Tag Archives: evidence

vannitoast

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, nagu teada, ostsime me korteri, kus ei olnud vannituba, küll aga miskine ahjutagune ruum, kuhu selle ehitada saaks. Siin kirjutasin ma sellest, kuidas võiks vannitoa-asja lahendada. Vahepeal on arengud jõudnud niikaugele, et esiteks on meil hullult äge töömees, kelle nimi on Ott ja keda ma julgelt siseviimistlustööde jaoks soovitan, kui kellelgi vaja peaks minema. Lisaks sellele valab Ott igapäevaselt mu tühja peakolusse igasugust tarkust juurde, nii et nüüd olen ma kursis nii sellega, et uksepiidad pole mitte piidad vaid lengid, kui sellega, et vuugitäiteid on mingi miljon sada tuhat erinevat tooni. Inimene õpib, kuni elab.

Alguses nägi see ahjutagune ruum välja selline:

Õnneks see korstnajala tagune ruum (slepe all) on täpselt 170 pikk ja kõige kitsam koht vist oli 60 cm. Nii et leidsime ideaalse vanni, mis sinna täpselt ära mahub. Õigemini. LOODETAVASTI mahub. Veel ju ei tea.

Siis sai seinast kistud hunnikute viisi pappi ja tapeeti ja nokitud pisikesi naelu. Põranda võtsime ka üles ja suure üllatusena tuli ahju eest välja keldriluuk. Mind you – kelder ISE lõppeb enne ära, nii et kuhu see luuk viia võis, on täielik müstika. Võibolla peitsid seal end metsavennad või pani keegi sinna varanduse. Igaljuhul, täis sai see kõik valatud. Seda tegi juba siis Ott.

Vahepeal “ei pidanud” ma veel sünnipäeva Nõmmel, mis tähendas muidugi seda, et ikkagi oli pidu ja olid külalised. Samal ajal oli see kankaots riidega täis topitud ja korter haises perioodiliselt sita järele. Perioodid kattusid selle ajaga, kui koridorivetsu kasutati.

Põrand sai valatud ja nüüd jäi üle veel A.-l ülejäänud toruotsad ära tuua ja boileri jaoks korstnajala ja slepe taha torud tuua. Aga nagu öeldakse, kõik on lust ja lillepidu, kuni keegi elektrilöögi saab ja katuselt alla sajab. Umbes-täpselt nii oligi, et A. oli juba siia teel, tegi veel ühe peatuse ja lõpetas haiglas, jalg ribadeks. Aga vähemalt hing jäi sisse.

Kurioossel kombel oli just paar päeva varem Ott rääkinud mulle mingist oma tuttavast torumehest ja tema verisest tööõnnetusest, nii et hakkas tunduma, justkui pole torumees-olemine eriti turvaline amet neil päevil.

Siis tegin paar kõnet, Ott tegi rohkem kui paar. Mina leidsin mingi venna, kes käis laupäeva hommikul asja vaatamas, silus habet ja hakkas rääkima summadest suurusjärgus 400 eurot, ise lisades: “No kui ma oleks seda paar päeva varem teadnud, saaks kohe töö ette võtta…”

Noh, eks meile tuli see ka ootamatult, eriti ootamatult tuli see ilmselt A.-le, aga no eks järgmine kord katsub õnnetused pikema plaaniga ette võtta.

Lõpuks leidis Ott ühe oma sõbra, kes pikema jututa kaks-kolm korda väiksema summa eest töö ära tegi. Esmaspäeval.

Niisiis, jõudis kätte õnnis hetk hakata korstnajalga ja ahju puhastama. Ahi oli aegade jooksul kaetud kolme-nelja kauni hallikasvalge värvi alla, korstnajalg oli lihtsalt üle krohvitud. Aga tänapäeval on ju moodu värk, et peab ikka olema rustikaalne ja renoveeritud ja mis kõik jutud. Ühesõnaga, võtsin relaka ja veetsin selle seltsis palju sulneid tunde.

Olgu öeldud, et abiks oli isa ja et relakaga on SITAKS LAHE mässata. Kui ainult seda tolmu ei oleks nii palju, siis võiksin ma vabalt hakata pakkuma vanade pottahjude puhastamise teenust. Köögis on vaja veel pliit ka ilusaks saada ja ideaalis ka ahju toapoolne ots, aga lihtsalt need harjad kuluvad nii ruttu ja üsna kähku läheb olemine selliseks, et enam ei näe. Hingata ei saa niikuinii eriti.

