Parisienne

Argielu 6 Replies

Rääkisime sõbraga ükspäev Pariisist.

Õigemini, ma hakkasin mõtlema, kuidas üks mu eluunistusi on ära käia Pariisis ja ma ei saa aru, kuidas see senimaani veel juhtumata on. Ja jõudsin järeldusele, et keegi vist pole jaganud mu täiesti ebamõistlikku vaimustust linna vastu, millest ma ei tea peaaegu mitte midagi, ainus, mis ma tean, on pärit kirjandusest ja filmidest ja muusikast, aga ikkagi ma kujutlen end seal tänavatel jalutamas, praktiliselt tunnen Pariisi lõhna, kõiki neid segusid, ebameeldivaid ja meeldivaid ühekorraga…

Ma olen mingil põhjusel alati arvanud, et Pariis on koht, mida on üksi kuidagi kurb nautida. Et sinna peaks ikkagi minema kahekesi. Kellegagi, kellega tänavanurkadel kudrutada, kellegagi, kes sinuga koos oskab Pariisi õhku samasuguse vaimustusega sisse hingata. Aga see on ju jabur? Hingelt tapetud romantik minus ütleb, et sellise asja ootamine on… noh, ongi lihtsalt jabur.

Miks ma ei võiks niisama lihtsalt minna? Lihtsalt minnagi üksinda Pariisi? Mis mind takistab?

Ja siis meenus mulle see üks mu Amsterdamis-käik, mis oli kõik väga tore – aga üksinda linnas… See võib muutuda väga kiirelt väga kurvaks. Üksinda kohvikus istumine, üksinda tänavatel kõndimine, üksinda vahva kontserdi avastamine ja sellele kaasaelamine… Lühitutvusi on nii ehk kergem sõlmida, aga üksinda-üksinda-üksinda – see väsitas A-damis mind juba kahe õhtuga. Mis siis veel Pariisis pikema ajaga juhtuks, kui mul isegi poleks mõnusat seltskonda majutuskohas, kellega bondida ja suhelda?

Nii et ma ei tea. Ma võtsin lahti bookinhouse.ee lehe, lõin lahti kalendri oma septembrikuise puhkuse ajaks ja vaatan nukralt neid Tallinn-Pariis lende. Nii odavad! Miks, no miks ma ometi ei võiks minna?

Või kas ma just peaks? Istuks ja kirjutaks, näiteks, päevad läbi?

Aga ka seda olen ma juba teinud, Tenerife, mäletate. Ja ka siis oli mul siiski keegi ees, mingi lüli kohalikkusega, mingi lüli reaalsusega. Muidugi, miski ei takista mul seda lüli Pariisis leidmast. Kindlasti on mu blogilugejategi seas keegi Pariisist… Ja tegelikult mulle jubedalt meeldib üksinda reisida, aga ma tahaks luua mingeid kontakte. Olla anonüümne ja kontaktis samal ajal. Ma ei tea, kuidas seda seletada… Tahaks rääkida võõrastele oma elulugu ja kuulata nende lugusid, samas tahaks, et saaks olla üksi ja et saaks olla mitteüksi… Aga Pariis! Pariis on ju linn, kus peab õhkama ja armuma ja naalduma teineteisevastu tänavanurkadel…

Üldsegi, sõber ütles lõpuks, et mis sa sest Pariisist, mine parem Provance’i…

Seda postitust toetas bookinghouse.ee.

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Milka just ärkas unest, seletades midagi segast.

Mila: “ii-nii…”
Mina: “Mis sa ütlesid?”
Mila: “Õõ-ii-nii…”
Mina: “Ah?”
Mila: “KÕRINI.”

Pean temaga nõustuma. No tõesti on vahel asjadest kohe nii kõrini, et öösel ka ärkad (või käid mööda netti ringi, nagu minu puhul) ja deklareerid, et on kõrini.

Kaitsesin täna ära oma magistritöö teooriaosa ja pärast seda pillisin, vaadates filmi “Motherhood”, nagu idikas.

KÕRINI.

and the air is pure menthol

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 9 Replies

Täna muutusin ma hetkeks emotsionaalseks.

