- juua ära kaks kannu mojitosid
- suitsetada järjest neli suitsu, mentooliga
- lennata Londonisse ja sealt Iirimaale, veeta mõlemal pool vähemalt nädal
- pidutseda kodubaaris after hours´il
- teha kaks uut tätoveeringut
- kanda kitsaid teksapükse
- panna jalga saapaid ilma ägisemata
- sõita lumelauaga kuskil mõnusas kohas neli päeva
- sõita koerarakendiga
- jõusaalis rühkida sajaga tund aega ja siis teha veel otsa pool tundi rämedaid kõhulihaseharjutusi
- jõuda koju hommikul kell 7
- saunatada korralikult mitu tundi ja korraliku leiliga
- süüa kääbikuid ja pursata tuld
Tag Archives: daki’s list
mina olengi ideaalne naine
Kroku juhtis tähelepanu suurepärasele uurimusele, mis on reastanud ideaalse naise omadused. Võtkem need siis ette ja vaadakem, kui ideaalilähedane ma olen.
- Armastab magusat – no magusat pole ma kunagi armastanud, aga! Millegipärast on mind viimasel ajal tabanud tõeline magusa- ja küpsetushullus, et ise ka imestan. Ju ma siis hakkan ideaalseks muutma.
- prinkis rindadega – hmpfh. Alati võiks olla ju parem, aga gravitatsiooni vastu ei saa. Ning kunagi on hüüatatud: “Issake, sul on keskkoolitüdruku rinnad ju!” Mis oli creepy, aga meelitav.
- väikese ilusa tagumikuga – selles osas feilin ma sajaga. Mu tagumik polnud ilus isegi mitte siis, kui ma ise väike olin ja mõnikend kilo vähem kaalusin.
- pikkade juustega – ma olen elus olnud paar korda lühikeste juustega (ehk kõrvadeni-õlgadeni) ja mulle see ei istu. Ma pean saama juukseid patsi panna. Samas olen ma ähvardanud pixie cuti kasuks otsustada, kui mul pärast sünnitust peaks juuksed välja kukkuma. Aga olen kindel, et kasvatan sellegi välja ja minu soenguks jääb siiski poolpikk.
- armastab veini – väga armastan. VÄGA. Millegipärast ei arva mu oma mees, et selles midagi ägedat oleks, ideaalist on asi tema jaoks kaugel.
- ei karda meikimata välja minna – iga päev käin meikimata.
- mehest lühem – enamasti olengi meestest lühem. Lühikeste inimeste võlud.
- sportlik – sport mulle meeldib, kehakuju ainult sageli ei saa aru sellest ja ei tule mu ponnistustega kaasa.
- sale ja trimmis – feilin jälle täiega.
- hea autojuht – ülbitsemata võin öelda, et olen üsna hea ja hoolas autojuht. Silmamõõt veab küll teinekord parkimisel alt, aga all-in-all olen üsna tubli. Liikluseeskirjad on mu pet peeve, ma ei suuda ära oodata, kui uus LE välja antakse, et seda tudeerida saaks.
- hoolib üle kõige perekonnast ja lastest – kui keegi on minu perekonnas, siis ma armastan neid lõputult ja olen nende nimel valmis minema läbi tule ja vee. Kodu ja kodutunne, pere ja perekond on mulle väga olulised ja see, et ma olen sunnitud oma perest kaugel elama, viib mind stressi.
- naudib head tugevat einet – alati. Kahjuks lähevad meie maitsed lahku, kuna mu mehele meeldib (mu meelest igav) eesti toit, mulle aga kõiksugused eksperimendid ja põnevad maitsed. Ja vürts!
- vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli – jälle pean tunnistama, et millegipärast on mu abikaasa täiesti spordikauge inimene (st teeb, aga ei vaata) ja tema jaoks on see kaugel ideaalsest, et ma jalkahull olen.
- teab oma piire, mis puudutab alkoholi – tean oma piire väga hästi. Olen elus ühe korra täis peaga oksendanud ja see oli siis, kui ma olin 15. Mälukaid pole ka ette tulnud.
- jälgib kaalu – alati jälgin, enamasti küll kaugelt ja umbusuga.
- kõrge seksisooviga – bahahahaa!
- kõrgharidusega – ma ise unistan ikka magistrist küll…
- töötab – mhmh, mulle meeldib väga kirjutada (kui seda saab tööks pidada), aga tööl KÄIA mulle alati ei meeldi, sest mulle meeldib magada.
- teenib mehest rohkem – praegu teenime vist üsna võrdselt, aga eelmisest mehest ma teenisin rohkem.
