Tag Archives: beautiful

Tätoveeringu lugu: No Fear

Argielu, Läbi fotosilma 23 Replies

Ma mõtlesin pikalt, kuidas täpselt oma kehale Mila saabumine ja tema olulisus ära märkida. Alguses mängisin mõttega, et äkki seoks kuidagi tema sünnikuupäeva, nime, tähtkuju või nimetähedki, aga no mida sa sellest Sõnnist kaunist välja oskad võluda. Hiina kalendri järgi on ta Kassi aastal sündinud, aga no kuulge, mu kehal on juba piisavalt kasse, palju võib neid üks inimene ikka endale peale tätoveerida. Niigi peetakse mind teatud ringkondades napakaks kassimooriks.

(Aga mitte muidugi Mallu ringkondades. Tema mõistab mind. Mu hingekass!)

Mõtlesin kaua ja vahepeal tundus, et mõte jääbki teostamata. Kuni ükskord Liisu juures K2-ga istusime ja naersime, kuidas Mila iga asja peale “Ei karda!” ütles.

“Novot, selle sa peaksidki endale tätoveerima,” arvas K2.
“Ei karda?”
“Nojah, näiteks “No fear”, tramp stamp’iks, siis on nagu topelttähendus,” irvitas K2.

AGA mõte oli iseenesest ju hea! My beloved Ingrid, kes mulle ka küüsi teeb, usub, et sõnad, mida sa endale peale tätoveerid, saavad osaks sinust ja su elusaatusest, seega tasub need hoolikalt läbi mõelda. Ja “No fear” on ju tegelikult väga hea sõnum, mida endal kanda.

Ma olen liiga palju kartnud, eriti viimased aasta-kaks. Kartnud koputusi uksel ja seda häält, mis teeb telefon, kui mulle tuleb e-kiri. Kartnud vastu võtta võõraid numbreid ja minna trepist alla (sest mis siis, kui ma kukun?!). Kartnud kõrvalteelt lähenevaid autosid, kui ise olen peateel ja kartnud homset päeva ja kartnud alatasa ebakindlat tulevikku ja kartnud eksameid ja tähtaegu ja kartnud uksi avada, sest iial ei tea, mis nende taga võib peituda.

Mõni aeg tagasi ma otsustasin, et ma enam ei karda. Umbes sel ajal sai ka selgeks, et just need sõnad ma endale tätoveerida ka lasen. Sest omal kombel on just Mila õpetanud mind mitte kartma.

Aga mida küll peab tegema üks õnnetu hing, kes on hüljanud Tartu ja oma tätuu-Antoni? Hakkasin siis siit-sealt uurima, et ei tea, kas Tallinnas ka sellist teenust pakutakse. Kirjutasin siia-sinna, aga kuidagi ei võetud vedu. Kuni Ingrid ütles, et õu kle, ma lähen jaanuaris tegema, tule kaasa, pane aeg, räägi läbi. Pööfi!

inxu

Ingrid olemas pööfi.

Ja siis helistas ta ühe korra veel ja ütles, et pärast teda vabanes just samal päeval üks aeg, teed ära? Muidugi!

Nii me siis läbi lumest lörtsiks ja siis omakorda vihmaks muutuva sademe Mama’s Pride stuudiosse suuna võtsime. Kohe sisse astudes oli selge, et Ingridi ihutätoveerija Erm on üks andekas inimene.

20140110_134547_Anne_Gaze_Sand

Ermi kunst.

Üldse on tema stuts väga mõnna, kuigi selline… dark.

darknessNoh, ja edasi läksid asjad juba loomulikku rada mööda. Kõigepealt pikali…

at OBGYN office…ja siis tööle!

mmm surinsurinMiks just see koht ja vasak käsi? Sest ma kannan Milat just selle käega. Siki arvas küll, et sealt nahk jube õrn ja tundlik, aga tuleb välja, et ma  olen ikka üks tundetu inimeseloom küll, no absoluutselt ei saanud arugi, et peaks valus olema või misasja. Lihtsalt niiiiiii mõnna oli! Issand, kuidas ma olin seda igatsenud!