Ma olen korduvalt mõelnud, kui õige on see ütlus: “Hommik on õhtust targem.” Õhtuti muutuvad varjud tumedamaks, öösiti on vaikus valjem. Pimedas muutub üksindus üksilduseks, ja kui isegi kuud pole ja on ainult tuul ja kahisevad männid, siis kaotab reaalsus igasuguse kuju.

Ma lebasin voodil ja vaatasin öölambi loodud taevatähti ja mõtlesin. Mulle meenus nii eredalt see suvi Austrias, need emotsioonid. Kuivõrd võib olla üks inimene ülepeakaela armunud? Mulle meenus, kuidas mulle siis tundus, et kõik mu tunded on ühtäkki korraga üles äratatud; nagu meie selleaastane aastavahetuse tulevärk. Kõik korraga taevas, üks tunne kirjum kui teine. Taustaks vahemerelikult valged krohvitud seinad ja Mittel-Europa sügavsinine taevas. Kui vaimustav tunne see oli: lihtsalt tunda! Ma arvasin enne seda, et ma ei tunne iial enam mitte midagi. See suvi tõestas, et tunded tulevad alati tagasi.

Tänaõhtuses pimeduses meenus veel nii palju muudki. Ja ühtäkki ma tabasin end mõttelt, kuidas peaks sõnastama seda … Ühesõnaga, tabasin end peas kirjutamas. Kirjutasin peas, et … Kuidas teha kindlaks, kui palju õnne inimene oma elus väärib? Mu esimene peatoimetaja ütles kunagi, et talle tundub, et inimesele on antud elus tähemärkide arv. Ja et talle tundub, et ta on selle täis kirjutanud.

Mulle vahel tundub, et mu elus on olnud nii palju õnne, et ma olen äkki selle õnne arvu juba täis saanud. Samamoodi tundub pasaga ka, pardon my french, eks. Kui palju paska on ühele inimesele ette määratud? Millal see ükskord läbi saab?

Tähemärkide arvuga, muide, on vist paljudel kirjanikel nii. Et neil saab see täis ja nad rohkem ei kirjuta. Salinger ei kirjutanud suurt enam midagi pärast mingit hetke. Ja teisedki on mulle öelnud – mõned, kellest ma arvan, et nad peaks kirjutama, sest nad on geniaalsed – et nad enam ei taha, et tähemärkide arv on justkui täis.

Kui palju on inimesele ette nähtud õnne tähemärke, öelge mulle? Ma vahel tahaks nii väga osata olla … Noh, lihtsalt olla. Kogu aeg mitte ajada taga seda järgmist Suurt Emotsiooni. See järgmine Suur Emotsioon võib olla ükskõik mis, sõltuvalt eluperioodist. Senini oli see Päris Õige Töö. Hetkel, ma tunnen, ma teen seda. Ja nüüd on kohe tekkinud järgmine suur asi, mida taga ajada – või noh, ikka see vana suur asi. Päris Oma Kodu.

Ja on reaalne, et ma ei saa seda kunagi. Sest ma ei suuda kustutada miljon-aasta-taguseid võlgugi. Aga ikka unistan. Unistan remontimisest ja ehitamisest ja öistest piknikutest voodis.

//

Ööd on sageli nii rasked, ma ei tea, miks. Ma olen praegu õppepuhkusel, õppeasjadega olen tegelenud täpselt, ee, 10 ühikut. 1000 ühikut olen tegelenud muude asjadega. Ma ei saa aru, kuidas see igapäev mind neelab, ja päriselt, ma päris siiralt naudin seda igapäeva.

Aga millegipärast saavad halvad emotsioonid mind teinekord öösel kätte ja siis ma pillin nagu vana loll.

Tähendab … Kuidas siis leitakse see tasakaal selle vahel, et olla emotsionaalne TÄPSELT PARAJAL MÄÄRAL? Sest ma vist ikka ei oska. Ma tahan uppuda asjadesse täielikult ja naerda liiga kõvasti ja ahmida vaimustusest õhku. Võib-olla ma peangi need öised lakkevahtimised selle vastu ohvriks tooma.