Korstnajala krohvist puhtaks toksimine mulle väga ei meeldinud, see oli selline ERITI NÜRI ettevõtmine. Umbes nagu pöialpoisid, kes kirkaga kaevandustes toksimas käisid. Neid ootasid ees teemantid, meid lihtsalt tellised. Muudkui toksisid ja toksisid…

…ja toksisid ja toksisid, nagu mingi loll. Mina targu vältisin toksimise tööd, sest see oli iiiigaaaaaav. Mulle istuvad ikka rohkem mürisevad ja undavad riistad.

Aga lõpuks sai see asi ka kõik tehtud. Siis oli aeg minna ostma plaate. OO ÕUDU.

Ma olin veendunud, et plaatide ostmine on üks lahedamaid asju vannitoa juures, aga kus sa sellega. Valik on kesine, et mitte öelda kehv, et mitte öelda sitt. Õigemini, näidistena on igast kauneid süsteeme loodud, aga KES KURAT ütleks mulle, et kui mul on vaja 15 ruutu seinaplaati, siis mitu ruutu sellest oleks porte, mitu mingi kaunistusruut, mitu “tavaline”, mitu teist sorti kaunistusruut? Ja oleks siis, et meil oleks ühtlaselt neli seina, eks. Ei, meil on üks suur, üks keskmine ja üks väike jupp seina. Slepe jookseb keskelt üle ja ülejäänud seinad on kas korsten või ahi.

Seega jäi üle vaid võtta ühesugust plaati ja unistus triibulisest vannitoast kuhugi ajusoppi ära lükata.

See-eest põrandaplaadiga oli lihtsam, leidsime väga cooli mätserdatud-ilmelise tumeda plaadi. Nimelt oli mul ideé fix, et kui ma ei saa üleni tumedat vannituba, siis vähemalt põrand peab tume olema. No ma lihtsalt ei kannata, et vannituba peab olema valge ja kiiskav! Vannituba peab olema mõnus ja hämar, et saaks vannis tsillida ja lõõgastuda ja et iga kord vannist väljudes pekid sind surnuks ei ehmataks. Selge, et peegli ette on vaja eredamat valgust, sest habet peab ka ikka ajama vahepeal (pekid JA habe, see oleks ikka liig mis liig) (ma hakkasin just mõtlema, kas on juhus, et sõnad “habe” ja “häbe” on nii sarnased kirjapildilt kui, khm, funktsionaalsuselt?). Aga nii üldiselt võiks vannituba olla hämar ja tšill.

Kõik aga hääletasid tumedate seinte vastu, rääkides midagi kitsukesest ruumist. Minu meelest on ruumi muidugi väga laialt. Mis siis, et ahju peab kütma poti peal istudes. Või umbes nii…

ENIHUU.

Leidsime plaadid, vedasime ära. Helistab Ott.

“Kuule, kas sa mingit näidist ka nägid, kui neid põrandaplaate võtsid?”
“Ee… jaa, mingi oli küll…” Peas juba tormlesid kujutluspildid sellest, kuidas tegu on mingi täiesti sobimatu plaadiga ja kõik need eurod lendavad vastu taevast ja kuidas kõik on pekkis ja Ott viskab kirka lauale ja lahkub “poolte kokkuleppel” minu juurest töölt.
“Kas need peavad olema mingi mustriga või…?”
“Hmm… Jah, mingi… Ee…”

ISSAND JUMAL KUI PALJU MA PEAN MÕTLEMA IGAST ASJADELE VANNITUBA EHITADES!!! Keegi oleks võinud mind hoiatada!

Tegelikult muidugi selgus, et plaadid on ookoo, kui ma ei kujutle, et neist mingi muster peab tulema. Veits lainelise äärega, aga ongi cool noh. (Ott on üsna rahul meie jaoks töötamisega, sest ma olen pea alati kõigega nõus, mis ta välja pakub.)

Täna pidin oma ajunatukest vaevama veel selliste KOHUTAVALT OLULISTE küsimustega nagu vuugivahede värvus ja lõpuks, pärast pikki arutelusid, sain ma aru, et ma olin ikkagi “valinud” need värvid, mis Ott välja pakkus.

No tõsiselt, ma olin päris kindel, et vuugivahesid on umbes… ee… tumedaid ja heledaid. Ja et kas neil on mingi tõeline sisuline vahe? Seda ma küll ei osanud arvata.

