Tag Archives: being a smartass

suhteveerg

hoomamatu Leave a reply

Veel üks postitus minevikust, sest kuigi ma olen peaaegu oma asjadega nüüd järjele saanud, ei suuda ma veel värskemat kraami blogisse panna. Kuidagi katki on käed või midagi. Postitus 17. novembrist 2005.

Milline on õige vastus küsimusele: ”Miks sul siis meest/naist ei ole?” Kui sa kelleltki seda pärid, siis mida sa tegelikult kuulda tahad? Millist tõde?

Sellele saab ju vastata üht- ja teistpidi, aga ma olen kindel, et on olemas ka n.-ö universaalne vastus. Et mis siis… ”Ma ei ole Seda Õiget veel leidnud…”? See vastus mulle näiteks ei sobiks, sest mina Sellesse Õigesse ei usugi ja veel vähem raiskan ma oma aega millegi otsimisele, millesse ma ei usu. (Kui aus olla, siis oleks ma rahul ka Selle Natuke Õigemapoolsega.)

Või ”Ma olen oma elus praegu selles punktis, kus ma olen valinud üksiolemise”? Esiteks ei kõla see väga kõnekeelselt mugava lausena, mida öelda ja teiseks kõlab see liiga üleolevalt, isegi kui see on tõsi.

Vahepeal tavatsesin ma vastata: ”Ma olen liiga võimatu inimene, keegi ei suuda mind taluda,” aga ma ei viitsi enam kasutada seda. Sest kui mind oleks võimatu taluda, siis ei oleks mul ka ju sõpru. Või siis on sõprade puhul see efekt, et nad lepivad su vigadega ja saavad su tähelepanu neile juhtida nii, et see ei lõpeks suure sõja või enesehinnanguprobleemidega, mis võib juhtuda, kui sama teeks isik, kellest sa vaimustatud oled?

Tegelikult ma hakkasin mõtlema sellele üldse selles võtmes, et mida mina tahaks kuulda, kui ma küsin huvitavalt meesterahvalt, miks ta vallaline on. ”Sest mul on halb harjumus sokke põrandale vedelema jätta.” ”Sest ma norskan.” ”Sest ma joon liiga palju ja kaldun oma naist unarusse jätma.” ”Sest ma petsin teda ja ta jättis mu maha.”

What? Ei, palun. Nende vastuste kõrval tundub tõesti lihtlabane ”Ma olen valinud nii” väga ilus ja aktsepteeritav, missiis, et see ei pruugi tõsi olla.

Aga mina arvan, et ma jään vastuse ”Ma ei oska suhteid” juurde, kui keegi peaks küsima. See on päris ligilähedane tõele ka.

LISATUD: parim kommentaar, autor Jake:

”I just stay at home. I don’t bother going out anymore. There’s nobody I care to see. I don’t have any friends. It’s hard. Usually if you’re an actor or something you move to Los Angeles and stay there for the rest of your life, and all your peers are there. They all live at the same place. I don’t know who my peers are or where they live. Probably in graves.” (Jack White)

 

Nnnaine

hoomamatu 4 Replies

Nii jube kiire on, et teie ees on järjekordne taaskasutatud postitus, sel korral 2006. aasta 10. märtsist, hetked enne seda, kui ma sõitsin esimest korda Londonisse. Mul endal on nii huvitav igivallalise Daki mõtteid lugeda. Nüüd olen vana ja väsinud ja tahaks kuidagi ilma draamata elada mõni aeg. Aga feilin ikka.

 

Mõne koha pealt võin ma olla ikka hämmastavalt naine. Nii näiteks võin ma meesterahva imestunud ja puhtsüdamliku lause ”Aga mis vahet seal on, lill on ju lill” silmi pööritada, raskelt ohata ja pead raputades rahulikult – et aeglasema taibuga isendid ka mõistaksid – veerand tundi seletada, miks ei tohiks mulle kinkida roose ja miks mõndadele ei meeldi nelgid, aga mulle meeldivad, kuigi ma alati eelistaksin piibelehti või hüatsinte, kuid keegi ei ole vaevunud küsima ja nii kingitakse roose, those bastards.

