Tag Archives: awesome

õnn

hoomamatu 7 Replies

Viimased kolm päeva olen ma obsessinud selle üle, et mu elus on kõik hetkel kohutavalt hästi. Ja loomulikult peab see ju tähendama, et midagi läheb kohe konkreetselt suure pauguga perse või on mul nüüd karmapunktid täiega nulli kulutatud ja ikka hakkab edaspidi halvasti minema. Või ükskõik, mis, nii ei saa ju olla, et kõik on nii hästi?

Lisaks on mind vaevanud süümepiinad, et mind ümbritsevad täiesti oosõm inimesed. No täiesti oosõm. Mul pole praegu ühtegi sõpra, kelle kohta ma ei ütleks, et nad on totaalselt oosõmid. Sest nad on. Isegi need sõbrad, keda ma näen kord aastas, on lihtsalt suurepärased. Ja siis ma mõtlesin, et mul on neist nii kahju, et nad minusugust taluma peavad. Aga mingil imelikul põhjusel on nad minu juurde jäänud ja oosõm inimesi tuleb mu ellu aina juurde. Ma olen kuskil midagi oma elus ikka väga õigesti teinud. Kõige selle kõrval, mis ma valesti teinud olen – loomulikult.

Niisiis, eile ma otsustasin, et kuna kõik on nii hästi, siis peab KOHE midagi halvasti minema. Kõigepealt mõtlesin ma välja, et Mallukas kindlasti vihkab mind. Miks? No jumal teab. Aga raudselt vihkab. Lõpuks ta vastas mu sõnumitele arusaadava segadusega: “Mis. MÕTTES?!” ja: “Mis sul viga on?”

Kuna Mallukas ei vihanud mind, siis pidi midagi muud kohutavat juhtuma. Näiteks et keegi sureb kohe ära või et Naabrinaisega on halvasti või midagi. Naabrinaine, kes õndsalt südaööl magas, kindlustas mulle unetu öö, sest arusaadavalt ei tulnud ta selle peale, et mu öisele sõnumile kohe vastata ja öelda, et kõik on muidugi hästi.

Hommikuks olin ma unetusest kurnatud ja väsinud ja enam nii väga ei obsessinud selle üle, et kui kõik on nii hästi, siis järelikult on kõik nii halvasti (või kohe läheb).

(Ma sain just aru, kui mõistlik ja tasakaalukas see jutt tundub. Ma kujutan ette oma saiki nägu, kui mul talle sellest meeles rääkida on. Pööritab silmi, paneb käed rinnale risti ja ütleb midagi tabavat selle kohta, et obviously on sel mingi põhjus, miks me teineteist regulaarselt juba neli aastat näeme.)

Niisiis, ma jätkasin oma oosõm päeva, tehes oosõm asju, näiteks vaadates, kuidas mu lemmikkoer ja mu lemmiklaps on nunnud. Või tundes Milale kaasa sellepärast, et tema, olles vana armsus ise, peab leppima sellise emaga nagu mina. Vaene laps! Ja ta ise veel ei teagi, mis valiku ta teinud on mulle sündides…

Ja siis, kui ma olin oma oosõm sõpradega käinud oosõm dinneril ja kohtunud oosõm Millie (haah, see kõlab nagu superkangelase nimi!) ja gängiga ja kõik oli jätkuvalt oosõm, tulin ma koju, juba peaaegu unustanud selle TÄIESTI RATSIONAALSE ärevushäire teemal “kõik läheb kohe pekki”, panin ahjud kütte, käisin vannis ja tegin kana ja siis sain südaööl kirja, mis kindlustab, et täna öösel ma ei maga.

Ma saan sellest täpsemalt rääkida ülehomme, aga igal juhul on mu elu toonud mind mu tehtud valikutega sinna, et 40 minutit oma oosõm elust pühendab Dylan Moran mulle.

…

..

I’ll let it sink in.

…

..

.

What nagu. Ma ausalt luban olla hästi professionaalne ja kuigi ma olen täiesti kindel, et kuna ma seda posti nüüd kirjutan, siis teatab hommikul mu toimetaja näiteks, et see kõik jääb ära või… ma ei tea, midagi kindlasti võib minna veel sada korda valesti. Ja ma juba lubasin Naabrinaisele, et ma ei häbista teda Morani ees ja olen nagu normaalne ajakirjanik kunagi.