Plaatidest ja kaunilt valitud vuugivahedest saab pilti tõenäoliselt homme. Siis saab lõpuks loodetavasti ostetud ka vannitoa uks ja… Issake… dare I say it… märtsikuu jooksul saab äkki isegi juba sisse kolida…?

Ah, kindlasti selgub, et kogu meie santehnika ei mahugi üldse ära sinna kuupi. Ja tuleb näiteks vannil saba maha lõigata või boileril külg maha riivida. Noh, küll saab.

Issandmulonvarstiomavannitubamaeisuudasedauskudavuhuuuuuu!

kuidas traumeerida last

hoomamatu 4 Replies

Mila on viimasel ajal hakanud kartma asju, mida ta varem ei kartnud – lisaks sellele, et ta ei taha üldse, et ma kuhugi ära lähen (ja siis Abikaasa sõnade kohaselt seisab teinekord tükk aega ja taob käekestega välisuksele, ise valjult pahandades, et miks ma juba ei ilmu – sest kui ta vetsuuksele piisavalt kaua taob, ilmun ma ju alati välja!). Näiteks tekitas temas totaalset PAANIKAT see, kui ma üritasin mandariinikooki teha ja selleks saumiksrit kasutasin. Enne suhtus ta saumiksrisse umbusklikult, kuid mitte sellise jälestusega.

Nüüd on ta hakanud kartma ka dušši. Ja kui ma ütlen “kartma”, siis ma mõtlen KARTMA, mitte “heh, põeb veits”. Niisiis pole me teda enam duši all pesnud, kuigi varem tuli seda ikka ette. No et mitte lapsel tõelist traumat tekitada.

Eile tulin korteri pealt, pealaest jalatallani tolmune, sest nagu öeldud, puhastasime relakaga ahju värvist. Jõle kiire oli ka, kui lõpuks tuli võimalus duši alla minna, siis ei saanud seda enam edasi lükata. Mõtlesin-vaatasin, et käin kähku ära. Jätan ukse lahti, piilun ise kardina vahelt, mis tšikk teeb, no kaks minutit kannatab ikka ära.

Mila aga ei taha mind eriti silmist lasta, sest jumal teab, millal see hull jälle ära otsustab minna. Niisiis tuli ta vannituppa ja aina kasvava pahameelega hakkas dušikardinat eest kiskuma. Mina olin juba jõudnud end üleni ära seebitada, võtsin siis kardina eest, et ta mind näeks. Mila läks aga aina rohkem endast välja, ilmselgelt jõudis ta järeldusele, et see jube kaadervärk tegeleb tema kalli emme piinamisega ja on vaja koheselt sekkuda. Sekkuda! Aga teisalt jälle sidus teda käest-jalust totaalne hirm selle õudse kaadervärgi ees. Nii ta siis karjudes ja nutu äärel üritas ronida duši alla, sai üleni märjaks, minu sahmimine ajas teda veel rohkem endast välja ja nii me seal olime. Mina seebine ja paljas, tema märg ja riides ja ÄRRITUNUD.

Lõpuks otsustasin ma ta siis sülle võtta, et kähku saaks end ära loputada ja et äkki rahuneb maha. Märg oli ta ju niikuinii juba. Siis hakkas tal külm, värises nagu haavaleheke mul süles, ise samal ajal meeleheitlikult röökides ja SAMAAEGSELT püüdes minu sülest põgeneda ja minu süles olla. Kakkus kardinat, kui see mind ära varjas, siis tõusis kisa veel rohkem. Ja kogu aeg muidugi see lakkamatu VEEVOOL ISSAND JUMAL AIDAKE TAPETAKSE!!!

Hiljem vedelesime hommikumantlisse mähitult voodil ja rääkisime sotid selgeks. Mina andsin pühaliku lubaduse enam mitte iial duši all käia ja tema lubas mulle andeks anda, et ma ta eluks ajaks ära traumatiseerisin. Küll ta ükskord oma psühholoogile veel sellest juhtumist räägib.

Ja ma juba ootan huviga seda korda, kui me peaks juhtumisi kunagi autopesulasse koos sattuma… Mis tuletab mulle meelde, et Naabrinaise sarjas võiks homme kirjutada postituse “Naabrinaine ja autopesula”.

teine sünnipäev

hoomamatu 6 Replies

Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.

Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…

…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!

Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.

Phhhh.