Ja lõpptulemus:

see ei alga o-ga

Kolmkümmend kaks kuud

Kooskasvamine, Külalispostitus Leave a reply

Mu armas väike päkapikk, sel korral palusin, et sulle kirjutaks hoopis su tädi Liis. Siin see kiri on.

kaksikudKallis Mila,

kas Sa mäletad seda aega, kui Sa olid väike täpp oma emme kõhus ja ta neid kirju kirjutama hakkas? Mina mäletan. Minu meelest on täiesti fantastiline, kuidas ühes pisikesest täpist ja õrnast aimdusest kasvab Päris Inimene ja veel fantastilisem on minu meelest see, kuidas täiesti tavalisest inimesest kasvab Ema.

Sina ei saa kunagi teada, milline oli sinu ema enne sind aga mina tean ja nägin seda metamorfoosi. Nii nagu ma olen näinud Sinu esimesi sõnu ja samme, olen ma näinud tema emaksolemise omasid. Ma olen igal kuul poetanud mõne pisara neid kirju lugedes, mida ta Sulle kirjutab. Miski, mida mina Retile teinud ei ole (kuigi ma olen teinud nii mõndagi muud).

Kui ma vaatan Sinu ja Reti pilte, siis olen ma alati hämmelduses sellest, kui sarnased te olete. Mingi joon, mingid tõrksad silma tükkivad juuksed, mis takistavad teie kiiret rütmi muudab teid nii lähedasteks, nagu te oleks kaksikud. Eks te oletegi. Reti sünnist saati teineteise jaoks olemas olnud, sest teil mõlemal on hullud emad, kes peavad kogu aeg tööd tegema. No ja nii te kaklete ja olete sõbrad selles kaheaastase hoomamatus „MINU – EI MINU“ taktis, mis ometi jätab palju ruumi armastusele ja üksteiselt õppimisele. Alatasa võrreldakse lapsi, kes mida ennem tegema või ütlema hakkas, aga teie areng on läinud vaieldamatult sarnases rütmis.

Mulle väga meeldis väljend „kõvaketas läks tööle“. Üks asi on see, kui beebile jõuab kohale, et ta on inimene ja teine faas on see, kui kaheaastane saab aru asjade loogilisest järjekorrast. Sul on juba iseloomu ja Sul on oma mõtted ja teod, mida Sa vaikselt salaja nihverdad vahel emmegi eest varjatult. Sa oled ISE, samas oled Sa empaatiline ja mõistev. Sa oled iseseisev, selle koha pealt küll Retist ees, sest temal on venna turvaliselt kõrval.

Iga kord meile tulles on Sul kaasas midagi, mille Sa suure tõenäosusega maha unustad, sest asjade vajalikkus tekib ja kaob. Küll aga on Sinu jaoks püsivad olnud inimesed ja ma loodan, et sa saad oma lapsepõlvest kaasa selle turvatunde, et Sinu „tädid ja onud“ (rääkimata emmest) ei jäta Sind isegi siis, kui Sa tahad kakskümmend minutit nutta, sest esimesena pandi jalga vasaku jala sokk või sest Reti ei loovuta oma männikäbi. Ja Reti juurde oled sa alati oodatud.

Sinu tädi Liis

Kolmkümmend üks kuud

Kooskasvamine 2 Replies

in a booth

Mu kallis väike päkapikk,

kolm päeva tagasi said sa kahe aasta ja seitsme kuu vanuseks. Meie päevad on natuke kaootilised, ehk liiga kaootilised, aga ma lohutan end sellega, et see on mööduv etapp ja et uuest aastast saad sa ehk juba lasteaeda.

Siis muutub elu juba kardinaalselt.

Sul on lapsi muidugi enda ümber vaja, mul on teinekord sinust nii kahju, et sul on selline loll ema, kes peab KOGU AEG tööd tegema. Ja ma pean tegema kogu aeg tööd seetõttu, et ma saan kodus olles seda nii vähe ja katkendlikult teha, mis tähendab, et töö ei saagi kunagi otsa.

Ja ma ei taha olla see ema, kes peab kogu aeg tööd tegema.

Ma tahan olla see ema, kes tantsib sinuga köögis, kui ta süüa teeb. Ma tahan olla see ema, kellele sa vanniparti kasutades vannis ootamatu veerünnaku teed. Ma tahan olla see ema, kelle otsas sa ronid niikaua, et emal on juba vaikselt kopp ees, et keegi ahvike pidevalt ta seljas elab. Ma tahan olla see ema, kellega koos sa voodil hüppad. Ja see ema, keda sa videokõnede ajal naerda kilgates kiusad, nii et see ema peab OMA emale hüüdma: “Emme, Mila kiuuuuuuuusab!”

