Tag Archives: beautiful
headest asjadest
Sel nädalal on juhtunud minuga igasuguseid häid asju ja hea on olla.
Kõigepealt käisin ma juuksuris. Tiidud muidugi olid tõrksad ja ei olnud üldse vaimustuses mõttest, et ma nüüd hakkangi mingit SOENGUT tegema ja et enam ei saagi olla ainult klambrite ja juuksekummidega kinni pandud. Täitsa uus kogemus oli minu jaoks see, kui ma eile seisin valgusfoori taga ja tuli tuulehoog, mis nii kaunilt mu juuksed lendlema pani ja esimest korda üle ma-ei-tea-mis-aja ma tundsin, et uau, mu juuksed näevad head välja. See oli nii uus emotsioon, et ma kohe naeratasin selle peale. Täiesti ebaeestlaslikult.
Ma nüüd püüan end harjutada sellega, et käsi ei tõuse hommikul kohe esimese asjana juuksekummi järele ja et ma nüüd kammingi juukseid vahepeal ja katsun välja näha nagu normaalne inimene. No nagu Naabrinaine täna ütles: “Et võiks vist enda eest rohkem hoolt kanda… umbes SADA KORDA ROHKEM kui ma seda praegu teen.”
Isegi ripsmed värvisin eile ära, hämmastav.
Siis käisin ma kolmapäeval Pelgulinna sünnitusmaja perekeskuses vesiaeroobikas ja see oli AWESOME. Mitte niivõrd see aeroobika osa, sest see ei meenutanud niivõrd vesiaeroobikat, millega ma harjunud olen, vaid pigem dokumentaalfilmi National Geographicult, mis kannab näiteks pealkirja “Whales vs Sea Lions”. Ma ikka olen harjunud, et vessar võtab läbi ja et saab igast harjutusi teha, aga ma saan aru, et see vaalateema on praegu päevakajaline ja et igasugused venitused ja kulgemised käivad asja juurde.
Mis asja ägedaks tegi, oli see koht. See oli niivõrd äge! Tilluke, hubane, nunnu. Kogu see perekeskus on siuke nunnu noh ja kuna ma läksingi sinna peamiselt selle pärast, et näha, kuidas seal võiks beebiujutamine kunagi tulevikus välja näha, siis sattusin ma täiesti vaimustusse. Lisaks on vesiaeroobika isegi sel kujul ikka väga mõnus ja vees on hea ja kuna ma joogasse enam ei kipu jõudma, siis ma lähen ja käin vessaris hoopis. Kodule lähemal, ei pea sada korda ümber istuma ja paremal kellaajal kah.
Siis leidsin ma üles oma Dahlingu plaadi ja ma kuulan seda ja ei suuda ära imestada, et nii hea plaat kunagi üldse tehtud on. See on ka kohe päevadesse rõõmu juurde teinud.
Lisaks oli neljapäeval Petrone Printi kirjutajate ja toimetajate koolituspäev ja see oli nii hirmus äge, et ma olen nüüd jälle äksi täis. Mulle meenus tänu sellele koolitusele, et ÕUMAIGAAD mul on ju eriala, milles ma polegi kõige lollim ja et ma täitsa sain asjadest aru ja oskan kaasa rääkida ja tekkisid uued mõtted ja uus ind ja nii äge oli noh. Rääkimata sellest, et ma nägin oma PP tuburubusid, keda ma nii ammu näinud polnud ja no üldse, kohe hea oli olla, kuigi härrased-prouased beebid tegid siukest tantsu kõhus, et ma mõtlesin, et varsti ronib ta nabast või kurgust välja.