Loomulikult olen ma väga naine selle koha pealt, et kui sõbranna teeb märkuse, et ”it wouldn’t hurt to use some make up”, siis ma muidugi lähen ja ostan järgmisel päeval hirmkalli puuderkreemi, mida ma ei hakka ever kasutama.

Lisaks vıin ma olla hämmastavalt naine, kui asi puudutab paralleelparkimist – vıimaluse korral ma nimelt ei tee seda. Birx muidugi selle koha pealt on hoopis teistsugune. Ja mina pean muidugugi ääretult hoolikalt kinni liikluseeskirjadest. Kui keegi näeb. Peamiselt selle pärast, et ega need reeglid nalja pärast pole tehtud ja teiseks, kuna ma ajan terve hunniku inimesi sellega närvi, seda on ju lausa lõbus vaadata.

Ja stseenide korraldamise koha pealt olen ma ka täiesti Naine. Ma armastan draamat, ilma selleta on kohutavalt igav ja ma hakkan otsima asendustegevust, kukun näägutama süütute inimeste (keegi pole samas kunagi süütu) kallal, õelutsen, targutan ja teen muud provokatiivset, kuni keegigi vedu võtab.

Ja üldiselt ei ole ma väga armukade, aga ma võin end väga vabalt sinnani viia, lihtsa sisendusmeetodiga. Sest armukadedus –> stseenid –> draama!

Jah, põlen kiirelt, aga suure leegiga, või kuidas nüüd öeldaksegi. Kõik see nõuab suuri tundeid ja kirge ja muud taolist. Mõistusesuhtes on see aga suht olematu kõik. Mis tähendabki, et mulle sellised asjad ei sobi. Ja ma ei suuda olla lõpmatuseni kannatlik, kuskil tuleb piir ja siis hakkab see stseenide provotseerimine, sest kuskil peab ju ometi mingeid tundeid olema!

Või juhtub, et olen siis meeste arvates põhjendamatult ıel. Aga mehed mıtlevad ju üldse teistmoodi.

Ning muidugi olen ma täiesti naine selles osas, et kuigi olen ma kella viiest jubaüleval, olen ikka veel pesuväel, asjad põrandal laiali ja kott pakkimata. Ja kohe tuleks takso tellida. Aga see-eest söön ma rohkem sinepit, kuiükski mees (või naine), keda ma tean. Ja suhkrut ei söö üldse.

elutuba – eile, täna, homme

hoomamatu 1 Reply

Pooleliolevas korteris on ilgem tüütus elada, kuid just täna sain aru, et sel on omad plussid.

Näiteks olen ma saanud vaadata ja olla ja mõelda, kuidas mööblitükid asetsema peaksid, et oleks kõige mõnusam ja funktsionaalsem. Sellest parima pildi annab elutuba, mis on ehk meie neljast toast kõige keerulisem. Nimelt on ta kõige pimedam, kuigi pärast osade seinte lõhkumist, ukse lisamist ja akna tegemist köögiseina on ta kõvasti valgust juurde saanud. Teiseks on ta hakitud ning pea igas seinas on aken, uks või mõlemad. Täna tabas geenius ja tõstsin järjekordselt elutoa ümber, nüüd on mul pilt väga selge, kuidas siin olla võiks. Ning alles neljandal katsel saabus see selgus!

Meie elutuba on paljaks kistuna selline:

See, kuhu on kirjutatud ahi, märgistab siis seda ahju, mis meil on otsapidi vannitoas. Vannitoa (ja köögi) plaani näed sellest postitusest, enam ei viitsinud sellega jamada. Ahju olemasolu tähendab, et seda ei ole suurt mõtet mingi suure mööbliesemega kinni katta. Esialgu, kui siia kolisime, panin ahju äärde diivani, sest siis oli külalistel hea mõnus soe seal magada. Teleka lasin vedada nii kaugele kui vähegi andis ehk siis akna alla, sest ma olen maniakaalne mööbliümbertõstja ja mul on füüsiliselt VAJA, et mu telekas poleks ühes toanurgas kinni. Täpselt jagus tasuta kaablit sinna nurgani. Ideaalis tahaks, et telekas üldse oleks kontoris, aga selleks peaks juhtmetega jamama ja ma ei viitsi. Niisiis, esialgu oli elutuba selline:

Ei osanud ma asjadele õigeid kohti leida ja kõik kohad olid mingeid ehitusjääke ja kaste täis. St on senimaani, aga lõpuks hakkab mingi elamine kujunema.

