Tag Archives: awesome

reisikirjalaadne toode

hoomamatu Leave a reply

Et ma süümekatesse ära ei sureks, püüan nüüd kiirelt Inglismaa muljed kirja saada. Jumal teab, millal jälle aega blogida, ees ootavad megakiired ajad. (Ja ühtlasi pöördelised ajad.)

Niisiis. Inglismaa.

Esimesed päevad hängisin ma (ühe oma pikaajalisema sõbranna) Marise juures Peterboroughs ja tegin MITTE MIDAGI. Issand kui fantastiline see oli! Ma sain käia jooksmas PÄEVAL (mitte siis, kui laps on magama läinud). Ma sain magada täiesti suvaliste kellaaegadeni (mis oli mingil põhjusel alati 11:22), süüa suvalisi asju (okei, Maris toitub väga läbimõeldult) (kuigi käisime muidugi mäkis ka), olla üleval suvalise ajani, nautida kõikjalt kostuvat briti aktsenti ja kümmelda mõnulainetes iga kord, kui mõni võõras inimene mulle jutu käigus “love” ütles.

Ja “love” ütlesid KÕIK KOGU AEG!

Imeline.

Kolmapäeval võtsime jalad selga ja trippisime kahekesi Manchesteri. See oli üks kohmetumaid telesarju, mis ma oma elust loonud olen. No tõesti, see oli ikka omaette koom, kuidas kaks ema on järsku vabalt jooksma lastud ja ei tea nüüd, mida ära teha. Sõna otseses: vahepeal hämmeldas lastevaba elu meid niivõrd, et pidime kõik põhjalikult läbi arutama, mida järgmiseks teha. No et kas minna läbi selle või tolle värava. Istuda sellele või teisele rongiistmele.

Naeruväärsuse tipp saabus millalgi Manchesteri keskuses, kui me lollide nägudega telefoni GPSi vahtisime ja aeglaselt ühe koha peal keerlesime, et aru saada, kuhupoole nool meid minna käsib. (Olgu öeldud, et hotell sellel hetkel paistis juba, oleks me vaid silmad ekraanilt tõstnud.)

Grandioosne plaan oli kolmapäeval pidutseda nagu me oleks 16 ja järgmine päev täiesti süümekavabalt maha magada. Aknata hotellituba on ju selleks ometi ideaalne. Kuna aga me Manchesteris kedagi ei tundnud ja piisavalt lõviks polnud veel end meikinud, et suvalisi tüüpe minna lantima, siis otsisin ma fesarist inimesi, kes meiega paar pinti viitsiks teha. (Saatsin välja täpselt kaks kirja suvalistele inimestele, kelle Manchesteri otsisõnana kasutades leidsin. Sain mõlemale küll vastused, kuid mitte abi kõrtsimineku osas.)

Siis otsustasime me asjale täiskasvanulikult läheneda ja tegime väljaminekust interneti joomismängu. Küsisime nõuandeid, kuidas võõrale linnale lähenema peaks ja ühtlasi lubasin iga. kommentaari. peale. võtta. ühe. viskišoti.

(Viski oli õnneks väike.)

Ilmselt ei oleks ma pidanud imestama, kui ma ühe Manchesteris resideeruva blogituttava kõne peale talle (sisuliselt siiski võhivõõrale) rõõmsalt teatasin, et kohtugem linnas ja ühtlasi võiks ta teada, et olen pesuväel. Sealt edasi läks ainult pidusemalt. (Blogituttava pärast olen senini mures, sest kardan, et õhtu minuga põhjustas pöördumatu kahju.)

Või noh…

Tõestasime, et kolmapäeva õhtul on brittidele joomine kui mitte keelatud, siis vähemalt pole soovitatav. Kõik kõrtsid olid kinni või kohe suletamas. Tänavalt õnnestus külge haakida ainult kahtlane bomži-tüüpi kutt, kilekott tühja taarat täis, kellest lahti saamiseks hüppasime suvalise takso peale ja käskisime meid viia kuskile, kus

a) on pidu
b) saab alkoholi
c) jääb ellu

See ellujäämine oli meil üsna vastuvaidlematu nõudmine.

Noh, selgus, et neile tingimustele vastavad kaks imetillukest Zavoodi-tüüpi ööklubi, mis asuvad lisaks kõigele üksteise kõrval. Tillerdasime natuke sealkandis, kuid Maris eelistas viibida kohas, mis ei kurdista ja mina, noh, mul oli selleks hetkeks pidu juba kõikjal.