Aga ärge palun üldse andke mulle ideid, mis nüüd edaspidi kõik nii valesti võib minna, et karmakaalud jälle tasakaalu läheks, sest NII OOSÕM ASI ei tule tasuta ju?

Appi.

Ma kardan, et see ongi see, kuidas suremine tundub. Sest ma lihtsalt surin. Sulasin väikeseks lombiks elutoapõrandale ja taastun alles kauges tulevikus.

proud parenting moment

hoomamatu 6 Replies

Tõime Kõuplist voodi ära ja Mila on selle kuu ajaga, kui elasime voodivabalt, ära unustanud, et pea ees voodist alla tulles võib rõvedalt haiget saada. Ükskõik kui palju ma talle “Pepu ees!” ei ütleks, ikka tahab ta näoga maad künda.

“Äkki peaks laskma tal ikka ära kukkuda?” küsin Abikaasalt. “Äkki tal siis tuleb meelde, miks see “pepu ees”-värk oluline on.”
“Arvad? Ma arvan, et ta pigem saab lihtsalt rõvedalt haiget.”
“Oh, aga paneks padjad alla!” leian ma, ise uhke oma leidlikkuse ja geniaalsuse üle. Viskan padjad voodi ette ja Mila insta kukubki pea ees patjadesse. Aga kuna ta on master aelemises ja KAIFIB püherdamist patjades, siis on kogu stseen selline:

Mila kukub, käed ees, näoli patjadesse. Meie Abikaasaga ootavalt passime kõrval: noh, kas töötab vanemdamine sel korral? Ja siis pöördub Mila ümber, näol LÕPUTU naeratus, mis ütleb: “APPI KUI LAHE SEE ON MAAILMA KÕIGE LAHEDAM MIS MUGA EVER ON JUHTUNUD!!!”

Abikaasa vaatab mulle otsa, muigab: “No see pedagoogika tuli sul küll praegu hästi välja…”

(Instagram tuli üleeile Androidile välja ja ma olen juba sõltuvuses. Insta jäin sõltuvusse. Instadaki. Umbes nagu ma olen sõltuvuses imelike naistepeadega riietusesemetest.)

Elu ebanaljakused

hoomamatu Leave a reply

Üksõhtu kutsus Naabrimees külla “pead loputama” ja päid me loputasime. Ühtlasi meenutasime imelikke seiku minevikust, tõdesime, et Tartu-ajad olid meile mõlemale Naabrinaisega päris hullud ajad kohati ja et ikka nii imelik, et me praegu siin oleme. Naabrite Nõmme-kodus laua taga istumas, õnnelikud lapsed erinevates voodites-tubades magamas. Naersin ka kõvasti, mõtlesin pidevalt, et “Oh, selle peaks üles kirjutama, muidu läheb meelest!”

Hommikuks oligi meelest läinud. Helistasin Naabrinaisele.

Daki: “Kuule, misasi see oli, mis sa eile ütlesid?”
Naabrinaine: “Ma ütlesin eile tõenäoliselt paljusid asju.”
Daki: “Noh see naljakas asi. Sa ütlesid midagi naljakat ja ma veel mõtlesin, et peaks üles kirjutama, aga ei kirjutanud. Mäletad?”
Naabrinaine (vaikib mõtlikult): “Ma ei tea… See ei kõla nagu mina. Ma ei ütle kunagi midagi naljakat.”

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme

kevadkassid

hoomamatu 6 Replies

Nõmmel elamise suur võlu on see, et ma saan hommikul võtta oma kohvitassi, toppida lapse kombekasse ning istuda trepil ja kuulata musträstate vidinat. Laps samal ajal tutvub floora ja faunaga, mina vahin taevasse ja olen niisama rahul.

Kassid on ka hakanud vaikselt õue vastu huvi ilmutama. Küll tavaliselt õhtuti, kui on pime. Kui Pussakas esimest korda käpa välja tõstis, kohtus ta kohe suure ja sõbraliku naabrite nuustikkoeraga, kes teiselt poolt aeda tervituseks haugatas. Pussakas kadus tuppa kui peerukera ja järgmised paar päeva rahuldus välisilma trepilt imetlemisega.