- innustab meest sõpradega välja minema – aga ta, raisk, ei lähe ju! Ma käin talle viimased kuud juba pinda, et mis mõttes ta väljas joomas ei käi, ta üldse ei saa aru, et varsti enam ei saa ju!
- teeb nalja ja naerab palju – naerda mulle meeldib väga.
- tunneb end mugavalt igas riietuses – tunnen end mugavalt tank topides ehk maikades ja mugavates pükstes ehk pidžaamades või dressides. Nii et mitte sugugi igas riietuses ei tunne end hästi, eriti praegu.
- suudab end valmis panna kümne minutiga – nullist sajani, kusjuures, st et saapad ja mantli saan ka selle ajaga jalga-selga.
- teeb hea meelega kodus süüa – see on selline värk, et väga halb on teha süüa inimesele, kellele su toidud ei meeldi. Igavaid tavatoite ma teha ei viitsi ja sinna see kokkamisrõõm kaobki…
- meeldib mehe sõpradele – seda peab mehe sõpradelt küsima.
- talle meeldivad mehe sõbrad – meeldivad. Eriti meeldib mulle see sõber, keda me Twilightiks kutsume ja keda ma IRL olen ainult kaks korda põgusalt näinud…
- oskab rahaga mõistlikult ümber käia – bahahahaa!
Kui ideaalne oled sina?
asjad, millest ma Tallinnas aru ei saa
- Kioskid. Ma ei saa aru Tallinna kioskitest. Tartus on kioskid, mis on funktsionaalsed – sealt saab krõpsu, limpsi, talongi ja ristsõnu. Suitsu kah. Ja peale on kirjutatud R-Kiosk. Lihtne, selge, konkreetne. Pole küsimustki, kaua nad näiteks avatud on, sest R-Kioskid on vist kõik sama kaua avatud. Aga Tallinna kioskid… appi! Alguses ma arvasin, et see on mingi üks anomaalia-kiosk, millest ma mööda juhtusin sõitma, aga siis ma sain aru, et igas tähtsamas bussi-, trammi- või trollipeatuses on üks selline. Seal müüakse MÜSTILISI asju. Näiteks kaisuloomi. No jumal hoidku, MILLINE INIMENE ostab kioskist kaisuloomi?! Ja siis müüakse seal veel igast kummalisi sädelevaid ja säravaid asju, küünlaid, juhtmeid, susse, säraküünlaid ja nii edasi. Müstika. Müüjad räägivad eranditult vene keeles ja enamasti näitavad arvet väikese kalkulaatori pealt, kui ma vene keelest aru ei saa. Ahjaa, ja nende aknad on täis erinevaid silte ja kleepse. Näiteks on ühe kioski aknal ajalehest välja lõigatud (peal?)kiri “РЕФЕРЕНТ”. Mis see peaks tähendama, ma ei tea.
- Linnud. Mu maja vastas on park (ja see pole see kalmistupark, eks, tehkem see kohe selgeks. Seal pole mänguväljakut, seal on vaid paar suurt kivi.) ja igal hommikul, kui ma kohvivett ootan, vaatan ma aknast välja. Vaatan ka igal õhtul, sest ma olen harjunud aknast välja vaatama. Ja tükk aega ei saanud ma aru, mis on täpselt valesti. Peaks ju olema ideaalne, et mul on akna taga (teoorias) rohelus. Ning ühel hetkel ma taipasin – siin pole ÜHTEGI lindu. No kurat ja perse, see ajab lihtsalt vanduma. No kuidas nii saab, et pole linde?! Iga inimene, kes on Tartus elanud, saab aru, mida ma silmas pean, kui ma räägin lindudest. Tartus on linnud igal pool, eriti on nad sellistes kohtades nagu pargid. Ja selles on alati olnud minu jaoks midagi fantastiliselt müstilist, kuidas nad õhtuti kogunevad, siis kisades lendu tõusevad… Ma igatsen linde!
- Taksod. Proovisime tellida reede õhtul kell pool 7 taksot siia maailma lõppu, et Raekoja platsi abikaasa saaks. Helistasime läbi üheksa taksofirmat ja tulemuseks null. Pidime ikka oma sõitvale risule hääled sisse ajama ja ma viskasin poisid linna ära, sest oli kiire ja puha. No aga palun öelge mulle, MIKS ei ole võimalik reede õhtul, veel täiesti normaalsel kellaajal, saada taksot? Minu kahtlus on, et mitte keegi ei viitsi siia pärapõrgusse sõita. Aga muidu on mul alati Tallinnas taksodega jamasid olnud, no ei ole võimalik siin linnas taksot saada. Müstiline. Peaks vist paar taksojuhti ära kodustama, aga ka see on praegu raskendatud, sest taksojuhtide kodustamine tuleb kõige paremini välja siis, kui saab alkoholiga sõbrustada. Oh alkohol, kuidas ma igatsen sind!
