Tegime Birxiga seeni. No et tal oleks lõunat süüa ikka ja minul pirukaid õhtul mehele pakkuda. Ja enne ma tegin seeni üksi, marineerisin ja värki. See tuli kõik sellest, et käisime eile Piia ja Nadja ja Katsi ja Patsyga metsas.
Aga mitte sellest.
Käe kõrvetasin ära ja jube kiire on, aga seenepirukad ei taha mitte ahjus valmis saada. Ja nüüd ma siin ootan kannatamatult ja Anton tegi mu päeva.
Vastutasuks ma teen tema riidemeemi õhtul ära. Mul oli see muide meeles küll.
Praegu ringleb blogisfääris taas üks raamatumeem, mis minu meelest ka mõni aeg tagasi juba ringi käis – märkida sajast raamatust ära need, mida oled lugenud, lugemas, sirvinud või pole üldse puutunudki. Selle asemel (see on minu meelest lugejatele pikk ja igav, ise on vast põnevam teha) alustan uut raamatumeemi, mille idee sain Oprahi ajakirja lugedes (jap, ma lugesin Oprahi ajakirja).
Ühesõnaga, valisin riiulist viis (tegelikult küll kuus, aga seletan töö käigus) mulle mingil põhjusel olulist raamatut ja tutvustan neid teile.
“Lilled Algernonile”, erinevad autorid. Ilmunud aastal 1976.
Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma võisin olla, kui esimest korda seda eemaletõukava kaanega teost sirvisin, aga mäletan selgelt oma emotsioone, kui selle esimesest korda läbi lugenuna käest panin. See oli lummav! Millised maailmad! Tegu on anglo-ameerika ulmekirjanike valitud novellidega. Kui kummaline oli lugeda, et aastaks 2000 pidi mõne kirjaniku nägemuse kohaselt olema igas kodus isiklik robot. Ja need kolm surematut robootika seadust! Ning muidugi, nimilugu. Seda lugedes nutsin iga kord, kui kurb oli selle lõpp ning millist lähedust tundsin ma Algernoniga, valge hiirega. Igal juhul tegi see teos mu silmad lahti ulmekirjanduse põnevate ja lõputute horisontide ees. Senimaani neelan ulmekaid äärmise rahuloluga. Igal juhul soovitan esimesteks sammudeks neile, kes ulmekirjandusest midagi ei tea. Ja vahepalaks neile, kes on liiga Potteri-maailma ära kadunud.
“Seme Amacemilt”, Roberto Piumini. Ilmunud aastal 1990.
Ulmekirjandusest rääkides… Ma olin selle raamatu ilmudes kuueaastane. Suure tõenäosusega lugesin seda enne kui “Lilli”. Tegu on itaalia kirjaniku lasteraamatuga, mis räägib Amacemi elanikust Semest. Amacem on planeet, kus puud tiirlevad ringi, jõed voolavad ülespidi ja mered moodustavad mäed. Amatšemlased ise on suure punase pilvega pea kohal. Nad suhtlevad omavahel pilvi ühendades, samuti aitab see pilv neil edasi lennata. Elavad amatšemlased oma puude otsas ning kui amatšemlane otsustab, et tahab kaaslast, mõtleb ta temast, sööb ära ühe vilja ja hommikul ärgates istub noor amatšemlane tema juures oksal. Seme sündiski niimoodi, aga tema looja leidis peagi, et Seme peaks natuke universumis ja maailmaruumis ringi vaatama – nii palju oli Semel uudishimu. Nii asubki Seme teele, leides palju veidraid planeete ja nende veel veidramaid elanikke. Seebiplaneet, haiglaplaneet, planeet, kus sõidab rong isadega, kes tulevad tagasi, lehmaplaneet, Seme planeet… Tegu on küll lasteraamatuga, aga loen seda senimaani suure armastusega. Ma ei saanud seda nimekirjast välja jätta, mis siis, et tegu on pisikese lasteraamatuga. Sellepärast ka kuus raamatut siin.
“A Concise Chinese-English Dictionary for Lovers”, Xiaolu Guo. Ilmunud aastal 2008.