Õuduk.

esimene sünnipäev

hoomamatu Leave a reply

Hoolimata sellest, et ma sünnipäeva ei pea, on megakiire. Ja ikkagi saab sünnipäevanädalavahetust väärikalt alustada, sest K. tuli külla. Muuhulgas leidis aset järgmine dialoog.

K: “Kas see on sul veekindel?”
Daki (sosinal lapse toast): “Veekindel? Ei!”
K: “Ei, vibraator, mitte ripsmetušš!”
D: “Aa, see – jaa!”

Minu meelest ei peaks keegi üldse imestama, et ma oma esimeses Delfi kolumnis seksist kirjutasin.

hommikud

hoomamatu Leave a reply

Mu päevades on rütm ja see on absoluutselt suurepärane. Tütarlaps magab hommikul 8ni, hommikuuinak algab 10 paiku ja kestab tund-poolteist. Päeva teine pool on veelgi etteaimatavam, lõunauinak algab kell 14, hiljemalt kell 15 ja kestab 16ni. Ja õhtul 20st magama. Töötab peaaegu nagu kellavärk. Peaaegu – sest ma enam ei viitsi unenats olla. Pole mingit vajadust. Kõik on paigas nagu peab.

Ma ei suuda uskuda, et me oleme selleni jõudnud. Et mul lõpuks on taas AEG, mida ma saan planeerida.

Ja hommikud algavad enamasti akna peale ronimisega ja sealt välja vaatamisega. Samas tuleb ka kõik raamatud läbi käia, mis aknalaual ootamas. “Hea teada, et Juhanparts teadmistepõhist majandust toetab,” ütles Abikaasa selle peale.

“Ei, mis – elukestev õpe on Juhanpartsi prioriteet!” vastasin ma.

Elukestev õpe indeed – täna avastas Mila, et kui mulle näpp nabasse toppida, siis hakkan ma kiljuma. Ma pole vist ELADESKI oma last niimoodi naermas kuulnud.

 

sünnipäevanädal…

hoomamatu 1 Reply

…sai ametlikult alguse pühapäeval, kui naistega maniküüri läksime ja hiljem piduliku dinee tegime. Maniküür oli väga seks-ja-linna-stiilis, kusjuures ma pole elus varem kordagi maniküüri teha lasknud. Kõigist kolmest teenindajast sattus parim muidugi Naabrinaisele, samas kui minu ja Katsi küüneviilurid olid ühel või teisel kombel veidrad. Või pigem sellised tigedad ja vait, kordagi midagi ei öelnud, vaid suhtlesid “Näh!”-keeles.

All-in-all oli aga greit saksess. Hiljem istusime Tallinna katusel, nautisime seda, et teenindajad on sõbralikud ja naeratavad meile ja jõime nunnu rebase pildiga veini. Või noh, kes jõi, kes ei joonud.

Ma olen endale lubanud, et sel aastal ma traditsioonilise sünnipäevadepressiivitsemise ja draamakuningannandusega tegelema ei hakka, kuigi juba on olnud omad momendid. Ma püüan käituda kui 28aastane, mitte kui 18aastane, ausalt.

28.

Džiisas.

AINULT NELI PÄEVA SÜNNIPÄEVANI, VUHUU!

(Pildid tehtud ühe mu Androidi lemmikäppiga, Vignette’iga.)


January style

hoomamatu 6 Replies

Jaanuaris ei teinud ma oma riietusest ühtki pilti, kuigi oleks ju võinud, sai ju Rootsis lausa šopingul käidud. Selle asemel vaatasin Polyvore’is ilusaid riideid ja püüdsin kokku panna seda, mis võiks olla minu stiil. Mul on ühed hallid Montoni püksid, mida ma juba mitu aastat armastusega kannan ning sel suvel sai teadupoolest mu südame endale üks Stockmannist ostetud must bleiser. (Okei-okei, Stockmanni allahindluskauplusest.)

Ükspäev, kui Naabrinaine üritas kirjeldada õudukriideid, mida LMile teinekord kingitakse, siis iseloomustas ta üht särki kui “ebamäärase naisepeaga” ja ma sain aru, et enamik mu T-särke mahuvad selle kirjelduse alla. Mulle nimelt meeldivad kõiksugused pildid ja kirjad ja ebamäärased naisepead.