Pimedas on nad aga eriti julged, üllataval kombel on Pussakas see ettevaatlikum ja Miuks, vana paks, käitub nagu nõdrameelne teismeline, kes esimesel võimalusel edvistama hakkab ja näitab kogu oma kassikehaga, et päh, õu, see on ju lumme kusta! Teen mis tahan! Kuigi me Naabrinaisega arutasime, et pigem on Miuks just see argpüks, kes ei julge nina välja pista, sest naabrikoer hakkab teda raudselt mõnitama: “Kohe näha, et Tartust, kõht lohiseb kaasas nagu märss!”

Pussakas on teinud paar uurimisretke kõrvalnaabrite ukseni, aga esimese tuulesahina peale vilkalt tagasi kapanud. Niisiis näevadki hommikud välja sellised, et meie jalutame Milaga niisama ringi või istun mina trepil ja joon kohvi, kuni tema kuuseokastega tutvub, Pussakas passib trepil või eeskojas ja nuhutab tuult. Täna lõpuks sai ta siis hoo sisse ja kui olin Mila magama pannud, kappas mööda elamist ringi viisil, mis ei jätnud kahtlust: märtsikass! Õue tahab!

Ja õue ta läks. Ronis isegi puu otsa, aga tuli teistpidi jälle megakiirelt alla (ja kihutas tuppa), aga vaikselt, paistab, et hakkab harjuma. Mul on süda rahulik, et ta, pea seljas, kohe nelja tuule poole ei kappa ning kui saaks ta kaelarihmaga ka harjutatud ja/või kiibistatud, siis võiks juba kassiuksele mõtlema hakata.

Kassidest veel. Mila kiusab neid nagu vanakurat ja on lõpuks paar sahmakat ära ka saanud. Pärast seda jutt muutus kohe – ma olen talle seitse kuud umbes õpetanud, et kasse ei pigistata, vaid silitatakse. Pärast seda, kui kriimu põsele sai, on ta kasse KALLISTAMA hakanud. Nad küll pole sellega ka eriti rahul, aga paistab, et on alla andnud: vähemalt ei pigistata neid enam. Ja see kallistamine on nii armas noh.

Samas, kurat teab. Äkki see pole kallistamine, vaid üritab lihtsalt neid maha murda. Noh et lendab massiga peale. Sellisel juhul paistab, et ta MMA trennist küll kuidagi ei pääse…

kuidas ma täna paar tundi arvasin, et ma olen skisofreenik

hoomamatu 19 Replies

Kõigepealt, oletus, et ma olen skisofreenik, ei olegi nii väga laest võetud. Meie suguvõsas antud haigust esineb ja teadupoolest on ka minu pikaajalise saiki-külastamise ajaloo jooksul toimunud järgmine dialoog.

Saik: “Kas sa hääli ka oled kuulnud?”
Daki (vaikib mõtlikult)
Saik (pabinasse sattudes): “Ei noh, saad aru, ära solvu, aga ma pean seda küsima! Ükskord ma ei küsinud ja pärast tuli välja, et loomulikult kuulis see patsient hääli, kuid see oli talle nii igapäevane, et ta ei pidanudki seda imelikuks ja ise mainima ei hakanud…”
Daki (vabandavalt): “Ei, tead, ma üldse ei solvunud, ma lihtsalt jäin mõttesse, sest ma pole kunagi sellele mõelnud. Kuigi kõik korterid, kus ma elanud olen, on küll “kummitanud”…”

Seda, kas ma kuulen siis hääli, ma teada ei saanudki, sest ma pole suutnud välja mõelda, kas need hääled peaksid olema minu PEAS (umbes nagu sa kuuled iseenda mõtteid) või on hääled midagi, mis toimuvad PEAST VÄLJAS, ehk et kas tegu on millegagi, mida sa tõesti KUULED nagu kuuled sõbra juttu või koputust aknale.

Rääkides koputustest – eelmisel nädalal juhtus mitu õhtut nii, et ma selgelt kuulsin, et keegi koputab aknale. Meil ju uksekella pole, eks. Läksin vaatama – ei kedagi. Vähe ma siis ei hirmunud kakatuks. Mõni tund hiljem – jälle koputus. Mõtlesin, et seekord enam ei lähe vaatama, aga piilusin kardina vahelt – oligi kaks kuju. Üks natuke Naabrinaise moodi, aga teine oli võõras, ei osanud aimata, kes selline tütarlaps küll meie sõpradest on, kes Naabrinaisega pühapäeva õhtul pimedas mulle akna taha tulevad. Keskmist kasvu, sale, mütsiga, aga pimedas on ju kõik kassid hallid. Ilmselgelt oli ta mitterase, see välistas ka mõned sõbrannad.

