Blogilehe esimene number, kuigi õhuke, on lugemiseks avatud! Nüüd on võimalik ka veebiliidese kaudu oma blogi meie toimetajate valikusõelale lisada. Loodetavasti on järgmine number juba kordi mahukam, kuid me usume, et ka esimene number annab aimu, mis meil plaanis ja kuhu see projekt suundub.
Ja sellega seoses võiks täna tähistada, kuna tegu on minu jaoks ametlikult eelviimase vaba päevaga tükiks-tükiks ajaks ja on tudengipäevad ja on päiks ja üleüldse, noh, eksju!
Nüüdseks olen ma veendunud Twitteri kasutaja ning olen avastanud, et annan Twitteri kaudu säutsudes välja vaat et rohkemgi infot, kui kunagi iial blogi kaudu. See on kõige kiirem ja sobivaim viis jagada huvitavaid veebilehti ning silma jäänud artikleid, aga hea väljakutse on minu jaoks ka võimalus panna mingi huvitav või naljakas mõte 140 tähemärgi sisse.
Twitterdan peamiselt inglise keeles, et hoida alal mingitki kirjalikku keeleoskust selles keeles ning samas on see hea moodus suhelda välismaalastega. Samas muidugi vahepeal lipsab sisse eesti keelt, eriti, kui ma vastan eestikeelsetele säutsudele.
Kuna alguses tekitas Twitter minuski segadust, siis mõtlesin, et panen kirja, mida üks või teine asi selles keskkonnas tähendab. Ise otsisin infot muu maailma blogidest ning tuleb tunnistada, et ega eriti palju infot ei leidnud, ikka tuli katse-eksitus-meetodit kasutada.
Lühidalt ja kokkuvõtvalt siis.
Mis on Twitter? Twitter on mikroblogimiskeskkond, kus kasutajad annavad edasi oma mõtteid 140 tähemärgiga. Inimesed, kes on end sinu säutse registreerinud jälgima, nimetatakse followers, ehk jälgijad. Ka sa ise saad registreerida end kellegi säutse lugema, vajutades nende profiilil nuppu follow. Nii ilmuvad sinu valitud kasutajate sissekanded sinu Twitteri esilehele.
Kuidas Twitterit kasutada? Mina olen avastanud, et kõige mugavam on selleks lahendus Twhirl. See desktopipõhine (ma ei tea, kas nii on õige öelda) lahendus töötab natuke nagu MSN – uued säutsud hüppavad üles, nii et sa ei pea käima kodulehel ja pidevalt seda värskendama. See on piisavalt operatiivne ning hoiab kokku aega. Samuti saad Twhirli kasutades ise kohe oma säutsu õhku paisata. On ka muid lahendusi, näiteks Tweetdeck, samuti on iPhone’ile ehitatud mitu rakendust, et saad Twitterit kohe telefonist kasutada. Samuti on võimalik väljas olles saata oma säuts teele lihtsalt tekstisõnumiga.
Mida tähendavad erinevad märgid ja lühendid säutsudes?
D – direct message. See tähendab, et tegemist on teatega, mis on saadetud otse sinule ja mida ei näe ükski teine kasutaja. Otseteateid saab saata kasutaja profiili alt klikkides nuppu “Send Direct Message”. NB! Otseteateid saad sa saata ainult kasutajatele, kes on ka sinu jälgijad. Nii et kui sa tahad kellelegi saata midagi väga personaalset, aga ta pole sinu jälgija, siis peaksid sa talle enne säutsudes teada andma, et ta võiks sind jälitama hakata, sest sa tahad talle otseteadet saata. (Seda saab siis teha @nime oma säutsu ette lisades, et nad su teksti kätte saaks.) (Näites on näha, kuidas @aabram vastab minu appikarjele, et ma pole leidnud vidinat, millega Firefoxi sulgedes saaks salvestada lahti olnud tabe. Ta vastas mulle ja andis nõu, mida kasutada.)
