Tag Archives: evidence

voodijutt

hoomamatu 6 Replies

(Nagu paljud asjad siin blogis, on seegi post ispireeritud Ekspressi samanimelisest suverubriigist, kus tuntud inimesed räägivad oma suhtest voodiga. Millised on sinu suhted voodiga? Kirjuta oma blogis ja lingi mulle! Teeme meemi!)

Voodi on olulisim koht üldse.

Voodi on koht, kus juhtuvad imelised asjad.

(Mitte ainult SELLEST ei räägi, sa vana vallatu!)

Ma ei oska magada, aga ma armastan magada. Aasta aega tagasi kuulsin ma söögi alla ja söögi peale soovitusi: maga siis, kui laps magab! Jajah, kerge öelda, raske teha, kui sul on laps, kes magab järjest 20 minutit. Ja NÜÜD, kui ma olen ta lõpuks saanud nii kaugele, et ta päriselt magabki 2-3 tundi lõunaund, vaadatakse ming kui elu luuserit, kui ma ütlen, et koos lapsega lõunat magasin. Justkui PRAEGU pole mul enam mingeid vabandusi väsinud olla, sest PRAEGU on mul ju juba laps, mitte enam vastsündinu! Aga tõsiasi, et ma ei maganud järjest umbes pool aastat, näikse olevat unustatud. Või vähemalt ei tohi ma seda enam vabandusena kasutada.

Aga samas: vähemalt ma saan magada. Natukenegi. Ma tahaks küll, et tuleks ükski kord, kus ma saaks SEGAMATULT näiteks 10 tundi jutti magada… Et ei oleks ühtki mähkmevahetust, hommikuputru, riietamisi, õue minekuid, mänguasjadega pähe tagumisi ja muud taolist. Kui see aeg kunagi tuleb, siis ei teagi, mida suurest rõõmust ära teeks.

Mulle meeldib voodis aga isegi siis, kui ma ei maga. Ma armastan voodis lugemist, tükk aega ei saanud ma seda teha, sest jagasime tuba lapsega, aga nüüd on jälle mul see võimalus ja see on totaalselt oosõm. Ma armastan, et kui ma õhtul (või varahommikul, kuidas kunagi) teki alla poen, tulevad kassid ja katavad mind üleni ja me lihtsalt lebame ja lööme nurru. Ma armastan seda tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa pole pikka aega oma voodis ja oma patjadega maganud. Ja see hetk, kui sa lõpuks lähed ja viskud jahedate linade peale, see hetk, kui sa tunned pea all oma patju, täpselt õige kõrguse, konsistentsi ja pehmusega… Mmm…

Mul on kolm patja. Nimelt ei suuda ma enam väga pikka aega magada nii, et mul poleks üks padi üle pea. See on vist mingi päritud omapära – ma mäletan end kunagi tädi vaadates imestamast, et kuidas ta küll seal padja all hingata saab… Ja nüüd imestatakse seda minu puhul. Aga vabalt saab! Ninale tuleb lihtsalt väike rada patja sisse uuristada. Ja külili olles pole üldse propsi.

Seetõttu on mul üsna võimatu võõrastes kohtades magada. Isegi kui rohud aitavad uinuda, ei aita nad magamas hoida, sest padi. peab. olema. üle. pea. See on minu isiklik turvavõrk, kaitse kurja maailma eest, peidab valguse ja summutab helid. Samal põhjusel meeldib mulle vee all ujuda – kõik lärm sumbub ja muutub nii pehmeks…

Niisiis, ma pole eriti hea magaja. Umbes kord nädalas juhtub, et rohud ei tööta. Lihtsalt ei tööta. See selgub muidugi alles varahommikul ja siis on juba hilja midagi ette võtta – rohi, mis töötaks, on nii pika after lifeiga, et selle võtmisel poleks koidu eel mingit mõtet. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas see ongi minu organismi eripära? Et üldse saada magada, pean ma olema nii kurnatud, et seda on raske ette kujutadagi? Mis mehhanism see on, mis on minu sees katki ja mul uinuda ei lase? Millal see kõik hakkas? Ma mäletan aegu, kui suvalisel hetkel magama vajumine polnud mingi probleem…

Aga voodi on sellegipoolest jube mõnus.

Mulle meeldib, kui linad on värskelt vahetatud. Jahedad, lõhnavad, mõnusad. Mulle meeldib magada Mila kaisus, ma tavaliselt hoian ühte ta jalga oma peos – ma ei teagi, miks, äkki kardan ma teda ära kaotada? Mulle meeldib tajuda, kuidas Mila ärkama hakkab, kuidas ta läbi une midagi räägib, niheleb ja kätega vehkima hakkab. Mulle meeldib lõunaunne jääda, nina tema kuklasse surutud.