Nii leidiski Manchesteri öö meid istumas 24/7 kiirtoidukast, kus me omaniku loal (“I don’t see nothing! Here are empty cups.”) oma järelejäänud viskile lõpu peale tegime, mehi klatšisime ja õhtu lõppenuks lugesime.

Kuid siiski…

Umbes kell 5 hommikul nõudsin ma siiski “seiklusi, või vähemalt pahandusi” ja Maris istus minuga kannatlikult Picadilly platsil. Kaasas oli meil üks õlu ja fotokas ning minul dekoltee. No mina ei tea, meedia on täis lugusid sellest, kui ohtlik on tänapäeva maailm ja kuidas neiud satuvad igal sammul pahandustesse, piisab neil vaid nina välja pista. Noh, meie pidime POOLTEIST TUNDI pingil istuma, kuni lõpuks mingi kahtlane tüüp ligi tükkis. POOLTEIST TUNDI. Häbiväärne. Kus on minu pahandused, kui ma neid nõuan? Või diskrimeeritakse mind mingitel muudel alustel?

Tüüp oli muidugi otse multikast välja astunud, sätendava kauboikaabu, ratastel kohvri, nahktagi ja kahtlase kotikesega (kus hiljem selgus olevat tuhksuhkur ja kanep, ja on päris tõsi, et ma pole iial kohanud inimest, kes tuhksuhkrut rekreatsioonilistel eesmärkidel kaasas kannaks) leedukas, kes käitus nagu sütel, lakkamatult hüpeldes ja leedu keeles räppides. Tüüp osutus lõppeks ohutuks ja naljakaks, aga noh, kui ma tahtsin “pahandusi”, siis umbes selliseid (kontrollitavaid ja tegelikult mitte eriti tõsiseid) pahandusi ma ju mõtlesingi.

Kell 11 ärkasime tuletõrjesireeni peale, mille ma unesegasena alla võtsin (evakueerumine ei tulnud mõttessegi). Tund hiljem olid pahased hotelliturvad meil ukse taga, kelle eest mina end ratsionaalsushoos vannituppa peitsin. Me muidugi ei taibanud enne järgmist õhtut, et tegu oli korralise kontrolliga ja et ma oleks võinud alarmi lakke jätta ja no vetsu peitmisel polnud mingit mõtet.

Niisiis täiesti aktseptaabel koduperenaiste õhtu väljas: paar drinki, meestemured, burksiputka ja sätendava kaabuga leedukas. Harilik noh.

Ainult et Manchesteris.

Tagasilend oli omaette seiklus, sellest järgmine kord.

Vietnamist ja lastest ja minu külast

hoomamatu 4 Replies

Oktoobrikuu ajakirjas Pere&Kodu ilmus minu kirjutatud lugu “Halloo, Vietnam!”. Pärisin selle tarbeks väikese beebiga vanemapuhkuse ajaks Vietnami kolinud Kristina Kallaselt, mis imeloom see Vietnam üldse on ning kuidas see eksootiline maa värskele emale tundus. Oma kogemustest kirjutas ta ka raamatu “Minu Vietnam”, mille lugemine on mul hetkel pooleli, kuid julgen soovitada küll. Eriti soovitaksin seda värsketele emadele. Miks? Sest minu jaoks jäi nii raamatust kui Kristinaga jutlemisest kõlama hoopis mõte, et eestlased võiksid mõnes osas vietnamlastest õppust võtta. Ja just selles osas, mis puudutab lapsi.

Kristina rääkis, et Vietnam on väga lastesõbralik riik. Neil paistvat olevat arusaam, et lapsed on suurim õnn ja rõõm maailmas ning jääb arusaamatuks, miks keegi ei peaks sellest rõõmust osa saama. Nii on vietnamlannad valmis iga võõrast last plutitama ja lõbustama, samas aga lastakse lastel olla lapsed. Nad jooksevad kitsastel kõrvaltänavatel, kus neil heal juhul hoiab silma peal mõni vana naabritädi, kes õue taburetikesele konte soojendama tulnud. Kristinale meenutas see kõik tema enda lapsepõlve, kui ka meil veel nii kasvada lasti.

