Tag Archives: evidence

etteheide

hoomamatu 10 Replies

Mul on kogunenud väga palju MMSe, mis algavad sõnaga “Juhanparts…”, ma peaks vist ükspäev selleteemalise kokkuvõtte tegema. Selle pildi juurde, mis sai tehtud perekond Naabrite uues Nõmme-kodus, käib aga hoopis lugu sellest, kuidas kunagi Bones ütles (jajah, minu jaoks on päriselt sarjategelased autoriteedid ju), et tited näevad esimesel eluaastal välja nagu oma isad. Et see pidi olema selline evolutsiooniline trikk, no et isadel tekiks tahtmine oma pere juurde paigale jääda, sest titt on vähemalt tema nägu.

Mila on ÕUDSELT oma isa nägu. Tähendab, neil on sama peakuju (vähemalt kukla poolt vaadates), samad kõrvad, samad silmad (ka Mila isapoolsel tädil ja tema vanemal tütrel on samad silmad), samad pikad jäsemed ja Abikaasa sõnul on Mila raudselt tema tütar, sest ka teda on sama raske äratada. (Noh, sellele vaidleks mina vastu, sest ma muuga ei tegelegi, kui panen päevad läbi last magama ja TEGELIKULT ärkab ta kergelt – siis, kui pole vaja. Kui ON vaja, ärkab ta tõesti raskelt.)

Paistab, et minult on ta pärinud vaid selle kombe pidevalt vinguda…

…ja kombe samamoodi hirmus nunnult pealt vaadata, kuidas teised tööd teevad. Ja samas olla nii-ii etteheitva näoga: “Mismõttes te töötate siin?! MUL ON JU IGAV.”

sekkumisest

hoomamatu 10 Replies

Merepäevade ajal seisin limpsijärjekorras, minu taga seisid väike plika ja tema ema.

“Mida sa juua tahad?” päris ema kannatamatult.
“Piima!” teatas laps nii-ii armsalt.
“Näh! Ei saa piima praegu! Näed ju ise, mis siin müügil on! MIDA sa juua tahad?!” käratas ema.
“Piima…” teatas lapsuke nõutult ja ehmunult.
“No ei saa piima, ma ju ütlesin! No vaata, siin on kalja, vett, kokat… Mida sa tahad?”
“Kokat.”
“Näh, miks kokat?! Võta vett parem!”
“Kokat…”

See olukord ajas nutma ja naerma korraga. Ma nii hullult üritasin mitte tunda seda vastikut üleolevat tunnet. Teate ju küll, see tunne, et no MINA küll nii ei teeks… või et MINA teeksin nii palju paremini! Sest see pole minu asi ja tegelikult pole mul ju aimugi, kuidas ma ise käituks. See merepäevadel nähtud stseen oli ühtaegu jah naljakas ja kurb, aga ikkagi suhteliselt ohutu. Küllalt on aga olukordi, mis tunduvad piiri peal olevat. Kui sa näed endast väljas last ja ema teineteise peale karjumas, ema näiteks last käest kiskumas, kes hüsteeriliselt nutta karjub. Või näiteks nägin Stromkal, et just kõndima õppiv laps kukkus. Niimoodi hästi haledalt, käis kopsti üle oma jalgade ja jäi õnnetult, käed-jalad laiali lamama. Oh ma tean seda kehakeelt! See hetk, kui laps kangestub, sest sai haiget, see mikrosekund vaikust enne seda, kui tuleb suur-suur nutuhala, sest nii valus oli ju! Ema seal kõrval kiskus lapse kättpidi püsti, käratas peale ja üritas endast väljas last, kes meeleheitlikult tahtis ema kaissu, klammerdudes jalgade külge, endast eemale peletada ja kärusse suruda. Mul süda murdus miljoniks ja ma pidin endale meelde tuletama, et SEE POLE MINU ASI. See ei ole minu asi, kuidas teised oma lapsi kasvatavad.

Aga oi kuidas MA ISE teeksin nii teistmoodi…

Ma üritan endale pidevalt meelde tuletada, et see mida näen mina või mõni teine suvaline inimene tänaval, ei ole kogu tõde. See on hetk nende elust, mul pole aimugi, mis on eelnenud või mis järgneb. Keegi ei suuda olla alati täiuslik vanem ja keegi seda ei nõuagi. Kõigil on halbu hetki. Olen olnud ka teisel pool… juba.

Käisime Andraga Pikakari rannas. Andra tormles merre viimaseid suveujumishetki püüdma ja mina jäin titega kaldale päikest ja värsket õhku nautima. Ühtäkki läks Mila täiesti endast välja. TÄIESTI. Ma ei saanud absoluutselt aru, et mis lahti, ainus, mis ma oskasin arvata, oli see, et kogu see olukord – pikk rännak mööda Paljassaare teed (vt ka tohutu lärm, kihutavad rekkad) oli olnud niigi juba stressirohke ja tal lõi lihtsalt kaane pealt. Ma tegin kõik, mis oskasin, kõik, mis tavaliselt sellises olukorras aitab – aga ei aidanud miski. Hakkasin just läbi häda üritama siis teda rinnale panna, kui nägin – persse. Mingi faking baaba. Läheneb, seletab midagi vene keeles ja samas NÄEB, ET MA ÜRITAN LAST IMETADA. Saatsin ta pikalt ja olin veel mitu päeva täiesti šokis. Sest MIS MÕTTES sa tuled “appi”, kui sa näed, et noor ema on imikuga hädas ja üritab talle ilmselgelt kõigi jaoks ebamugavas kohas rinda anda? Ühest küljest mulle meeldib teada, et on inimesi, kes sekkuvad, kui kuulevad tite hädakisa või vähemalt lähevad uurima, et teda ei tapeta, aga no kurat, kui sa näed, et ema ja imetamine jne, siis tõmba tagasi!

