“So, I expect to see a blog post about tonight’s show tomorrow!” teatas Eric komöödiaõhtu mitteametlikul after partyl Mökus.
“Of course I will write about it. It was awesome!.”

Ja siin me nüüd oleme.

Eilne õhtu oli mitmes osas fantast. Kõigepealt oli fantastiline see, et kuigi ma olin laua juba nädal aega tagasi Vildesse reserveerinud, olid kohalikud tarkurid seal laua pannud sinna ruumi, kus šõud ei toimunud. Õnneks jõudsime nii vara, et saime endale haarata viimase vaba laua ning kuidagi ka selle ümber õigesse saali toolid orgunnida. Ja juba enne, kui jõudsime end rahulikult sisse sääda, läks mäsuks. Lihtsalt uskumatu, kui palju inimesi festivalile tulema hakkas! Saba oli lõpuks nii pikk, et osad jäidki välja, sest lihtsalt ei mahtunud sisse ära.

“Homme viin ma need lauad ja toolid sealt minema. Mina enam seal ei teeninda!” puhises pahane baarman, kui teist õlut läksin (varuks) tooma.
“Äkki võiks siis homme teha ürituse allkorrusel?” pakkus leplikum baaritüdruk. Pahast baarmani ettepanek ei paistnud aitavat.

Ning umbne oli. Palav. Hingad sisse teiste inimeste välja hingatud õhku ja nemad hingavad selle jälle endasse ja uuesti välja. Pildil on näha umbes pooled inimestest, kes end Vilde verandale sisse olid pressinud. Teine pool jäi mu selja taha.

Aga äge ja kohutavalt kihvt oli ka. Jätkuvalt meeldis mulle enim Eric (ššš, ärge talle öelge!*), aga ka õhtu lõpetanud Joe Eager Eagan oli mõnus ja muhe. Uskumatul kombel tegid nad isegi Võru-teemalisi nalju. Naerda sai kõvasti ja nagu me omavahel hiljem arutasime, oli hea see, et ei pidanud pea kordagi sunnnitult naerma. Mõned killud olid küll natuke üle võlli, aga no ikka juhtub.

Tartu improv-grupp oli aga natuke piinlik ja natuke arusaamatu. Neil olid mõned päris head naljad, aga kui sind on ikka ära hellitatud hea huumoriga, nagu seda pakub näiteks saade “Whose Line Is It Anyway”, kus on improvisatsiooniosa, mis kannab pealkirja “Scenes From The Hat” (soovitan seda vaadata, need sketšid on head), siis noh… sul on latt juba üsna kõrgele aetud.

Nii et ma soovitan soojalt – kes saab, see mingu kindlasti täna! Nad alustavad samamoodi kell 20 Vildes. Neil on üks šõu tulemas ka Tallinnas Drink Baaris ja üldse rohkem infot saab nende kodulehelt www.tartucomedyfestival.com.

—

*”So, who was the best tonight? Tell me, it was me, right?”
“Yeah… it was you… And Joe Eagan.”

Homme algavad Tudengite Kevadpäevad (jee!) ja teisipäeval kell 20 toimub Vildes Tartu Comedy Festival (jee-jee!), kus astuvad üles näiteks Kanadast pärit ja Rootsis elav Joe Eagan, Andrei Tuch, Stewart Johnson, Zöe Chandler, Eric Seufert ja teised.

Justin kirjutas ka sellest õhtust ja mainis, et Eestis püstijalanalja kultuur puudub. Väga õigesti juhiti tema tähelepanu kommentaarides aga sellele, et tegelikult see nii päris pole. Minu meelest võib näiteks Eino Baskinit tõesti pidada Eesti original stand-up comedianiks, kuigi ta minu meelest pole kunagi eriti naljakas olnud, aga see on maitse asi ja eestlastele on ta ikkagi ju väga peale läinud.