Sellest raamatust olen ma juba põgusalt paar korda kirjutanud. Selle raamatu leidsin Cambridge’ist tagasi tulles, kui keerutasin Stanstedis taskus viimaseid paunde ja tuiasin Bordersi raamatupoe ümber. Sealt leidsin sooduspakkumise, kolm raamatut 18 paundi eest. Ideaalne! Leidsin kingituse inimesele (“Bad Men: Guantanamo Bay and the Secret Prisons”) ja Birxile (ei mäletagi, mis) ja endale võtsin selle. Mina-tegelane on Hiinast Inglismaale keelt õppima saabunud tüdruk. Autor kirjeldab väga põnelat kultuuride põrkumist, läbi pidevalt paraneva minategelase inglise keele on näha tema arengut, tema mõtlemise muutumist. See, kuidas ta leitud meesterahvaga suhtleb, kuidas erinevad kahest erinevast kultuuriruumist pärit inimeste ootused suhte suhtes… Lisaks pakub see palju ilusaid ja huvitavaid mõtteid, millesse tasub pikemalt süüvida. Kaunis raamat, natuke kurb ja päris palju õpetlik.
Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.
“31 Songs”, Nick Hornby. Ilmunud aastal 2003.
Mulle väga meeldib Nick Hornby. Tema raamatu põhjal valminud film “Elu edetabelid” on üks mu lemmikuid. Nii raamat kui film (sest mulle väga meeldib ka John Cusack). “31 Songs” puudutab minus nii kirjandushuvilist kui ka melomaani. Nick võtab ette 31 talle läbi elu olulist laulu ja räägib ära lood, mis nendega seostuvad, samuti räägib ta bändide ja lugude ajaloost, mis on hariv ja põnev, tänu just Hornby heale keelekasutusele. Äärmiselt huvitav, äratundmisrõõmu pakkuv, küsimusi tekitav (tahaks ka seda lugu kuulda!), humoorikas, intiimne… Kõik, mida healt raamatult ootaks. Raudselt üks mu lemmikraamatuid.
“Sügisball”, Mati Unt. Ilmunud aastal 1979.
Nüüd küll on film sellele raamatule uue mõõtme lisanud, aga ma pole senini filmi näinud ja seega sellel pikemalt ei peatuks. “Sügisball” tuli mu ellu aastal 2006, kui olin just Tallinnasse kolinud. Oli augustikuu, õhtud läksid pimedamaks ja vihmasemaks, kui ma seda raamatut oma voodisse pugedes lugesin. Kui külma, üksiku, melanhoolse tunde see tekitas! Ja samas paradoksaalsel kombel lisas jõudu ja jättis sooja tunde kõhtu – ma ei ole üksinda. Selles linnas on võib-olla sadu inimesi, kes tunnevad end nii nagu mina: üksikuna, väsinuna, rutiinis kinni olevana, millegi nimetu järgi igatsevana. Mati Unt oli geniaalne mees, ma igatsen teda väga.
“Läänerindel muutusteta”, Erich Maria Remarque. Ilmunud aastal 1983.
Siinkohal peaks vist märkima, et need “ilmunud aastal” käivad nende trükkide kohta, mis mul olemas on. Igal juhul. Kui koolikirjandusest üldse miski nii tugevalt mind elu üle järele mõtlema pani, oli see “Läänerindel muutusteta”. Ilma selleta ei kujutaks ma oma kooliaega ettegi. Lugesin seda vist nii mitu korda, et lõpuks olid mul mõned kohad pähe kulunud, teised aga iga kord nagu uued. Ma arvan, et nüüd ma loeksin seda hoopis uue pilguga, arvestades inimest ja seda, millised uued mõtted on tema olemasoluga mu elus tulnud. Ning milline on päevapoliitiline seisukord. Ma hindan seda raamatut aga ka teises mõttes, selles “kadunud põlvkonna” mõttes. Ma ei ole veel päriselt oma peas suutnud seda formuleerida, aga väljend “meie põlvkond” on mulle viimastell päevadel väga palju uusi ideid pähe toonud.
