Tag Archives: beautiful
Toiduklubi: Lemmik kanavokk
See retsept on vist esimene, millest sai alguse minu huvi idamaade toidu ja kokanduse järele. Ma mäletan, kuidas me vaatasime emmega ühel pühapäevahommikul TV3-st kokandussaadet, mida juhtis ilmselt Marti Koppel, kes on Eesti telekokkadest (kuigi talle ei meeldi, et teda nii kutsutakse) üks minu lemmikumaid tänase päevani. Ta on mõnus ja vahetu ning tema retseptid on lihtsad ja isuäratavad ning ta on teinud mulle teleka vahendusel selgeks põhialused. Kui põhialused on omandatud, on ju nii lihtne edasi juba omal käel eksperimenteerida. Just sellest saatest emme retsepti maha kirjutas. Nüüd on muidugi originaalversioon kuskile kadunud ja ilmselt pole antud retsept kõige täpsem, vaid aastatega meie maitsele kohanenud, kuid siiski.
See kanavokk ongi just selline: väga basic. Sellele võib lisada ükskõik, milliseid juurikaid, kõike, mille järgi parajasti neelud käivad – ube, herneid, maisi, sibulat, mida iganes. Ning enamasti ma eksperimenteeringi sellega, mis parajasti kapis on. Vokk on selles suhtes hea toit, saab kõik jäägid ära kasutada. Ometi on just see variant, kõige lähedasem algsele, oma maitselihtsuses kõige parem ja jäänud mu favoriidiks. Ei midagi üleliigset, ei mingeid omavahel konkureerivaid maitseid, vaid üks lihtne ja suussulav mekk.
Lemmik kanavokk
Vaja läheb: 300 g kanafileed, üks punane, üks kollane ja üks oranz paprika, väike porgand, üks punane tšilli, porru valge osa, paar küünt purustatud küüslauku, väike jupp ingverit, 10 ml valget kuiva veini, worchesteri kastet, sojat, tabascot, spagette
Valmistamine: ribasta paprikad, porgand ja porru. Purusta küüslauk, haki ingver. Lõigu kana suupärasteks tükkideks. Haki tšilli väikesteks tükkideks. Viska küüslauk-ingver pannile (ei pea olema vokk-pann, sobib ka suur tavaline pann), kuumuta natuke ning lisa kana ja tšilli. Sega, kuni kana on ühtlaselt valge. Seejärel lisa porgand, natukese aja pärast paprikad ja porru. Prae ja sega hoolega kõrgel kuumusel. Umbes viie minuti pärast lisa valge vein, kui soovid rohkem kastet, ka vett. Maitsesta soja ja worchesteriga, tilguta natuke tabascot, lisa soovi korral pipart (soola pole vaja, soja annab soolalaksu kätte küll). Sega ja prae veel, kuid ära lase paprikal-porrul muutuda liiga pehmeks – muidu nad kaotavad oma mõnusa krõmpsu konsistentsi ja kauni välimuse.
Serveeri spagettidega. Kui oskad, söö pulkadega:)
Scrubsis oli Eesti-reference!
Haah, värskes Scrubsis oli just selline dialoog.
J.D: It’s like all of the sudden this hospital is a police state!
Elliot: Well, next thing you know they’re going to charge doctors for candy at the gift shop.
J.D: They do charge doctors for candy at the gift shop, Elliot.
Elliot: Really? Then why does Johan always…
J.D: Because he wants to make you his wife and take you back to Estonia.
Elliot: Aah, that’s why he’s always asking me if I’m comfortable around oxen.
Eestimaa – härgade maa!
