Tag Archives: beautiful

Üheksateist kuud

hoomamatu 2 Replies

Kallis Mila,

eile said sa üheksateist kuud vanaks. Või nooreks. Ma ka ei tea. Üheksateist on päris suur number, kas pole?

Ühel varahommikul ärkasid sa vara ja ma võtsin su enda juurde. Mul oli üks neist öödest, kus und ei tulnud ega tulnud, ja nii ma lebasin, sina juba ammu uuesti suikunud, ja vahtisin lage.

Ühtäkki hakkasid sa sahmima, ajasid end püsti, tegid mulle matsuva musi, keerasid selja ja uinusid uuesti.

See. See on põhjus, miks üldse lapsi saada.

Möödunud kuu on meie päevadesse toonud mõned uued mängud, mida sulle väga mängida meeldib. Kõigepealt harjutad sa oma tulevaseks kaskadööri või tsirkuseartisti karjääriks, sest su lemmiktegevus on minu otsas turnimine. Sellest veel lemmikum on ehk see, kui sa mu õlgadel seisad. (Ma hoian sind muidugi kätest kinni, aga ikkagi on see päris spooky kui väga sulle kõrgused ja ronimine meeldivad.)

Minu lemmikmäng on aga see, kus ma pöördun oma tavatoimetuste ajal näoga sinu poole, mille peale sina hüsteeriliselt naerma hakkad. Tõeliselt mõnus mäng on see. Ma ei pea muud tegema, kui sulle ootamatult otsa vaatama ja juba sa rõkkad.

Siis on veel trampimise mäng, kus me püüame hästi kiiresti ühe koha peal jalgu vastu maad trampida. Vahel ühendad sa selle “Tule kaasa” mänguga, ehk et võtad mul käest, viid mu kuhugi ja siis me trambime.

Uusi sõnu, või, noh, “sõnu”, on ka muidugi juurde tulnud. “Kala” tähistab jalgu”, üsna hästi on selged “kau” (karu) ja “mõmmi”, “tudu” ja “kukkus”, “mah” (mahl) ja muud vanad lemmikud.

Ja mul on tunne, et sa lähed iga päevaga aina ilusamaks. Ükspäev tõid sa mulle ühest kastist (neid veel jagub meil siin) foto, kus oli peal minu 3aastane versioon. Järsku märkasin, kui minu moodi sa oled muutunud – selle vahega, et sa oled ilus.

Ning siis ärkad sa, juuksed tõelises harakapesas, silmad vidukil ja unised – ja ma näen jälle iseennast.

Oh, ja skaipida meeldib sulle tohutult! Kui sa vanaemaga skaibid, siis ei häbene sa mind lihtsalt kaamera eest eemale lükata, käsi näos. Sest SINA räägid. (Ühtlasi pidasime me sel hetkel maha ka vestluse, kus sai selgeks, et sul on täitsa hea meel, et ma sulle õdesid-vendi ei planeeri. Kuigi lapsed sulle meeldivad. Jagamine – not so much.)

Kõige armsam asi sinu juures viimasel ajal on aga hoopis see, kuidas sa üritad laulda ja tantsida. Vahel püüad sa minuga unelaulukest kaasa ümiseda, teinekord kõlab laul kaasa Mumford and Sonsile või Ed Sheeranile, vahel leelotad sa niisama oma klotside kohal küürutades mingit tundmatut viisikest. Või noh, “viisikest”.

Ma loodan, et sa leiad alati põhjust rõõmsalt viisikest ümiseda, mistahes elu ka ei tooks.

Armastades,

emme

ilusad asjad

hoomamatu 1 Reply

Otsustasin oma blogi uutmoodi üles äratada. Jõuludeni on jäänud täpselt 45 päeva. Käes on mu lemmikaeg aastast – minu sünnipäeva, Mila sünnipäeva ja üleüldiselt maikuu, jaanipäeva, augustikuu sumedate õhtute, septembrikuu ja oktoobrikuu vananaistesuve kõrval. Ja kuna elu on praegu sellel rajal, mis ta on – tööd on palju (töö teeb õnnelikuks ka, kusjuures!), aega vähe, lapsehoidu veel vähem, poolikut elamist samapalju kui varem jne – siis blogida ei jaksa, jõua ja taha viimasel ajal.