Aga eile nägin ma oravat. Nii et kõik polegi päris lootusetu, eks. Ja täna käisin ma esimest korda rasedate joogas ja ma tunnen, et äkki see on koht, kus ma ei tunne ennast varsti enam võõrana. Sest ma tunnen end siin kõikjal võõrana. Isegi bussis ma istun ja tajun, kui out of place ma olen.
Muudest mõtetest teine kord. Ma proovin koguda positiivsust.
100 days to go
Mu pregnancy counter, mida ma vahepeal vaatan (tavaliselt kord nädalas, kui vaja näha on, et mitmes nädal on, sest sellised pisiasjad ei püsi mul ju meeles), teatas, et jäänud on veel 100 päeva.
Ja järgmisel nädalal peaks vist algama kolmas trimester. Ega ma seda kah muudmoodi ei teaks, kui raamat ei ütleks, sest nädalatega arvutamine on nagu eurodega arvutamine – jube keeruline.
Niisiis. 100 päeva. Ja täiesti hüppeliselt läks sel nädalal olukord HULLUKS. Eks mul oli vaagen valutanud juba varem ka kergelt, kui kõndisin, aga näiteks täna hommikul ei saanud voodist väljagi, nii hull oli lihtsalt. No ilmselt ei aidanud kaasa ka see eilne linnadevaheline tööpäev, nii et juba öösel passisin jälle üleval, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks oli nii megavalus liigutada, et enam ei saanudki und.
The Internet on, nagu ikka, usual unhelpful self. Ühed lehed teatavad, et sümfüüsi diastaas (ma juba tegelesin self-diagnosimisega) on täitsa normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada ja “rohkem puhata”, võimalusel vähem jala käia. See “rohkem puhata” soovitus meeldib mulle ERITI, nähes et see on ainus asi, mida mulle enne veebruari välja kirjutada ju ei saa. Teised lehed räägivad aga naistest, kes jäid tänu sellele ratastooli või võtsid pärast sünnitust lapse sülle ja luud liikusid jälle kõik paigast ja kaks järgnevat aastat möödusid kohutavates valudes ja nii edasi.
No ja kui guugeldada “vaagnaluu valu”, siis tuleb esimesena vastu Perekooli foorum pealkirjaga “Rase olla on õudne!”:D
Aga päriselt, see valu on PÄRIS ÕUDNE ikka. Eriti õudne on püstitulekuhetk, kui on alati selline õnnemäng, et kas jään nüüd püsti või ei – raskus ju kõik vajub selle koha peale, mis valutab ja teinekord ongi valu nii järsult tulnud, et sõna otseses mõttes lööb jalust maha.
(Ja siis saadab ämm mulle soovitusi rohkem jalutada, SEST RASEDAD PEAVAD HÄSTI PALJU JALUTAMA!!!1!!!)
//
Aga ikkagi. 100 päeva jäänud. Või noh, ligikaudu (arvestusega, et tähtaeg on 16-22.04). Ma ei oskagi hinnata, kas seda on vähe või palju. See on lihtsalt ilus ümmargune number, mis justkui tähistaks mingit murdepunkti, aga nii muidugi ei ole. Mis siis on juhtunud tänaseks?
- Ma tunnen liigutusi üsna selgelt ja enam ei ole mingit kahtlust, mis on mis. Eriti lahe on lasta talle muusikat (oojaa, ma olen nüüd üks NEIST naistest) ja vaadata, kuidas ta hüppab ja tantsib.
- Põrnikas on ülbelt tuharseisus, aga seda asja me veel vaatame. I dare this baby to be born feet first.
- Öised vetsuskäimised on muutunud tüütuks igapäevaks.
- Magada ei saa. Ja hommikuks on alati hundiisu.
- Ja noh, valus on. Ainult pikali ei ole valus (kui ei liiguta. Kui liigutada, siis on pikali ERITI valus.)
- Kaalu on juurde tulnud 5,5 kilo. Seejuures kõhu ümbermõõt on vähenenud 5 cm.
- Emakapõhjakõrgus on 27cm, kuigi mulle ei ütle see arv midagi muud, kui et on väike punu.