Tegu oli muidugi Naabrimehega, nagu ma ust avades taipasin.

Aga tagasi tänase juurde.

Hommikul ootas mind kirjakastis armas kiri tundmatult noormehelt. Ta vabandas, et oli reedel pealetükkiv tundunud, kui me koos taksoga koju sõitsime. “Kevad vist südames,” kirjutas ta. Edasi rääkis ta, kuidas ma olin tundunud ikka nii põnev ja ta tahab minu kohta rohkem teada. Pealegi jäi ta mulle natuke võlgu ja võlgu olla talle ei meeldi. See-eest lubas ta, et läheb ostab esimesel võimalusel minu raamatud, sest need tunduvad tõesti ägedad (nagu mina isegi). Ja et kui ma ei pane pahaks, siis võiks edaspidigi suhelda.

Kiri tuli Contactify kaudu, mis mul siin blogi vasakul ribal on.

Esimene mõte: what the…?!

Teine mõte: kohvi on kuum ja seda ei tasuks kurku tõmmata nii kergekäeliselt.

Kolmas mõte: what the…?!

Niisiis. Reede. Ma olin senini arvanud, et ma olin reedel kodus. Läks ju laupäeva varahommikul laev Soome ja ma mäletan selgelt, et läksin kell 3 magama ja kell 6 ärkasin. Muidugi olen ma pidevalt olnud megaväsinud, aga see on ju normaalne, kui ainult kolm tundi magada. Mis veel reedel oli? Kaalusime Mallukaga, et lähme teeme linnatiiru, sõber Bill kutsus Krahli peole, aga lõppeks me linna ei läinudki ja ma läksin ära magama.

Or did I…?!

Mõte sellest, et ma siiski läksin linna ja seda EI MÄLETA hirmutas mu tõsiselt ära. Kas tõesti võib olla, et ma elan mingit topeltelu, käin väljas, tutvun inimestega ja tulen koju, lähen magama ja hommikul imestan, miks ma nii väsinud olen, ometi sai ju juba südaööl voodisse mindud.

Oli ka võimalus, et tegu oli mõne teise reedega, kuid viimased kaks korda, kui ma olen nii väljas käinud, jäävad veebruari ja siis oli asi kevadest kaugel.

Kolmas võimalus: keegi hea- või pahatahtlik inimene väitis kergeusklikule noormehele, et ta on Daki. Mis on aga veider, sest viimane post siin blogis oli pildiga, kus suurelt ja selgelt mu larhv peal. Või ongi mul doppelganger, kes näeb välja nagu mina ja kes end vahepeal lõbustab väitega, et ta on Daki? Sel juhul – miks? Mu elu pole kaugelt nii glamuurne, et võiks end minuks valetada. Täiesti pointless.

Neljas võimalus, mis tuli mulle alles mõne tunni pärast pähe: keegi testib mind. Näiteks mõni pahatahtlik kollablogija, kes saadab piisavalt umbmäärase kirja, et vaadata, kas ma juhuslikult olengi mingite võõraste meestega tutvunud. Äkki lähen õnge, noh! Ja siis saab laialt kuulutada, kuidas Daki ringi jaurab ja igast rumalusi teeb, tõendiks minu enda saadetud meilid.

Igaks juhuks helistasin ma K.-le, et küsida, ega tema pole oma rännakutel juhuslikult arvanud, et teeb pulli ja ütleb, et ta nimi on Daki. K. pidi ka selle üle natuke mõtlema (mis on iseenesest juba paljuütlev), aga lõpuks otsustas, et ilmselt mitte. Igaks juhuks soovitas kirjasaatjalt küsida, et ega ma koeraga olnud. Sest kui ma olin koeraga (ja rinnakas punapea), siis võis olla küll K.

Saatsin siis noormehele kirja vastu. Viisaka, aga segaduses. Selgitades, et mul pole ausalt kunagi midagi uute tutvuste vastu, aga kas noorukil on kõige õigem tutvusi luua inimesega, kes on tõenäoliselt skisofreenik ja esialgset kontakti ei mäleta.

