25 vanaduse tundemärki

Määratlemata 2 Replies

Birxult, muidugi, võtsin. Mitte üldse alatult, täitsa ausalt.

25 vanaduse tundemärki

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks. Mu toataimede hulka kuulub tšilli. Ehk siis enamik toataimi kõlbab vähemalt söömiseks (kassid söövad küll).
2. Seks ühekohalises voodi ei tule kõne allagi. Vabalt tuleb. Ja telgis, köögis, tugitoolis, seina najal, aknalaual jne küll. Ainult autos ei viitsi enam eriti.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Lihtsalt selle pärast, et mulle meeldib süüa teha ja joogid lähevad kohe joomiseks enamasti. Minu meelest on vanaduse üks tundemärke väljapaistev baarikapisisu.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. Oleneb, oleneb. Vahepeal teen tööd isegi sel ajal neil päevil siin.
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Vabalt.
6. Sa jälgid ilmateadet. Ainult surfiilmade jaoks.
7. Su sõbrad abielluvad mitte ei “käi”. Heh, mõned isegi sebivad veel. Ma ausalt ei teadnudki, et see on veel ametlik termin 😉
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust. Mul ei olegi puhkust, ma olen all work no play või siis töötu. Kuidas elu parasjagu otsustab.
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa. Pole kunagi tähendanudki.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib. Vabalt.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Kahjuks küll.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Oleks meil siis mõni peale mäki, siis võib-olla jah ei teaks. Ajaa, Sirius on ka 23ni lahti, seda tean ka. Kuldset Vasikat vaat ei tea enam.
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Pole elun midagi kindlustanud. Ma lihtsalt sõidan.
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid. Kui raha on, siis saavad teaduslikku. Kui raha pole, peavad kitkätti sööma, mis on tegelt üks saast.
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Voodis magamine ka, aga seda sellepärast, et meil on voodi katki ja madrats muhklik.
16. Sa teed lõunauinakuid. Enam aastaid ei tee. See komme käis aga läbi kesk- ja ülikooli minuga kaasas. Seega hoopis vastupidi jälle.
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. Oleneb, kellega.
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist. Minu seedimist võivad muud asjad ka ärritada, aga öösel kell 3 söömine on tegelt pigem üldse rumalus.
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel. Igast asjade järel käin. Ja siukeste nimedega asjade, et oi-oi-oi. Aga neid asju ostan ka, jah.
20. 50 kroonine veinipudel ei ole enam “päris hea kraam”. Väkk indeed. Ikka 100 krooni ja üles on selline julge pakkumine.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Aga ma tõusen suvaliselt üldiselt. Ma tõusen brunchi ajaks.
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti” asemel ütled sa “Ma ei joo enam kunagi nii palju”. Üldiselt ma ikka ütlen, et “Ma ei joo enam kunagi”. Nagu kõik ütlevad.
23. 90% ajas, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Ohei. Aga see tähendab lihtsalt, et ma olen liiga kaua arvuti taga.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Jah. Aga baarihinnad on ju üüratud ja mitte iga kord ei vea niimoodi, et baariomanik annab sulle raha, et seal edasi juua, eks ole. Või ei taha endine kursavend sulle pidevalt midagi osta. Enamasti tuleb ise ikka osta.
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Heh, enamike sõbrannade puhul ma ei imestaks üldse, KUIDAS see küll nüüd juhtus… Aga õnnitleks, raudselt.

Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda. Siis saadad sa selle nimekirja aadressi paarile vanale sõbrale või lausa lingid oma blogis, sest sa tead, et see meeldiks neile ka. Ma olen iginoor, tõepoolest. Aga sellele lärmile, mis praegu väljas on, tahaks küll mendid kutsuda. No mida kuradit?! Kesse lõugab keset ööd?! Oleks siis, et Ruja siia kostaks, oleks ideaalne. Aga see on mingi tont valjuhääldiga kuskil. Põrssakari…

RUJA!!!

hoomamatu 12 Replies

Igal pool on juba küll ära öeldud, et Ruja on nii-nii hea, aga kuna ma just tulen sealt, täis sellist… uskumatut kogemust, pean ma seda jagama.