Igal juhul teisipäeval midagi sellist ei näe, näeb hoopis midagi sellist:

Eile toimus Mökus kaua oodatud (st mina olin kaua oodanud) Tartu esimene stand-up comedy šõu, kus astusid üles kolm kutti. Ma valmistusin mõtteis selleks ürituseks juba mitu nädalat, sest kuigi mul polnud näiteks eriti usku Ericu vaimukusse (sst ta ütles mulle, et ta ei tea, kes on Dylan Moran ja see oli minu meelest aktsepteerimatu – sa oled stand-up comedian ja EI TEA, kes on Dylan freaking Moran?!), selgus hiljem, et kartus oli olnud asjatu. Eric osutus hoopis kolmest naljakaimaks, kui nii saab üldse öelda.

Ei, väga kihvt oli. Pisike Möku oli pilgeni rahvast täis, kuigi püha teisipäevaõhtu, ja naerda sai möirata kõvasti. Muidugi, paljud naljad olid suunatud eestlastele või olid eestlaste kohta, aga see ju eestlasele meeldibki – teada saada humoorikas võtmes, mida välismaalased meist arvavad.

Ühesõnaga, kutid teevad šõud veel ka tudengipäevade ajal, vist Vildes (või Wildes), aga kuna see koht oli vaheapeal pankrotis ja uued omanikud pole veel suutnud kodulehte tööle panna (vähemalt mul ei õnnestunud leida), siis tean ma ainult, et üritus toimub 27. aprill siis tuleb vaadata ürituse oma kodulehekülge: Tartu Comedy Festival.  Selles mõttes, et… jei, lõpuks ometi üks festival meie linnas, mis on nii täpselt minu üritus ja sobib nagu käsi kägiveenile!

Miks Eestis see püstijalanali levinud pole? Arutasime seda eile ja mõtlesime, et äkki on asi selles, et meie teatriõpilased tahavad pigem teha Suurt Kunsti ja naljaviskamine laval (enda häbistamise kartusega) on nende jaoks liig mis liig. Kui võrrelda just teiste maadega, kus ülikoolilinnakutes korraldatakse sageli püstijalanalja üritusi, kus teatritudengid siis laval villast saavad visata.

Ma ei ütle, et meil häid koomikuid pole, on küll, aga miks neid rohkem pole? Just amatööride või alles õppivate hulgas?

Lõpetuseks ka kuttide reklaamvideo:

Muidugi blogin.

“Dagmar, ma ei suuda uskuda, et see küsimus praegu tuleb, aga mida sa Kenest unes nägid?” küsib Urmas Vaino, saate-mängu “Sinu Pea Võit” (ma ei tea, kuidas seda õigesti kirjutada) juht.
Ma hakkan laialt naerma. “Noh, tähendab… Oli selline maailmalõpuvärk ja millegipärast toimus kaks kontserti, kus esinejad proovisid rahvast enda poole üle meelitada. Ühes otsas laulis mingi tundmatu mees ja muudkui kisas, teises otsas oli Kene, kes hüüdis: “Show me how you fuckin’ dance!” Ja ma läksin tema poole üle.”
“Hahaa, mida Freud selle peale ütleks?” torkab keegi kõrvalt.
“Jah, Kene, sina oled uneteadlane, kuidas sa seda und seletaksid?”
“Tähendab, siin on ju selge seksuaalsättumuse motiiv…”

Pärast mõtlesin, et kindlasti on Kene hästi õnnelik, et ta teab, et tal on nüüd olemas minu näol isiklik pervo (sest enne ma ütlesin talle: “Tead, mu sõbrannad palusid sulle edasi öelda, et sa oled kuum!”), aga no. Alo TV ikkagi ju! Ja kes saab mind pärast seda videot süüdistada?

Piinlik oli ainult natukene. Lõbus oli rohkem. Väga palju rohkem. Kindlasti saab saadet vaadata kunagi ka kordusest, aga päris hull oli see tänane värk. Lisaks pidime me kõik saate ka plaadil endale saama, nii et pange end valmis: kui ma selle kätte saan, siis olete kõik oodatud suurele peole nimega Daki Teledebüüt.

Pluss, Evul oli õigus, raamatukogu on tehtud valgeks ja õhurikkaks ja ilusaks.

Muuhulgas viisin ära ka oma raamatu, mis juba aasta ja kaks kuud minu käes oli. Sellesama, mille kohta ma nägin unes, et olen 1200 krooni viivisevõlgu. Tuli välja, et ei olnud nii palju, ainult 50 oli.