Päeva peale selgus tõde, mis oli VEEL segasem, kui võiks arvata.

Ühesõnaga, sõitis siis noormees, nimetame teda Jaanuseks, reede õhtul taksoga. Sattus olema naistaksojuht, Jaanus ise natuke napsune ja jäid jutustama. Taksist olla rääkinud põnevat juttu oma elust, ütles, et sõidab taksot segastel asjaoludel – ta mees suri ja jättis talle takso. Vabal ajal kirjutab raamatuid – naistest, meestest, suhtest – mida keegi väga osta ei taha. Jättis Jaanusele küll telefoninumbri, aga Jaanus mõtles, et guugeldab enne. Ja kui ta guugeldas raamatuid ja naistaksojuhti, jõudis ta minuni.

Sest see on täpipealt minu raamatu “Ööd kollases autos” süžee! (Kui välja jätta see kirjaniku-osa, aga see on kahtlane combo minu PÄRISELUST ja ühest mu raamatukangelasest.)

MIDA. KEPPI.

?!

Soovitasin Jaanusel kindlasti taksistile helistada, sest see asi on nii sürr, et me mõlemad Jaanusega kardame end mingisse paralleelreaalsusesse sattunud olevat. Mul on kõiksugu küsimusi. Kas ma hakkasin aastal 2006 kirjutama raamatut, enda teada ilukirjandusteost, mis, tuleb välja, ONGI kellegi päriselu?! Või siis leidis keegi seda raamatut lugedes, et talle see meeldib ja mängib vahepeal igavatel sõiduöödel mängu, kus ta ongi Liise, “Ööde…” kangelanna? Või… Või on mul stalker? Või elan ma ikkagi topeltelu? Sel juhul – kui ma reedel tööl olin, MIKS MUL IKKA RAHA POLE?!

Täiesti müstiline.

MÜSTILINE.

märkusi elust, nimekirjana

hoomamatu 8 Replies

Ülaoleva pildi lisasin fesarisse ja täna vaatasin seda kriitilise pilguga ja kohe hakkasid mingid eluküsimused tööle peas. Näiteks…

1. Midakeppi toimub mu dekolteepiirkonnas? Kas see on see mida üldises paradigmas mõistetakse sõna “vanadus” all?

2. Miks mu järglasel nii cooli värvi silmad on ja miks mul pole?

f) Kas Apple päriselt annab vahetusarvuti, kui nad sinu isikliku remonti võtavad, sest mu arvut ei taha end iga kümne seki tagant välja lülitada juhul, kui ma hoian kätt puuteka peal ja see on FUCKING ANNOYING.

15) also: kui keegi mulle EVER tuleb rääkima mäkkide töökindlusest, siis ma hüppan hammastega näkku.

3) mis ei tähenda, et ma mäkiga rahul poleks, aga see pole ka normaalne, et ma pean oma kõhuvoldi sättima täpselt touchpadi peale ja siis veel varbaga peale vajutama, et saaks sarja vaadata. Ükskord töötas kohvitass-puuteka-peal-variant ka, aga enam mitte.

%) Nagu alati, töötas ka sel korral variant “vingu blogisse, siis järgmine päev on kohe helgem”. Nii näiteks oli mul kolmapäeval hot date Keiuga (also known as officially The Funniest Woman in Estonia, sest ta on mu teada ainuke julge eesti naine, kes teeb ständappi. Ühtlasi on tema süüdi selles, et Dylan Eestisse tuleb. Niisiis, palun nüüd korraga: AITÄH, KEIU!) ja käisime Comedy Estonia sõul Prives, kus ma naersin vaat et tilgad püksi, nägu oli igal juhul naermisest täiesti kange ja ma olin täiesti kindel, et ma saan KOHE südari.

