Blogiadvendikalender.

Ma ei ole kunagi Itaalias käinud, kuid igatsen selle järele nagu oleks seal kunagi elanud. Itaalia köök ja selle dakistatud vormid on minuga nii kokku kasvanud, et JR ilmselt saab järgmised kümme aastat poes purustatud tomatitest möödudes krambihoo. (Ta nimelt ei salli mu “tomatimöga”.)

Mina  jälle? Sõltuvuses. Ma võikski ainult pastast toituda, või suppidest või kastmetest või… kõigest sellest hurmavast, millest koosneb Itaalia köök. Nii lihtne, samas nii nüansirikas, mõnusalt toitev ja tõeline comfort igas vormis, iga kell.

Rääkimata keelest, muusikast, jalgpallist, ilusatest meestest ja veinist. Kõik see on igas ampsus tunda.

Mm…

#36. Itaalia köök

Blogiadvendikalender.

Lapsena oli kohustuslik suvine komandeering maale vanaema juurde. Mingis vanuses oli see elu loomulik osa, mingis vanuses hakkas vastu (sest sõbrad jäid ju linna!) ja mingis vanuses kadus ootamatult kohustuslik osa ära.

Aga mitte sellest…

Ükskõik, mis vanuses ma olin, oli vähemalt üks asi, mis mind maniakaalselt rõõmsaks tegi – vanaema juures sai ringiratast joosta! Köögist suurde tuppa, suurest toast pikka koridori, siis esikusse ja uuesti kööki, kus olid juba uued ja veelgi põnevamad valikud – kas ma pööran ringi? Või jooksen ühe ringi veel niipidi? Või jooksen pool ja pool? Või peidan end esikukappi ära ja ehmatan, kui Siki joostes möödub?

See oli tõeliselt imeline.

Mulle meenus, kui õnnelikuks ringiratast jooksmine mind tegi, kui meil esimest korda olid külas Mila nõbud, mõned aastad vanemad. Üks neist kaotas oma kaka* ja naeris hüsteeriliselt, ise köögist Mila tuppa, sealt magamistuppa, siis jälle elutuppa ja kööki tormates.

Ja mulle meenus.

Ühtäkki ei pannud mind absoluutselt enam muretsema skeptiliste nõuandjate arvamus, et ei tasu ikka osta läbikäidavate tubadega korterit.

Tasub küll. Sest kuidas muidu ma ringiratast saaks joosta?

—

*lost her shit, heas mõttes, muidugi

Blogiadvendikalender.

Kunagi, ma mäletan, arvas mu ema, et ma ei suudaks iialgi elada ahiküttega korteris. Et ma selleks liiga laisk. Mu ema alahindas mind – ma olen küll laisk, aga elav tuli, puude praksumine ahjus… Ma ei oska ILMA selleta elada.

Noh, okei, puude toomine on küll tüütu, aga see on üks neist kodutöödest, mis tuleb ära teha ja parim on selle peale mitte mõelda. Lihtsalt teed ja ongi tehtud.

Igapäevane mäng kütmishooajal on ka proovida tuli ahjus põlema saada ühe tikuga. Järgmine väljakutse? Saada kõik KOLM ahju ühe tikuga põlema:)

Kusjuures, mul on allergiad peaaegu täiesti ära kadunud ahiküttega korteris elades. Suvel muidugi mingi õietolm ja värk ikka tekitavad, aga praegu on küll puhas rõõm vabalt hingata.

Ilma küünaldeta ei kujuta ma samuti elu ette. Tuli peab olema.

#38. Tuli

Blogiadvendikalender.

Ma mõtlen peaaegu iga päev sellele, kui väga on mul vedanud minu praeguse tööga.

See kõik on ju vaikselt settinud ja mingit suurt pauku pole nagu käinud – üks väike ots, teine väike ots, kolmas natuke suurem ots… Ja kui ma ühel hetkel aru sain, et ma töötan täis- (või isegi pooleteise-)kohaga ja ma saan seda teha graafiku alusel, mis sobitub minuga kõige paremini, teenides raha, mis ei ole sugugi sandikopikad… Siis, sel hetkel, ma olin NII-II tänulik.

Ma ei tea ise ka, kuidas see juhtunud on, aga ma olen jõudnud oma elus punkti, kus ma kirjutan vaid väljaannetele, kuhu ma tahan kirjutada, teemadel, millest ma tahan kirjutada ja kõigele lisaks on mul põhitöö Kingakaubamajas, kus ma saan ära kasutada kõiki oskusi, mida ma olen ülikoolis õppinud või aastaid internetis tegutsedes omandanud, lisaks sellele on iga päev uued väljakutsed, kollektiiv on nii meganunnu ja töö on lõpphuvitav… Mul on täitsa-pekkis-kui-väga-vedanud!

Nüüd on veel vaja aasta aega vastu pidada, kui mu hirmsuur laen läbi saab ja kui kõik on sama heas punktis nagu mul on asjad praegu, siis on järgmisel aastal samal ajal võimalik nii kergelt hingata, et… Ikka väga kergelt võib siis hingata.

Aitäh, universum, aitäh, inimesed, kes te mulle just sellisel viisil teile abiks olla võimaldate.

#39. Minu töö.

Blogiadvendikalender.

Kassid on ühed imelised elukad. Nad eksisteerivad enamiku ajast justkui sinuga paralleelselt, aga neil hetkedel, kui nad otsustavad end sinuga jagada, teevad nad seda täielikult.