Kuidas kustutada juba saadetud säutse? Kas neid saab ka muuta? Kui sa oled saatnud välja säutsu, mida sa enam ei taha, et eksisteeriks, saad sa vajutada kustutamisnuppu säutsu juures esilehel või oma profiililehel. Säutse muuta ei saa, nii et kui oled teinud näiteks mõne kirjavea, siis pead teksti täiesti kustutama ja uue, õige kirjutama.
Miks inimesed mind ei jälgi? Siin on kirjas 10 põhjust, miks inimene sind ei jälgi. Siin on kirjas 10 põhjust, miks inimesed sind jälgida võivad. Twitteri-eetika kohaselt ei pea ka inimene, keda sina jälgima hakkad, sind automaatselt jälgima. See on vabatahtlik ning inimesed otsustavad ise, kas ja palju nad jõuavad erinevaid inimesi jälgida. Mõned kasutajad, näiteks Barack Obama, on seadnud oma Twitteri nii, et nad hakkavad automaatselt jälgima iga inimest, kes neidki jälgivad. Samas aktiivsed kasutajad, kes actually ka tweete loevad, endale väga palju inimesi Twitterisse ei lisa. Ning Twitteriga on nagu blogidegagi – lugema hakkavad sind ikka need, kes sinust ja sinu tekstist huvituvad.
Kuidas lühendada oma pikki linke, et need 140 tähemärgi sisse ära mahuksid? Twhirlis on olemas aken, kuhu saad kopida pika lingi ning see lühendab ta automaatselt, nii et ta ilusasti teksti sisse ära mahuks. Nii saab näiteks pikast Crackedi lingist http://www.cracked.com/video_17283_12-saddest-world-record-attempts-ever-caught-on-video.html lühike ja kompaktne http://is.gd/uSdN.
Lisaks saab lühendada linke teenuste TinyURL.com ja Bit.ly kaudu. Inimesed ei püüa varjata seda, mis linke nad jagavad, vaid üritavad neid lihtsalt pisikesse ruumi ära mahutada! (Näites on näha, kuidas ma sama lingi Twitteri kaudu edastasin.)
Kuidas märkida säutse lemmikuteks? Kui sa liigud hiirega üle postituse, ilmub paremasse serva kaks märki: üks on nooleke, mida klikkides saad automaatselt avada vastuseakna ja kasutajale vastata. Teine märk on täheke, mida klikkides lisad postituse oma lemmikute hulka, mida näevad kõik su profiili külastajad, kui klikivad alajaotust “Favorites”. (Näites on näha, et ma olen salvestanud @kixs säutsu Volvode kohta oma lemmikuks, klikkides paremal üleval olevat tärnikest.)
Kuidas leida huvitavaid inimesi, keda jälgida? Kui sa lähed kellegi profiilile, saad sa sealt vaadata, keda nemad jälgivad. Peaaegu alati leiad sa sealt ka endale uusi huvitavaid inimesi. Samuti on olemas lehekülg Twibes.com, kus on loodud n.-ö Twitteri hõimud – ühinenud on ühesuguse taustaga inimesed, näiteks eestlased, North-Devoni elanikud jne. Ka sealt võib uusi põnevaid inimesi leida.
Lisa: Avastasin just, et blogi rauniste.eu on kaks Twitteri-teemalist postitust teinud. Üks tutvustab erinevaid Twitteri-kliente ning teine näitab, mida inimesed Twitteris teevad.
/
Loodetavasti on see postitus kellelegi kasuks ning julgustab teisigi Twitterit kasutama. Ma olen tänu Twitterile saanud palju uusi huvitavaid netituttavaid ning samuti on see sageli operatiivne uudistevahendaja.
Tänases päevakavas oli igast asju. Näiteks pidin massiivselt koristama (tolmuimejaga jõudsin ära võtta, siis hakkas liiga palav), siis pidin aknaid pesema (selleni ilmselt jõuan veel), lisaks tuli täna üheksa (9) uut sarja ja mul on eelmisest nädalastki päris mitu vaatamata, pluss pidin tegelema torustikuprobleemiga (õde viis pesumasina ära ja nüüd meil pole külma vett) ja minema jooksma ja üleüldse, eksju.