99) Homme ootab ees lühitripp Helsingisse pead tuulutama, Naabrinaise kulul ja kutsungil. Temaga on muidu üsna ohtlik kuhugi minna, sest…

III. …eile käisime väiksel jalutustiirul mööda pimedaid Nõmme tänavaid, mis tähendas, et umbes neljandaks kilomeetriks olin ma närvivapustuse äärel, sest kõik koerad harrastasid seda “oota vaikselt, kuni ta on täpselt su aia kõrval ja siis RÖÖGATA täiest kõrist üks haugatus välja ja lõrise, nagu sa kavatseksid kohe aialipid läbi närida ja Daki kägiveeni hüpata”-trikki, nii et kui me lõpuks Vabakal actually lahtist rotveileri tõugu koera nuuskimas nägime, siis hakkasin ma vappuma nagu haavaleheke, pöörasime ringi, ületasime tee ja ülejäänud aja etendasin ma Naabrinaisele erinevaid versioone sellest, mis edasi saab, kui see õudne elajas on mu vaeseomaks purenud. See, et polnud ühtki autot meid õudukkoerast teisel pool teed eraldamas, ei teinud asja lihtsamaks. “Kas sa ikka tead, et sa oled täiesti närvihaige?” küsis Naabrinaine hellalt ja jätkas: “Võib-olla need koerad seal just mõtlesid, et näed, meil oli nii tore siin haukuda teie peale ja nüüd te, lollid, läksite minema. Ja meie õhtu on kohe nii kurb jälle.”

“) Vahepeal olen veel kõvasti tööd teinud ja leppinud sellega, et tõenäoliselt jään ma igaveseks sente veeretavaks vabakutseliseks, kes aeg-ajalt tatrale lisaks saab singitüki osta. Aga tööd teha oli jällegi cool. Miska meenus, et osa tööst, mis sel nädalal tegema pidin, on täiesti tegemata jäänud. Oh elukest…

17. Rebased lendasid Hiinamaale.

333. Vanad sõbrad helistasid eelmisel laupäeval ja kutsusid jooma. Olid üllatunud, et ma Tallinnas elan. Nojah, me näeme ka nii umbes kord aastas. Aga see-eest: “Daki, tead, me siin kolmekesi mõtlesime ja… Otsustasime, et Daki on ikka üks vinge tükk!” Südantsulatav.

4€) Mila sai lõpuks selgeks, et ka õues on üsna mõttekas kõndida. Mis tähendab, et me oleme konstantselt ülepeakaela porised. Mis ühtlasi tähendab, et ta keeldub ostukärus lihtsalt istumast ja tahab kõndida. Mis seega tähendab, et ma olen juba läbi elanud kaunid stseenid “laps kõnnib otse veiniriiuli poole, tõstan ta sealt ära ja ta kukub röökima: “Lastekaitse! Piinatakse!”-kombel ja mul on kohutavalt piinlik”, mille ma arvasin enda umbes aastakauguses tulevikus ootavat. Tore, nii tore, et need juba nüüd käes on.

d) Ühtlasi kukkus Mila täna omal huule lõhki. Ma ise ei näinud, aga verd oli olnud ehmatavalt palju. Pärast oli selline armas nupsuke, huul võidukalt paistes: “Kurat, kui te seda teist venda veel näeksite!” Põsk on tal juba pikemat aega sinine, sest kukkus redeli otsa. LMil on ka õnneks põsk sinine, nii et kui tuleb lastekaitse, siis saadan nad kohe ka Naabrite perre. No et rõõmu ikka jagada või nii.

87) Ülaoleval pildil on ühtlasi aimata, et ka mul on teatud nurga all põselohud. Mis teeb selle, et Milal on põselohud, loogiliseks. Nimelt on põselohud ääretult dominantne omadus, seega ehmatasid nad mind ilmudes natuke ära. Kui Mila nii Abikaasa koopia poleks, siis nõuaks ta kindlasti isadustesti. Kui need põselohud ilmusid ja ma nende domintantsusest teada sain, tahtsin hoopis mina emadustesti nõuda. SEST KUS ON PÕSELOHUD?! Tuleb välja, et tuleb vaid teatud duckface’i teha ja seal nad ongi! Imeline! Ema muidugi teatas ka blaseelt: “Ahjah, ma mäletan küll, et kummalgi teil tõesti olid beebina lohud, aga olid see sina või Siki, enam ei mäleta…”

@ Emaga seoses meenub veel, et ükspäev rääkisime telefonis. Mingil põhjusel pidi ta telefoni käest andma ja tegi seda sõnadega: “Ma ei saa nüüd enam rääkida, aga Siki on siin, annan talle, tuututage nüüd omavahel.” Kui me järgmised viis minutit ainult “Tuut-tuut. Tuut. Tuututuutut.”-viisil suhtlesime, otsustas ema meist kui oma geneetilisest materjalist lahti öelda. Ma kahtlustan, et lapselapsed Sinipõsk ja Leebe Leo (sellest kunagi pikemalt) (ei, Siki ei pannud oma lapse nimeks Leo) jätab ta siiski endale alles.