Õigemini, tahan, aga uutmoodi häälega.

Seega jõuludeni panen käima ennast distsiplineeriva ja karmat puhastava eriprojekti, blogiadvendikalendri, kui soovite. Iga päev kirjutan ma lühidalt millestki, mis teeb elu elamist väärt. Millestki, mis on totaalselt awesome, lihtsalt nunnu või miski, mille olemasolu olen oma emotsemises teenimatult unustanud.

Õnnelikuks tegevate asjade märkamise blogiadvendikalender.

 

new shoes!

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev läksin ma Nõmme keskusesse panka, kõndisin, rääkisin telefoniga ja mõtlesin, et jubemegaebamugav on. Ei tea, kas plätadel tald katki läinud?

Lõpuks taipasin maha vaadata, et mis mul siis jalas on. Avanes järgmine pilt:

Tähendab… Mida kuradit? Ma saan aru, et ma pole sageli just eredaim pirn lühtris, aga no fuck’s sake, KAHE ERI JALANÕUGA VÄLJA MINNA?! The fuck is wrong with me?!

Muidugi avastasin ma seda täpselt panga ees, nii et ma astusin kontorisse, naerust koomas ja paari lausega tellerile olukorda lähemalt tutvustades kajas varsti terve offis naerust. Hüsteeriline.

Continue reading

northshore

hoomamatu Leave a reply

Seisin Mallu juurest tulles trepil, vaatasin tähistaevasse ja sain aru, et sügis on saabunud.

Mu süda hüppas nii suurest rõõmust, et parem käsi hakkas igaks juhuks surisema. No et kui on südameatakk, et ta siis teab valmis olla.

Meeleolukas nädal on seljataga, täna sain mäele kõigi töödega, mis eelmisel nädalal kuhugi hunnikusse kuhjusid ja käisin üle pika aja jooksmas, olles üllatunud, et vorm ei olnudki kadunud. Hämmastav.

Tegan and Sara on selle suvega söönud ennast mu südamesse ja nad on mu lemmikud nüüdsest ajast igavesti.

Ja issand kui mõnus on, et väljas on jahe! Lihtsalt NII MÕNUS!

Ma korjan end kokku ja homme… ehk… Jah, millalgi lähiajal saan ka blogindusega taas järjele. Ausalt.

Kuulake aga sügisetervituslugu.

Muah!

Tätoveeringu lugu: pingviin

hoomamatu 3 Replies

Septembris 2007 aastal olin ma hingeliselt ribadeks, just Tartusse kolimas ning lõpetamas üht eluetappi ning alustamas teist suurt ja tähtsat. Olime hiljaaegu Piia ja Nadjaga otsustanud bestikateks hakata ja nii me Piia ülicoolis Karlova korteris kogunesimegi, et Piiale tätoveeringu tegemisel moraalselt toeks olla.

Ja kuidagi juhtus nii, et hommikul ärkasin ma üles, puusakondile pingviin tätoveeritud. Nimeks panin ma talle Bloody Pumpkin, sest ta on ju ilmselgelt Halloweeni pingviin, kes on end inglist printsessiks riietanud. Igati sümboolne muidugi, kui end üldse mõne loomaga samastada, siis just matsaka pingviiniga, kes on endale inglitiivad selga tõmmanud ja arvab, et võlukepike ka actually töötab ja et petabki kõik ära.

Ühtlasi tuletab see mulle meelde, et kõik muinasjutud lõppevad ükskord.

Ja muidugi on tore, et on olemas ka seos “Fight Clubi” ja hingekoopaga.

Kõike seda ma sel hetkel muidugi ei mõelnud. Piia tätokas sai valmis, mõned kavandid jäid üle ja nii ma sinna põrandale viskusin ja püksid rebadele ajasin. Nüüd on ka vähemalt mul üks pidasin-pidu-ja-ärkasin-tätokaga lugu olemas. Ja nagu ikka olen ma ise selle pildiga megarahul ja ma kujutlen, et kui mul oleks… ee… otsin sõna… crush, kellel oleks sama koha peal mõni lahe pilt, siis ma jumaldaks seda. Minu oma pole keegi veel jumaldanud (peale minu enda). Jumaldamist on üldse elus kuidagi väheks jäänud…

Siin all on PÄRISELT puusakont. Kuskil. Mõne kihi naisetäidise all.