Ja kui ma veel üritasin aru saada, kust mu riietumiseelistused pärinevad, siis sain ma aru, et Shane. Ma tahan olla nagu Shane, kuigi mul puuduvad kõiksugused eeldused, et välja näha nagu Shane. Aga see ei takista mul edaspidigi T-särke ja maikasid viikarite, ketside ja bleiseritega miksimast. Ja kui ma viitsiks kontsi kanda, siis paneks ma selle komplekti, mis ma Polyvore’is valmis tegin, iga kell selga. ERITI selle kollase mütsi!

ich bin ich

Üheksa kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Emiliana,

täna saad sa üheksakuuseks. Siinkohal võiks teha nalja, et sama kaua, kui olid sees, oled olnud väljas, aga kõik me ju teame, et sa olid KAUGELT väga kaua rohkem mu kõhus kui üheksa kuud. Kümme vähemalt, kui mitte rohkem (ma nii väga ei viitsi üldse kalendrit otsida).

Vahepeal tundus, et ma ei jõua su elumuutustel enam järge hoida, aga õnneks oled sa nüüd vaiksemalt hakanud asju võtma. Oh, uusi ja huvitavaid asju, mida sa teha oskad, on iga päev, aga selliseid SUURI vähem. Küll aga käib suurte alla kindlasti see, et viimastel päevadel oled sa hakanud üsna kindlalt käed lahti seisma. Sa teed seda küll nagu muuseas, näiteks samal ajal mingit mänguasja rebides või poole silmaga Dr Whod piiludes. Lased lahti, et näiteks vaadata, kuidas võiks seda mahlapakki kahe käega küll lammutada ja seisad, niimoodi keeeeergelt tuikudes, aga ise TÄIESTI blasee näoga, nagu poleks selles midagi erilist. Ka üritad sa end põrandalt toe abita seisma ajada, kuid lõpetad tavaliselt ühel põlvel, mille peale mina hakkan alati laulma: “Ma suudlen teie kätt, madam…”

Viimastel nädalatel on toimunud ka suur hüpe su sotsiaalsetes oskustes. Mul on ausalt öeldes tunne, et voh, nüüd olen ma lapse suureks kasvatanud! Õigemini, jajah, muidugi, kõik on alles ees, aga mul on päriselt tunne, et NÜÜD on mu kõrval väike isiksus. Muidugi tundus mulle algusest peale, et pole sa midagi mingi juurikbeebi, aga aeg annab arutust, mis tähendab, et mida aeg edasi, seda rohkem ma veendun, kui paljuks rohkemaks sa oled võimeline ja vana sina kahvatub uue sinu ees. Ja praegu on mul tunne, et mu imik on vahetatud lapse vastu. Sa olid imikuna siiski ka väga lahe, aga lapsena oled veel miljon korda lahedam.

Vaatasin sind ükspäev ja sa vaatasid vastu, kiljatasid, siis kiljatasin mina, kilkasid jälle ja niimoodi me kiljusime kahekesi, ema ja tütre ühendkoorid. Silmad sul sätendasid, hambad paistsid laia naeratuse tagant ja kui sul ka juuksed peas oleks, siis võiks sind vabalt aasta vanemaks lapseks pidada. Noh, kas just aasta, aga mõned kuud vanemaks kindlasti. Mis, ma loodan, ei tähenda, et sa juba 14aastaselt hakkad oma sõpradele poest alksi ostma, sest sa näed välja nagu 30.

Igal juhul, ma vaatasin sind ja mõtlesin – kusjuures, täpselt nii, caps lockis ja puha – ISSAND KUIDAS MA SIND ARMASTAN. See kõlab klišeena (ja ongi seda põhjusega), aga ma tõesti ei osanud arvata, et see armastus võib olla nii kõikehõlmav ja ajas kasvav. Sest nüüd sa ju SUHTLED minuga. Sa tuled minu juurde JUTTU AJAMA. Sitta sellest, et ma veel aru ei saa, mis sa öelda tahad, juba see asi iseenesest on niivõrd coo-ool noh. Et mul on laps, kes istub näiteks pool tundi vaikselt oma mänguasjakasti juures või siis asjatab mööda korterit ringi. Ikka kassi liivakasti ja sealt EI!-rööke peale leivakorvi ja sealt pliidi alla ja sealt teleka taha ja sealt magamistuppa tugitooli alla, ikka oma teel pidevalt peatudes ja igasuguseid huvipakkuvaid asju uurides. Ja siis tuled sa minu juurde, kisud nõudlikult püksisäärest ja vaatad särasilmil otsa, rääkides, mida sa näinud oled ja mida sa üleüldse sellest ilmaasjast arvad.