Siis tõid Naabrimees ja Naabrinaine mulle MEGARASKE täispuidust diivanilaua, mis täitsa ära kulus, sest meil on nüüd kaks diivanit (punane ja hall) ja vaja oli ka teist diivanilauda, et jaguks nii kontorisse (mis dubleerib külalistetoana ja kuhu läks lahtikäiv diivan) kui ka elutuppa. Mallu juhtus sel õhtul siin olema ja insta tekkis meil idee kõik ümber tõsta, sest ilmselgelt ei saanud tuba nii jätta – magamistoa uks ei lasknud diivanilauda diivani ette paigutada. Mingi aeg hiljem pagendasin ka kummuti elutuppa, kui magamistuppa lõpuks garderoob üles seati. Ka jõudis vannitoa ukse ette vitriinkapp, mis enne oli köögis, aga mille ma sealt ära vinnasin, kui köögipõrandat tegema hakkasin ja külmkapp saabus. Kuna aga ikka veel pole köögis seinakappe, siis asendab ta praegu kõiki neid puuduvaid kompkasid. Tulevikus aga saab sellest eluto auhkus.

Niisiis sai Malluga koos jõutud vahepealse kompositsioonini:

Täna ma hakkasin mingil põhjusel ümber tõstma (ilmselt olin hullunud haige lapsega kodus olemisest) ja avastasin, et kuigi Kats näiteks pakkus mulle sada erinevat varianti, kuidas mahutada sellesse veidrasse ruumikombosse diivan, telekas, vitriinkapp ja suur söögilaud, et üht lahendust ma polnudki läbi mõelnud. Mis oleks, kui paneks diivani akna alla! Ja töötab hetkel täiesti suurepäraselt.

Ja nüüd on mul selge ka, kuidas võiks hakata elu/söögituba välja nägema siis, kui saabub ükskord söögilaud ning kööki kappe saab, et vitriinkapp lõpuks oma nime uhkusega kanda saab. Enne on vaja aga ära teha see sein, kuhu ma veits juba pilliroomatte juba kinnitanud olen ja mille jaoks aegamisi savikrohvi kokku ostan. See sein (vannitoaukse vastas) on meil naabritega ühine, seega soojustada pole vaja, aga heliisolatsiooni oleks ikka tarvis. Minu loogika ütles, et pilliroog+krohv peaks andma täpselt selle, mida vaja.

Pluss mulle meeldib krohv.

Seinad vannitoa-, magamistoa- ja kontoriukse ümber ilmselt tapetseerin.

Ja kui ükskord saabub aeg, kui mul on normaalne telekas, mitte selline kobakas, siis ilmselt ei peaks ma pead vaevama, kuidas seda riiuli otsa ja/või seinale paigaldada. Aga praegu leidsin, et lae all on optimaalseim koht. Kunagi. Tulevikus. Ehk et saaks praeguse telekalaua võtta elutoas diivanilauana kasutusele ja leida praegusele suurele lauale koht näiteks kontoris. Väike kapike, kus hoian käterätte, võib endale uue koha leida, aga praegu ei osanud veel öelda. Ja ilmselgelt tuleb sellest aknast, mis on köögiseinas, letikoht, ühele ja teisele poole baaripukid. August seinas ja ideedest köögis võid lugeda pikemalt sellest postitusest.

Tundub, et peaks töötama. Kõik uksed saavad käia, samas ei jää ükski uhke mööbliese (vitriinkapp, punane diivan) millegi varju ja saavad omaette domineerida ja funktsioneerida. Söögilaud on kõige kahtlasem, sest ma pole teda ise näinud ja ei tea, kas jääb väga häirima ta sellise koha peal. Samas, praegu meil on niigi seal pisike koridor, sest suur kapp võtab ruumi… Lisaks saab diivanil rahus päevasel ajal raamatut lugeda ja ahi ei ole kaetud soojust segavate värkidega.