[signature]

etapivõit

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kas ma olen juba seda maininud (ilmselt olen), aga Mila hakkas kallistama.

Ta lihtsalt tuleb ja jookseb ja haarab kaela ümber kinni ja kallistab. Kallistab-kallistab-kallistab. Hingetuks. Ta tegi seda emmele ükspäev ja ma mõtlesin: “See. SEE on hetk, mille pärast lapsi teha.” Kui sinu jaoks kaks maailma armsaimat inimest kogevad SEDA hetke.

A jube häiriv on, et ta pidevalt mööda mind üles üritab ronida.

Pluss me kohe lähme esimesele lennureisile. Tema jaoks esimesele. See kestab küll vaid pool tundi, AGA IKKAGI.

Pluss vol 2: mul on nii palju muid lugusid ka rääkida, aga… Ülehomme ehk?

juuli stiil

hoomamatu 5 Replies

Tartusse võtsin kaasa hunniku riideid, millest lõpuks kandsin vist kaht eri komplekti (ja 80 protsenti ajast oli selleks koduriiete komplekt).

Aga lähikonda olid tekkinud sekkarid, umbes nagu seenekesed pärast vihma. Ning lõpuks, kui emme tagasi jõudis oma reisilt, võtsin ma tema ja Mila käe otsa ja läksime tegime väikse tuhnimistiiru.

Fun fact: ma kunagi JÄLESTASIN second hande. Sest mingil ajal, kui see polnud veel popp ja hipster, oli see meie pere jaoks vaat et ainus riidepood, mida saime endale lubada. Ja 90ndate lapsed ei olnud eriti armulised nende teiste laste vastu, kes käisid kaks aastat koolis samade jalanõudega või kandsid riideid, mis olid ilmselgelt kaltsukast ostetud.

Igal juhul.

Kahes poes jõudsime käia, sest Tartu kaltsukad on OOSSÕÕÕM! Päriselt noh. Kui ükskord Kats ütles, et davai, teeme Tallinnas kaltsukatuuri, et ta näitab mulle kõige lahedamaid poode, siis… No olid lahedad poed küll, aga ei midagi erilist. Ilusaid ja ägedaid hilpe pidi ikka tuhnima ja leidsid pigem hea õnne peale.

Aga Tartu kaltsukates on KÕIK asjad ilusad ja ägedad! Leia ainult õiges suuruses ilus ja äge asi!

Pluss! Hüüumärk! Ühes neist oli laste mängunurk! Okei, Mila ei püsinud seal eriti ja käis mööda poodi tänitades ringi: “Emme! Emme! Emme. Emme. Em-me. Emme. Emme!”, mis häiris vist mind rohkem kui teisi, aga ikkagi.

Nii juhtuski, et soetasin endale juba teise kleidi sel suvel. Oh, mul pole vist eluski ilusamat kleiti olnud. Ma ei hakka isegi siia hüüumärki panema, te ilmselt mõistate.

Ja õnneks on suvi mõnusalt jahe, nii et saan oma lapsekandmisbiitsepsid kenasti bleiseri alla peita, mis muuhulgas jätab mulje, et ma olen pärisnaise-kujuga. Ja muidugi retuusid. Neid ma polegi veel kiitnud – ostsin Kaubamajast, maksid rohkem kui ma iial tahaks ühegi riietuseseme eest maksta, mis isegi tervet keha ära ei kata, aga nad on end tõesti õigustanud. DEN miljon, isegi mingi nahkaplikatsioon on ääres. Coolio.

Ning et oma uut hot summer outfiti aktsentueerida, laenasin emme käest nõukaaegseid plastpärleid, millest hiljem ta needsama türkiissinised endale lubas võtta.

Fun fact #2: vihkasin üsna hiljutise ajani türkiissinist värvi. Ja nüüd ostsin isegi küünelaki, millele oli peale kirjutatud “Urban Turquoise”.

