Tag Archives: awesome

juuni stiil

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, elasin ma umbes märtsist… aprilli lõpuni vist ilma peeglita. See oli veits häiriv. Näiteks ükskord läksin lapsega koos vanni ja kui olin ta magama pannud, läksin ise veel poodi. Müüja oli nii-nii sõbralik, mul kohe naeratus näol, et näed! Säästumarketis on ikkagi ka inimesed tööl, mitte tundetud masinad.

Jõudsin autosse ja vaatasin tahavaatepeeglisse…

Mulle vaatas vastu Alice Cooper.

See oli päris kohutav. Ja hüsteeriliselt naljakas. Nimelt olin ma ära unustanud, et meik peas, see sai korraliku mahavõtmise asemel lihtsalt vannis käies laiali hõõrutud. Kui ma JR käest küsisin, et jumala eest, miks ta midagi ei öelnud, kehitas ta õlgu ja ütles, et ei pannud tähele.

Mehed, ma räägin. Seda paneb küll tähele, kui ma üksi kleidiga välja lähen, eks…

Nüüd on mul õnneks peegel, fopaasid juhtub… vähem. Neid täielikult vältida ma ei suuda, sest ma olen üldiselt moevõhik. Näiteks käisin ma ükspäev linnas ROOSADE retuusidega kleidi all ja sain aru, et tõenäoliselt on selline riietumine mõnedes riikides seadusega keelatud. Sest ma for reals nägin välja, justkui ma a) oleks kleidi all alasti ja kleit oli LÜHIKE, või b) üks sõna: viinerijalg.

A no polnud teha midagi, ainsad asjad, mida jalga panna. Ja ilma ei saa ka käia, paksude tüdrukute klassikaline probleem suvisel ajal – jalad hakkavad lihtsalt HÕÕRUMA. Umbes selle koha pealt, kus mul praegu postitantsusinikad on. Muidugi, mõnedel kogukatel on küll ka peenikesed jalad, nii et nemad saavad käia seelikuga ka ilma sukkadeta. Ükskord olen ma kah nii peenike, kui just see sääremarjaareng mingit vihjet ei anna praegu, et kuhu see jooksmiseharrastus mind tulevikus viia võib…

Igaljuhul, eile läksime Sikiga poodidesse ja nagu meil temaga juhtub, ostsime ilusaid asju. Odavaid, aga ilusaid. Ja ootamatult kujundasin ma leidudest selle suve looki, midagi, mida mul varem olnud pole. Õigemini, mul on igal suvel küll lemmikkomplekt, mida kanda. Näiteks eelmisel suvel sai selleks triibuline H&Mi kleit, mille Foo Fightersi konsal käies soetasin, mitu aastat on aga lemmikud olnud hoopis ühed punased põlvpüksid, mille häda tõttu Vilniusest ostma pidin, kui neli aastat tagasi Amsterdamis käisime. Lindexist ja allahindlusega.

Novot, sel korral vahtisime ka igasuguseid ilusaid asju Lõunaka uues Tally Weijlis (kas on veel VÕIMATUM ühe poe nime hääldada ja kirjutada?), Siki sai sealt paar lahedat asja, aga kuna seal suurimad numbrid lõppevad 40ga, siis mina mitte. Ilmselgelt pole Tally Weijli sihtgrupp. Küll aga sain ma sealt PARDIKESTEGA kaks kaelaketti! PARDIKESED!!! Vuhuu!

Kõige olulisem ost on aga merehõnguline triibikkleit Lindexist. Kah allahindlusega. Proovisin üht mitteallahinnatud, mis oli NII ILUS puu peal, no lihtsalt pole olemas ilusamat kleiti! Ja selga pannes nägi välja nagu öösärk. Õudselt ilus öösärk, aga öösärk nevertheless. Hoolimata sellest, et ma pidžaamapükstega teinekord tanklasse olen trippinud, ei ole mul himu ööriietega väljas käia, seega päästis päeva triibikkleit, sest selleks ajaks olin ma juba otsustanud, et mul on KOHE uut kleiti vaja.

Kodus tuhnis ema kapist välja ühe bleiseri, mida ta ise eriti ei kanna, see istus valatult ja ma tundsin, et ma pole ikka aastaid nii hot välja näinud. Selle auks läksin K.-ga linna peale, tal õnnestus peaaegu koheselt jalg välja väänata ja kui ma teda juba mitme koha vahet vedanud olin (näiteks Teises Kohas käisime kaks korda kanawrappi söömas, sest need olid ausalt PARIMAD wrapid, mis minu keelele on iial sattunud), õnnestus meil mõlemal pikali sadada ja tänaseks on mul põlv lõhki ja plaaster peal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati põlv lõhki oli. Teismeeas tõenäoliselt. Või varemgi.

Nii et tõenäoliselt näete te mind kõikidel suvistel üritustel selle riidekomboga (miinus plaaster, SEE, ma loodan, paraneb ikka hiljemalt järgmisteks* pulmadeks ära). (*Teate ju küll mind, ma vana sariabielluja. Iial ei tea, millal jälle abielluda otsustan!)

Ja bleiser on jätkuvalt mu lemmikriideese maailmas. Uskumatu, et ma selle enda jaoks alles eelmisel suvel avastasin. Ideaalne asi ju – teeb businessist casuali, casualist natuke viisakama jne. Asendamatu. Ja juuksed, nagu näha, on megalt välja kasvanud, sest juuksuriks pole raha ja/või mahti olnud. Vahepeal ma üritan üldsust ära petta, et see peabki nii olema, ja kaabin pähe Kurt Cobaini (või Posh Spice’i, kuidas kellelegi) soengu. Aga üldiselt päris kurb on see mulletivärk juba.

Hea, et mul täiesti savi sellest on. Muidu hakkaks muretsema ehk.

PS: Outfiti hotness töötas. Kohas nimega Kivi pakkus üks agar mittesuitsetajast noormees mulle oma väikeste vilgaste kätega keeratud sigaretti. Kahju, et see kohe laiali lagunes, aga, nagu öeldakse, on mõte see mis loeb. Ja no mulle pole võõrad noormehed tänaval aastaid enam otsagi vaadanud, saati siis baarides mingeid suvakingitusi tahtnud teha (jooke näiteks või nii). Nii et win.

PPS: Samas iroonilisel kombel ei haaku kogu mu jutt või siinne hetkemeeleolu üldse sellenädalase Delfi kolumniga. Aga nii vist ongi, et teinekord teeb õige riietus imesid, kuid põhiprops on ikkagi peas kinni…

mina olengi järgmine postitantsusalastaar

hoomamatu 1 Reply

Kõik algas sellest, et Mallu tõi tööd koju kaasa. Ehk et tal juhtus, et käis inimesega ajakirja jaoks lugu tegemas ja sattus vaimustusse ja tahtis ka proovida. Mul juhtub seda ka sageli. Nii olen käinud eri trennides (näiteks power joogas), hakanud kasutama pulsikella, vandunud truudust meele, käinud bioenergeetiku juures (korduvalt), hakanud surfama, jätnud suitsetamist maha, vaimustunud õllekokteilidest, ja nii edasi. Nii juhtub, kui sulle asjad vaimustust pakuvad. Hakkad kohe proovima.

