Lugu sellest, kuidas Daki endal eile kaela ära tõmbas

Määratlemata Leave a reply

Või õigemini, kui te seda videot vaatate, siis kujutage ette, et see lühem kutt olen mina ja see suur must mees on tegelikult suur punapäine mees ja et me ei teinud seda mitte üldse nii mellow´lt, vaid ikka täie rauaga. Eriti seda kaelast kinni hoidmise ja vedamise osa.

Fakk! Ma ei saa jälle pead liigutada! Huvitav, kas treeneri nõuanne hoida 72h külma kompressi peal, tähendab seda, et ma ei tohiks homme trenni minna?

Kusjuures, running man knees on päris raske asi, või noh, harjumatu see karglemine. Ja käed on väga huvitavate kohtade pealt sinikaid täis… I see lots of home violence humor coming up…

Hoopis teisel teemal:  sattusin eile kogemata klouniporno peale. Õah. Ärge… Päästke end, kes saab, ühesõnaga.

Lugu sellest, kuidas…

Määratlemata 3 Replies

Lugu sellest, kuidas Daki oma toidutegemisega parandas terve perekonna kinnise nina.

Lugu iseenesest on lühike.

Tuli Daki, hakkis paar küünt küüslauku, viis kuivatatud tšillit, viskas need koos teelusikatäie tšillihelvestega kuuma õli sisse ja voila! We’re cured!

Need eeterlikud (ma eeldan) aurud, mis tulevad tšilli kuumutamisel, on ikka nii killerid, et võtavad kõigil silmad vesiseks ja panevad kümneks minutiks köhima.

Majas juba ringleb inside joke/warning/phrase köögis valitseva loomingulise segaduse kohta: “Nagu Daki oleks üle käinud.”

Aga ükskord algab aega, kui ma saan oma köögi taas!

Ja siin pilt kõikidele House’i fännidele. Lehelt http://itsnotlup.us:

not lupus

Eestlastest

Määratlemata Leave a reply

Kuna mu plaan pidada EV sünnipäeva nädal hiljem läks vett vedama, siis kopin siia hoopis Tikrilt leitud 50 punkti, kuidas aru saada, et sa oled eestlane.

1. You use the word ‘normal’ if something is ok.
2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.
3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.
4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing.
5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company).
6. ‘Kohuke’ belongs to your menu.
7. You declare your taxes on the internet like all modern people.
8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child.
9. You are convinced that Estonia is very strategically located.
10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands.
11. You can quote films like “Viimne reliikvia” and “Siin me oleme”.
12. You spit three times around your left shoulder for good luck.
13. Words like “veoauto”, “täieõiguslik” or “jää-äär” sound perfectly pronouncable to you.
14. You like bold statements, such as this one…
15. There can never be too much sarcasm.
16. You can at times drink hot tea to hot food.
17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature.
18. It would not be suprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain).
19. You have been to Finland.
20. You say ‘Noh’ (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people.
21. You know the lyrics to “Mutionu” and “Rongisõit”.
22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station.
23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning).
24. Your best friend’s girlfriend is your English teacher’s daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your…
25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic.
26. You check the thermometer before going out.
27. You look in both directions before crossing the road, even if it’s a one-way street.
28. You grin very mysteriously when people ask about your national food.
29. You teach a non-Estonian speaker the word “Tänan” before “Aitäh”.
30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty.
31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you’re in a good marriage.
32. When someone asks you “where is Estonia?” you quickly reply that it’s located in Northern Europe close to Finland…
33. Your grandmother’s “purse” is an old plastic bag that has been reused several times.
34. Sour cream tastes good with everything.
35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to “the Russians'”.
36. You have ever worn or seen anyone wear “karupüksid”.
37. You have heard the phrase “Estonians are slow” at least once.
38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on.
39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages.
40. You say ‘kurat’ as at least every second word.
41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport.
42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course that Tallinn is Estonia.
43. When someone says “Estonians are so beautiful” you answer almost without emotions “I know”.
44. You have tried to explain people that “kauboi” is actually a word in Estonian.
45. You don’t think that terviSEKS is a funny word.
46. You don’t find the Estonian equivalent to the expressions “twelve months”, “1002” and “12 buses” remotely funny.
47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like.
48. You grin when someone you know says that they bought a BMW.
49. You know how to end the sentence “Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”
50. You think its normal that you have Wifi hotspot and dry toilet under the same roof.

kohalik päike

hoomamatu 2 Replies

Kui su päevi täidavad lõppematud kohtumised erinevate arstidega, hakkavad päevad õige pea sarnased tunduma. Erinevad on ainult rohud, mida sa hommikuti ja/või õhtuti võtma pead ja nende kõrvaltoimed on erinevad, ühtemoodi samas sarnased.