See on lihtsalt uskumatu, kui hea rolli tegi Võigemast Rannapina, milliselt mõjus Risto Kübar Nõgistona… Ja muidugi, kes oleks võinud arvata, milline talent peitub “Kodu keset linna” heledapäise ja tagasihoidliku Henri ehk Sergo Varese sees? Mees andis endale selle rolliga sellised mõõtmed, et kõik see tunne ei mahu minu sisse praegu lihtsalt äragi.

Ja mis siis, et sadas vihma vahepeal ja et natuke olid käed külmast kangeks tõmbunud, kui ovatsioonide ajal oleks tahtnud neid küljest plaksutada; ja mis siis, et kõht valutas ja mu ees istusid töllid. See kõik oli seda väärt ja rohkemgi!

Ma ei suuda ette kujutada, millist tööd pidid Semper ja Ojasoo tegema, et kõike seda, mis on Ruja, kokku panna selleks, mis oli täna seal laval… Kui palju räägiti sümbolite keeles… Ühelt poolt oleks nagu vaadanud väga head filmi, teiselt poolt aga oleks nagu olnud ise seal sees. Kui nemad jõid šampust, kahetsesin ma valusalt, et olin ühe pudeli šampust maale jätnud. Kui nemad Tartu Levimuusikapäevadest rääkisid, olin ma solvunud, et ma olen sündinud 84. aastal. Ja kui Gunnar Graps oma lühikese kilje laval tegi, ja sellest ainult kahe vihjega märku andis, olin ma rõõmus, et selle ära jagasin.

Arutasime pärast, et ei tea, kas Nõgisto või Rannap ka solvusid. Ning jõudsime järeldusele, et miks nad oleksid pidanud. Rannap – jah, küll ülbe ja Suur Isiksus, aga tõeline geenius! Ja Nõgisto… Oh, mul on Nõgisto vastu praegu väike armumine vist.

Kui karm on mõelda, kuidas kõik hääbus… Üks Eesti vägevamaid bände lihtsalt hääbus 80ndate lõpu segasesse aega, kuigi – ka praegu on ju samamoodi. Ikka on vaja saada raha, ikka on vaja saada paremaid esinemisi. Ja Eestist on neid raske leida. Ja siis juhtubki nii, et andekad tüübid lõpetavad lauldes laeval purjus soomlastele, joovad ennast põhja, nii et pole toidurahagi… Ja surevad. Enne tehes veel viimase esinemise nimetus (olgu, Rogun oli) Tadžikistani mägikülas.

Kõhe küsimus jääb. Kuidas taipas Reet Linna Olav Ehala Alendrilt selles telesaates küsida: “Kuidas sa end vee all tunned?”

Mul oli raske pisaraid tagasi hoida, kui järsku sai sümbolite keelest selgeks, et… See, mis seal laval on, on viimne õhtusöök. Apostlid ja Alender, Kristusena.

Ja siis oligi kõik vaikseks jäänud…

(Ma nüüd uurisin järgi, et Alenderi jaoks oli see sõit Estonial siiski esimene, mitte ta ei olnud seal juba pikalt laulnud. Me enne jäime selle üle pikemalt arutlema. Ja mul on tunne, et Alender võis olla bipolaarne.)

veel viuviud

Määratlemata Leave a reply

Üldse kiskus kõik kuidagi kiiva, niipea kui koju jõudsin. Tuppa ilmuvad tolmurullid ja kassikarvade hunnikud MOMENTAANSELT pärast tolmuimejaga võtmist, diivan kõigub, ma just võtsin KÜLMKAPIST õunamahla ja avastasin, et jõin endale suhu herilase (väkk!), nüüd pole mul midagi a) süüa ega ka b) juua.

Kui esimesest polegi väga hullu (no kaalu tuleb ju jälgida, mis siis, et eemalt ja kahtlustava pilguga), siis teine teeb mind kurvaks mitmel põhjusel. Esiteks on mul janu. Teiseks pole mul raha. Kolmandaks on mul C-vitamiini puudus. Neljandaks ei ole mul vett, sest loputuskast on katki (näete ikka irooniat? et igas kohas, kus ma elan, jälitvad mind loputuskasti jamad?), viiendaks pole meest kodus, kellele seda kõike kurta.

Ja mul on tunne, et see herilane nõelas mind huulde vist.

Ja üleüldse, miks ma pean sellise ilmaga mingile vabaõhuetendusele minema? Mis siis, et ilgelt hea pidi olema? Pähh!

