list

hoomamatu 4 Replies

Seoses ajusurmaga hetkel mõistlike postituste avaldamine peatatud. Suudan produtseerida vaid väheldasi nimekirju.

Viimase nädala jooksul olen ma:

  • ära kütnud kõik puud, mis Nõmmel kuuri jäetud
  • ööbinud kaks korda Nõmmel
  • kütnud kokku kolme ahju ja üht pliiti
  • pläkutanud ühel õhtul naistega kella kolmeni
  • söönud Liisiga pitsat
  • söönud Abikaasaga pitsat
  • söönud üldse pitsat rohkem kui tavaliselt
  • söönud Katsi ja Naabrinaisega lasanjet ja vorsti
  • jõudnud järeldusele, et me oleme väga palju vorsti hakanud sööma
  • millega seoses meenus mulle, et keegi Abikaasa sõbranna nimetavat rasedust vorstimürgituseks
  • …khm…
  • sõitnud korra Tartu ja tagasi
  • tankinud ühe korra
  • peaaegu-kukkunud ühe korra
  • maganud ühel hommikul segamatult poole 11ni (aga läksin magama kell 4)
  • lükanud kaks korda lund
  • andnud tihastele pekki
  • tõmmanud imiku kelguga lumme külili
  • käinud ehituspoes vaid korra
  • avastanud meeldiva üllatusega, et kuigi laps on eas, kus ta vähimagi peckish-tunde korral hakkab karjuma “Mämm-mämm!”, rahuneb ta kiirelt, kui ma annan talle kätte pirni, õuna või Ella’s Kitcheni paki. Töötab ka autos.
  • avastanud, et laps sööb tõepoolest kõike, mida talle anda (ka sidrunit), ja kui ta ei taha, siis ta ei söö MIDAGI. Selline all or nothing tüüp.
  • näinud unes pornot, kaablit, veel pornot
  • piilunud uksesilmast kõiki ebameeldivaid naabreid ja õnnelikult mõelnud, et ma ei pea enam kaua siin elama
  • kuulanud Nõmmel köögiseina taga kostuvat ja õõvastusega mõelnud, et neist ei pääsegi ma varsti ju kuhugi
  • jõudnud järeldusele, et mul on tõenäoliselt lihtsalt probleem naabritega, aga igal juhul on parem omada vaid üht ühist seina, kui nelja

Nimekiri asjadest, mis mulle hetkel väga ei meeldi

  • et ma pean lapsele saapaid jalga toppima ja need ei püsi seal
  • üleüldse on lapse riidetoppimine igavene tüütus, sest ta vihkab seda
  • ja ta vihkab autoistmesse panekut ja see on ilge tüütus
  • et remondiga pole me veel alustanudki
  • et laps kõik asjad kätte saab
  • et jälle tuleb juuksurisse minna ja üleüldse, kelle geniaalne idee oli lõigata soeng, mis vajab kord kuus 20eurost korrastamist, ajal kui tuleb megalt kokku hoida?
  • et lugemiseks pole aega/võimalust

Nimekiri asjadest, mis mulle hetkel väga meeldivad:

  • Nõmme-korterisse jäetud kapid. Milline potentsiaal! Millised suured plaanid mul neile on!
  • soodukaga ostetud kuumaõhupuhur, millega ma kavatsen homme veeta meeldivalt sensuaalseid tunde
  • Stockholmist ostetud 7eurosed haaremipüksid
  • ajakirja Kodu&Aed jaanuarinumbris näidatud Katrin Kissa kodu
  • see, et laps on nagu täitsa vonks inimene juba
  • minu punane kampsun, see on jätkuvalt mu põhiriietusese, mantel tuleb välja vaid eriolukordades
  • Nõmmekodu see uks, mis on elutoa ja tulevase kontori vahel
  • et me läheme nädalavahetusel Saaremaale ja ma näen lõpuks seda pisiolendit, kes must tädi tegi
  • Angry Birds

 

Asjalikud ja kasutud titevidinad

hoomamatu 18 Replies

Ma olen pikka aega mõelnud oma lõputut tarkust jagada titevidinate teemadel. Mäletatavasti ütles dr Spock väga targalt: vastsündinule pole mõtet igast jama kokku osta, ta võib magada ka sahtlis! Aga loomulikult ei uskunud ma Spocki ja ostsin ikka igasugu jama kokku. Tänaseks on selgunud, mis neist osutus täiesti mõttetuks, mis lühiajaliselt vajalikuks ja mis on oma olulisust tõestanud. Ei hakka mainima iseenesest mõistetavaid asju, nagu võrevoodi või söögitool või lutipudel (kuigi mõned pered saavad ilmselt kõigi kolmeta hakkama). Loomulikult on kõikidel peredel eri vajadused ja tited erinevad, sinul on võibolla hoopis muud olulised-vajalikud vidinad.

VAJALIKUD VIDINAD:

Continue reading

Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 14 Replies

Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).

Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.

Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.

Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult  – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.

Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.

Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”

Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.

külmkapilaps vol 2

hoomamatu 6 Replies

Ostsin Milale Stockholmist sellesama meganunnu kombinesooni. See on triibuline! Ja kapuutsiga! Ja taskutega, kus, mina arvasin, et ta hakkab oma võtmeid, raha ja moblat hoidma, aga Naabrinaine kinnitas, et taskud on selleks, et seal ikka käsi hoida. Nõudlikult. (See nali on tõepoolest ainult naljakas neile, kes teavad, kuivõrd kummaline on oma IMIKUT üldse kahel jalal seismas näha, fakt, et ta kunagi peaks toest lahti laskma, tundub täiega utoopiline.)

Lisaks on see kombe voodriga, just spets Nõmmel magamiseks ostetud, sest esimene hommik oli seal rämekülm, teist korda aga liiga palav, sest keerasin radikad maksimumi peale. Ühesõnaga, vooder on neiks aegadeks, kui me alles õpime, kui palju ja milliseid ahje kütta, et hommikul ka okei oleks.

Reedel aga kolisin ma jälle ööks Nõmmele, kaasas hunnik tavaari. Mida aga polnud, oli tudukombe. (Oh, ma täiega armastan seda sõna! Tudukombe! See kõlab nii nunnult, et kui ta oleks värv, siis oleks ta roosa.)

Kuna aga Nõmmel on ELU, siis pole ju propsi tund aega enne magamaminekuaega Naabrinaise juurde jalutada ja riideid laenata. Seega, helistasin.

Daki: “Kuule, küsi LMilt, kas ta oma külmkapisõbrannale mõnd tudukombet tahaks laenata. Ma jätsin maha nimelt.”
Naabrinaine: “Jah, meil on küll kombesid, aga külmkapilapsele… Meil lapikuid kombinesoone pole. Ja magneti pead ise sisse õmblema…”

Mangi horoskoop – mis läks täppi, mis mitte?

hoomamatu Leave a reply

Nagu te teate (või kui ei tea, siis kohe saate teada) olen ma andunud horoskoopide lugeja. Ma isegi ei ole kunagi eriti juurelnud selle üle, kas ma neid usun või mitte, aga mulle meeldib neid lugeda. Eriti meeldib mulle lugeda Sõnni horoskoope. Sest on ju high-larious lugeda, et Sõnn peaks “pingutama rohkem tulemuste nimel” (ja vaadata, kuidas samal ajal Mila keerata üritab) või on Sõnnil “tulemas kodused päevad, naudid lähedust ja sõnadeta armastust”. Lää!

Igal juhul, vaadelgem siis, kuidas härra Mang möödunud aastaga täppi pani. (Kursiivis Maalehest pärit Mangi horoskoop Veevalajale 2011. aastaks (kärbitud versioon), tavalises kirjas minu kommentaar.)

Tuleb põnev aasta. Veevalajatest saavad arvamusliidrid. Neil on maailmas toimuva kohta oma arvamus kogu aeg, kuid mitte alati pole nad valmis seda demonstratiivselt esitama. Sel aastal tekib neil tahtmine välja öelda kõik, mida arvavad, ja neid kuulatakse. Siiski ei tohiks muutuda psühhohuligaaniks ja endale vastumeelseid inimesi sarkastiliselt rünnata. Õnneks esineb sellist kalduvust vaid vähearenenud Veevalajatel. Maailm püsib ja on huvitav tänu oma mitmekesisusele – ka erisuguste arvamuste poolest.

Psühhohuligaan olen ma ainult kodus ja teki all. Ja sarkastiline? Kes? Moi? Tundub, et ma olen vähearenenud Veevalaja.

Märtsis püüab ta lõpetada aasta algul alustatud projekte, kirjutab hulga kommentaare, ajalehtedele artikleid. Loeb kodus üle oma rahatagavara ja kuu lõpul sõidab Pariisi koos uue sõbra või sõbratariga. Need, kes juba aastaid välismaal elanud ja töötanud, tulevad koju tagasi.

Pariisist näen ma jätkuvalt aastaid juba vaid und. Märtsis ma tõepoolest kirjutasin palju, et enne sünnitust kõikide asjadega ühele poole saada, aga reisil – hah, ma palun.

Kuhu Veevalaja ka ei sõidaks, ikka satub ta seltskonna keskpunkti. Tema arvamustest ollakse huvitatud, tuleb ka pakkumisi astuda kõikvõimalikesse organisatsioonidesse. Uraani hea mõju tõttu võib see tähendada astumist looduskaitseorganisatsiooni, mõnel ka roheliste parteisse.

Mitte keegi ei kutsunud mind kuhugi! Päh!

Mais on Veevalaja kodusem ja perekesksem. Ta arutab suve ühiselt veetmise võimalusi, tegeleb korteri või maja sisustamisega, ostab senikuulmatuid asju: kelli Loitsukellerist heade vaimude ligimeelitamiseks, lõhnaküünlaid, esoteerilist kirjandust, püüab perekonda või kogu suguvõsa ökoloogilisele rajale pöörata. Üldse viib ta mais läbi suuri muutusi eraelus.