Aga siiski on mingid olukorrad, kus on tunne, et peaks sekkuma. Et kui ma ei sekku, siis see võib lõppeda kohutavalt halvasti. Ning siis tuleb üle saada sellest tundest, et pole minu asi ja sekkuda. Nagu öeldakse: it takes a village. Ja kui muu ei aita, siis tuleb mõelda, kumb on hullem: potentsiaalne võimalus saada sõimata teiste eraellu sekkumise eest või võimalus, et juhtub midagi kohutavat ja sa pead edasi elama teadmisega, et sa oleksid saanud midagi teha, aga sa ei teinud.

Täna oli mul selline olukord. Või mis – olukord! Terve päev kulus sellele. Detailidesse ma laskuma ei hakka, sest ma ei saa, aga mul oli pikk vestlus Lasteabi nõuandetelefonile vastanud sotsiaaltöötajaga, ma ise olin lõpuks täiesti higiseks jooksnud ennast ja tundsin, et olen vaat et enda tite hooletusse jätnud ja mängus oli ka politsei, kelle abiga olukord lõpuks ka lahenes. Praeguseks. Ja nüüd ma ei saa magada, sest… Sest mul on tunne, et ma sekkusin teiste inimeste eraellu. Et äkki poleks pidanud. Siis olen ma vihane, et üldse mind sellisesse olukorda pandi. Ma olen vihane, et keegi appi ei tulnud, nägijaid oli teisigi. Ma olen hirmul, sest ma kardan, et see pere haub kättemaksu või vähemalt ootab mind nurga taga suur sõim. Ja siis olen ma segaduses, et kas ma tõesti üldse oleks pidanud. Et äkki polnud asi nii hull üldse…

Lasteabiga rääkisime muuhulgas ka sellest, kui väga lonkab Eesti seadusandlus neil puhkudel. Et sisuliselt on kaks varianti: kas võtta lapsed ära või mitte midagi teha. Aga asi pole ju alati nii must ja valge! Vahepeal on võibolla lihtsalt vanematel natuke abi vaja. Natuke nõustamist. Sest ma saan nii hästi aru sellest, kuidas selle konkreetse pere lugu võis käia, ma suudan seda ette kujutada (mitte et see oleks vabandus oma laste ohtu seadmisele) ja ma SAAN ARU. Ainult et mina ei saa midagi teha. Peale politsei kutsumise ja lastekaitsesse teatamise. Aga ma tunnen, et ma olin liiga invasiivne. Et oleks pidanud olema mingi kolmas variant, kuidas seda konkreetset olukorda – kus polnud mängus näiteks füüsilist vägivalda – lahendada.

Ja ma olen kurb. Ja mul on neist lastest nii kahju. Ja ma olen pahane. Ja hirmul.

Ja kuigi selle pere ja meie olukorrad pole päriselt võrreldavad, on mul siiski ka siuke vastik üleolev tunne…

…et mina olen siiski hea ema.

Toiduklubi: kikerhernehautis chorizoga

hoomamatu 3 Replies

Ostsin ükspäev kikerherneid. Ei tea isegi, miks. Tundusid armsad vist. Eile mõtlesin neid lisada soojale kanasalatile (millest kujunes lõpuks kanavokk), viskasin entusiastlikult pool pakki keema ja alles siis hakkasin uurima, et mis paki peal kirjas on. Eesti keeles polnud valmistamisest sõnagi, kõik asjalik tekst oli rootsi keeles. Guugeldasin siis niisama ringi ja avastasin selle, mida loogiline mõistus juba enne oleks pidanud ütlema – et kikerhernes on HERNES, mis tähendab, et teda tuleb leotada.

Ohkasin, võtsin paja tulelt ja jätsin kikerherned ööseks likku.

Õhtul lugesin veel Anne&Stiili, seal mainiti ühes kohas kikerhernerooga chorizoga, väike guugeldamine ja oligi retsept tänaseks olemas. Põhinesin sellel, aga muutsin seda ikka omajagu. Ja kikerherne nimetus inglise keeles – chick pea – on lihtsalt ÜLIARMAS. Niisiis, lubage esitleda, minu esimene kikerherneroog!

Vaja läheb: umbes 250 g kikerherneid, kaks suuremat sibulat, üks küüslauk (väiksem), kaks porgandit, pool latti chorizot (seda, mida Prismas müüakse), oliiviõli, paprikamaitseainet, piprasegu, purk purustatud tomateid, tomatipastat

Valmistamine: pane kikerherned ööseks likku, süüa tegema asudes loputa nad läbi ja noki välja need, mis ei paista okeid. Pane hernes veega keema ja lase tal üks poolteist tundi podiseda rahulikult. Vahepeal käi segamas ja lisa vajadusel vett. Mul õnnestus kogu vesi ära keeta. Koori sibulad, porgandid ja küüslauk, haki. Mina tegin pigem väiksemad kui suuremad jupid.