//

Aga täna oli hea päev, sest see algas juba hästi. Raadiost tuli Dahlingu “Menthol” ja mul oli pärast autos inimene, kes selle mainimise peale koheselt laulis “And it’s going to be wild!”, ja ma mõtlesin, et kurat, Dahling ja elu ja päike ja teate, mis siis, et ma pole enam 20 ja ülikoolis juukseid lehvitamas, mõned asjad jäävad.

Näiteks see, et elus on fantastilisi asju ja inimesi igal nurgal, hoia ainult silmad ja meel avali.

Menthol from Dahling on Myspace.

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

Gagarini valvsa pilgu all

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 2 Replies

20150301_174136Eile hakkasime Milaga koristama. Õigemini, me hakkasime koristama juba päev varem, aga siis lõppes see sellega, et väga ära koristatud olid elutoalaud ja kõik telekaekraanid. Ja by ärakoristatud I mean švammiga tuhat korda üle nühitud.

Eile siis hakkasime koristama, st Mila hakkas. Võttis tolmuimeja ja no siis ega ma ei saanud ju kaua kõrvalt vaadata. Ammu oleks olnud tegelikult aeg, aga koguaeg on ju mingi vabandus. Kui sa veedad kodus päevas lisaks unetundidele veel umbes 3 tundi, siis ei raatsi koristamisele aega raisata. Aga nii me siis koristasime. Kas ma olen ainus, kellel juhtub nii, et kui ta hakkab koristama, siis see toob välja lihtsalt kordades suurema hulga muid asju ja sodi, mida peaks veel koristama?

Nii metafooriliselt kui ka täitsa otse küsin.

//

Veel mõtlesin eile tülitsemise peale. Et kuidas ma tülitsen. Milal oli mingi kerge error ja ma mõtisklesin selle valguses, et Mila vist tülitseb nagu mina. Et kui on mingi probleem, siis ta võib toriseda ühe ja teise asja üle, otsida põhjuseid, kuni lõpuks keegi on piisavalt tark ja kannatlik, et jõuda temaga koos välja selle põhjuse juurde, mis teda päriselt vaevab. Ja kui piisavalt tark ja kannatlik mitte olla, siis torisemine jätkub ad infinitum.

Õnneks ma Mila kõrval olen piisavalt tark, et kohe aru saada, et ei, asi ei ole selles pusletükis, mis sattus tolmuimejasse, vaid ilmselt milleski muus.

//

Ja siis neil päevil ma üldse mõtlen palju. Vahepeal otsustan, et ei peaks, eks. Et paneks mõtlemise hetkeks pausile. Või siis, otsustamise. Et üldiselt ei otsusta midagi, mõnda aega. Elan rahulikult, teen tööd, kirjutan magistrit, maksan arveid ja katsun võlgadest lahti saada. Et lihtsalt, lasen sujuvalt elul minna.

Aga ikka on iga jumala päev vaja vastu võtta mingeid otsuseid. Kas sa näiteks tahad minna  sinna kokkusaamisele või ei. Kas sa tahad võtta ette selle ürituse korraldamise või ei. Kas sa avad selle tšätiakna või ei. Kas sa võtad vastu selle sõbrakutse või ei. Kas sa sõidad koju mööda Harku teed või mööda mereäärt. Kas sa tõused kell 750 või 800. Kas sa teed õhtul frikadellisuppi või tomatisuppi. Kas sa vastad sellele sõnumile või ei. Kas sa avad selle kirja või ei. Kas sa räägid sellest unenäost või ei. Kas sa blogid või ei. Kas sa segad end (pseudo)intriigi või ei. Kas sa lähed vahatamisse sel nädalal või ei. Kas sa sööd lõunat sööklas või ei. Kas sa ükskord lähed trenni või ei.

Vahepeal tahaks nii väga, et kõik otsused oleks tehtud mu eest ja mul on nii tore, kui vahepeal kasvõi Milagi teeb need minu eest. Et täna koristame ja nii on. Sest et talle meeldib. Mis siis, et mulle ei meeldi, aga mulle meeldib temaga koos. Ja oh, oleks see vaid vastus ka teistele küsimustele – et muidu mulle ei meeldi, aga meeldib x-ga koos. Kuidagi… endast peaks lähtuma panema need küsimused. St endast ja Milast, muidugi, ka, aga ma räägin siin Mila-välistest asjadest hetkel, kui üldse nii saab öelda asjade kohta. Sest Mila juurde tuleb kõik tagasi.

