…ja sööb kanavokki. Täiesti ise. Oskaks veel isa ka läbi telepildi ära tunda, siis võiks öelda, et laps on suureks kasvatatud.
Tag Archives: evidence
kuidas traumeerida last
Mila on viimasel ajal hakanud kartma asju, mida ta varem ei kartnud – lisaks sellele, et ta ei taha üldse, et ma kuhugi ära lähen (ja siis Abikaasa sõnade kohaselt seisab teinekord tükk aega ja taob käekestega välisuksele, ise valjult pahandades, et miks ma juba ei ilmu – sest kui ta vetsuuksele piisavalt kaua taob, ilmun ma ju alati välja!). Näiteks tekitas temas totaalset PAANIKAT see, kui ma üritasin mandariinikooki teha ja selleks saumiksrit kasutasin. Enne suhtus ta saumiksrisse umbusklikult, kuid mitte sellise jälestusega.
Nüüd on ta hakanud kartma ka dušši. Ja kui ma ütlen “kartma”, siis ma mõtlen KARTMA, mitte “heh, põeb veits”. Niisiis pole me teda enam duši all pesnud, kuigi varem tuli seda ikka ette. No et mitte lapsel tõelist traumat tekitada.
Eile tulin korteri pealt, pealaest jalatallani tolmune, sest nagu öeldud, puhastasime relakaga ahju värvist. Jõle kiire oli ka, kui lõpuks tuli võimalus duši alla minna, siis ei saanud seda enam edasi lükata. Mõtlesin-vaatasin, et käin kähku ära. Jätan ukse lahti, piilun ise kardina vahelt, mis tšikk teeb, no kaks minutit kannatab ikka ära.
Mila aga ei taha mind eriti silmist lasta, sest jumal teab, millal see hull jälle ära otsustab minna. Niisiis tuli ta vannituppa ja aina kasvava pahameelega hakkas dušikardinat eest kiskuma. Mina olin juba jõudnud end üleni ära seebitada, võtsin siis kardina eest, et ta mind näeks. Mila läks aga aina rohkem endast välja, ilmselgelt jõudis ta järeldusele, et see jube kaadervärk tegeleb tema kalli emme piinamisega ja on vaja koheselt sekkuda. Sekkuda! Aga teisalt jälle sidus teda käest-jalust totaalne hirm selle õudse kaadervärgi ees. Nii ta siis karjudes ja nutu äärel üritas ronida duši alla, sai üleni märjaks, minu sahmimine ajas teda veel rohkem endast välja ja nii me seal olime. Mina seebine ja paljas, tema märg ja riides ja ÄRRITUNUD.
Lõpuks otsustasin ma ta siis sülle võtta, et kähku saaks end ära loputada ja et äkki rahuneb maha. Märg oli ta ju niikuinii juba. Siis hakkas tal külm, värises nagu haavaleheke mul süles, ise samal ajal meeleheitlikult röökides ja SAMAAEGSELT püüdes minu sülest põgeneda ja minu süles olla. Kakkus kardinat, kui see mind ära varjas, siis tõusis kisa veel rohkem. Ja kogu aeg muidugi see lakkamatu VEEVOOL ISSAND JUMAL AIDAKE TAPETAKSE!!!
Hiljem vedelesime hommikumantlisse mähitult voodil ja rääkisime sotid selgeks. Mina andsin pühaliku lubaduse enam mitte iial duši all käia ja tema lubas mulle andeks anda, et ma ta eluks ajaks ära traumatiseerisin. Küll ta ükskord oma psühholoogile veel sellest juhtumist räägib.
Ja ma juba ootan huviga seda korda, kui me peaks juhtumisi kunagi autopesulasse koos sattuma… Mis tuletab mulle meelde, et Naabrinaise sarjas võiks homme kirjutada postituse “Naabrinaine ja autopesula”.
teine sünnipäev
Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.
Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…
…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!
Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.
Phhhh.