(Mille peale su vanaema vastab naerdes: “No te kiusate ju koguaeg üksteist ja naerate selle peale nagu hullud…”)

Ma tahan olla see ema, kellele sa teed lõunaunele minnes pai ja ütled: “Tudu hästi, emme.” Ja ma tahan olla see ema, kes jääb sinuga tänaval seisma, et uurida, kuidas pannakse viiekorruselisele majale lamekatust või see ema, kes seletab sulle, mis on patsuti ja milleks seda kasutatakse. Tahan olla see ema, kes sinuga tänaval võidu jookseb, ikka käest kinni, sest mis võidujooks see muidu oleks! Tahan olla see ema, kes jaksab sinuga pool tundi enne väljaminekut riideid valida. Tahan olla see ema, kellega sa tahad õhtuti lõputult raamatuid lugeda, või see ema, kes mängib sulle kallikoletist. Tahan olla see ema, kellega koos sulle meeldib seintele joonistada kasse ja kirjutada laulusõnu. Tahan olla see ema, kellega koos sa jõulutulesid imetled ning see ema, kellega sa koos igatsevalt õhkad: “Varsti ongi jõulud…”, ise täpselt aru saamata, mis need jõulud on – aga aimates, et need on midagi väga erilist…

Ja ma tahan olla see ema, kes selle peale, kui taksojuht sinu leelotamise peale raadio megavaljuks keerab, sinuga hoopis raadiole kaasa hakkab laulma ning takso tagaistmel sellise tantsupeo korraldab, et sa ainult rõkkad naerda ja vaene taksojuht ei ütle hiljem meile head aegagi.

Ma ei tea, kas ma olen see ema. Olen, aga… ma olen kindlasti ka teinekord teistsugune ema. See, kes teeb tööd, see, kes sunnib sind magama kui sa ei taha magada, see, kes teinekord ei viitsi ja koguaeg on väsinud, väsinud, väsinud… Ma olen see ema, kes pidevalt läheb tööle või kooli, see ema, kes, peab kirjutama siis, kui sina tahad “Charliet ja Lolat” vaadata. See ema, kes sõidab trolliga linnast sulle hoidja juurde järele siis, kui juba on liiga pime, on hilja ja õhtusöögiks on eelmise päeva soojendatud supp, sest kohe ongi uneaeg käes.

Aga praegu ma olen see ema, kellele sa üritad klotsi suhu mahutada ning kes kohe hakkab sulle frikadellisuppi tegema.

Sest, sa mu väike päkapikk, ma arvan, et täna on meil mõlemal frikadellisupi isu.

augustikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 3 Replies

Tegelikult tahtsin teha postitust pealkirjaga “Tänase päeva kõrghetked”, aga olen kuidagi nii lössu, et ei jaksa neid isegi kirja panna.

Ruumi tuli reisilt koju ja umbes esimene asi, mis ta ütles: “Ma sain just aru, et mulle täiega meeldib siin elada.”

No ja Mila esimest korda valetas mulle teadlikult. Eks ta on seda petmise-värki enne ka katsetanud, umbes enne magamaminekut nõuab juua ja süüa ja pissile ja siis kõike otsast ning tegelt vajab ainult pooli neist, mida nõuab. Aga täna varjas pahandust VALEGA. I HAVE GROWN A MONSTER!! A CUTE MONSTER!!

Ja see on päris metsik, kui vähe ma Milat näen. Järgmine nädal algab kool ja siis näen veel vähem. Miska ta täna võttis mul enne uinumist käest ja sosistas: “Emme… hoia! Mila hoia emme.”

*süda murdus*

Aga muusika juurde. Kuna on nii metsikult kiire olnud, siis albumeid pole kuulanud. Panen siia kolm lugu, mis neil päevil pidevalt köögis söögitegemise taustaks kõlavad.

Regina Spektor, kellest mul veel ka sel päeval, kui ta Eestis kontserdi andis, aimugi polnud, kirjutas selle loo minu ja paljude teiste uue lemmiksarja “Orange Is the New Black” avamuusikaks. Tõsiselt, kutid. Kui te pole veel OITNB peale oma pilku heitnud, siis TEHKE seda NÜÜD. Kui aeg ja inspiratsioon tabab, kirjutan ehk pikemalt ka. Aga see Netflixi originaalsari, mida on praeguseks väljas üks hooaeg (ja tuleb veel) põhineb samanimelisel tõsielulisel raamatul. Ja päriselt, see sari on lihtsalt suurepärane. Ilmselt elulisus ja fantastilised karakterid, kes on korraga head ja halvad – nagu pärisinimesed, saate aru – selle sarja nii haaravaks teevadki.