//

Ma olen elanud Kloogal aasta ja kaks kuud ja esimest korda ma tunnen, et mul on siin päris esimene kohalik sõber. Lisasin Facebookiski sõbraks ja puha. Lasteaed teeb sotsiaaleluga ikka imesid, ma ütlen. Mis siis, et alles teisel katsel õnnestub. Minul siis. Milal paistab õnnestuvat esimesel katsel. Täna täiesti ootamatult jooksis ta lasteaeda jõudes mu käte vahelt välja, et kallistada oma sõbrannat.

Ma sulasin väikeseks lombiks, see oli lihtsalt nii hullupööra armas.

11

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Täna 11 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Ja täna on meie riigi sünnipäev. Mul on uhke tunne.

Ja imelik tunne on ka, selline aeg ja ajatus… Kuhu kõik voolab lõpuks? Viimasel ajal mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma olen märganud endas paradokse – ma näiteks töötan hästi kiirelt, ma trükin kiirelt ja mulle meeldib teatud asju teha kiirelt. Aga mingeid asju ma ei taha kiirustades teha. Näiteks ei meeldi mulle kiirustada rongile või kiirustada hommikuti või üleüldiselt rabeleda selle tundega, et olen kuhugi hiljaks jäämas.

Sõber heitis ükspäev ette, et ma olen väga laisk blogija ja muidugi on tal õigus. Ma ei jaksa viimasel ajal kirjutada, kõik mu loominguline energia läheb mujale. Et õppida kirjutama kõige paremaid persoonikaid, mida on võimalik kirjutada. Et õppida. Et kirjutada magistritööd, sellist, mille üle on pärast uhke olla. Ja loominguline energia läheb ka igapäeva. Et püüda leida üles see muinasjutt, mis ju igas igapäevas tegelikult on. Ja ma otsin seda muinasjuttu ja harilikult leian oma lapse silmadest või laulukatkest või sõnamängust. Või ka tööl kolleegsõbrannade naljatlemisest. Või siis soojast kaisust. Või siis hilisõhtustest jutuajamistest. Või inspireerivate inimestega kohtumisest.

Mul on pidevalt tunne, et mu elu on nii suur privileeg. Et ma peaksin olema tänulik – ja tegelikult ma olen lõputult tänulik – sest kõik on nii-ii hästi mu eluga. Et asjad üldiselt sujuvad. Et ma õpin aina rohkem võtma neid asju ja inimesi, kes püüavad muinasjutte purustada, suhtumisega hane-selga-vesi. Et ma näen mustreid ja õpin neist.

Ma tegin täna ebatraditsioonilise aastapäevatähistamise. Jälle seda oma vana head kookosesuppi, millest juba aasta aega ei saa mul isu täis. Natuke üritasin vaadata ülekannet ka, aga mida sa vaatad, kui sulle ainult stuudiot näidatakse. Imetlesin lippe lehvimas ja neid sirgeid, imeilusaid sirgeid mände Saku kandis tee ääres. No kui ilus saab olla üks männik? Soovisin kõigile, keda kohtasin, imeilusat vabariigi aastapäeva. Püüdsin mitte olla kurb, et Milat näen alles homme – see on täiesti talumatu tunne vahel, see, kuidas võib oma last igatseda. Ja mõtlesin, kui hästi ma mõistan neid üliklammerduvaid vanemaid, kes ei suuda ka täiskasvanud lastel minna lasta – sest… maailm on täis koledaid asju ja need koledad asjad tungivad sisse uksest ja aknast, läbi su muinasjutuukseprao nad tulevad ja sa ei saagi midagi teha, tähendab, vahepeal saad, aga üldiselt ei saa ja ei peakski… Sest kuidas me muidu õpiksime…

11 aastat tagasi olin ma totaalselt teine inimene, raske on ettegi kujutada, kes ma sel ajal olin. Kui palju õppetunde, kui palju valesid valikuid, mis ikkagi on toonud õigesse kohta. Ja kui palju sisemisi ja välimisi sõdasid tuleb veel pidada, et igapäevamuinasjutt oleks sujuv, et kõik mu ümber oleksid õnnelikud, et ma saaksin… olla vajalik. Vajalik oma inimestele, vajalik oma lugejatele, vajalik maailmale. Et ma teeksin nii palju kui on minu võimuses ja mulle ette nähtud.