Õuduk.
esimene sünnipäev
Hoolimata sellest, et ma sünnipäeva ei pea, on megakiire. Ja ikkagi saab sünnipäevanädalavahetust väärikalt alustada, sest K. tuli külla. Muuhulgas leidis aset järgmine dialoog.
K: “Kas see on sul veekindel?”
Daki (sosinal lapse toast): “Veekindel? Ei!”
K: “Ei, vibraator, mitte ripsmetušš!”
D: “Aa, see – jaa!”
Minu meelest ei peaks keegi üldse imestama, et ma oma esimeses Delfi kolumnis seksist kirjutasin.
hommikud
Mu päevades on rütm ja see on absoluutselt suurepärane. Tütarlaps magab hommikul 8ni, hommikuuinak algab 10 paiku ja kestab tund-poolteist. Päeva teine pool on veelgi etteaimatavam, lõunauinak algab kell 14, hiljemalt kell 15 ja kestab 16ni. Ja õhtul 20st magama. Töötab peaaegu nagu kellavärk. Peaaegu – sest ma enam ei viitsi unenats olla. Pole mingit vajadust. Kõik on paigas nagu peab.
Ma ei suuda uskuda, et me oleme selleni jõudnud. Et mul lõpuks on taas AEG, mida ma saan planeerida.
Ja hommikud algavad enamasti akna peale ronimisega ja sealt välja vaatamisega. Samas tuleb ka kõik raamatud läbi käia, mis aknalaual ootamas. “Hea teada, et Juhanparts teadmistepõhist majandust toetab,” ütles Abikaasa selle peale.
“Ei, mis – elukestev õpe on Juhanpartsi prioriteet!” vastasin ma.
Elukestev õpe indeed – täna avastas Mila, et kui mulle näpp nabasse toppida, siis hakkan ma kiljuma. Ma pole vist ELADESKI oma last niimoodi naermas kuulnud.
sünnipäevanädal…
…sai ametlikult alguse pühapäeval, kui naistega maniküüri läksime ja hiljem piduliku dinee tegime. Maniküür oli väga seks-ja-linna-stiilis, kusjuures ma pole elus varem kordagi maniküüri teha lasknud. Kõigist kolmest teenindajast sattus parim muidugi Naabrinaisele, samas kui minu ja Katsi küüneviilurid olid ühel või teisel kombel veidrad. Või pigem sellised tigedad ja vait, kordagi midagi ei öelnud, vaid suhtlesid “Näh!”-keeles.
All-in-all oli aga greit saksess. Hiljem istusime Tallinna katusel, nautisime seda, et teenindajad on sõbralikud ja naeratavad meile ja jõime nunnu rebase pildiga veini. Või noh, kes jõi, kes ei joonud.
Ma olen endale lubanud, et sel aastal ma traditsioonilise sünnipäevadepressiivitsemise ja draamakuningannandusega tegelema ei hakka, kuigi juba on olnud omad momendid. Ma püüan käituda kui 28aastane, mitte kui 18aastane, ausalt.
28.
Džiisas.
AINULT NELI PÄEVA SÜNNIPÄEVANI, VUHUU!
(Pildid tehtud ühe mu Androidi lemmikäppiga, Vignette’iga.)
January style
Jaanuaris ei teinud ma oma riietusest ühtki pilti, kuigi oleks ju võinud, sai ju Rootsis lausa šopingul käidud. Selle asemel vaatasin Polyvore’is ilusaid riideid ja püüdsin kokku panna seda, mis võiks olla minu stiil. Mul on ühed hallid Montoni püksid, mida ma juba mitu aastat armastusega kannan ning sel suvel sai teadupoolest mu südame endale üks Stockmannist ostetud must bleiser. (Okei-okei, Stockmanni allahindluskauplusest.)
