Viimased kuu või kaks on olnud minu jaoks mingil põhjusel väga keerulised ja ma ei saa täpselt aru, miks.
Üks põhjus on ilmselt see, et mul olid väga suured lootused selles osas, et ükskord, kui tuleb see õnnis aeg, mil ma enam ei imeta ja ma saan taas hakata mingit ravi saama, siis saab kõik maagiliselt korda. Loomulikult see nii ei läinud. Õigemini, ma ju tean väga hästi, et ükski asi ei saa sõrmenipsuga korda, aga ometi ma lootsin, et midagi kuskilt hakkab paranema. Et ükskord hakkab see must pilv, mis on mind endasse imenud, otsast mõranema ja kuskilt tuleb jälle natuke valgust sisse.
Nagu ikka kõigi nende peahädadega, on minu ümbritsevatel väga raske mind mõista. Ma saan sellest aru, sest ka MINUL on MIND raske mõista. Objektiivselt on ju alati asjad täiesti hästi või vähemalt pole nad ju tegelikult sitasti, ometi mulle tundub, et nii on.
Käisime lühikesel šopingureisil Rootsis ja selle kahe päeva jooksul, mis ma olen netist eemal olnud, on blogosfäär plahvatanud. The Bloggessi postitus on pannud blogid kihama ja kõikjalt kostuvad hääled: jah, me saame aru! Me teame, mis on depressioon! Meid on palju, sa ei ole kunagi üksi!
Ja OMETI on tunne, et ma olen täiesti üksi, vähemalt selles võitluses selle musta pilvega. Mu lähedased on sellest kohutavalt väsinud. MINA OLEN SELLEST KOHUTAVALT VÄSINUD.
Kuskil keegi just kirjutas – võibolla tädi Becky, ma ei suuda praegu meenutada ja otsida – et depressioon on vana tropp. Vana valelik tropp. Ta valetab sulle otse näkku ja TEDA EI TOHI KUNAGI USKUDA. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et sa oled üksi, et sa oled väärtusetu ja et kogu maailm on sinu vastu. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult sitem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et sa oled nõrk, et sa oled loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine, sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta.
Aga see on nii kohutavalt raske, seda pidevat sosinat mitte uskuda. See on teinekord meeletult raske, eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevuskeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata.
/
Ma ei ole oma blogi kommentaare umbes nädal aega lugenud – või natuke rohkem. Ühe postituse omasid lugesin ja vastasin ka, aga teisi ei ole suutnud. Jah, ma olen täiesti seda meelt, et kui inimene blogib, siis ta peab olema valmis kõiksugusteks kommentaarideks ja ta peab nendega diilima. See on normaalne. (Muidugi ei pea kunagi leppima mõnituste, solvangute ja lihtsalt õelutsemisega, aga normaalse inimese kombel kommentaariumis suhelda – see käibki nii, nii ongi.) (Ja olgu öeldud, et ma ise ei salli kah blogijaid, kes kunagi oma kommentaariumis ise lugejale ei vasta.) (Ja nüüd olen ise jälle üks neist.) Igal teisel ajal ma suudangi seda, aga viimased nädal-paar mitte. Mul on olnud enne ka neid perioode, mul on olnud aegu, kus blogi on üleni parooli all, või aegu, kus kommentaarid on kinni keeratud. Ja siis see läheb jälle mööda ja ma suudan funktsioneerida nagu normaalne inimene ja mitte endast välja minna mingite suvaliste asjade peale, näha kurja hunti seal, kus tegelikult on karvane nunnu puudel.
Lisaks igasugustele muudele kriisidele on mul ka hetkel väike blogikriis, sest ma ei ole täpselt selgeks mõelnud, mida ja kui palju ma peaksin kirjutama. Naabrinaine märkis tabavalt, et ka see, kui ma EI kirjuta millestki, aitab kaasa selle pildi loomisele, mis lugeja peas juba olemas on. Mille ta on juba ise loonud. Näiteks Abikaasast kirjutan ma meelega vähe, mis tähendab, et ta on mingi taustamees selles blogis. Kui ma hakkaksin asju lähemalt seletama, siis ma küll muudaksin seda pilti, mida minu ütlematajätmised on lugeja peas loonud, aga see tooks kaasa laviini. Seletan üht asja, pean seletama ka järgmist ja nii edasi.