/
Pikaajalised lugejad kindlasti imestavad, et miks ei sattunud nimekirja mõned teised mu igavesed lemmikud, näiteks Bristoli “Sajandi öömajad”, mõni Pratchett, kõik Palahniuki teosed, Bukowski. Aga sellepärast, et suhe nendega on pikem ja veel liiga lähedane. Ma ei oska neisse veel objektiivselt suhtuda (kui see üldse kunagi ongi võimalik). Ma loen jälle Chucki raamatut “Haunted”, just lõpetasin “Snuffi”, Bukowskist on aga isu täis, eriti kui ta jõudis “massidesse” (kes, minu arvamuse kohaselt, ei suutnud teda mõista). Ja isu täis temast ka selle tõttu, et ta muutus lõpuks liiga ennast kordavaks.
Hunter S. Thompsoni raamatud on aga vist Birxi käes (mõned või üks või mitu, ei mäleta), ja mul on nende lugemine pooleli jäänud ning ma ei oska arvata, kuidas see mees mind veel mõjutama hakkab. Kindlasti tema mõju mulle jätkub.
Pealegi, häid raamatuid on nii palju, et neist viis parimat eraldada on võimatu. Need on vaid viis/kuus sellist, mis on minusse sügava jälje jätnud ja mille juurde ma ikka ja jälle tagasi pöördun. Ja mis olid raamaturiiulis, mitte näiteks selles kastis, millele ma praegu seda kirjutades jalgu toetan.
Nii, aga tagasi meeminduse juurde! Nüüd ma palun, et näiteks Birx, Nirti, Toša (kui tal aega on), Eva-Liisa ja Jaanika võtaks korraks aega ja seisaks raamaturiiuli ees ning kirjutaks lühemalt või pikemalt viiest oma lemmikraamatust. Kui te muidugi viitsite.
Juba mõnda aega on mind vallanud selline imelik rahulaadne seisund. Jah, rahaliselt kõlgume me ikka veel ääre peal, vaatame, kuhu poole kukkuda, ning jah, klassikalist töötan-toredas-väljaandes-trein-lugusid-mõttes on ka töösituatsioon säilitanud üllast rütmi Läänerindel muutusteta stiilis. Aga ometi olen ma pidevalt uskunud, või pannud ennast uskuma, või endale sisendanud, et kõik see, mis on juhtunud, on millekski oluline.
“Asjadel on kalduvus iseenesest laheneda,” kuulsin ükspäev telefonist vana head ja rahustavat häält ja ma uskusin teda, päriselt.
Täna on üle pika aja peal tunne, et ma võiks vallutada terve maailma. Erinevaid projektide mõtteid on peas kümneid ja päriselt paistabki töötavat valem istu-laua-taha-ja-kirjuta-siis-lood-tulevad (raamatu kirjutamise mõttes). Noh, olgu, täna maadlesin ma hea tunnikese haridussüsteemi ja riigiteataja kütkeis, lihtsalt selleks, et välja uurida ühte asja, mida ma loos mainin ja et teada saada, ega ma seda mainides valeta.
Lõppeks aru ei saanudki, aga loodame, et ei valeta:)
Ja kui eile koju jõudes valutas pea ja öösel läks veel süda ka pahaks (teadmata põhjustel) ja ei saanud üldse magada, õudukad & co, siis täna ma lendlesin läbi vihma erinevate sihtpunktide vahel ning isegi tõsiasi, et ma juhtusin hommikul Epu juurde sõitma auto taga, mille tagaaknal laiutas jõle silt “Pigem tume minevik kui lilla tulevik”, ei suutnud see mu päeva rikkuda.
Kui nüüd vaid oma ülikoolidiplomi ja akadeemilise õiendi suudaks üles leida…
Me peame vastu. Inimesega koos tehtud kalkulatsioonide kohaselt peame me vastu vähemalt aasta lõpuni. Aga ma usun, et me peame veel tugevalt ja kaua vastu. Mitmes mõttes.
Hea on.