Nii et ma olengi nüüd see nädal ringi lennelnud, naeratanud ja üldse rõõmus olnud ja nädala alguses ei olnud üldse valus ka, nii et score. Elu on täitsa pandav.
igapäevased kuusud
Tšillivad nagu kuningad emme tehtud ja mulle sünnipäevaks kingitud voodipesul. Kui nad vaid teaksid, et tšillimist on veel napiks seitsmeks nädalaks…
violence fetish
Minu poole-aasta-pulmatähtpäevakingitus meile oli piletid MMA Rajule. Mingil veidral põhjusel ei ole meil varem õnnestunud Rajul käia, kuigi plaanis on mitu korda olnud. Ja täpselt nagu Klarigi kirjutas (ma postitan telefonist, seega linki praegu ei lisa, minge lugege ise ta blogist) tundub, et MMA on midagi maru segast ja tundmatut, millest keegi kunagi kuulnud pole. Kaasa arvatud minu lähedased, KUIGI MA KÄISIN POOL AASTAT MMA TRENNIS. See on jätkuvalt nii müstiline, et kui Siki küsis, mis me nädalavahetusel teeme ja ma vastasin “MMA-le läheme”, küsis ta vastu, et mis emme maale.
Kõik, kes vähegi mind tunnevad (või lovad mu blogi tähelepanelikumalt), teavad, et mul on kaks spordinõrkust: jalgpall ja “kaklemine”, mille alla käib nii poks kui ka muud kontaktalad (öeldakse nii vist?), näiteks kikkpoks, BJJ ja muidugi MMA. Viimane on muidugi eriti hingelähedane, sest ma actually üritasin seda ka ise teha ja see oli SITAKS LAHE. Kuni ma pidin umbes kahemeetrise kutiga üks-ühte tegema ja ta mu pea lihtsalt nii ära väänas, et ma ei saanud kaks nädalat enam voodist püsti. Sellega piirdus mu hiilgav karjäär MMAs ja kuigi ma plaanin sinna tagasi minna, ei ole see õnnis päev veel saabunud.
See aga ei tähenda, et ma ei tunneks, et mu toonane treener Jorgen Matsi poleks mu parim sõber iga kord, kui taas MMA päevakorda tõuseb ja ma võin rinna uhkusest kummi ajada: vaat, on mees! Mu endine treener!
Ja seda ägedam oli, et leidsin endale Rajult uue lemmarmehe, Alik Tseiko, kes on väga sarnane mu endisele lemmarmehele, poksi super-middleweight ja light-heavyweight maailmameistrile Joe Calzaghele. Viimane läks erru kaks aastat tagasi ja ma senini vaatan vahepeal netist ta vanu matše ja imetlen. Vennal ei olnud kontol muide ühtegi kaotust ega viiki.
Omaette vaatamisväärsus oli muidugi publik. Alguses mind üllatas tibirohkus, aga siis sain ma aru, et sportlasi ümbritsevad alati kas a) tibid või b) teised sportlased ja siis ma enam ei imestanud. Lisaks oli publik parim nõuandja, eriti üks vend, kelle kilde ma Twitterisse ka otse üle kandsin ja kes lõpuks oli nii hüstras, et ma kartsin, et kui keegi kohe ei võida, siis saab ta südari. Lisaks oli publik äärmiselt munn (just!) soomlastest kaasaelajate vastu, nii et see meenutas juba rahvastevahelise vaenu õhutamist. Rääkimata sellest, et üks venelasest häälekas pealtvaataja oli avalikult eestlaste vastu ja ärgitas soomlasi neid kasti lööma. Seda vaenulikkust jätkus seni, kuni “omad poisid” ehk Dmitri Ivanov jt ringi pääsesid.
Lisaks soovitasid tarkurid publiku hulgast pidevalt võtteid, MIS EI OLE LUBATUD ja olid äärmiselt solvunud, kui võitlejad neid kuulda ei võtnud ja reeglite järgi (õhtujuhi kild, muide, oli “reeglite järele”) edasi võistlesid.