(Jeesus, ma olen ise ka üllatunud, et mul riietuse teemadel NII palju rääkida on…)

Uueks lemmikuks sai ka kapist peidust leitud vanaema ridikül. Mul pole õrna aimugi, kust mu kallis kadunud vanaema selle omal ajal sai, aga kuulge, kutid! Osati ikka vanasti asju teha! Sadasin põlvili ja koti sang tuli küljest. Naks-naks, sang tagasi, kott korras! Lisaks on see kõvast materjalist, no ikka tõeline RIDIKÜL, nii et loodetavasti jääb mu e-luger nüüd kolmandat korda natuke pikemaks ajaks terveks…

Ning muidugi plätad. Ma üldiselt pole suurem asi suvesõber, aga seda ootan ma küll igal aastal pikisilmi, et saaks ükskord välja minna nii, et torkad midagi jala otsa… mitte ei küüruta palavas mingeid paelu siduda. Pärast seda, kui ma Tenerifel KÕIK plätad ära lõhkusin, mis mulle jalgu jäid, tegin väljamineku ja ostsin 5euroste plätade asemel Eestisse jõudes 15eurosed plättkingad. Ehk normaalse talla ja natuke peenema kujundusega plätad. Või nagu kingad, aga sellised, mis toimivad varbavahedena.

Igal juhul, kaks aastat juba mu lemmikud.

Niisiis, august, ootan sind pikisilmi! Saab lõpuks ehk ka salle kanda!

(Ahjaa, ja soeng kasvab jätkuvalt välja, sest juuksuri jaoks raha pole. Lasin Mallul mulleti maha lõigata ja teesklen, et mul peabki olema peas bob. Ühtlasi lähen iga päevaga aina rohkem juudi vanamehe nägu. Oo need vallatud kõrvalokikesed…!)

kümme pildikest lapsepõlvekodust

hoomamatu 3 Replies

Vahel juhtub nii, et kui ma olen vaid 2-3 tundi maganud, arvab mu keha ühtäkki: “Oo! Päev! Alustame! Täiega! Issand kui palju megahäid mõtteid mul on! Noh, letsgo-letsgo-letsgo! Mis te uimerdate siin!”

Täna juhtus nii ja selle asemel, et laibana maas vedeleda, lakke vahtida ja paremast endast unistada, võtsin ma kaamera ja hakkasin päikest mööda emakodu jälitama, sest ma sain järsku aru, kui palju on siin detaile, mis mulle on alati enesestmõistetavad tundunud, kuid millest alles neist eemal olles oskad puudust tunda. Muide, kui Andra siin külas käis, õhkas ta: “Issand, kas saab olla veel lahedamat korterit! See on ju megaromantika-Karlova-korter! Ma kolin Tartusse ja ostan selle korteri ära.” (Mille peale mina ütlesin, et osta-osta, see on juba mitu aastat müügis.)

Enihuu. Detailid. Käisin, pildistasin ja mõtisklesin. Mu lapsepõlves on olnud…

Romantilised pitskardinad ja üldse kardinad on olnud oluline osa minu üleskasvamisteekonnast. Ema, vana nobenäpp, õmbles igaks puhuks uusi kardinaid, nii käis aastaaegade vaheldumine ja pühade tulek meie peres alati kohustusliku kardinavahetuse taktis. Nüüd tunnen ma sellest ettevõtlikkusest puudust – õigemini mulle tundub, et ma pole veel piisavalt end kuskil sisse sättinud, et oma kodule igal aastaajal uus ilme anda. Aga see kindlasti juhtub! Kardinatega on algus juba tehtud – romantilised pitskardinad ootavad aega, mil kardinapuud ükskord üles saavad…

Müstiline öökull elas pikka aega elutoa seinal. See kuulub tegelikult kasuisale ja ausalt öeldes ei taibanud ma enne tänast, KUI VEIDRA asjaga on iseenesest tegu. Öökull. Kelle silmadeks on kell. Mida hekki. (“Keda põõsast?” küsiks K. selle peale.) Igal juhul on öökull jätkuvalt töökorras, ainult viis minutit ajast taga. (Hahahah. 60ndad helistasid ja ütlesid, et öökull on 50 aastat ajast taga.) (Sorry. Ma ei suutnud vastu panna.) ENIHUU. Öökull muide töötab ka täiesti funktsionaalse äratuskellana, mida sai seadistada ainult kasuisa ise, sest ainult tema ulatas nii kõrgele. Nii et me kõik olime harjunud öökulli piiksumist rändom hetkedel ignoreerima. Kinni teda ju niikuinii ei ulatunud panema.