Mulle meeldib üksi ka magada. Või kaisus. Tegelikult – ei, kaisus nii väga ei meeldi. Mul hakkab palav ja mul peab tekk ainult poolenisti peal olema. Aga mulle meeldib põimida jalad teise inimese jalgadesse. See on hiiglama mõnus. Ja mulle meeldib, kui ma tunnen läbi une, kuidas mulle tere-hommikust-musi tehakse, arvates, et ma veel magan ja ei saa aru. Mulle meeldib, kui hommikul on esimesed sõnad, mis ma kuulen: “Sa maga edasi, ma lähen ise…” Mulle meeldib hommikuid vihata ja sama kirglikult öid armastada. Mulle meeldib see hetk, kui ma saan aru, et niisama mõtisklused on muutunud unedeks. See üürike periood enne sügavat und, kus enam sina ei juhi oma mõtteid, vaid mõtted juhivad sinu kujutlusi ja sa saad sellest aru. Mulle meeldib lucid dreaming ja võimalused, mida pakub su oma kujutlusvõime. Mulle meeldib mõelda, et unenäod on tegelikult meie enda elude paralleelreaalsused ja et kõik asjad, mida sa unes näed, kusagil ka juhtuvad – varem või hiljem.

Mulle meeldib unes armuda. See on appi-kui-mõnus, karjumapanevalt mõnus. Ma mäletan, kui ma nägin kunagi unes oma tütart – siis, kui ma veel rasestuda ei plaaninudki. Ma nägin teda unes, nägin ta nägu ja kui ma hommikul ärkasin, ei suutnud ma ära kirjeldada, mis TUNNE on oma tütart ARMASTADA, kui võimas see on! Nüüd veendun, et unenägu oligi tõde.

Mulle meeldivad isegi luupainajad, sest ekstreemsed kogemused on mu kirg ja hobi. Uned on ju sageli ekstreemsemad kui reaalsus iial olla saab.

Vanasti nägin ma palju lendamist ja vee all hingamist unes, nüüd näen ma mingeid triviaalseid päevasündmusi, mis võiksid samahästi päriselt juhtuda – niivõrd igavaks on muutunud mu unenäod. Või siis olen ma pidevalt liiga väsinud, et neid mäletada.

Ja kõige mõnusam koht meie kodus magamiseks on muide hoopis Mila toas, kus senini maas madrats, mis sinna külalistest jäi. Seal me kaisutame end lõunauinakusse ja seal ta mind enim erinevate esemetega pähe taob. Seal vaatan ma lakke ja mõtlen, kuidas võiks mu kodu kunagi välja näha. Seal kuulan ma Nõmme vaikust ja öösiti on seal lebades tunda öiseid kaubaronge, hästi kergelt, aga on tunda.

Kunagi, kui me olime veel noored ja armunud, pidasime me lõputult voodikoosolekuid ja jutustasime padjajutte. Need on ühed mu armsaimad mälestused meie suhtest. Kuidas me lihtsalt lebasime, vaatasime teineteisele otsa ja rääkisime… Nüüdseks on voodikoosolekud muutunud harvemateks ja lühemateks, on tunne, et kõik on ju juba räägitud. Ma tahaks seda tunnet tagasi, mis siis oli. Voodikoosolekute kvaliteedi põhjal, muide, saab väga hästi hinnata suhte sobivust ja tulevikku. Inimesed, kellega padjajutud pole klappinud, on ka lõppeks sobimatuteks osutunud. Sest on ju selge, et enne voodisse jõudmist ei näe sa päriselt partneri tõelist palet, siis on ta ikka ilustatum ja meelisklevam. Pärast voodisse jõudmist voodikoosolekut pidades on aga sootuks teine tera…

Pilt on tehtud viis aastat tagasi, kui Pussakas oli alles beebi ja Miuks veel sale, mina noorem ja kortsuvabam. Enam ma, muide, silmaklappidega ei maga. Ei teagi, miks.

Millised on sinu voodijutud?

boutros boutros

hoomamatu 5 Replies

Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”

put your running shoes on

hoomamatu 8 Replies

Niisiis, pärast seda, kui kõik hakkasid hullunult jooksmisest kirjutama, nagu see oleks uus must või midagi, otsustasin anda jooksmisele VEEL ÜHE võimaluse. Ma olen jooksmisele sadu võimalusi andnud, peamiselt on see lõppenud sellega, et ma jõuan “Run 10k” programmiga umbes… kolmanda nädalani ja enam ei viitsi tegeleda selle minutite lugemisega. Noh, ja kuna Naabrinaine lippas juba siin möödunud kuul viis-kuus kilta, nii et polnud teist nägugi, loobusin programmist ja hakkasin lihtsalt jooksma. Enne ostsin veel Rootsi kruiisilt mingid alega jooksutossud ka, maksid nii vähe, et kahju ei olnud.