Kõht on tühi, krt. Kõige selle leevendamiseks kirjutasin ma kurja kirja firmale, kes üle kuu aja mu arvutit pantvangis on hoidnud. Eriti koom on see, et alguses nad lubasid selle mulle tagastada kahe päeva pärast. Ja teine koom selle juures on tõik, et ma peaks reaalselt selle eest veel järelmaksu maksma (kui raha oleks, mida mul pole). (Ja ei, nad ei hoia selle pärast sülarit pantvangis, sest raha ma olen võlgu pangale, nagu alati, mitte neile.)

Nagu ikka elus ette tuleb, hakkas esimese raamatuna näppu “Kunst olla hea”. Ma alustan selle hea olemisega teisipäeval, kui võib. No ikka siis, kui mees tagasi on. Aga siis olen ikka ühtejutti kogu aeg ja hästi palju hea, luban.

käid korra maal ja maailm on hukas

Määratlemata 5 Replies

No ausõna, maivõi! Käid korra maal, isegi hing täis aetud ühe teatud [kustutatud turvapõhjustel]… khm, inimese peale, lisaks ootad juba kuu aega üht päästvat honorari, mida ei tule ja ei tule ja arve on nii miinustes, et paha hakkab kui sellele mõelda (ja siis tuleb ainult B-ga kokku lüüa ja öelda: “Majandusliku sõltumatuse terviseks, heihoo!” ja kibedalt naerda) ja lööd lahti riideri ja tra küll, võtab nii vanduma, et maailm on debiilikuid täis.

Ma armastan Eestimaad ja eestlasi ja mulle meeldiks, et me välja ei sureks (aga samas on maailmas way too much inimesi ja ma usun, et loodus teeb omad valikud), aga no see idee on ikka lausrumalus.

Eriti haige, kui selle maksu tõttu hakkab igasuguseid samasuguseid pooletoobiseid “armastavaid isasid” juurde tekkima.

Eelistagem kvaliteeti kvantiteedile, ütleks pigem.

Ja pakun ühtlasi välja, et järgmisena võiks maksustada kõik mehed, kelle riistad on alla 5 sentimeetri pikkused, kõik naised, kellel pole vähemalt B-korv, kõik vanaemad, kes ei oska teha häid pannkooke ja kõik koerad, kes ei oska käskluse “Köögist välja” peale ennast maha istutada.

…Porisedes vanni ära.

poolikult

hoomamatu 1 Reply

Kui Öölaulupidu algas, olid mul pisarad silmas ja ma nutsin vaikselt, nutan senini. Pisarad lihtsalt voolavad, ihukarvad on püsti ja ma olen kurb ja õnnelik samal ajal.

Kurb, sest ma ei saa seal olla, kurb, sest ma ei saa seda elamust oma kõige kallimatega jagada. Õnnelik, sest… Ma olen lihtsalt õnnelik. Tõsi, Eesti riigis ei ole asjad küll alati nii, kui peaks, kuid ometi armastan ma Eestit, eestlasi, oma kodumaad lõputult ja surmani.

Telekalaual on väike sini-must-valge, seisab uhkelt oma puust jalal. Kõrval küünlajalg kirjaga “Eesti Vabariik 90”. Meil on sünnipäev. See on tõesti meie kõigi sünnipäev, kõlagu see nii totralt või lapsikult kui tahes. Aga ma tunnen end kõigiga kontaktis olevat.

Segaseid tundeid on veel. Ma näen ekraanilt tuttavaid nägusid, ma tean nende kohta lugusid, vahepeal isegi piinlikke lugusid, mida ei tohiks ja ei peakski kunagi rääkima. Aga ometi on see kõik ebaoluline, sest seal sügaval, seal, kus on juured, kust me saime alguse, seal oleme me üks.

Ja muidugi. Gert Kanter!

shadowplay

hoomamatu 1 Reply

Ma olen 70ndatest praegu täiesti läbi imbunud ja meie autoderütmilise, natuke augustilämbese ja pähklitega šokolaadilõhnalise korteri seinad ka. Ma arvan, et Inimene pole kunagi pidanud kuulama nii palju 70ndate muusikat järjest, aga ma ei saa, ma tahan seda kõike korraga hoomata, ma pean muudkui kuulama ja kuulama ja aina uusi lugusid peale panema ja juba olnuid pähe õppima.