No vot.

Tegelikult muidugi käisin ma Rollile mingi 6-7 aastat tagasi nagu UNI peale, et ta PEAB oma vastrajatavasse rokiklubisse stripiposti panema. Sest ma olin kindel, et just seda ma tahan proovida. Muidugi tookord jäi stripipost panemata, aga praegu on Underis mingi post keset tuba püsti, kuigi ma kahtlustan (oma uute oskuste valguses), et see natuke jäme. Pluss, nagu teada sain, õiged stripipostid ka KEERLEVAD. Ehk et kui ei oska ise end keerlema panna posti ümber, siis hoia lihtsalt kinni ja tehnika teeb sinu eest seksikuse ära.

No ja siis vaatasin seda videot ja sain aru, et kõhnus polegi ehk kõige olulisem fiitšr, et posti küljes seks välja näha:

No igaljuhul, postitantsutrenni me täna läksime, Lasnamäe sügavustesse, eksisime paar korda ära ja mõni blondihetk hiljem (“Kas see ongi Pia, kes sealt tuleb?” – “Ei, miks ta peaks olema ja kuskilt tulema. Ta ju elab siin majas SEES.”) olimegi keset tuba valmis end posti külge heitma.

Pia muidugi tegi igasuguseid trikke ja tema käes paistis see käkitegu olevat. Et aga hüppa kantsa ja küll keerledki seksikalt! Aga oo ei, sõbrad, lugu oli palju keerulisem. Sest, nagu ma avastasin, on VÕIMATU seksikalt ja blaseelt keerelda, kui sa pidevalt hullult mõtled, et kuidas nüüd see jalg peaks minema ja millega ma kinni hoian ja ISSAND JUMAL KUI SEE POST MUST LAHTI LASEB MA KUKUN END SURNUKS.

Algas kõik muidugi rahulikult, soojenduse ja venitustega ja iga hetk seal matil ma mõtlesin, et jeesus, eile jooksin küll vähese vaevaga kaks ja pool kilti, aga ma olen NII KINNI. Lihtsalt kinni. On võimatu vist vähem painduda kui mina.

Ja siis algas põhiosa. Pia tõi armsa roosa rätikukese ka meile, et –  I kid you not – “posti poleerida”. Ta küll kinnitas, et kui natuke oled harjunud juba, siis ei higista käed nii väga ja postipoleerimist jääb väheseks.

Ning kui ta lõpuks mingi spinni juures ütles sõnad “Suruge häbe siia vastu, hoiate end nii posti küljes”, siis ma olin kindel, et Mallu plahvatab allasurutud naerust.

Sest me oleme ju siiski TÄISKASVANUD.

Samas muidugi Pia pidi meile korduvalt märkusi tegema, et naermine posti küljes rippudes on suht pointless, sest siis on lihased lõdvad ja, noh, Mallu potsataski maha lõpuks. Mina võtsin asja tšillimalt, graatsilisi hüppeid teha ei osanud, aga seega jäi ka kukkumise osa ära. Ja asjad tulid välja AINULT SIIS, kui neile ei mõelnud.

Postitants on USKUMATULT raske asi, ja samas nii kohutavalt cool. Ausalt, vaatasin neid kaht brünetti, kes paistsid koosnevat ainult jalgadest ja kätest ja graatsilisusest ja mõtlesin: hot. See asi on täiega HOT.

(Ja siis läksin, koperdasin posti otsa, oigasin, lõin jala ära, libisesin alla väga ebagraatsiliselt, mõtlesin et mul on selleks liiga paks kere ja lühikesed jalad, tegin meeleheitlikult paar spinni ja mõtlesin, et ma tulen siia tagasi, võtku mind või surm!)

Praeguseks annavad käed ja mingid lihased, mida ma pole vist elus kasutanud, mõnusalt tunda. Loodetavasti pole homme (või ülehomme) sama hull, kui tol korral pärast mu esmakordset surfikatset. Siis oli ikka tõsiselt nii, et käsi ei saanud sirgeks lükata.

Mm… Trenn…

Ühesõnaga, jätkame kangelassportlikku rada ja võibolla ükskord suudan ma kah seal posti otsas istuda nagu Mallu. Vaevata ja seksikalt. Samas, juba täna veendusin, et mu pekkidel on enesealalhoiuvõime täiesti olemas – kui anda käsklus: “Klammerduge!”, siis nad klammerduvadki. Paistab, et me tõesti põlvneme ahvidest.

Uh, täiega cool oli.

Järgmisel nädalal jälle, mhmh.

my corner of the world

hoomamatu Leave a reply

Tänase päeva tegelesin ma suurpuhatusega kaosekorteris ja õhtuks on ikka mulje, nagu poleks suurt sittagi teinud. Ometi jõudsin ma kontorit koristada, kardinaid pesta, vaipu pesta, põrandaid pesta, akna eest võtta, aknad puhtaks küürida, kardinapuu üles riputada ja kardinad ka kahe akna ette. Peamine eesmärk oli siiski saada kontor nii kaugele, et võiks homme kuurist diivani ära tuua ja et mu kirjutuslaud saaks PÄRIS kirjutamisnurgakeseks. Tasapisi, sammhaaval, ükskord saab see kaosekorter elatavaks ka, ma usun.

Mu kirjutamisnurgake on ääretult oosõm. Siia sai puhtaks nühitud ja üle peitsitud laud, vaja veel sahtel ehitada. Tooli leidsime Telliskivi vanamööbliärist, mis oli algselt kaetud rohelise SAMETIGA, aga kuna kõik ju teavad, mis värk mul sametiga on, siis sai uus värviline kate peale pandud. Nüüd on veel vaid raam üle värvida (tõenäoliselt fuksiaroosaks!) ja toolile uus ilme antud.

Laud on üldse mul nagu altar Sikile. Tema kinkis meile Milaga need kaks klaasist kujukest (kuna mina olen sündinud Roti-aastal ja Mila Kassi-aastal). Pardikesega pits on kingitus Kats+1 emalt (tervitused sulle! See on maailma lahedaim pits ÜLDSE!). Siki kinkis mulle ootamatult viimati seal külas käies ka selle sõna – “Dream”. “Et sa ikka teaks, KUI tubli ja kallis sa oled, ja et sa ei unustaks unistada,” ütles ta ja ma oleks peaaegu nutma hakanud.