Aga peamiselt olen ma tegelenud sellega, et saada homseks Blogilehele piisavalt postitusi, et projekt kolinal läbi ei kukuks. Noh, oma viga ka, et varem hullult vaeva ei näinud, midagi oli küll juba olemas, aga eile polnud aega ja nädalavahetusel olin maal ja nii edasi.
Niisiis olen ma kirjutanud täna sada tuhat (või 15) kirja, mis algavad sõnadega: “Tervist! Blogileht soovib avaldada teie postitust…” ja ma tunnen end nii ebaadekvaatsena, sest noh, olgem ausad, meil on 3,5 toimetajat ja postitusi on tuhandeid. Ehk siis mul ei tule pähegi kõik blogid, kus võiks tiiruga ära käia, et põnevaid postitusi otsida.
Jätkuvalt võite mulle teada anda põnevatest asjadest, mida inimesed kirjutavad.
Aga homme siis avame ja loodetavasti on järgmises numbris tunduvalt rohkem postitusi kui esimeses.
Ahjaa, seda ka, et eilne Öölaulupidu oli vägev, nii palju inimesi oli – no hinnanguliselt 3ooo. Väga isamaaline ja vägev. Laulda sai ja kõikuda muusikarütmis ja igatseda aegu, kui olin veel muretu tudeng…
Kallid sõbrad ja blogijad, annan teada uuest põnevast projektist. Nimelt alustab järgmisel nädalal ilmumist Blogileht – kord nädalas uueneva sisuga blogipostituste “kataloog”, mis natuke on nagu Blogtree, aga nagu pole ka.
Peamine erinevus on selles, et kui Blogtreega saavad liituda kõik ja Blogtrees avalduvad kõik avaldatud postitused, siis Blogilehel on toimetajad – eesotsas minuga – kes valivad nädala jooksul välja blogimaailmas silma jäänud põnevaid, päevakajalised, intrigeerivad, huvitavad, informeerivad jne postitused ning riputavad need kord nädalas ühte kohta üles. Loodame, et Blogilehest saab omamoodi Eesti blogide paremike kogum, interaktiivne internetiajakiri, mis annab hea ülevaate Eesti blogimaailmas toimuvast.
Kui ma ütlen “paremik”, siis ei taha ma aga mingil juhul anda mõista, et tegu on kuidagi elitaarse või teatud klikile mõeldud lehega. Natuke võib seda süsteemi võrrelda ajalehega, kus on samamoodi toimetajad, kes huvipakkuvad teemad läbi sõeluvad ja paremini sõnastatud-kajastatud (ja olulistel teemadel kirjutatud) kirjatükid avaldavad. Erinevalt ajalehest aga on tegu mittetulundusprojektiga, mis tähendab, et honorare ei maksta, reklaame lehele ka ei tule ning ka toimetajad töötavad vabatahtlikkuse alusel. Toimetajateks on hetkel mina, Andris Reinman ja Heimar Lill. Ilmselt aja jooksul värbame me veel huvilisi-toimetajaid, kuna blogimaailm on suur ja lai, milles orienteeruda ja otsida tuleb.
Kuna me alles käivitame süsteemi, siis on veel palju lahtisi otsi ja täpselt ei kujuta me praegu keegi ette, mis juhtuma hakkab. Seega on teie nõuanded-ettepanekud oodatud! Samuti ootame juba ka inimesi end eelregistreerima, kes tahavad Blogilehe toimetajate valikusõelal oma blogide ja postitustega olla. Sest, nb! Ilma luba küsimata ei avalda me Blogilehes ühtegi postitust. Samuti on võimalik teatud postituste avaldamine ära keelata – näiteks kui sa kirjutad midagi isiklikku ja ei taha, et see Blogilehes kajastuks, kuid samas pole sul midagi selle vastu, kui sinu päevakajalised, poliitikaalased või tarbijateemalised postitused Blogilehes avaldatakse.
