatame, kuni klaasist tuhatoos kuumuse käes puruneb. Kiikhobune – tema veel mahtus sellega sõitma, mina enam mitte. Igal sünnipäeval mängisime missivõistlusi ja Siki alati võitis. Põhimõtteliselt polnudki vaja neid korraldada, alati oli teada, kes on kõige ilusam – ikka Siki. Mulle ju meeldibki öelda, et ilusõde ja koleõde oleme.

Nii, nagu mina olen alati tema peale kade olnud, on tema alati minu peale kade olnud. See on ka naljakas. Alati tahad seda, mis on teisel. Seda, et tema minu peale kade on, sain ma alles hiljaaegu teada. Eks ma saan aru, üsna kopp on ees sellest, kui sa pead koguaeg õe juba kantud riideid kandma… Või üldse on talle millegipärast tundunud, et minul on kõik olemas, mida tal pole. Alates ägedatest mänguasjadest ja headest hinnetest, lõpetades lapsega. Samas on jälle mulle tundunud, et temale on elu alati naeratanud. Mitte, et ma arvaks, et tal on nüüd jõlekerge olnud kõik, on temagi üksjagu sitas sumbanud. Aga mulle kuidagi tundub, et teda hoiab maailm rohkem. Heh, teda on kõik alati rohkem hoidnud – naabrinaine (kutsus Sikit ikka Inglikeseks), vanaisa (kutsus Sikit Naerukajakaks, samas mina ei mäleta isegi tema põlvel istumist), rääkimata sellest, et minu teismeea boyfriendid armusid kõik ikka lõpuks Sikisse ja jätsid mu maha.

Siki saatis nad muidugi pikalt ja ütles mulle, et järelikult oli sitt mees.

Ma olen elus väga vähe nii kohutavalt vihastanud, nagu ma olen tema peale vihastanud. Ikka nii, et silme eest läheb mustaks. Seda juhtus siis viimati, kui me koos elasime. Ning kui ta Inglismaal elas – siis oli mul jälle hinges auk. Rääkisime küll igal nädalal mitu tundi telefoniga, aga SEE POLNUD SEE. Ma olen vähe kellegi pärast niimoodi muretsenud kui tema pärast. Nutnud koos temaga, kui ta hinge seest karjub, sest nii valus on. Loopinud koos temaga tühje pudeleid vanas tehasehoovis vastu seinu puruks, sest nii valus on. Sõitnud pimedas ja lumetormis suverehvidega keset ööd talle järele, sest on vaja. Üritanud emme eest varjata seda, kui ta esimest korda viina jõi, endal jalg kipsis, ja sellest mürgituse sai – läksin ja otsisin selle tibi, kes tal seda teha lasi, üles ja sõimasin näo täis. (Emme sai asjast muidugi üsna ruttu teada.)

Ja temaga olen ma elus kõige rohkem naernud. Pisarateni, hingetuks, kõõksudes. Meil on mingid omad asjad, millest keegi teine aru ei saa. Lapsena võisime me tundide kaupa teineteise nägusid pea alaspidi vahtida, ette kujutada, et lõug on nina ja muudkui naerda. Või siis see vanaisakulmu nali, sellest ei saa kah keegi aru.

Leelo Tungal ütles Õhtulehe suures intervjuus, et juba sellepärast võiks teha vähemalt kaks last, et su laps ei oleks üksinda. Et tal oleks suures maailmas keegi oma.

Siki on MINU OMA. See üks inimene terves maailmas, kellele ma saan kõike rääkida. Kes on alati olemas. Kes on alati minu poolt, ALATI.

Ja üleüldse oli temal üks asi siiski enne mind olemas – tema sai enne tädiks kui mina.

Mina saan jaanuaris.

Muah! Armastan sind, mu väike rase veerandsajane õdi.