Ka on mul kriis sellega seoses, mida ja kui palju peaksin ma Emilianast kirjutama. Ta muutub iga päevaga rohkem inimeseks ja pole enam väike juuriktitt, anonüümne imik, üks sadade temasuguste imikute seas. Temast MITTE kirjutada on võimatu. Samas on palju asju, mida ma peaksin kohe talletama. Teemad, mis on mulle olulised ainult lühikest aega. Näiteks seesama imetamine. See pole absoluutselt enam mingi teema minu jaoks ja ma ei viitsi sellele isegi mõelda. Ometi on mul hea meel, et ma seda teemat ajal, mil see oli oluline, pikemalt lahkasin ja enda jaoks lahti mõtestasin. Teiega koos arutasin. See oli siis oluline. Enam ei ole – ja ka see on täiesti okei. Sest pigem ikka on mul hea meel, kui ma suudan arutelu tekitada ja mingitest teemadest avalikult rääkida.
Niisiis, ma tahan jätkata endale olulistest teemadest rääkimist, aga ma pean pidevalt end aina rohkem ja rohkem tsenseerima ja mulle ei meeldi nii. Järelikult pean ma asjad ümber mõtestama ja kuidagi teistmoodi jätkama.
/
Käisin Rootsis. Üksi. Üksi mõttes, et ilma lapseta. See oli kohutav selles mõttes, et terve eilne päev oli mul KUIVAL MAAL raskekujuline merehaigus. See oli kohutav ka selles mõttes, et niipea, kui ma üksi jäin, langesin ma tohutusse masendusse SEST ÕUGAAD MA JU HÜLGASIN OMA LAPSE KUIDAS MA SUUTSIN SEDA TEHA MA OLEN HÜLGUREMA! Ja see oli kohutav, sest minu ja Katsi kajutite vahel oli kajut, kuhu olid topitud kogu Eesti tüütud nagamannid, kes otsustasid öö otsa üleval olla ja narilt narile hüpata, ise meeleheitlikult röökides.
Peamiselt oli reis muidugi äge.
Ja ma ei taha aasta aega enam šoppama minna.
Tagasitulek oli suurepärane ja kohutav samal ajal. Lapsega oli loomulikult kõik korras (miks ei olekski pidanud), aga ma üldse ei osanud arvestada, kui väga ma seda kõike läbi elan. Kui raske võib olla esimest korda oma lapsest kaks päeva eemal olla. Või pigem – tagasi tulla, kui ta sind nähes hakkab kõigepealt nutma ja süles pärast vaikselt ümiseb: “Mme, mme…”
Ühesõnaga, kõik on hetkel justkui valesti ja justkui ei ole ka ja mul on raskusi aru saamisega, mis sellest on depressioon, mis mu kõrva valesid sosistab, mis on lihtsalt minu sisemine hälvikmina ja mis on päriselt.
Ja siis on see internet. Internet, mis on täis lõpptoredaid inimesi. Inimesi, kes riputavad oma blogidesse hõbedasi linte, märke sellest, et NAD TEAVAD. Et nad saavad aru. Et see ei ole ainult viga minu mõtlemises. Aga päriselus ei ole hõbedasi linte või vähemalt ei ole neil justkui mingit kaalu, kui nad isegi oleks.
We live to fight another day. Ja hoolimata sellest, et depressioon, vana tropp, ei jää kuidagi vait ja muudkui ajab oma mõttetut möla, peab järgmine päev siiski alati parem olema kui eelmine. Lihtsalt peab. Tegelikult on ju kõik siiski hästi. Ja tegelikult ei ole üksi ja alati on keegi, kellele helistada ja kes asjadele natuke perspektiivi annab.
Ükskord ma veel kikin selle depressiooni äässi. Kikin nii põhjalikult, et ta, vana mölakas, ei julge enam oma ninagi välja pista. See päev tuleb.
