Kirjutasin Lonely Planeti võistlusele Underi kohta arvustuse ja nüüd on võistlus hääletamiseks avatud. Hetkel 7ndal kohal (609st), aga aidake kaasa, tulge hääletage ka!
misvärk
Mingi haigusevärk on jälle liikvel või? Ma olen täna päev otsa tatistanud nagu viimnepäev oleks ligi. Tikker olla kah siruli, kuigi teise diagnoosiga. Jumala tüütu on juba, mul nina punane peas. Tõeline Rudolf.
Rääkimata sellest, et mul õnnestus kõigepealt emme kabinet täis aevastada ja hiljem auto, nii et Birx mind hirmunult suurte silmadega vaatas.
Ja köhin ka peaaegu nagu loom.
Üks boonus 16tunniste vahetuste juures – 1,5 tundi tööpäeva lõpuni tundub kukepea. Tavalise kontoritöö puhul tundus see teinekord aga ületamatult pikk aeg.
naelapea pihta
Andra Teede arvustab tänases Eesti Päevalehes “Tule…” raamatut:
Noored tahavad olla erilised ja õnnelikud ning see ei ole üllatus. Kui noored on sunnitud olema tavalised ja õnnetud, tuleb äng. Tore, kui see äng vähemalt kirjutama paneb.
Kui depressioon juhtimise üle võtab, on inimestel kombeks head nõu anda: mine kodust välja, mõtle positiivselt – elu on ilus, jaluta värskes õhus, tee midagi lõbusat, tee ükskõik mida, mis mõtted mujale viiks, toitu tervislikumalt, viibi rohkem inimeste hulgas, naerata – ja maailm naeratab tagasi.
Peamine asi, mida patsienti, kel on kalduvus suitsidiaalsusele, lubama sunnitakse, on – ütle kellelegi. Mitte lihtsalt kellelegi, vaid Kellelegi. Aga Kellegi esimene reaktsioon on alati anda hüva nõu: mine kodust välja, mõtle positiivselt – elu on ilus, jaluta värskes õhus, tee midagi lõbusat, tee ükskõik mida, mis mõtted mujale viiks, toitu tervislikumalt, viibi rohkem inimeste hulgas, naerata – ja maailm naeratab tagasi.
Omalt poolt tahaksin sellele lisada, et. Tegelikult, mis mul ikka lisada on… Kui et vahepeal vaatad august üles ja valgus tundub sadade kilomeetrite kaugusel.
Kevade masendava ja tuulise kohalejõudmisega seoses otsustasin, et teen oma arvutis ja kontodel suurpuhastust, kuna a) ma ei jõua enam läbi lugeda 7 tunni jooksul Twitterisse jõudnud teateid – Ashton Kutcher, I’m sorry, but you must go! ja b) mind ei huvita enam enamik blogisid, mis mul rss-is on. Sorry, guys, kui te ei ole midagi mulle huvipakkuvat kirjutanud viimase kahe kuu jooksul ja ma olen teie postidest ainult silmadega üle lasknud või kohe “märgi loetuks” vajutanud – you must go.
Niisiis, virtuaalne suurpuhastus, kuna kodus ei taha ega jõua seda teha.
Ausalt öeldes, ei taha üldse enam koju minna. Sest magada niikuinii ei saa – liiga valge on ja kõik kohad valutavad pidevalt (ilmselt sellest fantastilisest känast, mis ma neljapäeva varahommikul maha panin töö juures) ja pealegi on mul tunne, et ma ei ole seal oodatud.
Kui keegi tahab mind maha lasta, siis võite seda vabalt teha. Mind on tänavalt kenasti näha, ilmselt õnnestuks teil vabalt põgenema pääseda.
15 tundi veel jäänud.
Kaitstud: aga tegelt
since you asked
Ma mõtlen, et ühikas elamisel on teatavad eelised. Esiteks saad sa alati kellelegi kurtma tulla, kui midagi on katki, kadunud, lõhutud või kuskil käib pidu, ja selle eest kantakse hoolt. Teiseks ei pea sa muretsema, kui oled oma võtmed ära kaotanud, vähese vaevaga saad uued ja kohe päris kindlasti ei pea sa otsima ööseks teist magamiskohta, sest tuppa saad alati.
Kui sa elad aga üürikas või, hoidku küll, oma korteris/majas, on sul terve hunnik probleeme kaelas, millega pead ise hakkama saama.
Ja kui sa võtmed ära kaotad, mees on metsas ja sa pole rumala peaga Birxile ja/või emmele-õele varuvõtmeid teinud, siis jäädki seniks ukse taha, kuni otsustad, kas lasta see lahti muukida või tuleb mees metsast koju. Kuigi kui sul on elavad olevused teiselpool lukustet ust, siis kahjuks jääb ainult sissemurdmise variant.
