Blogiadvendikalender.

Üks mu elu kirkamaid elamusi on Foo Fightersi kontsert eelmisel aastal Helsingis. Ma püüdsin tookord sõnadesse panna, kui võimas ja hinge raputav see kogemus oli, kuid ei suutnud.

Mõtlesin sellele sel aastal, kui ootasime kerges vihmas Red Hot Chili Peppersi lavale tulekut. Et lemmikbändide laivkontserdid on natuke nagu narkootikum. Kõhus keerab ja sügeleb, liblikad plaksutavad tiibu, pea käib ringi, kõrvus sumiseb. Ja see hetk, kui käib avaakord, kui sa näed neid nii tuttavaid kujusid, keda sa kunagi varem tegelikult kohanud pole, lavale tulemas. Sa unustad hingata. Liblikad peatuvad ja plahvatavad siis soojaks tulekeraks, värinaks selgrool, peapöörituseks, südamepöörituseks. Kõik on pahupidi.

See kestab vaid sekundi, kaks. Edasi on lihtsalt kõik nauditav. Aga mitte enam selline löök nagu avaakord.

Vaimustav.

#9. Lemmikbändi kontsert

Blogiadvendikalender.

Ma olen hakanud palju tantsima. Seejuures on mul ikka veel lahti lasta tundest, et ma ei oska seda hästi ja et ma näen välja naeruväärne. Miks ma seda ei suuda? Kui mind vaatab ainult Mila ja kuigi ilmselt tema jaoks on kogu maailm üsna naeruväärne (et saada sooja tuleb tuppa teha lõke? No vabandage väga!), näen ma tema silmist, et ma olen hoopis vahva. Sest ta hakkab minuga koos tantsima, seda samuti oskamata, samamoodi vahva ja naeruväärne välja nähes.

Vahel ta tuleb ja võtab mul käest ja veab keset põrandat: noh, tantsi nüüd! Ja me tantsime, tema kergelt põlvi nõkutades, vahel moshime koos peadega kuni hakkame tuikuma ja naerdes pikali viskame.

Ma armastan meie spontaanseid tantsupidusid üle kõige maailmas.

#10. Spontaansed tantsupeod

Blogiadvendikalender.

Mulle meeldib numbrimaagia. Näiteks kui ostsime Nõmme korteri avastasin ma, et jagame samu maja- ja korterinumbreid Naabrinaise Nõmme korteriga.

Ma olen alati oma õnnenumbriks pidanud number 11. See on minu ja Siki sünnikuupäev. 1+1=2, mis on ühtlasi veebruar. 11 on kuidagi harmooniline, see number on ILUS.

Ja ausalt öeldes ei oska ma isegi põhjendada seda kõike rohkem. Lihtsalt… Number 11-l on minu elus eriline koht.

#11. Number 11

Blogiadvendikalender.

Kunagi meeldis mulle end iseloomustada lausejupiga “see tšikk, kes koguaeg naerab”. Ma mäletan aegu, kui me Birxu ja Tannuga olime lahutamatud. Kui me istusime enne Birxi tööd “peata naise” pubis, sõime kalasuppi, jõime lattet ja hirnusime nagu segased.

Ma igatsen neid aeg vahepeal, samas on see kõik kuidagi väga kaugel. Jessas, kümme aastat tagasi, vaat et.

Aga senini meeldib mulle end ümbritseda inimestega, kellega suudan ma tundide kaupa naerda rõkata. Näiteks nagu tol korral Naabrimehe sünnipäeval…

On raske ette kujutada, et paljude inimeste jaoks pole naer üldse midagi igapäevast. Heh, isegi mulle ju pole. Ja ikka meeldib mulle end pidada pigem rõõmsaks inimeseks. Hoolimata sellest, et poole ajast võitlen ma pideva tahtmisega lihtsalt nutta.

Sõbrad, naergem!

#12. Naer.

Blogiadvendikalender.

Teadupoolest kutsun ma oma juukseid tiitudeks, sest mulle tundub, et neil on mingi oma ühiskond, oma valitsus ja riigikogu, kus peamiselt võetakse vastu otsuseid välja näha nõmedad. Võibolla on see osa mingist suuremast plaanist, ma ei tea.