Ja ma päriselt istungi nüüd, võtan rahulikult päeva jooksul üles keerelnud tuure maha, joon õhtuteed (ja ma päriselt mõtlen õhtuteed, mitte klaasikest veini või midagi) ja loen katkendeid suurepärasest ja must-have raamatust “The Future of Reputation: Gossip, Rumor, and Privacy on the Internet” ja kuulan ööhääli.
Väga hea on.
Tikker armus just oma kõhtu, Klari Riiga… (Linke ei viitsi hetkel otsida.) Mina armusin natuke Hiiumaasse (mis, muidugi, on minu 1/4 saarlase jaoks natuke pühaduseteotus vmt). Hiljem blogin koos piltidega pikemalt, aga asjad, mis väärivad kohe üles tähendamist…
…meres oma saagiga – pisikese lutsukalaga – ujuv nastik…
…päris hirv…
…Mihkli talu ja see hämmastav-hämmastav rahutunne, mis seal sisse tuli…
…Ristna ja maailmalõpp…
…Kõrgessaare sadamas meres talluvad lehmad…
…ootamatud kohtumised…
…militaar, militaar, militaar, kõikjal…
…auguga kivid, lõõmav päikeseloojang ja kummaliselt kummitav kodutunne teatud kohtades…
Ning see näriv rahutus, mis tuletas meelde, et 2/3 suvest on juba möödas ja ma pole veel kordagi lauaga merele saanud.
(Muuhulgas mõtlesin välja paar head nime oma tulevastele lastele – ikka sugupuust – ja pseudonüümi iseendale, kui vaja peaks minema.)
Aeg-ajalt, kui ma olen kurb või endast väljas või niisama tahan mõelda, siis lähen ma autoga sõitma. (Õnneks on meil praegu palju säästlikum auto kui seda oli Opel.) Varem asendas seda surnuaias jalutamine (kui mul veel oli surnuaed, kus käia) või niisama tänavatel uitamine. Viimase kavatsen ma täna veel ette võtta, sest ma olen extremely kurb, aga see selleks.
Oma suures ahastuses ja minna-tahtmise-meeleolus oskasin ma ainukese kohana sõita suvilasse. Emps oli öelnud, et marjad on valmis ja ootavad ammu sööjaid, seega oskasin ma ainukese kohana, kuhu põgeneda, selle välja mõelda. Põõsaste vahele.
Tõsi, ma ei veetnud seal küll teab mis palju aega, aga niipea, kui ma panin suhu esimese mustsõstra, tabas mind nostalgiline mälestustevoog. See oli nii järsk ja ootamatu, et mõjus lausa nägemusena. Kõik need suved maal vanaema juures… Epp kirjutas just hiljuti, kuidas tema lahutamatu lapsepõlve osa on kindlasti maal vanaema juures oldud aeg. See on ka minul nii, ilma ei kujutaks ma ettegi!
Kuigi, rääkisime hiljaaegu Sikiga, kuidas vanaema oli äärmiselt kaitsev, isegi liiga. Kui linnavanaema lasi meil ringi rännata ja ei muretsenud me pärast üleliia, siis maavanaema kippus sageli ütlema, et ei tohi minna sinna või tänna ning veel parem, kui me nende pahade poiste või tüdrukutega ei mängiks. See ongi vanaemade kohus, arvan ma. Eriti nende vanaemade, kelle juures lapsed pidevalt ei ole – linnavanaemaga ju elasime koos.
Siis meenus mulle, kuidas sealsamas suvilas oli üks meie lemmikmängukohti suur kruusahunnik, mis suvilaehituseks kohale oli toodud. Need kivid! Oi, need olid põnevad! Senimaani on mul komme huvitava mustriga kive üles korjata ja koju vedada. Inimene viis mind ükskord isegi spetsiaalselt karjääri selleks, et ma saaks kive korjata. Ja koju tuua. Nüüd nad täidavad vaase, mis kannab ka praktilist eesmärki, kuna kassivolaskid kipuvad ju lilli närima ja kakkuma, nii võib vaas kergelt ümber käia.