Ükspäev, kui Naabrinaine üritas kirjeldada õudukriideid, mida LMile teinekord kingitakse, siis iseloomustas ta üht särki kui “ebamäärase naisepeaga” ja ma sain aru, et enamik mu T-särke mahuvad selle kirjelduse alla. Mulle nimelt meeldivad kõiksugused pildid ja kirjad ja ebamäärased naisepead.
Ja kui ma veel üritasin aru saada, kust mu riietumiseelistused pärinevad, siis sain ma aru, et Shane. Ma tahan olla nagu Shane, kuigi mul puuduvad kõiksugused eeldused, et välja näha nagu Shane. Aga see ei takista mul edaspidigi T-särke ja maikasid viikarite, ketside ja bleiseritega miksimast. Ja kui ma viitsiks kontsi kanda, siis paneks ma selle komplekti, mis ma Polyvore’is valmis tegin, iga kell selga. ERITI selle kollase mütsi!
Mango printed tee, £17
Margit Brandt blazer, €129
Monsoon gray pants, £45
Carvela genuine leather boots, £99
Radley bag, £90
Oversized hat, $25
Margit Brandt blazer, €129
Monsoon gray pants, £45
Carvela genuine leather boots, £99
Radley bag, £90
Oversized hat, $25
Üheksa kuud
Kallis Emiliana,
täna saad sa üheksakuuseks. Siinkohal võiks teha nalja, et sama kaua, kui olid sees, oled olnud väljas, aga kõik me ju teame, et sa olid KAUGELT väga kaua rohkem mu kõhus kui üheksa kuud. Kümme vähemalt, kui mitte rohkem (ma nii väga ei viitsi üldse kalendrit otsida).
Vahepeal tundus, et ma ei jõua su elumuutustel enam järge hoida, aga õnneks oled sa nüüd vaiksemalt hakanud asju võtma. Oh, uusi ja huvitavaid asju, mida sa teha oskad, on iga päev, aga selliseid SUURI vähem. Küll aga käib suurte alla kindlasti see, et viimastel päevadel oled sa hakanud üsna kindlalt käed lahti seisma. Sa teed seda küll nagu muuseas, näiteks samal ajal mingit mänguasja rebides või poole silmaga Dr Whod piiludes. Lased lahti, et näiteks vaadata, kuidas võiks seda mahlapakki kahe käega küll lammutada ja seisad, niimoodi keeeeergelt tuikudes, aga ise TÄIESTI blasee näoga, nagu poleks selles midagi erilist. Ka üritad sa end põrandalt toe abita seisma ajada, kuid lõpetad tavaliselt ühel põlvel, mille peale mina hakkan alati laulma: “Ma suudlen teie kätt, madam…”
Viimastel nädalatel on toimunud ka suur hüpe su sotsiaalsetes oskustes. Mul on ausalt öeldes tunne, et voh, nüüd olen ma lapse suureks kasvatanud! Õigemini, jajah, muidugi, kõik on alles ees, aga mul on päriselt tunne, et NÜÜD on mu kõrval väike isiksus. Muidugi tundus mulle algusest peale, et pole sa midagi mingi juurikbeebi, aga aeg annab arutust, mis tähendab, et mida aeg edasi, seda rohkem ma veendun, kui paljuks rohkemaks sa oled võimeline ja vana sina kahvatub uue sinu ees. Ja praegu on mul tunne, et mu imik on vahetatud lapse vastu. Sa olid imikuna siiski ka väga lahe, aga lapsena oled veel miljon korda lahedam.
Vaatasin sind ükspäev ja sa vaatasid vastu, kiljatasid, siis kiljatasin mina, kilkasid jälle ja niimoodi me kiljusime kahekesi, ema ja tütre ühendkoorid. Silmad sul sätendasid, hambad paistsid laia naeratuse tagant ja kui sul ka juuksed peas oleks, siis võiks sind vabalt aasta vanemaks lapseks pidada. Noh, kas just aasta, aga mõned kuud vanemaks kindlasti. Mis, ma loodan, ei tähenda, et sa juba 14aastaselt hakkad oma sõpradele poest alksi ostma, sest sa näed välja nagu 30.