Mm… Elutuba. Ei jõua ära oodata…

bubble toes

hoomamatu 5 Replies

Üks Nõmmel elamise võlusid on see, et ma saan käia 90% ajast paljajalu. No lisaks sellele, et ma saan aknaid actually AVADA ja see ei tähenda, et ma oma last rekkapasa ja heitgaasidega tapaks (nagu eelmises kohas). Pluss: aknad saavad öö läbi lahti olla ja me saame kõik magada! Värskes õhus! Imeline!

(Samas on sel oma uued parakad, ega ma mitte nalja pärast ole proovinud megalt varjata, mis Nõmme kandis ma elan, sest küll ja küll juhtumeid, kus inimesed kirjutavad blogis, et nad on puhkusel ja tagasi tulles ootab ees tühjaks tehtud elamine.)

Igal juhul, ma käin nii palju kui võimalik paljajalu ja loomulikult Mila ka.

Ma ei teagi, miks. See polnud mingi teadlik otsus. Nii kaua kui ma mäletan, on olnud normaalne, et lapsed käivad suvel paljajalu. Ja et suvise igaõhtuse rutiini juurde käib jalavann. Nii on alati olnud, oli minu lapsepõlves ja on ka Mila lapsepõlves. (Õnneks!)

Sain aru, et see polegi üldtunnustatud praktika, kui ükspäev Milaga õue minnes JR meid mõlemaid läbi võttis. Või noh, peamiselt mind.
“Aga ta võib endale midagi jalga astuda! Pane talle kingad jalga!”

Huvitaval kombel juhtus see, et kui me maja nurga taga Mila vanaisat kohtasime, lõi tema nägu särama: “Issake kui tore! Laps on paljajalu! Seda ei näe enam väga tihti tänapäeval! Ehk on sel kõigel seos sellega, et Mila pole peaaegu üldse haige?”

Nii et jah, me käime vähemalt aias paljajalu. Ma ei saa ÜLDSE aru, kuidas see kellelegi üldse veider tundub. Aga tuleb välja, et tundub.

Noh, vahel panen siis südamerahustuseks talle ülipikke pükse jalga. No et kõik ei näeks, et laps – nagu mingi hobo – tegelt paljajalu. PS. Kas ma seda lugu olen juba linkinud? Kui pole, siis kuulake. Mm….

linnud

hoomamatu 2 Replies

“Oot, miks sa täpselt kuulus olidki?” küsiti mult täna.
“Ah, ma ei tea. Kirjutan?”
“Ja üleüldse, MISASJA sa abiellud koguaeg?!”

Lõpuks jõudsime ikkagi välja selleni, et kui enda üle ei oska nalja visata, siis on elu ikka väga kurb. Teisalt: ma omast arust viskan koguaeg enda üle nalja, aga ainult umbes pooled inimesed saavad aru, et viskan. Teised arvavad, et ma tõsine olen, kurvastavad, pettuvad, ja siis hakkavad abistavaid linke jagama.

Ma isegi ei tea, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.

Ahjaa. Linnud.

See meenus mulle, kuna mingi ilgelt tige musträstas lihtsalt MÖLISEB praegu köögiakna taga. Kust ma kusjuures pidin sisse ronima, sest JR oli võtme risti ette keeranud. Päris cool, ma teadsin, et ma varem või hiljem siin akendest ronima hakkan. Ikka päris hea, et see enne 30ndat sünnipäeva juhtus. (Tuletage mulle meelde, et ma räägiks sellest, kuidas mul õnnestus eile Mihkel Rauda solvata. For reals.)

Ühesõnaga, Nõmmele kolides on mul taas tekkinud suhted erinevate lindudega. Kõuplis ei olnud üldse linde, aga praegu karjub mul hommikul kell 5 mingi lind akna taga ja EI KAVATSEGI VAIKIDA.

Pekki.

Igal juhul, osad linnud on mu sõbrad ka.