They all make you feel like shit and I’d prefer if they’d deal with other problems.

Kui su päevi täidavad ainult lõppematud kohtumised arstidega ja random sõnad loetud random raamatutest, sest keskenduda eriti ei suuda, siis muutuvad lõpuks ka hiinlase kirjutatud sõnad When a body floating in air, which country she belonging to?* täiesti iseenesesmõistetavaks.

Ainult et sõna country on siin muidugi mitmekordne metafoor nii paljude asjade kohta.

Pigem tegeled sellega, et seletada teistele, et pole üldse hull(u), kui et keegi paneks tähele küsida sinult, kuidas on. Või et kas on hirmus. Või et kas sa saad hakkama. Või ükskõik mida muud, kui seda, mida küsitakse.

Kas see on tehtud.

Millal haigusleht läbi saab.

Kas sa oled asjalik ikka ka olnud.

Millal valmis saab.

Kas sa lauajalgpalli tuled mängima.

Kas arved on makstud.

Palju sa võlgu oled.

Ja kui siis ühel hetkel küsib keegi, aga et Daki, mis on see, mida me Daki kohta teadma peaks? Siis ei oskagi midagi vastata. Tundub kontekstiväline ja võõras. Et mis nüüd minust. Mind peaaegu enam ei eksisteerigi.

Kui su päevad koosnevad lõpututest nimekirjadest ja vastamata kirjadest, sest sa lihtsalt ei oska, siis tunduvad lõpuks hiinlase random kirjutatud sõnad Forgot since when, we started to fight täiesti iseenesestmõistetavad.

Mõtled, et kas asjad, mille järgi oled sa ennast viimased n+1 aega defineerinud, on olnud luul või päriselt. Mõtled, kas asjad, mida sa oled arvanud end oskavat, on ikkagi oskuspärased. Mõtled, kas inimesed, kes tunduvad olevat, päriselt on. Mõtled, kas sina, kes sa tundud oma peas olevat, päriselt oled. Ja siis mõtled, et mis häältest nad räägivad, hääli ju pole.

Võtad end kihtidena lahti ja paned jälle kokku ja jooksed kokku ja võtad kokku ja lükkad kokku ja eemale ja võtad jälle tagasi ja ongi jälle nullpunkt, see kardetud nullpunkt.

Külm on ka koguaeg ja mul pole ju iialgi külm. Palavik comes and goes, ei saa sotti, miks või milleks. Ei tundu, et oleks saavutatud või kasulik. Tundub pigem kasutu, jah. Lilled surevad toanurgas ja tuba on täidetud kastidega juba üle poole aasta.

Oled nagu meeleheitel koduperenaine ja paned pisarad oma neetud chicken casserolei sisse ja ei saa parem. Tundub, et kõik kaugeneb ja keegi ei saa sust aru, sest kõik teised on together või vähemalt ei raputa miski nende idi, ego ja superego nii nagu… Jah, nii nagu. Kolmikpunktid on tavalisest punktist paremad.

Alkohol ei maitse, söök ei maitse, uni ei maitse. Internet ei maitse. Muusika ei maitse. Filmid ei maitse, sarjad ei maitse. Sõnumid maitsevad. Vastamata sõnumid ei maitse. Kõik on nii kaugel ja see punkt, kus mina olen, siin on külm ja vastik ja ma tahan siit ära, aga see tundub kestvat lõppemata aeg.

Piret Bristol kirjutab täpselt, nagu blogiks. “Paralleelmeri” peakski olema blogiraamat. Ainult et kui see pole olnud blogis, siis see pole ju blogiraamatu nime üldse ära teeninud. Mitte et blogiraamat oleks midagi uhket. Pigem on see midagi… alavääristavat.

Tahaks Pulleritsu ja Veidemanni kombel…

Tahaks, tahaks, tahaks igast asju. Tahaks, et oleks isu süüa seda neetud pisarast chicken casserolei. Tahaks, et oleks jõudu minna niisama tormi kätte hulkuma ja tahaks, et leiaks end üles.

Blogilugejate arv on langenud turvalistesse kolme numbriga piiridesse. Väikestesse. Mulle meeldib. Natuke jälle justkui usaldab.

Ometi on keelud peal, mul endal, teiste antud ja enda antud ka. Teeks Andra kombel liftimuusikat, aga juba on hilja. Sööks Jri kombel kääbikuid, aga juba on hilja. Tõmbaks tavainimese kombel nina täis ja kisaks, et maailm on vahepeal neetult ebaõiglane, aga juba on hilja. Turvalisim koht on kodus, veidras T-särgis, mida ma ei teadnudki, et mul on, peidus ja mitte tülinaks.