Need uksed, mu lemmikuksed maailmas, avanevad elutuppa. Poolenisti puhtaks kaabitud uks viib meie magamistuppa, see on see uks, mida enne polnud. See tähendab – uks ise oli varemköögiuks. Tegime augu seina ja isa tõstis ukse ümber. Vot sellised lood. Mis materjalist see tooli raam tehtud on, on täiesti müstika. Tundub katsudes nagu plastik, aga päris kindel olla ka ei saa, äkki on mingi imelik värv? Igaljuhul hakkan ma selle värvimisega varsti tegelema.

Ahjaa, ootamatult juhtus nii, et arvut paranes ära. Nüüd püsib jälle lahtisena lahti ja ei tahagi end pidevalt sulgeda, kui käsi peal ei hoia.

Mina muidugi kujutlesin tuules lehvivaid valgeid pitskardinaid, aga need on praegu hoopis elutoas ja lastetoas. Samas need punased kunagi Humanast skooritud kardinad on mu lemmarid juba aastaid olnud ja minuga kõikjale kaasa kolinud.

Ja Pussakas avastas, kui oosõm on aknal passida ja edasi-tagasi käia, ilma et peaks mingite uste pärast muretsema. Mina muidugi viibin pidevas parakas, sest esimesel korrusel elamine on faking skeeri. Aga samas ka totaalselt lahe.

Ning lõpuks, pärast… mm… viit (?) aastat, on mul jälle oma kirjutuslaud.

Rõõm.

köögiarengud

hoomamatu 4 Replies

Pärast kaht kuud külmkapitult elamist viskas mul üle ja ma läksin ja muretsesin endale külmiku. Suure! Ägeda! Sinise valgusega nagu Sõle tänava Statoili peldikud! (Tõenäoliselt selleks, et kõik narkomaanidest tomatid end pastakastmest täis süstida ei näeks.) Aga kuna ma vahepeal olen mõnes asjas OCD, siis EI SAANUD ma külmikut enne kööki ära paigutada, kui vähemalt põrand on ära tehtud. See ootas soome papi all oma aega, peamiselt vist seda, et elektrik tuleks ja siis seda, et seinad ära tehtaks. KUIGI ma ütlesin kohe, et seda võibki ootama jääda meid teades, nii et parem ikka kohe ära teha.

Aga no kes mind uskus.

Läksin K-Rautasse, ostsin igast vajalikku manti ja reede pärastlõuna tegelesin köögist asjade väljatõstmisega. Pliit näiteks hängiski juba kontoris, nii et oli üsna lihtne. Paar kappi, laud, kraanikauss, pesumasin. Ja need jubedad soome papid lendasid rahuldusttekitava plaksatusega aknast välja. (Selle peale ärkas Mila muidugi üles ja ei saanud aru, miks ta magama peab, kui väljas päike paistab.)

Lõpuks, mingi kümne ajal, jäi ta ikkagi magama ja ma sain jätkata oma adventuuri.

Lakkimine ise polnud muidugi mingi eriline katsumus, sest peitslakk (nagu kõik peitsid) on lihtsalt FABULOOSNE ja armastab mind ja mina armastan teda. Niisiis, see osa oli puhas rõõm. Tüütuks läks siis, kui ma otsustasin ülejääkidega vannitoaukse ka ära teha, aga no täpselt jäi puudu ja lahustit ei leidnud üles (leidsin muidugi järgmisel päeval KOHE, kui hakkasin kööki sisse kolima), niisiis näeb ta välja praegu nagu Jersey Shore’i Snooki. Aga kuna mul õnnestus põrandale paar kriimu ikkagi pliidiga peale vedada, pean niikuinii seda juurde ostma. No ja teised uksed ka ju tuleb samasuguseks teha. Nii et no worries.

Enne nägi köök välja selline, umbes. Siis, kui ostsime:

See on vannitoa poolt, uks on Mila tuppa.

See vaade avanes Mila toa ukselt, näha on ka seinakapp, millest on hetkel järel vaid uksed. Kuskil ma leian neile ustele veel koha…

Kui vannituba hakati ehitama, võtsid isad (neid oli siin tõesti vahepeal mitu) üles köögipõranda, Siki mees vedas kankatorud ja Ott ja minu isa panid lõpuks uue põranda. Vana ei andnud kahjuks taastada, sest veekahjustus oli osad lauad täiesti ära mädandanud.

Siis mingis aktiivsushoos tõmmati ka seinad paljaks, kaeti kaunis uus puitpõrand jubeda soome papiga (et puit saaks natuke “mängida veel”), mina kolisin sisse, vedasin paar eluks vajalikku vidinat kööki, ühendasin kraanikausisegisti uude kohta ära ja nii see eluke meil jätkus. Ei olnudki väga häiriv, sest ma olen valmis oma unistuste kodu nimel igasuguseid asju kannatama. Pealegi on ju teada, et inimene harjub kõigega. VEIDI tüütuks hakkas aga muutuma see, et kõik asjad jääkapis pidevalt halvaks või ümber läksid ja et igasuguseid sügavkülma armastavaid asju (nagu jäätis või liha) pidin vaid nukra pilguga poes vaatama. Isegi puupliita ei häiri mind, eriti kui puitbriketti on. Siis saab kahe briketiga toidu valmis sama tõhusalt ja kiirelt kui elektripliidiga. Puudega läheb veits kauem.

Enihuu.

Külmik jõudis kohale ja kui transakutt seda sisse veeretas, jäi ta hetkeks urisevat külmakasti vaatama, hakkas naerma ja küsis: “Kas see on teie praegune külmkapp, nagu ma aru saan?”
“Jap,” tunnistasin. “Veits tüütu pärast kaht kuud.”
“Nojah, edasminek suuruses on märgatav.”

See on tõde. Praegune külmik võis vabalt olla suurim poes ja ta on väga oosõm. Ma kutsun teda Samsuks ja täidan teda ükshaaval ägedate asjadega, sest ma pole harjunud, et ma võin kiiresti halvaks minevaid asju üsna vabalt praegu jälle poest osta. Ja üks Mallu Riiast toodud kummaline jook istub ka uhkelt riiulil. Olen väga rahul.

Samal õhtul lakkisin põranda, öö läbi kuivas ja hommikuks oli vaid mõni kassikäpajälg sinna tekkinud. Pussakas sai vist üsna kähku aru, et jõle ebameeldiv on kõndida, kui pidevalt kinni jäävad käpad kuhugi.