Esimest korda sain ka aru rasedafenomenist, mida oma raamatus Dooce kirjeldab, kui ta ei suutnud ameerika jalgpalli vaadata. Ka mina tundsin äärmist ebamugavust, kui soomlanna (Abikaasa sõbrannat) Kaisat kõhtu ja külge tagus. Kuidas nad aru siis ei saa, et seal kõhus on beebi! Potentsiaalne beebi! SEST KõIK ON JU RASEDAD.
Pealegi teadsin ma Kaisa kõhulihaserebendist ja üleüldse elasin vist tema matši kõige enam läbi. Meeste vaatamine tekitas ootuspärast elevust, liblikaid ja feromoonide möllu. No lihtsalt vapustav on ju vaadata neid! Muuhulgas avastasin, et üks võitlejatest on mu noorpõlvetuttav ja kohe soojendas südant teadmine, et ma olen seda kutti ju varemgi kaklemas näinud!
Nii et igati korda läks see minu kingitus meile. Kui nüüd ma end kunagi päriselt nii palju suudaks kokku võtta ja trenni tagasi vedada end…
*Tegu on Disturbedi looga, millel ei ole postiga suurt muud ühist, kui et äge laul on, mis paneb alati adreka lakke
she looked at me across the room
Kunagi jõulude ajal käisime me Sikiga poes, sest nagu alati neil puhkudel ei piisanud viiest korrast poeskäigust, vaid ikka ununes midagi ja nii me siis hilisõhtul enne sulgemist ja miskit telesaadet, mida me mõlemad näha tahtsime, läksimegi jõulueelsesse poodi.
Me šoppasime kiirelt (jäätis, mullivesi, kohustuslik kaheliitrine Coca-Cola rasedatele (see on lausa uskumatu, milline võib olla ühe inimese kokakoolaisu)), arutlesime, kes maksab (ehk kellel arvel rohkem raha on; oli Sikil, temal on alati ja mul pole kunagi) ja kui ma Sikit väljaspool kassasid ootasin, jälgisin silmanurgast üht põnni, kes ringi jooksis.
Põnn oli umbes pooleteisene, no siuke paras pätakas. Vanuses, kus nad on veel hirmus armsad, aga enam pole abitud tombud. Tema vanem vend proovis teda kinni hoida ja venitada ukse suunas või ükskõik, kuhu, peaasi, et ta ringi ei jookseks ja et varsti saaks koju. Vend oli asjalik, umbes 7aastane, selline mõnus noormees juba. Täis tähtsust, et talle nii oluline töö oli usaldatud.
Ma istusin pingil ja kuulasin Põrnika liigutusi, mis sel ajal olid veel nii nõrgad ja ebalevad ja ühtäkki juntsu märkas mind, jooksis minu juurde ja jäi mind suuril silmil vahtima.
Ja ta vaatas ja vaatas. Ei liigutanud oimugi, ei naeratanud, ei olnud kuri, lihtsalt vaatas.
Ma ei osanud midagi teha. Alguses püüdsin ma meeleheitlikult eemale vaadata, tehes nägu, et ma ei näe teda. Aga tema jõllitamine muutus aina piinlikumaks, või õigemini oli mul aina võimatum teeselda, et ma ei näe teda. Siis ma üritasin teda viisakalt kõnetada. “Tere, preili, kuidas teil läheb?” Naeratasin kohmetult ja viisakalt ja kaalusin isegi, kas peaks talle käe ulatama. No et nii vist tehakse. Juntsu ei reageerinudki, lihtsalt vaatas mind oma suurte siniste silmadega. Ma siis lõpuks vaatasin vastu. Nii me vaatasime teineteist ja ainus, mis mu pähe tükkis sel hetkel: “See vist ongi mu tulevik, kes mind siin jõllitab.” Ta vaatas mind täpselt sellise näoga, justkui öeldes: “Näe, selline ma olengi, oled sa minuks valmis? And I just pooped my pants.”