Ian Franzino “Holding On” on mu teise sellesuvise lemmiksarja “Graceland” tunnusmuusika. Sellest loost on pikem mix ka, aga panin spetsiaalselt selle versiooni, sest slaidid tutvustavad sarja ka. Mm, “Graceland”. Mm.

Ühtlasi superlugu, kui end reede õhtul välja sätid. No juhtumisi, kui su reedeõhtu pole nagu minu viimased:

on the floor. on my way to bed. naked.

Josh Weathers on vend, kellest ma ei teadnud mitte midagi, enne kui K2 seda lugu jagas, kus ta Dolly Partoni “I Will Always Love You” lugu täiega oosõmilt laulab. Lugu “Two Bottles” on lihtsalt nii nummi. Kas ei oleks mitte üliromantiline, kui keegi teile seda kitra tinistades laulaks? (Ja need kaks pudelit veini ka kaasa tooks.)

Tüüp ise ongi üsna tundmatu, ma ei leidnud isegi Wikipedia artiklit, mis näitab, et ta on ikka VÄGA tundmatu. Aga annab aastas üle 200 kontserdi ja öeldakse olevat hardest working man in local music.

No ma igal juhul loodan, et ta lööb läbi. Okei, see on borderline-kantri, aga nagu minevikust mäletada, olen ma kantrile juba mõned järeleandmised teinud… Ja no kui kantrivennad ikka nii hotid on ja veinist laulavad, siis… Aww.

uus doktor on Peter Capaldi!

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 4 Replies

No ilmselgelt olen mina viimane whovian ehk Dr Who fänn, kes sai ALLES TÄNA teada, et Matt Smith sarjast lahkub, jõulude ajal uue hooaja avapaugus tuleb regeneration ja sellega seoses uus, järjekorras kaheteistkümnes doktor. See tähendab Doktor. Ikkagi suure algustähega.

See-eest vaatasin ma kringlisse tõmbununa ja erutusest hingetu eileõhtust BBC laivi, kus uus Doktor lõpuks avalikustati. Ja see on (kui keegi veel ei tea) Peter Capaldi!

Järjekorras 12 – Peter Capaldi

See tähendab, et läbi aegade kõige noorema Doktori asemele, keda mängis Matt Smith, tuleb 55aastane küps Šoti näitleja (kes on muide varem ka kõrvalosas sarjas üles astunud) ning kui aus olla, siis ma olen ääretult rahul ja põnevil.

Dr Who on sari, mida ma hakkasin vaatama pärast seda, kui mult mitmed kommenteerijad olid üllatunult küsinud: “Daki, sina vana sarjapede, ja EI VAATAGI MAAILMA PARIMAT SARJA?! Mis sul viga on?!” Noh, ma olin skeptiline. 50 aastat väldanud Briti scifi sari… Ei kõla just liiga apetiitselt, eks ole. Aga see on sari, mida lihtsalt ei saagi ühe väikse lausega kokku võtta. Ja ühtlasi on see sari, kus on olnud parimad stsenaariumid, mida ma IIAL olen teles näinud, mida ma IIAL olen lugenud. See on stsenaariumite kuldvaramu, Steven Moffat on täiesti, läbi ja lõhki geenius. (Ja muidugi kõik teised stsenaristid, aga olgem ausad, Moffat on ju põhiboss.)

Moffat ütleb ka ise, et Dr Who on karakter, kes suudab igas osas teha midagi täiesti segast, totaalselt üllatavalt ja nii lõputult geniaalset, et Steven Moffat ISE on üllatunud ja didn’t see that coming. Kõigi nende sarjade keskel, kus ma võin öelda mõrvari esimese viie minuti jooksul ja ennustada iga järgmist sitcomi plot twisti, on Dr Who midagi, mis kõdistab aju oi-kui-mõnusalt. Ja mitte ainult see (sest ma vihkan põnevikke). Huumor on ületamatu. Maailmad, sarja füüsika, kaaslased, aja- ja ruuminihked, kuid siiski Maa-kesksus, see, kuidas kõik on kõigega seotud, rääkimata muidugi kaaslastest, kes Dr Who’d suurepäraselt täiendavad ja rääkimata muidugi kõigist Doktoritest endist… Minu jaoks on vist kõige olulisem see, kuidas see haarab sind alati endasse ning kui osa on läbi, vaatad sa maailma täiesti muutunud pilguga…

SEST KUIDAS SA JULGED SKULPTUURIDELE NÜÜD ENAM OTSA VAADATA?