Nüüd aga on lastekaitse igal nurgal, ajalehed täis õõvastavaid lugusid vanematest, kes oma lapsi kõikmõeldavaid õudusi läbi sunnivad elama. Rohelise idüllilise Nõmme tänavatel luurab pedofiil, Toompea jalamil tapetakse, sotsiaaltöötajad ja perearstid on muutunud überparanoiliseks, kui sa juhuslikult oma tite kohustusliku “ülevaatuse” unustad ning vene baabad tulevad rannas nutva vastsündinuga ema juurde uurima, et ega juhuslikult lastekaitset kutsuma ei peaks.

Ja samas… it takes a village to raise a child, ütleb vanasõna. Kristinagi küsis lõpuks mõtlikult, et ehk peaks ka eestlased oma suhtumise lastesse ehk üle vaatama, ehk on vietnamlastel ikkagi tera jutus sees…

Kui ma rasedana Tallinna kolisin, tundsin ma väga teravalt, kui üksi on tegelikult tänapäeva Eestis rase naine ja vastsündinu ema. Ma ei tea, kuidas ma oleks kõigi nende hormoonide ja muutuste ja magamatuse ja depressiooniga hakkama saanud, kui Naabrinaine poleks just samal ajal Kõuplisse kolinud ja mind oma tiiva alla võtnud. Tänaseks on mul tekkinud Tallinnas turvavõrgustik, mul on inimesed, keda ma usaldan, kellele ükskõik mis kell helistada, kes jagavad mu vanemdamisvaateid või tahavad lihtsalt minuga koos sammuda ja Milagagi hängida, isegi juhul kui nad ise suuremat sorti titesõbrad pole. Ma tunnen, et ma olen enda ümber lõpuks kogunud selle village’i, külaelanikud, kes aitavad mul ja Milal terve mõistuse juurde jääda ning samas pakkuda mu tütrele palju lahedaid inimesi, keda tundma õppida ja kes igaüks on omamoodi awesome.

Seda kõike tundsin ma Mila sünnipäeval, kui laua ümber oli kogunenud ääretult kirju seltskond, kes kõik olid tulnud Milakese sündi tähistama. Ja seda ma tundsin paar nädalat tagasi, kui otsustasin spontaanse kogunemise korraldada ja inimesed tulid kohale vaid paaritunnise etteteatamise peale ja meil oli fantastiline õhtu. Seda kõike tundsin ma praegust reisi plaanides, kui mu sõbrad Milat mõnel õhtul lõbustama pakkusid, et mina saaks võimalikult rahuliku südamega oma reisi nautida. Ja seda ma tunnen siin blogis, kui mu väike virtuaalne külake kogemusi jagab, üksteist toetab, vajadusel konstruktiivset kriitikat pakub ja, mis peamine, väga sageli naerab. Koos ja üle, aga naerab.

Täna ei suuda ma enam ettegi kujutada elu Tartus emana. Mul on Tartu sõpru ja tuttavaid täis, samamoodi üks toredam kui teine, aga ma tunnen, et minu küla on Tallinnas. Of all the places. Ja see küla on nii oluline. Kuidas ma oleks ilma selleta saanud?

Ja nii võtangi ma iga päevaga aina kergemalt ja tšillimalt kogu oma praegust segast eluperioodi, sest MUL ON MU KÜLA. Teie, mu sõbrad, olete mu küla.

Ning ma ei pidanud selleks isegi mitte Vietnami külastama:)

“Projekt Viiekas” alga!

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, kuna nii mõnigi teist on valmis septembrikuus mingi eesmärgi nimel koos töötama, siis tegin selleks puhuks oma blogisse foorumi!

Astu aga sisse, registreeru ja anna end vastavates foorumites üles:)

Üldiselt ma kujutlen, et asi võiks töötada selle projekti puhul nii, et foorumis saame arutada ja nõu küsida, nippe jagada või trennisõpru leida. Ja aeg-ajalt teen ma ka blokki väikse kokkuvõtte, et oleks ikka neil, kes foorumiga liituda ei soovi, mingi ülevaade asjast olemas.

Seega: tere tulemast! Let’s make magic, people!

Naabrinaine 30!

hoomamatu Leave a reply

Eile jooksis Naabrinaine korraks läbi pärast lühikest sörki (tema lühike on minu megapikk), mittehigistades nagu tal kombeks ja jutlesime põgusalt tema eelmise õhtu juubelipeo teemadel, millest mina vaid tunnikese osa võtsin.

Suurepärane sõber indeed.

Igal juhul, juhtus selline dialoog.