Igal juhul oskan ma tänulikult hinnata neid päevi, mil on heade juuste päev. Eriti selgelt on seda näha sirvides fotosid. Kuidas ma suudan kahel järjestikusel päeval välja näha absoluutselt erinev. Ühelt pildilt vaatab vastu täitsa asjalik naisterahvas (iu kui rõve sõna), teisel aga silla alt välja roomanud crack whore ja isegi mitte see lahedat tüüpi crack whore (vt ka Helena Bonham Carter), vaid pigem selline õnnetu, kellele tahaks pakkuda sooja suppi ja raha juuksuri jaoks.

Praeguseks on mu juuksed saavutanud järjekordselt seisundi, kus nendega on võimatu midagi lahedat teha. Oli üks või kaks päeva, mil nad olid täpselt õiges pikkuses.

Ohjah.

Hakka või mõtlema, et kasvtakski välja jälle…

#13. Heade juuste päev

Blogiadvendikalender.

Ma ei tea, kes tuli sellise geniaalse asja peale nagu seda on pomelo aretamine, aga ma tahaks talle saata tänukirja.

Mul on puuviljadega veider suhe. Üldiselt pean ma end sundima neid sööma, sest ma pole kuidagi millegi muu kui arbuusi söömist hästi ära õppinud. Kui kasuisa töötas puuviljalaos, oli meil kodu puuvilju täis, kõik kadestasid meid, kuid mina ei osanud rõõmu tunda muust kui arbuusidest.

Ja siis ükskord mõned aastad tagasi otsustasin ma proovida pomelot ja olen siiani armunud.

See on ideaalne vili. Parajalt hapu, mõnusalt suur, piisavalt nokitsemist, tõenäoliselt tervislikum kui kommikott. Hoiab ära õhtuse võileibade näkitsemise, täidab C-vitamiiniga ja isegi Mila on hakanud pomelot armastama. Seega on talle siin kalendris auväärne 14. koht garanteeritud.

#14. Pomelo

Blogiadvendikalender.

Alguses tahtsin ma siia kirjutada “nädalavahetus”, aga siis mõtlesin ümber. Nädalavahetused on küll hirmus toredad, aga kaotavad vaikselt oma võlu, kui sa töötad: a) kodus, b) väikese lapse kõrvalt ja c) põhimõtteliselt kogu aeg.

Seega…

Minu jaoks on praeguses eluperioodis palju mõnusamad vabad päevad, mis juhtuvad ootamatult. Töö on tehtud, laps hoius ja arvel raha, et kohvikusse minna?

Andke ainult tuld.

#15. Vaba päev.

Blogiadvendikalender.

Ma armastan keelt. Ükskõik mis keelega ka ei oleks tegu, ma armastan seda, sest see on keel.

Ma ei mäleta, millal oli esimene hetk, kui ma tundsin, et valdan inglise keelt nii hästi, et teha keeleväänamisnalja, kuid see on fantastiline tunne. Vallata võõrkeelt nii hästi, et saad seda väänates nalja teha.

Teadupoolest ei usu ma ei gravitatsiooni ega evolutsiooni (ei, ma pole ka kreatsionist), aga keele areng on ikkagi fantastiliselt hämmastav. Mulle meeldib sõnade üle mõelda, arutleda, neid käänata ja väänata ja vaadata, mis välja tuleb. Segada keelt mõne võõrkeelega, segada eesti keelt võõrkeelele omaselt.. See on oosõm.

#16. Keel

Blogiadvendikalender.

Ma mäletan, et kunagi kiitsin kuskil sotsiaalvõrgustikes mojitot ja (peaaegu) karske tuttav sai kurjaks ja vihjas, et vähem alkoholi oleks igatpidi kasulikum.

Noh, eks ta oleks muidugi, aga kas te olete saanud kunagi maailma parimat mojitot?

Mojito point on minu jaoks selles, et tegu on täiusliku kokteiliga. Täiuslik on ta ka  selles mõttes, et mojito ei pea sugugi olema valmistatud rummiga, et maitsta imeliselt.

Ma oskasin teha maailma parimat mojitot sel suvel, mis lõppes rasedusega. Täna? Mul on küll sügakülm mojitolille (=piparmünt) täis, aga mojitod ei tule ikka enam välja…

#17. Mojito