Nojah, eks ta ole, elu muutus tõesti kardinaalselt. (Kas sellepärast ei tulnudki aprillis ära, et Mang ütles, et mais muutub alles elu?! Mang, kurat!) Ekstravagantsetest ostudest – rinnapump, näiteks. VÄGA ESOTEERILINE. Vaimudest ei hakka rääkimagi!

Juunis muutub Veevalaja sotsiaalselt aktiivsemaks – võib-olla üleliiagi. Ta püüab väga emotsionaalselt tõestada, et tema mõtted, mis teistele tunduvad utoopilised, on õiged. Mais sündinud mõtteid püüab ta juunis viia ühiskondlikule tasandile, kuid veendub õige pea, et enamiku inimeste alalhoidlikkus ja mõttelaiskus takistavad asju lõpule viimast. Jaanipäevast alates väheneb tema eksalteeritud olek veidi ja ta tunneb rahuldust ka kitsamast seltskonnaringist.

Jaa, ma mäletan küll, et juunis reisisime me palju ja see vist oli ühtlasi ka aeg, kui ma ainult titest rääkisin…

Septembris on ta emotsionaal­selt üles kruvitud, täis sarkasmi ja võtab ümbritseva terava kriitika alla. Nüüd saavad tema käest kõik: ülemused, alluvad ja sugulased. Tema üle eriti ei pahandata, sest paljuski paistab tal õigus olevat.

MINA tean küll, et mul on õigus, aga ei ütleks küll, et teised väga mõistvad mu tänitamise osas oleksid. Peagi võetakse mind ilmselt tüütuna arvele ja hakatakse tüütuabiraha maksma, sest ma lihtsalt õiendan kogu aeg.

Oktoober näitabki tema populaarsuse uut kasvu, eriti nooremate inimeste seas.

Mila hakkas mind tõepoolest kuidagi rohkem hindama. Näiteks hakkas paremini magama ja ise kaissu tulema ja minuga koos naerma. Jajaa, oma lapse hulgas olen ma väga populaarne!

November lisab siiski pingeid, sest oktoobris kätte võidetud töökoht on toonud ka palju kohustusi, ning inimesed, kes teda aidanud, ootavad nüüd vastutasu ja töötulemusi. See aga takerdub isiklike ja ühiste huvide sobimatuse taha.

Ehk siis peaks tööd tegema, aga ma ei oska ja aju on surnud ja tunde ööpäevas on liiga vähe. Nii on, nii on…

Detsembris tuleb need vastuolud ära lahendada. On näha palju paberitööd ja kokkulepete dokumenteerimist, ohtu võib tekitada liigne kiirustamine asjaajamisel. Aasta lõpp paistab silma meeleolu tõusu ja sisemise rahunemisega.

Nojah, saime oma ohud, kui korteriasjaajamisega kiirustasime… (ei hakka sellesse laskuma hetkel) Aga paberitööd ja dokumenteerimist oli ILGELT. Töö, pangalaenud, notarid, kinnisturaamatud, üleandmise-vastuvõtmise aktid, Eesti Energia ja nii edasi.

Ja aasta eelviimasel päeval saime kodu võtmed kätte ja ma tundsin, et VIIMAKS olen ma kohal.

Mang: bring it! Palun 2012. aastaks ennustada, et alustatud remondid viivad kõik Veevalajad valuta lõpuni ja pappi on jalaga segada! Jah?

Naabrinaine, Rootsireis ja teised

hoomamatu 9 Replies

Meie (st minu, Naabrinaise, DMi (11), Katsi ja Kats+ühe (džiisas, ma enam ei tea, kuidas inimesi nimetada SELLES AVALIKUS KOHAS SIIN)) šopingureisi Rootsi iseloomustab suurepäraselt järgmine dialoog. Õigemini, see pole isegi dialoog, see on pigem triloog. Ei, isegi mitte triloog või kvatroloog, vaid hoopis pentaloog.

Stockholmi METROOST (vuhuu!) välja astudes ja linna jalutades tegevuskava planeerides.

Kats+1: “Mis me siis nüüd teeme? Kuidagi eriti imelik on iga nurga peal arutada selle üle, mis me edasi teeme. Otsustaks kohe ära.”
Daki: “Oleneb, kes mida teha tahab.”
Naabrinaine: “Praegu vihma ei saja, võiks kohe turistitamise ära teha.”
Daki: “Mina olen ka turistitamise poolt. Ja siis kuskil kohtume mingi kell lõunapausiks ja vaatame edasi.”
Naabrinaine: “Jah, mina tean, et ma tahan käia H&Mis ja Halensis ja siis veel mõnedes poodides.”
Kats: “Mina tahan ka Halensis käia!”
Kats+1: “Mina tahaks lossi ikka näha, kuidagi imelik oleks Stockholmis ära käia lossi ja Riksdagi nägemata.”
Naabrinaine: “No davai! Siis teeme nii, et käime turistitame, siis šoppame ja siis kohtume lõunapausiks, vahepeal on kõigil õigus hargneda.”