Pane paksupõhjalisse kastrulisse (mul truu malmpann) oliiviõli, sibul ja küüslauk, prae, kuni sibul kuldne. Lisa juurde porgand, sega, lase praaduda (ha! praaduda!). Viiluta chorizo, lisa pannile. Sega. Kurna kikerherned ning lisa üks viie minuti pärast roale, vala juurde purustatud tomatid ja sega. Maitsesta (tulise) paprikapulbriga, pipraseguga. Mina soola ei lisanud üldse, vorstis soola küll. Aga ma ei lisa peaaegu kunagi soola.

Nüüd vaata, mis nägu asi on. Tunde järgi lisa tomatipastat, no mul läks üks 100 ml. Siis vaata uuesti, mis nägu on. Nägu peaks olema selline, et teda annab ikka hautada veel. Lisa nii palju vett, et pool tundi hautamist välja veaks, mul läks umbes kaks klaasi. Siis lase keema tõusta ja keera kuumus keskmise või madala peale, et ta rahulikult podiseda saaks. Umbes 30-45 minuti pärast (oleneb, kaua sul kannatust on:) peaks roog valmis olema.

Sisuliselt küll selline toit, mille tegemiseks pead vahepeal pliidi ääres passima nagu mingi loll. Heas mõttes loll, loomulikult. Mõnus vihmase õhtu soojendav toit.

the end of an era

hoomamatu 8 Replies

On olnud täiesti hullumeelne nädal. Ma täpselt ei saa aru, miks, sest kui hakata asju ritta seadma, polegi ju nii väga hull, aga mul on tunne, nagu ma oleksin tsentrifuugist läbi käinud.

Kõige olulisem juhtumine, või noh, elumuutus, on aga see, et Naabrinaine kolis ära. JA MAJA ON TÜHI.

Ma saan aru küll, et kolis TEMA, mitte mina, see tähendab, et mitte mina ei peaks tundma kolimisstressi. Liiatigi tuleb olla aus ja tunnistada, et MINA ei kolinud üldse. Ma ainult laenasin oma meest neile kolimisele appi, ise samal ajal lastega (jah! neid oli mitu!) kodus hängides ja haigutades ja kurtes, kui väsinud ma olen. Ja siis olin ma täna veel kolimisele nii palju abiks, et söötsin last, kuni mees asju tassis ja siis seisin tähtsa näoga Naabrinaise selja taga, kui tema köögikappe värvis ja teavitasin teda kõiksugustest olulistest arvamustest, mis mul sel hetkel parasjagu olid. Näiteks, et kaminasimsid on lahedad ja et mulle meeldib punane värv.

MOST HELPFUL FRIEND EVER.

Ja siis sai see päev koos selle tegevusrohke nädalaga läbi ja ma läksin magama ja ei jäänud magama ja šokk saabus.

Persse. Naabrinaine elab Nõmmel. NÕMMEL! See on minust 12,1 kilomeetri kaugusel. See on täpselt 12,1 kilomeetrit kaugemal kui varem. Me küll leppisime kokku, et me teeme KÕIK selleks, et vähemalt kord nädalas näha, sest muidu on kõik pekkis (ja järgneb surm, teate ju küll), aga mul on nii õudne tunne. Et teda nüüd enam ei olegi.

Noh, okei. Terve suve veetsid nad niikuinii peamiselt oma linnalähedases residentsis ja neid siin enamasti ei olnudki. Aga suvi oli suvi, siis polnud meid ka siin eriti. Ja okei, niikuinii läks ta ju just täiskohaga tööle tagasi, mis tähendab, et tal ei olegi eriti aega, AGA IKKAGI!

Ma pole vist kordagi selgitanud, kust ma Naabrinaise välja võlusin. See kõik algas… hmh, nojah, ma ei mäletagi. See oli mingi suvi, see oli ilmselt esimene suvi, mis me koos olime Abikaasaga, no siis mingi kolm aastat tagasi ehk. Naabrimees nimelt on Abikaasa sõber ammustest aegadest. Me käisime neil maal külas ja sellest külaskäigust mäletan ma vaid, et neil olid superlahedad diivanid ja tugitoolid, samast komplektist, mis see mu üks tugitool on, ja ma lubasin need ära ärida. Ja et me käisime Naabrinaisega saunas ja toimus InstaConnect (TM) ja ma teadsin, et ta on täiega minu inimene. Aga siis tuli elu ja meie olime ju Tartus edasi ja nemad ikka siin ja me nägime tähtpäevadel (näiteks siis, kui LM oli just sündinud) või muudel täiesti juhuslikel puhkudel.

Kuni – bämm! Tulin seda karbikorterit vaatama ja selgus, et Naabrid (see on nüüdsest nende ühine perekonnanimi, ma arvan, et nad võiksid nimemuutust taotlelda) olid just saanud pisikese sahtli üle koridori AND THE FUN BEGAN.