Temaatiline muusikapala kah: Lazlo Bane – “Superman”.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/01-lazlo-bane-superman.mp3]Jäneseuru päev ehk muuda päevaks oma blogimisstiili
27. jaanuaril on Lewis Carrolli sünnipäev, teate ju küll, tema kirjutas “Alice Imedemaal” raamatu. Selleks puhuks toimub blogijate hulgas ülemaailmne “Jäneseuru päev”, mille käigus kutsutakse blogijaid üles muutma päevaks oma blogimisstiili muutma. Lähemalt kirjutab BoingBoing. Iseenesest on põnev väljakutse, lasta oma kujutlusvõimel lennata. Ei tea, kas eestlased ka sellise asjaga kaasa tulevad? Mina igatahes püüan. Olen alati Alice’iga kummalist hingesugulust tundnud.
veel üks kokkuvõte: aasta 2008 fotodes
Kõik ilus, mis möödunud aastal kaamerasilma ette jäi…
/
Ja mõned staarlaused möödunud aastast:
Birx: “Kas sa muidu kuuled mind?”
Evu: (paus) “Mitte alati.”
Birx: “Väike Evu… Väike nagu see… vesilinnupiip!”
Väike-Liis: “Me mängime chick-flickide äraarvamismängu.”
Suur-Liis: (vaikus) “Oh, dude!”
Tüüp Pirost: “Me kõik oleme riiete all alasti!”
Patsy: “Birx on see noh… Samantha!”
Birx: “Mida kuradit!?”
Birx: “Kui ma oleks joonud praegu, oleks kõik öelnud, et Birx on purjus praegu. Aga dudkit, Vasja! Ma olengi selline hälvik!”
Patsy (hõikas Birxi vales suunas): “No ma eeldasin, et heli läheb lõhna järgi… Birxi lõhna järgi.”
Artur: “Ma olen 22aastane. Ja ainuke, mida ma elus oskan, on hüpata.”
Daki: “Ma nägin siin poes ükskord Paavot ühe lapsega.”
Birx: “Ma tean ühte Paavot, kes ei saa kunagi lapsi.”
Birx: “Ma nägin unes, et ma olin rikas ja mul oli oma võileivabaar Birxu-Burxu!”
Tannu: “Evelin Pang… Evelin Ämber… Evelin Päng!”
Birx: “Ma naeran nagu vana naine juba… Lähen näost märjaks.”
Birx: “Ma ei saa niimoodi nina puhuda!”
Birx: “Ma hakkan pileteid võtma!” (selle kohta, et kõik tema üle naeravad)
Daki: “Kuule, mis selle aasta olümpia tunnuslaul oligi?”
Birx: “Kust ma tean? Ma pole isegi ühtegi osa näinud!”
tujurikkuja
Kes vingus blogides, et Eesti vana-aastaõhtu programmid olid igavad? Vaatasin praegu “Tujurikkujat” ja pidin end katki hirnuma. Noh, muidugi, Ott Sepp on alati äge olnud, Avandi kah. Aga Jim oli oma episoodis muidugi hindamatu. “Mina jäin holokaustist ilma, sündisin sellisel ajal noh. Aga kuskilt peab ju pihta hakkama! Praegu on päris hea võimalus…”
Eesti otsib neonatsi, nomaivõi.
Kuidas sündis “Tule, ma jutustan sulle loo”
Kunagi augustis, kui istusin Epu külmas toas, arvuti põlvedel ja pidasime loomeplaane, tuli mul ootamatult mõte – mis oleks, kui koguks kokku toredate ja andekate noorte novellid ning paneks need ühte raamatusse? Ideepoeg sündis ilmselt siis, kui olin läbi vaadanud oma vanu CD-plaate, kus pealt leidsin enda 2004.-2005. aastal kirjutatud jutud. Tol ajal kirjutasin jutte peamiselt kingituseks, kui sünnipäevale või soolaleivale minnes polnud asjalikumat kinki võtta. Neist juttudest, mis ma olen nii ära kinkinud, on alles vaid murdosa, kahjuks on neid pea võimatu träkkida.
Niisiis, tänu enda viiele loole oli algne plaan raamatusse panna igalt autorilt kaks-kolm juttu. Algne tööpealkiri, “Melobordell”, tuli aga teadagi, minu ja Jimi kunagisest projektist, kus inimesed kirjutasid hot.ee/melobordell asuvale virtuaalsele novellikogumikule lugusid.