Lisaks muidugi maitseaineks ka “Noori autoreid ´77”, kes siin seinte vahel nüüd ringi kõnnivad ja mind aeg-ajalt inspireerivad. Pidevalt on lahti fail nimega “käsikiri”, loen ja toimetan, siis jälle viskan diivanile pikali ja kuulan Buzzcocksi või Clashi ja vahepeal Sex Pistolsit ja natuke Bowiet ka, maiuspalaks ammu pähe kulunud Stranglersit. Ma tean, kui pinnapealselt ma praegu sellest üle libisen, tegelikult asjade tõelist suurust ja sügavust tabamata, kuidas saakski tervet üht suurt ja hoomamatut muusikalainet nii kiirelt endasse koguda, võib-olla ma loodan, et see juhtub osmoosi teel.

Vaatan nukralt oma kaht kollase ümbrisega “New Wave Classics” CD-plaati, mis oli, õigemini on, üks hinnalisimaid kingitusi, mida ma oma töökohast kaasa sain. Mäletan hästi, kuidas see fotograaf need mu lauale poetas ja ma lubasin talle mingit muusikat vastu kinkida, aga ei jõudnudki selleni. Enne läks tema ära, siis läksin mina. Eh, elu.

Daki-lugejad, mäletate? Kunagi ma kirjutasin pikki postitusi nii, et lugude pealkirjad, mis kirjutamise taustaks mängisid, panin ma kursiivis lõikude vahele ja kirjutasin vahepeal kontrollimatult, natuke ülbelt ja hindavalt, aga alati emotsionaalselt muusikast? Huvitav, mis sellest Dakist on saanud, mõtlesin ma, kui täna hommikul üles ärkasin ja esimese asjana “Love Will Tear Us Apart” laulsin.

Vaatasin ära “24 Hour Party People”, vaatasin ära “Controli” (“Hah, siin ta ütles ju tegelikult cunt, mitte stupid twat, oli ju teises filmis, oli ju?!”) ja saan aru, mis Jim mõtles, kui ütles, et tunne on, nagu oleks vähi saanud. Ma õppisin Ian Curtist vihkama ja armastama samaaegselt, ma vihastasin ta peale vahepeal nii korralikult, et silme eest läks mustaks. Ja ma kardan, et järgmine kord, kui ma tantsupeole lähen (mitte ei tantsi ainult oma magamistoas), siis ma tantsin samamoodi epileptiliselt nagu tema laval.

Vaat see on legendaarne. Need liigutused.

Nüüd me jõudsime ringiga tagasi (või edasi?) New Orderini, we’re here to stay.

Midagi on veel õhus. On tunne, nagu hakkaks lähenema äike, selline sumbunud meeldiv lämbus, mis teeb natuke ärevaks. Käisime täna turul, ostsime ube ja värskeid hapukurke ja sibulaid ja rääkisime tädidega herilastest, kurkidest, soojast ja külmast veest. Ma olin unustanud, millise toreda emotsiooni avaturg annab, kuidas seal kõik sügiseti lõhnab ning värvikirevalt silmi paitab ja kuidas seal kõik kohe kasutavad ära su oskust mitte tingida või vastu vaielda (“No võta ikka kaks kilo! Need on head oad!” – “Olgu, ma võtan kaks.” Tõde oli, et ükski kilo mahtus vaevalt potti. Aga no küll jõuab veel süüa hommegi.), sest kuidas sa ütled ei toredale vanaprouale, kes palaval pühapäeval on maalt linna tulnud, et kümnekroonise kilohinnaga oma kätega korjatud oad maha müüa. Eksju.

Aga midagi on veel õhus, on-on. Ma olen tundnud end viimastel päevadel veidralt, arusaamatult imelik on olla. Aga see võib, muidugi, olla ka PMS, nagu naistel sageli ette tuleb. Ning see, et eile sai üle pika aja ergomeeterdada, jõudu teha ja niisama jõumasinaid näppida, elab tänaseni õrnalt kontides ja lihastes ja ütleb: tubli tüdruk. Ja ütleb: hea on. Ja ütleb: hakka nüüd kirjutama kirjutama, ära lämise siin blogis.

Roger that, dear body of mine.

lühidalt saab ka

Määratlemata Leave a reply

Oma selles suures novellikogu kokkupanemishoos loen ma praegu silmaringi avardamiseks ja ideede saamiseks Jaak Jõerüüdi ja Vello Pildi kokku pandud sarnast teost “Noori autoreid ’77”, kus muuhulgas saavad sõna ka Mihkel Mutt, Linnar Priimägi, Kalev Kesküla jt.