Ma üldse ei kujuta ette, et ma oleksin suutnud kogu selle rasedussaaga ja tite saabumisega hakkama saada, kui Naabrinaist ja tema joovastavat mõju poleks olnud. Ja mu elu (ja sarkasmisoon) oleks nii palju tühjem ilma temata. Lisaks on juhtunud see imeline asi, et ma enam ei kardagi lapsi ja ma suutsingi kohe mitu tundi LMi ja DMiga kahekesi veeta, titt kaenlas. LM lõbustas end mänguga, kus ta pigistas silmad kinni ja tatsus voodist seinani ja siis jälle tagasi, dramaatiliselt madratsile viskudes. Paar korda mul küll süda seiskus, sest ta tee peale jäi söögilaud…

Ja siis rääkis DM mulle pikalt-laialt, miks talle meeldib “Kättemaksukontor” ja mul süda heldis. Nad on ikka nii numpsid ju!

Numpsid, kes elavad nüüdsest Nõmmel. 12,1 kilomeetri kaugusel.

Aga et mitte muutuda üleliia dramaatiliseks, siis vähemalt… Oh, ma ei teagi. Ma tahaks öelda, et nad inspireerisid meidki oma kodu hakata otsima, aga see pole päriselt tõsi. Mina olen oma kodu otsinud 2006ndast aastast alates ja vahepeal langes see päevakorralt sel lihtsal põhjusel, et ma veetsin suure osa oma ajast olles töötu või saades nii vähest palka, mis ei aitaks mind kodulaenu osas üldse. Ja nüüd? Nüüd olen ma ju töötu. TÖÖTU. Ehk siis ma võin ju unistada kodust, mis poleks kast ja mis oleks oma ja mil oleks plusse rohkem kui miinuseid*, aga tõsiasi on see, et mõte kodulaenust hirmutab mul kõhu kinni ja lahti samaaegselt, sest mul pole õrna aimugi, mille eest ma toidan end ja oma last järgmisest septembrist alates. Ja Mart Laari peale ju kah loota ei saa.

ENIHUU. Mu mõtted on hajevil ja mul on pidevalt tunne, et ma peaks oma elu nüüd lõpuks korda tegema nagu sassis vannitoariiuli ja get my act together. Näiteks hakkama päriselt tööd tegema. Et nagu meelde tuletada, mis tunne see on. Aga mu peas on pidevalt mingi lärm ja ma ei suuda sellega hakkama saada, üldse. Ma tahaks istuda päevad läbi voodis või siis köögileti taga ja juua Naabrinaisega veini ja rääkida kummitustest, elusolemisest ja sellest, millest tited mõtlevad, aga nii üks kui teine variant on peaaegu võimatu või vähemalt komplitseeritud JA JA JA. Mu aju karjub mu peale.

Ja ma olen halb sõber, sest ma isegi ei läinud kappe värvima.

Ja ma igatsen LMi!

Pekki küll noh.

Kas ma peaks Naabrinaist hakkama Nõmmenaiseks nüüdsest hüüdma? Nõmmetar? Nõmmur? Nõmps? Nõmmuti? Nõmmuutur?

—

*Miinuseid nimelt on ALATI. Aga kui sa oled ise valinud, siis sul on kergem nendega elada.

Kallis Emiliana: viis kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa viiekuuseks. See tähendab, et me oleme edukalt suutnud täita eesmärgid, mida me endale sinu sündides seadsime. Neist olulisim ehk: let’s not kill the baby. Seega, võib öelda, et edukus on sajaprotsendiline.

Sellel kuul omandasid sa mitu uut oskust. Näiteks suudad sa toppida suhu oma varbaid ja teed seda suurima heameelega. Lisaks keerled sa nüüd igatpidi – üle parema õla, üle vasaku, seljalt kõhule, kõhult seljale, vahepeal küünitad end poolistukile ja langed siis – potsti – taas maha. Veel on jõudsalt arenenud nihverdamise ja põntsutamise oskused. Kõhuli olles suudad sa end ringiratast nihverdada, mis tähendab, et asjad muudkui ilmuvad su käeulatusse ja asjad, oo, asjad on ju huvitavad! Ükspäev rullisid sa end oma tekilt vaat et kööki välja, iga kord taas kõhuli jõudes metsikult vaimustusse sattudes: “Laminaat! Uau, kui äge on käte all laminaat!”, ja prõmmisid kätega vastu põrandat.

Samuti oled sa hakanud arvama, et su nimi on “Tšaoo!”, sest iga kord, kui ma sind näen, lehvitan ma sulle ja just sedasama hüüangi. Peaks vist hakkama rohkem mõnda su paljudest nimelühenditest kasutama, sest see oleks päris paha, kui sa jääkski arvama, et su nimi on Tšaoo. Muidu polekski midagi, aga koolis läheb raskeks.

Ujumas meeldib sulle ka aina enam ja viimane kord ei kuulnud ma su suust ühtki väga häälekat protesti, KUIGI see oli see kord, kus sa edukalt esimest korda sukeldusid. Jajaa, ma tean! Me oleme jõudnud nüüd sellesse faasi, kus mulle tundub TÄIESTI NORMAALNE titte VEE ALLA toppida. Samas vaatasin ma kõrvalt, kuidas üks titt basseini äärelt vette lennutati ja kelle ema seal kinni püüdis ja ausalt, SEE tundus õudne. Sul on veel lootust!

Ja lõpuks ometi, LÕPUKS OMETI oled sa hakanud naerma nii, et ma ka päriselt aru saan, et see ongi naer, mitte et sa ei lämbu või ei testi lihtsalt oma häälepaelasid. Sul on tekkinud oma lemmiklood, mille peale sa kohe näost särama lööd ja kui ma sinuga veel tantsin ja laulan ka, siis sa rõkatadki naerda ja minu süda sulab. Mu titt! Ta naerab! Järelikult ei tundugi talle elu minu juures kohutav ja väljapääsmatu! Järelikult ma teen midagi õigesti!