(Ta ikka veel tänitab. See on ausalt õudsem kui vihase naise näägutamine, sest ta on PISSED! Pussaka peale peamiselt, aga no see tänitamine on päris hull.)

Meil kõrvalmaja otsas elab üks kajakas, keda ma kutsun Peeduks. Ta on valge ja kajakalik, ja ta istub seal oma torni otsas ööd ja päevad läbi. Vahel lähen ma öösel kell 3 suitsu tegema kui und ei tule, ja ta istub seal. Katusel, mingi ventilatsioonitoru otsas, ja lihtsalt on. Vahel ta hõõrub oma nokka selle toru vasta, vahel ta tõstab tiivad laiali ja õiendab kajakalikult, aga peamiselt ta istub.

Peedu on cool. Me oleme sõbrad. Kui kõik muu elus feilib, siis vähemalt see on kindel, et öösel trepile trippides näen ma vastu taevast kajakakujutist.

Hmm. Kajakakujutis. Seda on raske trükkida.

Ja siis on need musträstad. Kusjuures, ma alles nüüd sain aru, et need on musträstad. Ma nimelt olen neid elu läbi kuldnokkadeks pidanud. Aga tänu äppile (mingi… “tunne linde”? “linnuaabits”? midagi oli) ma tean, et need on hoopis musträstad.

And man, are they PISSED!

Nad on ikka tõsiselt tigedad. Juba mitu kuud. Kui me üritasime laupäeval grillida, siis võttis üks rästas heaks istuda meie kohal räästa otsas ja möliseda terve õhtu. Lihtsalt mölises ja mölises. Mulle meeldib, kui nad niisama tšillivad ja laulavad, aga see mölin… Issand, see on nagu siis, kui Mila vingub. Ma kohe ei kannata seda vingu ja mölisemist.

Nii et ma olen väga selgeks saanud, mil Pussakas linde passib, sest nad kuulutavad seda valjuhäälselt.

Aga vähemalt on siin ka mingid muud põnevad linnud, keda ma pakun olevat puukoristajad või käblikud, aga nad on NUNNUD!

Ja oravad. Nemad on ka.

Ühesõnaga, jutu kokkuvõte: linnud. Linnud on coolid, kuni nad sinuga ei mölise.

The end.

 

voodijutt

hoomamatu 6 Replies

(Nagu paljud asjad siin blogis, on seegi post ispireeritud Ekspressi samanimelisest suverubriigist, kus tuntud inimesed räägivad oma suhtest voodiga. Millised on sinu suhted voodiga? Kirjuta oma blogis ja lingi mulle! Teeme meemi!)

Voodi on olulisim koht üldse.

Voodi on koht, kus juhtuvad imelised asjad.

(Mitte ainult SELLEST ei räägi, sa vana vallatu!)

Ma ei oska magada, aga ma armastan magada. Aasta aega tagasi kuulsin ma söögi alla ja söögi peale soovitusi: maga siis, kui laps magab! Jajah, kerge öelda, raske teha, kui sul on laps, kes magab järjest 20 minutit. Ja NÜÜD, kui ma olen ta lõpuks saanud nii kaugele, et ta päriselt magabki 2-3 tundi lõunaund, vaadatakse ming kui elu luuserit, kui ma ütlen, et koos lapsega lõunat magasin. Justkui PRAEGU pole mul enam mingeid vabandusi väsinud olla, sest PRAEGU on mul ju juba laps, mitte enam vastsündinu! Aga tõsiasi, et ma ei maganud järjest umbes pool aastat, näikse olevat unustatud. Või vähemalt ei tohi ma seda enam vabandusena kasutada.

Aga samas: vähemalt ma saan magada. Natukenegi. Ma tahaks küll, et tuleks ükski kord, kus ma saaks SEGAMATULT näiteks 10 tundi jutti magada… Et ei oleks ühtki mähkmevahetust, hommikuputru, riietamisi, õue minekuid, mänguasjadega pähe tagumisi ja muud taolist. Kui see aeg kunagi tuleb, siis ei teagi, mida suurest rõõmust ära teeks.