Kivid siis. Me istusime õega tunde kivihunnikus ja ehitasime kividest igasuguseid asju. Üldse mängisime me palju kividega. Näiteks Saaremaal (oo, see on koht, kus ma saan jälle rõhutada, et ma olen siiski veerandiku ulatuses saarlane!) mängisime me karjamaa-heinamaa äärde poetatud ja juba samblasse kasvanud kividel ja vanadel kiviaedadel. Üks lemmikmänge oli muidugi “soo” või “põlev maa”, mis sisuliselt tähendas seda, et kividelt maha ei tohtinud kukkuda, pidi kivilt kivile hüppama. Siis mängisime me kividel veel kodu ja kohvikut ja poodi – ühed kivid olid koduks (suurem kivi elutuba, väiksem magamistuba, kõrgem kivi köögicounter), teised kohvikuks (need, kus keskel oli suurem kivi, mida ümbritsesid mõned väiksemad “toolid”), kolmandate juures tegutses pood. Sama mäng oli meil ka maavanaema juures, kelle aia taga oli hea kogu sobivas suuruses ja kujus kive. Saaremaal oli veel üks suur rändrahn, mille otsa ronimine oli tõeline väljakutse. Aga kui juba olid üles saanud, siis oi! milline maadeavastaja tunne oli. Ja kui kaugele sealt nägi! Üle traktorikuuri kaugele-kaugele heinamaale välja, teiseltpoolt üle ilmasõjas hukkunud sõduritele püstitatud mälestusmärgist ja külavaheteest ja murakaid täis kiviaiast kaugele-kaugele metsatukani välja!
Huvitav on see lapse fantaasialend… Pole üldse palju vaja, et mõte tööle hakkaks. Ja nii tekibki tühipaljast põllukivist lapse mõtteisse imeline maailm täis kohvikus kohvitavaid daamesid, valge kitliga üles keeratud käistega poetädisid ja imelisi kaupu, mida saab kõike osta vaid mõne saarelehe eest…
Ma igatsen neid aegu tagasi. Vahepeal. Aga täna seal mustsõstrapõõsa all igatsesin ma neid eriti.
Aegu, kui kõik oli nii palju lihtsam, kui kuupäevad ei lugenud, kui rahaks olidki saarelehed, kui kivist piisas koduks.
Avastasin just, et TV3 näitab “Psych’i”! Jee! Nüüd jääb üle ainult oodata, kui nad mõned veel paremad sarjad kavva võtavad, näiteks “How I Met Your Mother”, “Chuck”… Samas, tuleb tõdeda, et paljud head sarjad on ühel või teisel kujul ikkagi Eesti televaatajateni jõudnud (“Supernatural”, “Medium”, “Ghost Whisperer” jne), mis on muidugi hea.
Presenting NoLife since 2005.
Thank you very much.
Tänu eilsele Undergroundi sünnipäevale maitseb täna kohvi väga plekiselt. Aga tuleb tunnistada, et mõnus on, kui on koht, kus kõik on sõbrad-tuttavad, kui on koht, kus saab häbitult tantsida Led Zeppelini saatel ja kus Onu Bella viskab oma plaatinahallide (ta ei värvi neid) juuste välkudes nalju segamini väga hea muusika ja infokildudega. Ning kus korra aastas maksab õlu 15 krooni. Klubikaardiga.
Me muidugi oleme juba korra UG-st pikemalt videoblogis jauranud ka.
Seoses kõige sellega tahtsin ma täna teha postitust “Nagu kaks tilka vett” ja kirjutada, et Vahur Afanasjev näeb välja täpselt nagu Urge Overkilli (Pulp Fictioni soundtrack, “Girl, You’ll be a woman soon”) laulja Nathan Katrood, aga ma ei leidnud kummastki veebist head pilti, nii et te peate ise seda ette kujutama. Mis pole sugugi raske, kuna nad on sarnased ja kui te teate, miuke Afa välja näeb, siis ongi juba probleem lahendatud.