***) Mul on juhe koos ja ma pean viie tunni pärast ärkama. Praegu tundub see jõle lühike aeg. Alles oli see ju unistus? Issake, viis tundi ärkamiseni, see on ju imeline! Kolme kuu tagune Daki astus praegu uksest sisse ja virutas mulle vastu vahtimist. Ülbik, raisk.

7) Aga nagu Mallukas täna tabavalt ütles: “Maailm on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni ja tasuta kasse.”

10 kuud 11 päeva

hoomamatu 1 Reply

Täna juhtus siis see, et ilmselt on ametlik esimeste sammude päev. Reedel, kui me Naabrimehele üllatussünnipäeva tegime (ja väga üllatunud olime, et tal kohalejõudmisega nii kaua aega läks), siis hängis Mila jõudsalt LMiga ja tegi juba esimese argliku sammu. Kuna seda keegi peale minu ei näinud, siis keegi muidugi ei uskunud.

Rääkisin ennist telefoniga ja järsku avastan, et Mila on nagu ninja salamisi diivani juurest lauale lähenenud ja on ikka veel püstiasendis. Muidu on ikka nii, et ta seisab, hakkab astuma ja kui siis sellele tähelepanu pöörata (näiteks kiita või hüsteeriliselt hakata fotokat otsima), siis naeratab ta mõistvalt ja langeb põlvili. Nii saab ju kiiremini!

Aga kuna ta veel õhtu jooksul mitu korda oma need paar-kolm sammu ära tegi ja ALLES SIIS otsustas põlvili jätkata, olgu siiski see kuupäev salvestet. No ja seda, et ta ennist redeli alla ronis ja seda ees lükates mööda tuba ringi jooksis, sellest ei maksa üldse rääkidagi.

vannituba: the great reveal!

hoomamatu 12 Replies

Tähelepanu-tähelepanu! Lõpuks on kätte jõudnud hetk, kus ma saan demonstreerida oma vastvalminud vannituba. Nipet-näpet on veel muidugi teha, näiteks paigaldada valgustid ja välja vahetada lülitid ip44 märki kandvate vastu, aga kõik see on tühiasi võrreldes faktiga, et mul on vann. VANN! Niisiis, palun trummid. (Klikkides näeb suuremalt.)

Kõik sõbrad, kes on meil viimase nädala jooksul külas käinud, vaatavad ja ohhetavad. “Siin oleks nagu alati vannituba olnud,” ütles Naabrinaine. K. lubas, et ta ei lahku sellest vannitoast mitte kunagi. On teisigi, kes on ähvardanud kohe vannituppa sisse kolida. Einoh, ega ma kurda.

Kitsuke on ta küll, põrandaplaati sai ostetud 3,5 ruutu. Aga vann on aus – sügav ja mitte istevann, see tähendab, et saab isegi jalgu täitsa sirutada. Mila on vannist täielikus vaimustuses ja on võimeline end hingetuks röökima, kui ta sealt tema meelest liiga vara välja võetakse. Vannikatet veel pole ja Ott palus, et ma kõigile ütleksin, et see pole mitte tema süü tõttu selline ja et kõik saab normaalseks, kui vannile kate ette paigutada, aga ma ausalt öeldes ei saa üldse aru, miks seda vaja on ja Oti silikoonimistööle pole mul kah midagi ette heita.

Minu maailma kauneim kraan:

Kuna hetkel dubleerib vannitoa kraanikauss ka köögi kraanikaussi, siis on eriti hästi aru saada, et vannitoa kraanikauss on tegelikult ilgelt väike. Aga oma esmast ülesannet täitma sobib ta hästi. Kraanikausi kohale tuleb veel peegliga kapp, mis praegu Kõuplis. Selle kohale eredam valgusti, mille saab vajadusel ära kustutada, et näiteks hämaras vanni nautida. Lakke tulevad kolm kohtvalgustit.