Siis selgus, et peamine probleem on selles, et keegi ei tea, kus nad on ja kus peaks kohtuma. Välja arvatud Naabrinaine ja DM muidugi. Nemad teadsid alati täpselt, kus nad on. Naabrinaine on üldse väga uhke oma võime üle alati teada, kus ta on. Aga ta kõnnib ka nagu hull. Seega – midagigi kasu sellest hullumeelsest kõndimisest. Igal juhul. Käisime ja turistitasime ära. Siis käisime ja šoppasime ära, vahepeal omavahel erinevates H&Mides põkkudes, vahepeal üle tänava teise poodi joostes, et teisele riiete kohta nõu anda, vahepeal kohvitades.

DM: “Ma panin endale telefoni äratuse, mis kell me peame hakkama linnast liikuma, et laevale jõuda.”
Naabrinaine: “Jah, me käisime spetsiaalselt seda infoletis küsimas.”
Daki: “Mis kell siis?”
Naabrinaine: “16:15.”
Daki: “Mis aja järgi?”
Naabrinaine: “Rootsi.”

Järelikult leppisime, et kohtume Halensi juures 16:15.

Siis selgus, et me kõik oleme erinevas ajas. Mina olin Rootsi ajas, teised olid vist Eesti, Nigeeria, Põhja-Korea, Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogochi ja Kanada aegades. Igal juhul ei suutnud me ühelgi korral, mil keegi kelleltki kella küsis, üksmeelele jõuda ja lõpuks leppisime määratlustega: “kohtume tunni pärast” või “meil on aega tund ja veerand – Eesti aja järgi või?”.

Hakkan mina siis vaikselt otsi andma (vt ka merehaigus, väsimus, šopinguüledoos) ja otsustan, et suudan selle tund, mis on jäänud viimase kogunemiseni, ühe tänavanurga peal hängida küll. Ja siis tekkis küsimus: kus, kurat, on see tänavanurk, kus hängida?! Meenutasin olulisi lausekatkeid.

Kats: “Halens on seal, näed, seal.”

ja

Naabrinaine: “Halens on H&Mi vastas.”

Kui keegi on käinud Stockholmis, siis ta teab, et seal pole võimalik hingegi tõmmata ilma kogemata mõnd H&Mi inhaleerimata. Igal juhul, seisin siis mina keset šopingutänavat, suremas merehaigusse, titeigatsusse, šopinguüledoosi ja väsimusse. Otsustasin sisse astuda esimesse suurde hoonesse, mida vist Kats oli enne juhatanud. Oodatud allahindlusparadiisi asemel olen aga hoopis sattunud… hmm, ma tahtsin kirjutada Rootsi Stockmanni, aga… Eh, njah. Ühesõnaga, sattusin hiigelpoodi, kus kõik käisid, väike näpp püsti ja põhimõtteliselt sai valida, kas Hilfiger või MiuMiu.

Helistan.

Daki: “Mm… Kas ma olen vales kohas või… Aga kus me kohtuma pidimegi?”
Naabrinaine: “Halensis.”
Daki: “Siis ma olen vales kohas. Kus see Halens ongi?”
Naabrinaine: “Sealsamas Kulturhuseti platsil. H&Mi vastas.”
Daki: “Jah, siin ma olengi, aga… See pole ju Halens, see on Åhlens. Mitte nagu postimüügikataloog haalens, vaid oolens!”
Naabrinaine: “Jah, seesama.”
Daki: “Nojah, siis ma sain valesti aru.”
Naabrinaine: “Ühesõnaga, sa pole rahul ja sa helistad mulle.”
Daki: “Nojah… Ma arvasin, et ma olen vales kohas.”
Naabrinaine: “Alati sa helistad mulle ainult siis, kui sa pole rahul.”

Hiljem selgus, et vist keegi peale minu Åhlensis ei käinudki, küll aga said väisatud meie kõigi poolt vist kõik H&Mid, mis üldse iial Stokcholmi rajatud on.

Ma pole end kunagi varem nii tõupuhta eestlasena tundnud.

Õhtul laevas pidasime me väga valjuhäälset pentaloogi, okei, kvatroloogi – sest DM läks magama – üheaegselt ja täna jõudsime järeldusele, et me peame kõik ikkagi ka homme kohtuma. SEST ILMSELGELT VEEDAME ME KOOS LIIGA VÄHE AEGA.

Ja ehk saab vaene Kats+1 kõik oma lood siiski ära lõpetada, mida ta alustada üritas. Sel ajal, kui me kvatroloogi pidasime. Vaene mees. Ja kõik need H&Mid, kust ta läbi veeti… Rääkimata merehaigusest. (Katsile helistades selgus, et Kats+1 oli täna pliidi kohal süüa tehes lihtsalt edasi tagasi kõikunud, sest ta sisekõrv ei suutnud leppida, et torm on lõppenud.)