Siis algas suurejooneline aktsioon “Ajutine köök, teine vaatus”. Sest elekter ja seinad on ikka veel ju tegemata, mistõttu ma ei saa panna külmikut sinna, kus on ta ÕIGE koht, aga kuna elektripliidi jaoks pole ka veel juhet, siis polegi väga oluline see, mis järjestuses kõik hetkel on. Nimelt K. sundis mind asja ikka feng shui põhimõtete järgi sättima ja üllatuslikult õnnestuski päris rahuldav plaan paika panna. See erineb natuke sellest, mis alguses välja mõtlesin. Selles mõttes on olnud mõnus poolikus korteris sees elada, et väga paljud asjad paistavad nüüd teistmoodi. Ka on tulnud ootamatult häid ideid, näiteks lahendasin ma ühes geniaalsushoos ära leti ja baaripukkide propsi. Lahendus oli lihtne: seina auk! Ühel õhtul kiskusingi lauad ära, kaevusin saepurusse ja auk saigi loodud. Nüüd on vaja veel üks laud paika lüüa (ja enne see õigesse mõõtu saagida, aga saagida ma ei viitsi, sellepärast seisabki) ja isegi pilliroomatt ja mõned kotid savikrohvi on juba olemas, et see kunagine seinakapi osa ja vannitoa ukse ümbrus kenasti ära krohvida.

Praegu on köök i-kujuline, aga tulevikus saab olema L-kujuline. Pesumasin ja kraanikauss jäävad sinna, kus nad praegu on, sahtlitega kapi jaoks tuleb leida mõni muu koht, sest akna asemele võiks millalgi siiski uks tekkida. Pliit tuleb otsaseina, külmik elektrimõõturite ja kilbi alla (need tehakse kõrgemale, kui me ÜKSKORD ELEKTRIKU LEIAME) (ja raha selleks) ja nurgakapp, mis meid veel poes ootab, jääb originaalselt plaanitud kohta.

Hetkel on köök selline, ligadi-logadi, aga TÄIESTI funktsionaalne (v.a elektripliit):

Pesumasin pole loodis, sest sellega oli pidevalt mingi jama, apparently pole ma suurem asi torumees. Akna peal mu ürdikasvandus! Samsu on peidus, häbeneb, ja varjab trepikojaust, mille kinni ehitame. Maas on Milast hüljatud mandariinilõik.

Auk! Seinas! Maailma parim auk seinas!

Paljud külalised on ka küsinud, et miks üldse krohvimisega jamada. Võiks ju lihtsalt üle lihvida ja lakkida ja jätta puitseinad. Või siis minna kipsplaadi siledat teed mööda. Puitseinad ei meeldi mulle põhimõtteliselt, mul tuleb kohe allergia, kui ma isegi puiduvärvi asju näen (iroonilisel kombel on mul neid kodus üsna mitu hetkel, ootavad ülevärvimist). No kohe ei meeldi mulle see saunafiiling. Kui ma tahan elada saunas, siis ma kolin sauna ja ei osta kallist korterit Nõmmele. Pluss on vaja seintele siiski midagi heliisoleerivat, sest tänu ülemiste naabrite külastusele sain ootamatult teada, KUI hästi meid kõikjale kuulda on. (Teiste kuulmine mind ei häiri, see, et mind kuuldakse aga küll. I mean, kas te olete mind RÄÄKIMAS kuulnud? Mu hääl KANNAB. Nagu vanal basstrompetistil.) (Mul pole aimugi, kas siuke asi on olemas, aga see oli kõige valjem ja madalahäälsem sõnadekombo, mis ma suutsin välja mõelda.)

Ja kipsplaati ma jälestan. Uh! Või noh, okei, ma olen nõus seda vahel kannatama, näiteks praegu on meil ju kaks tuba kipsplaaditud ja köögi välissein tuleb ka ilmselt kipsplaadi alla, sest seal on vaja ka soojustada. Aga kogu selle mu allergiakompoti juures on tõenäoliselt krohv lihtsalt kõige tervislikum variant. Ja pealegi saan ma krohvimisega hakkama. Kipsplaati TÕSTAGI ma ju ei jõua, nagu selgus sel imelisel korral, kui ma oma tolmuimeja kipsplaadiga purustasin.

Kusjuures see augundus seinas on nii superidee, et ma teen endale iga päev pai, kui kööki lähen. Tänu sellele on nüüd ka elutoas õhtupäikest, mis paistab muidu köögiaknasse. Elutuba on üldse kõige pimedam tuba, ta on kõige valgem hommikuti, aga siis mulle valgus ei meeldi (siis meeldib mulle magada). Natuke on valguse osas aidanud ka teine auk, mille me elutoa seina tegime ja kuhu ukse magamistuppa rajasime. Mitte küll päris… hmm… tühja? koha peale, seal oli kunagi uks olnud, aga millalgi kinni ehitatud. Nüüd on korter aga ringikäidav ja lapsed on hüsteeriliselt õnnelikud, kui siia satuvad. Mäletan endagi lapsepõlvest, et üks lahedamaid asju vanaema juures käimisel oli see, et siis sai ringiratast joosta. Kodus oli see vaid suviti võimalik, kui korteriuksi lahti hoiti.

Ja kuna mu unistus on heledatest seintest ja tumedatest ustest-põrandatest, siis valisin kõige tumedama peitslaki, mida poes nägin. Tulemus on IDEAALNE.

Mnjah, värvist puhastatud pliidist pilti ei olegi, aga sealgi on vaja veel krohvida ja nühkida ja igast asju teha, nii et mõni järgmine kord. Nüüd lähen ma ja viskun mõneks ajaks oma köögipõrandale ja olen õnnelik.

teine emadepäev

hoomamatu 3 Replies

Emadepäeva puhul tahtis Mila joosta tänavale (nagu ikka), keeras jogurtipurgi tagurpidi, lõi Mallut käeraudadega otse silma, keeldus kiikumast, jooksis rumala järjekindlusega naabrite lillepeenardesse, viis oma poti reisile läbi korteri (“Kui te vaatate bussiaknast vasakule, näete te pliiti… ja kohe, ärge maha magage, järgneb kasside liivakast!”), potis istus karu ja tegi reisi kaasa. Lisaks ta lõi endale vastu nägu paar korda erinevate instrumentidega, läks paugust lõunauinakule ja kurtis keskmisel määral elu üle.

Ehk siis – ei midagi erilist.

Välja arvatud see Mallu peksmise osa. Seda ikka iga päev ei juhtu.

Aga iseenesest on juba see, et ta on olemas, piisavalt eriline. Kõige erilisem üldse.

Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, millal see “ema” tunne peale tuleb küll. No et umbes nagu mingi hetk PEAB ju Mila pärisema uksest sisse astuma, tänama lapsehoiuteenuse eest ja tema kasvatamisega tegelema hakkama. (Soovitavalt võiks potitreening ka tema õlule jääda.) Absoluutselt ei saa aru, et ema oleks. (Välja arvatud sel 90 %-l ajast, kui ma olen veendunud, et olen kohutavaim ema maailmas.)

Ja samas ju nagu ikka saan ka. Õnneks. Ning peamine on ikkagi see, et me oleme mõlemad elus ja keegi pole kuskile ära kadunud. Ikka puhas win on ju tegelikult.