Okei, ma tegelt juba aprillis käisin paar korda, aga see oli rohkem siuke uisutamine pimedas. Päriselt olen nüüd tosin korda jooksmas käinud, see tähendab aktiivselt umbes kuu-poolteist. Esimese hooga (kui neid aprillikuiseid mitte arvestada) jooksin natuke üle kahe kildi, mis oli ikka VÄGA suur saavutus, sest Ropkas, ma mäletan, mõõtsin ma kildise ringi ja suutsin vaevu-vaevu selle läbida. Pigem oleks aus olla ja öelda, et ma ei läbinudki. Roomlesin rohkem.

Noh, eks see esimene kordki 2 kilti oli mitme kõndimispausiga – näiteks sellest sillast üles, mis Nõmme turu juures on, ja kõik need koerad ja… ja üleüldse. HEA ET MA ELLU JÄIN. Mis ma ikka vabandan siin. Kuigi tuleb tunnistada, et õiged jooksujalatsid teevad tõesti jooksmise tunduvalt lihtsamaks. Nagu ka õige jooksumuusika. Kõige parem alguslugu on Ewer and The Two Dragonsi “In The End (There’s Only Love)”. Siuke õige biit, et hoog sisse saada.

No ja nii ma vaikselt olen jooksnud. Kui tahan, siis kõnnin. Kui ühe korra Naabrinaisega käisime, siis natuke kõndisin ja venitasin, tema jooksis sel ajal edasi-tagasi. Aga rohkem meeldib mulle üksi joosta, sest ma kunagi ei tea, kaua ma jõuan ja kuidas ma teha tahan. Selles mõttes on erinevate tasemetega inimestel vist raske koos joosta, kuigi ma mäletan, et JR-iga käisime me küll kunagi õndsatel lapsevabadel aegadel koos jooksmas. Noh, okei, ta jooksis siis, kui ma südari olin saanud, veel paar kilti otsa.

Mingi hetk, jube järsu, tuli murrang. Et ma ei pidanudki enam kõndima. Sain pidevalt joostes läbida kildi, poolteist, vahel kakski. Oo, mõtlesin ma. Milline ime! Tuleb tunnistada, et pidevalt on ikka surm silme ees, aga Naabrinaine kinnitab, et see jääb nii pikaks ajaks. JR küll lohutab mind, et varsti läheb kergemaks. Eks näis.

Täna jooksin ma järjest 3,3 kilti, ilma ühegi kõndimispausita ja isegi sellest faking mäest jooksin üles. Küll megaaeglaselt, aga ikkagi. Jooksin! Alguses mõtlesin, et palju ei jõua. Et teen väikese kiltsase ringi, mul on siin umbes juba selge, milliseid tänavaid pidi kui pikk ring tuleb. Aga siis jõudsin esimese ärapööramise koha juurde ja mõtlesin, et lähen järgmisest. Jõudsin taas ärapööramise koha juurde ja otsustasin edasi lasta. Ja nii see läks, kuni koduväravas mõtlesin, et noh, paarsada meetrit jõuaks ikka veel. Aga enam ei viitsinud, tahtsin süüa ja vett.

Dooce on jooksmist kirjeldanud kui bipolaarset armukest, kes vahel ei võta oma rohtusid korralikult ja sa kunagi ei tea, mis päev täna on – hea või halb. Umbes nii ongi. Ma ei oska absull ette ennustada, kas ja kuidas ma sel konkreetsel päeval joosta jõuan, kuigi nüüd vähemalt on selge, et no kilt ei ole mingi props ükskõik millisel päeval. Aga see on ikkagi kõik väga suur asi mu jaoks. Ma olen alati osav olnud jõutrennis, aga jooksmine on hoolimata mu neljaliitrisest kopsumahust jäänud mulle mõistmatuks ajaviiteks. Eks ta praegu on ka parajalt mõistmatu, aga kuna ma muud teha ei jaksa praegu, siis on vähemalt seegi. Tunne, et olen midagigi teinud.

Jaanipäevale võtan kah jooksuriided kaasa, saate nüüd siis aru või! Uskumatu. Ja korra juba mõtlesin, et ei tea, kas sügisjooksule regamine oleks liigne optimism…

Ilmselgelt pole MINA oma rohtusid korralikult võtnud. Avalikule jooksule? Mina? Džiisas. Hull peast.

landmarks

hoomamatu 3 Replies

Täna hommikul hakkas Mila rääkima. Täiesti konkreetselt. Võttis niiskete salvrättide paki, tuli minu juurde, lõi mind nõudlikult lapiga ja teatas (sorri): “Kaka.”

Hiljem läksime vannituppa, vaatas vanni ja teatas: “Vanni!”

Ma olen harjunud sellega, et ta ikka aeg-ajalt ütleb mingeid asju, mis kõlavad nagu päris sõnad. Vahel on isegi kontekst õige, aga päriselt aru ei saa, kas ta ise aru saab, mis ütles. Niisiis ma küsisin üle: “Tahad vanni?”