Elu.

depressioonist ja muust, vol 2

hoomamatu 12 Replies

Viimased kuu või kaks on olnud minu jaoks mingil põhjusel väga keerulised ja ma ei saa täpselt aru, miks.

Üks põhjus on ilmselt see, et mul olid väga suured lootused selles osas, et ükskord, kui tuleb see õnnis aeg, mil ma enam ei imeta ja ma saan taas hakata mingit ravi saama, siis saab kõik maagiliselt korda. Loomulikult see nii ei läinud. Õigemini, ma ju tean väga hästi, et ükski asi ei saa sõrmenipsuga korda, aga ometi ma lootsin, et midagi kuskilt hakkab paranema. Et ükskord hakkab see must pilv, mis on mind endasse imenud, otsast mõranema ja kuskilt tuleb jälle natuke valgust sisse.

Nagu ikka kõigi nende peahädadega, on minu ümbritsevatel väga raske mind mõista. Ma saan sellest aru, sest ka MINUL on MIND raske mõista. Objektiivselt on ju alati asjad täiesti hästi või vähemalt pole nad ju tegelikult sitasti, ometi mulle tundub, et nii on.

Käisime lühikesel šopingureisil Rootsis ja selle kahe päeva jooksul, mis ma olen netist eemal olnud, on blogosfäär plahvatanud. The Bloggessi postitus on pannud blogid kihama ja kõikjalt kostuvad hääled: jah, me saame aru! Me teame, mis on depressioon! Meid on palju, sa ei ole kunagi üksi!

Ja OMETI on tunne, et ma olen täiesti üksi, vähemalt selles võitluses selle musta pilvega. Mu lähedased on sellest kohutavalt väsinud. MINA OLEN SELLEST KOHUTAVALT VÄSINUD.

Kuskil keegi just kirjutas – võibolla tädi Becky, ma ei suuda praegu meenutada ja otsida – et depressioon on vana tropp. Vana valelik tropp. Ta valetab sulle otse näkku ja TEDA EI TOHI KUNAGI USKUDA. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et sa oled üksi, et sa oled väärtusetu ja et kogu maailm on sinu vastu. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult sitem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et sa oled nõrk, et sa oled loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine, sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta.

Aga see on nii kohutavalt raske, seda pidevat sosinat mitte uskuda. See on teinekord meeletult raske, eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevuskeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata.

/

Ma ei ole oma blogi kommentaare umbes nädal aega lugenud – või natuke rohkem. Ühe postituse omasid lugesin ja vastasin ka, aga teisi ei ole suutnud. Jah, ma olen täiesti seda meelt, et kui inimene blogib, siis ta peab olema valmis kõiksugusteks kommentaarideks ja ta peab nendega diilima. See on normaalne. (Muidugi ei pea kunagi leppima mõnituste, solvangute ja lihtsalt õelutsemisega, aga normaalse inimese kombel kommentaariumis suhelda – see käibki nii, nii ongi.) (Ja olgu öeldud, et ma ise ei salli kah blogijaid, kes kunagi oma kommentaariumis ise lugejale ei vasta.) (Ja nüüd olen ise jälle üks neist.) Igal teisel ajal ma suudangi seda, aga viimased nädal-paar mitte. Mul on olnud enne ka neid perioode, mul on olnud aegu, kus blogi on üleni parooli all, või aegu, kus kommentaarid on kinni keeratud. Ja siis see läheb jälle mööda ja ma suudan funktsioneerida nagu normaalne inimene ja mitte endast välja minna mingite suvaliste asjade peale, näha kurja hunti seal, kus tegelikult on karvane nunnu puudel.

Lisaks igasugustele muudele kriisidele on mul ka hetkel väike blogikriis, sest ma ei ole täpselt selgeks mõelnud, mida ja kui palju ma peaksin kirjutama. Naabrinaine märkis tabavalt, et ka see, kui ma EI kirjuta millestki, aitab kaasa selle pildi loomisele, mis lugeja peas juba olemas on. Mille ta on juba ise loonud. Näiteks Abikaasast kirjutan ma meelega vähe, mis tähendab, et ta on mingi taustamees selles blogis. Kui ma hakkaksin asju lähemalt seletama, siis ma küll muudaksin seda pilti, mida minu ütlematajätmised on lugeja peas loonud, aga see tooks kaasa laviini. Seletan üht asja, pean seletama ka järgmist ja nii edasi.