Enamasti meeldib sulle siiski maailma tõsiselt jälgida. Eriti inimesi. Sa võõristad neid (ja uusi kohti), aga turvalisest kohast võid neid lummatult jälgida. Näiteks vedeleme koos, sina asjatad, mina loen lehte. Järsku ma tajun, et pikka aega on olnud kahtlane vaikus… ja seal sa oled! Suurte silmadega, suu kergelt naerul, mind liikumatult jälgimas. Aga mina pole sugugi nii põnev, kui on näiteks Naabrinaine. Või su isa, onu A., Naabrimees ja üleüldse kõik meessoost isikud. Käisime tädi Sikil bussijaamas vastas ja meie kõrval istusid pingil kaks prantsuse kutti. Sa jõllitasid neid häbematult kümme minutit varjamatu huviga, mille peale prantsuse poistel aina imelikum ja imelikum hakkas. Nad heitsid meie suunas kõõrdpilke, üritasid sulle kohmetult naeratada, siis üritasid sind ignoreerida ja väga blaseelt edasi rääkida omavahel, aga feilisid täiega, sest nad teadsid – seal sa oled. Vahtimas. Jälgimas. Kõike salvestamas. Kriipi!

Kiitma peab sind ka selle eest, et mingil müstilisel põhjusel magad sa vahepeal… kaheksani. Üheksani. KÜMNENI. Sellele järgneb tavaliselt päev, mis on täis minu frustreerumist, sest sa lihtsalt EI MAGA lõunauinakuid, aga siiski. SIISKI. Sa magad normaalsete aegadeni. Sa lähed magama punkt kell kaheksa (või natuke varem). Sa jääd magama praktiliselt iseseisvalt – pöörad lihtsalt selja, kui on minust isu täis saanud, ja uinud. Miks see sul päeval küll välja ei tule? Kuidas on päeval täiesti võimatu saada sind magama kauemaks kui pooltunniks, ükskõik, mis trikke ma sinuga ka ei teeks või tegemata jätaks? Ja olgu, neil päevil, kus sa oled NORMAALNE, kuigi magamata – vabalt! Tee kasvõi kuus pooletunnist uinakut, kui see sulle sobib. Aga enamasti ju siiski ei sobi. Enamasti on nii, et sa magad pool tundi, ärkad, oled rõõmus, aga peagi saad sa aru, et see oli mingi jama. Ja et sa tegelt oled väsinud. And then you unleash the whining. OH THE WHINING. Vahepeal on mul tunne, et ma ei suuda seda vingumist ära kuulata. Et ma lihtsalt ei oska enam mitte midagi teha, sest sa pole mitte millegagi iialgi rahul. Ja sa ei usu mind, kui ma ütlen, et mõnetunnine uinak annaks päevale sootuks teised värvid. Ja siis sa vingud. Ja vingud. Oleks, et sa nutaks. Ei, sa ei nuta isegi. SA VINGUD.

Ei tea küll, kellelt sa seda õppinud oled?

Oh, wait…

Mis veel? Vankriga jalutamised on muutunud äärmiselt problemaatiliseks, sest sa keeldud niisama pikali olemast ja magamisega, nagu teada, on sul kehvad lood. Aga küllap me lahenduse leiame, sest kõhukotis võid sa lõputult hängida. Tavaliselt tassib sind su isa, aga tema on ju nii palju tööl ja neil kordadel, kui ta on kodus, on su rõõm hoomamatult suur. Oled ühes toas: issi. Viiakse teise tuppa: OH JOY, veel üks vanem! Seekord emme! KUI FANTASTILINE! (Ja magamisest võib taas vaid und näha.)

Ahjaa! Uusim aktiviteet sinu nädalates on beebifolk, mida sa paistad samuti nautivat (sest sa ei vingu sel ajal ÜLDSE). Aga no miks sulle EI peaks see meeldima, kui seal on tädi Kessu ja tädi Liis ja Retikas ja hulk teisi ägedaid tittesid, keda saab muudkui jõllitada ja jõllitada ja erinevalt prantsuse kuttidest ei hakka neil sugugi ebamugav.

Sulle maitseb porgand ja õun. Kõrvitsat oled sa nõus taluma ainult seetõttu, et teda on mõnus kõikjale mäkerdada. Ka see juhtus kuidagi ootamatult ja märkamatult, sulle lihtsalt hakkasid toiduained huvi pakkuma ja sa võid terve porgandiga meeldiva pärastlõuna veeta, teda hellalt suhu toppides, imedes, mekutades, armastavalt vastu enda pead tagudes… Ja nüüd hakkad sa vaikselt juba pihta saama, mida söömine endast kujutab. Peamiselt on see, nagu kõik asjad su elus, lihtsalt üks tore mäng, mida vahepeal harrastada.

Ma loodan, et mängu su ellu jätkub veel kauaks.

