Tag Archives: beautiful

Aasta 2014 edetabelid. #2

Elu väljaspool mulli Leave a reply

mmm surinsurinTätoveeringud

Seda aastat jääb meenutama üks olulisim tätoveering, mida ma olen endale iial teinud – mantra No Fear, pühendusega Milale ja ellujäämisele üldiselt.

Ja teiseks kirjutasin ma elus esimest korda laulusõnad. Tükk aega ei julgenud kellelegi näidata, sest arvasin, et need on kohutavad. Jõledad. Küündimatud.

Aga lõpuks võtsin julguse kokku, Lemmik viskas pilgu peale ja umbes 15 minutiga oli lugu sündinud. SITAKS HEA LUGU, kusjuures. Laiv-esitamisele tuli mu raamatuesitlusel, kus lõpuks me kaasa laulsime. Nii hea lugu, et kohe paneb kaasa laulma! Loodetavasti siiski saab sellest mingil hetkel ka singel, peab saama. Mul on tunne, et “Tätoveeringud” on väärt jagamist.

Ja noh, eks nad sündisid ikkagi armastusest. Ühel diivanilvedelemisest ja ühtedest kätest mu kehal ja sellest tundest, mis siis oli.

Aasta 2014 edetabelid. #1

Argielu 1 Reply

Minu selle aasta tähtsündmused, kõik armsas edetabeli-advendikalendri vormis, iga päev midagi ja natuke. In no particular order.

2014-10-08 13.35.40Mon Rouge.

8. oktoobril – päeval, mil ma muide lahutasin ammu-ammu tagasi oma esimese abielu – seisin ma ARKis ja mõtlesin, et läks ainult 30. aastat kui lõpuks õnnestus mulgi soetada Päris Oma Esimene Auto.

Mon Rouge on ilus nagu klaaskomm, nunnu nagu kaisukaru, kapriisne nagu viktoriaanlik daam, väike nagu päästepaat kahele ja säästlik nagu vanaema kroonitulekuajal. Ma arvan, et Mon Rouge armastab mind väga. Suisa nii väga, et kuna ta teab, mis horror see ümbritsev maailm olla võib, teeb ta kõik endast oleneva, et ma aknast välja ei näeks. “Pole sul vaja siin midagi välja vahtida! Püsi kookonis!” näikse ta ütlevat. Võtab ära reostaadi ja kui sellest ei piisa ja ma IKKA midagi välja näen, võtab ära kojamehed. Ja kui need saab korda, siis teeb midagi klaasipesuvedeliku paagiga – sest no horror on see maailm ju!

Sel aastal on autodega üldse õudselt palju seiklusi olnud. Ei saa unustada ka tänuväärset ja alati südamesse jäävat Punast Noolt, keda ma üksinda mööda Viljandi mnt-d käima lükkasin, et saaks käigud jõuga sisse ragistada ja kuidagi sinna Ärma kanti ära sõita. Sest kellel seda sidurit ikka vaja on! Punane Nool teenis meid hästi ja vapralt, kuid elu Kloogal ja mind jälitav halb autoõnn murdis lõpuks temagi. Aga kui palju sai temaga seigeldud!

Aga minu kuum armuafäär Mon Rouge’iga jätkub. Ta on täpselt paras, täpselt minu värvi ja minu mõõtu ja teeb ära kõik mis peab ja natuke rohkemgi. Ja kuigi ma isegi vahetult enne auto ostmist mõtlesin tõsiselt mõne püsivama rendilepingu peale (näiteks autocar.ee), siis minu finantsilise ebastabiilsuse juures on tegelikult selline odav armas säästupüss parim.

Aitäh, Mon Rouge, et sa mu ellu tulid. Edasi uute seikluste poole!

Seda postitust toetab autocar.ee

The Signature of All Things

Muusika, raamatud, kinokunst 4 Replies

Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.

Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.

Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.

Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?

Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!

Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!

Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.

Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.

Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.

Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.

Palun lugege seda esimesel võimalusel.

Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!

Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!

hundid haaravad juukseid

Kooskasvamine 5 Replies

2014-08-18 19.05.291Milal on viimasel ajal jälle tulnud komme vastu hommikut ärgata ja minu voodisse pugeda. My heart breaks a little kui ma mõtlen sellele, kuidas ta oma voodis pimedas ärkab, välja ronib, läbi pimedate tubade tatsub, seda kõike ainult selleks, et mulle kaissu pugeda.

Aga täna hakkas ta rääkima üht veidrat lugu.

“Emme, onju, hundid on kurjad?”
“Ei, hundid on lihtsalt metsloomad. Loomad ei ole kurjad, kui inimesed neid kurjaks ei tee.”
“Aga hunt oli täna kuri!”

Hmm, mõtlesin ma. Hunt? Pole olnud hunt meil viimasel ajal kuskil teemaks.

“Milline hunt?”
“See hunt, kes öösel tuli!”
“Jah? Kas sa nägid teda unes?”
“Jah! Ta tuli ja ta kiskus mu juukseid ja mul oli valus ja ma ärkasin üles ja hüüdsin: “Emme!” ja onju, hundid on kurjad.”
“Kas see oli täna öösel? Siis, kui sa mu kaissu tulid?”
“Jah, sest ma hakkasin kartma!”

Ma küsitlesin teda natuke veel, et selgeks saada, kas ta tõesti räägib tänasest ööst (“Kas see oli tookord, kui sa ärkasid ja pissile küsisid?”) ja tuleb välja, et rääkiski. Oma esimest PÄRIS unenägu, mida ta mäletas ja mida, kahjuks, kartis ka.

Õhtul voodisse minnes hakkas ta jälle hundist rääkima.

“Ma tahan sinu voodis magada! Seal pole hunte! Siin on hundid ja nad kisuvad mu juukseid ja mul on valus ja siis ma kardan…”
“Ma luban sulle, et täna ei tule hunte. Täna näed ainult ilusaid unenägusid.”
“Aga ma ei taha ilusaid nägusid… Ma tahan SIND unes näha!”

Tulge esikale!

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

kortermaja_kutseTäpsustuseks siis, et Domingosse on tegelikult päris lihtne tulla, kui sa ei ole mina, kes sõidab kõigepealt Keskturuni, lülitab siis sisse gepsu ja hakkab siis tagasiteed läbi tihedalt pargitud autode ja kurjade turutädide otsima. Tulge lihtsalt Stockmannist Tartu poole üle tee ja kohe seal majade taga ta ongi.

Ja esitlus tuleb selles mõttes tavaline, et on vein ja suupisted ja autogrammid ja kohapealt saab raamatuid ka osta, aga mõtlesin, et loen siis natuke ette ka oma lemmikkohti ja lugemiste vahepeal laulab Sander Sandrak, kes on minu meelest üks andekamaid inimesi, keda ma üldse olen kohanud ja muuhulgas on mõned lood, mis ta esitab, minu kirjutatud sõnadega.

Õugaad, ma tean, laulusõnad on põhimõtteliselt nagu tiinekaluule, ma ei tea, kuidas see juhtus!

Panen siis kohe ühe loo ka siia lõppu, kus võib Sandrit laulmas kuulda (ei ole minu sõnad). Ja teie kõik nagu üks mees neljapäeval esikale!

 

Kuumal päeval Emajõe ääres

Läbi fotosilma 43 Replies

Galeriipilte näeb suuremalt, kui neil klikkida.

Nii, aga nüüd üllatus ka! Selleks ei ole teps mitte teadaanne, et ma olen rase (sest ma ei ole) (kuigi ma lugesin Mallu rasedaraamatut just) (ja ehmatasin sellega Lemmiku sutt ära), vaid hoopis see, et tore fotograaf Mario Mesi on nimelt ühele Dakiblogi lugejale välja pannud samasuguse fotosessiooni Tartus! Või siis võib ka valida fotosessiooni stuudios, see on tal ka olemas.

Selleks, et loosimises osaleda, tuleb sul kirjutada selle postituse kommentaaridesse, mis on kõige lahedam asi, mis sinuga sel suvel senini juhtunud on, laikida Dakiblogi Facebooki-külge ja Mario Mesi Photography Facebooki-külge ja juba nädala pärast, 15. juulil, ma fotosessiooni välja loosingi!

loos

 

FMM-06-07-2014-015489Pika ja segase nädala lõpetuseks (üks matus, üks sünnipäev, 800 sõidetud kilomeetrit, 450 kraadi kuuma Tartus) käisime täna lõpuks ka profipildistamisel. Homme näitan rohkem pilte (koos üllatusega!), aga täna lubage mul voodis lebada ja halada, et nii jube raske nädal on olnud ja tahaks lihtsalt kaissu ja hädaldada, aga MÕNED VENNAD naudivad hoopis fjorde hetkel.

Pildistas Mario Mesi.

 

June soundtrack: About a Boy Special

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Esiteks pean ma ütlema, et viimasel ajal kuulan ma väga palju eesti muusikat. Seda muidugi peamiselt Lemmiku pärast, muusikuga kooselamise eripärad. Mõtlesin, et eesti muusikast peaks eraldi muusikaposti tegema. Ma olen nüüd aru saanud, et kuigi ma olen kuulanud eesti muusikat varemgi, on see harva olnud eestikeelne. Imelik.

Nii, aga juunikuu lemmikud mujalt maailmast tulevad peamiselt tänu ühele sarjale – Nick Hornby samanimelisel raamatul põhinevale sarjale “About a Boy”. Päriselt, vaadake seda! See on NII HEA. Ja seda pikendati ka, nii et on, mida sügisel oodata.

Esimene lugu on Brett Denneni “Comeback Kid (That’s My Dog)”, mis on ka sarja tunnusmuusika. Kas te olete kuulnud mõnusamat pick-me-up lugu? Kindlasti olete, aga see on kindlasti mõnusate pick-me-up lugude hulgas esimese viie hulgas!

Brett Dennenil on suisa mitu plaati ja ma kuulan neid praegu. Pole veel mõnd teist lugu leidnud, mis sama mõnna oleks, but I keep on searching. Dennen on USA laulja, kes on muide 39aastane. Hämmastav. Kas punapead vananevad kuidagi teistmoodi?

Järgmine lugu sarjast, mis hingekeeltel mängima jäi, on Rivvrs “I Will Follow You”.

Rivvrs on San Fransisco muusik, kelle debüütalbumit lubatakse selles augustis. Ausalt öeldes: ei jõua oodata!

Ja viimane lemmiklugu sarjast “About a Boy” on Whitley “Lost in Time”.

Whitley esinejanime taha peitub muusik Lawrence Greenwood Austraaliast ja see on kõik, mida ma temast hetkel tean. Aga ma arvan selle ühe loo põhjal, mis mulle nüüd megalt meeldib, et tasub silma peal hoida. Mis on sinu praeguse hetke lemmiklugu?