Aitäh, mu sõbrad, et olete olnud need 11 aastat minuga. PS! Ma veel ootan teie “Minu päeva” kirju, kui soovite neid saata:) Sööge kiluleiba ja kui te pole veel valimas käinud, siis minge valige, tublilt. (Aga püüdke valida mitte nii hoogsalt kui mina, kes ma ei suuda isegi oma ID-kaarti pärast valimist leida, nii hoolega valisin ära kohe.)

Muah!

Meenutuseks: üks mu popimaid postitusi selle veebistatistika loenduri ajal on näiteks see postitus. (Jah, mul pole endiselt lilli, sünnipäevaks sain ainult ühed pluss peterselli.) (Aww, petersell.) (Aga sel nädalal oli ka sõbrapäev ja fakk, ma ausalt ootasin mingit üllatuskimpu kasvõi töö juurde.) (Kas seda enam üldse tehakse mingites universumites?) Aga võrreldes selle ajaga, mu elu on… tõesti, fantastiline. Ausalt. Irooniavabalt. Ja aitäh sõbrad, teile kõigile.

Nele päev: Ühe jälle ülikoolis käiva ema päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2ev

Külalispostituste “Minu päev” sarjaga tähistan oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kirjuta mulle oma päev üles ja saada meilile!

Kell on 7 hommikul, telefoni äratus hakkab tööle. Panen kiirelt telefoni vait ja veendun, et Härra ega Põnn ei ärganud. Jään veel hetkeks lebama, et pikaks koolipäevaks jõudu koguda. Õnneks on kuus maksimaalselt 6 koolipäeva ja needki toimuvad kahekaupa.

Igatahes kell on juba 7.15, poen tasakesi voodist välja ning otsin käsikaudu üles õhtul valmis pandud riided. Kiire pesu ja riietumine, piilun magamistoa ukse vahelt, kas meespere jätkuvalt magab. Põnn on oma võrevoodis püsti ning pakub mulle oma lutti ja lutipudelit, ilmselgelt on tema nüüd algavaks päevaks valmis. Tõstan Põnni võrevoodist Härra kaissu ja jätan nad ärkama ning mängima. Köögis kiirelt vesi keema, et täiskasvanutele teed ning lapsele putru teha, endale üks võileib ka. Kass üritab mind jalust maha tõmmata, saab ka tema oma toidu kätte. Kuni puder potis valmib jõuavad mehed kööki, sööme ja jätan Härrale lapsehoidmise instruktsioonid ämmale edastamiseks.

Kui kursakaaslased helistavad, teen Põnnile tadaa ja jätan Härra pudrust kutti küürima ning lähen tee äärde. Autos arutame nii tulevast koolipäeva, õppekorraldust üldiselt kui niisama kurioosumeid maailmast. Pool kooli on käidud ja inimesed on omad, ühe transpordiga käimine aitab sellele muidugi kõvasti kaasa.

Koolis on esimene käik kohvimasina juurde kakaotopsi järgi ning siis klassi. Aine on uus ja enamik aega kulub õppekorralduse kokku leppimisele. Õnneks tuleb praktikat läbida veidi vähem kui varem teavitatud ning saame selle sisu üle ise rohkem otsustada. Infot tuleb lühikese aga jooksul veidi häirivalt palju ning kuidagi sujuvalt saab koos „kuulamisega“ ka internet läbi sirvitud. Lõunale sõidame kohvikusse, kõht kiirelt liha ja salatit täis ning kooli tagasi. Pärastlõunase loenguni on veel veidi aega, saab veel sotsialiseeruda ning vilkamad mängivad lauatennist.

Teine loeng on ka täitsa uus aine meie jaoks uue õppejõuga. Iseseisev töö tuleb mahukas ja pehmelt öeldes väljakutuv, tunnitöid on ootamas hea hulk. Niisama netti lugeda pole aega kuna kogu info on vajalik edaspidiseks.