Daki: “Mul nahk valutab…”
Naabrinaine: “Misasi? …mähk?”
Daki: “NAHK. Issand, ise veel meditsiinialal töötav inimene, maivõi…”

Mõtlik vaikus.

Naabrinaine: “No see oleks päris kurb, kui mähk valutaks.”
Daki: “Jajaa, mul ükskord naabrimehel valutas mähk…”
Naabrinaine: “No?”
Daki: “Kolme päeva pärast oli surnud…”
Naabrinaine: “Nojah, siis tal ilmselt lihtsalt ei valutanud, vaid oli juba mähainfektsioon välja kujunenud.”
Daki: “Ju see nii pidi olema.”

See vestlus võtab kõik nii hästi kokku, et mis siin enam pikalt. Naabrinaine, sa mu päevade päike! Ilma sinuta oleks ma vist ammu surnud.

Laaaaaav juu!

new shoes!

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev läksin ma Nõmme keskusesse panka, kõndisin, rääkisin telefoniga ja mõtlesin, et jubemegaebamugav on. Ei tea, kas plätadel tald katki läinud?

Lõpuks taipasin maha vaadata, et mis mul siis jalas on. Avanes järgmine pilt:

Tähendab… Mida kuradit? Ma saan aru, et ma pole sageli just eredaim pirn lühtris, aga no fuck’s sake, KAHE ERI JALANÕUGA VÄLJA MINNA?! The fuck is wrong with me?!

Muidugi avastasin ma seda täpselt panga ees, nii et ma astusin kontorisse, naerust koomas ja paari lausega tellerile olukorda lähemalt tutvustades kajas varsti terve offis naerust. Hüsteeriline.

Continue reading

northshore

hoomamatu Leave a reply

Seisin Mallu juurest tulles trepil, vaatasin tähistaevasse ja sain aru, et sügis on saabunud.

Mu süda hüppas nii suurest rõõmust, et parem käsi hakkas igaks juhuks surisema. No et kui on südameatakk, et ta siis teab valmis olla.

Meeleolukas nädal on seljataga, täna sain mäele kõigi töödega, mis eelmisel nädalal kuhugi hunnikusse kuhjusid ja käisin üle pika aja jooksmas, olles üllatunud, et vorm ei olnudki kadunud. Hämmastav.

Tegan and Sara on selle suvega söönud ennast mu südamesse ja nad on mu lemmikud nüüdsest ajast igavesti.

Ja issand kui mõnus on, et väljas on jahe! Lihtsalt NII MÕNUS!

Ma korjan end kokku ja homme… ehk… Jah, millalgi lähiajal saan ka blogindusega taas järjele. Ausalt.

Kuulake aga sügisetervituslugu.

Muah!

Viisteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Mu kallis Milake,

paar päeva tagasi said sa 15 kuud vanaks ja ausalt öeldes ei pannud ma seda tähelegi. Kuid ometi on sellel elukuul sinuga nii palju uut juhtunud.

Näiteks hakkasid sa kasutama uusi sõnu, neid tuli sul paari päeva jooksul juurde terve hunnik. “Tere”, korralik ja arusaadav “aitäh”, “päh”, “issi”, “pa-pa”, mis tähendab lampi ning muidugi ei ole kuskile kadunud su staarsõnad “kass”, “emme” ja “anna”. Sul on kombeks lihtsalt niisama “emme” hüüda, kümneid kordi järjest, eriti avalikus kohas. Umbes nagu sa üritaksid kajalokaatoriga mu asukoha paika panna. See käib kohati tõeliselt närvidele, sest see on nii tüütu – sa ju ei taha enamasti midagi, vaid lihtsalt hõigud hõikumise pärast. Ma kohati igatsen juba päevi, kus “emme” asemel “kass” oli, siis ma vähemalt ei tundnud kohustust reageerida…

Lisaks sellele tuli sul paari nädala jooksul juurde kuus (6) hammast, mida ma märkasin täiesti juhuslikult tänu sellele, et sa tagumisi hambaid mõnuga kokku kõlksutasid ja siis uurima asudes nägin, et veel mõningad on tulemas. Good for you, nüüd peaks varsti kõik hambad suus olema ja siis on mõneks ajaks rahulik – kuni need jälle ära hakkavad tulema.