Rosetid, praod ja kõrged laed. Senini armastan ma lõputult kõrgeid lagesid. Nõmme-kodus ahistavad mind kahe toa madalale toodud laed, kuigi nendega tegelemine on prioriteetide hulgas viimasel kohal. Siiski unistan ma päevast, mil saan hommikul silmad lahti lüüa ja kõrrrrrgesse lakke pilgu visata. Tubades oli meil alati avarust, isegi kui inimesi elas neis tubades palju. Mina ei oska hästi seda avarust taasluua, olen loomult hoarder ja koguja, mulle meeldivad nipsasjad ja lihtsalt asjad. Aga lagedes meeldib mulle puhtus ja avarust ja kõrgus. Kui oskaks rosette teha, siis hakkaks kohe pihta. Ja mõranenud värv – see teeb vanad puumajad ainult hubasemaks…

Selle kapi otsas me Sikiga mängisime.  See kapp seisis vanaema tugitooli taga, ahju kõrval ja sinna sai tugitooli seljatoelt hästi ronida. Ma ei mäleta, mis mänge me seal mängisime, küll aga mäletan ma, et mingi hetk me arvasime Sikiga end küünalde keelt oskavat. Vahtisime küünlasse ja muudkui tõlkisime üksteisele. Umbes nagu viipetõlgid AK uudiste all kunagi tegid (nüüd on neil vist oma saade). Ainult et küünal viipas ja meie muudkui jutustasime. Ühest sellisest kapist on mul veel üks mälestus – et sinna sisse oli kirjutatud kellegi sünnikuupäev, veel kahes ajas – uue ja vana kalendri järgi…

Kui ma olin väike, istusin ma tunde selle ahju kõrval ja puurisin pilgu sellesse kritseldusse. Ma olin mingi aeg veendunud, et tegu on salajase kunstiteosega. Mulle meeldis seal kriipsude vahel näha naisesiluetti või hoopis lossi kõrgel mäe otsas või hoopis linna või armastajapaari. Ma ei tea senimaani, mis kritseldus see on või kuidas muidu veatu ahi selle glasuurplaadi pealt kriimustatud on. Peaks ema käest küsima, äkki tema teab?

Lapsena ei pidanud ma seda nõukaaegset mööblit suurt millekski. Kõigil olid samasugused sektsioonid ja mingi aeg arvasin ma kindlalt, et kui kunagi ise hakkan mööblit ostma, eelistan ma raudselt heledat. Mõned jupid ongi heledad mu mööbli hulgas, kuid tegelikult olen avastanud, et mulle meeldibki pigem tumedaks toonitud puit. Ja nüüd ma imetlen neid keerutatud kapinuppe! Appi kui ilusad nad on!

Ahjud on ilmselgelt minu jaoks ääretult olulised. Mulle on tõesti meeldinud keskküttega korterite juures see mugavus, et võib päevadeks kaduda ja ikka sooja tuppa sisse astuda, aga ahiküttega kodu on kodu lõhnaga. Seal on sootuks teine õhk ja nii õudselt mõnus on kuulata elava tule praksumist. Ma olen eluaeg unistanud kaminast. See on ainukesena mu elust veel puudu. Aga noh, eks ma siis peangi rohkem Naabrinaisel külas käima.

Nõmmele kolides teadsin, et pean avaruse osas möönduse tegema. Nõmmel on armas ja hubane, aga ka kitsas. Tänavad on nii kitsad, et sageli pole seal kõnniteidki, kõik võimalikud ja võimatud kohad on majakesi täis ehitatud. Ja mulle täiega meeldib see. Aga samas tunnen ma ema juures teravalt, et avarust on elus vähe viimasel ajal. Ma olin valmis selle ohvri tooma, sest esimesel korrusel elamise mugavus ja omaette sissepääsu luksus kaaluvad avaruse hetkel üles, aga see ei vähenda seda mõnu, mida Tartus aknast välja vaatamine pakub.