Blogilehe eesmärk on kokku koguda võimalikult erinevaid analüüse ja nägemusi, huvitavaid tehnikauudiseid, filmi-, raamatu- ja muusikaarvustusi, põnevaid retsepte, huumorit, naljakaid tähelepanekuid jne. Ühesõnaga tahame kokku koguda kõik ilusa, põneva ja huvipakkuva ning luua Eesti esimese blogiajakirja, mille kaasautorid olete just teie!
Samuti on plaanis tulevikus haarata kaasa tegijaid, kes kirjutaks postitusi ja artikleid spetsiaalselt Blogilehele.
Kontakt: kui sa soovid Blogilehega liituda või anda teada postitusest/blogist, mis meile võiks huvi pakkuda, saada kiri aadressil toimetus[a]blogileht.ee. Samuti võib ka mulle otse Blogilehe kirjutada ja ettepanekuid esitada, aadressil dagmar[a]blogileht.ee. Hiljem tuleb põnevatest blogidest-postidest teatamiseks lihtsam võimalus ehk veebivorm.
Kui tuua mõni näide sarnasest projektist mujalt maailmast, siis näiteks Google Readeri “share” nupp loob üsna sarnase lehekülje – kasutaja saab oma RSS-voos ära märkida huvipakkuvad postitused ning neid teistega RSS-i ja samuti spets jagamislehe kaudu jagada. Näiteks minu jagatud postitused asuvad siin leheküljel.
Hull supiisu oli jälle ja üllatuslikult selgus, et ka Birxu tegi täna frikadellisuppi. Me ikka oleme vahepeal kosmilised kaksikud, ma vaatan. Aga lihtsad klassikalised supid on vahepeal nagu rusikas silmaauku – täpselt see, mille järgi neelud käivad.
Frikadellisupp
Vaja läheb: 3-4 kartulit, 1 sibul, 2 sellerivart, 1 porgand, paar küüslauguküünt, loorberit, vürtsi, maitseaineid (soola-pipart), puljongipulbrit, värsket sibulat ja tilli, frikadelle (paki omasid või tee ise hakklihast, ühest hakitud sibulast, soolast-piprast ja ühest munast frikadellid)
Valmistamine: Haki sibul, seller, porgand kuubikuteks ja pane potipõhja õliga praadima. Lisa hakitud küüslauk, sega ning paari minuti pärast vala peale vesi, viska juurde vürtsiterad ja loorberileht. Lisa ampsusuurusteks lõigutud kartulid ja lase keema tõusta. Maitsesta puljongi, soola-pipraga, seejärel lisa frikadellid. Supp on valmis, kui kartulid pehmed ja frikadellid on pinnale tõusnud. Enne serveerimist lisa juurde hakitud till ja värske sibul.
Pildi autor oskay.
Ühel mu sõbrataril on sünnipäevadepressioon ja ma mõtlesin siin kodus ringi tuterdades, et miks see nii on ja kuidas ma saaks tal olemise paremaks teha. Mõtlesin alguses, et prooviks kirjutada nimekirja à la “Miks on 25aastane tore olla”, aga ma ei suutnud ühtegi legitiimset põhjendust välja mõelda. Vanus – see on ju ainult number. Palju lihtsam oleks kirjutada nimekiri “Miks on hea elada 2009. aastal Eestis sellises vanuses nagu me oleme” või “Asjad, mida teha, enne kui sa ära sured”. Aga ma kahtlustan, et see ei teeks tal tuju paremaks.
Jäin siis mõttesse, et ka mind vaevab juba aastaid sünnipäevadepressioon. See hiilis ligi kuidagi täiesti märkamatult – ma ei mäleta, et ma oleks väga põdenud, kui sain 18 või 16. Pigem peibutas siis väljavaade, et nüüd olen täisealine/veel pole täisealine ning muud noorusele omased rõõmud. Kuid jah, mida aeg edasi, seda rohkem sa tajud, kui kiiresti aeg mööda lippab ning millegipärast just sünnipäevade paiku istud maha ja mõtled, et kurat, aega on läinud sittakanti, aga paremat inimest pole must ikka saanud. Ja midagi korda pole ma samuti saatnud. Ja sealt see depr tulebki.