Sel elukuul lendasid sa esimest korda lennukiga ning käisid esimest korda kirikus. Kirikus sa tõesti käisid – ei püsinud sekunditki paigal, jooksid inimeste jalge vahel ringi, nõudsid häälekalt endalegi küünalt pihku ja tegid kõiksuguseid lapseasju.

Ja olid seejuures muidugi nii ääretult armas.

Ning veel avastasin ma, et ma polegi sünnitanud endale last, vaid väikese hülgepoja. Sa ARMASTAD vett. Sul pole absoluutselt mitte mingisugust hirmu, kui siis vaid väike ebalus suurte lainete suhtes. Aga sa võid end lainetes hingetuks joosta, kukkudes vahel näoli vette, tõustes taas ja absoluutselt võttes seda maailma kõige loomulikuma asjana, et sa vahepeal vee alla kaod. Minu süda jääb neil hetkil seisma ning ma püüan olla sust alati samm ees, et sind püüda, aga vahel on see võimatu. Paistab, et sulle on midagi meelde jäänud meie kunagistest basseiniskäikudest ning ma lohutan end sellega, et ükskord lennutas treener sind basseini äärelt alla, kust ma sind veel alt kinni püüdsin. Nii et see väike merre käimine on selle kõrval kukepea.

Milake, sa oled kange nagu vana männijändrik. Kui sa ikka ei taha tänaval käest kinni hoida, siis sa ei hoia, tähendagu see kasvõi seda, et viskud siruli asfaldile ja lased end lödiks ning enne ei liigu, kui sulle antakse vabadus liikuda ilma käest kinni hoidmata. Või kui sa oled otsustanud, et sa tahad ringi vaadata, mitte vankris istuda – oh seda kisa, kui ma sind kärru püüan aheldada. Õnneks on su jändriklikkus lühiajaline: kui sa näed, et vastuvaidlemisvõimalust pole, lepid sa üsna kähku olukorraga ja püüad sellest võtta parima.

Ja IS-SAND kus sa võid ronida! Just praegu tulid sa minu juurde diivaniseljale sellise ringiga: pissipoti ääre pealt stepperile, stepperilt kohvilauale, kohvilaualt diivanile, siis diivani seljatoele ja ennist, kui ma hetkeks selja pöörasin, suutsid sa kahe sekundiga diivanilt mikrolaineahju peale ronida, et maiustada paari aprikoosiga, mis seal peal kausis olid. Su lemmikajaviiteks on ronida meie voodist magamistoa aknalauale ja seal kõõludes jälgida, mida teevad naabrilapsed või nende koer.

Vahel ma vaatan sind ja mõtlen, kuidas küll sa nii iseseisvaks oled saanud. Ühtäkki hakkasid sa tassist jooma – see tähendab, JUUA oskasid sa sealt juba pikemat aega, aga kui joogiakt oli lõppenud, lasid sa tassi käest kukkuda või vehkisid sellega nii, et kõik kohad märjad. Aga ühel päeval märkasin ma, et sa panid hoolsalt tassi lauale tagasi – ja nüüd ongi nii. Oh, muidugi ajad sa teinekord tasse ümber, lihtsalt selleks, et näha, mis seal sees on, aga sa oskad juua. Kahvliga asjatamine tuleb sul aina paremini välja ning hambapesu on sul käpas vist esimesest hetkest kui sulle hambaharja pihku andsime.

Mida lähemale tuleb aeg, mil sina ei täidagi kõiki mu päevi, seda kurvem ja ootusärevam ma olen. Ma tean, et ma ei tohiks tunda ebakindlust, sest sul on vaja ema, kes saaks kõigega alati hakkama ja kes pakub sulle parimat kasvukeskkonda ja kelle peale sa saad alati loota, aga ikkagi on tulevik hetkel ebakindel ja ma tunnen end sinu ees seetõttu väga süüdi. Ma näen, et neil hetkil, kui mul on raske ja tahaks lihtsalt silmad sulgeda ja MITTE OLLA, saad sa väga hästi aru. Sa tuled minu juurde, paned käe ümber kaela ja nina vastu nina ja nii me oleme. Ning mu süda murdub veelkord tuhandeks killuks, sest ükski aastane ei peaks tegelema oma ema lohutamisega…

Aga vahepeal tuled sa ka niisama, kui sul emme tuju peale tuleb, ja kallistad. Ühel päeval sa kallistasid isegi oma vanaema ja see oli niivõrd eriline hetk, et mul tulid pisarad silma.

Ja sina, muidugi, oled ääretult eriline.