üks aasta

hoomamatu 13 Replies

Kallis Emiliana,

täna aasta tagasi anti sind mu rinnale. Sa olid suur, soe ja vait. Nii vait, et mul hakkas hetkeks hirmus. Võib-olla ma isegi küsisin: “On kõik ikka korras?”, aga ma ei mäleta seda. Ma mäletan su nohinat ja su kokkukleepunud juukseid laubal ja suurt kergendust, et sa polegi koonuspea (sellest räägime kunagi, kui oled suurem). Ma ei mäleta, mis olid mu esimesed sõnad sulle – vähemalt mitte selgelt. Võib-olla ma ütlesin, et sa oled nii ilus. Võib-olla ma ütlesin lihtsalt: “Tere, sõber.” Nii kahju, et ma ei taibanud kohe muljeid salvestada, kõik see sünnitusnädalavahetuse õudus oli veel värskelt meeles ja ma arvasin, et ma tahangi selle ära blokkida ja enam sellele kunagi mõelda. Nüüd mõtlen, et mõned asjad oleks võinud salvestada.

Ma mäletan meie esimest ööd koos. Ukse kohal põles mingi rõlge valvelamp ja ma olin kohutavalt kurnatud. Ei, KOHUTAVALT kurnatud. Su isa magas üsna rahulikult, mina kuulasin su hingamist ja haigla ööhääli ja valutasin ja mõtlesin, et… Huvitav, mida ma mõtlesin? Ilmselt mõtlesin, millal sa ärkad. Ja mis ma siis tegema pean. Mõtlesin, et tahaks mäkki ja koju ja üht kokteili. Mojitot, soovitavalt. Mõtlesin, et tahaks kasse kaissu ja mõtlesin, et tahaks kellegagi rääkida. Vahepeal ma ka magasin, korra sa vääksatasid, aga uinusid uuesti.

Hommikul saime muidugi valveämmaka käest võtta, et ma sind iga kolme tunni tagant söötmiseks ei äratanud. “Laps peab sööma!” Vot, juba peaaegu oleks su ära tapnud, esimesel ööl, mõelda.

Teisel ööl panin kohusetundlikult kella ja iga kord, kui see helises, nügisin su isa üles, et ta su voodisse tõstaks. Muidugi oli sul ka teisel ööl täiesti ükskõik. Saabus hommik ja ma otsustasin, et enam ma igasuguste lapse äratamise rumalustega ei tegele, küllap jõuab ta mind üleval hoida tulevikuski.

Nii muidugi läkski.

Nüüd me siin oleme. Aasta hiljem. Ikka veel elus. See on puhas ime, et me mõlemad ikka veel elus oleme.

Vahel on mul tunne, et ma olen just lõpetanud aastapikkuse sõja. Sõja iseendaga, sõja ümbritsevaga, sõja unetuse, sõja depressiooni, sõja süümekate ja sõja tasakaalutusega. See aasta on täis olnud suuri avastusi, rõõmupurskeid pisiasjadest (mäletad seda korda, kui sa mind ninast hammustasid ja naerma hakkasid?), eneseanalüüsi, võitlusi, pisarajõgesid, kurnatusest kulmudel roomamist, sinuga koos nutmist kui sul on olnud nii paha, näpud-ninas-hommikuid, heldimusi, frustratsiooni, enesevalitsemist ja enesevalitsuse kaotamist, suurt armastust, pikki päevi ja veel pikemaid öid, eneseületusi, õppimist, sinu silmadesse vaatamist, väga palju prolapsiale mõtlemist, venitusarme, kukkumisi, uuesti tõusmisi, kaisutamist, madratsitel püherdamist, kasside kallistamist, õndsust, nukrust, elevust… ja tuhandeid muid pisiasju, mis teevad elu elamisväärseks.

Eile jäime koos kaisus magama, mina vist isegi enne kui sina. Ma olin taas kohutavalt kurnatud, terve päev olin ma iga kord neelatades karjatanud, sest lihtsalt nii kohutavalt valus oli. (Täna on juba parem, tänan küsimast.) Öösel ärkasin ma paar korda üles, kui sa mulle jalgadega kõrva lõid, ja iga kord ma mõtlesin sind vaadates: uskumatu. Uskumatu, et on möödas juba aasta.

Ja me oleme mõlemad elus.

Vahel ma veel tunnen, et võib-olla peaksin ma sinusse rohkem kui lapsesse suhtuma. Mina aga suhtun vist sinusse kui oma parimasse sõpra, kes on küll 80 sentimeetrit pikk, aga ma ei diskrimineeri. Sõbrad võivad ka alla-meetrised ju olla! Kui ma imestusega vaatan, kuidas teised sind muudkui keelavad-käsevad (õnneks ei poo ega lase), ei ole mu imestusel piire. Kas nad siis ei tea, et sa pole mingi imbetsill? Oh, muidugi ei ole sa ka mingi akadeemik (veel), aga džiisas, isegi sina tead, et raamatuid ei lõhuta või et asju, mida ei saa närida, ei tasu ka alla neelata. Kas ma ehk usaldan sind liiga palju? Kui sinuga õnnetused juhtuvadki, siis on need peamiselt… noh, mida nimigi ütleb – õnnetused. Vahepeal komistad, vahepeal kukud, vahepeal jooksed pea seljas ja sajad kuskilt alla, vahepeal lähed elevusse ja unustad diivanilt allaronimise nipi, vahepeal… noh, juhtub. Kõigil juhtub. Juhtub sinulgi. Asjad, mis meie vahel tülisid põhjustavad, on tavaliselt Suurte Tahtmiste Kokkupõrked. Kui mina tahan üht ja sina tahad teist. Ja kumbki pole nõus järele andma. Näiteks kui mina tahan pesumasinat parandada ja sina tahad NÄHA VÄGA LÄHEDALT, millega ma tegelen, miska on mul võimatu sellega tegeleda, sest sa oled ees. Või kui mina tahan, et sa magaksid, aga sina tahad teha absoluutselt kõike muud, peaasi, et liikumatult ei peaks olema. (Ja siis sa jääd magama nii, et kõigutad vihaselt oma jalga, justkui näidates: YOU CAN HOLD ME DOWN, BUT YOU CAN’T BREAK MY SPIRIT!!!)