Armastades,

emme

Mila ja mehed

hoomamatu 3 Replies

Mila on hakanud inimesi võõristama ja see on minu jaoks emotsionaalselt kohutavalt raske. Ma saan ju aru küll, et mida rohkem ta käib ja erinevate inimestega kohtub, seda parem see on ja seda rohkem ta harjub, aga nii vastik on näha, kuidas see teda stressi viib. Lisaks on minul kui, hm, tähelepanuhooral väga raske mõista võõristamist kui nähtust üleüldiselt, kuigi mind ju ometi ümbritsevad inimesed, kelle iseloomustamiseks võib vabalt kasutada sõna “tagasihoidlik” ja nad on täiesti normaalsed.

Tundub, et djudetil lihtsalt läheb aega vaja, et olukorraga harjuda. Ta on nõus võõrastes kohtades täiesti rahulikult ringi uudistama, kui mina olen käeulatuses ja ükski hullunud baaba ei taha teda lõua alt kudistada või sülle haarata. Aga ma olen tähele pannud, et kui titega kuhugi ilmuda, siis paratamatult pöördub kogu tähelepanu temale, kuigi tema tahaks võibolla rahulikult tšillida, ilma et keegi teda näppima tuleks. Nii näiteks saatsin Abikaasa lapsega vanavanematele külla ja läksin ise poodi. Kui tagasi jõudsin, oli titt hüsteerias ja minu süda murdus taas tuhandeks killuks. Või siis käisime oma bändituuril suve lõpus ja külastasime Sikit tema töökohal ning kui ma püüdsin last talle sülle anda, hakkas ta kohe kisama. Ja tee siis talle selgeks, et Siki on ju oma! Kõige omam üldse!

See-eest kui lasta tal natuke uue ümbrusega harjuda ja rahulikult olla, on ta üsna sõbralik ja talub pigistamist päris hästi. Kõige kindlamini tunneb ta end muidugi omas kodus, aga ka Siki Kuressaare-kodus harjus ta üsna kähku. Mis toob mind postituse pealkirjas õhku visatud teema juurde.

Nimelt on Milal tekkinud omad pisikesed rutiinid ja üks neist on isaga koos ärgata ning siis temaga koos köögis hängida, kuni Abikaasa tööle läheb. Mina saan selle võrra tunnikese kauem magada ja nii mõnus on läbi poolune nende jutustamist ja asjatamist kuulata. Ja siis, kui ERITI hästi läheb, tuleb Mila minu juurde voodisse ja jääb hommikuunne, mis tähendab, et ideaaljuhul magame me näiteks 11ni. Kuna tal aga magamine ikka veel väga hästi välja ei tule, siis vahepeal tähendab see pooletunnist uinakut… aga sellest mõnes muus postituses.

Igal juhul, suvelõpu-bändituuril Abikaasa kaasas ei käinud ja kuna mina olen hommikuti teatavasti poolsurnud, hakkas Milal üsna kähku voodis hängides igav. Magas natuke ja hakkas jorisema, millega mina sugugi kaasa ei tahtnud minna, sest ma OLIN juba selle kella-seitsmese-hängimise temaga ära teinud ja ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et MOMMY NEEDS HER SLEEP.

Järsku lähenes kuskil onu A. (onu siis Milale, mitte mulle, mulle õemees), ma suutsin läbi poolune registreerida vaid hüüatuse: “Tibu! Tule siia!” ja selle, et kellegi käed mu kõrvalt lapse haarasid.

“Too ta siis mulle tagasi ka mingi hetk!” pomisesin ja magasin õndsalt veel tund aega. Nemad hängisid kahekesi köögis ja kuigi Mila nägi onu A.-d viimati jaanipäeval (ja vaevalt, et seda mäletab), oli ta väga rahulolev. Ülejäänud päevad, mis me seal veetsime, oli onu A. heaks väljapääsuks, nad hängisid suurima heameelega koos. Mõned mehed on kohe nagu sündinud tittedega tegelema, A. on üks neist. Seda on lihtsalt nii cool vaadata, kui mehed end tittedega vabalt tunnevad. Ja tited tajuvad ju seda ka ning vastutasuks tunnevad end nendega vabalt. Coolness all around.

 

 

hairless

hoomamatu 34 Replies

Nüüd on siis täiesti kindel, et emadus ja hormoonidemöll on must lõplikult võitu saanud. Ma olen ametlikult peast segi. Veelgi ametlikumalt, kui ma varem olin.

Nimelt lõikasin ma endal juuksed lühikeseks. Või mis – lühikeseks! Poisipea lõikasin.

(Ma annan võimaluse suminal saalis vaibuda.)

Kõik algas sellest, et ma postitasin feissi omast arust nunnu foto, mille Abikaasa must Piia ja Runni pulmas tegi. Juuksed olid sellel kinni, aga nägu naerul ja ma ise nii mitterase, et ma kohe olin selle pildiga väga rahul. Kommentaarides puhkes aga vaat et õnnitlustelaviin, et oi kui äge uus soeng ja et sulle ikka nii hästi sobib poisipea.

Enter: confused face.

Ja mõte oli idanenud.