- Ja ma kardan. Kardan kõndida, sest kardan valu ja kardan libiseda, sest kardan kukkuda. Kardan bussiga sõita, sest kardan õnnetust ja kardan autoga sõita, sest kardan surma saada.
Kodukorralduslikelt rinnetelt. Lõpuks hakkab ilmet võtma ka garderoobisüsteem, mis tähendab, et praeguse lahtipakitud 20% asemel saan ehk ka riided ja voodipesud lõpuks lahti pakkida! Mis tähendab, et jääb vaid 50% kaste ja kotte ja muud horrorit. Äkki isegi kunagi tulevikus saab see asi siin normaalseks.
Titeriideid olen kah ostnud, sest see on ju pure fun. Kuigi, nagu kõik emad ilmselt teavad, on värvivalik jätkuvalt üsna kesine. Ikka plikadele roosa või punane ja poistele sinine või roheline ja ilmselt siis kesksoolistele pruun või valge. Aga ma tahaks võibolla šikki violetti, kreemjat beeži või igas olukorras sobivat musta. Titadele ei tehta üldse musti riideid! Ja kui tehakse, siis on need sellised “sõnumiga” riided, millel tingimata peal pealuud või mõni “äge” kiri, näiteks “Feed me or no one sleeps!” Kuigi loogiline oleks, et musta värvi rõivad on ju kõige praktilisemad…
Ja nüüd ma tean, mis on Emmaljunga. Oh lord, I’ve crossed the barrier.
minu viis asendamatut tehnikavidinat
Kuna järgmises Digis ilmub viimane “Naistekas”, mis on minu toimetatud (keegi kommentaarides küsis – detsembris ei olnud jah, pühadevärk), siis mõtlesin, et reastan ka oma viis asendamatut tehnikavidinat, mida ma olen Digis palunud tuntud naistel teha. Natuke kahju on ka, olen ju Digi “Naistekat” vist mingi kolm aastat teinud, mõnus igakuine rutiin oli see, et käid ja uurid uusi põnevaid ja ilusaid asju, õhkad ja ohkad, et tahaks ka… Aga igal juhul, viis asendamatut siis.
1. Monster iCar Play. Selle ostsin kuulsa kolumnisti ja muuhulgas ka kursaõe Susan Luitsalu käest, kes seda vidinat oma nimekirjas mainis ja pärast mu pärimise peale, et kust saaks, pakkus, et müüb mulle enda oma, mis tal üle. Kohtusime südasuvises Jõgeva linnas (hah, sellepärast oligi alguses Jõgevas, et “sügiseseS JõgevaS”, ei saa ju öelda “sügisesel Jõgeval” või sügiseses Jõgeval”!), kus ma pikka aega õiget kohta taga otsisin, ja väikse tehingu tulemusel saingi juba edasi sõita, autos muusika mängimas. Mõnus asi on see – paned iPodi taha ja ongi muusika olemas! Lisaks ta veel laeb ka iPodi, mida ei tee näiteks see kassettadapter, mida enne kasutasin, nii et iPod elabki nüüd autos ja nii ongi. Seda pole veel juhtunud, et ristmikul kellegi teise muusika vahele hakkaks peksma, kes sama raadiosagedust kasutab, aga ootan põnevusega! Tüütu on see, et meie auto sigaretisüütaja on vist katki või midagi, igal juhul kipub see Monster sealt tagant vastupuutumise peale ära tulema ja Abikaasa pikad koivad ja meeste vist üleüldine harjumus jalad harki istuda tähendab, et ta käib pidevalt sinna roolis olles vastu ja siis tuleb koguaeg uuesti musa käima panna. Mul endal roolis olles seda ei juhtu.