Ja ma armastan aknalaudadel istumist… Need aknad on üldse väga olulisel kohal mu elus – suviti käisid poisid teinekord akna all, issand kui põnev see oli! Ja kuigi praegu on mul kodus see luksus, et saan vajadusel aknast sisse ronida, on siiski üks nostalgilisimaid mälestusi see klõps, mida teeb tilluke kivi, kui see hämaras vastu aknaklaasi visatakse. Millal viimati mul keegi akna all käis? Ei mäletagi…

bubble toes

hoomamatu 5 Replies

Üks Nõmmel elamise võlusid on see, et ma saan käia 90% ajast paljajalu. No lisaks sellele, et ma saan aknaid actually AVADA ja see ei tähenda, et ma oma last rekkapasa ja heitgaasidega tapaks (nagu eelmises kohas). Pluss: aknad saavad öö läbi lahti olla ja me saame kõik magada! Värskes õhus! Imeline!

(Samas on sel oma uued parakad, ega ma mitte nalja pärast ole proovinud megalt varjata, mis Nõmme kandis ma elan, sest küll ja küll juhtumeid, kus inimesed kirjutavad blogis, et nad on puhkusel ja tagasi tulles ootab ees tühjaks tehtud elamine.)

Igal juhul, ma käin nii palju kui võimalik paljajalu ja loomulikult Mila ka.

Ma ei teagi, miks. See polnud mingi teadlik otsus. Nii kaua kui ma mäletan, on olnud normaalne, et lapsed käivad suvel paljajalu. Ja et suvise igaõhtuse rutiini juurde käib jalavann. Nii on alati olnud, oli minu lapsepõlves ja on ka Mila lapsepõlves. (Õnneks!)

Sain aru, et see polegi üldtunnustatud praktika, kui ükspäev Milaga õue minnes JR meid mõlemaid läbi võttis. Või noh, peamiselt mind.
“Aga ta võib endale midagi jalga astuda! Pane talle kingad jalga!”

Huvitaval kombel juhtus see, et kui me maja nurga taga Mila vanaisat kohtasime, lõi tema nägu särama: “Issake kui tore! Laps on paljajalu! Seda ei näe enam väga tihti tänapäeval! Ehk on sel kõigel seos sellega, et Mila pole peaaegu üldse haige?”

Nii et jah, me käime vähemalt aias paljajalu. Ma ei saa ÜLDSE aru, kuidas see kellelegi üldse veider tundub. Aga tuleb välja, et tundub.

Noh, vahel panen siis südamerahustuseks talle ülipikke pükse jalga. No et kõik ei näeks, et laps – nagu mingi hobo – tegelt paljajalu. PS. Kas ma seda lugu olen juba linkinud? Kui pole, siis kuulake. Mm….

remondifaas: unistamine

hoomamatu 6 Replies

Sattusin FBs ringi konnates kunagise noorpõlvesõbra pildialbumeid vaatama. (Mingil põhjusel kutsusime me teda kõik Sääseks, kuigi ta tegelik nimi oli hoopis Vladimir, mille ma saingi ilmselt alles nüüd, feisbuki-ajastul, teada.) Nimelt tal selline huvitav eriala või hobi, et ta käib ja joonistab asju seintele. Ning need on ülivägalahedad. No vaadake ise:

Nüüd ma tahaks endale ka kuskile seinale mõnusat linnavaadet:

Ja miks ei võiks ka Mila toas mingi lahedalt temaatiline pilt seina kaunistada?

Üks lahedamaid asju kaosekorteri juures on see, et KÕIK on veel võimalik! Mul on umbkaudne nägemus, milline ma tahaks, et mu kodu oleks, aga detailid on kõik veel sama lahtised kui juhtmed meie köögiseinas.

Vaatasin siis veel netis inspiratsiooniks ringi, issand kui ilusaid asju on ikka maailmas olemas!

Kusjuures, Mila toa seinad on praegu kahvatukollased, aga ma mõtlen, et ühte seina võiks tahvelvärvi panna ja ülejäänud erksamaks ja rõõmsamaks teha. Ja mööbel ja vaip tuleb kunagi roheline, see on mu plaan. Näiteks nagu siin:

Vot, oleks mul natukenegi kunstiannet või silma kodukujunduse osas, siis võtaks ma kindlasti ette kuskile mõne suursuguse mustri joonistamise, nagu näiteks siin:

Aga kuna mul andeid pole, siis leppisingi ma hoopis Vladimiriga kokku, et ta tuleb kunagi ja joonistab mulle midagi ülicooli kuskile seinale. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, mis see olla võiks. Ja seinad võiks ka juba ükskord ära teha.

Kuid ikkagi on see faas nii lahe, kus kõik on veel võimalik. Mõnus.