Tegelikult mõtlesin ma poisipeale juba varem. Esimest korda, kui mul see mõte tuli, otsustasin selle juurde 30ndal eluaastal tagasi pöörduda. Siis tuli see mõte uuesti rasedana, aga ma otsustasin, et rase ei ole adekvaatne selliseid otsuseid vastu võtma. (Hah, nagu viis kuud magamata imetav off meds ema oleks!) Ja SIIS hakkasid mul juuksed peast kukkuma. Ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Mul on alati palju juukseid peast kukkunud, ma arvasin, et mul on kogemus olemas. Isegi siis, kui ma pulmasoengut käisin tegemas, ohhetas juuksur, et küll ikka mõnel tuleb juukseid peast. (See, kusjuures, sai tol hetkel otsustavaks vastuseks “kuule, sa oled vist rase”-naljale, sest kõik ju teavad, et rasedatel ei tule juukseid peast sellise hooga.)

Mingil hetkel raseduse ajal arvasin ma, et nagu kõige muuga sellel teekonnal, on mind raseduse headest külgedest säästetud, sest juukseid tuli peast ikka samasuguse hooga. Kuni ühel hetkel see lõppes ja ma avastasin, et kurat! Võib ikka mõnel lakk olla peas! Ja see mõni olen mina! Jei!

JA SIIS ütles üks tuttav feisis, et oota-oota. Kolme kuu pealt hakkavad peast tulema. Ma valmistusin. Valmistusin hoogsalt. Kogusin voodi alla veepudeleid ja konserve, ostsin kokku soola ja tikke. AGA IKKAGI POLNUD MA VALMIS. On ikka päris kohutav näha oma juukseid – mis juba enne polnud teabmis – sel viisil peast kukkumas. Lõpuks oli mul tunne, et neid ei tule peast mitte ainult kammides, pestes ja juukseid lahti tehes, vaid ka siis, kui mõni naaber ust paugutab. Pauh! Ja mul jälle karvatort kukub. Ja naabrid teadupoolest selles majas linkide otstarvet ei tunne.

Pärast seda feissbuki pildisegaduslugu hakkasin ma taas mõtlema, et peab, kurat, midagi ette võtma. Aga kas tõesti – poisipea? Mulle, kes ma olen eluaeg tulihingeline poisipeadevastaline olnud?

Sel kohal peaks vist seletama, et mul ei ole midagi poisipeadega tüdrukute vastu. Vastupidi, ma tean tonnide viisi üliägedaid naisi, kes rokivad poisipäid… poisipeadega? Poisipeades? Hm. Igal juhul. On sitaks ägedaid poisipeadega naisi. Naabrinaine. Nirti. 100protsendiliselt kõik Kaisad, keda ma tunnen (neid on kaks, mõlemad ägedad). Tervel mu tädi perekonnal on mingis vormis poisipea. Väike-Liis (mõni aeg tagasi). Aigi Viira. Ja tuntud naistest ei maksa rääkidagi! Halle Berry. Siis see tšikk, kes mängis Hermionet. Dooce. Sienna Miller. Kirsten Dunst. Jenna Elfman.

Aga minu õigustuseks – nemad on ILUSAD inimesed, kes suudavad poisipea välja kanda. Mina? Not so much.

Pealegi on mulle alati tundunud, et pikad juuksed on naiselikud. Ja kui minus miskit muud naiselikku pole, siis võiksid vähemalt juuksed ju olla.

Nojah, aga kui ma mõtlen, et pikad juuksed on naiselikud, siis ma eeldan, et need näevad välja sellised:

…mitte sellised õled nagu sellel pildil.

Niisiis, midagi pidi ette võetama. Ja mulle tundus, et see olen mina, kes peab midagi ette võtma.

Enne muidugi tegin ma suurt uurimistööd, näiteks proovisin interaktiivses soenglas endale erinevaid soenguid pähe. See ei aidanud väga, sest ükskõik, kuidas ma neid virtuaalseid parukaid ka ei sättinud, nägin ma ikka välja nagu mikripea.

Siis oli variant lihtsalt juuksed kinni panna ja proovida ette kujutada, et patsi polegi, on vaid tukk. See töötas selles mõttes, et ma olen alati teadnud, et kinnised juuksed ja tukk sobivad mulle. Loogika ju ütleks, et milleks seda rotisaba siis sinna taha?

Lõpuks läksin ma Naabrinaise juurde ja küsisin, et mida tema arvab poisipeast. Vastus oli muidugi väga naabrinaiselik: “Häh, ainult lollidel on pikad juuksed, kõik normaalsed naised kannavadki poisipead!” All jokes aside, abi temast muidugi väga polnud, sest kuigi tal olid kunagi pikad juuksed, käis poisipeani jõudmine temal kuidagi lihtsalt ja märkamatult. MUL seevastu jalg tudises all ja oli tunne, nagu ma hakkaks hulluma. Kurat, see on ju elumuutev otsus!

Kaalukeeleks jäi lõpuks tõdemus, et esiteks, kui ei meeldi, siis on lootus, et see kasvab välja ja pealegi, kus ma ikka niiväga käin?! Kui on õudne, siis saan kodus peidus istuda ja kedagi ei koti. Ahjaa, Abikaasa. No temal on alati mingi poisipeade-fetiš olnud ja ta on mulle juba aastaid ajanud, et ikka jõle tüütud on need karvad ja et poisipea oleks the thing, aga ma olin selles osas väga skeptiline ja pealegi nii tark olen ma küll, et ühtki sellist otsust ei tohi mehe mahitusel teha. Aga vähemalt oli see julgustus, et no kui mulle endale ei meeldigi, siis vähemalt talle ikka meeldib.