Do.

Not.

Blink.

Do. Not. BLINK

“Blink” pealkirja kandev episood (3. hooaja 10. osa) (kuigi sari tähistab talvel oma 50. juubelit, siis tegid nad vahepeal pausi ja alustasid uuesti 2005. aastal, mis tähendab, et nüüd algab 8. hooaeg) on läbi aegade mu konkurentsitu lemmik ja minu meelest kannatab hästi vaadata ka siis, kui sa pole eelmiste osadega tuttav. See tähendab, mina ju hakkasin ka ikka vaatama “värsket” Whod, seda, mis 2005. aastal uuesti algas. Aga “Blink” on… võrratu.

Ja nüüd siis life long question, kes on sinu lemmik-Doktor?

Fantastic. Brilliant. Magnificent.

Ma olen armastanud kõiki kolme Doktorit. David Tennanti kümnendat kui venda, kes on iroonik-sarkastik, samas natuke mõnusalt kerglane ja teisalt dark and twisted. Matt Smithi üheteistkümnendat armastasin ma kui seda sõpra, keda tahaks igale peole kutsuda, kellega tahaks siis hängida, kui tundub, et elu on lootusetu pask ja väljapääsu pole. Ta oli mõnna ja turvaline, oma armsalt goofy‘l moel.

Aga ARMASTASIN armastasin (või siiski ka olevikus – armastan) ma Christopher Ecclestoni kümnendat Doktorit. Teda jagus ainult üheks hooajaks, aga sellest piisas. Ta oli minu. Minu Doktor. (Heh. Heheh. Ma just nägin, et see teeb lühendiks MD…)

Ma ei saa temast iial üle.

Kuigi, mm, kui mõnus tundub vahelduseks üks küps, salt-and-pepper juustega teravasilmne ja (tundub, et) natuke küüniline Doktor, keda hakkab mängima Capaldi… Jah, kindlasti hakkan ma tedagi armastama.

Muudmoodi olekski mõeldamatu.

Sest ta on ikkagi Doktor Who.

 

 

Suvepildid: sõbrad

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

K. on üks mu pikaajalisemaid sõpru, kes on mu elus juba rohkem kui 15 aastat. Me oleme koos teinud suure hulga lollusi, aga alati teiselt poolt välja tulnud.

Ja ta on üks kõvemaid ja kangemaid mutte, keda ma tean. Kui mul oleks selline elu olnud nagu tal, oleks ma ammu alla andnud ja hakanud surma ootama. Aga tema, näet, going on strong. Ja naeratab ikka veel.

Võrkkiigelugemine: Epu südameraamatu 2. osa

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Epu südameraamatu ehk “Kas süda on ümmargune?” 2. osa valmimisele elasin ma küll lähemalt, küll kaugemalt kaasa. Pidin isegi proovilugemist tegema, aga kuidagi selleni ei jõudnud. Ja nüüd on mul hea meel, et lugesin seda just siin ja praegu. Olles oma saarel, võrkkiiges, kuuma päikese eest varju otsides.

Epu kirjutamine on mulle alati hästi mõjunud, ta on mind õpetanud rohkem kui ilmselt ise aduda suudan (“Dialoogi! Hoogu! Veel dialoogi!”), aga praegu mõtlen pigem seda, et see raamat MÕJUS. Paralleelid on muidugi ilmselged – ka mina olen praegu saarel oma lõppeva abielu eest justkui peidus (kuigi see on Epu raamatu-aegsest teistmoodi ja teises faasis, muidugi), ka mind on tabanud kriis (kuigi võib vaielda, et kriisist kriisi ma ainult elangi), tööd on liiga palju (aga erinevalt Epust pole mul üldse raha), ja ma tahaks mõneks ajaks lihtsalt ära, eemale, näha kõike, mis maha jääb, kaugemalt. Äkki siis ma näeksin seda, mis on ees, selgemalt? Teaksin, kuhu edasi minna?