Õnneks algas teine loeng tund varem kui algselt planeeritud ja seega lõppeb samuti varem. Kiirelt autosse ja sõit kodu poole võibki alata. Teel väike kohvi- ja kakaopeataus tanklas ning varsti olengi tagasi kodus. Põnn on terve pika päeva oma issiga veetnud ning tuleb rõõmuga kallistama ja ronib sülle. Nendel päevadel saan eriti hästi aru kui suur ta juba on, ei jaksa hästi sülle võtta ega kaua süles hoida. Härra läheb õhtul nädalaks tööle ära, teen mõned kontrolküsimused ta koti sisu kohta, kiire musikalli ja ära ta sõidabki. Vahepeal saab Põnn veel kiire õhtuampsu ja otsin endale külmikust kiire võiku.

Ongi kell 20 saanud, teen Põnnile kiire vanni, pidžaama selga, õhtupiim, lutt suhu ja magama. Õnneks on ta hea magaja ning üldiselt hommikuni temaga tegelda vaja ei ole. Ise lähen allakorrusele tagasi, teen tassi mõnusat kanget musta teed ning keeran end läpakaga teleka ette tugitooli. Vaatan kooliasjad üle, piilun ühe silmaga CSI Kriminaliste ning sügan kassi, kes mulle arvutisse üritab imbuda. Väsimus hakkab võimust võtma ja panen läpaka ja kooliasjad kotti tagasi ning lähen ise ka voodisse ära. Homme on veel üks koolipäev ees.

Olen rahul, et otsustasin lapsehoolduspuhust kasutada teise kõrghariduse ning uue eriala omandamiseks. Laps ei kaota sellest midagi, kui mõned päevad kuus oma vanaemaga veedab, kuid mina saan oma mõttetöö erksana hoida. See on küll ebatüüpilisem päev minu igapäevaelus kuid samas nii tavaline, kuna olen lapse ja kooli ühildanud lapse sünnist saati. Kõik ülejäänud päevad veedan niikuinii Põnniga koos, õpime ja õpetama teineteist ning kasvame koos.

Külalispostitus Liisa-Lottelt: Minu päev Göteboris

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

minup2ev

Tähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Ka sinu päeva lugu on oodatud! Täna kirjutab meile oma päevast Liisa-Lotte (32), kes on viimased üheksa aastat elanud Göteboris. Liisa-Lotte kirjutab blogi pidevalt kahes keeles, peamiselt küll iseendale.

6:00-7:00
Kaks telefoni helisevad teineteise vôidu. Kaotaja on see, kes esimesena voodist välja läheb ning duši alla minnes koera köögist välja laseb. Koer tormab voodi juurde, hüppab ning surub voodis olijale ennast nii lähedale, et isegi paberilehte ei saa vahele suruda. ”Lähedaaaaleeeee!” Kahjuks on vahel usalduse näitamine oma tagumendi inimnäole väga lähedale asetamine. Mis ei ole just ilus vaade hommikul.

Hommikusöök on üks ilusamaid hetki hommikust. Abikaasa vôtab Göteborg Posteni sise- ja välisuudiste lehe ning mina loen sporti ja kultuuri. Mitte et ma hooliks spordist, aga ma lihtsalt ei saa hakkama sise- ja välisuudistega ning Ukraina rahutusete alguse ajal nutsin hommikuti. Mu abikaasa lahendas probleemi lihtsalt: nüüdsest mulle uudisteosi lubatud ei ole.

Teisipäevad on mulle trennipäevad, seega ma viin hommikul koera koerahoidu. Tegu on 8 kilogrammiga karva ja halba iseloomu, ta ei ole just hommikuloom. Ta on end ilusti diivanile vôi voodisse teki alla peitnud ning teeb üllatunud näo, kui teda esikusse kutsun/vean/käsutan/urisen. Pakin kõik oma kotid rattale ning alustame koeraga teed hoiu poole. Jalutades on see 15 min, rattaga 7 minutit. Hommikul pahura koeraga on see 18 minutit. Mäest alla pidurdab ta ning markeerib. Ma ei lase tal väga diivatseda, aga ta suudab oma kehakeele ja koonuga väljendada, mida ta arvab meie igahommikusest rutiinist – enne kella üheksat ei ole mõtet toast lahkuda.