Täna mõtlesin veel sellele, et märkamatult on elukvaliteet TOHUTULT paranenud ja selles on suur osa just sinul, sellel, et sinust on lõpuks saanud laps(e alge). Sa magad enamasti ärkamata hommikul kaheksani (vahel harva ka kümneni), saad oma pudeli (mis on voodi kõrval valmis) ja lased mul veel poolenisti natuke tukkuda, kuni sa aknast välja vaatad ja autosid loed või aknalaual olevaid raamatuid uurid. Kui sul isu täis saab, ronid sa üle minu, väikese suunamisega tuleb sul meelde, et voodilt minnakse jalad ees maha ja nii sa libistadki end maha, et hakata taas üle vaatama kõiki neid imelisi asju, mis sind ümbritsevad. Ja sa oled iga kord nii õnnelik, et sa seda teha saad, kuigi sa oled samu asju karpidest ja riiulitelt tõstnud ja uurinud juba kümneid kordi.

Siis me sööme koos ja mingil hetkel magad sa päeva esimese uinaku – enamasti minuga koos. Eriti headel juhtudel võtad sa ette pooleteisttunnise uinaku. Siis päev jätkub samas rütmis – söök, mäng ja jutustamine ning päeva teine uinak on viimased kaks nädalat olnud eranditult pooleteisttunnine, omas voodis, panen su magama ja sa jäädki. Brilliant! Lõpuks ometi on kõik need kuud vaeva hakanud tulemust näitama (või oled sa piisavalt suureks kasvanud), aga sa magad!!!

Ja mina saan teha tööd või MITTE MIDAGI, mis on ka täiesti absoluutselt fantastiline ajaveetmisvõimalus.

Õhtuti on sul viimasel nädalal olnud komme mitte magama minna, vaid veel tund aega jutustada (vajadusel ka omaette pimedas) ja ma jätkuvalt ei suuda uskuda, et mul on nutva beebi asemel LAPS, kes võib omaette end omas voodis pimedas lõbustada ja siis iseseisvalt uinuda. Ja magama jäädagi. Imeline. IMELINE!

Tõele au andes oled sa muidugi juba pikemat aega nurisemata 12tunniseid ööunesid teinud, mingid vahepalad on anomaaliad olnud, neid tuleb ikka ette. Aga et sa saad täiesti ise enda magama sättimisega hakkama, on lihtsalt super. Mitte, et ma väga laseks sul seda teha, mulle meeldib sinuga õhtul koos toimetada ja veel pimedas juttu ajada. Ometi annab see su oskus mulle määratu vabaduse. Ma tänan sind selle eest.

Sel kuul millalgi hakkasid sa ka plaksutama ja vahepeal oli sul kombeks pidevalt keelt näidata. Ja sel elukuul juhtus veel üks oluline asi – sa said endale oma esimese minupoolse nõbu! Minul pole kunagi nõbusid olnud, seega ma kujutan ette, et see on midagi kohutavalt lahedat, kui sul on omavanuseid sugulasi, kellega suviti koos hängida. Sest loomulikult hakkad sa suvesid veetma Saaremaal, vähemalt mingis osas kindlasti. Suvi Saaremaal on lihtsalt midagi, mis meie perekonnas on mandatoorne.

Uusi sõnu või sõnade algeid sulle peale “atah”, “mämm-mämm” ja “emme” juurde pole tulnud, üldiselt kasutad sa neid üsna suvaliselt, ainult mämm-mämm on absoluutselt selge. Ja “emme” tuleb ikka sellisel juhul täiesti kindlalt, kui sa millegagi absoluutselt rahul pole. Ja neid kordi ikka tuleb ette, sest rahulolematuseks pakub maailm pidevalt võimalust. Samas ma ikka vaatan sind ja imestan, et sa oled NII rõõmus laps. Tõsi, sa ei naera just eriti tihti, aga kui sa naerad, on see maailma ägedaim hääl. Ja noh, nagu Naabritädi (ha!) ikka ütleb: “See ongi puhas juhus, kui elu vahel ilus on.” Tore teada, et sul on põhitõed juba selged ning ei lase sellest ometi end väga häirida. Sest naeratamiseks polegi ju põhjust vaja. Ja see, mu kallis, on sinus ka täiesti imeline.

Armastades,

emme