Igal juhul, ma vaatasin sind ja mõtlesin – kusjuures, täpselt nii, caps lockis ja puha – ISSAND KUIDAS MA SIND ARMASTAN. See kõlab klišeena (ja ongi seda põhjusega), aga ma tõesti ei osanud arvata, et see armastus võib olla nii kõikehõlmav ja ajas kasvav. Sest nüüd sa ju SUHTLED minuga. Sa tuled minu juurde JUTTU AJAMA. Sitta sellest, et ma veel aru ei saa, mis sa öelda tahad, juba see asi iseenesest on niivõrd coo-ool noh. Et mul on laps, kes istub näiteks pool tundi vaikselt oma mänguasjakasti juures või siis asjatab mööda korterit ringi. Ikka kassi liivakasti ja sealt EI!-rööke peale leivakorvi ja sealt pliidi alla ja sealt teleka taha ja sealt magamistuppa tugitooli alla, ikka oma teel pidevalt peatudes ja igasuguseid huvipakkuvaid asju uurides. Ja siis tuled sa minu juurde, kisud nõudlikult püksisäärest ja vaatad särasilmil otsa, rääkides, mida sa näinud oled ja mida sa üleüldse sellest ilmaasjast arvad.
Täna mõtlesin veel sellele, et märkamatult on elukvaliteet TOHUTULT paranenud ja selles on suur osa just sinul, sellel, et sinust on lõpuks saanud laps(e alge). Sa magad enamasti ärkamata hommikul kaheksani (vahel harva ka kümneni), saad oma pudeli (mis on voodi kõrval valmis) ja lased mul veel poolenisti natuke tukkuda, kuni sa aknast välja vaatad ja autosid loed või aknalaual olevaid raamatuid uurid. Kui sul isu täis saab, ronid sa üle minu, väikese suunamisega tuleb sul meelde, et voodilt minnakse jalad ees maha ja nii sa libistadki end maha, et hakata taas üle vaatama kõiki neid imelisi asju, mis sind ümbritsevad. Ja sa oled iga kord nii õnnelik, et sa seda teha saad, kuigi sa oled samu asju karpidest ja riiulitelt tõstnud ja uurinud juba kümneid kordi.
Siis me sööme koos ja mingil hetkel magad sa päeva esimese uinaku – enamasti minuga koos. Eriti headel juhtudel võtad sa ette pooleteisttunnise uinaku. Siis päev jätkub samas rütmis – söök, mäng ja jutustamine ning päeva teine uinak on viimased kaks nädalat olnud eranditult pooleteisttunnine, omas voodis, panen su magama ja sa jäädki. Brilliant! Lõpuks ometi on kõik need kuud vaeva hakanud tulemust näitama (või oled sa piisavalt suureks kasvanud), aga sa magad!!!
Ja mina saan teha tööd või MITTE MIDAGI, mis on ka täiesti absoluutselt fantastiline ajaveetmisvõimalus.
Õhtuti on sul viimasel nädalal olnud komme mitte magama minna, vaid veel tund aega jutustada (vajadusel ka omaette pimedas) ja ma jätkuvalt ei suuda uskuda, et mul on nutva beebi asemel LAPS, kes võib omaette end omas voodis pimedas lõbustada ja siis iseseisvalt uinuda. Ja magama jäädagi. Imeline. IMELINE!
Tõele au andes oled sa muidugi juba pikemat aega nurisemata 12tunniseid ööunesid teinud, mingid vahepalad on anomaaliad olnud, neid tuleb ikka ette. Aga et sa saad täiesti ise enda magama sättimisega hakkama, on lihtsalt super. Mitte, et ma väga laseks sul seda teha, mulle meeldib sinuga õhtul koos toimetada ja veel pimedas juttu ajada. Ometi annab see su oskus mulle määratu vabaduse. Ma tänan sind selle eest.