Mulle meeldib voodis aga isegi siis, kui ma ei maga. Ma armastan voodis lugemist, tükk aega ei saanud ma seda teha, sest jagasime tuba lapsega, aga nüüd on jälle mul see võimalus ja see on totaalselt oosõm. Ma armastan, et kui ma õhtul (või varahommikul, kuidas kunagi) teki alla poen, tulevad kassid ja katavad mind üleni ja me lihtsalt lebame ja lööme nurru. Ma armastan seda tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa pole pikka aega oma voodis ja oma patjadega maganud. Ja see hetk, kui sa lõpuks lähed ja viskud jahedate linade peale, see hetk, kui sa tunned pea all oma patju, täpselt õige kõrguse, konsistentsi ja pehmusega… Mmm…

Mul on kolm patja. Nimelt ei suuda ma enam väga pikka aega magada nii, et mul poleks üks padi üle pea. See on vist mingi päritud omapära – ma mäletan end kunagi tädi vaadates imestamast, et kuidas ta küll seal padja all hingata saab… Ja nüüd imestatakse seda minu puhul. Aga vabalt saab! Ninale tuleb lihtsalt väike rada patja sisse uuristada. Ja külili olles pole üldse propsi.

Seetõttu on mul üsna võimatu võõrastes kohtades magada. Isegi kui rohud aitavad uinuda, ei aita nad magamas hoida, sest padi. peab. olema. üle. pea. See on minu isiklik turvavõrk, kaitse kurja maailma eest, peidab valguse ja summutab helid. Samal põhjusel meeldib mulle vee all ujuda – kõik lärm sumbub ja muutub nii pehmeks…

Niisiis, ma pole eriti hea magaja. Umbes kord nädalas juhtub, et rohud ei tööta. Lihtsalt ei tööta. See selgub muidugi alles varahommikul ja siis on juba hilja midagi ette võtta – rohi, mis töötaks, on nii pika after lifeiga, et selle võtmisel poleks koidu eel mingit mõtet. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas see ongi minu organismi eripära? Et üldse saada magada, pean ma olema nii kurnatud, et seda on raske ette kujutadagi? Mis mehhanism see on, mis on minu sees katki ja mul uinuda ei lase? Millal see kõik hakkas? Ma mäletan aegu, kui suvalisel hetkel magama vajumine polnud mingi probleem…

Aga voodi on sellegipoolest jube mõnus.

Mulle meeldib, kui linad on värskelt vahetatud. Jahedad, lõhnavad, mõnusad. Mulle meeldib magada Mila kaisus, ma tavaliselt hoian ühte ta jalga oma peos – ma ei teagi, miks, äkki kardan ma teda ära kaotada? Mulle meeldib tajuda, kuidas Mila ärkama hakkab, kuidas ta läbi une midagi räägib, niheleb ja kätega vehkima hakkab. Mulle meeldib lõunaunne jääda, nina tema kuklasse surutud.

Mulle meeldib üksi ka magada. Või kaisus. Tegelikult – ei, kaisus nii väga ei meeldi. Mul hakkab palav ja mul peab tekk ainult poolenisti peal olema. Aga mulle meeldib põimida jalad teise inimese jalgadesse. See on hiiglama mõnus. Ja mulle meeldib, kui ma tunnen läbi une, kuidas mulle tere-hommikust-musi tehakse, arvates, et ma veel magan ja ei saa aru. Mulle meeldib, kui hommikul on esimesed sõnad, mis ma kuulen: “Sa maga edasi, ma lähen ise…” Mulle meeldib hommikuid vihata ja sama kirglikult öid armastada. Mulle meeldib see hetk, kui ma saan aru, et niisama mõtisklused on muutunud unedeks. See üürike periood enne sügavat und, kus enam sina ei juhi oma mõtteid, vaid mõtted juhivad sinu kujutlusi ja sa saad sellest aru. Mulle meeldib lucid dreaming ja võimalused, mida pakub su oma kujutlusvõime. Mulle meeldib mõelda, et unenäod on tegelikult meie enda elude paralleelreaalsused ja et kõik asjad, mida sa unes näed, kusagil ka juhtuvad – varem või hiljem.