“Jaa! Vanni!”

Eks ma siis tõstsin lapse vanni, mis mul muud üle jäi.

Ja kõige tagatipuks hämmeldusime me JR-iga hommikul, et kuidas küll Mila teisest toast oma küünekääridega tuli, ma oma teada olin need laua peale tuhatoosi tõstnud. (Seal pole tuhka, ainult staff.) Hiljem selgus tõde. Nimelt pole Milale enam mitte mingi props end toolile vinnata ja sealt lauale ronida. Asjatama.

Jep. Beebipõlv on ametlikult läbi.

Ja issand, mu laps on NII MÕNUS! Ma täna muudkui käisin ja surusin teda endale vastu ja ümisesin: “Mila… Sa nii mõnus…” Talus seda hämmeldunud naeratusega, nagu ikka. Ja siis sõnas kurvalt: “Kass…”

Kass indeed.

ää ullule pilli küll a’a!

hoomamatu 3 Replies

Olen Tartus. Või õigemini, Lõuna-Eestis. Muuhulgas olen kohtunud kahe suure musta koeraga keset metsi südaööl, peaaegu kruusateelt välja sõitnud, rääkinud Siki ja emmega “Merevaigu” olulisusest ja noh, OLNUD TARTUS.

Natuke tahaks juba koju. Kõik need kassid ja mu armas Nõmme kaos.

Üks mõte oli veel. Pärast seda, kui Kärdu mu seljatätoveeringut nähes suured silmad tegi, sain ma aru, et kuigi ma jagan blogis oma ihu ja hinge, pole ma mingil põhjusel väga oma tätoveeringuid jaganud. Niisiis algatan ma projekti: võtta üles kõik mu tätoveeringud (soovitavalt lahedate piltidena) ja neid jagada. No et kui leitakse kunagi mingi laip, siis on mind vähemalt nende järgi võimalik tuvastada. Sest jumal teab, millal ma suren, eks. Ükskord veel midagi mulle pähe kukub, ma ütlen.

Ja lõpetuseks tahtsin jagada lugu, mis võib olla anekdoot, aga ma ei ole päris kindel, sest ma pole iial kindel mitte milleski, kui A. mulle jutte räägib. Täna näiteks ta teatas, et GER-POR mäng jääb ära, sest vihma hakkas sadama. “Võimalusel jätkub mäng kultuurimajas.” Ja et Ronaldo ei mängi, sest “tal on mingi paise”.

Öelge siis nüüd veel, et õemehi peaks USALDAMA.

Igaljuhul, olla Võro mees elus esimest korda teatrisse läinud. Istuvad hardas vaikuses, vaatavad etendust, kui järsku laval näitleja pateetiliselt: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus.
Näitleja uuesti: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus. Vaikus.
Näitleja kõigest hingest: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!!!”
Mees tõuseb püsti, vaatab ringi ja rehmab käega: “Vanemuine, ep ma tia, kut sa oled, a ää ullule pilli küll a’a!”

spontaanne giveaway

hoomamatu 1 Reply

Kuna täna ja homme olen ära kusagil Lõuna-Eesti avarustes, siis korralikku posti ei tule, aga ma üldse viimasel ajal harva nädalavahetuseti blogima jõuan. (Ühtlasi olen avastanud süntaksimängud. Et need mulle meeldivad.)

Aga avastasin ootamatult, et dakiblogi Facebooki-lehel on ainult kaks laikijat 300st puudu, seega kui 300 täis saab, annan ära sellise arvutikaanele mõeldud kaunistuskleepsu. Parim muidugi Mäki peal, aga sobib ilmselt ka teistele (mittemustadele) arvutitele.

Ärge jumala eest sheerima küll hakake, see on ikka ilge, kui nii juhtub. Aga äkki mõni juhuslikult näeb ja vajutab kah like ära, mida on näiteks kaua edasi lükanud (sest ei ole vaja ju, et igasugused fesaris teaks, mis blogisid te lugemas käite!). Enivei, nädala alguses vaatan, kas 300 on täis, ja teen random.org abil loosimise. Kui sulle endale kleeps ei sobi, saad sõbrale anda.

Pildil poseerib Mallu koos mu arvutiga, millel on hetkel samasugune kleeps. Boonuseks Mallu hullusilmad!

juuni stiil

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, elasin ma umbes märtsist… aprilli lõpuni vist ilma peeglita. See oli veits häiriv. Näiteks ükskord läksin lapsega koos vanni ja kui olin ta magama pannud, läksin ise veel poodi. Müüja oli nii-nii sõbralik, mul kohe naeratus näol, et näed! Säästumarketis on ikkagi ka inimesed tööl, mitte tundetud masinad.

Jõudsin autosse ja vaatasin tahavaatepeeglisse…

Mulle vaatas vastu Alice Cooper.