Armastades,

emme

Tätoveeringu lugu: pingviin

hoomamatu 3 Replies

Septembris 2007 aastal olin ma hingeliselt ribadeks, just Tartusse kolimas ning lõpetamas üht eluetappi ning alustamas teist suurt ja tähtsat. Olime hiljaaegu Piia ja Nadjaga otsustanud bestikateks hakata ja nii me Piia ülicoolis Karlova korteris kogunesimegi, et Piiale tätoveeringu tegemisel moraalselt toeks olla.

Ja kuidagi juhtus nii, et hommikul ärkasin ma üles, puusakondile pingviin tätoveeritud. Nimeks panin ma talle Bloody Pumpkin, sest ta on ju ilmselgelt Halloweeni pingviin, kes on end inglist printsessiks riietanud. Igati sümboolne muidugi, kui end üldse mõne loomaga samastada, siis just matsaka pingviiniga, kes on endale inglitiivad selga tõmmanud ja arvab, et võlukepike ka actually töötab ja et petabki kõik ära.

Ühtlasi tuletab see mulle meelde, et kõik muinasjutud lõppevad ükskord.

Ja muidugi on tore, et on olemas ka seos “Fight Clubi” ja hingekoopaga.

Kõike seda ma sel hetkel muidugi ei mõelnud. Piia tätokas sai valmis, mõned kavandid jäid üle ja nii ma sinna põrandale viskusin ja püksid rebadele ajasin. Nüüd on ka vähemalt mul üks pidasin-pidu-ja-ärkasin-tätokaga lugu olemas. Ja nagu ikka olen ma ise selle pildiga megarahul ja ma kujutlen, et kui mul oleks… ee… otsin sõna… crush, kellel oleks sama koha peal mõni lahe pilt, siis ma jumaldaks seda. Minu oma pole keegi veel jumaldanud (peale minu enda). Jumaldamist on üldse elus kuidagi väheks jäänud…

Siin all on PÄRISELT puusakont. Kuskil. Mõne kihi naisetäidise all.

[signature]

sünnitasin hülge

hoomamatu 1 Reply

Milakese esimene lennureis läks nagu oodatud – suurepäraselt, kuni lapsel oli huvitav. Igasugused ootamised, mida lennukiga reisides väga palju ette tuleb, muutusid muidugi kiirelt katsumusteks ning ma jooksin mööda erinevaid asutusi ringi ja ajasin last taga. Higi voolas ojadena ja kui ma seda oma lennusõbrale O.-le kurtsin, vaatas ta mulle oma suurte siniste silmadega otsa, pilgus mõistmatus: “Higi? Palavus? Vabandust, millest sa räägidki?”

Kohale jõudes selgus, et see pole ainult mina – KÕIGIL oli palav. (Välja arvatud O.-l, ilmselgelt.)

Aga õnneks teavad lennufirmadki, et lastega reisida pole naljaasi, seega tatsusin kõigist rõõmsalt ette ja võtsin koha põhimõtteliselt pilootide süles, kelles üks hakkas kohe – I kid you not! – pardihäält tegema.

OK, on VÕIMALIK, et ta tegi seda häält Milale, AGA IKKAGI.

Umbes sel hetkel, kui minu taga istuv mees hoogsalt Milaga peitust mängis ja ma juba veits tüdima hakkasin, tuli stjuuardess ja teatas: “Vabandage väga, aga Kuressaare kohal on nii paks udu, et me peame tagasi sõitma.”

Ma vaatasin talle otsa ja hakkasin laia häälega naerma, sest ma olin TÄIESTI kindel, et ta teeb nalja. Siis ühendas mul ära, et vaevalt ta siia nalja on tulnud tegema ja juhe jooksis kokku. Mis edasi? Autoga Saarlandi? Või oodata, äkki kunagi ikka saab üle mere? Aga Milal tuleb millalgi uinak ju peale ja pealegi olen ma ise nii MEGA väsinud, sest öö jäi sisuliselt vahele…

Kui maandusime, üritasin meeleheitlikult aru saada, kus põrgus me siis oleme. Kuidagi palju kadakaid Tallinna kohta.

Stjuuardess: “Vabandage, aga me oleme Kuressaares…”

Algatasin spontaanse aplausi, sest olin lihtsalt NII õnnelik, et ei pidanud tagasi Tallinna minema.

Kuressaare lennujaama puhvetist sain ka ühe suurepärase pakkumise.