Augusti lõpuks oli meil projekt valmis ja kulkale esitatud. Nüüd hakkas suur ootamine ja lugude kogumine.
Kogumisprotsess oli vist üldse kõige põnevam kogu selle asja juures. Ma sain palju kirju ja lugusid, mis panid mõtted käima. Hämmastavalt paljud inimesed kirjutavad! Algses käsikirjas oli kokku üle 40 loo, kuid peagi sai selgeks, et a) asja tuleb harvendada ning b) tööprotsessi juurde tuleb kaasata kogenumaid inimesi, kes aitaks kogul valmida.
Selleks ajaks olime juba saanud ka rõõmsa uudise, et Kultuurkapital toetab meie ettevõtmist honorarisumma andmisega. Mis tähendas, et otsustasime igalt autorilt sisse panna ühe loo (kvaliteet vs kvantiteet) ja otsida juurde kogemustega toimetaja.
Nii liituski projektiga Berk Vaher, kellest sai toimetaja. Üheskoos Petrone Printi inimestega vaidlesime ja vaidlesime, kuni vaidlesime selgeks, et just need 19 lugu lähevad sisse. Tõsi, mõnest mulle väga südamelähedasest loost lõpuks loobusime, kuid siiski olen lõpptulemuse üle rõõmus. Väga kahju on aga, et näiteks Andra Teede ja Sass Henno lõpuks lugusid ei kirjutanudki, erinevatel põhjustel. Kuid siiski – lõpptulemus on tore.
Vaidlemisprotsess oli vist kõige valulisem üldse. Mitu korda võtsin kriitikat mõne loo pihta ise väga hinge ning solvusin, kuid hiljem läks see üle – mitu pead on ju ikkagi mitu pead. Kurb oli “välja visata” ka Martin Oja (vastikult geniaalne tüüp oled sa, aga ma olen seda sulle korduvalt juba öelnud ka) esialgne jutustus, mille kohta Berk arvas, et seda võiks hoopis pikemaks venitada ning raamatuna välja anda. No loodame, et see peagi ka tuleb!
Melobordellist läks lõpuks sisse (vist) ainult kaks lugu – Andris Reinmani “Öö, mil maailmas polnud muresid” ja Kara Lynni “Päkapikkudesse uskuda”. (Kara Lynn, muide, oli esitlusel kohal, kuid kukkus kokku – nüüdseks on ta aga taas terve minu andmete kohaselt. Tekitas meile väikse paanika küll ja selle käigus avastasime, et rokiklubis pole nuuskpiiritust. Hiljem Rolliga rääkides ütles ta, et muretseb selle nüüd sinna kindlasti.)
Seega oli vaja kogule uut pealkirja, “Melobordell” enam ei sobinud – eriti ei olnud enam sees lugusid, mis selle pealkirjaga haakuks. Nii sai kogu ristiemaks hoopis Liisa-Lotte Käärd, kellelt küsisin tema enda loole pealkirjavariante. “Tule…” hakkas meile kõigile aga oma lihtsuses nii väga meeldima, et otsustasimegi kogu nii nimetada.
Palju andis inspiratsiooni ka 1977. aastal välja antud raamat “Noori autoreid ’77”, kasutasime seda natuke ka kujundusel eeskujuna – samamoodi on meie raamatus autorite pildid ja nende endi kirjutatud tutvustused. Erinev on aga 77. aasta kogust üldine põhimõte – meil on siiski novellikogu, “Noori autoreid ’77” hõlmab endas nii luuletusi kui ka lühiproosat.
Esitlus… Esitlus oli vaikne ja rahulik, kuigi muidugi oleks võinud sellest ideaalis kujuneda metsik üritus, kus inimesi kohal nii palju, et neile pole enam isegi raamatuid müüa, rääkimata istekohtadest. Ilmselt sai saatuslikuks pühade-eelne nädal, tõsiasi, et tegu oli nädala keskpaigaga ning muidugi ka vähene reklaam. Kuigi mul endal tuli tunne, et puudu jäi vaid ostetud reklaami võimalused – kõik, mis tasuta ja vähegi pähe tuli, sai reklaamimiseks ära kasutatud… Aga ju siis jäi sellest väheseks. Eks järgmine kord olen targem. Ikkagi esimest korda korraldasin sellist asja – “Õun ära süüa?” ja “Daki.Elab.Siin” esitluse korraldas Pegasuse kirjastus hoopis. Ja see oli Tallinnas.