Ka on mul kriis sellega seoses, mida ja kui palju peaksin ma Emilianast kirjutama. Ta muutub iga päevaga rohkem inimeseks ja pole enam väike juuriktitt, anonüümne imik, üks sadade temasuguste imikute seas. Temast MITTE kirjutada on võimatu. Samas on palju asju, mida ma peaksin kohe talletama. Teemad, mis on mulle olulised ainult lühikest aega. Näiteks seesama imetamine. See pole absoluutselt enam mingi teema minu jaoks ja ma ei viitsi sellele isegi mõelda. Ometi on mul hea meel, et ma seda teemat ajal, mil see oli oluline, pikemalt lahkasin ja enda jaoks lahti mõtestasin. Teiega koos arutasin. See oli siis oluline. Enam ei ole – ja ka see on täiesti okei. Sest pigem ikka on mul hea meel, kui ma suudan arutelu tekitada ja mingitest teemadest avalikult rääkida.

Niisiis, ma tahan jätkata endale olulistest teemadest rääkimist, aga ma pean pidevalt end aina rohkem ja rohkem tsenseerima ja mulle ei meeldi nii. Järelikult pean ma asjad ümber mõtestama ja kuidagi teistmoodi jätkama.

/

Käisin Rootsis. Üksi. Üksi mõttes, et ilma lapseta. See oli kohutav selles mõttes, et terve eilne päev oli mul KUIVAL MAAL raskekujuline merehaigus. See oli kohutav ka selles mõttes, et niipea, kui ma üksi jäin, langesin ma tohutusse masendusse SEST ÕUGAAD MA JU HÜLGASIN OMA LAPSE KUIDAS MA SUUTSIN SEDA TEHA MA OLEN HÜLGUREMA! Ja see oli kohutav, sest minu ja Katsi kajutite vahel oli kajut, kuhu olid topitud kogu Eesti tüütud nagamannid, kes otsustasid öö otsa üleval olla ja narilt narile hüpata, ise meeleheitlikult röökides.

Peamiselt oli reis muidugi äge.

Ja ma ei taha aasta aega enam šoppama minna.

Tagasitulek oli suurepärane ja kohutav samal ajal. Lapsega oli loomulikult kõik korras (miks ei olekski pidanud), aga ma üldse ei osanud arvestada, kui väga ma seda kõike läbi elan. Kui raske võib olla esimest korda oma lapsest kaks päeva eemal olla. Või pigem – tagasi tulla, kui ta sind nähes hakkab kõigepealt nutma ja süles pärast vaikselt ümiseb: “Mme, mme…”

Ühesõnaga, kõik on hetkel justkui valesti ja justkui ei ole ka ja mul on raskusi aru saamisega, mis sellest on depressioon, mis mu kõrva valesid sosistab, mis on lihtsalt minu sisemine hälvikmina ja mis on päriselt.

Ja siis on see internet. Internet, mis on täis lõpptoredaid inimesi. Inimesi, kes riputavad oma blogidesse hõbedasi linte, märke sellest, et NAD TEAVAD. Et nad saavad aru. Et see ei ole ainult viga minu mõtlemises. Aga päriselus ei ole hõbedasi linte või vähemalt ei ole neil justkui mingit kaalu, kui nad isegi oleks.

We live to fight another day. Ja hoolimata sellest, et depressioon, vana tropp, ei jää kuidagi vait ja muudkui ajab oma mõttetut möla, peab järgmine päev siiski alati parem olema kui eelmine. Lihtsalt peab. Tegelikult on ju kõik siiski hästi. Ja tegelikult ei ole üksi ja alati on keegi, kellele helistada ja kes asjadele natuke perspektiivi annab.

Ükskord ma veel kikin selle depressiooni äässi. Kikin nii põhjalikult, et ta, vana mölakas, ei julge enam oma ninagi välja pista. See päev tuleb.

depressioonist ja muust

hoomamatu 4 Replies

When cancer sufferers fight, recover, and go into remission we laud their bravery. We call them survivors. Because they are.

When depression sufferers fight, recover and go into remission we seldom even know, simply because so many suffer in the dark…ashamed to admit something they see as a personal weakness…afraid that people will worry, and more afraid that they won’t. We find ourselves unable to do anything but cling to the couch and force ourselves to breathe.

/

I hope that you feel safe enough to be honest about the things you are the most ashamed of.  I hope you have someone there telling you “It’s okay.  You’re still the same person to me.”

The Bloggess kirjutab ausalt ja tabavalt depressioonist. Mul oleks veel nii palju lisada, aga samas ei ole ka. Mõni teine kord – nagu viimasel ajal paljude asjadega. Sest täna on hoopis teistmoodi päev. Täna sain ma tädiks!

december style

hoomamatu 9 Replies

Lund hakkas sadama 30. detsembril, mis tähendab, et täna lumetuisus ringi mütates otsustasin, et vist on aeg kampsuniga käimise asemel hakata mantlit kandma.

Jah, mul on plaanis Ilmataadile avalik pöördumine kirjutada.

Igal juhul, pidudekuul sai palju tehtud suitsusilma, mis mul tavaliste lauvärvide-pliiatsiga kunagi välja ei tule. Kuskilt sain ma aga spets suitsusilmapulga (suitsupulga?), millega on nüüd pool vaeva kohe vähem ja ei pea pead vaevama, et mis ja kuidas. Enne pittuminekut võtab meik ikka viis minutit aega ja mulle sobib see hästi.