Mina: “Üks mullivesi, palun!”
Müüja: “Gaasiga või ilma?”
Mina: “…”

//

Õhtul pärast Tähtsaid Päevasündmusi (neist võib-olla mõni teine kord) läksime mere äärde, kus vesi supp ja paadis aerud. Seal selguski tõsiasi, et olen lapse asemel sünnitanud hülge. See oli lihtsalt uskumatu – või õigemini, SEL HETKEL oli see nunnu ja naljakas, kuidas Milake veest küll ei saanud ja muudkui viskles ja ujuda püüdis. Kui üleeile Liisuga Pikakari rannas käisime, siis oli asi juba naljast kaugel, sest seal on lainemurd tekitanud sellise toreda astme, mis on kaetud kividega ja pärast mida tuleb poolemeetrine langus liivani. Ehk siis ma küürutasin ja karglesin nagu napakas seal kivide otsas oma hülgepoja järel, kes AINULT merre üritas joosta, pea ees, jalad ees – vahet pole. Liis seisis kõrval, Milaga umbes sama vana Retikas puusal (sest Reti kartis merd) ja ütles lihtsalt aeg-ajalt: “Su laps. Ta on TÄIESTI segi peast.”

 

sõbrased ja muud

hoomamatu 2 Replies

Kätte on jõudnud mu lemmikaeg suvest. Aeg, mida ma hellitlevalt kutsun “pilveajaks”. Ma ei tea, miks see nii on (meteoroloogid kindlasti teavad, ja füüsikud ehk, võib-olla ka muud targad inimesed?), aga maailma kõige ilusamad pilved hakkavad taevasse jõudma juuli teisest poolest. Vahelduva eduga on neid pilvi näha oktoobrini, kuigi siis on nende vatt närtsinud nagu palavas käes sulanud suhkruvatituutu, aga ikkagi nii mõnusad ja pehmed on need aasta teise poole pilved.

Ja ma käin ja tripin ja mõtlen sellele, et TEGELIKULT, for fuck’s sake, on ju ilmatuma hästi asjalood. Okei, mul pole päristööd ja mu suhe on kräpp, aga TEGELIKULT on ju hästi? Mõtlesin sellele tol esmaspäevaõhtul, kui ootamatult tuli põgusast trehvunksist über-16aastaste pidu ja mingi hetk me istusime Liisi voodil ja osad meist olid poolenisti ainult riides ja ma vaatasin oma naisi ja mõtlesin… Kuidas see nüüd juhtus? Mul on järsku jälle tekkinud mu oma naiste turvavõrgustik. Oh, loomulikult on teisi hästi olulisi naisi, keda ma näen harvem või kes lihtsalt Tallinnast ära kolisid, aga selle üle ei tohiks ma mitte kurta, sest tõde on, et kui ma oleks saanud, oleks mina kah Tartusse jäänud. Ainult et nüüd ei taha ma sinna enam tagasi minna, sest… Noh, mu naised on ju siin!

Või vähemalt suur osa neist.

Mõned on Tartus ka ja mõned isegi Saarlandis, AGA IKKAGI.

Istusin seal ja – ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mulle tundub, et seksist – ja avaldasin valjuhäälselt oma tänu, et nad kõik mu naised on. Maailma kõige ebaloogilisem kooslus istus seal voodil tol õhtul ja nad kõik on minu! Minu kooslus! Igaüks nii erimoodi, aga nii erimoodi nunnu ja ootamatult asendamatu.

Ehk siis: laav juu!

Ja kui mul on minu naised, siis ma saan kõigega hakkama. See, et mul kadus ootamatult jalge alt pind ja ka kõik mu naised (paar aega tagasi), pole kindlasti mu närvikava arengule kaasa aidanud. Aga nüüd ma ausalt püüan. Ehitada oma närvikava ja olla olemas, nagu minu jaoks on olemas oldud.

Naised. Te ikka nii imelised.

Ahjaa. Uudissõnaks sai esmaspäevast “sõbras” – sõber, kes on ühtlasi vahelduva eduga tõbras. Näide: “Tom on ikka eriline sõbras küll – lubas mind sellele tšikile tutvustada, aga magas ise taga hoopis…!” Sõbraseid talutakse ja armastatakse isegi – seda kõiki nende sõbrase-staatusest teadlik olles. Sest sõpru, eriti sõbraseid, armastatakse ju ka kõigi koos nende vigadega.