2. Mobiiltelefon Nokia E63. Erinevalt Epust, kellel on sama telefon, meeldib mulle mu Nokia väga. Tal on QWERTY klahvistik, mis teeb opereerimise ja messimise ülimugavaks, mõnusalt suur ekraan ja kõik lisavidinad, mida ma tahta oskan. Inimesed võiksid rohkem messida, arvan ma. Või noh, ma ei viitsi üsna sageli inimestega RÄÄKIDA, seega saadan info sõnumiga. Aga enamik sõpru mul ei viitsi jälle trükkida ja nii nad parem helistavad (tavaliselt siis, kui ma ei viitsi rääkida). Nii et sellega on nokk kinni, saba lahti, aga saab hakkama. Ovi poest leiab ka piisavalt erinevaid ägedaid teemasid, mu lemmikud on õe nimekaimud Siki-teemad. Näiteks Siki Chakra Journey. Kiisud noh! Ainult häirib, et kaameral ei saa välku maha võtta – st seda saab teha ainult ühe pildistamiskorra ajaks, järgmine kord pead jälle välgu käsitsi maha võtma. Mulle ei meeldi ÜLDSE välguga pildistada, tavafotokaga ka mitte. Ja pildistamisheli ei saa ka maha keerata, mis on ülim rumalus. Ei tea, kuidas spioonid peaksid saama salaja pildistada!? Millest ma aga aru ei saa, on see, miks on ära kadunud see korpustevahetamisvõimalus, mis kunagi popp oli? Ma tüdinen asjade välimusest kiirelt ja sageli ja nii äge oleks, kui saaks telefonile korpusevahetusega kiirelt uue ilme anda. Üleskutse Nokiale: tooge korpusevahetamisvõimalused tagasi!
3. Braun Silk-Épil Comfort. Ma olen vist elus ainult ühe korra jalgu raseerinud ja tänu sellele on mu karvakasv üsna hõre. Küll aga tuleb neidki kaht karva aeg-ajalt eemaldada ja selleks kasutan epileerijat. (Noh okei, rasedusega on hakanud mingi mets vohama, aga see on pigem erand, MA LOODAN.) Umbes kord kolme kuu tagant, käib küll. Alguses oli harjumatu, noh valus natuke ja nii, aga tegelt on ikka väga mugav. Tõmbad korra üle ja on vähemalt kuu aega mureta. See masin on kestnud mul umbes kümme aastat, sain selle kunagi teismelisena jõuludeks ja ei kahetse!
4. Samsung N150 Notebook. Minu punane nunnu! Kohutavalt aeglane, vahepeal teeb rumalusi ja ma ei saa aru, MIS MÕTTES ei saa ma desktop photot muuta selle va 7 Starteriga, aga ikkagi. Asendamatu reisi- ja ajaviitekaaslane. Ja kirjutada on sellega ka ikka ülimõnus. Rääkimata sellest, et ta on PUNANE. Ja nunnu.
5. Fotokas Canon miski. Pole käepärast ja ei oska öelda, mis ta mul on, mingi Powershot seebikas. Tegelikult ihkab hing ammu juba korralikku peegelkaamerat, aga rahakott ei jõua hingeihkamisele kuidagi järele. Õnneks saab suurema osa asju Canoniga aetud, kuigi ma tunnen iga kord pilti tehes, et olen sellest masinast üle kasvanud. Ma tahaks, et saaks muuta ka säriaega lisaks ISOle ja välgutugevusele, aga sellega ei saa. Seega tulevadki pildid sellised, nagu nad tulevad (vt ülalt ka minu välguvastumeelsust). Õnneks saab ilusa valge ilmaga ikkagi väga häid pilte. Hämaras ja toas on probleeme. Ja ma olen endale lubanud, et kui kunagi saan hea kaamera, siis panustan ka blogi pildinduspoole parendamisse… Kunagi. Ausalt.
Millised on teie asendamatud tehnikavidinad?
in ja out 2010
Ja natuke lõbusamatel toonidel. Asjad, mis sel aastal meele heaks või mõruks tegid. (Ei pruugi olla selle aasta leiutised tingimata.) Nimekiri võib täieneda!
Out 2010
- Uggsid. Uh, kuidas ma ei salli Uggse!
- Ja Crocksid. Uh, kuidas ma ei salli Crockse!
- Inimesed, kes kannavad pidevalt kõrvaklappe – ka siis, kui nad kellegagi räägivad. See on ääretult ebaviisakas.
- ID-pilet. Väidavad, et maksab 375, saad telefoniarve, tuleb välja, et maksab 445 (sest unustasid mainida käibemaksu või tegid seda sel kombel, et loll blondiin ei saanud aru, et lõpphinnas ei kajastugi lõpphind)
- Bensiinihind. No kaua võib!
- Autod, mis lagunevad kätte ära.
- Et ma ei saa enam mojitosid juua.
- Seksiseaduse eelnõu.
- Minu juuksed (also known as tiidud). Iga kord, kui ma mõtlen, et enam ei saa mu juuksed hullemaks minna, siis nad üllatavad mind. Kiilakaks ajada end ei ähvarda, küll aga pixie cutiga (aga siis, kui hormoonid ei sega mõtlemist).
- Palavus. Õnneks olin ma kõige suurema palava ajal Kanaaridel, kus oli inimlikum kui siin, AAFRIKAS OLI JAHEDAM KUI EESTIS, saate aru jah?