Loetled endale meeleheitlikult seda nimekirja, kus on kirjas asjad, mis on veel, juba, jälle hästi. Ei tööta.

Viimased nädalad on olnud kuratlikult rasked. Teha vaprat nägu on hullumoodi raske. Teha nägu, et kõik on hästi (kuigi mõneti ju ongi), on ka kuratlikult raske. Pidevas eneseanalüüsis viibida on raske. Pidevalt teiste uurivate pilkude all viibida on raske. Tahaks, et oleks nii, nagu oli enne.

Et öeldud sõnadel oli mõte. Et kõik ei oleks nii liimist lahti ja mõrane. Et näod ei ununeks ja et head asjad tuleks jälle meelde. Et kummitaks natuke minevikust, aga neid häid kummitusi tahaks. Häid mälestusi. Tahaks, et kõik ei oleks luul või miskimuu, tahaks, et kõige lõpuks punkte kokku lugedes ei jääks ma kaotajaks. Tahaks, et karmavõlg ei lööks iga päev uuesti näkku. Tahaks, et… Teate küll.

Tahaks kodu ja kööki ja tööd teha ja et ei oleks vigane olla ja et saaks olla tavaline jälle mõnda aega.

Ja ma veel veetsin nii palju aega enda veenmiseks, et olengi normaalne ja tavaline ja et see on veel võimalik.

Juba Shakespeare ütles, vist, et kõik tahavad olla ekstraordinaarsed.

Aga vaadake, mina enam ei taha.

They got a real sun in their sky, not like in England. English sun is fake sun, a literature sun.

Olete tähele pannud, et Tartu päike on ka viimasel ajal olnud feik?

—————-
Now playing: Teddy Geiger – For You I Will (Confidence)
via FoxyTunes

*Tsitaadid pärit Xiaolu Guo raamatust “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers”

*Note2: Vahepeal sai mu blogimise algusest neli aastat täis. Jookseb viies. Ja nagu mustritel on kombeks korduda, vaatan ma “Blade’i”, nagu esimese sissekande kirjutamise ajal. 24. veebruaril 2004 kirjutasin ma:

öine masendus süveneb. tuleb kähku magama minna, enne kui päris hulluks asi läheb. homme on parem päev.

Note to self: alati on homme parem päev. Juba aastaid.

kett

Määratlemata 3 Replies

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Mingi roosa maika.
2. Hello Kitty villased sokid.

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Võrdsed vastased.
2. Seks.

Kaks lemmiktegevust:
1. Kirjutamine.
2. Hobbit-hunting.

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Et ma ei oleks nii uimane ja väsinud.
2. Kaissu.

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Spaghetti marinerat.
2. Nõme oldud.

Kaks asja, mida täna sõid:
1. Minipitsat.
2. Minipitsat.

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Emmega.
2. Loomaarstiga.

Kaks asja, mida homme teed:
1. Võtan inimesi pantvangi.
2. Tähistan riigi sünnipäeva ja seda, et nimepäev on Unel ja Ulmil.

Kaks pikimat autosõitu:
1. Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti
2. Ühe päeva jooksul: Tartu-Pärnu-Saaremaa-Pärnu-Tallinn-Tartu (sest seal on mäkk ja Tartus ju pole!)

Kaks lemmikjooki:
1. Apelsinimahl.
2. Hea kuiv punane vein.

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. That’s a tough one… Ma ostsin Cambridge’ist kaasa hiiglasuure koti tšillipipraid.
2. Ma tegin ükskord ise endast pilti.

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Kaugsõiduautojuht.
2. President. (Too many skeletons.)

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. Fight Club.
2. Twelve Monkeys.

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Supilinnas.
2. Oma majas.

Kaks lemmiktoitu:
1. Vürtsid.
2. Supid.

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Kaisus.
2. Massööri juures.

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Krt seda teab, kas keegi viitsib… Võib-olla Jaanika ja Liana.

writer’s strike is officially over

Määratlemata Leave a reply

Mis tähendab, et seriaalihullud nagu mina ja Birx ja mõned veel, saavad nautida ära jäänud osasid ja uusigi. Enamik tuleb eetrisse aprillis, seega: uiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!

Nüüd tuleb ainult see lõputu märts üle elada.

Kui nüüd veel kõlakad Foo Fightersi saabumisest kah veel tõele vastaks… Praegu on nende ametlikus tuurikavas täpselt Eesti-suurune auk pärast Rootsit ja Soomet ning enne Saksamaad…

Käisin täna raamatukogus. Kõik oli täpselt nagu good old times: wifi ei ühendunud, see, mida mul vaja oli, ei olnud kättesaadav ja läbi väravate minnes hakkasin piiksuma. Tahan tagasi kooli!