Ning ma ei tea universaalset vahendit, kuidas sellest üle saada. Ainus, mis ma tean – sünnipäevadepressioon läheb mööda koos sünnipäevaga. Aga samas, on veel sada muud depressiooni – kevadväsimus, suveväsimus, talveväsimus, sügisväsimus, aastaajalised depressioonid, tööturu depressioonid, rahapuudusdepressioonid, võladepressioonid, depressioonid, et mehel pole sinu jaoks aega (või et meest üldse polegi) ja nii edasi. Ma olen terve oma täiskasvanuelu depressiooniga võidelnud ja ma ei tea senimaani, mis aitaks, kui et lihtsalt end kookonisse kerida ja natuke nutta tihkuda ja rumalaid asju kirja panna. Või siis sõbrad kokku koguda ja end oimetuks pidutseda, kuni sa tunned jälle, et oled surematu.
Mõtlesin, et guugeldan siis, vaatan, kui levinud see asi on. Sain üle nelja miljoni vastuse. eHow’s on isegi õpetus, kuidas sünnipäevadepressiooniga hakkama saada. Ühe hea nõuande noppisin sealt küll üles – ära looda liiga palju. Ebarealistlikud ootused on üks põhjusi, miks mul alati sünnipäevade paiku tuju alla kisub. Alati loodan ma, et sajad inimesed peavad Minu Tähtsat Päeva meeles, et kõik tulevad mu sünnipäevale ja et noh, mind ei unustata ära. Ise ootan ja loodan, absoluutselt tähele panemata, et ma ise pean teiste sünnipäevasid harva meeles ning et minu sünnipäev on tõesti vaid minu päev. Ma ei tohiks seda teistele peale suruda ja oodata paraade ja ülemaailmseid pidustusi.
Tuleb aga tunnistada, et selleaastane sünnipäev tegi heaks mitmete eelmiste ebaõnnestumise. Kohal olid täpselt need inimesed, keda ma seal näha tahtsin (paari erandiga, kellest üks hakkas mu õemehega hüppama), kingitus(ed) ületasid kõiki ootusi ja üle kogu kere oli nii hea ja kerge olla. Sai natuke ulakust tehtud, sai palju tantsitud ning baaritöötajate väitel sai lõhutud rohkem klaase kui ühegi teise ürituse käigus kokku. See osa nõuab veel järeluurimist, sest ma ise ei mäleta ühegi klaasi purunemist ja kohe kindlasti ma ise ühtki ära ei lõhkunud.
Ma arvan, et sünnipäevadepressioonis on süüdi mitme õnnetu faktori kokkulangemine. Esiteks lööb ette uus ja endisest suurem number. Teiseks on sul endal või su lähikondlastel ootused, mida sa seks vanuseks juba oleksid pidanud saavutama ja harilikult sa ei ole neid ootuseid protsendivõrragi täitnud. Kolmandaks stressad sa peo toimumise/mittetoimumise pärast, muretsed, kas ikka inimesed tulevad kohale ja kas neil on lõbus ja kas sul on lõbus. Pluss peo organiseerimise ajukepp. Neljandaks lööb peo pidamine eelarvesse toreda augu. Viiendaks unustab kindlasti keegi sulle olulistest inimestest su sünnipäeva ära. Ja kuuendaks avastad sa, et sul on juba seitse aastat load olnud, mis tähendab, et FRIGGIN SEITSE AASTAT oled sa olnud täiskasvanu ja katsu sa selle mõttega mõnele 17aastasele kuumale bändikutile kelmikalt otsa vaadata. Ei. Ei.
Aga üldiselt usun ma siiski, et naised lähevad aastatega paremaks nagu hea vein. Me muutume enesekindlamaks, kompleksivabamaks, me oskame end maitsekamalt riietada ja meikida kui me oskasime seda 16aastaselt. Me oleme targemad. Me ei põe enam nii väga oma kõhupunu või laiade puusade pärast, sest heck, elu on näidanud, et meid armastatakse ikkagi, nii et miks mitte isegi end armastada. Noh, muidugi on alati asju, mis võiks olla paremini või teistmoodi, aga all in all – tegelikult on meil ju väga vedanud, et meil on sellised sõbrad, sellised armastatud ja pereliikmed, ja noh, selline elu.