No ja muidugi kui alumised otsustavad akordioni ja/või naisepeksmise sulnite helide saatel kaks päeva järjest pidu pidada, siis ei ole sul kellelegi kurtma minna, pead ise julguse kokku võtma ja ukse taga kopsima. Või siis kasutada passiivagressiivsemat lähenemist ja taod senikaua vastu radiaatoreid, kui kõik ülejäänud naabrid su peale närvi lähevad ja sinu vaigistamiseks ise hakkavad vastu radikaid taguma.
Või siis käitud mõistlikult ja helistad politseisse.
Ühikas elamisel on veel eeliseid. Näiteks on su majanaabriteks samamoodi noored inimesed, kes on enamasti hea silmale vaadata ja tore trepil teretada, as opposed to kurjad naabrimemmed, kes sind nähes vaid puhisevad või alumised naabrid ja nende külalised, kes sulle trepil otsa kukuvad ning koridorinurka kusevad.
Jah, kogu oma elu jooksul polegi ma ühikas elanud. Pole nagu vajadust olnud, kuigi mõnes mõttes ma kahetsen, et seda eluetappi läbinud pole. Teisalt olen ma piisavalt ühikates aega veetnud, et öelda: oma ühikadoosi olen ma kätte saanud, alates 2002. aastast juba. Ja nüüd siis jälle, ainult et nüüd näen ma teist poolt, seda öist poolt.
Nagu Twitteri-sõber ütles, on mul nüüd seltsimeeste unetute unelmatöö. Mõnes mõttes tõsi, aga kui ma praegu loen tunde, ja jäänud on veel neli, siis ma võin ausalt tunnistada, et ma olen üsna lähedal ajusurm-olekule ning kui ma tahaks kirjutada või muud asjalikku teha, siis praegu ma seda küll ei suudaks. Aga noh, esimene öö ka alles, ehk harjub ära.
Natuke teeb kurvaks see, et ma olen aasta aega vaeva näinud, et oma unerütmi korda saada ning noh, nüüd siis lüüakse see jälle pahupidi. Samas ma kavatsen hommikul koju jõudes magada poole ööni, siis natuke süüa ja siis edasi magada. Sest reedel tuleb jälle öö otsa valves olla.
Aga teisalt on mul alati Evu, kes toob mulle kohvi või teed ja käib juttu ajamas.
Paranoiline olen ka, nagu vist ikka mõjub klaaskapis töötamine. Mind on näha kilomeetrite kaugusele ja kõik need krimisarjad on mõistusele oma jälje jätnud… Vahepeal ma juba kujutasin elavalt ette, kuidas mööduvast autost minu pihta tuli avatakse, aga siis ma sain aru, et me oleme ikkagi Tartus, kus nuga saab suitsuküsimise eest ja kuuli… Ma ei tea, sidemete omamise eest?
Aga üldiselt ma avastan siin lihtsaid rõõme. Tore, kui maja on rahulik ja kõik tuduvad. Tore on tennised hetkeks jala otsast ära lükata. Tore on ukse peal värsket õhku hingata. Tore on, kui üks tunnike jälle möödas on.
Ja siis ma vaatan hiliseid saabujaid ja mõtlen, kust nad tulevad, mis elu nad elavad…
Ahjaa, ükskord rääkis Hull Taksojuht jälle lõbusaid lugusid. Et temaga sõitnud koos üks daam, kes tahtnud siis endale parfüümi peale sirtsutada. Aga pimedas oli kotist võtnud vale asja ja kogemata pihustanud Taksojuhile pipragaasi. “Tead, siis ma kohe ütlesin, et ma pole kunagi naisterahvast löönud, aga sulle panen küll tou ära praegu!” Siis ta rääkis midagi relvadest veel ka, aga ma enam ei mäleta… Aa, vist et oli tülikaid kliente ähvardanud, et tõmbab püstoli välja, kui kord majja ei saa (temast täiesti usutav, kusjuures). Ning hommikul siis avastas, et auto aken sisse löödud – oldi käidud püstolit otsimas… Näed siis, mis sa saad liigse suupruukimise eest.
Vot nii siis. Mõtlen taksojuhtidest ja tudengitest ja jäänud on veel 4 h 15 min.
Placebo uus singel väljas ja tasuta saadaval!
Jõudsin ära oodata!
Placebo uus singel, “Battle for the sun” on tasuta saadaval nende kodulehel. Selleks pead ainult oma andmed sisestama ja link saadetakse sulle meili peale. “Battle for the sun” on ühtlasi nende sel aastal ilmuva albumi nimilugu, plaat tuleb välja 8. juunil.