Niisiis, sa mu päevade lahutamatu kaaslane ja sõber, mulle tundub, et me oleme võrdsed. Minul lihtsalt on praegu sinu ees mõned eelised – näiteks ulatan ma riiulilt moosi võtma (ma vana hiiglane) ja oskan rääkida sellises keeles, millest teised aru saavad. Sina räägid veel mingeid võõrkeeli, kuigi on päevi, kus sa mind oma arusaamisega üllatad. Ütlen: “Lähme õue!” ja juba sa tuled, papud näpus, ja hakkad mind käest ukse poole vedama. Või ütlen täiesti lambihetkel: plaksuta! Ja sa plaksutad. Who knew! Sa tegelikult ütled ka pärissõnu, aga ma pole veel päris kindel, kui… adekvaatne sa neid öeldes oled. Sestap valetasin ma täna su uuele arstile, et no kümmet sõna veel sõnavaras pole, aga viis on vast ikka. (No et nad sind hälvikuks ei peaks.) Sest TEGELIKULT võib ju öelda, et “gsss” on “kass” ja “sss” on “issi” ja “mmmamm” on “emme” ja “tah” on “aitäh” või “ei taha”. Ja kõige kõnekam on su pearaputus  – “ei” oskad sa sedasi küll väga ilmekalt ja konkreetselt öelda (tavaliselt söögi peale).

Sa oled väga iseseisev. Teinekord ma vaatan sind ja muhelen omaette. Võtad maast saapa ja kõnnid sellega asjalikult mööda tuba ringi. Siis võtad maast mänguasja ja kõnnid omaette jutustades mööda tube edasi. Siis näed – oo! Raamat! Tahad võtta ka raamatut kaasa sellele tuurile mööda kodu, aga probleem! Käed on juba täis! Saabast ja mänguasja muidugi maha jätta ei saa, aga raamat – raamat peab ka tulema sellele tripile! Sest kuidas sa ometi raamatu maha saad jätta, ega sa mingi… raamatuid mahajättev koletis ole! Siis võtad sa mänguasja hambusse, raamatu paremasse ja saapa vasemasse kätte ja ringreis jätkub. Kuni – ohhoo! Eemal terendab pudelikork. Raamat, mänguasi ja saabas kukuvad, et teha ruumi su lemmikasjale maailmas – pudelikorgile. Viimastel päevadel on su lemmiktegevus korkide pudelile peale ja sealt maha keeramine. Veits ajab see sind ka närvi, sest tundub, et sa veel päriselt ei jaga biiti, et miks vahepeal kork jääb peale ja järgmine hetk ei jää, aga küllap seegi sul varsti käpas.

Ma armastan sind lõputult, mu kullatükk. Sa oled väga intensiivne ja väga väsitav – aga teisiti polekski ju see mõeldav. Mõnikord olen ma mures, et äkki oled sa liiga emmekas, aga… Aga tegelikult on vist nii, et mitte sina pole emmekas, vaid mina olen sinukas. Sest mul on sind väga vaja ja ma ei oska enam sinuta.

Ilusat teist eluaastat sulle.

Ja endale teen ma suure pai ja kingin nähtamatud lilled, et ma olen tänaseni välja vedanud. Ma ausalt ei uskunud vahepeal, et ma jaksan.

Aga jaksasin.

Ilmselt just tänu sinule.

Armastades,

sinu emme

elvis

hoomamatu Leave a reply

Lõbusama noodi pealt tasub mainimist, et nädalavahetusel selgus – Elvis on elus ja ta sai just 35.

Ühtlasi täitsin oma nädalavahetuseks võetud eesmärgi panna KÕIK inimesed minu ümber piinlikkust tundma. Täidetud sajaprotsendiliselt.

(Mila käitub jätkuvalt nagu hullunud terrorist. Aga nunnu on ta ometigi. Ma ootan huviga, millal naabritel närvid üles ütlevad ja nad küsima tulevad, millega ma oma last nii kohutavalt piinan. Nad kindlasti ei usu, kui ma ütlen, et näiteks täna ta kaotas enesevalitsuse, kui ma DIIVANILE ISTUSIN. Maailma halvim ema. Oma viga, et seista ei jaksa.)

((Järgmisel nädalal on ootamatult nii kohutavalt palju tööd – nii kirjutamis- kui kodumajanduslikku – et ma tõenäoliselt pean mingi maski endale sebima, et mitte kogu sellesse töösse uppuda.))

today I met Dylan

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid (“Black Books”, “Film With Me In It”, “Shaun Of The Dead”, “Notting Hill”, “Monster”, “What it is”, “How Do You Want Me”). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.

Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.

Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.

“Totaalselt. Haigelt kardan.”
“Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.”

Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.

Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.

Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: “Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!”

Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: “Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…”
Dylan: “What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.”
Daki: “No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.”

Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: “I’m sorry. I’m forgetting words.”
Dylan: “It’s okay. Take your time.”
Daki: “You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?”
Dylan: “No, it’s rather boring. I sit with him all the time.”

Nii see läks.

Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: “Nice pronunciation!”
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: “I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.”
Dylan: “No-no, you nailed it!”

Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.

Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu “Little Book of Calm” on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.

Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran

Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.

This was absolutely awesome.

Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.

7+ aastat Dylani-armastust

hoomamatu 5 Replies

Ma hakkasin mõtlema, et kui kaua on Dylan Moran mu eluarmastus olnud… Ikka päris kaua. Sahmisin läbi oma arhiveeritud blogipostitustest tehtud Blogbooki ja siin on tõendid mu kustumatu psühhoosi kinnituseks. Enamik neist katkendid.

10/10/2005 harakad

/—/Ma vist ei ole teile öelnud, et vaadake ETV pealt pühapäevaõhtuti ”Black Booksi”. See on hea.    /—/

16/10/2005 The birds are swaying and the trees are singing

Oh, ma lihtsalt armastan teda.

“And then little men will come in and beat you with spoons. Thatís what happens, they cover it up but thatís what happens.”

Mu Dylan Morani (vt ka Black Books, vein, sarkasm, inglise huumor, ETV pühapäeva hilisõhtul, iroonia, sürrealism, absurd) vaimustus on ületanud igasugused mõistlikud mõõtmed.

Avastus, et Black Booksi on ainult kolm hooaega ja erinevalt standardist, kus igas hooajas on vähemalt 20 osa, on neid vaid tehtud kuus. Ehk siis kokku 18, nagu ”No oota sa’dki”. Täiesti masendav. Ja ma olin just leidnud uue kultusobjekti. Hirmus.
3×06 ehk siis senini (ja ilmselt kahjuks igavesti) viimane Black Booksi osa ootab, et ma teda vaataks. Aga ma ootan spetsiaalset sündmust. Näiteks valimistepäev sobib selleks hästi.

***

12/12/2005

/—/Et koosolekul ja sellele eelnenud manitsus/motivatsioonikõnel vastu pidada, läksin lıunaka apteeki ja ostsin endale suures koguses valuvaigisteid, theraflud, geeli, mida seljale määrida. Heljusin väikse pilvekese sees kohale, ajasin segast, naersin täiesti kontrollimatult. Vahepeal ägasin. Mõistlikku midagi öeldud ei saanud muidugi.