- Kolimine.
- Tropid naabrid.
- Gmaili ja Chrome’i teemadevähesus. Kas ma pean selle pisiasja pärast tõesti Firefoxile tagasi pöörduma?!
- Seadused ja fakt, et ma ei oska neid lugeda.
- Parkimine ja fakt, et seda ei saa kusagil teha.
- Seened ja fakt, et ma ei jõudnud seenele.
In 2010
- Muusika nendelt: Owl City, Hurts, Train, Lily Allen, Disturbed, Biffy Clyro
- Metro võikud!
- Tartu lugematud kiirtoiduputkad, mis tulid nagu seened pärast vihma
- Ookean ja kõik sellega seotu – soolasus, fakt, et ma sain seal ujuda, nunnud kalad
- Mojitod. Oi kui head on mojitod – nüüd, kui ma lõpuks neid õigesti tegema õppisin!
- Pasa-Petsi tagasitulek Tartusse. Sest muidu ma poleks iial teada saanud, et tegu on nii tupsununnu inimesega.
- Pasa-Petsi hittlugu “Daki”
- ajakiri Anne&Stiil. Ma ei tea, miks, aga A&S on tõusnud absoluutseks favoriidiks Eesti kuuajakirjade sääs
- Lumi!
- Piimakohv. Varem ma ei joonud piimakohvi (nii palju).
- Elulised küsimused: kui mind vähendataks sõrmepikkuseks, kas ma siis hakkaksin asju valjemini kuulma? Kuidas tita kõhus ikkagi hingata saab? Miks inimesed kasutavad sisematerjale selleks, et ehitada välistreppe (ja siis imestavad, miks need talvel PÕRGULIKULT libedaks muutuvad)? Kas elektroonikaasjade sisselülitamisnuppudel olevate sümbolite 0 ja | taga on ka mingi loogika?
- Loomad: Gaius, Siki uus must kuusu, Naabrinaise vutid jpm
- Stand Up Comedy tulek Eestisse (mh ka paljude ilusate meeste Eestisse importimine)
- Diskod ja nende tegemine.
- Avantüristid ja nende tulek minu ellu (ja sellega seoses hästi paljude teiste toredate inimeste tulek ellu).
- Mojitod. Kas ma juba ütlesin mojitod? Kurat, kuidas tahaks ühte mojitot!
kui ma oleksin universumi direktor…
- siis oleks igal korteril rõdu ja vann
- siis saaksid inimesed elada ja töötada täpselt nendes linnades (ja riikides), kus nad seda soovivad
- ma muudaksin Nokia Tune’i ebaseaduslikuks
- ma teeksin nii, et alkohol, sigaretid ja droogid ei oleks mürgised, tervist kahjustavad, sõltuvust tekitavad
- igaühel oleks oma Scotty (“Beam me up!”) (see Simon Peggi versioon OF COURSE)
- kõik saaksid magada täpselt nii kaua, kui nad seda soovivad
- kõik jõulutuled töötaksid igavesti ega läheks katki kohe, kui nad sisse lülitada
- mandariinid ja pomelod maitseksid aastaringi ühtmoodi head
- kõigil oleksid ideaalsed nahk, küüned ja hambad
- trammid ei koliseks ega raputaks
- igal aastal on kohustatud kõik käima ühe päeva teise inimese kingades (umbes nagu töövarjupäev)
- kõigil oleks võimalus samasuguseks ajas tagasi minemise teraapiaks nagu “Being Ericas”
- seadus “kõik, mis sa teed, tuleb sulle endale tagasi” töötaks tugevamini, silmnähtavate ja ilmselgete tulemustega
- tööpäevad oleksid nelja tunni pikkused (välja arvatud juhul, kui sa ise ei soovi pikemaid)
- kõik oskaksid laulda või vähemalt üht muusikariista mängida
- nihelemine oleks keelatud, ei, lausa füüsiliselt võimatu
- valged saiatooted ja saiakesed ei teeks kedagi paksuks, vaid oleksid sama tervislikud kui köögiviljad
- ühistumutid oleksid kõik normaalsed inimesed
- liiklus oleks alati mõistlik
- ja kuidagi oleks nii, et pesu jõuab ise masinast restile ja kappi ning toad ei läheks kunagi segamini
võitjad! (ja natuke tagasivaadet)
Palun trummid ja fanfaarid!