Aga ikkagi on hea meel, et üle kolmandiku autoritest olid kohal – Jim, Jüri, Natasha Bluu, Kara Lynn, Martin Oja (ta mängis koos Bergiga muusikat), Põim, Silja… Meie väikene juturing oli lõbus ja armas, kuigi näiteks Jüri tahtis anda vaid ühesõnalisi vastuseid ja Põim ei tulnud üldse lavale. Ma mäletan, et Jim küsis mult, kas mul on kergem kirjutada tõsielu (blog) või siis ilukirjandust… Ning natuke järele mõeldes pidin vastama, nagu vastas näiteks ka Natasha Bluu – et ma kirjutan alati iseendast, seega ei ole kumbki raskem ega kergem.
See, muide, on üks mu esimesi nõuandeid, mis mulle kirjutamise kohta anti. Kunagi, kui ma olin umbes kümnene, üritasin ma kirjutada mingit armastusromaani (ise täiesti sellest teemast midagi teadmata, muidugi) ja mu ema ütles: “Kirjuta alati sellest, millest sa midagi tead…” Olen seda nõuannet endaga kandnud ja seda järginud. Aitäh, emm.
/
Esitlusega seoses… Üks suur prohmakas sai veel tehtud – keegi ei teinud pilti! Häbematus, et sellise asja unustasin. Kuid meile jäävad mälupildid sellest, kuidas meie pisike seltskond seal ennejõulusel õhtul intiimses õhkkonnas nalja viskas, üksteisega autogramme vahetas, juttu vestis ja tantsis. Tore oli, tõesõna.
PS! Kutsun kõiki veelkord üles, kel raamat olemas ja/või esitlusel käisid. Jagage oma muljeid! Arvustage! Heitke ette! Kiitke! Kõik tagasiside on teretulnud!
Nüüd tuleb ainult välja mõelda, kuidas meediakajastust saada… Ometi peaks see mulle kui (eks)ajakirjanikule kukepea olema…
🙂
tahaks reega sõita
Lugesin ühe hooga läbi “Minu Alaska”, vaatasin natuke aknal, kuidas lumi sajab ja mõtlesin, et ilus on olla. Ja tahaks hirmsasti lume sisse ja sinna, kus on mäed… Aga, oot! Ma ju saangi! Reedel juba läheme!
Kingikott on ka nii ilus ja pühaliku väljanägemisega, et Pussakas isegi pole proovinud midagi sealt välja kaapida. Ainult ühe raamatu pakkisin liig suure rutuga ära, nüüd tahaks veel sirvida, sest und ju ei tule.
Ja und ei tule, teate, miks? Sest nii suur erutus on sees! Nagu väiksena, ei jõua homset (tegelikult muidugi juba tänast) päeva ära oodata!
Ilusaid pühi teile, mu kallid sõbrad!
Edit by Miuks: Someday you’ll pay for this picture!
t-1 days
Ongi homme. See, mida ma olen oodanud alates oma sünnipäevast. Ehk siis homsest võib jälle oma sünnipäeva ootama hakata.
Aga homme… Homme on – peab olema! – lumi. Homme on küünaldes sillerdav vaikne ja pühalik surnuaed. Homme on liiklusummikud surnuaiast koju sõites. Homme on suur kott kingitusi. Homme on isetehtud brownie’d (välja tulid!) ja apelsinipart, mis läks natuke kõrbema. Homme on kuuse ehtimine ja kallistused ja head soovid. Homme meenutame neid, keda enam ei ole, kuid kes alati on.