Keset koosoleku protokollimistütleb kvend mulle msnis, et ta hääl kılab nagu chipmonkey’l. Ma purtsatasin naerma. Kõik vaatasid, muidugi. Aga nad teadsid, et ma olen pilves ja nad andsid mulle andeks. Ja siis hakkas k-vend tsiteerima ”Black Booksi”, mis ajas mind täiesti üle ääre, ma mõtlesin, et ma suren õhupuudusesse ja kõõksumisse.

Again, vabanduseks see, et ma olen rohtudest pilves.

“There’s the elephant. He’s happy with his balloon. Oh no! It’s gone! Where is it? It’s not behind the rhino. Look in the alligator’s mouth. It’s not there either. Ohhhh… the monkey’s got it in the tree! He brings it back. They all drink lemonade. The end.”/—/

23/12/2005 Stages of hangover

/—/

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

”All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny.

The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of pain slips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

***

20/03/2006  ”all texting each other ’cause they’ve given up speech.”    

“My parents’ generation… they had everything. Because they came to sexual maturity in the 60s and the government said to them: ”What do you want now?” And they said: ”Oh, I don’t know. How about the pill? Can we get the pill?”

They said: ”Sure. Here you go. What else is going on?” – ”Well, there’s music…” – ”Fine. Here’s The Beatles. Stones coming on later this evening, there’s the Velvet Underground. Janis Joplin is just going to lunch.”

And then when it was my generation’s turn. When it was our call. You come to sexual maturity, and: ”What’s going on? What do we do now?” – ”Don’t fuck anybody or you’ll die! Nevermind! Here comes MC Hammer.”

Kui sa vaatad hommikukohvi kõrvale Dylan Morani “Monsterit”, siis tundub algav nädal mitmekümne kraadi võrra parem.*

Uskumatu mees. Uskumatu.

***

30/04/2006 pictures

Reede öösel sõitsin tagasi koju bussis, kus ma pidin vahekäigus seisma. Uskumatu. üldiselt on nii, et mul on sinikad täiesti võimatutes kohtades, näiteks randmel, põlveõndlas. Ja mu parem reis (reis, reisid) on üleni sinakas-lilla. Vastik. Ma ei tea, mis juhtus.

I’ve never been up at half ten! What happens!

Aga raamatu ”Little Book of Calm” võrra olen ma ka nüüd rikkam. Päriselt. See on kõige sürrim asi, mis üldse,üldse olemas on.

Eile vaatasin nostalgia mõttes ”Black Booksi” üle pika aja. Ja ”Office’it”.

***

23/06/2006

Ja tänase päeva jooksul olen ma tegelenud peaasjalikult leboga, koristamise ja Dylan Morani tuurile piletite orgunnimisega. Selles suhtes oli äärmiselt frustreeriv, et kıik juunikuiste etenduste piletid olid välja müüdud ja ainsad vabad leidsin Belfastis või linnas, mille kohta pole mul aimugi, kus see asub ja hääldada ma seda ka ei suuda. Ja siis üllatuslikult avastasin, et mu õe naaberlinnas või rajoonikeskuses on veel vabu pileteid, aga ei saanud ära osta, sest krediitkaart on täpselt limiidini kulutatud. Aga ma lähen sinna, lähen, lähen, lähen. Lähen kasvıi ̧ksinda. Täna ajan ıele peale, et ostku mulle piletid ära, kompenseerin kartulite vıi värske lehmapiimaga, mida meil siin provintsis rohkelt leidub.

31/03/2006

Selleks, et ma hästi välja magaks, pean ma hotellis ööbima. (Everybody is corrupted by hotel rooms. You can’t help it! It’s the only place in the world where you walk in and the first thing you do is steal everything before you take your coat off.**) Ja selles suhtes, et istuda pesuväel, tühjendada minibaari ja vaadata BBC-d vıib tunduda nukker või nolife, aga minu jaoks, muidugi, on see film.  (**Katkend Dylan Morani standup’ist “Monster)

20/04/2006 …because I’m a vegetarian

/–/Jah, karusnahkadega on, nagu on, aga mis mind selle kommentaari juures häirib – tüdruk on 11aastane ja ütleb, et on taimetoitlane? Ma olen võib-olla selles suhte väga vana kooli mutt, aga kasvav laps vajab minu teada küll kõiki toidugruppe. Mul ei ole midagi taimetoitluse vastu (”As a matter of fact, I’m a vegetarian. But not hardcore, I mean, I love meat, but only because I like the taste, so morally I win.” D. Moran), kui see on täiskasvanud inimese teadlik valik. /—/

01/11/2006 A bit of Dylan Moran

Vahelduseks teile ka midagi tõsiselt head jälle. Otsisin Dylan Morani uue tuuri kohta infot (mul on jätkuvalt lootus, et ta teeb uue tuuri, kuhu ma saan jõuda) ja palun väga: [1]selline oli Dylan Moran aastal 1997. Living classics.

”Women talk a lot about various things. They ring up to one another and say: ”Let’s go to town and talk.” That’s all they do. They don’t exchange money or car parts or anything.

Men get worried about that kind of thing. Men don’t talk about lot of stuff, because they’re trying to be all achieving and successful all the time and they just around going: ”I have to merge with Japan. Have to merge with Japan…” And every now and then they feel weird and grab their best friend and say: ”You know, sometimes I feel a bit funny. Don’t tell anybody really! Merge, merge, merge…” And that goes on for a couple of years and then they have a breakdown and they lose it. They just go: ”I don’t want to do anything, I just want to be a buttercup.” And somebody comes along and helps them up and they get back on their feet and they’re okay.

But a woman can do that in the morning. And still has time to go to work and fire somebody.

And women also pick up things in a completely different way as well. Men get alienated by that because women will say things like: ”I knew she was depressed! Why? She didn’t finish her tea!” What?! Men need more, you know. ”I knew he was a bit off, his head was on fire!”

You do lie a lot, cover up things as human beings. It’s a part of being an adult. You know, phone rings, you pick it up and go: ”Oh, it’s you! I’m so pleased! Let’s have lunch! Two lunches! A dinner! A buffet!” And then you put down your phone and go: ”What a fucker, ahhahahaa!”

Children don’t do that. They don’t bother lying, they’re much more sophisticated. If they don’t like something they’re saying: ”I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m boooooored… Oh, who are you? You’re boring.” And if they like you they say: ”Well, you smell nice. Can I stay at your house for two weeks?”

Old people don’t lie as much either. Nobody really asks them anything.”

Hei, [2]vaadake seda ka. Mõnes kohas kordab, aga mõned kohad on paremad. Ikka meestest ja naistest:)

Ja veel [3]siin lehel on ka lıike tema geniaalsustest.