Random.org abiga loosisin 171 kommentaari hulgast (ma küll ei öelnud, mis kell kommentaarid lukku lähevad, aga läksid, noh, praegu, kui ma seda posti kirjutan ehk siis kella poole 7 paiku õhtul. Aitäh teile kõigile! Ma ei oleks osanud nii suurt osavõttu oodata ja nüüd ma tunnen end natuke süüdi, et mul pole teile rohkem auhindu anda…
Aga igal juhul, viis auhinda saan ometi välja anda ja võitjad on…
Kommentaar number kolm ehk Jaanika! Palju õnne, sinu oma on João Lopes Marquesi “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”.
Kommentaar number 63 ehk Elle! Sinu omaks saab minu raamat, “Ööd kollases autos”.
Kommentaar number 27 ehk Ethel! Sulle sai loosi tahtel Anne&Stiili aastatellimus.
Kommentaar number 134 ehk Maris! Sinuni jõuab postiga jõuludeks Epp Petrone romaan “Kas süda on ümmargune?”
Ja lõpuks, kommentaar number 32 ehk Kadri! Sind saab rõõmustama João Lopes Marquesi “Minu ilus eksiil Eestis”.
Ma võtan teiega õige pea ühendust, et te mulle oma kontaktandmed saadaksite. Palju õnne teile ja kui vähegi võimalik (ja on häid sõpru, kes mind selles ürituses toetavad) püüan mõni teinegi kord kingisadu teha:)
Aga et vastata ise oma esitatud küsimusele, siis mis oli kõige lahedam asi, mis minuga juhtus? Nagu mu püsilugejad teavad, pole mul kombeks möödunud aastale muudmoodi tagasi vaadata kui küsimuste vormis, proovime siis seekord teistmoodi…
No oleks vist väga stereotüüpne öelda, et kõige lahedamad olid pulmad ja rasestumine? Aga tegelikult, kui ma mõtlema hakkan, siis need kaks asja polnudki niivõrd LAHEDAD, kuivõrd loomulik jätk elu senisele käigule… Sest mingil hetkel oli selge: me kas jääme kokku ja teeme edasisi samme püsivama ühise tuleviku suunas või ei jää me kokku. Ja me otsustasime, et armastust ei saa ikka niisama ära visata. See hetk või otsus polnud eriline kriis, see lihtsalt oli eluvalik. Kui oli selge, et tema Tartusse ei jää, kui oli selge, et kui me tahame koos jätkata, siis pean ma hakkama hiigelohvreid tooma… Ja kuigi mulle senini väga hakkab vastu see, et MINA pean neid ohvreid tooma, siis… siis ma veel ikkagi üritan. Sest muudmoodi ka ei saa.
Ma lugesin teie kommentaare ja olin liigutatud: kõigi jaoks tundus olevat 2010 eriliselt muutusterohke aasta. Oli ka minu jaoks. Kõigepealt sain töö, siis rääkisin suu puhtaks eksabikaasaga, siis läksid teed lahku parima sõbrannaga, siis käisin ja elasin kolm nädalat Tenerifel koopas, siis abiellusin, siis sain kaks sinist triipu sellele va testile, siis pakkisin kokku kogu oma elamise, siis istusin pimedas kastis öösel üleval ja nutsin, siis läksin uuele tööle… Kõige selle vahepeal ikka kirjutasin ja kirjutasin…
Igast siise on olnud.
Aga kõige paremini jääb meelde vist hoopis…
…see, kuidas ma juuli lõpus läbi äikesetormi Riia lennuväljale maandusin ja jalad värisesid, kui taas oma teistpoolt nägin…
…see, kuidas ma emme sünnipäeval näpu ukse vahele lõin ja mul oli nii kuradi valus ja nii kuradi kopp ees, et ma ei saa isegi üht kuradi suitsu teha ja üht kuradi mojitot juua, et ma lihtsalt ulusin tal seal köögis, kui kopp mul on ees ja kuidas ma ei viitsi enam rase olla – ja kuidas emme ja Siki teadvalt naeratasid, mind kallistasid, ja ütlesid, et kõik saab korda…
…see, kuidas ma aitasin Sikil teha lõputööd ja me veetsime koos mitu nädalat ja kui tore see oli, jälle nii palju oma õega koos olla…
…see, kuidas me Saaremaa suvevaikuses tünnisaunas istusime, taevas oli nii punasekirju ja nii mõnus oli olla…
…see, kuidas me sõjakooli ballil tuppa hiilisime ja šampuse lahti tegime ja K+K armastust tähistasime…
…see, kuidas ühel hommikul kassid nii nunnult mul kaisus magasid…
…see, kuidas Abikaasa mulle pomelokoore pähe pani…
…see, kuidas me Sikiga mäkki õgisime ja elust rääkisime…
…see, kuidas me emmega suvila terrassil istusime ja elust rääkisime…
…see, kuidas me tädiga köögilaua ääres istusime ja elust rääkisime…
Sellised asjad jäävad meelde. Kõik need pettumused, haigetsaamised, nutmised, kodukaotused, iseendakaotused, kallite inimeste kaotused – need LÕPUKS lähevad meelest ära. Lõpuks. Uued tulevad küll alati peale, aga tagasi vaadates, jah, tagasi vaadates võib öelda, et oli täitsa hää aasta. Ju siis kõike seda oli nii tarvis.