Sel kuul millalgi hakkasid sa ka plaksutama ja vahepeal oli sul kombeks pidevalt keelt näidata. Ja sel elukuul juhtus veel üks oluline asi – sa said endale oma esimese minupoolse nõbu! Minul pole kunagi nõbusid olnud, seega ma kujutan ette, et see on midagi kohutavalt lahedat, kui sul on omavanuseid sugulasi, kellega suviti koos hängida. Sest loomulikult hakkad sa suvesid veetma Saaremaal, vähemalt mingis osas kindlasti. Suvi Saaremaal on lihtsalt midagi, mis meie perekonnas on mandatoorne.
Uusi sõnu või sõnade algeid sulle peale “atah”, “mämm-mämm” ja “emme” juurde pole tulnud, üldiselt kasutad sa neid üsna suvaliselt, ainult mämm-mämm on absoluutselt selge. Ja “emme” tuleb ikka sellisel juhul täiesti kindlalt, kui sa millegagi absoluutselt rahul pole. Ja neid kordi ikka tuleb ette, sest rahulolematuseks pakub maailm pidevalt võimalust. Samas ma ikka vaatan sind ja imestan, et sa oled NII rõõmus laps. Tõsi, sa ei naera just eriti tihti, aga kui sa naerad, on see maailma ägedaim hääl. Ja noh, nagu Naabritädi (ha!) ikka ütleb: “See ongi puhas juhus, kui elu vahel ilus on.” Tore teada, et sul on põhitõed juba selged ning ei lase sellest ometi end väga häirida. Sest naeratamiseks polegi ju põhjust vaja. Ja see, mu kallis, on sinus ka täiesti imeline.
Armastades,
emme
ahvivaimustus
Käisime Naabrinaisega pühapäeval sisustuspoodides ja ma adusin järsku, et whoa, ma saan ju õige pea hakata kõikidesse tubadesse valgusteid valima! Selge, et ma peaks selleks kirjutama mõne raamatu ja kassid orjusesse müüma, et seda endale lubada, aga nii põhimõtteliselt on see täiesti vaimustav, et ma lõpuks saan sellistele asjadele mõelda! Issake! Ma saan OMA KOJU valida lampe! Valik oli muidugi totaalselt oosõm, nii palju ägedaid asju on olemas, nii et ma juba nõrken põlvist mõttest, et ükskord ma saan päriselt neid valima ja ostma minna.
Siis avastasin ma üllatusega, et TEGELIKULT meil ju juba remont käib, kuigi sellist tunnet ei ole. Noh, see tunne on täiesti olemas, kui Nõmmel olla ja tolmu sees pimesi teed otsida, sest köögipõrand on üles võetud ja sealt näeb otse keldrisse. Aga nii üldiselt pole ma veel adunud, et remont käiks. Peamiselt sellepärast, et meil pole ikka veel ehitusmehi, kes selge sõnaga suudaksid öelda, et nad selle töö ette võtavad ja ära ka teevad. Ühed tunduvad mulle liiga üldise ja ebamäärase jutuga, teistele tundun mina ebamäärane ja üldine. Otsingud jätkuvad.
See kõik aga ei takista mul juba ette kujutamast, et kõik on valmis ja joonestusprogrammides sisekujundusi joonistamast. Näiteks selline võiks olla meie tulevane köök (klikkides suurem):
Köögiga on see värk (või üldiselt kõigi tubadega meie korteris), et seal on liiga palju uksi ja aknaid. Ühe ukse, selle, mis viib praegu trepikotta (ja seal asuvasse WC-sse), ehitame me kinni, sest meil on eraldi sissepääs (mis on juba omaette miljonit hüüumärki väärt, niisiis, lubage: !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!). Sellega tekib piisav ruum, et L-kujuline köök ära majandada. Plussina on meil enamik kappe, külmik ja pliit juba olemas, teise plussina on praegu meie köögimööbel Mööblimajas allahindlusega müügil, mis tähendab, et saab juurde osta nurgakapi ja laia kapi kahe sahtliga. Midagi peab välja mõtlema ka seinakappide osas, sest köögiseinas on ka elektriarvestid ja need võiks ära peita.