Eriliselt meeldis K.-le see puhastatud korsten, mille ta lubas Tartusse kaasa võtta. Õnneks ei mahtunud korsten ta käekotti ära.

Kui vannis lebotada, siis avaneb selline vaade nagu ülaloleval pildil. Laps tuleb ka paketiga kaasa. Taamal on näha mu kätetöö – jõledast värvist puhastatud pottahi. Korra peaks veel üle lihvima, aga ausalt ei viitsi, pealegi on ta niimoodigi huvitav. Kohal, kus praegu on vildakas riiul, on tulevikus planeeritud üks Mustris nähtud agregaat, aga kuna see maksab hingehinda (nagu kõik Mustris), siis läheb veel sisustamiseni aega. Seni mõtlen, et teen selle vildakriiuli korda, muretsen efektsed rattad alla ja värvin ära. Eks näis.

Sellised on seinaplaadid – kergelt krobelise profiiliga. Põrandaplaadid näevad välja säänsed:

Ja kuna mul pole praegu elamises peeglit (kuigi tundub, et peegliga võib juhtuda nagu rösteriga, mida mulle eelmine aasta kolm tükki sünnipäevaks kingiti, sest ma olen juba kõigile jõudnud vinguda, et mul pole peeglit), siis täidab peegli aset üllatuslikult WC loputuskasti nupp. Noh et kui ma buliimiaga peaksin tegelema hakkama, siis poleks mul nii üksik olla või nii. Olgu öeldud, et vetsupoti koha pealt olid mul tõeliselt kõrged nõudmised. Kuna igas kohas, kus ma elanud olen, tekib koheselt mingi jama loputuskastiga, siis pole imestada, et santehnikast WC-pott maksis vist enim. Aga olgu ta nüüd ka selline, mis aastakümneid vastu peaks! Lisaks on mul WC-ga mingi totaalne probleem, ma nimelt ei kannata potte, mis on “lärmakad”. See tähendab, et mul on kopp ees sellest, et ma pean otsima mingit imeasendit, et jumala eest piinlikkust tekitav sorin läbi maja ei kajaks. Ma olin umbes välja rehkendanud, millis ehitusega peaks pott olema, et võiks julgelt maha istuda ja mitte mingit zen vetevulinat taustaks saada, aga tundub, et selles osas oli ikkagi väike feil – soriseb nagu vanakurat. Oh, well. Vähemalt on võimalus kraan jooksma panna ja samal ajal ahju kütta, kui potil istud.

Selline ta siis praegu on. Nokitsemist on veel küllaga, aga praegu tuleb natuke raha koguda ja hinge tõmmata. Köögiseinad on hetkel olulisemad kui vannitoavalgustid, aga neid ei saa enne teha, kui elektrik pole käinud, elektrikut pole mõtet enne kutsuda, kui Eesti Energia pole käinud jne. Aga suva see kõik! Mul on vannituba! (Mis järgmise kuu vee- ja elektriarve tuleb, ei taha ma ausalt öeldes mõeldagi.)

Naabrimehe sünnipäev ühes pildis

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäeval me kolisime Nõmmele. Esialgu käib elu veel kahe korteri vahet, aga põhielu siiski Nõmmel. Mis on totaalselt oosõm.

Kogu mu aeg on kulunud kolimisele, pakkimisele, külalistele, pidudele, koristamisele, lahtipakkimisele ja nii edasi. Mul on hullult tore olnud kõik need päevad, mul on tunne, nagu ma oleks ELLU ÄRGANUD ja ma olen end pooleks naernud, sest mu sõbrad on lihtsalt täiesti fantastilised, aga mul pole ÜLDSE aega olnud teid appdeitida. Homme tuleb mu punane diivan koos Siki & co-ga, nii et võibolla homme õhtul alles saabub aeg pilte teha ja kirjutada.

Aga selline tunne on, et…

Läksin võtma Mila magamistoast üht kotti, kust otsisin K.-le üht lõhna, mida ma talle kinkida tahtsin. Võtsin koti, pöörasin ümber ja nägin valgusviirus oma magamistuba, kuulsin muusikat elutoas mängimas, kõndisin palja jalaga üle lambanahkade ja kassid hõõrusid vastu jalgu ja ma tahtsin RÖÖKIDA: “Fakk, ma ARMASTAN seda korterit!!!”