Mulle meeldib unes armuda. See on appi-kui-mõnus, karjumapanevalt mõnus. Ma mäletan, kui ma nägin kunagi unes oma tütart – siis, kui ma veel rasestuda ei plaaninudki. Ma nägin teda unes, nägin ta nägu ja kui ma hommikul ärkasin, ei suutnud ma ära kirjeldada, mis TUNNE on oma tütart ARMASTADA, kui võimas see on! Nüüd veendun, et unenägu oligi tõde.

Mulle meeldivad isegi luupainajad, sest ekstreemsed kogemused on mu kirg ja hobi. Uned on ju sageli ekstreemsemad kui reaalsus iial olla saab.

Vanasti nägin ma palju lendamist ja vee all hingamist unes, nüüd näen ma mingeid triviaalseid päevasündmusi, mis võiksid samahästi päriselt juhtuda – niivõrd igavaks on muutunud mu unenäod. Või siis olen ma pidevalt liiga väsinud, et neid mäletada.

Ja kõige mõnusam koht meie kodus magamiseks on muide hoopis Mila toas, kus senini maas madrats, mis sinna külalistest jäi. Seal me kaisutame end lõunauinakusse ja seal ta mind enim erinevate esemetega pähe taob. Seal vaatan ma lakke ja mõtlen, kuidas võiks mu kodu kunagi välja näha. Seal kuulan ma Nõmme vaikust ja öösiti on seal lebades tunda öiseid kaubaronge, hästi kergelt, aga on tunda.

Kunagi, kui me olime veel noored ja armunud, pidasime me lõputult voodikoosolekuid ja jutustasime padjajutte. Need on ühed mu armsaimad mälestused meie suhtest. Kuidas me lihtsalt lebasime, vaatasime teineteisele otsa ja rääkisime… Nüüdseks on voodikoosolekud muutunud harvemateks ja lühemateks, on tunne, et kõik on ju juba räägitud. Ma tahaks seda tunnet tagasi, mis siis oli. Voodikoosolekute kvaliteedi põhjal, muide, saab väga hästi hinnata suhte sobivust ja tulevikku. Inimesed, kellega padjajutud pole klappinud, on ka lõppeks sobimatuteks osutunud. Sest on ju selge, et enne voodisse jõudmist ei näe sa päriselt partneri tõelist palet, siis on ta ikka ilustatum ja meelisklevam. Pärast voodisse jõudmist voodikoosolekut pidades on aga sootuks teine tera…

Pilt on tehtud viis aastat tagasi, kui Pussakas oli alles beebi ja Miuks veel sale, mina noorem ja kortsuvabam. Enam ma, muide, silmaklappidega ei maga. Ei teagi, miks.

Millised on sinu voodijutud?

kuidas käituda töövestlustel

hoomamatu 21 Replies

Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.

Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.

Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.

Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.

Läks ta jee.

Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.

Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”

I mean, who DOES that?!


Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.

Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”

Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.

Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)

No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.

“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”

Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.

“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”

Appi.

Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.

MIS MUL VIGA ON?!

Appi.

Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.

Appi.

On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.

Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?

Appi.

PROJEKT: LAPS IX Esimesed elupäevad ja ehmatused

hoomamatu 1 Reply

Eelviimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Järgmisel nädalal on aeg otsad kokku tõmmata.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa

9. Esimesed elupäevad ja ehmatused

 

Mikk seisab nõutult palatiuksel. Doris on näost valge, ema kudistab meeleheitlikult imikut lõua alt, et mitte kellelegi otsa vaadata. Keegi ei oska midagi teha.

“Mis… projektilaps?” küsib Mikk veel ühe korra.

Doris heidab mulle pilgu, siis Mikule ja lõpuks vaatab abiotsivalt emale otsa.

“Ma… tegin nalja?” proovib ta olukorda päästa.

“Nalja?”

Mikk ohkab ja tõmbab kätega üle näo. Ta näeb välja kohutavalt väsinud. Mõni ime, tal on selja taga elu üks ilmselt pikimaid öid. Nagu mulgi. Tunnen, et mu aju ei suuda enam selle olukorra analüüsimisega tegeleda. Ma olen ühtäkki nii lõppväsinud.