Tallinn is taking my virginity
Ma olen elanud poolteist nädalat Tallinnas (õigemini, väga suur osa on selles, et ma olen elanud Koplis) ja olen selle aja jooksul:
- saanud ühistranspordist mingi vanamemme käest (kes sõitis kaks peatust, mina sõidan 15 peatust) sõimata (“Kui meie rasedad olime, siis me seisime püsti!”)
- ja algatanud sellega seoses suure tervet trammi hõlmava tüli, kuhu sekkusid lõpuks minu kaitseks üks asjalik proua (“No mida te õiendate! No miks te peate õiendama?!) ja alkoholilemb mees (“Vanadus teeb ikka lolliks! Võtke teinekord suur silt kaasa ja kleepige toolile, et see on minu tool!”)
- kasutanud ID-piletit esmakordselt ja näinud ka mupo kontrolle
- käinud esimest korda 3D kinos ja isegi näinud neid 3D värke (ma arvasin, et mul see pimeda silma tõttu ei õnnestu)
- käinud kolmel jõuluturul
- löönud seal laiaks terve jõulueelarve
- näinud inimesi odekolonni ostmas, joomas, selle järgi haisemas
- näinud inimesi minu eesistmel odekolonni joomas ja selle järgi haisemas
- arvanud, et olen näinud pealt sissemurdmist
- arvanud, et mind jälitavad Koplis kell 22 töölt tulles vene keelt kõnelevad spanjeliga mehed
- mitte maganud
- koduigatsusest nutnud
- tundnud end tööl täieliku feilina
- autoga iseseisvalt sõita ja mitte ära eksida või liiklusohtlikke olukordi tekitada
Tegelikult oli mul terve hunnik (või okei, mõned) pilte jõuluturgudelt, aga ma panen need üles teine päev, kui pole nii… feil olla. Ja kui on aega ka rohkem.
Complete Chaos*
*Sõnapaar väljendamaks hetkeolukorda ELUS. Also possible baby name.
//
Lõpuks saab siis öelda, et on kolitud. Ehk siis suur hunnik kaste, mööblit ja prügikotte on veetud ühest linnast teise ja mingil imekombel tegime me selle ära kõik ühe päevaga. Või noh, MINA muidugi ei tassinud midagi (oh, ma olen selle üle megarõõmus, aga nädal aega pakkimist oli juba niigi üsna kurnav, nii et mul pole ka süümekaid, nagu ma oleks vähem teinud või midagi), aga sellegipoolest oli stress laes ja asjale ei aidanud kaasa nutvad kassid, lumetorm ja üleväsimus.
Ja see, et uues kohas pole MITTE MIDAGI. Asju pole lihtsalt kuhugi panna, sest meil pole midagi. Me kolisime möbleeritud korterist karpi, võttes kaasa vaid voodi, külmiku ja pesumasina. Ja ühe tugitooli. Ahjaa, kummuti ka. Nii et praegu on totaalne kaos ja ma ei oska isegi kuskilt otsast pihta hakata, sest polegi nagu midagi pihta hakata – asju lihtsalt polegi kuhugi panna.
Ühesõnaga, ma olen vaikselt hullumas. Aga ainult vaikselt.
Et end hullumast hoida, siis asjad, mis mulle hetkel siiski meeldivad:
- et Tallinnas on MEGAPALJU LUND! Ja seda sajab pidevalt juurde!
- et kiisud siiski elavad ja hingitsevad veel ja pole veel stressi ära surnud ning isegi juba kohanevad
- meie magamistoa uued (emme tehtud) kardinad
- et meil on ägedad naabrid
- (kellele ei pea ilmselt IIALGI politseid kutsuma, nagu oli Ropkas tavaline)
- homme saabub uus diivan
- jee! mul on lõpuks diivan!
- varsti on jõulud
- homme tuleb blogilugejatele üllatus!