1. http://www.youtube.com/watch?v=B-y4P8Aoo2k
2. http://www.youtube.com/watch?v=0CQWA-fjqUM&NR
3. http://www.bbcamerica.com/genre/comedy_games/dylan_moran/dylan_moran_video_clips.jsp

11/02/2007 (unenäo)bloog

/—/

Ja siis ma nägin, et mu mees oli Bernard Black, eksju, ja ta pani oma musta mantlit selga ja mina muidugi arvasin unes, et ta ongi Rüblik. Ja kui ma mantlit nägin, siis ma karjatasin: ”MIKS sa mulle kunagi ei öelnud, et sul mantel on?!” hüppasin talle selga ja koguaeg korrutasin, et mul on maailma parim mees. Ma arvan, et ma olin lihtsalt haiglaselt ülierutatud, kui märkasin, et tegu on Dylan Morani/Bernard Blackiga, eks ole.

***

24/06/2007 this is heaven

Fran: So what’s it like then? The fags and booze.
Bernard: Well, to be honest, after years of smoking and drinking, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Nodding, smiling] Yep…
Bernard: You know, just sometimes, in between the first cigarette with coffee in the morning to that four hundredth glass of cornershop piss at 3am, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Still nodding] Yep…
Bernard: … this is fantastic. I’m in heaven.

Japp. Mulle meenus. Ma pole ”Black Booksi” nii ammu vaadanud, et tänane oli nagu kohtumine vana armukesega. Natuke kohmetu, aga sama erutav, nagu varemgi.

See on elu, lapsed. Eluterve, dekadentlik, tappev, normaalsusest kõrvale kalduv elu.
Ja mulle vaikselt hakkab meenuma, kuidas varem oli. Ja vahepeal, peab tunnistama, see täitsa meeldib mulle. Legendaarsed asjad sünnivad.

Ja muidugi. See pole normaalne, aga see on. See on fun ja fabulous ja fun ja on.

30/06/2007 things I love and hate about home

/—/Aga mulle meeldibki hullult kodus olla. Tõsi, lõpuks hakkab see ajudele käima, aga õnneks on alati töö, kuhu minna – et kodusolemise harvad hetked seda armsamad tunduksid. Mulle meeldib mu isiklik ruum ja mulle meeldib, et mu asjad on just nii, nagu ma nad panin ja mulle meeldib mu lai madrats ja vokkpann ja pisike telekas ja see, et aeg lihtsalt veereb ja nii mõnus on, loed, tillid, vahepeal närid midagi, siis loed veel, tillid veel, kuulad mussi, üürgad ”Mr Bojangles’it”, vaatad CNNi uudiseid, kuulad köögis BBC uudiseid ja jazzi, laulad veel natuke, tantsid, kitkud kulme, lakid k ̧ ̧si, vahepeal toksid Birxile sınumeid, naudid hoovist tulvavat vaikust ja jahedust, lükkad edasi paratamatut poeskäiku, sööd pırandal lamades kiirnuudleid, loobid magnetnooli märklaua pihta, tõstad jalad seinale ja püüad pea peal seista, seejärel üürgad natuke valust ja seejärel naerad nagu hullumeelne, vahepeal tsekid rss-i, naera(ta)d armsaid sissekandeid ja overheard in new yorki, paned viirukid tossama ja põgened selleks ajaks kööki, kus sirvid sajandat korda Muusat ja loed viiendat korda artiklit suveteatritest ja seejärel seda väikest rida, kus on ära mainitud minu ja Epu nimi raamatutega seoses, siis jooksed veits Miuksuga toast tuppa ja paned muidugi külje maha, sest ei võta kurvi välja, siis aeled Miuksuga voodis ja naerate, siis vaatad BBC kokasaateid või arvutist ”Black Booksi”, siis sirvid raamaturiiulis armsaid raamatuid, loed vanu märkmikke ja uusi retsepte ja lubad, et homme küpsetad pirukat, kui ainult viitsid poodi minna, siis lülitad telefoni sisse ja tsekid, kas keegi on smse saatnud (peaks endale ikka kıneposti jälle tellima…), siis lülitad telefoni uuesti välja ja lähed täiesti lambist kell 3 päeval magama, ärkad, teed kohvi, kuigi on õhtu, sorteerid ajakirju, ei viitsi pesu kokku korjata nööri pealt, ei viitsi koristada, lähed hoopis ja tuulad oma plaadikohvris ja leiad mõne vahva filmi, mida pole tükk aega vaadanud, fantaseerid, et kui oleks raha, küll siis telliks hiinakat, poed tagasi voodisse, võtad Miuksu kaissu ja naudid niisama olemist… /—/

 

*Kui ma saaks ajas tagasi minna ja oma 22aastasele minale öelda, et kui su nädal algab kirjaga, mis ütleb, et sa kohtud Dylan Moraniga, siis on su elu lihtsalt mitte mitmekümne kraadi võrra parem, vaid parem kui ükskõik mis variant oma elust sa suudad iial ette kujutada.

Ma kohtun temaga 14 tunni pärast.

roosa ja valge

hoomamatu 5 Replies

Eilne sõpradedinee korraldamine käis nii, et Naabrinaine helistas ja käskis meil kell 18 kohal olla.

Daki: “Olgu, oleme kohal. Mis Jeesuse surma tähistamise dinee dress code on?”
Naabrinaine: “Ee, sina peaksid selga tõmbama lina ja mässima endale toogaks ümber. Su abikaasa pangu selga ainult põll.”
Daki: “Selge. Ja Mila?”
Naabrinaine: “Mila pangu selga abstraktse naisepeaga dressipluus.”

Kahjuks ei suutnud ma abstraktse naisepeaga dressipluusi leida, seega läks loos Naabrinaiselt saadud Hello Kitty pluus. (Oluline pisiasi: sellel oli veel hinnasilt küljes.) Noh, et äkki on piisavalt abstraktne.

Õhtusöögilauas teatas Kats (keda LM hellitlevalt Kastiks kutsub, nagu kunagi Epu Marta mind Pakiks kutsus), et tal on pärast tüdrukutele (st LM, DM ja Mila) üllatuskingitused.

Naabrimees: “Oh, cool, mis kingitused on?”
Kastts: “No mul õnnestus kohtuda selle valge- ja roosakirju elukaga.”
Naabrimees: “Misasja? Kellega? Roosa pantriga või?”

Selle peale vaatasid KÕIK naisterahvad Naabrimehele põletavate pilkudega otsa, suunasid sõrmed Mila pluusil ilutsevale Hello Kittyle ja pööritasid silmi.

Mehed. Nad ikka ÜLDSE ei tea naistest midagi.

(Mulle hullult meeldivad selle pildi juures kaks asja. Esiteks – ma pole juba aastakümneid nii noor välja näinud. See Instagrami filter teeb ikka imesid. (See filter, mis näkku sulle punase laigu lajatab, nii et sind enam näha pole.) (Also known as tiinapargifilter.) Ja teiseks meeldib mulle see, et mul tunduvad sel pildil olevat kihvad.)