Continue reading

PROJEKT: LAPS VIII Tuhud ja tõed

hoomamatu 3 Replies

Kaheksas osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Eelmine kord valetasin – nüüd on kaks osa veel jäänud, kokku kümme neid on. Ja esmaspäevad on ikka üks igavene häda mul arvuti taga olemiseks aega leida, eriti kui on Tartust tulek. Seega vabandan hilinemise pärast!

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa

8. Tuhud ja tõed

 

Me seisame sünnitusmaja ooteruumis. Mikk hoiab kramplikult käes minu spordikotti, kuni oma järjekorda ootame. Mina tõmban aeg-ajalt kõverasse ja oigan, tuhud on muutunud regulaarsemaks ja valusamaks. Üritan kellaajaliselt neid mõõta, kuid loobun sellest üritusest peagi – ei suuda üldse mingi arvutamisega tegeleda.

 

Lõpuks, pärast ootamist, mis tundub kestvat tunde, kutsutakse mind ülevaatusele. Rõõmsa näoga ämmaemand käsutab mind toolile. Loen talle ette hommikused sündmused, ta küsib paar täpsustavat küsimust, ning: “Jaa, avatust on juba kolm sentimeetrit, võtame su sisse!”

“See tähendab: ma sünnitangi?”
“Jah, just seda see tähendabkI!” naeratab naine lõbustatult.
“Aga ta on ju veel nii väike, tähtaeg on alles järgmisel kuul,” püüan protesteerida.
“Mitmes rasedusnädal on?” pärib ämmaemand, sirvides mu rasedakaarti.
“Kolmekümne…” loetlen meeleheitlikult nädalaid.,“…seitsmes?”
“Noh, siis pole ju vaja muretseda, täitsa ajaline laps! Ja kus isa? Ootab väljas?”
“Jah, aga…”
“Selge, tema võtku siis su asjad ja lähme ära sünnitusosakonda!”
“Aga…”
“Aga mis?”

Continue reading

ää ullule pilli küll a’a!

hoomamatu 3 Replies

Olen Tartus. Või õigemini, Lõuna-Eestis. Muuhulgas olen kohtunud kahe suure musta koeraga keset metsi südaööl, peaaegu kruusateelt välja sõitnud, rääkinud Siki ja emmega “Merevaigu” olulisusest ja noh, OLNUD TARTUS.

Natuke tahaks juba koju. Kõik need kassid ja mu armas Nõmme kaos.

Üks mõte oli veel. Pärast seda, kui Kärdu mu seljatätoveeringut nähes suured silmad tegi, sain ma aru, et kuigi ma jagan blogis oma ihu ja hinge, pole ma mingil põhjusel väga oma tätoveeringuid jaganud. Niisiis algatan ma projekti: võtta üles kõik mu tätoveeringud (soovitavalt lahedate piltidena) ja neid jagada. No et kui leitakse kunagi mingi laip, siis on mind vähemalt nende järgi võimalik tuvastada. Sest jumal teab, millal ma suren, eks. Ükskord veel midagi mulle pähe kukub, ma ütlen.

Ja lõpetuseks tahtsin jagada lugu, mis võib olla anekdoot, aga ma ei ole päris kindel, sest ma pole iial kindel mitte milleski, kui A. mulle jutte räägib. Täna näiteks ta teatas, et GER-POR mäng jääb ära, sest vihma hakkas sadama. “Võimalusel jätkub mäng kultuurimajas.” Ja et Ronaldo ei mängi, sest “tal on mingi paise”.

Öelge siis nüüd veel, et õemehi peaks USALDAMA.

Igaljuhul, olla Võro mees elus esimest korda teatrisse läinud. Istuvad hardas vaikuses, vaatavad etendust, kui järsku laval näitleja pateetiliselt: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus.
Näitleja uuesti: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus. Vaikus.
Näitleja kõigest hingest: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!!!”
Mees tõuseb püsti, vaatab ringi ja rehmab käega: “Vanemuine, ep ma tia, kut sa oled, a ää ullule pilli küll a’a!”