Jõuludeks kinkis Abikaasa mütsi, sest ma tahtsin seda. Ma nimelt olen otsustanud, et ma annan jooksmisele VEEL ÜHE (sajanda umbes) võimaluse. Peamiselt sellepärast, et jooksmine on jõle popiks muutunud ja no LJB kirjutab oma blogis jooksmisest sellise kirega, et ma kohe tahan ka proovida, kas ikka tõesti on võimalik, et mingist hetkest hakkab jooksmine päriselt äge olema, mitte ainult mingi vabatahtlik surmaaktsioon. Muidugi on ka Dooce sel, st eelmisel aastal jube palju jooksmisest kirjutanud, nii et ma ausalt hakkan proovima!

Eriti mage oleks ka jätta ju Nõmme imelised jooksurajad lihtsalt niisama sinna seisma mulle maja taha. Kui ma sinna kolin, pole mul TÕESTI enam ühtki vabandust. (Disclaimer: ma jätan endale alati õiguse kasutada vabandust “mulle ei meeldi see”.)

Ühesõnaga, sain jõuludeks jooksmismütsi koos peene iPodi/telefonihoidjaga (noh see krõpsuga vidin, millega saab käe külge kleepida telefoni) ja ma avastasin, et see on üks vähestest mütsidest, mis mulle nüüdse soenguga ka päriselt sobib. Niisiis kannan ma seda mütsi nüüd igapäevaselt. Või noh, peaaegu igapäevaselt. Pittu ikka saabaste ja väikese musta kleidiga ei pannud.

Küünelakid on jälle pastelsed mingil põhjusel, kõrvarõngalemmikuks said sel kuul kiilid.

Ja, nagu ikka, miksin ketse ja viikareid, just like dr House. Üle kahe aasta tõmbasin jalga ka ühed Liiga Parajad* püksid, mida ma vahepeal kanda ei saanud/julgenud. Imede ime – lähevadki jälle jalga.

Juuksuris käisin ka ja lasin kelmika salgu allesjäänud juustesse värvida. Muuhulgas sain teada, et mu juuksevärvi number on 11-2. Võit.

*Liiga Parajad riided.

K: “Ostsin Seppäläst kleidi, aga kuna suurem number oli odavam, siis otsustasin selle ise väiksemaks õmmelda. No ja ega ma ju ei mõõtnud, võtsin kohe julgelt külgedest neli senti kokku. Aga nüüd sai liiga paras.”

kalendritest

hoomamatu 7 Replies

Ma olen hirmus kalendripede. Mul peab alati kalender kotis olema, isegi kui ma seda igapäevaselt ei kasuta. Noh näiteks siis, kui ma reaalselt tööd ei tee. Aga kalendrisse lähevad ka lisaks tööasjadele ju olulised sündmused kirja – arstiajad, mehe toimkonnapäevad ja muud üritused, telefoninumbrid, mida telefoni toksida pole mõtet, meiliaadressid, blogipostide ideed, raamatuideed, naljakad tsitaadid jne. Ma olen nüüd oma uue nutitelefoniga püüdnud hakata reaalselt ka telefonimärkmikku kasutama, aga pärast seda, kui ma selle Facebooki üritustega sünkroonisin ja see enam EI SÜNKROONINUD (st jättis kalendrisse aktiivseks ka keeldutud üritused), siis andsin ma jälle alla.

Igal juhul. Kalendrid on olulised. Tükk aega kasutasin ma kalendriümbrisena Helsingi ühe euro poest ostetud Puhhi-kaasi. Siis aga tüdinesin ma neist ära ja kuna ma suvel muretsesin ema-käekoti (patent pending) (ehk märsilaadse asja, mis käib risti üle keha – vankriga nimelt on see ainumõeldav) ja sinna Puhhi-märkmik enam ei mahtunud, oli vaja minimõõdus kalendrit. Niisiis soetasin Filofaxi roosakaanelise. Selle ainuke häda oli kummaline päevajagamise süsteem, kus ühel lehel olid päevad neljapäevani ja teisel reede, laupäev, pühapäev. Ma olen nimelt harjunud, et mul on vasakul pool siiski E-K ja paremal N-P. Ma nimelt olen fotomäluga ja kui ma heidan pilgu märkmikku, et neljapäevase ürituse detaile vaadata, siis unustan ma kohe ära, et neljapäeval üldse midagi toimub, kui see on kirjas vales kohas (ehk hoopis vasakul ja all, mitte paremal ja üleval).