Toiduklubi: Nigellast inspireeritud hakklihapada

hoomamatu 5 Replies

Vahepeal, nagu teada, on pliidi juures passimine (NAGU MINGI LOLL) eriti tüütu. Oli üks neid päevi. Samas oli kõht häääästi tühi, olemine häääästi kurb ja sirvisin Nigella kokaraamatut, et häid ideid saada. Tegelikult olen sarnast pajarooga ennegi teinud, aga konkreetselt tõukas mind seekord Nigella oma raguuga. Pooli juppe ma tema retseptist ei kasutanud, näiteks šerrit, aga lisasin see-eest koriandrit ja sain väga huvitava maitsekoosluse. Pimedate ja vihmaste õhtute söök!

Vaja läheb: pool kilo veisehakkliha, 150 grammi peekonit, 1 sibul, 4 küünt küüslauku, 400 g purustatud tomateid, peotäis rohelisi (kiir)läätsi, klaasitäis vett, maitsestamiseks küüslaugupipart, värsket koriandrit, soovi korral keeda juurde riisi

Valmistamine: haki peekon tükkideks ja viska pannile. Originaalretseptis oli pancetta, mis, ma sain aru, ongi itaalia peekon. Või midagi. Haki küüslauk ja sibul, lisa sobival hetkel pannile koos hakklihaga. Prae ja maitsesta pipraga, seejärel viska hulka purustatud tomatid, vesi ja läätsed. Sega ja jäta kaane alla keskmisele kuumusele mõneks ajaks podisema. No üks 20 minuti pärast on valmis. Enne serveerimist lisasin värsket koriandrit, väga huvitava maitse andis.

Abikaasa sõi keedetud riisiga, mina riisi väga ei armasta, panin puhtalt. ISSAND KUI HEA.

Pets

hoomamatu 5 Replies

Üks põhjus, miks ma möödunudreedest Piia ja Runni pulma hullult ootasin, oli see, et seal ootasid ees igasugused ägedad inimesed.

Pets on konkurentsitult üks mu lemmikinimesi maamunal. Kunagi, kui ma olin veel titt, kartsin ma teda. No see oli siis, kui tema veel kunagi kuri punkar oli ja kurje pungiasju tegi. Nüüd pole ta sugugi kuri enam, punkar küll, aga siuke armas ja nunnu. Kui ma teda näen, meeldib mulle hõigata murtud inglise keeles: “Hello, my dear short friend!”

Ükskord tegi ta minust laulu. See kõlas umbes nii: “Daki! Daki-Daki-Daki… DAAKII!”

Pulmariietus oli tal minu meelest väga cool. Väga petsilik muidugi ka. Käes on tal, muide, jogurtiklaas. Sest nüüd joob ta alkoholi asemel jogurtit. Vot nii.

käisin pulmas…

hoomamatu 3 Replies

…jajah, just, kummikute ja ämma kingitud punase kotiga. Maailma kõige ägedam pulm oli. Ühtlasi lasin rihma lõdvaks, see kukkus maha, kadus kuhugi ära ja tuli tagasi alles hommikul. Nüüd on mõni aeg jälle rahu maapeal.

Kallis Emiliana: neli kuud

hoomamatu 5 Replies

Täna saad sa neli kuud vanaks. Neli! Kuud! Mingisugune reaalsuste kokkupõrge on sellega seoses (jälle). Ühest küljest tundub, et sa alles ju sündisid (ja ma EI PEAGI veel trenni jõudma!), teisest küljest – mis MÕTTES ainult neli kuud?! Sa oled ju igavesti olemas olnud, sa peaksid vähemalt kahesajane olema praeguseks.

Sel kuul on toimunud sinuga, ja sellega seoses ka meie elu ja päevadega, tohutud muutused. Esiteks lõpetasid sa oma nuturallid. Oh, jah, muidugi sa nutad praegu ka, aga kujuteldamatult vähem. Mis tähendab, et ma PEAAEGU saan juba ka õhtutesse tegevusi ja külalisi planeerida, sest sa oled võimeline olema sotsiaalne peaaegu till the end.

Teiseks võtsin ma käsile su lõunauinakud ja võib öelda, et toimunud on progress. Antud kontekstis tähendab see seda, et nii üle päeva teed sa oma uinakuid ilma minu abita ja ma saan sel ajal näiteks süüa või logeleda või internetti läbi lugeda või pilte töödelda või… OMG! Possibilities! They are endless!