Mida aga ilusa ja pika nädalavahetusega pihta hakata, ei tea ikka veel. Folgile nagu ei viitsi, aga samas nagu viitsiks ka, aga ei viitsi vist rohkem (Birx, ei hakka kisama!). Randa nagu viitsiks, aga ei viitsi ka, sest noh, ma tean, mis juhtub, kui ma liiga kaua päikese käes vedelen ja see pole sugugi mõnus. Pruuniks ei saa ma nagunii iialgi ja ebaühtlaselt punaselaiguline olla võib tunduda nii ahvatlev kui tahes, ikka nagu ei viitsi. Samas saaks siis süüdimatult raamatuid neelata ja mitte midagi teha, võib-olla vollet mängida ja lõputult ujuda…
Misveel, misveel…
Isa ütles Ekspressi artikli peale ühe huvitava mõtte: blogimine täidab tegelikult inimestevahelist tühjust. Mõtles selle all just seda nn isiklikku blogimist. Tulen selle mõtte juurde kunagi tagasi.
Hüplikult kohe ühele teisele teemale: käisime üksõhtu Siki ja Birxuga Lõuna-Eesti tripil, ujusime alasti kaunis metsajärves Võrumaal ja otsustasime tagasi tulla Räpina kaudu. Ohsakurat! Räpinast pole midagi alles jäänud, vist KÕIK teed on üles kaevatud! Paukusin Aapo suunas, et miks kurat ta midagi maininud pole oma blogis ega inimesi hoiatanud mitte autoga Räpinasse minema. Birx küsis selle peale targalt: aga kas Aapol on üldse auto? Hiljem sai mõistatus lahenduse, kui tema punast juuksepahmakat ühe teatud kauni tütarlapse kõrval oma majast mööda jalutamas nägin. Tjah, ka ma põgeneks, kui terve mu kodulinn oleks üles kaevatud…
Kui välja jätta Räpina-kogemus, oli tegu ühe ideaalse suveõhtuga… Täpselt nagu see kord, kui me käisime Pühajärvel paadiga sõitmas, hiljem vedelesime tunde saunas ning veel hiljem väänasime konte Twisteriga. Või täpselt nagu see kord, kui mängisime vollet, hiljem tillisime-grillisime Birxi tagaaias, hüppasime batuudil ja rääkisime väikekodanlikku juttu, sekka muidugi ka natuke ebakorrektseid nalju ja südamest tulevat naeru…
Kas ma olen viimasel ajal öelnud, kui väga oma oma sõpru armastan? Nendega power-walkida, jaburalt irvitada, paralleelselt erinevates korterites Oprah’st Rick Springfieldi eri vaadata ja naerukrampe saada, öösiti Tartu vahel ekselda, maniakaalselt Maroko-plaane teha, lambist Võrumaale alasti ujuma sõita, öösel kastemärjal batuudil hüpata ja külili käia, Underis tekiilat juua ja tantsida, lauajalkas metsikult huilates väravaid skoorida ning õhtul kõige nende ideaalsete päevade ideaalseks lõpuks ühe kalleima sõbra sooja ja sõbralikku kaissu pugeda…
Elu on hea.
Lõpetuseks maniakaalselt homeeriliselt ja-muud-epiteedid suurepärane Rick Springfieldi surematu hitt “Jessie’s Girl”:
Kaks tupsikut otsivad jätkuvalt head ja armastavat kodu. Nüüd on nad lausa orvuks jäänud – emakass võttis ülejäänud kolm poega kaasa ja läks minema. Kuhu, ei tea. Need kaks norsikut on mõlemad isased ja marakratid missugused. Punane on totaalne nurrumootor, hakkab juba inimest nähes laulu lööma. Valge on suurem pätipoiss, jookseb ja möllab nii et vähe pole. Punasel on rohelised silmad ja valgel sinised. Ja nad on nii-nii armsad ja uudishimulikud ja kaitsetud ja kas ma juba ütlesin, armsad?
Reedel: Punane sai aga juba kodu ja elab nüüd armsa paari juures Elvas. Ja valge on nüüd kuni 18. augustini broneeritud (silt on küljes ja puha:), mis teeb ainult rõõmu!
Pussakal on viimasel ajal millegipärast kombeks magada jalad harki, kotid taeva poole. Ja käitub isasemalt kui kunagi varem. Oh well, ega ma pole talle täpselt selgitanud ka, et mida seal loomaarsti juures temaga täpsemalt tehti…
moar funny pictures