Seega istusin ma laupäeval kell 12 juuksuritooli: “Kui ma püüan ära joosta, hoidke mind kinni. Ja üleüldse, ega teil veini pole?”

Issandjumaljeesus, millise adrekalaksu annab selline välimusemuutus! Ma käisin terve laupäeva ringi nagu elektrijänes ja kartsin juba, et asi pöörab hulluks, samas olin ma ootaval seisukohal, et mida ma järgmisel hommikul asjast arvan.

Loomulikult langesin ma järgmisel hommikul masendusse. Vaatasin end peeglist, tõdesin, et näen välja nagu rekkalesbi, nutsin peatäie ja ahastasin. Sest issandjumal, mis mul ARUS oli?! Nüüd on mul titt, rasedusarmid JA poisipea, kes mind üldse veel kunagi iialgi tahtma peaks?! (Kui oma mees kuskile ära läheb, ja no muidugi ta ju läheb, sest MUL ON POISIPEA for fuck’s sake!)

Siis ma sain sellest üle. Otsustasin, et MÕNE nurga alt pole häda kedagi ja TEGELIKULT näokujuga soeng sobib, asi on lihtsalt… noh, selles näos, mis sinna juuste ja lõua vahele jääb. Ja seda ei paranda ükski soeng. Ja vähemalt ei kuku mul nüüd enam juukseid peoga välja või kui kukubki, siis vähemalt on neid palju vähem ära koristada. Kui ma nüüd kuidagi suudaks harjuda selle vastiku torkiva tundega kuklas kui pea padjal on, siis võiks täitsa elada juba ju.

Sest mõne nurga alt näen ma ikka tõesti väga cool välja:

 

 

 

 

Toiduklubi: pasta kirsstomatite, pesto ja rukolaga

hoomamatu 7 Replies

Nagu teada, olen ma pidevalt maailma lihtsaimate ja maitsvaimate spagettide otsinguil. Umbes nagu ma alati maailma parima šokolaadikoogi otsinguil olen. Igal juhul katsetan ma suurima heameelega erinevaid spagettide ja maitsvate asjade kombinatsioone ja mida vähem ma ise seejuures lõikuma, segama, hakkima, keerama ja muidu vaeva pean nägema, seda parem. See roog on hüvastijätt suvega, ühendab endas lihtsuse, kerguse ja selged suvised maitsed.

Vaja läheb: sööjate arvu järgi spagette, punast või rohelist pestot, paarsada grammi kirsstomateid, peotäis rukolat, värskelt jahvatatud pipart, parmesani juustu

Valmistamine: pane spagetid keema. Nüüd mine ja tegele kuskil millegi meeldivaga. Kui spagetid al dente, kurna need, viruta mõnuga hulka pool purki (või terve, kuidas isu on) pestot, rebi hulka rukolat ning lõigu juurde kirsstomatid. Sega sealsamas potis kõik segamini, jahvata peale mõni keerd pipart ja riputa üle parmesaniga. Tehtud.

saturated summer

hoomamatu 5 Replies

Jätan suvega hüvasti. Nii palju asju oleks veel tahtnud sel suvel jõuda, aga täitsa palju sai ikkagi tehtud ka. Alguses mõlkus meeles postitus pealkirjaga “Seepiakarva suvi”, sest mul on tunne, et see suvi oli üleni seepiakarva. Aga pilte üle vaadates ei raatsinud neid seepiateks muuta, keerasin hoopis saturatsiooni (really? siuke sõna?) juurde, sest mõned hetked on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud ju ikkagi ka.

Sel suvel…

…käisin ja hängisin erinevate ägedate sõpradega erinevates ägedates kohtades, näiteks Tallinna katusel…

…ja juhuslikult avastatud Ökosaarel Linnahalli külje all (kus sattusime juhuslikult filmi!).

…sõitsin Kopli trammis nii, et kotist paistis viinapudel (avatud) ja näpu otsas kõlkus kott barankadega.

…käisin nii paljudel superkontserditel ja nägin nii paljusid bände laivis, et see tundub juba liigse hellitamisena.

…nägin topeltvikerkaart!

…sain tuttavaks Viljandi kasside ja tagahoovide ja katusekorteritega ja armusin sellesse linna.

…käisin Abikaasaga “Nooruses” shotte joomas.

…üritasin pidevalt teha perepilte roheluses.

…vahepeal perepildid õnnestusid… sort of.

…mängisin Tallinna vanalinnas turisti ja kaifisin seda, kui ilus see linn võib olla.

…tutvusin värskete lambutitega.

…nautisin ülipakse juukseid – augustini.

…pidasin Imatra kose ääres piknikku.

…imetlesin hingematvaid päikeseloojanguid.

…ja lõputut taevast mere kohal.

…hänguutisin ja chilluutisin sõpsuuturiga kõikides mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades.

…üritasin pildistada sõpra, sõbrale ei meeldinud.

…hängisin põllu peal, kaks õlletopsi näpus.

 

…vaatasin, kuidas lambaid aetakse.

…käisime igasugu ägedates kohtades söömas.

…ja last, but not least – nägin esimest korda elus rästikut!

 

tere, sügis

hoomamatu 7 Replies

Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.

Enter: meganohu.

Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: “Surm. Surmsurmsurm.” Ja mitte see tavapärane “surm-järgneb-kõigele”, vaid see “kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud” mõte.

Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.

Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.

Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!