Kolmandaks hakkasid sa keerama. Kõigepealt seljalt kõhule ja siis kõhult seljale ja vahepeal tuleb sul juba ka rullimine välja ja paar korda oled edukalt ka army crawlinud. Nüüd sa ainult kõhuli oleksidki, endal HIIGLASLIK naeratus näol: “Ha! Ma EI SÕLTU sinust! Teen mis tahan!” See kõik muidugi tähendab, et tõenäosus, mil sa kuskilt alla potsatad, kasvab iga päevaga. Ma tean, et ma võin end pooleks rebida, aga et see juhtub paratamatult mingil hetkel kindlasti.

Neljandaks lased sa mul hommikuti magada. Või noh, tukkuda. Ma täpselt ei tea, mis sa neil aegadel teed, sest ma olen ise siis ülessoojendatud surma seisuses ja ei suuda üldse midagi hoomata, aga ma tean, et sa mingi aeg oled üleval ja kuulad raadiot, siis mingi aeg sa jutustad ja keerled nagu vurrkann (need hetked on suhteliselt ohutud, sest voodi on turvatud ja ma ise sinu ja ründava gravitatsiooni vahel) ja mingil hetkel teed sa kaisus mul oma hommikuuinakut, et siis koos minuga lõuna paiku tegudele ja uuele päevale vastu minna.

MA TÄNAN SIND SELLE EEST.

Päriselt. Ma kohati tunnen end peaaegu jälle inimesena.

Ja siis on need… nihkes päevad. Kui sulle ei meeldi miski. Kui sa oled PIDEVALT ebarahul. Kui ma ei saa aru, mis sa minust tahad ja mul on tunne, et ma teen KÕIK valesti. Tegelikult, muidugi, on meil kõigil häid ja halvemaid päevi ja ma üritan endale sisendada, et see on täiesti normaalne. Sest ka sina oled inimene. Sõnnitar, sellest rääkimatagi.

Neid nihkes päevi on muidugi ehk üks kümnest. Aga iga kord on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ja kui on head päevad, KA SIIS on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ühest asjast tahtsin ma sinuga veel rääkida.

Minu depressioon EI OLE SINU SÜÜ. Jäta see endale meelde, kirjuta kas või üles ja vaata iga päev, juhuks kui sa peaksid nii arvama hakkama.

See ei ole sinu süü.

See on lihtsalt… ajukeemia. Elumuutused. Eelnev terviseseisund, mis seda soosib. Muidugi ka magamatus, aga kui välja jätta paar nihkes ööd, kui sa oled imelikel aegadel ärganud või ma olen pidanud sind võrevoodi kurjast haardest päästma (sest sa oled end kuidagi nii keeranud, et jalad on võrede vahel kinni), siis SINA laseksid mul vabalt magada. Sest mis takistaks mul koos sinuga kell kaheksa magama minemast, eks ole…

Jah, mis takistaks…

Aga sellest mõni teine kord.

Ühesõnaga, sa oled jätkuvalt täiega awesome. Sa teed mingeid ägedaid asju ja ma ei suuda ära imestada, et see mulle jätkuvalt nii põnev on. Siis sa naeratad oma lohukestega naeratust, samas niimoodi natuke kahtlevalt: “Hm. See, mis toimub, meeldib mulle. FOR NOW.” Kui ma sind mõlemale põsele muudkui musitan, siis sa paned oma silmad poolkinni ja naeratad, aga see naeratus ütleb, et sa talud seda heasüdamlikult. FOR NOW. Suure osa ajast vaatad sa maailma, kulm natuke kipras (täpselt nagu su isal) ja püüad asjadest aru saada. (Või juba oledki saanud ja mõistatad, miks KÕIK TEISED ikka veel asjadest aru ei saa.)

Ja siis on need korrad, kui maailmast on NII KÕRIAUGUNI ja sa keerad end minu kaissu, pistad pöidla suhu ja vaikse nosserdamise saatel oled mõnda aega kõige eest peidus.

Ma soovin, et ma suudaks sind alati nii lihtsalt kõige eest kaitsta.

Armastades,

emme