Lõpuks märkas vanem vend, kuhu junts jooksnud oli, ja tuli meie juurde. “Leena, lähme nüüd!” /Nimi, mida ma kaalusin, aga Abikaasa arvas, et see on liiga venepärane. Mu Abikaasa on poolvenelane…/
Vend haaras juntsul käest, aga too ei liikunudki, minu vaatamine oli ilmselgelt liiga oluline. Vend kohmetus, teadmata, kas kutsuda kohale neli tugevat töömeest oma väikeõde kangutama või ehk kutsuda emme, aga see oleks ju ometi nõrkust näidanud… Ma vaatasin vabandades poisile otsa ja too muigas kõveralt: “Nojah, nüüd ta vähemalt püsib paigal ja ei jookse mööda poodi ringi…”
Mu kujutlusse kerkis mu järgmine töökoht – lastenaelutaja. Mind palgataks suurtesse poodidesse ja kaubanduskeskustesse ja emad saaksid jätta lapsed mu ette mind jõllitama, kuni nad ise Seppäläst endale seksikad loomapiltidega rinnahoidjad ostavad ja mul ei tuleks teha muud, kui ainult istuda ja lapsed muudkui vaataks mind…
Olukorra päästis juntsu ja tema venna ema, kes pisikese lihtsalt sülle võttis, korra mulle otsa vaatas (et ega ma mingi pervert jumala eest ei ole, äkki on mul komm kõrva taga või midagi) ja lapsed ära viis, koju jõuludesse.
Ma unustasin selle juhtumi õige pea, sest arvasin, et see on mu oma peas kinni, et mulle tundub, nagu jälitaks mu tulevik mind ja personifitseeruks iga nurga peal. Näiteks meie ülemised naabrid, aeg-ajalt istun ma öösiti üleval (viimasel ajal iga öö, sest magamine ei tule enam välja, lisaks ärkan unest iga kord, kui külge pean keerama ja külge pean keerama tihti, sest liikmed lihtsalt surevad mu tohutu raskuse all ära) ja kuulan, kuidas ülemiste naabrite laps öösiti nutab ja kujutlen oma tulevikku.
Aga siis käisin ma Naabrinaisel üksõhtu külas ja tema pooleteiseaastane LM (“Oot, ta sündis oktoobris, see on siis… 1, 2, 3, 4 – aasta ja neli kuud! Jah, ta on aasta ja neli kuud!”) mängis armsalt ja ma võisin teda tükk aega silmanurgast jälgida ja see oli täiega lahe ja ma sain järsku aru, et mul on ka varsti üks selline ja et lapsed võivad olla ikka täiega armsad, mitte ainult kotitäis kaost.
Ja siis lõpetas LM ühtäkki mängimise astus paar sammu minu poole ja jäi mind vaatama. Edasi võite aimata, mis sai: ta vaatas ja vaatas, kuni mul hakkas imelik ja ma vaatasin Naabrinaisele otsa, pilk täis sõnatut palvet. Tema õela inimesena ainult naeris.
Ja nii jätkus see terve õhtu, vahepeal LM mängis rahulikult, või karjus porgandi peale, kes ta käest plehku pani, või laulis papitoru sisse – ja siis võttis ta kõigest sellest tähtsast pausi ja vaatas mind, üksisilmi, midagi tegemata.
Hiljem pidi isegi Naabrinaine tunnistama, et LMil on “mingi värk” minuga.
Nii et kui te tahate, et teie lapsed mõni aeg paigal oleks ja midagi ei teeks, kasvõi selleks, et te võiksite üle kahe nädala korra duši all käia, siis kutsuge mind, Lapsenaelutajat. Loodetavasti töötab see ka Põrnika peal kunagi.
Või on mul mingi auraviga, mida ainult lapsed näevad? Mingi kummitus õlal istumas? Või on mu näos midagi, mis on nii põnev, et paelub minutiteks, kui mitte tundideks? Kas mu tiidud on lõpuks loonud oma tsivilisatsiooni ja nüüd liigutavad end mu peas? Või olen ma lihtsalt nii vastupandamatu?