Ma armastan neid hetki, kui ma õhtul (või pigem öösel) voodisse ronin ja mu kassikari mulle järgneb. Neil on ära jagatud, kuidas nad minu peal kerra tõmbavad. Kuna ma jään magama tavaliselt paremal küljel, vasak jalg pea lõua alla kronksu tõmmatud, siis Miuks leiab koha kuskil vasaku küünarnuki ja vasaku põlve vahele jäävas lohus, samas kui Pussakas uhkelt end parema jala peale sätib – nagu monorail cat.

Siis löövad nad mõni aeg nurru, umbes veerand tunni pärast läheb Pussakas omi asju ajama ja kui hästi läheb, siis nii ma uinungi.

Vahel ööbib Mila minu juures ja siis kassid väga agaralt voodisse ei kipu. Peamiselt seetõttu, et Mila põhimõtteliselt ainuke sõna on “kass” juba umbes pool aastat olnud, mis enamasti tähendab seda, et kui ta kassi näeb, üritab ta looma maadlusvõttega maha suruda. Pussakas talub seda üsna hästi, kui Mila teda maadligi-kallistada üritab, Miuks pole vist senini mulle päriselt andestanud, et keegi tema rahu nii järjepidevalt häirib ja ilmselgelt olen mina selles süüdlane.

Seda armsamad on hetked, kui me kõik koos lõunauinakut peame või lihtsalt, nagu silgud reas, kallistamisunelemisega tegeleme.

#41. Kassid.

Blogiadvendikalender.

Täna on minu emme sünnipäev. Naljakas on see, et minu jaoks on ta igavesti 35aastane. See vist oli tema esimene vanus, mille ma lapsena ära õppisin ja sealt edasi paistab, et aeg pole edasi liikunud.

Ma olen elu aeg oma ema imetlenud. Ta on tõeline daam, on üsna ilmselge, et ta on sündinud valesse aega ja valesse riiki. Tema tõeline aeg ja koht on hoopis 19. sajandi teise poole Pariis. Ma nii hästi kujutlen teda ballisaali, kuningalossi ja salongiõhtutele, iga kord seljas aina peenem ja uhkem õhtukleit.

Ma ei saa senimaani aru, miks keegi, kes on nii läbi ja lõhki daam, on saanud endale tütre, kes on nii läbi ja lõhki mittedaam. Ma pole elus näinud oma ema dressipükstes ja koduriietekski on tal alati seelikud ja kleidid, minu mugavad koduriided on dressid või dressilaadsed esemed kombineeritud maikadega. Mul on kapis ainult üks kostüüm ja seegi pole mitte kontori-, vaid peoriietus. See-eest kingadega hakkan ma vaikselt juba järjele saama, uh, jumal tänatud sellegi eest.

42. Emme.

Blogiadvendikalender.

Ma armastan sarju. Minu jaoks on kvaliteetsed sarjad segu meelelahutusest ja õpiprotsessist – kui ma jälgin, kuidas teised lugude jutustajad oma lugusid üles ehitavad, õpin ise selle käigus nii mõndagi. Okei, päris sageli võin ma tänu sellele osa alguses ennustada, kes on pahalane või mõrtsukas, aga siiski. Õpiprotsess üleni.

Ma armastan uute heade sarjade tulekut. Ja ma armastan, kuidas iga kord ei pruugi pilootosa olla see, mis sarja kvaliteedi määrab. Kui otsustada pilootosade järgi, siis poleks olnud tulevikku ei “Firefly’l” ega “Supernaturalil”, pilootosad lihtsalt on sellised: ülepingutatud, toored, püüavad jutustada 45 minuti jooksul miljon lugu korraga.

Seda enam on mõnus see hetk, kui sa tajud, et sari on hoo sisse saanud. Kui ta ei karda enam kirvest, kui ta teab, kes on ta tegelased, kuidas nad käituvad, kuhu lähevad. Vahel juhtub see paari-kolme osaga, mõnikord läheb aega terve hooaeg, enne kui sari end mugavalt tundma hakkab. Praegu on mul näiteks need hetked sarjadega “Elementary”, “Person of Interest”, “Scandal”, “Doctor Who” – supersarjad, mille superlust ei teakski, kui nad oleks vaid kahe-episoodilisteks ühehitiimedeks jäänud. (Välja arvatud “Dr Who”, selle puhul pidasin ma silmas Matt Smithi aegu ja seda, kui ta lõpuks oma koha pikas doktorite reas leidis ning asi jälle minema hakkas.)

#43. Teine hooaeg.

Blogiadvendikalender.

Arusaadavalt on kõik hetked, mis ma Milaga veedan, mu lemmikud. Tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi.

Aga kõikidest hetkedest lahedaimad on vast need, kus Mila ootamatutes olukordades nii suurt rõõmu leiab, et see mind esiteks pahviks lööb ja siis kaasa haarab. Üheks neist on meie ühised poeskäigud. Millist rõõmu võib pakkuda lihtne poekäru!

Mila armastab, kui ma ootamatult kärule hoogu juurde annan või selle peatan. Eriti armastab ta järjekorras seismist ja seda, kuidas ma käruga siis nõksutan. Asi sai alguse loomulikult vajadusest – väikesel lapsel pole eriti kannatust mööda suuri poode konnata, nii püüdsin ma selle talle lõbusamaks teha. Nüüdseks on poeretkedest välja kujunenud meie oma mängud, kus võitjaks jääme me mõlemad – kahekesi hullumeelselt riiulite vahel naerda rõkates, põhjuseks peaaegu ei miski! Lihtsalt see, et tema istub kärus ja mina lükkan seda ootamatute intervallide tagant.

#44. Kihutamine poekäruga.