Aegade jooksul on märkmikud huvitavate kirjetega täitunud, kui ma veel täitesisusid ei kasutanud, hoidsin ma neid alles. Hiljem hea vaadata ja näiteks staarlauseid koguda. Ja keskkooli ajal me muidugi kasutasime Maschaga märkmikke, et tunni ajal omavahel Tähtsatest Asjadest rääkida (poistest näiteks) (või lõunapausil saiakeste ostmisest) (või poistest). Vist ainult ühe korra äratas kalendermärkmik õpetaja tähelepanu, aga me teatasime süütute silmadega, et see on ju hoopis mu päevik ja tõenäoliselt jäi ta uskuma. Või kui ei jäänud, siis ei viitsinud meiega midagi ette võtta.

Tikker kirjutas kah just sellest, kuidas ta muretses suure kalendri koju seinale, et sinna nädala menüüd jm kirja hakata panema. Novot, mina nädalamenüüsid koostan peas viimasel ajal, aga uusaastaresolutsiooni panime meiegi paika seoses kalendritega. Kuna käimas on suursugused remonditööd ja peame veel lähikuudel üleval pidama kaht korterit pluss maksma pangalaenu, siis on muutunud ESSENTSIAALSEKS, et me lõpuks, LÕPUKS hakkaksime eelarvet pidama.

Mu kadunud vanaema ja vanaisa olid selles osas musternäidised. Kõik asjad läksid neil väiksesse musta märkmikku kirja, mis turult osteti, palju pension oli, mis oli elektriarve… Mul on nii silme ees, kuidas vanaema laua taga istus, natuke kookus, ja vanaisa turukotte lahti pakkis, ise siis vanaemale ette lugedes, mis palju maksis. Nunnu.

Niisiis, head näited silme ees ja suured väljaminekud lähitulevikus terendamas, võtsin ma ainuisikuliselt vastu otsuse, et meie pere hakkab kah nüüd eelarvet pidama.

Ja nii astus lavale Terve Elu Kalender. (Näidist näeb siin.)

Lisaks sellele, et see näeb nunnu välja ja on piisavalt silmatorkav, et ma teda ikka igal õhtul köögilaual näeksin (ja ostud-väljaminekud kirja paneksin), on ta eelarvepidamiseks ka selles mõttes hea, et igapäevakalendri puhul mulle isiklikult see kõik-päevad-ühel-lehel-süsteem ei meeldi. Raamatupidamise jaoks aga ideaalne – saab nädala lõpus sissetulekud-väljaminekud mugavalt silme ette. Ja Terve Elu Kalendri traditsioonidele kohaselt on seal ka igasuguseid häid säästva elu nippe, mis meile kah ära kuluvad.

Ja ikka nutt tuleb peale, kui käid korra ehituspoes ja ostad üht-teist, üldse ei midagi suurt, ja arve on 96 eurot. Väga distsiplineeriv on see kirjapanek.

Aga uut aastat on vaid ka kaks päeva olnud, ma kohe päriselt loodan, et me ikka reaalselt seda arvepidamist ka teeme. Remondi eelarve jaoks on niikuinii vaja asjad kõik kirja panna, nii et äkki jääb harjumus sisse?

Ideaalis ma muidugi tahaks kah suurt seinakalendrit, kus muud asjad suurelt silme ees, sest eriti Abikaasa kipub ära unustama, mis kohustused või värgid mul oli ja millal mul on vaja, et ta õhtul kodus oleks, aga ma pole leidnud seinakalendrile veel head kohta, kuhu ta reaalselt ka VAATAKS. Parim koht oleks ukse peal, aga selleks oleks vaja häid tugevaid magneteid, et ta alla ei vajuks (kalender siis, mitte mees), aga ma ei ole viitsinud sellega tegeleda ja uues kodus on mul koht juba olemas ka selleks, polegi magneteid vaja. Nii et praegu kärab väike seinakalender veel selleks otstarbeks küll.

Niisiis, praegu on mul igapäevaselt kasutusel suisa KOLM kalendrit, mis on isegi minu kohta overkill, aga samas nagu öeldakse: there’s no kill like overkill.

Uh, tegelikult tahtsin ma otsida oma vanad märkmikud üles ja sealt parimaid palu välja nokkida, aga nii jõle kiire on – nüüd, kui pseudoelitaristidel on ometi ju KAKS korterit, mille vahet saalida. Lisaks pean ma enne homset lühireisi veel kaks võimalikku köögi ja vannitoa kujundusplaani Google SketchUpis valmis saama (sellest mõni teine kord pikemalt), sest reedel juba hakatakse torutöid tegema ja me peame paar väga olulist asja ära otsustama (näiteks selle, kuhu tuleb vetsupott), nii et ma võib-olla tegelen sellega mõni teine päev.

Kes aga tahab endalegi Terve Elu Kalendrit soetada, saab seda teha, kirjutades järgmistele e-posti aadressidele: katrin@bioneer.ee (Bioneeri toimetaja Katrin Lipp), rutiku@gmail.com (kalendri projektijuht Rutt Sööt) või agnesmanniste@gmail.com. Kalendri hind on 10 eurot.

Seda postitust toetas Terve Elu Kalender.