See oli päris kohutav. Ja hüsteeriliselt naljakas. Nimelt olin ma ära unustanud, et meik peas, see sai korraliku mahavõtmise asemel lihtsalt vannis käies laiali hõõrutud. Kui ma JR käest küsisin, et jumala eest, miks ta midagi ei öelnud, kehitas ta õlgu ja ütles, et ei pannud tähele.

Mehed, ma räägin. Seda paneb küll tähele, kui ma üksi kleidiga välja lähen, eks…

Nüüd on mul õnneks peegel, fopaasid juhtub… vähem. Neid täielikult vältida ma ei suuda, sest ma olen üldiselt moevõhik. Näiteks käisin ma ükspäev linnas ROOSADE retuusidega kleidi all ja sain aru, et tõenäoliselt on selline riietumine mõnedes riikides seadusega keelatud. Sest ma for reals nägin välja, justkui ma a) oleks kleidi all alasti ja kleit oli LÜHIKE, või b) üks sõna: viinerijalg.

A no polnud teha midagi, ainsad asjad, mida jalga panna. Ja ilma ei saa ka käia, paksude tüdrukute klassikaline probleem suvisel ajal – jalad hakkavad lihtsalt HÕÕRUMA. Umbes selle koha pealt, kus mul praegu postitantsusinikad on. Muidugi, mõnedel kogukatel on küll ka peenikesed jalad, nii et nemad saavad käia seelikuga ka ilma sukkadeta. Ükskord olen ma kah nii peenike, kui just see sääremarjaareng mingit vihjet ei anna praegu, et kuhu see jooksmiseharrastus mind tulevikus viia võib…

Igaljuhul, eile läksime Sikiga poodidesse ja nagu meil temaga juhtub, ostsime ilusaid asju. Odavaid, aga ilusaid. Ja ootamatult kujundasin ma leidudest selle suve looki, midagi, mida mul varem olnud pole. Õigemini, mul on igal suvel küll lemmikkomplekt, mida kanda. Näiteks eelmisel suvel sai selleks triibuline H&Mi kleit, mille Foo Fightersi konsal käies soetasin, mitu aastat on aga lemmikud olnud hoopis ühed punased põlvpüksid, mille häda tõttu Vilniusest ostma pidin, kui neli aastat tagasi Amsterdamis käisime. Lindexist ja allahindlusega.

Novot, sel korral vahtisime ka igasuguseid ilusaid asju Lõunaka uues Tally Weijlis (kas on veel VÕIMATUM ühe poe nime hääldada ja kirjutada?), Siki sai sealt paar lahedat asja, aga kuna seal suurimad numbrid lõppevad 40ga, siis mina mitte. Ilmselgelt pole Tally Weijli sihtgrupp. Küll aga sain ma sealt PARDIKESTEGA kaks kaelaketti! PARDIKESED!!! Vuhuu!

Kõige olulisem ost on aga merehõnguline triibikkleit Lindexist. Kah allahindlusega. Proovisin üht mitteallahinnatud, mis oli NII ILUS puu peal, no lihtsalt pole olemas ilusamat kleiti! Ja selga pannes nägi välja nagu öösärk. Õudselt ilus öösärk, aga öösärk nevertheless. Hoolimata sellest, et ma pidžaamapükstega teinekord tanklasse olen trippinud, ei ole mul himu ööriietega väljas käia, seega päästis päeva triibikkleit, sest selleks ajaks olin ma juba otsustanud, et mul on KOHE uut kleiti vaja.

Kodus tuhnis ema kapist välja ühe bleiseri, mida ta ise eriti ei kanna, see istus valatult ja ma tundsin, et ma pole ikka aastaid nii hot välja näinud. Selle auks läksin K.-ga linna peale, tal õnnestus peaaegu koheselt jalg välja väänata ja kui ma teda juba mitme koha vahet vedanud olin (näiteks Teises Kohas käisime kaks korda kanawrappi söömas, sest need olid ausalt PARIMAD wrapid, mis minu keelele on iial sattunud), õnnestus meil mõlemal pikali sadada ja tänaseks on mul põlv lõhki ja plaaster peal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati põlv lõhki oli. Teismeeas tõenäoliselt. Või varemgi.

Nii et tõenäoliselt näete te mind kõikidel suvistel üritustel selle riidekomboga (miinus plaaster, SEE, ma loodan, paraneb ikka hiljemalt järgmisteks* pulmadeks ära). (*Teate ju küll mind, ma vana sariabielluja. Iial ei tea, millal jälle abielluda otsustan!)

Ja bleiser on jätkuvalt mu lemmikriideese maailmas. Uskumatu, et ma selle enda jaoks alles eelmisel suvel avastasin. Ideaalne asi ju – teeb businessist casuali, casualist natuke viisakama jne. Asendamatu. Ja juuksed, nagu näha, on megalt välja kasvanud, sest juuksuriks pole raha ja/või mahti olnud. Vahepeal ma üritan üldsust ära petta, et see peabki nii olema, ja kaabin pähe Kurt Cobaini (või Posh Spice’i, kuidas kellelegi) soengu. Aga üldiselt päris kurb on see mulletivärk juba.

Hea, et mul täiesti savi sellest on. Muidu hakkaks muretsema ehk.

PS: Outfiti hotness töötas. Kohas nimega Kivi pakkus üks agar mittesuitsetajast noormees mulle oma väikeste vilgaste kätega keeratud sigaretti. Kahju, et see kohe laiali lagunes, aga, nagu öeldakse, on mõte see mis loeb. Ja no mulle pole võõrad noormehed tänaval aastaid enam otsagi vaadanud, saati siis baarides mingeid suvakingitusi tahtnud teha (jooke näiteks või nii). Nii et win.

PPS: Samas iroonilisel kombel ei haaku kogu mu jutt või siinne hetkemeeleolu üldse sellenädalase Delfi kolumniga. Aga nii vist ongi, et teinekord teeb õige riietus imesid, kuid põhiprops on ikkagi peas kinni…

rännumees

hoomamatu 5 Replies

Mila sai selgeks sõna “kass” ja nüüd ta ei lõpeta selle ütlemist. Ausalt, ta on umbes viimased kuu aega AINULT “kass” ütelnud. Veits hakkab tüütuks muutuma, tahaks juba mingeid uusi sõnu kuulda. Või vähemalt midagi, mis ei ole “kass”.

Aga see-eest peab ta ühe sõna abil pikki vestlusi. “Kass? Kass. Kass kass kass kats kass! Kass! Kass kass?” Mis on muidugi supernunnu. Ja kui ta päriselt mõnele kassile väga lähedale satub, viskub ta vaesele loomale peale, võtab kaissu ja selgitab rahulikult: “Kass kass kass. Kass. Kass!” Miuks on eriti põlglik igasuguse kallistamise suhtes, Pussakal paistab väga savi olevat ning laseb end kallistada küll. Ja õnneks püsib Milal meeles, et kasse tuleb silitada. Ainult vahel harva üritab kõrvu või vurre endale võtta.

Ja täna ronis ta seljakotti. JR pakib asju kalastustripiks, nii et Mila sai mõnda aega mööda korterit seljakotis ringi tšillida. Ma pidin naerukrambid saama. Ning jap, ma annan endale aru, et selline asi on naljakas ainult vanematele.

Sorry about that. A see on ikkagi mommyblog.

mina olengi järgmine postitantsusalastaar

hoomamatu 1 Reply

Kõik algas sellest, et Mallu tõi tööd koju kaasa. Ehk et tal juhtus, et käis inimesega ajakirja jaoks lugu tegemas ja sattus vaimustusse ja tahtis ka proovida. Mul juhtub seda ka sageli. Nii olen käinud eri trennides (näiteks power joogas), hakanud kasutama pulsikella, vandunud truudust meele, käinud bioenergeetiku juures (korduvalt), hakanud surfama, jätnud suitsetamist maha, vaimustunud õllekokteilidest, ja nii edasi. Nii juhtub, kui sulle asjad vaimustust pakuvad. Hakkad kohe proovima.

No vot.

Tegelikult muidugi käisin ma Rollile mingi 6-7 aastat tagasi nagu UNI peale, et ta PEAB oma vastrajatavasse rokiklubisse stripiposti panema. Sest ma olin kindel, et just seda ma tahan proovida. Muidugi tookord jäi stripipost panemata, aga praegu on Underis mingi post keset tuba püsti, kuigi ma kahtlustan (oma uute oskuste valguses), et see natuke jäme. Pluss, nagu teada sain, õiged stripipostid ka KEERLEVAD. Ehk et kui ei oska ise end keerlema panna posti ümber, siis hoia lihtsalt kinni ja tehnika teeb sinu eest seksikuse ära.

No ja siis vaatasin seda videot ja sain aru, et kõhnus polegi ehk kõige olulisem fiitšr, et posti küljes seks välja näha:

No igaljuhul, postitantsutrenni me täna läksime, Lasnamäe sügavustesse, eksisime paar korda ära ja mõni blondihetk hiljem (“Kas see ongi Pia, kes sealt tuleb?” – “Ei, miks ta peaks olema ja kuskilt tulema. Ta ju elab siin majas SEES.”) olimegi keset tuba valmis end posti külge heitma.

Pia muidugi tegi igasuguseid trikke ja tema käes paistis see käkitegu olevat. Et aga hüppa kantsa ja küll keerledki seksikalt! Aga oo ei, sõbrad, lugu oli palju keerulisem. Sest, nagu ma avastasin, on VÕIMATU seksikalt ja blaseelt keerelda, kui sa pidevalt hullult mõtled, et kuidas nüüd see jalg peaks minema ja millega ma kinni hoian ja ISSAND JUMAL KUI SEE POST MUST LAHTI LASEB MA KUKUN END SURNUKS.