Unedest veel edasi rääkides – uneteadus on hullult põnev teema, peaks seda hakkama rohkem uurima. Pluss minu ammune lemmik lucid dreaming, millest ma olen blogis ka kirjutanud. Ja täna öösel ei saanud ma üldse ikka magada, ühe poole ööst nägin unes, et tekkis ühe inimesega mingi hull draama, teise poole unest (kui olin vahepeal üles ärganud ja vett joonud ja uuesti uinunud) oli ta minu peale nii solvunud, ja ma aina otsisin viise, kuidas andeks paluda.

“Ja anna andeks, et ma täna unes sinuga nii nõmedalt käitusin!” ütlesin talle enne.
“Unes vaatame seda asja,” vastas ta ja ma naeratasin laialt.

Kevad tuleb nii suure hooga, et süda pakatab rõõmust igal hommikul tööle jalutades. Iga päevaga on aina enam kuiva asfalti näha ning lõpuks hakkavad ka lumelahmakad katustelt kukkuma, mis omakorda tähendab seda, et varsti saab autot normaalselt parkida. Ja kõige suuremaks kevadekuulutajaks on ikkagi aina suurenevad lumevabad lapid hoovi peal ning see pisike teeots maja juurde, mis veel üleeile metsikult raputas ja jääpankadel sõitma sundis, kuid tänaseks oli täiesti jäävaba. Ning aknalaual on maitsetaimepotist väikesed tundmatud putukad oma nina juba mullast välja pistnud ning kunagi lähiajal saab teada, mida ma siis ikkagi seal topsis kasvatan.

Koos kevadega ostsin lennupiletid Hispaaniasse ja uue, blondi(ma) juuksevärvi. Nipet-näpet veel, sest trennikaart peab jääma järgmiseks nädalaks. Mis tähendab, et ma kavatsen hakata vihaselt võitlema selle situatsiooniga Kaal Seisab (Ebasoovitava Numbri Juures) (also known as Suveks Saledaks või Surnuks) ja lähen homme keppima.

Ha, gotcha.

Probleemiks on aga tõeliselt hea marsruudi puudus, nii et kepikõndijad, kes te Tartus liiklete, soovitage häid ringe, mis oleksid vähemalt viiekilomeetrised!

Isegi see kohutav väsimus on ära läinud, ei tea siis, kas sisemisest põlemisest või magneesiumitablettidest, mida saik soovitas süüa, nii et nüüd ma vajan jälle AINULT 12 tundi und normaalseks funktsioneerimiseks ja kella peale peaaegu-torisemisevabalt-ärkamiseks. Uskumatu, viimased kaks aastat ja mõned kuud olen ma õppinud taas magama ja mul tuleb see üsna hästi välja juba! Enam peaaegu et ei mäletagi neid aegu, mil normaalne öö koosnes 3-4 tunnist unest ning päevad olid unetusest ühtmoodi hallid ja sürreaalsed.

Sürr on õnneks ellu alles jäänud. Magamine ainult juurde tulnud. (Mõningate väikeste eranditega, nii näiteks ei suuda ma jätkuvalt magada, kui järgmisel päeval pean kaugele sõitma/kuskil esinema või lihtsalt otsustavad rohud mitte töötada, aga see on victory in my book after all.)

Paastuaja lubadus junkist selleks ajaks loobuda on peaaegu edukalt töötanud, kahe libastumisega. Ma mõtlen, et oleks ehk pidanud suuremad eesmärgid seadma, aga küll jõuab seda ka paastuajavabalt. Näiteks ostsin ma esimest korda piimavaba piima, sest pean tegelikult hakkama laktoosivaba dieeti pidama (ja gluteeni- ja suhkruvaba), või noh, kas just pean, aga on plaanis ühe eksperimendi raames. Pakki pole veel julgenud lahti teha, aga homme proovin. Räägitakse, et on ilge.

Saledaks või surnuks! Seda deviisi ei tohi unustada. Kui ainult oleks selline suur tahtejõud ja kõik…

Aga see-eest on mul “Franny & Zooey” ja Douglas Couplandi “Generation A” ja varsti peaks jõudma veel üks raamat, mida ammu ootan.

Elu on hea. Dieediga või dieedita.