Ma olen nii erutatud, et käed lausa värisevad… Või siis see on kohvist ja tõsiasjast, et tööl on olla veel 8 tundi…
if you just smile
Kas teil on ka viimastel päevadel tunne, et nii raske on naeratada? Et see naeratuseks saadav jõud imeb seest kõik kuivaks, tõmbab sisikonna sõlme ja ei lase suunurkadel tõusta?
Epp küsis täna naljatledes, et kas mulle selline ilm ka meeldib, eriti kuna ma selline talvefänn olen. Muidugi ei meeldi. Esiteks ei saa autoga kohalt minema. Teiseks saavad püksisääred märjaks, mida ma vihkan vist kõige rohkem – sest tosse jalast võttes on nii iki ja äki kõndida, märjad sääred talla all. Vahepeal kannan kummikuid ka, aga nendega on ikka ilgelt libe, kui on mõned kraadid külma.
Ilus talv on olnud, aga jah, ma pean tunnistama – nüüd ta võiks läbi saada küll juba. Ma armastan seda, et terve see talv on olnud korralikult lund, on saanud teha kõike – kõndida sajus ja teha lumeingleid ja lauatada ja ainult snowtuubima ei jõudnudki. Vahepeal ma mõtlen, et äkki see on viimane talv. Et rohkem pole meile enam antud. Sest millal te viimati sellist talve mäletate? Jõulud ja puha? Lumised?
/
Lugesin oma blogiraamatut köögis ja ikka imestasin ja imestasin. Ei mäleta enam, et oleks nii või teisiti kirjutanud. Kuigi mõnede sõnade lugemise ajal tuleb küll ette see täpne situatsioon.
Pean varsti minema ühte Tartu kooli rääkima raamatutest ja kirjutamisest ja blogimisest. Kardan. Mis ma oskan öelda? Ja seda kardan ka, et ma näen nende laste otsa vaadates oma vananemist. Sest kuidagi nii raske on oma mõtteid mähkida selle arusaamise ümber, et sul ei ole enam 17aastastega suurt midagi ühist. Ja et sa ei kvalifitseeru enam “noore” mõiste alla, ainult siis, kui sinna liigitavad sind sinust vanemad inimesed. Sinuvanused tavaliselt ei mõtle vanusele (või üritavad mitte mõelda või teevad selle üle rumalat nalja või mõtlevad sellele, kui vanad nende emad olid, kui nad sinu said), nooremad mõtlevad aga kohe, kui sind näevad. Sest sa ei ole enam Noor. Sa oled Vanem. Ei saa enam aru paljudest asjadest.
Aga neetud, millal see alles oli, kui sa pigistasid käes oma võltsitud õpilaspiletit ja mõtlesid peas lauseid, kuidas müüjalt kätte saada see neetud mustsõstrapeet?
(Üks maailma kohutavamaid jooke, ever. “Kosmose” kõrval.)
Nii.
Ja siis on mul näriv tunne, et ma olen jälle vallaline inimene. Musja pole kodus juba ei-tea-mitmendat-ööd ja ma muudkui tegelen siin üksik olemisega, et vahepeal peatun ja vaatan aknast välja ja mõtlen… Mõtlen, kui üksik ma terve ülikooliaja olin. Kuidas ma suutsin?
Ja siis ma enam ei imesta üldse oma depressioonide või melanhoolsushoogude üle.
Twitterist olen ka sõltuvuses. Blogida nagu hetkel ei jaksa, sest näete ju küll, mul pole suurt midagi öelda. Aga Twitter võtab suure rõõmuga vastu mu mõttelennud ja pakub pealegi veel väljakutset – no kuidas sa paned geniaalse mõtte 140 tähemärgiga kirja?
Kuulan Robert Downey Jr-t ja mõtlen, et… Mis ma ikka mõtlen. Mõtlen, et võiks osata muusikat teha ja mõtlen, miks mu kitarr seisab kapi peal ja miks ma keeli ära ei vaheta juba. Siis mõtlen, miks… Ah, teate küll. Et miks elu on selline.
Teisalt on muutunud igapäevaseks, et ma ikkagi tänan. Tänan, et olen (võrdlemisi) terve, tänan, et mu pere on terve ja õnnelik.
Kuigi mul on tunne, et ma pole INIMESTEGA rääkinud liiga kaua aega. Sikiga õhtuti, õnneks. Aga muidu on vaikus. Ja siis on lapsed, aga see on hoopis teine maailm. Ma ei tea, miks kõik nii vaikne tundub. Tegelikult ju pole.
/
Muide, ma esinen Prima Vistal ka. 9. mail. Aga mul loomulikult pole veel ettekanne valmis ja mul on raamatukoguraamat poolteist kuud üle läinud, mille põhjal ma ettekande teha tahtsin.
Ma ei saa jätkuvalt jagada teiega lugusid.
Olge valvel, inimesed. Kevad, tegelikult, tuleb küll kohe. Uskuge mind. Otsige kevadjakid välja!