Koerahoid on päevakeskus inimestele, kellel on insuldist põhjustatud ajukahjustus. Mis tähendab, et kannatlikkust peab seal olema. Tädi tuleb oma rulaatoriga või tädi, kes ei näe paremast silmast vôi meesterahvas, kellest ma ei ole veel aru saand, kas tal on Skåne dialekt vôi on tal kõnehäire. Koer on jummala rahul. Kui ta kuskil Mariaplani juures saab aru, et ”ahaaa, me läheme koerahoidu”, siis paneb kolmanda käigu sisse ja ma võin rahulikult väntama hakata.

Ning siis on 12 minutit imelist rattateed kesklinna. Muidugi kui tuul ei puhu 9m/s või rohkem, sest siis ma keeldun sõitmast. Pedaalin mööda sadamast, kala kokkuostust, Rumeenia veoautojuhtidest, kes prügikotid on puude otsa riputand (sest siis ei näe neid?) ning kui ma surun end vastumäge, väntab minust mööda ema, kellel on 4aastane laps pakiraamil. Ta on hooletu ning räägib rahulikult lapsega. Okei, mul on naelkummid, see tõstab vändates raskusastet… aga õnneks näen, et tal on elektriga jalgratas. Täiesti ebaaus.

Järntorgetile jôudes proovin sõbralikult kõnni- ja rattateed jagada musta riietatud inimestega. Väsinud üliõpilased ning kontorirotid, kes sisutühjalt vaatavad enda ette. Arvan, et bussijuhtidel on boonussüsteem, et iga alla aetud jalgratturi kohta saab 500SEK ekstra palgalisa.

Väntan mööda suve ootavatest food truck’idest ning välikohvikutest. Kohalikud kerjused ei ole veel tööle tulnd. Talvel alustavad nad 10 ajal.

8:20
Kontoris tervitan inimesi. Iga kaheksas vastab terele. Enamik neist jõllitab ekraani ning ma konstateerin, et mu ülemus endiselt ei vasta terele. Isiklikult ei tasu seda võtta, sest see on meie töö eripära – meil vôib puududa (enamasti puudubki) sotsiaalne oskus.

Ning sukeldume vaikusesse. Kui keegi sind otseselt ei kõneta (kui ka siis) siis ollakse tasa ja jõllitatakse ekraani. Muss mängib kõrvaklappidest ning enamik vestlusi peetakse chati-programms. Ma joonestan suuri metallist konstruktsioone, mis on neli meetrit pikad ja laiad ning mis peavad merepõhjas 20 aastat töötama.

9:30
Kohvipaus. Linna parima vaatega köögis joome kohvi ning räägime, kuidas nädalavahetus on olnud või kirume ilma. Teisipäeval on täitsa okei seda teha. Kolmapäev on selline küsitav päev, siis ei saa nagu uutest plaanidest rääkida.

11:30-12:30
Lõuna. Mul on kaasas eilne kanasupp ja kaks juustuvõileiba. Seisan köögis ja proovin valida strateegilist kohta, kus süüa… Kas räägime lastest (need vähesed naised, kes meil siin on, üks neist on rase), kas räägime remondist või räägime nädalavahetusest. Mmm, võtan selle remondigrupi. Üks poistest parasjagu lahutab. Ma olen temaga varem ka töötanud ning kurb on kuulata. Tüüp käib naisega nõustamises, et lapsevanemad edasi olla, kuid mitte koos elada. Ta plaanib korterist naise välja osta, sest siis on ta naisel käsiraha, et osta endale korter. Ning tütar on iga teine nädal nende juures.

Töötamise vahepeal helistab Eva-Maria ning küsib eesti keeles: “Kas sa töötad vôi teeskled töötamist?”, mis on õigustatud küsimus. Istun parasjagu arvuti taga ning näpin oma telefonist Facebooki, loen kiirelt eestikeelseid blogisid. Üks emapuhkusel olev naine Ameerikas peab naljakat blogi, mille nimi on “The Ugly Volvo” ning Instagramis matšokultuurist rääkivale kontole pannakse kaks korda päevas väga põnevaid sissekandeid. Nädala rääkija/pildijagaja on 19aastane Lähis-Ida päritolu poiss, kes ei taha end sooliselt paigutada kuhugi poole.
Kiidan takka, kui Eva-Maria räägib imetamisest, oma laste karjatamisest ning ta sugulastest ning meie pidevast/endisest kultuuride põrkumisest.