Ainult et sünnipäevadepressioonis vaevlevale inimesele on seda väga raske selgeks teha…
Sepp leidis kaamera, ehk tunned kedagi sealsetelt piltidelt, et saaks kaamera õigetele omanikele tagastada?
“Musja kuule, kas sul higipulka on?”
“Ikka on. Mis siis?”
“Mul enda oma sai otsa, ma tahaks su oma laenata.”
“Ee… Kas see imelik ei ole sinu meelest?”
“Ei, kas sinu meelest on?”
“Ei, aga mõnede meelest ilmselt on.”
See vestluskatke tõi mulle meelde ühe artikli, mida ma mingist naisteajakirjast aegu tagasi lugesin. Artiklis jagasid inimesed arvamusi, mis on nende meelest liiga palju. Ehk siis: kust läheb läheduse piir?
Mõne jaoks on imelik ja isegi rõve kasutada oma partneri hambaharja. Minu meelest ei ole – kui ikka häda käes, siis miks mitte. Jagame ju niigi samu baktereid, suudleme ja nii edasi – miks peaks olema imelik kasutada teise hambaharja? Ilmselt on seal ka mõned meditsiinilised põhjused, miks see okei pole. Aga läbi aegade olen ma ikka teinekord häda korral õelt või sõbrannalt hambaharja laenanud ja pole midagi juhtunud, hambad senimaani kõik kenasti suus.
Või siis näiteks see sama higipulga lugu. Oli häda käes, oli vaja – miks mitte! Aga samas ma saan aru, et mõne jaoks võib see tõesti rõve olla ja et mingid asjad on nii puhtalt isiklikud, et neid ei jaga.
Artiklis oli veel toodud vist näide, et kui sul jääb söök järele, kas siis sinu meelest on okei, kui su partner sinu jäägid lõpetab. See oli mu jaoks kõige müstilisem – kuidas see EI saaks okei olla? Et mis selles imelikku on? Ma ei tea, raskedel aegadel üles kasvanud inimese asi – toitu ei raisata ja võimaluse korral ära ei visata. Ning miks mitte, kui ise enam ei jõua?
Kust läheb teie jaoks suhtes liigse läheduse piir? Arutasime seda sõpradega ja nad andsid mulle huvitava vastuse: oleneb inimesest. Mõne inimesega sa ei tunne end nii mugavalt, et tema ees isegi mitte meiki teha, teisega oled valmis jagama kammi ja taskurätti. Mnjah, see võib tõsi olla – aga ma usun, et ikkagi on tore, kui sa oled suhtes inimesega, kellega sa SAAD end nii mugavalt tunda, et ei pea hoidma kogu aeg ees täiuslikkuse maski ning ei põe, kui kõht koriseb või haigeks jäädes nina tilgub ja löristades nuuskama pead.
Eks need läheduse piirid ole igaühe jaoks erinevatel kaugustel. Minu meelest näiteks on rõve teise punnide pigistamine. Aga ma tean mitmeid, kui mitte kümneid inimesi, kelle jaoks on see cool ja isegi äge!
Lisaks. Mina oma suure vetsufoobiaga ilmselt enne sureks, kui kasutaks midagi säärast nagu on toilet for two ehk TwoDaLoo (kuigi ma loen, et uuematel mudelitel on isegi iPodi dokk ja LCD ekraan olemas!) ning üleüldse ma eelistaks, et kui ma vetsus käin, ei oleks lähima viie kilomeetri raadiuses ühtki teist inimest. Seega igasugused open door policy´d ei ole kohe kindlasti minu jaoks ja ülevat igasuguseid seatud piire.
Kuid teisalt on inimesi, kelle jaoks see on okei ja normaalne, oleme ju kõik ometi inimesed, kas pole?
Eks muidugi elu toob ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus lihtsalt tuleb (vale)häbist või foobiatest üle saada ning lõppkokkuvõtteks võib juhtuda, et mis enne reisi Egiptusesse ja koos kõhuhädade läbielamist polnud okei, pärast seda kõike on.