Kuna ma hakkasin seda sirvima tagantpoolt (võtsin kõigepealt nooremad autorid ja liigun vanemate poole, millegipärast), siis on saan ma raamatust pidevalt vastakaid muljeid, aga mitte sellest.

Tahtsin hoopis öelda, et jõudsin just täiesti geniaalse mehe Enn Karu lühijuttudeni, mis on uskumatult head. Trükin siin paar ära.

KUI PUUDUB VISADUS

Tikuvabriku tööline Tobik hakkas laupäeva hommikul oma koduaias metrood ehitama. Peale lõunat tundis Tobik kontides kerget väsimust. Visanud labida aianurka, läks Tobik linna peale jalutama.

Praegu metroo ehitamine praktiliselt seisab. Küsimustele, millal Tobik kavatseb tööd jätkata, vastab mees ebamääraselt ja vahetab siis kähku jututeemat.

MALE

Suurmeister Ponifac kaevas peale 40. käiku salakäigu, mille kaudu ta ka märkamatult saalist lahkus.

Ja “Controli” Eesti kinosse jõudmisega seoses soovitan kõigil muusikahuvilistel ja muidu Joy Divisioni jt austajatel ära vaadata “24 Hour Party People”. Või siis vähemalt kuulata näiteks New Orderit või Happy Mondaysi.

Nimekiri 40 küsimusega

Määratlemata Leave a reply

1. My uncle once: I never had one.

2. Never in my life: have I jumped off a moving car.

3. When I was five: I probably told everyone I met that I have new pair of socks on.

4. High school was: full of gibberish.

5. I will never forget: August 2nd.

6. Once I met: (look at the previous blog entry)

7. There’s this boy I know: who is in jail in France.

8. Once, at a bar: the dragon-saga began.

9. By noon, I’m usually: had my first 3+ coffees.

10. Last night: I finished “Mees, kes oskas ussisõnu” and got bitten by a hare,

11. If only I had: debt-free life.

12. Next time I go to church: I try not to sing along with Rolf Juunior.

13. What worries me most: well, lots of stuff.

14. When I turn my head left I see: My flip-flops and cat puking inside them.

15. When I turn my head right I see: a cup, once filled with yogurt, sitting empty beside our bookshelf.

16. You know I’m lying when: I’m serious. But that doesn’t count, because when I’m telling the truth I’m also serious.

17. What I miss most about the Eighties is: ühtekuuluvustunne.

18. If I were a character in Shakespeare I’d be: I haven’t read Shakespeare that much so I’d say I’d like to be Shakespeare played by Colin Firth when Rowan Atkinson kicked him over.

19. By this time next year: life is absolutely different. My life always has dramatic turns in August.

20. A better name for me would be: Daaniel.

21. I have a hard time understanding: squareroots.

22. If I ever go back to school, I’ll: have a theme for my masters thesis ready,

23. You know I like you if: I say so.

24. If I ever won an award, the first person I would thank would be: The God of Improbability.

25. Take my advice, never: get married if you don’t feel like it’s right thing to do.

26. My ideal breakfast is: coffee, two sandwiches with light ham and lots of tomatoes, newspapers and plenty of time to sit at the table.

27. A song I love but do not have is: Paul van Dyk “Let Go”
28. If you visit my hometown, I suggest you: to go to Toomemägi and have a picnic.

29. Why won’t people: let things be if they need to be left alone.

30. If you spend a night at my house: you’ll probably end up having a cat allergy.

31. I’d stop my wedding for: Hah, well, I didn’t, did I?

32. The world could do without: bad anecdotes in the back of all the newspapers in Estonia.

33. I’d rather lick the belly of a cockroach than: well. I have my limits, I’m not revealing them though.

34. My favourite blondes are: Marlene Dietrich, Brad Pitt and my sister.

35. Paper clips are more useful than: post-its.

36. If I do anything well it’s: wok.

37. I can’t help but: get angry when toilet seat has been left up.

38. I usually cry: when they show Christmas-time on TV.

39. My advice to my nephew/niece: to be really happy to have such a good mother and a cool aunt as well;)

40. And by the way: why is my computer still in the repair shop? That’s ridiculous!