16:00
Kaerahelbepuder. Isegi poisid, kes mu ümber istuvad, naeravad, kui mul söögiaegadest viis minutit üle läheb, sest ma muutun … armsaks draakoniks. Pingelisematel perioodidel on üks neist teinud koosolekul pausi ja öelnud, et me jätkame pärast mu vahepala söömist.

18:45
Täna on trennipäev, sellepärast ka nii pikk päev tööl.

Klubi, kus olen treeninud kolm aastat, on kesklinnas, rattaga ainult 3 minutit. Lehvitan möödudes kontori vastas istuvale kerjusele. Suvel on seal väga armas naine, aga praegu on meestehooaeg. See ei saa olla just väga fun, istuda sitas suusailmas ja oodata raha.

Klubi ukse avades lööb ninna vietnami salvi ja vanade saabaste lôhn. Poksikindaid teatavasti ei saa mingi valemiga pesta … Ning see ajapikku korjab külge väga erilise lõhna/haisu.

Tai poks on super. Juba klubi on üle prahi, minusuguste tädide kõrval treenivad meitstrivõistlustel käivad tüübid ning õhkkond on täis austust ja nalja. Poolpaljad väga kaunid mehekehad ning enesekontroll ning austus.
Jätkan 1,5 tunni pikkuse trenniga, mille lõpuks saabub mu pähe vaikus ja rahu. Mind lüüakse kõhtu ja ma löön tagasi, ma kiidan takka, kui mu partner higi voolates jalalööke teeb. Ma leian, et mäng 10 minuti jooksul teha 100 burpee’d, on täitsa tore. Rõhutan, ma ei ole supervormis ning kaalun 80 kg. Mul on piisav rasvakiht jama näen välja, et ma enamasti jalutan koeraga, mitte ei treeni intensiivselt neli korda nädalas. Aga koogid ja alkohol on seda väärt.

Dušš, naistega riietusruumis rääkimine. Naermine.

Kuna treenin ilma prillideta ning olen suht kehv inimeste äratundmises ning nimedes … Siis ilma Fbookita ma ei tea, kellega ma just rääkisin. Vahel kui trennis partnereid vahetame, tunnen ta kehakeele järgi ära, aga nägu – seda inimest pole ma kordagi näinud.

20:48
Rattaga koju, vannun kui Stigbergstorgetile üles väntan. Vaatan mööda sõitvaid tramme, mis on täis inimesi ning väntan veel kaks mäge.

Mu imekaunis abikaasa on teinud õhtusöögi. Sügan koera, räägime tööpäevast, ta teeb kommentaari, et ma pesku nõud… Ma teen kiisu-miisu nägu ja proovin seda vältida, aga kaotan.

Ning siis voodisse, koer magab köögis, kuigi ka igal õhtul on tal suhtumine: “Mis mõttes, ma ei ole kunagi sellest kuulnud, et ma peaksin kööki oma pessa ronima!”

Kuna me môlemad abikaasaga näpime oma nutitelefone liiga palju, on meil reegel, et pärast 21:30 me telefoni ei näpi. Ainus, kes sellest kinni peab, on koer.

22:36
Idee järgi on magamisaeg kell 22, tegelikkuses palju hiljem.

Praegu loen rootsi keeles raamatut “Ladies number one detective agency”, aga konstateerin, et inglise keel on palju sobilikum selleks. Esimesed kaks sellest sarjast lugesin inglise keeles ning Aafrika on siis palju kaunim.
Silm vajub kinni ning lükkan oma jääkülmad varbad abikaasa karvaste jalgade vastu. Ta kiljub nagu naine ning kodub igaõhtune vestlus. Tema küsib, miks ma oma varbaid teki alt väljas hoian ning mina süüdistan oma madalat vererõhku.

Nüüd olen valmis uueks ööks.