Muidugi ei saa “Südamest” rääkides mööda sellest, et Epp on fantastiline storyteller, ta haarab kaasa ja ei lase enne lahti, kui viimane lehekülg alla kugistatud. Ja siis jääb ju ka puudu! Sest ta läheb ju edasi Indiasse, peategelasest Epp. Kindlasti on kuskil keegi Epu triloogiat võrrelnud “Söö. Palveta. Armasta” raamatuga, samalaadne eneseotsing läbi erinevate maailmaotsade. Ja, tuleb tunnistada, ma ikka pühkisin kohati pisaraid ka. Ilmselt seetõttu, et mõnes kohas oli paralleel minu enda elusupiga liiga valus.

Kõige rohkem ja kõige suurema üllatusena tabas mind aga lugedes arusaamine, kui väga olen ma viimased kuud läbi elu silmad kinni trampinud, püüdes mitte mõelda – või õigemini, olles liiga kurnatud mõtlemiseks. Ja nagu Eppki, tunnen ma pidevalt seda, kuidas mõned mu mõtted ja “hullud ideed” ei sobi ümbritsevatele, nad ei saa aru, teinekord naeravad ja narrivad, püüavad mind välja rääkida mu sisemisest tungist MINNA.

Sest ma ju tahan ka minna. Vahepeal ma pean minema. Epust on erinev aga see, et ma ei ole senini täpselt aru saanud, kuhu see tung mind juhatab ja kui palju ma peaksin talle järele andma. Ja siis ma hakkangi rapsima, arutama, kaaluma… Või lähen esimesel avanenud võimalusel silmad kinni ja kopsti! Vastu seina.

Neil kahel-kolmel päeval, mis ma seda raamatut lugesin, olid mu une-eelsed poolteadvusel olles peas kõlanud mõtted erakordselt selged. Üldse on kogu mu saarelolek olnud… puhastav? Lülitasin välja, olin, suurt ei pidutsenud, lihtsalt… olin. Olen senimaani, kuigi täna ja homme tuleb tööd teha ning siis juba hakata mõtlema, kuidas Milakese, kottide ja turvatooliga tagasi orienteeruda. Aga praegu veel on vaikus. Eetris ja mõtetes üldiselt.

Räägin vaid inimestega, kellega tahan (näiteks Kuressaare linnuse muuseumitädidega okupatsioonist ja kukekommidest), olen vaid inimestega, kellega tahan, loen vaid kirju, mida tahan (ja seni, muide, on ka töökirjad olnud kõik positiivsed, seega olen tahtnud). Palju on vaikseid salajasi hetki, kus ma muigan ja vaatan pilvedesse. Ja veel mõned.

(Sain just aru, et see kõlab, nagu ma EI tahaks oma sõpradega rääkida või nendega olla. Ma ei mõelnud seda, ausalt.)

Nii et omamoodi on siiski praegu veel eskapism. Aga see on aidanud ka, sest vaikus on lasknud une-eelsetel tõdedel eriti valjult kohale jõuda. Ja Eppu lugedes (ma pole ju liiga kaua temaga päriselt aega saanud veeta, rääkida, energiat vahetada) imbus terake tema õpitud tõdedest jälle minuni ja mulle meenus, et iseend tuleb ka osata kuulata.

Muide, mult täna juhuslikult küsiti, kas ma olen romantiline. Üllatusin jälle, sest… ma ei tea! Ma ei tea enam, kes ma olen! Ja ma ütlen seda, laialt naerdes, päriselt.

…Ma ei tea VEEL, kes ma NÜÜD olen.

Aga ma saan õige pea teada, kindel see.

Äkki olengi romantiline kah!

Aitäh, Epp.

juunikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Oh inimesed, rõõmustagem! Tartu indirokibändil Dahling on LÕPUKS väljas uus album. Kui te ei tea, kes või mis on Dahling, siis alustage kuulamist nende esimesest plaadist. Ja kokku kaks neid ongi. Esimene plaat on üks minu lemmikalbumitest, see saatis mind ülikooli lõpuaastatel ja nende lugu “Wilde!” sai üüratud teel Zavoodi või Zavoodist koju, Jaani kiriku ees istudes, diplomid näpus, tookord selle kursavenna juures hommikuni juues, nina vastu aknaklaasi surutud…

Ja “Menthol” on lihtsalt nii seksikas lugu, et ma tahaks sellesse loosse ära uppuda, kui ma seda kuulan.