Algas kõik muidugi rahulikult, soojenduse ja venitustega ja iga hetk seal matil ma mõtlesin, et jeesus, eile jooksin küll vähese vaevaga kaks ja pool kilti, aga ma olen NII KINNI. Lihtsalt kinni. On võimatu vist vähem painduda kui mina.

Ja siis algas põhiosa. Pia tõi armsa roosa rätikukese ka meile, et –  I kid you not – “posti poleerida”. Ta küll kinnitas, et kui natuke oled harjunud juba, siis ei higista käed nii väga ja postipoleerimist jääb väheseks.

Ning kui ta lõpuks mingi spinni juures ütles sõnad “Suruge häbe siia vastu, hoiate end nii posti küljes”, siis ma olin kindel, et Mallu plahvatab allasurutud naerust.

Sest me oleme ju siiski TÄISKASVANUD.

Samas muidugi Pia pidi meile korduvalt märkusi tegema, et naermine posti küljes rippudes on suht pointless, sest siis on lihased lõdvad ja, noh, Mallu potsataski maha lõpuks. Mina võtsin asja tšillimalt, graatsilisi hüppeid teha ei osanud, aga seega jäi ka kukkumise osa ära. Ja asjad tulid välja AINULT SIIS, kui neile ei mõelnud.

Postitants on USKUMATULT raske asi, ja samas nii kohutavalt cool. Ausalt, vaatasin neid kaht brünetti, kes paistsid koosnevat ainult jalgadest ja kätest ja graatsilisusest ja mõtlesin: hot. See asi on täiega HOT.

(Ja siis läksin, koperdasin posti otsa, oigasin, lõin jala ära, libisesin alla väga ebagraatsiliselt, mõtlesin et mul on selleks liiga paks kere ja lühikesed jalad, tegin meeleheitlikult paar spinni ja mõtlesin, et ma tulen siia tagasi, võtku mind või surm!)

Praeguseks annavad käed ja mingid lihased, mida ma pole vist elus kasutanud, mõnusalt tunda. Loodetavasti pole homme (või ülehomme) sama hull, kui tol korral pärast mu esmakordset surfikatset. Siis oli ikka tõsiselt nii, et käsi ei saanud sirgeks lükata.

Mm… Trenn…

Ühesõnaga, jätkame kangelassportlikku rada ja võibolla ükskord suudan ma kah seal posti otsas istuda nagu Mallu. Vaevata ja seksikalt. Samas, juba täna veendusin, et mu pekkidel on enesealalhoiuvõime täiesti olemas – kui anda käsklus: “Klammerduge!”, siis nad klammerduvadki. Paistab, et me tõesti põlvneme ahvidest.

Uh, täiega cool oli.

Järgmisel nädalal jälle, mhmh.

Kolmteist kuud

hoomamatu 2 Replies

Kallis Milake,

eile täitus sul taas üks elukuu. See saabus tseremoonitsemata nagu ikka. Vahel ma olen natuke mures, et ma pole su auks iialgi ühtki kooki küpsetanud, aga lohutan end sellega, et niipea, kui pliit saab ühendatud, teen sulle MAAILMA PARIMA KOOGI, ma luban, kõigi nende olematute kookide eest sinu sünnipäevadel.

Vahel ma mõtlen sulle ja tahaks nutma hakata. Ma tahan NII VÄGA, et sul oleks hea elu, et sa kasvaksid igatpidi toetavas ja armastavas keskkonnas, et su elu oleks hea ja niipalju, kui ma saan seda ise kontrollida, suurepärane. Ma tean, et tuleb küll ja küll hetki, kus ma jõuetus vihas maailma ebaõigluse osas pean sinuga koos patja nutma ja ma ei saa midagi teha. Aga mind ärritab, et ma näen – ma saaksin olla kohati NII PALJU parem ema, aga ma ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua. Igapäevane jalg jala ette astumine, kaose keskel töötamine, kord päevas sooja toidu valmistamine, remontika, pesemata ja pestud pesu hunnikud, tundide kaupa liivakasti äärtel istumine, sulle tegevuste väljamõtlemine, et sa ei manduks siin nelja seina vahel – see kõik on võtnud mult viimsegi jõu.