We will never know.
lapsenahk
Kui ma laupäeval grandioosset-fabuloosset sünnipäeva-/dekreeti mineku/uue aasta/soolaleiva-/hilinenud jõulude pidu pidasin, siis saime me kingituseks esimese ametliku lapseasja – toolivärgenduse, milleta, öeldi, meid lapsega haiglast välja üldse ei lastagi. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas seda nimetatakse. Turvatool? Turvahäll? Toolikujuline asjandus, kuhu läheb laps sisse? Igal juhul on see meil nüüd olemas ja tuli kauni kollase aksessuaariga, mis peenelt “lapsenahaks” nimetati.
Paar päeva hiljem vaatasime mõlemad Abikaasaga seda imeasja, arutasime, kuidas see töötada võiks ja olime igatepidi uhked, et meile nii asjalik asi usaldati.
“Nii et me saime lapsenaha,” ütles Abikaasa mõtlikult.
“Jap!”
“Kollase.”
“Jap!”
“Ja me peame sinna lapse sisse panema?”
“Jap!”
“Aga… Aga lapsel ei ole ju kõrvad üldse selles kohas!”
t+3
Kolmas sünnituspuhkuse päev AND I FEEL AWESOME!
Päriselt. Ma pole vist eales puhkusest nii vaimustuses olnud kui praegu. Okei, eile pidin käima linnas ja siis õhtuks valutasin küll kõikjalt jälle, aga esmaspäeval ja täna ei teinud/tee ma mitte midagi ja see on faking fantastiline. Päriselt! Ma saan lihtsalt vedeleda, Põrnikas saab lihtsalt kasvada ja kõik on super. SUPER.
Muuhulgas käisin eile üle seitsme aasta või nii hambaarsti juures. Kui ma viimati seal käisin, siis läksin just murega, et ei tea, kas peaks tarkusehambad välja võtma, sest mul aastas paar korda lööb igemed sealt tagant nii paiste, kui hammas kasvama hakkab, et nädal aega on tõeline piin. Tookord arvas arst, et ära pole võtta vaja ja… Ja põhimõtteliselt sellega tema nõu piirduski. Eile sain ma teada, et asi pole üldse selles, et hambad kasvaks, sest hambad on alt ammu ära kasvanud, vaid tegu on hoopis igemepõletikuga, mis pidevalt välja lööb, sest seal on tekkinud mingi sopistus või midagi.Nüüd ma mõtlen, et miks see eelmine arst mulle seda öelda ei võinud…
Aga awesome on hoopis fakt, et mul oli ainult üks auk. See-eest persetäis hambakivi, aga ikkagi, üks auk! Ja seegi parandatakse ära alles pärast Põrnika sündi, sest, nagu ma eile teada sain, võib tuimestussüst (ma absoluutselt ei tunnista sõna “tuimastus”, nagu mõned ei tunnista sõna “taristu”) sünnituse esile kutsuda. Nojah. Ja ma just lootsin, et saan enne kõigega ühele poole ja siis on jälle järgmised seitse aastat mureta. Või noh, okei. Vähem. Sest mul pole midagi hambaarstide vastu, ma käin seal hea meelega. Isegi süsti ei nõua ma alati, sest valulävi on mul üsna kõrge (palun siinkohal mitte sünnitusnalju teha) ja ma ei saa senimaani aru, millest mu õde räägib, kui ta ütleb, et hambakivieemaldus on ilgelt rõve. No ega ta meeldiv just pole, aga ka midagi talumatut pole selles. Arsti juures ei käi ma sel lihtsal põhjusel, et see on MEGAKALLIS. 7 aastat tagasi käisingi siis, kui sain veel tasuta… Oot, ma just hakkasin mõtlema, et pidi ikka olema natuke väiksem vahe, sest viimati kui ma käisin, siis ma maksin. Ha, vanad blogiarhiivid ütlevadki, et oli hoopis aasta 2005. No vott. Aga seekord läks 100 euri ja natuke peale ja kuuldavasti võin ma Haigekassalt lausa 10 euri tagasi nõutada. Kas pole mitte fantastiline. Lihtsalt oivaline. Miks meil ei võiks olla dental plani?