Homme on… Homme on jälle suured jõulud. Pere on suur. Homme me ilmselt laulame ja kui sõnad meelde ei tule, helistame Birxile ja paneme ta valjuhääldisse meie perega kaasa laulma.
Homme on. Ja siis me läheme Slovakkiasse ja siis ongi uus aasta.
Lihtsalt nii hea on olla. Kõik on tehtud, kingitused on pakitud, mees jõuab kohe koju ja… Ja ma hakkan jõulufilme vaatama. “It’s a Wonderful Life” ja “A Christmas Story”.
Klassika.
Ja nüüd laulab imekaunis Josh Gorban.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/josh-groban-o-holy-night.mp3]
kodulugu
Kõigepealt: aitäh kõigile, kes eile kohale tulid! Kahjuks oli tõesti vähe inimesi, kuid tore oli sellegipoolest. Esitlusest kirjutan homme pikemalt.
Täna on väike sünnitusjärgne depressioon, pluss kähe kurk ja üldgeneraalne väss ja uim olek. Depressiooni tegelikult väga ei ole, kuid raamatut pole senimaani väga põhjalikult julgenud sirvida – äkki kuskil on mõni viga, mis kahe silma vahele jäi? Ja üldse, alati on iga uue raamatuga sarnane tunne. Emotsioonikarussell – kas seda oli nüüd vaja? Aga muidugi oli! Äkki tuli halb? Aga ei tulnud ju! jne
Otsustasin pärast kiiret arstilkäiku end tom kha supiga turgutada ja keeran kohe diivaline külili naudisklema. Üke pika aja jälle õhtu, kus saab lihtsalt olla. Homme jälle ringijauramist palju.
/
Räägin nüüd köögijuttu. Viimasel ajal on mul tõeline pesapunumishoog. Osalt on süüdi selles koju tagasisaabumine – see on ju ikkagi meie pere kodu olnud aastakümneid! Ja ma saan naela seina lüüa, jälle! Ja mul on suur köök – jälle! Teisalt olen hakanud fännama kifte kodundusblogisid, nagu näiteks Simple Mom, kust saan pidevalt inspiratsiooni.
Kolmandaks on rahadega jõle kitsas, seega planeerin nädalajagu söögikordi ette ja olen hakanud korralikku menüükalendrit pidama. Nii säästab kõvasti raha ja aega.
Ning mis mu meele kõige rohkem rõõmsaks teeb – mul on jälle elektripliit! Vaidlesime Inimesega ükspäev hullumoodi, et kumb ikkagi parem on, kas gaasi- või elektripliit. Tema raiub muudkui, et gaasi. Mina ajan oma, et ikka elektri. Hiljem mõtlesin rahulikult järgi: mõlemal oma head ja vead, ainult et minu jaoks on elektripliidil häid omadusi rohkem. Ma pole just kõige eeskujulikum koristaja, kuid köögis ei salli ma, kui pliit pärast söögitegemist räpane on. Ja gaasipliidi puhatamine on ilge kepp, tõesõna. See, et elektripliiti on mugav puhastada, kaalub minu jaoks üles isegi selle, et gaasipliidiga saab paremini kuumust reguleerida. Pealegi läheb minu elektrikas kenasti kiirelt kuumaks, nii et probleemi pole.
//
Ja lõpetuseks pilte… Üritasin meie ilusast siniste vilkuvate ja lainetena põlevate küünaldega kuusest ka pilti teha, aga ei osanud. Nii et te peate mu sõna uskuma, kui ma ütlen, et meil on ideaalne jõulupuu! Mis siis, et Pussakas kaks kera ära lõhkus.
Meenutus lumetormist. Siis me elasime veel seal…
Pussur teeb lumega tutvust.
Suure lumetormi ajal. Tänavakoristusmasin sõitis mööda Riia tänavat vales sõidusuunas tagurpidi mäest alla.
Pussak sööb lund.
Ja lõpetuseks: vaade praeguse (ja kunagise – ma peaks seda vist kunagi lahti seletama) kodu aknast, hommikul pärast kolimist.