Alguses tahtsin ma siia kirjutada “nädalavahetus”, aga siis mõtlesin ümber. Nädalavahetused on küll hirmus toredad, aga kaotavad vaikselt oma võlu, kui sa töötad: a) kodus, b) väikese lapse kõrvalt ja c) põhimõtteliselt kogu aeg.
Seega…
Minu jaoks on praeguses eluperioodis palju mõnusamad vabad päevad, mis juhtuvad ootamatult. Töö on tehtud, laps hoius ja arvel raha, et kohvikusse minna?
Andke ainult tuld.
#15. Vaba päev.
Ma armastan keelt. Ükskõik mis keelega ka ei oleks tegu, ma armastan seda, sest see on keel.
Ma ei mäleta, millal oli esimene hetk, kui ma tundsin, et valdan inglise keelt nii hästi, et teha keeleväänamisnalja, kuid see on fantastiline tunne. Vallata võõrkeelt nii hästi, et saad seda väänates nalja teha.
Teadupoolest ei usu ma ei gravitatsiooni ega evolutsiooni (ei, ma pole ka kreatsionist), aga keele areng on ikkagi fantastiliselt hämmastav. Mulle meeldib sõnade üle mõelda, arutleda, neid käänata ja väänata ja vaadata, mis välja tuleb. Segada keelt mõne võõrkeelega, segada eesti keelt võõrkeelele omaselt.. See on oosõm.
Ma mäletan, et kunagi kiitsin kuskil sotsiaalvõrgustikes mojitot ja (peaaegu) karske tuttav sai kurjaks ja vihjas, et vähem alkoholi oleks igatpidi kasulikum.
Noh, eks ta oleks muidugi, aga kas te olete saanud kunagi maailma parimat mojitot?
Mojito point on minu jaoks selles, et tegu on täiusliku kokteiliga. Täiuslik on ta ka selles mõttes, et mojito ei pea sugugi olema valmistatud rummiga, et maitsta imeliselt.
Ma oskasin teha maailma parimat mojitot sel suvel, mis lõppes rasedusega. Täna? Mul on küll sügakülm mojitolille (=piparmünt) täis, aga mojitod ei tule ikka enam välja…
#17. Mojito
Üks mu lemmikumaid asju maailmas on bassein. Ma mäletan, kuidas käisime selles Annelinna vene koolis õhtuti ujumas, sest klassiõe ema töötas seal ja sai meid teinekord lasta täitsa üksinda baskasse, nii et me lasime tuled ära ja ujusime pimedas.
Olen hiljem sellist imet kogenud ainult Otepääl Bernhardis, kus mõned basseinid hämaras olid. Senini poeb kõhtu mõnus soe tunne, kui mõtlen pimedas ujumisele. Miks peavad ujulad alati nii võõrikvalged olema?
Oh, ja no muidugi ei tasu unustada kõiki neid armsaid Eestimaa mülkaid, kuhu saab suvel pea ees sukelduda, natuke hirmuseguselt mõelda Loch Nessile ja asjadele, mis võivad jalust kinni võtta, kuid siiski on see midagi mõnusat. Alasti öösel/pimedas ujumine rokin.
#18. Alasti öösel ujumine
Liisile ei meeldi lõunauinakud. Kohe üldse mitte. JR on ka alati olnud uinakute vastaline, öeldes et need teevad teda kuidagi vatiseks ja uimaseks.
Mina olen alati, nii kaua kui ma end mäletan, nautinud lõunauinakute tegemist. Ja nüüd, kui lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil Milagi lõpuks normaalselt päeval magab, naudin ma neid eriti.
Noh okei, enamikul päevadest olen ma sunnitud uinaku ajal tööd tegema, aga kui ma suudan oma asju piisavalt hästi sättida, siis saan ma koos Milaga lõunauinakut teha. Ja teate mis?
See on lihtsalt imeline.
#19. Lõunauinakud
Mulle nii väga õudselt tohutult vägaväga meeldivad punased tuled.
Ma vihkan kiirustamist, kuigi minu koleerilise loomusega ja sündinud prokrastineerimisvajadusega elan ma peamiselt kiirustades. See ei tähenda, et ma teisiti valiks, kui võimalik.
Niisiis püüan ma teadlikult vähem kiirustada. Püüan alustada projekte kohe, kui neist juttu on, mitte viimasel minutil. Püüan minna kodust välja võimalikult suure ajavaruga, et valmis olla tite pirtsutusteks, auto lagunemiseks, printsi valgel hobusel saabumiseks, miljonivõiduks – kõigiks asjadeks, mis võivad minu teele sattuda ja viivitusi põhjustada.