Päris palju oleneb ilmselt ka sellest, kuidas sa oled kasvatatud ja kui vabameelne/konservatiivne sa oled. Kui sa kasvasid üles kodus, kus kõhugaasid polnud midagi häbenemisväärset, siis ilmselt need seda sinu jaoks polegi. Kui sa aga oled kasvanud teadmisega, et ladys don’t poop or fart, siis ongi lõppeks nii nagu ühes “Scrubsi” osas, kus sa ei suuda puuksutada isegi siis, kui arstid seda käsivad.
Ja kõige lõpuks tuli mul veel meelde üks “Grey Anatoomia” osa, kus üks patsient oli endal kuidagi kõik kasulikud bakterid organismist välja uhanud ning talle siis sisestati mehelt võetud baktereid, et mikrofloorat jälle balankesse saada. Ehk siis: she was inserted her hubby’s poop. Rääkides ülimast lähedusest…
Pilt on leitud kasutades Flickri Creative Commons otsingut, selle autor on kasutaja nimega sunshinecity.
Minu uus desktopipilt:
Ja veel natuke uudiseid filmi-sarjamaailmast:
Kui me olime väiksed, mängisime me väga palju kaarte, malet ja kabet. Siis veel ei olnud poppe lauamänge nagu Monopol (tegelikult oli, aga meil polnud raha osta; ma isegi mäletan, et üritasin kunagi ise Monopoli valmis meisterdada), Alias või Eestimaa mäng. Oli hoopis vana hea Tsirkus ja doomino.
Maal veetsime me sageli õhtuid köögilaua taga viit lehte, potkitnoid või tuhandet tagudes, seltsiks vanaema ja isa, vahepeal ka tädi. Oi need olid toredad ajad, kuigi nüüd ma vist enam ei mäletagi, kuidas pott või viis lehte käis. Ma tean, et potis oli kuus lehte käes, viies lehes, noh, viis lehte. Aga rohkem ei mäleta. Tuhandet aga oskan praegugi ning viimati mängisime seda vist aastavahetusel Tšehhis. See on siis möödunud aastavahetusel. Ammu.
Eile mängisime kanastat, mida ma ka kunagi oskasin. Õppisin selle selgeks maal vanu Ronkasid lugedes. Ronk oli miski sajandialguse või sajandilõpu ajakiri, mis oli vist poolenisti isegi vanas kirjas. Igal juhul olid meil need maal olemas ja ma suure huviga lugesin sajanditagust ajakirja. Aga kanasta on tore mäng, natuke nagu vanamuttidele mõeldud – või siis on selle eelarvamuse mulle pähe istutanud “Golden Girls” või mõni muu telesari.
Malet mängisime me ka linnavanavanematega, ning vahepeal mängisime ema ja kasuisaga bridži. Emaga pole ma vist küll kunagi malet mänginud, kuid bridži õpetas ta mulle küll vähemalt kaks korda selgeks. Nüüdseks olen ma jälle ära unustanud, muidugi.
Üldse on kurb, et kaardimängimist viimasel ajal nii väheks on jäänud. Plaanime küll pikemat aega all-nighter´it, et mängiks öö läbi kaarte, kuid sinna see mõte on jäänudki. Mõned aastad tagasi oli tavaline, et korteripidudel mängiti Aliast või Eestimaa mängu, kuid mida vähem korteripidusid, seda vähem ka lauamänge.
Hah, praegu meenus, et leiutasin kunagi isegi ühe kaardimängu, kui ma ei eksi, siis oli selle nimi Neli Kuningat. Aga muidugi, kes seda enam mäletab, kuidas see müstiline mäng käis.
Praegu kannan kaardipakki kotis kaasas, nii igaks juhuks. Vahepeal kandsin ka, kuid see oli siis, kui ma järjekordselt suitsetamist maha jätsin ja keegi soovitas kaardid soetada. Et kui isu peale tuleb, siis hoopis suitsetamise asemel pasjanssi laduda.
Ühesõnaga, tahaks kaarte mängida!