Mila sai selgeks sõna “kass” ja nüüd ta ei lõpeta selle ütlemist. Ausalt, ta on umbes viimased kuu aega AINULT “kass” ütelnud. Veits hakkab tüütuks muutuma, tahaks juba mingeid uusi sõnu kuulda. Või vähemalt midagi, mis ei ole “kass”.
Aga see-eest peab ta ühe sõna abil pikki vestlusi. “Kass? Kass. Kass kass kass kats kass! Kass! Kass kass?” Mis on muidugi supernunnu. Ja kui ta päriselt mõnele kassile väga lähedale satub, viskub ta vaesele loomale peale, võtab kaissu ja selgitab rahulikult: “Kass kass kass. Kass. Kass!” Miuks on eriti põlglik igasuguse kallistamise suhtes, Pussakal paistab väga savi olevat ning laseb end kallistada küll. Ja õnneks püsib Milal meeles, et kasse tuleb silitada. Ainult vahel harva üritab kõrvu või vurre endale võtta.
Ja täna ronis ta seljakotti. JR pakib asju kalastustripiks, nii et Mila sai mõnda aega mööda korterit seljakotis ringi tšillida. Ma pidin naerukrambid saama. Ning jap, ma annan endale aru, et selline asi on naljakas ainult vanematele.
Sorry about that. A see on ikkagi mommyblog.
5 thoughts on “rännumees”
Eril6bus nägu on sellil endal peas 🙂 Nii et – issiga kalale, jah?
Käpikul on selliseks sõnaks “däbn” 😀 Laps on poolteist ja oskab öelda tadaa, kii ehk kiisu/kutsu/auto mõistes ja däbn kõige ülejäänu kohta. Ja siis imestatakse, et ema kodus lolliks läheb, sest kellegagi pole rääkida 🙂
peaks külla tulema nii meeldiv oleks 😀
Imetajade klass on olemas, nüüd anna mõni kana ja kala ka lapsele hellitamiseks kätte.
Annika, see pole mingi “däbn” vaid sulaselge DAMN!!!
Sul laps lihtsalt sai inglise keele enne selgeks, mis teha….