Ja kõige mõnusamad hetked teel kuhugi on need hetked punase tule taga. Eriti tajub seda sellise ilmaga nagu täna – liiklus on pingeline, nähtavus sitt ja ainus hetk, kui sa päriselt RINGI VAATAD, on see hetk punase tule taga. Ja mitte ainult autoroolis. Ka kõndides hoiame sageli nina maas ja taipame enda ümber kiigata neil hetkil, mis punase fooritule taga veedame.
Punased tuled on minu maailmas alati teretulnud.
#21. Punane tuli
Ekstreemsed ilmastikuolud on totally awesome. Oosõm siis mitte nii väga sel moel, et mulle meeldib kaos ja hävitustöö, aga see kerge ärevusega segatud tunne, mis tekib aknast võimsaid pikselööke jälgides või tonnide kaupa lund maha sadama nähes… See tunne, kus sa saad aru, et sa oled nii väike, sinu teod mõjutavad nii vähe ja et lõppeks Looduse ees oleme me kõik dust in the wind.
Ja tegelikult on ekstreemse ilma juures palju muudki lahedat. Kui tänavad uputavad ja saab paljajalu paduvihmas joosta. Kui hommikul saad end lumehangest läbi kaevata, et üldse liikuma saada – kas on paremat hommikust trenni? Kas on miski, mis paneb põsed rohkem õhetama kui lumelükkamine? Või siis need lämbed juulikuu päevad, kui õhk seisab, kuigi kõik aknad on lahti ja kuidas üks hetk sa avastad, et hinges on mingi tõeline zen-tüüpi rahu. Las minna…
#21. Torm
Igal aastal näib advendiaeg kiiremini kätte jõudvat. Alles oli Red Hot Chili Peppersi kontsert, kas polnud? Alles mõtlesin ma, et küll on veel aega sel suvel ujuma minna… Alles käisin ma ju Marisel külas?
Nagu ajaga ikka, on see kurb ja rõõmustav samal ajal. Mida väiksema murdosa moodustab aasta sinu tervest elatud elust, seda lühemaks aasta kulg näib muutuvat. Nii on ka advendiaja ootamatu koputus uksele kurb ja rõõmus… Peamiselt siiski rõõmus.
Meie kodus oli kombeks esimesel advendipühal esimesed jõuluehted üles riputada. Igal pühapäeval riputasime üles veel ehteid, kuni lõpuks oligi aeg kuusk sisse tuua ja ehtida ning jõuluõhtu laua ümber veeta, põsed kergelt õhetamas.
Nii et kui ma leian üles oma jõuluehted, alustan ma oma koduski traditsiooni igal pühapäeval kodu ehtida. Vähemalt advendiajal.
#22. Advendiaeg.
Kas on midagi fantastilisemat kui seda on laupäeva hommik?
Minu arust mitte.
Issand kui mõnus on laupäeva hommikul voodis vedeleda, multikaid vaadata, kohvi juua ja hommikuhelbeid kuivalt otse karbist krõbistada. Aega tundub olevat terve maa ja ilm! Lõpuks ometi on aega põhjalikum koristamine ette võtta. Või see vana kapp üle värvida. Või lapse riided ära sorteerida. Või seda uut retsepti proovida, mis võtab mitu tundi ja milleks nädala sees aega pole. Või mööblit ümber tõsta. Või raamatut lugeda.
Ja õhtul tuleb olenevalt laupäeva veetmise kohast kas pikalt vanis mõnuleda või sauna minna, juua klaas või kaks head veini ja lihtsalt oleskleda.
Tööd jõuab homme kah teha.
#23. Laupäeva hommik
Komplimendid on ühed ülivahvad asjad. Või noh, kas just “asjad”, aga… Eh, okei, ma ei lähe seda rada mööda edasi.
Ühesõnaga, komplimendid. Millegipärast unustame me sageli ilusaid asju öelda, isegi kui nendeks on põhjust. Aga kõige ehedamad komplimendid olen ma alati saanud võõrastelt. See lillemüüja, kes ütleb, et sa oled ta päeva toredaim klient. See taksojuht, kes kiidab, kui kena sa välja näed, kui ta sind linna viib. See tädike turul, kes annab su lapsele ühe õuna niisama, “kauba pääle”, sest ta on ta päeva rõõmsamaks teinud.
Ja mulle meeldib olla see võõras, kes neid komplimente teeb. Igal võimalusel ütlen ma kassiirile midagi kena, kiidan turutädikese lõikavoranže kõrvitsaid või viskan kartulionuga nalja, mis ta näo särama paneb.
(Siit paistab, nagu mu ainsad kokkupuuted maailmaga on poes või turul. Hm…)
Niisiis, öelgem teineteisele ilusaid asju! Isegi kui need tunduvad triviaalsed – need toovad päikese välja igal juhul!
#24. Komplimendid võõrastelt