Ja mind ajab nutma, et sa pead selle all kannatama. Selle all, et mul pole enam jõudu olla normaalne inimene, sest kogu mu jõud on läinud enda päevadest läbi vedamisele, tõestamisele, et ma pole kaamel, et ma olen inimene, kes vajab ka tuge ja armastust ja toetust, raha lugemisele, töö pärast muretsemisele, enda vihkamisele, loetud tundidesse kogu elu mahutamisele, mis seisab sinu ülevaloleku ajal. Sa pole selles absoluutselt süüdi, et mina olen see loll, kes ei oska oma elu ära händlida. Sina pole süüdi, et vahepeal ei suuda ma magada, sest hinge sööb seest see pidevalt õnnetu olemine. Sina pole süüdi selles, et sa oled just selline nagu oled. Et sa tahad olla mul süles JUST SIIS, kui ma olen otsustanud hakata süüa tegema. Või et sa ärkad hommikul kell 8, küsimata, kas mina olen maganud 2 või 12 tundi. Ja see polegi sinu asi küsida või selle pärast muretseda. Sinu asi ongi olla laps, kes tahab vahel sülle ja kes tahab teiste lastega liivakastis mängida ja kes tahab õues joosta ja süüa juurikaid mitte makarone ja sinu asi pole muretseda selle pärast, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Sest ma pean saama. Minu esimene eesmärk elus on teha sind õnnelikuks ja ma TEAN, et see töötaks kõik palju paremini, kui ma ise suudaks olla õnnelik, aga ma ei ole. Feigin sulle normaalsust ja sa saad sellest kõigest väga hästi aru.

Ja sellistel hetkedel tahaks ma sind pooleks kallistada. Sest sa oled maailma kõige olulisem inimene ja mul on tunne, et ma olen sind lõputult alt vedanud.

Ükspäev tagusid sa mind jälle raamatuga, mille ette lugemise ma olin just seitsmendat korda lõpetanud, ja ma küsisin väsinult: “Mida sa soovid? Mida sa tahad, et ma teeksin?”

Sa vaatasid mulle otsa, vaikisid, hüüatasid siis: “Mama!” ja KALLISTASID mind. Saad sa aru, sa esmakordselt omaalgatuslikult kallistasid mind. Muidugi oled sa ammu minu juures kaisus käinud, kui tahad võtta maailmast viis minutit puhkust, aga see kallistus oli teistmoodi. Sa viskusid mulle kaela, pigistasid oma käekestega mind kõvasti-kõvasti ja mu süda sulas.

Selle eest, selliste hetkede nimel võin ma seda va kassiraamatut ka sada korda lugeda. Kui sa ainult iial ei lõpetaks mu kallistamist.

Kogu lõppenud elukuu on olnud… ühest küljest harilik, aga teisest küljest mulle tundub, et sul on mingi arenguhüpe jälle käsil. Siin oli paar päeva, kui uusi oskusi sadas riburada pidi taevast alla. Kõigepealt õppisid sõrmega osutamise triki ära (enne sa lihtsalt jälgisid sõrme, kui midagi sulle osutada), siis õppisid ise kärusse ja sealt välja ronimise ära. Siis said selgeks, kuidas diivanile end vinnata. Siis üks päev kõndisid sa lihtsalt pidevalt tagurpidi ringi, sest sa avastasid selle oskuse. Ja sõna “kass” on sul väga selge, kuigi vahepeal kogemata ütled “kats”, aga sellestki pole hullu. Vähemalt Kats teab, et kui me isegi väga tihti ei kohtu, on ta meie peres alati keelel ja meelel.

Aga millal see juhtus, et sa mind mamaks kutsuma hakkasid? Vene veri lõi vist välja… Aga noh, ma pole pahane. Sest sa ütled mulle ikka õnneks “emme” ka, kuigi tavaliselt siis, kui elu on halb. Aga samas, nii see ju peabki olema – et kui elu on halb, tahad emme juurde. Minagi tahan veel jätkuvalt halbadel hetkedel emme juurde ja see on täiesti okei. Kuigi sina veel arvad, et mina emmena olen kõikvõimas ja saan kõik su probleemid lahendada. Praegu veel saangi, aga kunagi tuleb hetk, kui ma enam ei saa. Vähemalt mitte kõiki probleeme ära lahendada.

Oeh, ma tean, ma olen hetkel natuke liimist lahti. Möödunud kuu oli meie mõlema jaoks raske, selles oli palju nuttu ja frustratsiooni ja tänavale pikali viskumisi ja tahete põrkumisi ja nutmisi, kui mina tahtsin magada ja sina ei tahtnud. Või kui sina tahtsid õues mängida, aga mina pidin tööd tegema. Või kui mina igatsesin paari tunnikest iseendale, aga see lihtsalt polnud võimalik. See on nii õudselt raske, leida emaks olemise kõrvalt hetki enda kokkulappimiseks, nii et sina ei kannataks. Ja samas ma TEAN, et see on kõige olulisem asi üldse, mida ma tegema pean, et sa EI kannataks – end kokku lappima.

Läheme juunikuusse rahulikuma ja õnnelikumana. Ma luban püüda olla mitu korda parem ema, kui ma seni olen olnud. Sest sa oled väärt parimat ema maailmas.

Ma ei suuda oodata, kuni ma sind hommikul näen.

Armastades,

mama