Meie suurejooneline köögilett, mis sai Kõuplisse ehitatud, tuleks ka kuidagi Nõmmele ära mahutada, praegu tundub parim koht ukse juures ja pliidi ees, aga see ei pruugi töötada. See võib köögi liiga ära hakkida ja imelikuks teha. Maitea.
Köögipõrand on üles võetud, kuna sealt tulevad torud tulevasse vannituppa, mis on veel täiesti omaette ooper. Kavand on selline (klikkides näeb suuremalt):
Vannitoaga on nuputamist kõvasti. Tegu on mingi kuivatusruumiga või millegi sarnasega, seal on suure ahju suue ja korstnajalg, mis teeb ruumi kuju imelikuks. Õnneks leidsime hea nurgaga vanni, mis täpselt tagaseina ära mahub. Ahjusuue võiks ideaalis olla elutoa poole, aga kuna ahi on väga heas korras, on seda mõttetu hakata lammutama ja ümber laduma. Seega tuleb leida mingi muu lahendus. Lisaks on seal veel seinakapp ja kaks ust, üks kööki, teine elutuppa. Ja LISAKS ei ole köögi- ja elutoauks kohakuti. Mis tähendab, et lihtsalt seina vahele tõmmata ei saa.
Niisiis, mõtlemist on küllaga. Pealegi tahaks köögipõrandat juba tagasi saada, sealt tuleb rõvedalt külma ja kui ma vähemalt kord nädalas Nõmmel ööbida ei saa, siis hakkan ma jonnima ja maurama. Okei, see on veel väike asi, oma sünnipäeva tahaks ma ju ka Nõmmel pidada ja siis on see ülesvõetud põrand natuke problemaatiline.
Õäöuh.
Aga ikkagi pole ma veel kordagi närvi kaotanud ega isegi kordagi närvi LÄINUD, mis on täiesti imetabane. Ma kujutlesin, kuidas ma selle remondi algusest lõpuni kriisates mööda tube jooksen ja suvalistel hetkedel vastu seinu viskun. Mind natuke (või päris palju) häirib see, et ma ei suuda kuidagi ühildada last ja kõiki neid remonditöid, mida ma ise läbi tahaks viia, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik samaaegselt kahes kohas olla ja kaht asja teha (näiteks lapsega kodus olla ja samal ajal Nõmmel värvida). Aga kuidagi peab see ka sujuma hakkama.
Tõde on ka see, et ma vaieldamatult tunnen end taas inimkonda sulanduvat. Ma olen täiesti oma tulevasse kodusse armunud ja peadpööritavalt segi võimalusest lõpuks OMA KODU valmis plaanida ja sättida. Ning eile kuulasin ma kakskümmend viis (25) korda järjest seda lugu. SEST MA OLIN LIHTSALT RAHUL.
Maailm, sa oled minuga hea!
pildike abielust
Sõidame Abikaasaga Saaremaale. Räägime igast asjadest, nagu roadtrippidel ikka, aga hetkeks on tulnud vestlusse paus. Ühtäkki…
Daki: “Miks on tellised just nii suured, nagu nad on?”
Abikaasa: “See oli omal ajal tohutu edasiminek ehituses. Erinevalt suurtest kividest või palkidest sai nüüd üks mees müüriladumisega hakkama, ei pidanud enam mitu töölist olema.”
Mõtlik vaikus.
Daki: “See on ikka täiega veider, et sul see vastus kohe varrukast võtta oli.”
Abikaasa: “See on ikka täiega veider, et sul üldse selline küsimus pähe tuli.”
Ja siis tulid tee äärde põdrad. Looduse awkward-faasis teismelised, kes ei oska oma pikki jäsemeid kuhugi panna ja liiguvad nagu oma tegevuses ebakindel liigendnuga.