Tegelikult võiks lausa öelda, et mulle isegi MEELDIB hambaarsti juures. Mõnus on seal pikutada, kui keegi sind paremaks teeb. See on vist natuke sarnane sellega, kuidas teistele meeldib käia näiteks pediküüris, et mõnus, kui keegi suga tegeleb. (Mina pediküüris käia ei saa, sest ma ei kannata kui keegi mu jalgu katsub. Kunagi, kui ma lapsena varba ära lõin, ei saanud ema isegi seda kinni siduda, sest ma tahtsin teda iga kord jalaga näkku peksta, kui ta käed külge pani.)
Enihuu. NII MÕNUS ON MITTE MIDAGI TEHA!
Või noh, muidugi on mul buttload of asju, mida oleks vaja teha, raamatuprojekte ja toimetamist ja värki, aga ma võtsin endale kaks vaba nädalat. Et pidada sünnipäevi, käia Tartus arsti juures ja nii üldiselt, oma zen tagasi saada. Ja ma naudin seda sajaga.
Ahjaa. Laupäeval käisid külalised ja ma sain endale kingituseks kolm rösterit. Siit õppetund: kui sa mitu aastat vingud, et sa midagi tahad, siis ole valmis, et sa lõpuks selle saad – mitmuses.
Kaitstud: Kuues kiri
aasta 2010 fotodes
aasta 2010 küsimustes
Kuskil pole hea olla. Abikaasa on aastavahetusel tööl, nii jäi mulle valikuteks: a) olla Tallinnas ja minna kas aastavahetust veetma ämma-äiaga või siis paari sõbraga ja olla sealjuures õnnetu ja tunda end üksinda võõraste keskel (hoolimata sõpradest), b) olla üksi kodus või c) sõita kuhugi, kus on vähemalt mõni “oma”. Alguses pidin sõitma õe juurde maale, kuhu pidi ka emme tulema, aga kuna see plaan langes ära (mis oli tegelt ideaalne, mõttes et kõik kallid koos v.a üks), siis nüüd sõidan vist Saaremaale. Ja olen ikkagi seal ka kurb. Ausalt, pole kohta, kus oleks praegu hea olla. Alati on midagi olulist puudu. Tegelikult mulle tundub üksinda aasta vastuvõtmine ka täitsa ahvatlev, olen seda korduvalt ähvardanud teha, aga tänavu on see äärmiselt reaalne. Eriti arvestades, et pean 1. tööl olema. Ja et ma pidutseda niikuinii ei saa/oska. AGA IKKAGI ei taha olla üksinda.
Selline lõpp siis sellisele aastale. Sügav rahulolematus ja õnnetu-olemise tunne. Tunne, et kuskil maamunal pole enam alles seda Daki-kujulist kohta, kuhu end pressida, et kõikjal on kuidagi halb ja vale olla. 2010 oligi muutuste aasta, täpselt nagu arvasin. Kaks tööd, kolm reisi, ühed pulmad, paar rasedustesti, üks raamat, üks kolimine. Mahtus päris palju asju sellesse aastasse. Järgmisse, noh, ma ootan, et alates veebruarist saan ma MAGADA, lõpuks ja viimaks ja pärast seda, ma eeldan, ei maga ma enam iial. Aga ju see kõik peabki nii minema.
/
Mitu korda sina sel aastal end nii tundsid? Mitu korda end õhtul magama nutsid? Mitu korda ärkasid järgmisse päeva ja tervitasid särasilmil päikest? Mitu korda kuumarabanduse äärel kõikusid? Mitu korda leigesse järvevette sukeldusid? Mitu korda kaevasid autot lumest välja, et avastada: raisk, vale auto! Mitu korda käna maha panid, sest keegi tarkpea oli välistrepi ehitanud sisematerjalidest? Mitu korda maksid töömeestele mõttetult suuri summasid asjade eest, millega sa isegi oleksid hakkama saanud?