Nende uus album “Left” nõudis paari-kolme kuulamist, enne kui hakkasid kooruma lood, mida ma ilmselt aastate pärastki härdumusega kuulan. Natuke sümboolne, et see album just praegu välja tuli ja just seda suve saadab. Nagu ülikooli lõppedeski, on mul tunne, et mingi eluperiood on lõplikult läbi saanud.

Albumi treiler on selline:

Küll aga saab “Lefti” kuulata täiesti tasuta nende kodulehel või ka näiteks Spotifys. Minu hetkelemmikud on avalugu “Fireworks and Waterfalls”:

…ja “Surprise Surprise”, mis on selline mõnusalt unelev ja kurvalt romantiline träkk, mida kuulata unistamise ja melanhooramise taustaks.

Ja “Love Is Not the Drug” on väga mõnus biit:

 

Tegelikult ongi mul kaks pleilisti hetkel. Üks on Dahling ja teine kannab originaalset nime “Boxers, Dragons” ning koosneb kahest bändist. Esimesest, The Boxer Rebellion, olen juba kirjutanud. Teine on Imagine Dragons.

Nad tulevad Las Vegasest ja andsid eelmisel aastal välja oma debüütalbumi “Night Visions”. Ja teate, okei, jaa, ma saan aru küll, et ma kipun sageli ütlema, et üks või teine album on üleni nii hea, sorry about that. Aga see on ka üks neist. Kõigepealt muidugi vist nende kõige suurem hitt “Radioactive”

Teine suur lemmik on mul “On Top of the World”, mis meeldis mulle juba sügisel, aga siis ma ei teadnud üldse, kelle lugu see on ja Shazamida ka ei taibanud. Ei mäletagi, kus seda kuulsin, oli vist selle lühidalt elanud sarja “Partners” tunnuslugu? Igal juhul, see lugu on lihtsalt parim, mille järgi Milaga köögis söögitegemise ajal tantsida.

(What? Kus TEIE siis tantsite, kui mitte köögis?)

Ja kolmas sellelt albumilt, mis paneb mind teinekord tahtma rõõmust röökida, et lihtsalt nii head muusikat tehakse, on “It’s Time”. PS. Imagine Dragons tuleb Positivusele. Kas keegi tahaks mind sinna kaasa võtta? Vastutasuks saab mind näha napakalt tantsimas ja kõvasti ja valesti kaasa laulmas.

Mai muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 8 Replies

Esiteks tuleb tunnistada, et mul oli eelmine kord õigus, kui ütlesin, et Bastille’ album “Bad Blood” on potentsiaalne uus lemmikplaat. Kuulasin seda mitu nädalat järjest ja ei saanud küll. Lisaks praegugi raadiotes olevale “Pompeii’le” on terve see plaat mõnus kõrvale ja ajab kohati tantsima, kohati on lihtsalt selline muss, mille paneks pika roadtripi taustaks käima. Näiteks lugu “Overjoyed”:

Või siis lugu “Get Home”. Tuleb tunnistada, et mul on tekkinud kergekujuline sõltuvus esilaulja Dan Smithi hüpnootilisest häälest:

Teine suur lemmik mul sel kuul on The Boxer Rebellion. See neljaliikmeline Londoni indibänd jäi mulle kõrva mingist sarjast (siinkohal ei suuda ma ära kiita, kui kasulik ja mõnus on äpp Shazam – suuna aga muusika poole ja ta ütleb sulle, mis looga tegu on, geniaalne!) ja nende värske plaat “Promises” on mu pleilistis sama asendamatu nagu Bastille’gi. Kõige parem lugu maailmas on vist nende “Diamonds”:

Ja lugu “New York” oli põhjus, miks ma üldse nende kohta rohkem uurim hakkasin.

Ja kolmas, natuke teistsugune sellekuine lemmiklugu tuleb Iraani päritolu Rootsi lauljatarilt Laleh‘lt, kes lisaks inglise keelele laulab rootsi ja pärsia keeles. Ta hääl on kuidagi nii armas ja mõnna, kogu tema olek meenutab talle mu suurt lemmikut Emiliana Torrinit. Ja lugu, millest räägin, on “Elephants”: