Tag Archives: beautiful

inspiring tales

Määratlemata Leave a reply

Vahepeal on nii, et ma leian kellegi vaimustavalt põneva ja ma tahan temast teada kõike, kõike, mida vähegi on võimalik temast teada. Hiljaaegu saadeti mulle link Emily Gouldi artiklile NY Timesis, see oli vist esimene kord, kui ma lugesin läbi kümneleheküljelise artikli. Nüüd olen ma ette võtnud tema enda blogi, lisaks tema vahepeal salajase blogi nimega Heartbreak Soup, mida ma nüüd loen algusest peale nagu head raamatut.

Emily Gould(Lühidalt neile, kes ei viitsi ehk tema kümneleheküljelist artiklit läbi lugeda: tegu oli blogijaga, kellest sai kõmublogija – või kuidas iganes Gawkeri editore nimetada – kes hakkas pidama salablogi oma lahkuminekust ja uuest suhtest ning kuidas siis tema armuke kohutavalt solvus suhte purunedes, et temast oli salablogis kirjutatud ning avaldas sellest New York Postis pika artikli. Emily kirjutab blogimisest, selle mõjust oma elule, tähelepanu-sõltuvusest ja paljust muust, mis on ka meie väikse Eesti blogijatele kindlasti tuttavad teemad.)

Lisaks olen lugenud veel tema toredaid kolumne Jezebelis, näiteks tema katsest vaadata 36 tunni jooksul järest ära kõik “Seks ja linna” osad.

Kogu selle aja jooksul olen jõudnud järeldusele, et ma armastan blogimist, ma armastan, et on olemas nii häid blogijaid, kelle kirjatükke lugedes võid end neisse kaotada.

Ning tema kogemus annab julgust, et iseendaks jäädes (õigemini, ennast vahepeal kaotades, siis katki minnes ja end uuesti leides ja üles ehitades) võib siiski kõik hästi minna. Jah, ma suhestusin tema kogemusega kõvasti.

Ja mulle väga meeldis, mida ta ütles blogimise kohta: The will to blog is a complicated thing, somewhere between inspiration and compulsion. It can feel almost like a biological impulse. You see something, or an idea occurs to you, and you have to share it with the Internet as soon as possible. What I didn’t realize was that those ideas and that urgency — and the sense of self-importance that made me think anyone would be interested in hearing what went on in my head — could just disappear.

Ja lisaks sellele näeb Emily väga kick-ass cool välja.

and all the time

Määratlemata 4 Replies

Unes nägin, et mul valutas pea ja ma olin haigeks jäänud. Tegelikult valutavad kaelasooned.

Unes nägin veel Härrat, keda millegipärast olen mitu ööd järjest unes näinud. Täna sai mul lõpuks kõrini, teda sai liiga palju ja ma hakkasin nutma ja karjuma: “Kas te ei saa aru, et ma olen temast pidanud nii palju kordi üle saama…?! Ta on mulle nii palju haiget teinud…”

Nutsin ja kõõksusin, kuni enam ei jõudnud ja ärkasin, nutsin veel.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pidin kirjutama Õigetest. Aga ehk natuke hiljem.

PS: Eile oli täiuslik päev. Täiuslik.

Ilusat fotograafiat: The Ones We Love

Määratlemata 1 Reply

Minge vaadake lehele The Ones We Love. Tegu on projektiga, kus on palutud inimestel saata kuus pilti oma kallist inimesest. Et pilte näha, klikkige “photographers”, eelneb väike käsitsikirjutatud sissejuhatus, mis ütleb, kes ja miks. Kaunis. Väga kaunis. Näiteks “John and Yoko aint got nothing on us” või “She’s my everything” või “We are insane and we love one another” ja Eesti tütarlapse Anna-Liisa Liiveri “He’s my charming electromagnetic boyfriend”.

Täpselt õige asi, mida sellise äikeseilmaga imetleda…

Üks mu lemmikuid: Alexei Belozerov.

all we hear is radio gaga

Määratlemata Leave a reply

Käisin raadio Elmaris Kristjanil külas natuke Ajaveebide konkursist rääkimas ja oh sa kurat, kuidas mulle ikka meeldib raadios!

Kahju kohe, et sellest sügisesest raadiovärgist asja ei saanud nii nagu oleks võinud. Aga nüüd ma vähemalt tean, mida ma teha tahan, kui ma suureks kasvan:)

Ja siia juurde üks tore kolumn Guardianist, kus blogija-kriitik Lee Siegel kirjutab sellest, kuidas ta, tüdinud pidevalt teda mahategevatest kommentaaridest, leiutas endale aliase ja hakkas võõra nime alt iseennast kommentaariumis kaitsma. Kaunis.

ajaveebi peo pilte

Määratlemata Leave a reply

Lahedad lapsed võtsid end kokku ja pidutsesid natuke. Kõik pildid siin.

Kahjuks näidispilte siia posti ei õnnetu panna, kuna wp paneb näkku. No ikka tuleb ette.

Siinkohal palavad tervitused maniakaalselt kõhnunud Sepale, täiesti päriselt olemas olevale Tellerile, khuulile multifunktsionaalsele Arstionule, filosoof-džentelmen Volbergile, staaridele Andrale ja Aapole (kellest mul millegipärast pilte ei olegi) ja ajaveebijänkudele Tõnisele, Sulevile ja Heimarile ja Andris “põskkoopapõletikule”.

Rock on, Eesti blogimaailm!

vaginally or rectally, it can happen in either hole

Määratlemata 2 Replies

Arvasin, et elu ei saagi enam paremaks minna, kui eile potsatas postkasti kiri, et lõpuks ometi on Chucki järgmine romaan trükikojast väljas ja minuni jõudnud. Pole isegi veel “Ranti” läbi jõudnud. Ja juba ma vaimustun, jõudnud seda vaid paar lehekülge lugeda. Listen to this:

Dudes have a million ways of peeing on what they claim as their own.

[Chuck Palahniuk, “Snuff”]

Lugu räägib pornofilmitööstusest, vaadake juutuubi promovideot, it’s hilarious. Kui väga tšakilik. Oh.

Ja promovideod, kus Chuck Cassie Wrighti, pornostaari, intervjueerib, on veel rohkem hilarious.

Aga et siis täna ajaveebitame, eks ole?

house of dagmar – equivalent of femininity, humour and quality

Määratlemata 3 Replies

Oojee, mul on omanimeline moemaja!

Avastasin selle täitsa juhuslikult, kui vahetasin Google’i esikülje teemat (seal nimelt on saadaval House of Dagmar theme). Kaunis, lihtsalt võrratult kaunis. Nüüdsest hakkan ma raha koguma ja umbes kümne aasta pärast, ma luban, riietun ainult House of Dagmari riietesse. Tõesõna!

No vaadake ometi, kui kaunis on nende kevad-suve kollektsioon. Lihtsalt uskumatu! Video on ka olemas. Ja kuulake, kuidas kõlab bränditutvustus (nimi on võetud ühe disaineri kadunud vanaema järgi, kes olla olnud suureks inspiratsiooniks):

Dagmar is equivalent of femininity, humour and quality. A Dagmar item emphasizes on the wearers personal style and creates a modern opening for individualism.

Haah! Suck this, memes! Selline asi on sada miljonit korda parem kui mistahes 13aastase USA tiineka väljamõeldud interneti”test”.

Nüüd tahaksin ma sinna moemajja tööle saada ainult, palunaitäh.

kasvab ja kohiseb

hoomamatu Leave a reply

Ma olen ikka hea aednik küll, mõtlesin praegu oma peenra ees istudes, seda kastes ja umbrohunääpse välja kakkudes. Nimelt tegin ma endale viis või kuus erinevat maitsetaimedepeenart, ainult et… Jah. Ma enam ei mäleta, mis järjekorras mida ma kuhugi panin.

Seega ma eeldan, et praeguseks on pea välja pistnud juba koriander ja rukola ja salatisibul, aga võimalik, et ei ole ka need. Noh, kui suureks kasvavad, siis näeb.

Aga muidu on tšill ja grill ja lill. Aasta üks ilusamaid aegu on taas käes.

Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis…

Kõik lõhnab, õitseb, aed on mattunud rohelusse minutitega, õitsevad tulbid ja nartsissid, meelespead ja mingid kollased lilled, mis on võib-olla ka mingid tulbilaadsed, ma eeldan.

Ja võib-olla, võib-olla saab varsti pakkima hakata. Võib-olla.