Mitu korda otsustasid kolida? Mitu korda sind sunniti kolima? Mitu korda tundsid, et ei koli enam iialgi? Mitu korda tundsid, et oled jõudnud KOJU? Mitu korda raadioeetris targutasid ja tähtsat häält tegid? Mitu korda said ootamatult autogrammi jagada? Mitu korda tuli keegi sinu juurde ja ütles, et see, mis sa teed, meeldib talle ja on teda mõjutanud? Mitu päeva pärast selliseid kommentaare sa pilvedel kõndisid ja leidsid, et äkki on ikkagi elu midagi väärt olnud? Mitu korda ärkasid hommikul selle peale, et sisalikud jooksid üle voodi ja ookeanituul lammutas terrassil? Mitu korda lugesid viimaseid eurosid ja ostsid siis sprotti, saia ja ikkagi veini ka, sest ilma oleks ju tobe? Mitu korda pidid pastaka ära viskama, sest see läks rannas kirjutamisest nii liiva täis, et ei tulnud enam kriipsugi? Mitu korda tundsid lennukiga maandudes tõelist surmahirmu? Mitu korda lebasid lahtise aknaga (hotelli)toas ärkvel ja vaatasid väljas sähvivaid välke?
Mitu rasedustesti tegid? Mitu korda see positiivset vastust näitas? Aga negatiivset? Mitu korda sellest mõttest rõõmust hullusid? Mitu korda hirmust kangestusid? Mitu korda oma endise minaga hüvasti jätsid ja siis avastasid, et nii need asjad ikka ei käi? Mitu korda passilauas istusid ja tagaotsitavate kurjategijate pilte vaatasid, üritades neid meelde jätta? Mitu korda hakkasid öösel Tartu poole kõndima, sest Tallinn oli lihtsalt nii talumatu? Mitu korda otsa ringi pöörasid, sest hakkasid noortekampa kartma? Mitu korda surnuaias käisid? Mitu korda kellegi väga kalliga hüvasti jätsid? Mitu korda sind maha jäeti? Mitu korda sina kedagi maha jätsid? Mitu korda avastasid, kui sitt on lahkuminek?
Mitu korda šokolaadi sulatades selle põhja kõrvetasid? Mitu kooki küpsetasid? Mitut uut retsepti katsetasid? Mitut vastassoolist inimest suudlesid? Aga samasoolist? Mitu korda lebasid voodis ja kuulasid tuvide kluugutamist katuse all? Mitu korda tuikusid varahommikul koju, naeratus kõigest hoolimata kõrvuni? Mitu korda lubasid, et enam kunagi ei joo? Mitu korda avastasid, et pärast mitmekuulist joomispausi tunned sa – uskumatu lugu – pohmellidest puudust? Mitu ootamatut sõnumit eksidelt said? Mitu korda nad sulle öösel kell 00:15 ja 1:17 helistasid? Mitu korda pidid oma uhkuse alla suruma ja tunnistama, et eksisid? Mitu korda sa seda teha ei suutnud?
Mitu korda sa lubasid hakata paremaks inimeseks? Mitu korda alustasid dieedi või uue treeninguga? Mitu korda lumesulamisvees keksisid? Mitu korda tundsid, et sinu sees liigutab keegi veel? Mitu korda selle tantsimisega kaasa naersid? Mitu korda Alieni ette kujutasid? Mitu korda avastasid, et katsudki heldinult kõhtu, täpselt nagu stereotüüpne rase? Mitu korda leidsid, et sul on sellest täiesti savi? Mitu korda tundsid, et oled millegi suure lävel? Mitu korda lubasid, et ei unusta seda hetke mitte iialgi?
Ja mitu unustasid?